“Kas pole nõnda, et tähtis ei ole olla kõiges kõigist parem, vaid oluline on olla hea inimene. Igaüks võiks olla omaenda parim versioon – siis ta ongi hea ja täidab parimal viisil oma ülesandeid ühiskonnas.

Vahel on nii, et koolis on hakanud suhtluses ja õppimises viltu vedama, aga huviring või treeningrühm pakub uue seltskonna, annab võimaluse ennast arendada tugevdades eneseusku.
Just sellepärast on SVF vastsel algatusel – toetada osalemist huviringides ja sporditreeningutel, eriti suur väärtus.

Panus sellesse ettevõtmisse on oma rahalisest väärtusest mõõtmatult suurem.”

Ülle Madise

30.05.2011

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Oma teed otsimas

Ma käisin põhikoolis ammu, pool sajandit tagasi. Aga mis puutub siia aeg? Üks tuntud kool, mille nime kasutavad nüüd kõik maailma akadeemiad, alustas tegevust juba enne meie ajaarvamist.

Minu põhikoolis polnud paraku nii nagu Kreeka ja Rooma ülikute koolides, kus ühel õpetajal oli vaid üks õpilane. Huviringidest oli nigel laulukoorike, sporti aga tegime kehalise kasvatuse tundides ning kooliteel niikuinii.

Kooliajal proovisin ise omal käel joonistamist õppida. Ei mäleta, et 7.-8. klassis joonistamistunde oleks olnud. Võtsin raamatukogust joonistamisalaseid raamatuid. Põletasin ise tulises liivas lepaokstest joonistamissütt, voolisin savikujukesi, proovisin mosaiiki.

Tahtsin väga mingitki pilli mängima õppida. Muusikahelid võlusid. Isal oli ostetudki viiul ja bajaan. Viiuli kohta sain teada alles oma tütre muusikakooli ajast, et algul sobib lapsele veerandviiul, siis poolviiul ning üksnes seejärel täisviiul. Meie kodus oli suure inimese viiul. Mis jäigi paljudeks aastateks seisma. Minu koolis ei osanud keegi mängida ei viiulit ega bajaani. Muusikaõpetajagi oli pooleldi iseõppija.

Muusikakool asus 35 km kaugusel rajoonilinnas, aga toona ei  viinud sinna asfaltee ning vaid üks buss sõitis sinna varahommikul ja tagasi õhtul. Mitte keegi me koolist ei saanud muusikakoolis käia.

Kunstnikku minust ei saanud. Polnud õpetajat. Muusikut ei saanud. Polnud võimalusi. Õnneks pildistas mu isa ümbruskonna inimestele dokumendipilte ja jäädvustas perekonnasündmusi. Tema abil õppisin minagi juba 4. klassis pildistama, filmi ilmutama ning fotosid paberile kopeerima. Isal oli tehtud kopeerimislaud, mis töötas õlilambi valgusega! Elektrit meie külas ju veel polnud!

Mu onupoega huvitas tehnika, ta tegi ise transistorraadio, putitas võrrimootoreid ning ehitas tuuleratta, mis pisut elektrit „hõõrus“. Tegeleb siiani autoremondi ja autospordiga, nüüd küll paarkümmend aastat juba firmajuhina.

Kõige rohkem tegelesin ma lugemise ja kirjutamisega. Suviti karjas käies oli põnev luuletada ja ka väikseid jutukesi kirjutada. 6.-7. klassis oli mul 20 kirjasõpra!

Selline oli minu huviharidus meie põhikoolis. Nüüd on parem liiklus ja nii mõnigi maakooli laps saab juba osa võtta laste muusikakoolist või noorte kunstikooli huvitavast tegevusest-õppusest. Siiski jäävad kahjuks paljud lapsed huviharidusest eemale.

Koolipõlves tuleb proovida väga mitmeid loomingulisi tegevusi. Kindlasti jäi meie kehvade olude tõttu sirgumata nii mõnigi hää muusik, omanäoline maalikunstnik, skulptor või tehnikakuulsus. Kuid asi pole üldsegi kuulsuses või suures tuntuses – kui noore inimese ees on avatud otsingute teed, siis ta kindlasti leiab endale sellise elukutse, mis rõõmustab teda kogu tööinimese ea. Oma ala head asjatundjad sirguvad neist, keda mingi ala tõsiselt huvitab. Kuid ühe lemmikala äratundmiseks tuleb eelnevalt proovida kümneid töid ja tegevusi.

Ilmar Vananurm

07.06.2011

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Huviharidusest

Mulle jäi omal ajal kõrvu Venno Laulu ütlus, et laps, kes tegeleb ilusate asjadega, ei lähe halvale teele. Teine õpetaja selles vallas on mulle olnud Ülo Vilimaa – “Jälgi, et ei jääks lolli vaba aega”. Ma arvan, et inimene, kellel on hobid, leiab varem või hiljem kergemini oma tee. Kõigist ei pea tulema ratsutajad, tantsijaid, muusikuid, näitlejaid, kunstnikke, lauljaid, sportlasi, aga oma rõõmuks võib selliste asjadega pühendunult ja hästi tegelda küll. Rõõm ju kui välja tuleb ja annet on. See annab hea enesetunde, enesekindluse, enesehinnangu, tunnustuse, sõpruskonna jne. See on silmaringi arendamiseks tohutult vajalik. Ja omakorda motiveerib õppimist ehk püüet teadmiste poole. Selles mõttes on hea igal sobival juhul raamatute manu juhatada, et ta õpiks info-ookeanis surfama ja tekiks lugemisharjumus ning lugemus, mis annab emotsionaalse ja loomuliku intelligentsi. Kuigi nt. loodust või maateadust ehk geograafiat pelgalt raamatutest tundma ei saa ja laps tuleb viia loodusesse, metsa alla, et tekiks seos reaalsuse ja õpikutest loetu vahel. Et ta õpiks maailma seostama ja loodust tundma. Selles mõttes on Looduse Omnibuss, loodusõhtud Rahvusraamatukogus ja eriti reisid mööda Eestimaa vahvaid paiku ülimalt teretulnud nähtus!

Näiteks, kui tütrel tekkis huvi kosmose vastu, siis kinkis vanaisa talle raamatu universumi saladustest. Tarkuse läte on raamat.
Mina viisin lapse tantsima ja juba varem käisime Väikeses Muusikus. Just selleks, et ta areneks, et tekiks loovus, et ta õpiks millegagi tegelema + see oli meie aeg, laupäeviti. Ta sai esineda, sh. Nigulistes, Kaarli kirikus, Raekoja platsil…Rahvatants teda ei paelunud, küll aga sai Sõlekeses käies suure tantsupeo kogemuse. Kuid olles käinud Ülo Vilimaa juures vabatantsus, leidis ta oma raja ja käib Kati Tantsustuudios showtantsus (kuhu ta läks ise, et näha, mis sõbratar teeb…) ja naudib seda, sest seal saab improviseerida ning ei olda raamidesse surutud. Enamasti mõtlevad nad tantsud mingil teemal koos välja. Nüüd on lisandunud ka Tantsuakadeemias mõned trennid, mis teda ennast huvitavad ja mis tantsustiilid meeldivad, nagu moderntants ja hip-hop. Tal on olnud väga vastutusrikkad kontserdid-esinemised ja vahvad laagrid mere ääres Karepal, kus nad alati mõtlevad ise välja tantsuetenduse. Sel aastal siis tsirkuse teemal. Tal on tantsustuudios väga toredad sõbrad, kellega suheldakse ka väljaspool trenni, ja lahedad õpetajad. Arvan, et kui Ülo Vilimaa teda laval näeks, oleks ta uhke selle üle, kuhu tüdruk jõudnud on.
Liiati, tüdruk peab ju tantsida oskama.

Oleme ka Revalias algkursusel ära käinud, et peotantsude sammud selged oleksid ja peol hätta ei jääks.
Ja flööti mängib ja kitarri tinistab ka, veidi oskab klaverit. Kahjuks pole meil klaverit kodus, see ei mahu siia ära ja ma ei saa täita tema soovi, et talle bassivõtit õpetada, et ta õpiks kahe käega mängima. Aga Raimond Valgre “Saaremaa valsi” ja “Sinilinnu” meloodia pusis ta selgeks ühel käel, sest need laulud meeldisid talle. Tal on väga hea kuulmine. Kui flööditunnist tuli, mängis loo klaveril kuulmise järgi maha….Flööt on tema jaoks hingepill.
Tants ja muusika annab kõigele lisaks vabaduse…..
Ta tahaks väga ratsutada, aga seda ei saa me paraku majanduslikult lubada. Ja kõike ei jõua.
Et siis kutsun üles: kui tahate oma lastest ilusaid harmoonilise hingega mitmekülgselt harituid inimesi, siis ärge materdage ega alavääristage nende huvisid ega püüdlusi, vaid soodustage neid igati! Siis võite kindel olla, et te ei leia oma last tänaval pudel käes sihitult jõlkumas ja igavlemas, kambakesi lollusi tegemas, telekast sulaselgeid mõttetusi vahtimas ( see on minu jaoks “tühi eeter”) või tuhmide silmadega arvuti kuvari taga, sest tal on mõistlikumatki teha….

Margit-Mariann Koppel,
ajaloolane, vabakutseline ajakirjanik

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Marii Rikken,  Aravete Gümnaasiumi abiturient

Tere!

Tahtsin veelkord tänada selle päeva eest, mille te mulle andsite, lubades
mul näha kõrvalt kõike seda, mida te teete. Ma soovin, et igal inimesel
oleks sellist tahtejõudu nagu teis kõigis seal on.

Ma ei oska kududa ega küpsetada ning seepärast pole mul midagi anda.
Ainus, mida ma oskan, on kirjutamine. Niiet ma annan oma südame läbi selle!

Valguse laps

November on väljas, tuul pillutab lehti,
vihm tuiskab mul näkku, mu mured ei kehti.
Ei halasta ilm, aina tulevad talved-
“Kust saan sooja ja kuidas?” on mu tühised palved.

Oh, armas laps, tule, ma soendan su käsi!
Anna aega, ma luban, mu kõrvad ei väsi
ja süda ei iialgi tühjaks saa väest.
Ma kuulan su südant, hoian kinni su käest.

Kõik maailma mured, mis täna sul kanda
ning pisarad põuest võid minule anda!
Ma luban, sel pimedal talvisel ajal
üks tuluke põleb, mis näitab sul rada.

Mu armas, sulle paistab kogu maailma valgus,
iga raskus on vaid uue tee ilus algus.
Kui november ei luba, las siis jääda need tuuled,
tuulte vaibudes kevad annab algused uued.

Enam pole mind vaja, et hoida su käsi-
sul on endal see võim, kui su süda ei väsi..
Minu ainsamaks sooviks las sinule jääda
ükskord olla ka teiste jaoks seesama väega.

Jõudu-jaksu ja imepärast talve,

Marii!

23.11.2013

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Silvia Jakobsen:

Väljavõte facebooki lehelt:

Tädi Malle kudus paari kuuga Saagu Valgus Fondile kotitäie sokke!

Tallinna Kadaka Aiandi töötaja pr. Malle , kes on nüüdseks pensionil, kudus SVF lastele jõuludeks ligi 30 paari triibulisi villaseid sokke. Kingisokkide kudumisega tegi tädi Malle algust oktoobris, peale üleskutset siinsamas FB lehel, kus palusin teid, head sõbrad, kaasa lüüa. Lõnga annetati päris palju, osa tuli veel postiga kaugemaltki. Aitäh kõigile veelkord!!!

Kuna tädi Mallel, kes on pensionil, omal lapsi pole, siis ta hakkas mõtlema nende laste elu peale ja leidis, et võiks neid aidata. Et sokikudumine on Malle leivanumber, võttiski ta Siiri Sisaski üleskutse oma südameasjaks. Igal teisipäeval rühkis tädi Malle uute sokipaaridega Lasnamäelt kahe bussiga kohale tulla, üks teisipäev jäigi vist ainult vahele. Selline tasuta töö eest tänamine tegi mind alati veidi kohmetuks -nii suure ja ilusa töö eest paljas aitäh, kõlas õõnsalt… Sain aru küll, et heategevuseks, ikkagi on raske tänapäeval midagi ilma rahata vastu võtta aga tädi Malle on tagasihoidlikkuse musternäidis.

Kui ma teda tänutäheks kallistasin, rehmas ta alati käega, ahh, mis sa nüüd… kalli-kalli jah… ma nüüd lähen ja pani vudinal trepist alla. Ei veetnud aega istumise peale ka, ladus sokid kotist välja ja võttis uued lõngad ja pani bareti välkudes minema. Ma ei jõudnud veel sokke käesti panna.

Ega selliseid villaseid sokke ja sokikudujaidki pole eriti võtta, käsitööpoodides ja turul on neid küll aga nende hind on laste abikeskuse jaoks liiga kõrge. Sellist oma kätega tehtud kingitust, mis on lastele nii vajalik, ei asenda ükski „kuld ega kard“. Sellist tädi Mallet, head haldjat, ka mitte. Sokid on üliarmsad, soojad ja pehmed. Nagu Malle isegi. Aitäh!!!

24.11.2013


Comments are closed.