SVF, Siiri päevik – veebruar, 2012

01.02 Kuna ise Soomes olen, siis SVFi asju saan ajada vaid telefonitsi. Liisi helistas, mure kahe naisega, kes meilt abi said. Ent meil on nii, SVF ei tee vahet, kui lastel on abi tarvis – tuleb anda, ükskõik kui kentsaka käitumisega vanemad lastel ka ei oleks. Ja teine asi, oleme vaesuspiiril elavatel perekondadel keelanud purjuspäi meie juurde käia, seda reeglit vahel kiputakse rikkuma. Pole parata – ka siin sama lugu – lastele tuleb ikka abi anda, hoolimata sellest, et ema purjutab. Ega meiegi keelamine aita, küll aga oleme konkreetsed ses suhtes ja ütlemata ka ei jäta.

Siin nüüd Eline kokkuvõte päevast:

Tänased annetajad Taimi Roodi, Tiina Roosalu, Monika Kuusemets, esmaspäeval Hele Israel ning Tiina-Mae Kuusik. Täname!

Eile viis Kehtna klubi ära 5 kastitäit Violante mööbli poolt annetatud riideribasid ning tõid meile vastu kauni vaiba. Vaiba viime aga hoopis edasi annetajale! :) On võimalus esiteks tänada, teiseks ka näidata, mis imeasju nende annetustest valmis meisterdatakse!

Täna käis meid külastamas ka õpetaja Mai, Kehtna lasteaiast, panime kastitäie kribu-krabu-mulineesid, lõngu, nööpe, paela. Osa kraami ootab veel kastiga SVF-is, et saaksin talle ära viia, kui abikaasa mind mõni päev tööle toob. Paremad palad krabas ta aga kohe kaasa, et homme lasteaias naised kadedaks ajada ning meid külastama saata.

Järgmisel neljapäeval on plaanis teha 1. soodusmüük SVF-ist väljaspool, Kehtna klubis. Homme hakkan kuulutusi mõtlema ning Kersti lubas esimesel korral meile ruumi tasuta anda, seega renti maksma ei pea, müük on planeeritud kella 10-16, vaatame, kuidas läheb ja sellest järgmisel nädalal siis Lelles teha.

Rapla soodusmüügi kohta küsitakse ka palju, eks selle jaoks ka vaja mõelda, kuhu plakatid ja kas teeme reklaamiga sel korral samamoodi. Oleme natuke ladu koristanud, kangad on nüüd ilusti kastides ja ootavad, et tagumine pisike konku saaks sellisesse korda, et sinna end majutada;) Täna käidi ka seda nö vanaaegset kappi kaemas, küsiti hinda, mul oli justkui meeles, et mingi jutt oli a 70 eurot, tehti foto ja pidi mõtlema.

Esmaspäeval tabas meid jälle kanalisatsiooni ummistus, aga saime kiirelt jaole, kuigi ilmselt peaksime ikkagi jälle noormeest majahaldajat sellega piinama mingil hetkel. Saime ka jaole, miks laos nii külm on, aken oli irvakile jäänud.

Täna käis ka see meesterahvas, saeketiga, mis igatahes ära teritati ja mõned sõnad kaasa anti, temaga kaasas olnud Sulev lootis ka Sind kohata, teil oli vist jutt jäänud, et ta võiks natuke riideabi saada, lubasime laupäevaks vaadata, sest ta lubas siis uuesti tulla. /… /

Ja üks luuletus lõpetuseks, mida tahaksin teiegagi jagada:

Õpi tegema siis kui ei taha

ja leppima siis kui ei saa.

Õpi nägema siis kui on pime

ja kuulma ning kuulama ka.

Õpi naerma siis kui on valus

ja uskuma siis kui ei tea.

Õpi andma kui keegi ei palu

ja minema siis kui ei pea.

Õpi jätkama valitud radu

ja vabanda kui sa teed vea.

Õpi olema nii et on rahu

ja elama nii et on hea.

Teate, mina leidsin selle naiste musklitreenimise ajakirjast, netist guugeldasin ka, autorit ei tea, aga mõte on ilus, kas pole;)

Head õhtut! Eline

02.02 SVFis täna nii Eline kui Nansy. Mina olen SVFis homme, kl 11.30 – 12.30, sealt edasi Märjamaale, kuhu homme uue avatava huviharidusklassi suhtes valla inimestega nõu pidama lähen, siis tagasi Raplasse, kus plaanin SVFis olla vähemalt kl 15.45st alates, kuni 18ni. Kellel tarvis just minuga rääkida, olen siis olemas. Aga üldiselt teavad kõik meie inimesed kõike, nii et rääkida võib kõigiga ja nõu küsida, kui pakiline asi meelel peaks olema.

Eline saatis ka tänase päeva kokkuvõtte, siin see on:

No tere! Jällegi päev õhtus, kiirelt läheb. Tead, isegi hea, et rahvas SVFi-i tuli, kui telefonitsi rääkisime, me olekski sinna arutama jäänud;)

Täna oli tõsiselt vaikne päev külastajate poolest, see-eest väga töökas päev mulle ja Nansyle! Hommikul käis perekond X oma abipakil järgi, poisid võtsid endile kaasa ka mõned mänguasjad.

Eha ja Leili käisid end hetkeks soojendamas, Ljuda otsis ka endale tegevust. Külmapühast hoolimata veetis väike Maria pea terve päeva meie seltsis, aitas toimetada, pesi põrandat ning sai Ljudalt privaatkäsitöötunni – köögirätiku õmblemises.

Panime kokku riideid Kehtna müügiks, sorteerisime nõusid, niisama ei istunud;) Kuna me oleme siiski taaskasutuskeskus, siis taaskasutusse lähevad ka kilekotid, eks, voltisime tervemad kokku, nendesse saab klientidele ostud kaasa pakkida.

Homme plaanis kaasa võtta üheraudne (1 rauaga pliidike), et saaks kohapeal miskit sooja süüa teha v siis soojendada, külma ilmaga tahaks ikka kõhtu varju saada, ainult tee soojaks ei küta;)

1 kotitäis riideid toodi ka, aitäh Tiit Sullakatko. / … /

Head õhtut!

Eline

Kuid tänase päeva lõpetuseks üks hea leid lugemist, neile, kes veel seda kirjutist lugenud ei ole:

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/raivo-raave-valetamise-kunst.d?id=63866192

03.02, reede. Ehkki õues on väga, väga külm, on SVF soe! :) Kuidas? Kuna terved päevad paistab ju Päike! Ja Päike annab juba korralikult sooja, nii on meil päeval lausa suviselt soe. Meie suured aknad on meie õnnistuseks praegusel ajal. Kohe, kui Päike loojub, on ka meil jahe, aga siis pole enam kaua uste sulgemiseni jäänud. Nii et, kõik on korras. :)

Täna olid tööl Nansy ja Eline. Muudatusi on palju ja meie poe pool näeb välja nüüd taas uudsem ja ütleks – soliidne. Elinel on mõtteid palju, ka teotahet, edenemine on lausa “juuksejuurteni” tuntav. Tore. Ka Nansy oli täna palju rõõmsam, ehkki tema pojaga küllalt-küllalt muret on. Millegipärast ei taha haiglad operatsiooni (kurgumandlid + kõrvas põletik, et ähvardab last kurdiks jätta!) ette võtta ja seetõttu on Nansy alates sügisest iga kuu 3 aastasele lapsele pidanud antibiootikume andma. Tekib juba küsimus, kas see ikka arstide poolt  vastutustundlik käitumine on… Minu arvates mitte. Nüüd järgmisel nädalal uus aeg pandud ja kas tehakse op 8.02 või siis alles mai lõpus! Mina sellega nõus ei oleks, et mai lõpus. Võib nüüd tunduda, et mis meie ikka siin teame või seletame. Aga see, mida Nansy on rääkinud, vihjab tõepoolest uimasele suhtumisele arstide poolt. Aga eks iga patsient ikka enda eest ise seisa, nii ka Nansyle jõudu meie kõigi poolt oma poja tervise nimel läbi tule ja vee minemiseks. Loodetavasti ei jää väike Marten kurdiks.

Tänane päev nägi välja nii, et Eline ja Nansy seadsid ladu korda, tublid olid mõlemad! Ise käisin tiiru Märjamaal, seal koos Märjamaa valla haridus- ja kultuuri nõuniku Tõnu Mesilaga arutasime ruumide ja SVFi huviharidusklasside avamise võimalusi Märjamaal. Ilma kohaliku initsiatiivita ei oleks võimalik midagi arendada, oleme leidnud toreda eestvedaja, Tiina Tanseri. Temaga koos täna vallas kohal käisimegi. Ja jõudsime päris asjalike tulemusteni. Jääb loota vaid, et kõik hästi sujuks, nagu plaanitud.

Tagasi Raplasse saabudes, ostsin Rapla Kultuurikeskuses asuvast pubist purgitäie suppi, et SVFikatele sooja süüa viia. Anti kaasa ka leiba ja saia – head tänud meie poolt! SVFis olidki nii Nansy kui Eline, aga ka palju lapsi. Jagasime kenasti omavahel ja sõime koos toreda lõuna.

Nüüd veel ühest asjast, millest tuleb kirjutada. Meil SVFis omavahelised suhted vahel löövad käärima. Palun kõigil vabatahtlikel olla omakeskis sõbralikumad, mitte segada tööd ebaolulisega, ehk siis intriigide ja väikeste sõnelustega. SVFi töö sisu ja eesmärk on konkreetne ning sellele tuleb ka keskenduda – abi anda neile, kes vajavad ja teha seda hea meele ja südamega. Muuks SVF loodud ei ole.

Tänane annetaja oli Avo Kull. Suur tänu annetuste eest! Ka Tallinnast mitmelt poolt on teada antud, et tahetakse asju ära anda, kuidas saame veoga, on praegu üks suur küsimärk. Ka Järvakandist on meil mööbel toomata, samuti veo probleem. Ja oleks ainult vedu, mööbel mõlemas kohas on tarvis lahti võtta meil endil. Läheb see suur külm mööda, vast siis leiame ka lahenduse.

Homme on SVFis alates kl 13st taaskord ajakirjanikud. Kes tahab kaasa rääkida, tulge kohale. :) Järgmisel neljapäeval on Kehtnas SVFi soodusmüük. Jälgige aga kohalikke kuulutusi, kellel huvi. Ning järgmisel laupäeval, 11. veebruar, on taas SVFis suur soodusmüük – alates kl 10 kuni 16ni. Ja taas on üllatuseks ühtteist head leida, ka tasuta. Olete kõik teretulnud!

04.02 Laupäev. Nagu juba reedeti tavaks saanud, helistas ka eile õhtul poiss teeäärsest talust, kas ikka SVFi lähen ja kas ka neid kaasa võtaksin. No kuis siis?! Kahe lapse asemel oli aga täna tee veerel ootamas hoopis neli. :) Ka sõbrad neil kaasa kutsutud. No mahtus autole küll ja kõik oli hästi. Nii me läbi – 24 kraadise pakase Raplasse tuiskasime, ilm ilus, Päike säras, kõigil hea tuju.

SVFis olid juba lapsed kohal, ka Nansy oli täna taas toimetamas. Maaja saabus veidi hiljem, näputööd õpetama, ja Eline tuli samuti SVFi, hoolimata sellest, et laupäev on ja kodustel õhtul sünnipeva pidu ees – tööd meil SVFis aga jagus ja jagus. Ka üks pere käis oma abi ära viimas, olid meie naised abikoti korralikult kokku komplekteerinud ja polnud muud kui üle anda. Rahvast voolas täna aga igatsugust – kes annetama, kes ostma, kes uurima, kes teed jooma – päeva lõpuks astus meilt läbi ka SVFikas, Ljuda, oma töölt tulles ja külmununa. Pakkusime temalegi sooja teed ja juttu aeti mitmel teemal.  Tänane annetaja meile oli aga Ene Erastus. Täname.

Heaks üllatuseks astusid meie juurest läbi täna ka Kaie Tammik (vt varasemaid päevikuid!) ja Ene Kangur! Oli hea meel neid üle tüki aja näha. Arvame, kui ilmad jälle soojemaks muutuvad, saame taaskord sagedamini SVFi sõpru näha. Nii see elu on – igal omad toimetamised ja ega pime aeg just väga retkesõbralik ole! Nüüd on siiski vaid koerasaba jäänud, seda ületada on tühiasi.

Edasi tänasest. Kaks SVFi last saabusid enne üht, koogid näpuotsas. Emaga koos oldi valmistatud, et oleks, mida ajakirjanikele lauale panna. :) Väga kena tegu ja meie poolt head tervitused! Ent kuna pirukaid ja kooke oli veidi rohkemgi, siis igale lapsele jagasime ja söödi isuga. Olin ka ise moosi kodunt kaasa võtnud, saiale seda määrisime ja paistis, et sellelgi väga viga ei olnud.

Nii, aga päevast veel. Kl 13.15 paiku saabusid “Kodu ja Aed” ajakirjanikud. Selles ajakirjas hakkab igakuiselt ilmuma uus rubriik, milles tutvustatakse organisatsioone ning inimesi, kes ühel või teisel viisil ühiskonna elus aktiivselt kaasa löövad. Nii jõutigi ka meieni. Tutvustasime elu SVFis, rääkisime arengutest, mõnest plaanist samuti. Tegelikult on meie tegevus ja töö kujunenud juba sedavõrd mahukaks, et kahe sõnaga kõigest rääkida on pea võimatu – tegevusharusid on mitmeid ja iga neist eeldab palju toimivaid komponente. Olulisim on aga see, et annetajateta oleks meie maja tühi ja me ei saaks isegi mitte kärbsepesaga hakkama! Seega – taaskord! – TÄNUD kõigile, kes SVFi tööd toetanud on.

“Kodu ja Aed” ajakirjanik, Varje Talivee, ja fotograaf, Juta Kübarsepp, tõid tulles oma kirjastuse inimeste poolt ka hulga annetusi – riideid, jalanõusid, tekstiili jne. Siit jälle ikka – suur aitäh! Kaasas olid neil ka kingitused SVFi perele – värske veebruarikuine “Kodu ja Aed” ning lastele Muumi raamatud. Neid loeti kohe järgemööda ja sirviti niisama, üht ja teist. Kingituse eest aga aitäh! Ja AITÄH ka kokkuleppe eest, mille kohaselt SVFi lastele igal kuul nüüdsest Muumi ajakirju saabuma hakkab. Meil on nii, et koju neid ei võeta, saab lugeda üksnes SVFis. Seega – suvel, kui meie maja hoov jälle ilus roheline on ja lapsed+lapsevanemad seal päikest võtmas saavad käia, saab meilt nüüd küsida korraks ka lugemist – täiskasvanuile oleks pakkuda raamatuid ja ajakirju, lastele nüüd ka “Muumi”.

Täna olid meie ruumid jälle soojad ja mõnusad. Õnnestus ka voolu kokku hoida, lampe sisse lülitada tarvis ei olnud – suured aknad, palju valgust – hea õnn. Varje ja Juta viibisid meil kaua, tehti pilte, küsiti mõned küsimused ka lastelt. Lõpuks oli kell vast juba nelja lähedal, kui nad laste “head teed” saatel end minekule seadsid – Raplas ju ka klaasinäitus! Sellest mina kuulnud ei olnud, aga plaanin nüüd ka ise SVFikatega kindlasti vaatama minna. Järgmisel nädalal võtame ette.

Soovin kõigile kannatlikku meelt külmaperioodil ja kaunist talvist nädalavahetust!

06.02 Esmaspäev. SVFis olid Eline, Liisi ja Nansy. Hea uudis – Nansy poeg saab kolmapäeval operatsioonile. Tervis tuleb! :)

Eline saatis ka päevast kokkuvõtte, ise olin täna kodune – vaja väiksest külmetusest toibuda, aga telefon oli mul ikkagi tumepunane. :) Saime asju aetud – ka transport on nüüd olemas. Veel sel nädalal toimub Tallinnast annetuste ära toomine.

Eline täna kirjanduslikus vormis ei kirjutanud, pigem punkti kaupa, nii selle ka siia üles sätin:

Kehtna müügi kuulutused said täna üles, trehvasin ka Kaiti Keaval-it, kes nüüd Valtus toimetab. Ta kutsus meid sinna ka soodusmüüki tegema! Vaatame, kuidas sellega läheb, proovime kõigepealt Kehtnas.

Laupäevase müügi jaoks hakkasime ka plakateid tegema, homme kiletame ja ehk saab üles ka mööda Raplat. Kuidas Nädalise ja kuulutustega sai, ausalt, ei tea, Nansy tegeles sellega. Aga peaks korras olema ja ilmuma.

Muide, Sinu maasikamoos maitses väga hästi, proovisin ka täna ära. Tänane annetaja Mary Penter. Suur tänu!

Inge käis läbi, Sind otsimas, tugeva natuuriga proua. Nagu me kõik, kes SVF-i jõudnud oleme:) Jalgpalli kleepsud toodi ka tagasi, neid komplektina kokku ei õnnestunud panna, aga nüüd on nö sordi kaupa;), vastutasuks võttis …..(ma nime kahjuks ei tea) vanu ajakirju lugeda, mida meil ju terve kastitäis.

Kunstnik Aili käis meid vaatamas, jõime koos teed, ta on vahva tegelane, aga temaga koos olles saab kohe puhata, väga huvitav inimene!

Homme olen SVFis kohal, vaibad jäid täna liigutamata, alustan sellega kohe hommikul.

Õhtut! Eline

Nii. Nansy oli täna asjad Nädalisega korda ajanud ja kuulutused ilmuvad. Täna helistas ka Tõnis, ühele perele on HÄDASTI tarvis sooje tekke, vaipu põrandatele ja radiaatoreid. Tegemist on 7 lapsega perega, kes elavad vanas majas, mis sooja ei hoia! Kui kellelgi on midagi säärast üle, palume kiiresti SVFi toimetada. Edasi tegeleme juba ise.

Homme olen ka ise SVFis, alates kl 11 – 18ni. Vaatame siis, kas vesi on ära imbunud või mitte. Aga jah, Päike oli ka täna meie rahvast hoidnud. Homseni siis!

07.02. SVFis olid täna majandamas Eline, Liisi ja mina. Ka Anneli tuli peale lõunat, lapsi õpetama – täna tegeleti viltimisega. Kuid lapsi oli meil täna vähevõitu, koolis on palju õppimist ja meil SVFis on seatud sisse kord, et kõigepealt peavad koolis asjad korras olema, alles siis tohib meil käia ja olla.

Kella 13 paiku tuli üks huvitav inimene meile, soovis minuga nelja silma all vestelda. Ja mõned muljetavaldavad mõtted, mida X mulle avaldas, kirja ma ka panen, tema lahkel loal. Ometi soovis ta jääda anonüümseks, kuna kardab tagakiusamist.

Kõigepealt üks lõik lehelt, mille X mulle alustuseks ulatas ja mille ta kusagilt ise välja lõiganud oli:

Mida nad otsivad?

Carl Jung räägib ühes oma raamatuskõnelusest indiaanipealikuga, kes ütles, et tema arvates on enamusel valgetest inimestest pingul näod, jõllitavad silmad ja julm käitumine. Ta ütles: “Alati nad otsivad midagi. Mida nad otsivad? Valged alati tahavad midagi. Nad on rahutud ja võltsid. Nad ei tea, mida nad tahavad. Meie arvates on nad hulluks läinud.”

Rääkisime Xiga põhjalikumalt nii sellest lõigust kui samal teemal muudki. Selgus, et mõistusega inimest on vaja kasvatada! – Meie targad on filoloogilised – grammatilised juhmid. Lugeda oskavad, aga meelemõistust pole.

Nii ta täpselt ütleski. Selle peale mul meenus Liiv ning üks tema lühiluuletus, selle nimi on “Sa magad”:

Sa magad elus ja magad kirjas,

sa siiski lugupeetud mees.

Ja selles suures maailma karjas

võib käia ka magades teiste ees.

Vaatasin X-i ja mõtlesin, ilmselt “tänapäeva Liiv”, tasub hoolega tähele panna. X tõi palju näiteid loetud teostest, Platonist kuni … mõnda nime kuulsin esimest korda, kelleni. Lõppkokkuvõtteks paar mõtet temalt, kuidas inimesed paremaks saada võiksid:

“Seespidine ilu ja välispidine ilu et muutuksid inimeses sõpradeks omavahel! Ja et tarka inimest võiks pidada rikkaks, või nagu ütles Platon: “Et kulda oleks nii palju, et arukas inimene jõuaks seda endaga kaasas kanda.”

Ja tänapäeva inimestele oli tal mõtteaineks edasi öelda ka üks tsitaat- küsimus meie oma “Kalevipojast”: “Mis sa keedad, kullakene? Mis sul katlas paisumassa?”

Kahjuks ei olnud pikemalt aega vestelda mul X-iga, kuna kl 14ks oli kokku lepitud, et Läti suursaadiku abikaasa meile Tallinnast külla tuleb. Kl 14 ta kohal täpselt oligi ja nõnda X ära läks, nimetades, et meile ta kahjuks külla tulla enam ei saa, muidu hakatakse meid tema pärast luurama ja ebameeldivusi tekitama. Nooo, aga me ei karda luuramist ja ebameeldivustega oleme ka elu jooksul varemgi kokku puutunud, nii et külla võib meile ikka alati tulla.

Inara Eichenbaum tuli meile aga vaatama, kuidas SVFis heategevus korraldatud on, aga samas pakkuma ka koostööd. Paari tunniga saime üksjagu teemasid ja koostöö variante läbi arutatud. Rõõmsaks üllatuseks tuli jutu sees ka välja, et nii minul kui Inaral ka ühine kirg on, nimelt aiandus, ning mis veelgi üllatavam – ka temale meeldivad pojengid ja ka tema tahab neid kasvatada! See on meile hea märk, küllap saame midagi head koos ka ära tehtud.

Oli Inara veel meil, kui tuli Mihkel, kes suurepäraselt nii vene-, inglise-, kui ka saksa keelt valdab. Nad said kohe Inaraga heale jutujärjele ja nii vestlus meil edenes igasse ilmakaarde. :)

Saabus ka RebaseAndres, päris, mis meil uut. Meil on iga päev midagi uut, selles mõttes on alati midagi rääkida või näidata.  Saabus ka mõni ostja, täna oli ostude poolest väga vaikne päev. Aga vist pigem uuriti, et mida laupäeval odavamini meilt saada võiks. Laupäeval on meil taas kaks ruumi avatud, üks – kus on palju asju igasuguste hindadega ja ka tasuta. Teine ruum, ehk meie päris SVF, seal on laupäeval kõik 20 % odavam.

Selgus täna ka, et teisipäeval toome Tallinnast annetused ära. Ans Metsatölli võimenduse ja lava meeskond lubas suure kaubikuga- või rekkaga vist oleks isegi õigem öelda, meile appi tulla, eesotsas Jannoga. Teisipäeval siis ootab meid suurem aktsioon ees! Eline ja Nansy abikaasad on ka appi palutud, mööbel ühes paigas tuleb ka lahti kruvida ja ära pakkida. Nii – ka Järvakandis tuleb meil sama tööd teha, aga püüame veel sel nädalal sealsegi annetusega ühele poole saada.

Täna sain mina töölt ära viimasena, oli tarvis veel kokkuvõtteid teha ja paberimajandust korda seada. Homme on SVFis Eline ja Nansy. Mina saabun hiljem, Tallinnast ja arvatavasti jõuan SVFi peale 16.

Ilusat õhtut kõigile SVFi poolt!

08.02 Täna olid SVFis Nansy ja Eline. Eline kirjutas ka päevast ülevaate. Lisan vaid, et täna käis ka abivajaja, kelle perele tõhusalt abi antud sai. Ning enne veel, kui selle avaldan, ütlen homse kohta, et homme olen SVFis ka ma ise ning samuti on homme Nansy tööl. Homme toimub ka Kehtnas meie esimene suur soodusmüük, häid leide siis külastajatele.

Kuna Nansy laps oli juba hommikul Tallinnas opil, tulime 9 paiku juba SVF-i majandama, tegime kiired kohvid ja päevaplaanid paika ning asusime tööle. Kui muidu ruumid veidi jahedad, siis tööd tehes saab naha kiirelt kuumaks;)

Meie juurde sattus Rapla Naksitralli lasteaia majandusjuhataja, kellele pakkusime kohe laste jaoks kaasa Puhhi ja Potterit, igasugu kraami. Õnneks oli proua tulnud autoga;), seega mõned kastitäied andsime kohe julgelt kaasa ning soovitasime rühmaõpetajatel ka meid külastada, et laste tundide jaoks käsitöötarbeid kaasa panna, midagi saaks ikka ju pisikeste lastega töötades kasutada.

Pidasime veidi plaani, kuidas võiks poodi kujundada, kui ühel hetkel stangesid juurde saaks… et meie ilusat butiiki veelgi kobedamaks tuunida. Leili käis meid külastamas, kunstnikuproua Aili astus läbi, heatujuline nagu ta on ning pakatamas headest soovidest meile kõigile.

Koristasime laupäevaseks Rapla soodusmüügiks kõrvalruumi ning viisime juba osa müüki minevat kaupa sinna, et homme ja reedel vähem tööd oleks. Üleüldse on viimase nädala jooksul toodud meile väga palju head kaupa, sest väga suur osa, mis poodi välja pandud, on ka kaubaks läinud. Ja tundub, et rahvas hakkab jälle veidi enam ringi liikuma, aga suur külm on loodetavasti möödas ka.

Ilusat õhtut!

Eline

09.02 Tänane päev SVFikatel oli ülitegus, rahvast liikus meie ruumidest läbi rohkesti. Olime Nansyga mõlemad varased, juba 9st platsis, kellel mida teha, nii meil aega teineteisega lobisemiseks ei jäänud. Kl 10 paiku astus läbi üks tore naisterahvas, Aita on tema nimi ning tõi meile häid uudiseid Raplas asuva Talupoe omanikult, Peeter Antsonilt. Heaks külakostiks ulatati meile ka mett, raviteed, siirupit ning küpsiseid. Lauale need kohe ka pandud said, ja Mihkel, kes veidi hiljem SVFi saabus, juba esimesena kõik ka ära maitses.

Nagu juba aimu andsin, et tulnud Aita meile sugugi niisama külla. Eks me ikka koostöö võimalusi arutasime, järgmisel nädalal võtame aga uuesti ühendust, et siis tõsisemalt edasi arutada. Aga vara veel rääkida, et mis ja kuidas. Eks siis jälle annan teada, kui asjad klaariks on saanud. Aga tore ja väga meeldiv kohtumine! Selle kinnituseks ka hiljem telefonitsi Peetriga üle rääkides meie viimane lause, enne kui kõne lõpetasime  – “Kes siis veel oma kandi inimesi aitama peaks, kui mitte oma kogukond?”

Helistasin, helistasin, helistasin täna. Kõik pered taaskord läbi. Meil on ju 18.02 tulemas “Hariv õhtu”, seekord ei tahaks lasta minna nii, et lapsi kohal ei oleks. Sai konkreetselt ja selge sõnaga täna mitu korda üle räägitud, et juhul, kui siiski kohale ei tulda, meile sellest ka teada antaks, et meil üleliigseid kadusid ei oleks. Me ju alati katame lastele ka väikse laua (seda teha on väga oluline!) – lõigutud õunaviilud, apelsinid, koogid ja morss jne. Ei tahaks, et need jälle pärast asjata seisma meil jääks.

RebaseAndres-Sarapuu astus ka meilt täna läbi. Ja nalja sai. Olime nagu Türgi basaaril, kõvaks kauplemiseks läks. Oma pool tundi tegime pakkumisi ja püüdsime hinnas selgusele saada. :) Oli üks jope, mis temale meeldis, juba proovis selga ja tõesti istus hästi talle. Jope oli nagu uus, korralik ja puhas, nägi nägus välja ka. Küsisin, mis hind jopel sees oli. Rebane teatas, 20€, et kas me ikka temale kui annetajale alla ka teeme. Muidugi teeme. Rebane siis arvas, et õige hind võiks olla 10! Mina arvasin, et natuke rohkem siis ikkagi. Rebane aga, et 10, mitte enam. Mina siis, et noooooo, natuke vähevõitu, kui jope hind ikka 20 on. – Ei,ei, pane 10 ja ma ostan kohe ära. Mina siis, et nooooh, see jope nüüd nii lux ka ei ole, teeme siis 12! Ei, ei – 10 ikka! Mina jälle, et ikka 12, see on ikka kõva protsent juba pärishinnast alla ja rohkem alla küll ei võtaks. No, lõpuks oli siis RebaseAndres-Sarapuu sellega nõus. Võttis jope seljast ja vaatas veelkord hoolega hinnasilti, näitas mullegi! – “Kuule, siin on hind ju hoopis 6.40! Anna siis viiega!” Mina siis, et juba tegime Sulle täna kõvasti alla, kuuega saad ja ei grammigi vähem!” Õnnelik Rebane selle siis kuuega ka ära ostis, hästi saadud ja hea kaup!

Aga pärast, kuna tal ju raha üle jäi, ostis veel ühe vana pildi ka 3€ eest. Küll ütles, et natuke tuhmivõitu pilt nagu oleks, ma soovitasin vildikatega üle retušeerida! Ja nii me lõbusasti lahku läksime, uus kauplemine pidavat siis laupäevaks soolas olema. Jah, laupäeval on meil suur soodusmüük, olen ka ise siis kohal ja rahvas! – kaubelge kuis jaksate, nii saabki ju odavamalt!:)

Siis helistasin, et teha selgeks, kus Raplamaal tegeletakse autistlike lastega. Kuna välisministeerium koostöös Eestis resideeruvate suursaadikutega on korraldamas heategevuslikku aktsiooni selliste laste toetuseks. Kuigi kaugele ma selle uurimisega täna ei jõudnudki, ent homme lubati mind Vahtra tugikeskusest viia kokku inimestega, kes oskavad edasi juhatada. Kuna perede toetuseks raha kogutakse, ei ole mõtet siis nii teha, et Raplamaa inimesed sellest ilma jääks.

Vahtra tugikeskusest veel! Nemad korraldavad 22.veebruaril Rapla Kultuurikeskuses “Tantsuhommiku”. Algab üritus kl 10.00, tasuta osavõtt ja igaüks võib tantsima minna, suupisted tuleks ainult kaasa võtta.

Aga teemaga edasi. Seoses tollesama uurimisega helistasin ka Kohilasse, Kati Kodusse. Saime heale jutule ja paari tunni pärast oligi Kati Kodu juhataja meie juures, et viia ära 7 uhiuut ja korralikku meile annetatud päevavalguslampi, mida neil tõepoolest hirmväga tarvis oli, kuna nende valgustus ruumides ei vasta nõuetele. …Mulle meenusid head ja ilusad ajad, kui Saagu Valgus Fond veel koolide valgustuse renoveerimisega tegeles. Heal meelel me lambid ära andsime ja ka muud lisaks, mida vajati ja mida meil anda oli. Tore. Ja suur tänu lampide annetajale, Indres Viirsaarele, läks see annetus just sinna, kus tarvis ka on. Kati Kodus tegeletakse puuetega noortega.

Nii. Tänane annetaja oli Anelle Trepp, tüdruk, kes otsustas, et oma üle jäänud riided just meile annetada tahab. Olid sedavõrd kaunid asjad, et osad neist panime küll ka müüki, osad aga jätsime rõõmuks mõnele lapsele, kel riideabi tarvis. Pakime praegu mitmele perele asju, küllap keegi rõõmustada saab. Täname Anellet annetuse eest, aga ka hoole eest, millega ta selle annetuse tegi. Ilus.

Abil käis täna järgi üks perekond. Nagu öeldud, pakkis Nansy täna veel kolmele perele, ning seda tööd jätkub ka homseks, kuna peresid on meie poole pöördunud praegu mitmeid.

Täna olid SVFis ka kaks last, ja tuli Ljuda taas neid õpetama. Valmistati helkureid, õmblusmasin aina vurras ja vurras. Mis valesti, see tehti uuesti! Nõnda lõpptulemus ka üha ja järjest paranes. On hea, et lapsed saavad masinaga õmmelda, nii neist ka tulevikus asja saab. Minu arvates ongi halb tänapäeval, et kõigil on tohutud ajud, aga ise kätega midagi teha ei osata. Kõlab vist muidugi demagoogitsemisena, kuid selles on tegelikult ka omajagu tõtt.

Homme on SVFis Eline ja Nansy. Mina siis alles jälle laupäeval

Nüüd aga Elinest. Täna oli ju Kehtnas suur SVFi soodusmüük, mis läks üle ootuste hästi. Kaupa oli palju ja odavate hindadega, rahvas oli olnud rõõmus ja rahul. Paluti, et tuleksime jälle! Ja nüüd tänase päeva lõpetuseks Eline kokkuvõte toimunust:

Tere S!

Siin minu tänased mõtted. Hommikul hakkasin kohe peale poiste lasteaeda viimist Kehtna Klubis riideid lahti pakkima ning nö sordikaupa laiali laotama. Esimesed uudistajad olid kohe kella 9 ajal platsis ning kohe läks loosi My little Pony föön;) Kehtna kohta võib öelda, et rahvast käis üsna palju ning kiideti meie soodsaid hindu, kutsusin aga kehtnakaid ka laupäevasele Rapla müügile, seal ju veelgi soodsam!:)

Lastele asju oli mul kahjuks suhteliselt vähe kaasas, selle vea parandame järgmisel korral, sest ka klubi juhatajalt, Kerstilt, tuli soov, et võiksime sellist üritust korraldada veel, miks mitte ka iga kuu 1 korra, aga vaatame, kuidas asjalood minema hakkavad.

Osteti kõike, riideid, jalanõusid, käekotte, vöösid, mütse-salle ning mõned karvikudki leidsid endile uued omanikud;) Nii et täiskäigul edasi! …Võtsin hommikul küll kodust juturaamatu kaasa, et kui seal üksi istun, siis loen, aga sellist momenti ei olnudki, kella 17-ks olid asjad pakitud ning sain minna kalamehe jutule (Kehtnas käib neljapäeviti kalakaupmees) ning koju tulla.

Loodetavasti läks teil ka seal täna kõik hästi. Maryle helistasid? Kas X tuli ikka täna radiaatorit ära viima? Ah, homme kohtume, küll siis räägime. Homme olen jälle majas ja teeme aga tööd! /… /

Ma nüüd magustoidule – täna kohupiimavaht astelpajupüreega;)

Soojust ja headust! E.

10.02 Kuidas küll aeg nii kiiresti lendab? Aga lendab. On üks päris põhjalik uurimus tehtud kunagi, miks inimesele tundub vananedes, et aeg kiiremini minema hakkab. Tulemus – et igapäevane rutiinne tegevus soodustab inimesel arusaama, justkui aeg tõtlikum oleks. Soovitati tegevuskava muuta! Kuid mul on ses suhtes oma arvamus. Ma arvan, et rutiin rutiiniks, aga tegelikult on küsimus hoopis muus, kuna rutiini vahetamine uute tegevustega ka seda tunnet ei muudaks. Minul näit. on iga päev midagi uut ja huvitavat, aga ikka on tunne, et aeg kiiresti läheb.

Ja minu “uurimuse” tulemus on üldjoontes järgmine: Kuna lapsepõlves on inimene vähem kogenud, siis on tema “teadetetahvel” ka tühjem, seetõttu on tal aega kogeda nö ka tühja aega ja mõtteid vabalt liigutada. Kuid eaga kuhjub mälestusi, kogemusi, emotsioone, kõike, mida eneses “seedida” ja seda püütakse või on õpitud tegema kiiresti. Seega – inimene mõtleb kiirete mõtetega aja kiireks, ta ei anna enesele asu niisama vaadelda, seisukohti võtmata. Seepärast on õige, et tuleb mediteerida, et aju vahepeal lihtsalt ilma mõteteta oleks. Kuidas seda keegi teeb, on igaühe oma asi, kuid mõttetegevus vajab puhkust mitte ainult öösiti, magades, vaid täiendavalt ka päeval, muude toimetuste vahele.

Tänapäeva elu nõuab inimestelt hoopis rohkem tähelepanu kõikvõimalikele väljakutsetele ja raha on juba meie Jumalaks saanudki, sest selle teenimine võtab suurima osa meie olemise ilust. Aga raha ei tohiks olla inimese mõtetes elu kõige püham eesmärk. Raske on ka teisiti. Sest raha meile tõesti õnne õuele ka toob, ilma rahata ei saa keegi mitte muhvigi siin elus. Isegi Dalai Laama mitte. Aga tema õnn on lihtsalt selles, et ta ei pea raha katsuma, seda teevad tema eest teised.

Ja seetõttu pole inimene, kes raha katsuma, veelgi enam teenima peab, sugugi kehvem kui pühalik Dalai Laama, kuna “tavalisel” inimesel on ka keerulisem oma toit lauale saada, pere eest hoolitseda jne, tegeleda nö “rutiinse jahiga” iga päev,  ja seejuures meelel pidada veel ka õilistavaid väärtuseid. Võidakse küll ülalt kasida inimesi ja targutada, aga, jah, samas jällegi, see üks Liivi luuletus, milles ta ütleb enamvähem nii, et küll riimid kerged on rikkal tulema. Vaese inimese elu ei ole aga taevane kergus või lillepidu, seega ka need riimid nii lendlevad ei ole, ega rõõsad ja roosad.

Vaese inimese elu on raske. Ja vaadakem siis igaüks oma elu. On läinud ikka väga hästi, kui oled tõesti aus ja seejuures saad omale ka veidi rohkem lubada. Siis igaüks teist, kes omale otsa vaadates nii öelda saab ja rõõmu tunda, teab isegi, kui meeletumalt palju tööd selleks teha tuleb.

Töö SVFis on mitme palgega ja me kogeme palju erinaveid suhtumisi – esiteks on ilus, kui inimesed abi eest tänavad (kuna ju mitte kõik seda ei tee, ja mõni veel räägib ka ringi, et pole nagu piisavalt saanud meilt!) ja teiseks, et need, kes abi annavad, teevad seda selle tundega, et tõesti kedagi aidata (kuid on ka niisuguseid annetajaid, kes teisiti oma prügist lahti saada ei viitsi, kui meile tuues – üks noor kena naine tõi koti ja lehvitas ukselt üliarmsa näoga “head aega” asemel, tema kotist tulid välja asjad, mida ma siin nimetada ei tahaks, ja rohkem see naine meile tulnud enam ei ole.) On siis ka niisuguseid inimesi, kes meilt küll ostavad, aga selja taga meid kiruvad, et asjade eest raha küsime, kuna ise ju asjad tasuta saame! Need inimesed on siis need, kes meie tegevuse eesmärgist aru ei saa. Kuna ma ei näe midagi valet selles, et me neid ruume hea sihi nimel rendime ja püüame ise end ära majandada.

Veel ühest asjast, ehkki jutt kokku vist taaskord pikk tuleb. Üks õpetaja ühes Rapla koolis, ütles 9 aastasele tüdrukule, kes tunni ajal tualetis käis ja tagasi tulles õpetajalt küsis, et kust ta peaks nüüd oma töövihikust seda vaatama, mida äsja tahvlile kirjutati – seal õpetaja vastas kogu klassi ees: ” Kust, kust – kust saab pudeliga peldikust!” …Õpetajad nõuavad oma palgale lisa. Kuid kas ikka kõik selleks tööks ka sobivad on, tuleks tegelikult hoolega üle vaadata. Ülo Vooglaid, kes meil külas käis, kui SVFis viimasel korral “Hariv õhtu” oli ja teemaks “Tõsised asjad”, ütles tüdrukule: “Katsu mõelda nii, nagu ei oleks seda sulle öeldudki. Väärikaks tuleb jääda.” Nii et ka seda peab õppima laps tänapäeva koolis, kuidas kaitsta ennast õpetaja mõnituste eest. Kooli vägivald algab ka sellest, kuidas õpetajad lastesse suhtuvad.

Tänasest nüüd. SVFis majandasid täna Nansy ja Eline. Valmistuti homseks. Ka abivajajad käisid, kes ennast registreerimas, kes abi ära viimas. Eline ja Nansy abikaasad tegid täna meile ka abiteo – tõid Järvakandist ära annetatud mööbli. Suur tänu Karinile ja tema perele, annetajatele ja suur tänu ka meestele töö eest!

Nansy saatis täna ka kokkuvõtte, kuidas ja mis täna välja meil nägi:

Tsau,

kirjutan Sulle päeva kokkuvõtte, Eline kirjutab ka.
Täna siis terve päeva tegelesime usinalt homse soodusmüügi
ettevalmistamisega. Kõik on peaaegu paigas ja vaja ainult homset oodata. Homme plaanin ka mina olla juba 9a paiku kohal, et viimane viimistlus anda, ennem kui tõsiseks tööks läheb.

Rainer ja Rain tõid ka ära sektsioonid Järvakandist ja samuti ka
Raplast Ülla Kaugeranna annetatud klaaslaua. Lisaks veel ka minu praegusest korterist vanat mööblit, annetajaks siis Mai Anni. Tänud!
Samuti toodi ka riideid meile annetuseks täna, Jaanika Vill annetajaks. Jälle tänud!

Lapsi käis meil täna ainult 1, Maria. Nutune see lugu natuke, reede aga lapsi polegi. Kurb ja vaikne olla kohe siin niimoodi.

Marteniga on ka kõik korras, said juba haiglast koju ja sõidavad Rapla poole. /… /

Perekond X registreeris ka ennast 18 veebruari üritusele.

Rohkemat polegi!
PS. Kõik on väga hästi!
Pai!

Eline tänusõnadega aga täna lõpetame:

/… / Raplasse jõudes tõime Välja tänava keldrist ära üheinimesevoodi ning 2 tooli, peale mida Rainer ja Rain suuna Järvakandi peale võtsid, et sealt ära tuua miskid sektsioonkapid. Ja kui nad tagasi jõudsid ja käru tühjaks laadisid, oli meil neile veel viimane töö, tuua ära üks söögilaud. Siis võisime puhata ja lõunal hea maitsta lasta. Aitäh teile, Rain ja Rainer, abi eest, Raivo Rähni  stangede, Priit Kuusikut puitmaterjali ning Üllat söögilaua eest!

Edasi lasime mehed omi toimetusi tegema ning ise veel homseks suurmüügiks viimaseid ettvalmistusi tegema. Uudistajaid käis juba täna, mõni leidis omale kingad, teine sooja kampsuni. Kuid ärge muretsege, kaupa on palju, head kraami jätkub kõigile!

Ilusat reede õhtut!

Eline

11.02 Väga tihe tööpäev SVFis. Rahvast käis meil palju, ka abivajajaid. Ühele perele andsime kokku pakitud riidekoti, teisele radiaatori ning nende lapsele kindad. Radiaatoriga panime ühtlasi sõnad kaasa – vaadata tuleb, kas pistik ikka korras oleks, kuna radikas on küll uus, ometi nõukaaegne ja mine tea. Lubati kontrollida. Ning kolmas abivajaja-perekond, kes ka ise meile täna annetuse tõi, sai teleka.

Lapsed olid täna taas platsis ja võtsid ette sõbrapäevaks kaunistusi valmistada. Istuti sohval, niit-nõel käes, Päike soojalt paistmas. Meie ruumid olid lausa palavad! Ja oligi kõigil mõnus olla, külmas pole ju ei tuju ega tahtmist ega ka jõudu tegutseda. Päike on sel kuul me päästjaks olnud, täname südamest.  :)

Südamest täname ka annetajaid – taas üht 12 aastast tüdrukut, kes oma riided, mida ise enam ei tarvita, meile tõi. Leppisime kokku, et pool lähevad müügiks, pool jagamisse. Nii meie tüdrukud, kes parasjagu SVFis “tööd” tegid, kohe ka omale mitmed ilusad kevadised rõivad said. Riided rõõmustasid lapsi  väga ja tänu nende eest kuulub Maris Maasalule.

Ka üks mees astus läbi, Sven Parmas. Tema annetas väiksed suusad, mida me müüki ei pane, kuna lapsed vajavad spordivahendeid, nii siis anname ära mõnele perele. Täname suuskade eest!

Ja siis tulid naised, kellest ühe nimi on Lumme Busch. Annetati riideid ja raamatuid. Samuti tänud!

Siis astus läbi ka RebaseAndres – Sarapuu! Temale veel üks asi  meil meeldinud. Läksime siis vaatama. Suur klaasist vanaaegne tuhatoos. No, mis see küll maksta võiks? Rebane arvas, et no nii … 1 €. Vaatasin talle pikalt otsa, no mida teha küll… Nii. Ütlesin siis, et vaata, et see siin on ikka tõeline tuhatoos! Eksole. Niisugust enam kusagilt saa! Ega saa. Et kulla RebaseAndres, sellepärast, et meil ju täna ka SUUUUUR soodusmüük on, jäägu siis see tuhatoos 1 €! Küll oli ta rõõmus, tegime kähku tehingu ära ja Andres lubas varsti jälle meilt läbi astuda. Jääme pikkisilmi ootama. :)

Ka Ene Kangur oma sõbranna, Kärt-Tiia Kippariga Raikkülast, astusid meilt läbi. Saime Raikküla koolile üksjagu kleepsuraamatuid jms kaasa anda, ikka tasuta. Aga kust me need klepsud saime? Saime ammu juba, eelmise aasta juunis. Annetajaks oli Aare Sild, ja firma, kust annetus tuli Beweship Eesti AS. Noid klepsuraamatuid ja Puhhi kaarte oleme jaganud koolidele, lasteaedadele, puuetega lastega tegelevatele asutustele, aga ka müünud ja jälle jaganud, ja jaganud ja jälle müünud. Veel terve elu jagame neid. Nii palju on meil varuks.

Tänasest veel. Ka kaks naist Raplamaa Ettevõtlike Naiste ühendusest, Kaidi Mikkus ja Taimi Nõlvak oma perega, meie juurde tee täna leidsid. Ajasime juttu ja oli tore jälle üle pika aja näha. Ka Kaie Tammik, meie tore sõber, tuli, kaasas hea tuju ja nagu alati – see juba kaugele üle tema säramas. :) Ma ütlen, kõik inimesed, kes täna meie juures käisid, olid kuidagi eriti sõbralikud ja lahked, igaüks naeratas ja meel oli kõigil helge.

Täna läks meil kõik väga hästi. Suured tänud ka ostjaile, ühist eesmärki me toidame – et Raplamaa lastel huvihariduseks rohkem võimalusi oleks! Ja aitäh öelda tahab SVF tänase päeva õnnestumise eest ka meie endi tublidele: Elinele, Nansyle, Liisile, Maajale, ja lastele!

Ilusat, ilusat nädalavahetust kõigile!

12.02 Pühapäev. Ikka midagi ununeb vahel. Eile käisid meil ka Paplitalu Jaak koos oma naisega. Oli tore näha, et Jaak jalgadele on saanud ja tervis paraneb. Jaaguga sai räägitud muu jutu vahele ka mõni tõsisem jutt, ja, ehk õnnestub, et mees, keda Soomest töölt tagasi tulles kodus enam ei oodatudki, Jaagu juures rakendust leiab. Jaak arvas sellest asjast päris hästi, nüüd saame näha, kas ja kuidas läbirääkimised laabuma hakkavad. Jaagu naine aga ulatas meile suure tüki juustu, isetehtud neil, ja oli vist…  kuidagi see tegemine seotud lehma mao kääritamisega… Huuuu…

Kaunist uut nädalat!

13.02 Täna “vilosoveerima” ei hakkaks, kuna on juba hilja ja homme ees tihe päev, palju töid. Täna olid SVFis Eline ja Liisi. Siin Eline kokkuvõte:

Õhtust!

Täna hommikul tuli kohe heatujuline Ljuda, sõbrakakuke meie jaoks kaasas, ta kodus oma leivaküpsetajaga tegi. Imemaitsev, lapsed moosiga sõid.

Need vahvad talunikud, kes Nansyle kartuleid on toonud, tulid täna kanamunadega, et meile, sõbrapäeva puhul, väga armas neist. Aga tegelikult tulid nad korvitäie sooja söögiga meid kostitama, lihad, kapsad, kartulid ja salatitki, õunu -ikka täitsa super!

Riideid toodi ka, aitäh prouad Helmi Roodi ja Evely Vaiksaar. Üks perekond viis ära oma abipakid (perekond X ) ning perekond XX sai endale söögilaua, selle klaasist peene asjanduse.

Alu lasteaed-algkoolile andsime kastikaupa kaasa puhhi, Potterit ja muud kribu-krabu. Helistas ka Raikküla valla sotsnõunik ja palus abi beebivoodiriiete osas, leidsime ja püüan temaga uuesti kontakti saada, sest ta õhtupoole telefonile kahjuks ei vastanud.

Mulle helistas ka üks Kehtna elanik ja tahtis meile asju saata, lubasin peale korjata, kui mõni päev autoga liigun.

Minuga oli täna Liisi, ka Anu tuli peale kooli meie seltsi. /… /

Homme siis sõbrapäeva puhul -20% ja talvejopedele-mantlitele -30%, jah? Korra mõtlesin, kui viitsin, teen õhtul miskit kisselli ja kui võib, ostame homme vahukoort ja pakume lastele sõbrapäeva magustoitu?/… /

Minugi pärast nii kisselli kui vahukoort. Olgu Sõbrapäev kõigile üks meeldiv päev!

14.02 Kiire ja toimekas päev. SVFis olid täna Eline ja Nansy, tegemist jätkus seal küllaga. Eline kokkuvõtte päevast lisan kohe-kohe, aga enne veel:

Ka meil oli Tallinnas palju tegemist. Käisime Lasnamäelt proua Reet Koigi juurest toomas mööblit jms. Kuna naine elukohta vahetab, oli palju asju üle jäänud, nii otsustatigi koos sõbranna Tiiuga, et annetatakse asjad SVFi. Olime kl 11 kohal, Rainer ja Rain ja mina ka. Mehed hakkasid kohe kappe lahti kruvima ning neljandalt korruselt alla tassida. Andis ikka vedada! Aga mis mina sellest tean, kuna raskemaid asju mina ei tõstnud. Mehed olid tõesti tublid ja tegid kõvasti tööd.

Kl 13 saabus Janno Anksmäe, ans Metsatölli meeskonna liige, suure kaubikuga. Kohe asuti laadima, ikka suuremad asjad tahapoole ja väiksem pudi padi nende vahele. Pr Reet, endine inglise ja saksa keele õpetaja, annetas ka toidunõusid, raamatuid, mitu vaipa jne, jne. Vaibad lähevad SVFist otse edasi, abiks perele, kes külmas praegu elama peab, kuna maja väga vilets neil ja pole ka võimalust seda remontida.

Pr Reet ja pr Tiiu olid asjalikud naised, rääkisid poliitikast, tänapäeva elust üldse. Oldi mõne asjaga rahul, mõnega mitte. Südamest naeris pr Reet fooliummütside üle ja lisas, et ka tema oleks hea meelega meeleavaldusest osa võtnud, aga kaupluses oli kogu foolium kahjuks otsa saanud ja seega ei olnud ilma sobiv nagu kohale minna. :) Nali naljaks, aga tegelikult… See ei ole nali.

Kl 14 olid meil asjad koos, jätsime südamlikult hüvasti ja otsustasime, et näeme veel. Igatahes on Reet ja Tiiu oodatud meile SVFi ükskõik millal, millal aga tahtmist ja aega on. Tasub aga enne teada anda, et ei juhtuks nii, nagu vahel juhtunud on, et tuleb annetaja ja siis meie sedavõrd tööga hõivatud oleme, et saame küll kohvi pakkuda, kuid aega juttu rääkimiseks napib.

Kl 14.30 paiku saabusime laadungiga Koplisse, Tallinki lattu. Seal tänu Küllile, Tallinki rõõmsameelsele asjaajajale, annetati meile 1000 lina, kõik puhtad-pestud-triigitud. 1000 lina kaalub väga palju! Laadisime autosse. Seejärel sõideti Rapla poole, ma ise aga Tallinnasse jääma pidin, kuna muud kohustused seoses uue plaadi ilmumisega mind juba Olümpia hotellis ootasid.

Nii, ja siis viisidki mehed kauba Raplasse. TÄNAME SVFI POOLT RAINI, RAINERIT ja JANNOT! Elagu, elagu, elagu! :)

Täname ka annetajaid, pr Reet Koik ja Tiiu Tiik. Suured tänud ka Tallinkile! Anname nüüd edaspidi järgemööda siin päevikus teada, mis ja kuhu edasi läheb. Linu oleme pakkunud ka Vastseliinale ning Tapale.

Nüüd Eline päevakaja:

Õhtust!

Meil oli täna külastajate poolest vaikne päev, see-eest muidu väga tegus, kui tuled, siis näed. Loodetavasti üllatud positiivselt, igatahes trenni sai tehtud omajagu.

Kati Münter tõi täna hommikul pisikesed lastesuusad ning perekond Kõrtsini õhtul lastevoodi. Tüdrukud tulid sõbrapäevakaartidega ning Leili tõi sooja kooki ja õunamahla.

Siiri, kes meile Kehtna klubi vaibatoas vaiba kudus, leidis endale veel pisikesi kangajuppe, millest uusi kauneid vaipu kududa, lubasin talle selle kotitäie klubisse ise ära viia, tal oleks seda raske olnud tassida.

Valtu klubi Kait käis ka, sombreerot otsimas;). Nimelt oli täna Valtus kinos-Saabastega kass- ning ta tahtis end vastavalt riietada-grimmeerida;) ja nagu ikka, meie poes juba jänni ei jää, ning leidus nii sombreero, vest kui ka vöö.Üleüldse tuli meil ideid, nt võiks korraldada lipsunäituse kunagi….st näitusmüügi;)

Kehtna Klubi sai endale ka kastitäie Puhhi postkaarte, seal ju kunstide kool ka samas majas ja noortekeskus, saavad seal miskit põnevat meisterdada nendest.

Üks suur mees käis täna riideid otsimas, aga kuna just olime mööbeldamishoos ja poisid tulemas, leidsime talle jope, aga kutsusime julgelt tagasi ostlema ka muud kraami, küll midagi selga leiame. Andres ja sõbrad nimelise koosseisuga pidavat nad esitama Mati Nuude loomingut;)

Tead, istun pimedas ja trükin, sest meile pole elektrit, seega, kui näeme, siis räägime…. Ilusat õhtut!

Eline
15.02, kolmapäev. Ilma ise midagi suurt juurde lisamata, avaldan Eline kokkuvõtte päevast:

Tere Siiri,

/… /  Hommikul hakkasime koos Nansyga läbi helistama abivajajaid, kellele eile saabunud mööblit pakkuda. Lisaks võtsime ette Rapla piirkonna lasteaiad, et saaks neile pakkuda Puhhi kaarte, Potteri kleepse ja muud vajalikku kribu-krabu. Kellukese ning Kodila lasteaiad käisid ka oma kastidel järel, kõik olid saadu üle rõõmsad ja kaup läheb asja ette.

Loodan, et Sulle meeldib me poe poole uus paigutus, igatahes klientidelt on juba kuulda positiivseid kommentaare ning täna läks ühtlasi loosi riiulitelt 5 paari jalanõusid! Ka vööd ning siidisallid leidsid endile uue koha ning ridikülid asuvad nüüd ilusti riiulitel…;)

Hommikul käis see meesterahvas, kelle jaoks palusime kunagi kõrval töökojas saeketi ära teritada, otsisime talle puhtaid riideid, kuid lugesime sõnu peale, et musti on võimalik puhtaks pesta, mitte vaid uusi juurde soetada. Samal ajal soojendasime endile lõunaks katlas suppi ning pakkusime ka temale. Ikkagi soe lõuna ja tänulik ta oli.

Hommikul, täna, ootas mind SVF-i saabudes…..mitte just meeldiv üllatus. Eile õhtul läksime kõik koos sealt koju ning ukse esine oli puhas, hommikul oli see aga eile toodud mööblit täis loobitud ning seinal kuri silt, et -lüliti koht hoida vaba- ilmselt koristaja oli neoonroosa markeriga oma kehva tuju paberile välja valanud, aga tegin seal kõik uuesti korda ning loodan, et homme hommikul selline asi enam ei kordu.

Jane-Liisile otsisime kõrvalt ruumist ühe koti, millega saaks trenni asju kanda. Eile suures sebimise tuhinas unustasin ära, et olin meie neiukestele üht-teist sädelevaid vidinaid kodust kaasa võtnud, jagasin neid siis täna, kellele kõrvarõngad v pärlitest peavõru ning sädelevat kehaläiget pidulikumaks puhuks. Kehtna VV sots nõunikuga üritan kõneleda homme uuesti, ta täna ei vastanud.

Seoses laupäevase üritusega, kuhu tulevad pered, kellele oleme abi pakkunud, tekkis mõte, et ehk võiks neile pakkuda kõrvalt ruumist tasuta asju, saavad ise endale valida ja komplekteerida, lihtsalt anname mingid piirid ette. Mis arvad, sealt leiaks veel soojad joped ja kampsid, aitame leida vajaliku – neil tuju hea ja meil tuju hea.

Kõike head!

Eline

Ja minu vastus: Jah, teeme nii! Teemegi just täpselt nii, et kõigil parem oleks! :)

16.02. Tänane päev on olnud kiire ja toimekas, SVFis olid taaskord Eline ja Nansy. Kuna ma ise täna aga muude asjadega seotud olin, siis ega mul polegi suurt muud lisada, kui vaid Eline kokkuvõte päevast. Enne veel ütlen ka seda, et täna tuli SVFile taas mitmeid ettepanekuid koostööks. Mis ja kuidas, näitab aeg. Aeg on ka seda näidanud, et paljud ettepanekud üsna kiiresti vaibuma kipuvad, seega – võtame rahulikult ja anname teada siis, kui midagi tõesti teoksil.

Tere,

Mul juhtub see pea igal õhtul, et kustutan Sulle saadetava kirja vähemalt korra ära;) Enne oli ka korralik eepos valmis kirjutatud, aga läks nagu alati ja siis hakkas hoopis -Kahekõne-, mis tundus põnevam ajaviide, kui arvutiga kaklemine. :)

Kas homme tuled SVF-i ka? Annetajaid käis täna palju, osad neist on ka varasemalt meile midagi toonud, aga märkisin ikka kõik inimesed üles: Salme Vahuri /Margret Sinka, Ellen Villig /Aino Veenre, Lumme Bush, Liisi 2, Taimi Roodi /Helmi Roodi, Pirko Esko, Elina Jürgenson /Lilian Varatu, Helen Mäevälja.

Helistasin ka Kehtna vallavalitsusse, homme tullakse sealt ühe perekonna jaoks pakitud asjadele järele (perekond X). Hagudi lasteaed tuli eilse telefonikõne peale täna vaatama, mida huvitavat kraami neile pakutakse, andsime siis jälle Puhhe ja Pottereid, suuri nööpe vurride valmistamiseks ja mulineesid, tänuks saime shokolaadi, mille kindlasse kohta ära peitsin;) See koht ei ole minu kõht, vaid jagame sõbralikult, kui kõik kohal oleme.

Eile õhtul viidi ära see Tallinnas annetatud (pr Reet Koik) köögi nurgadiivan (abisaajaks perekond XX) ning täna käis veel üks abivajaja oma tütrele, kes peatselt emaks saab, vajalikku kraami otsimas. Andsime kohe kaasa turvahälli ning vankrile pidi nad järgi tulema, kui transpordi saavad, et siis ka ukse tagant üks kapp kaasa võtta (perekond XXX). Vaja oleks veel beebivoodit, aga ehk laekub meile lähiajal. Nansy käis ka täna vahetustega tööl, aga saime päeva ära jagatud ja kõik korras.

Ljuda vuristas muudkui aga õmblusmasinaga, Anu ja Jane-Liis seltsiks, hiljem tuli veel Mariel.

Kiidetakse ka poe uut väljanägemist;) Tule ka ja kiida/laida;)

/… /

Head ööd! E.

Homsega on nii, et tulen SVFi peale lõunat, umbes 15 paiku ja olen 18ni. Laupäeva olen aga SVFis juba varakult kuni õhtuni. Ärge siis palun unustage, et laupäeval tulevad meile sõjaväelased rääkima kodumaa kaitsmisest ja muust olulisest. Kes tahab tulla kuulama, olete oodatud. Häid lambaid mahub palju ühte lauta. Eksole. :) Ja kui keegi tahab just hunt olla, siis pole ka see keelatud, peaasi, et kedagi ära ei söödaks! :)

Nagu Eline juba soovis, soovin ka mina meie lehe lugejale – head ööd, magage hästi!

17.02 Reede. See kuupäev on mulle jäänud “külge” selle tõttu, et 9 aastat tagasi, kui maale kolisime ja välisseintes palke vahetasime, paistis 17. veebruaril Päike nii soojalt, et kärbsed seinale peesitama tükkisid. Täna oli aga ilm teine, tuiskas ja kiita midagi polnud. Kuna! Kl 14, kui olin muude asjatoimetamistega ühele poole saanud ja Rapla poole teele asusin, siis kaugele ma kahjuks ei jõudnudki. Umbes 700 meetri kaugusel kodust jäin autoga lootusetult hange kinni… Täna polnud lumi selline – kergete killast, et hooga läbi surud, oli paksu ja raske kamakakoore peale tõmmanud, mida oli lootusetu ka labidaga kühveldada, kuna lõik, mis veel läbimata oli, oli umbes 200 meetrit. Nii ma siis kl 16.40ni jantisin, kuni tuli mulle appi meie küla noormees, Viski Jaanus, oma traktoriga. Tema järel lohisedes üle hangede ma lõpuks välja sain. Bensiin ka otsakorral. Kuid sain ikka kohaliku väikse tanklani ja enam muret ei olnud. Nii. Ja siis tuli Viski Jaanuse isa, Viski Toomas, kes mulle tee koduni lahti ajas, muidu poleks enam koju tagasi pääsenud. Koju sain kl 19. Loodan nüüd, et homseks ei tuiskaks, kuna Raplasse ma saama pean!  SVFis on homme laste üritus “Hariv õhtu”.

Natuke muust: K. E.von Baer on sündinud samuti 17.veebruaril, 1792.a, vana kalendri järgi. Uue järgi siis 28.02. Aga missiis, kui 17, siis17. Baerist sellepärast, et ta on öelnud ühe lause, mis minu arvates väga tähenduslik on:

“Oma elu soodsate asjade hulka olen hiljem lugenud seda, et mind liiga vara regulaarse õpetusega ei tüüdatud.”

Laste varasest peale üleõpetamine ja pidev nõudmine ei tee neist õnnelikke inimesi. Nii arvan minagi.

SVFist nüüd. Ühe kirja avaldan, see saabus mulle eile ja saatjaks Anne Helme, kes teeb SVFi käsitöö tunde nii Kehtnas kui Eidaperes. Siin ülevaade tema tööst:

Tere õhtust,

sain jälle korraks arvuti taha, annan siis ülevaate:

Esmaspäeval ei käinud Kehtnas ühtegi last. Teisipäeval olid Eidaperes 16 last, tegime niiditrükis sõbrapäevakaarte, oli väga lõbus. Sõime sõbrapäevatorti, natuke teistsugune päev kui tavaliselt ja lastele meeldis see väga.

Ringi lõpus sai iga laps kingituseks 2 rohelist värvipliiatsit, mulle toodi keskusesse tõesti väga palju ainult rohelisi pliiatseid. Rääkisin veelkord lastega laupäevasest üritusest, kuid paraku teised lapsevanemad ei suuda organiseerida transporti oma lastele Raplasse ja ise ei saa ikka kuidagi tulla, nii et kahjuks ei tea ma öelda, kas keegi tuleb võ ei tule, kuigi praegu on kaalukauss rohkem selle poole peal, et meie kandist ei tule kedagi.

Ilusat õhtut soovides,

Anne.

Ja nüüd tänasest, mis ja kes SVFis. Kohal olid Eline ja Nansy, nagu öeldud – mina lumevangis. Eline kokkuvõte päevast jääbki tänast kuupäeva siin lehel lõpetama. Loodame siis homme kohtuda, kes meile tulla plaaninud on.

Tere, Lumehange-Siiri!

Loodetavasti oled õnnelikult kodus ja auto on terve ning bensiin tangitud, et homme saaksid SVF-i tulla meid, lapsi ja külastajaid rõõmustama. Täna olin hommikupoole üksi, Nansy tuli kella 15 ajal. Ljuda käis minuga teed joomas ning mu ema tuli stritsliga tütart kaema;)

Tänased annetajad on kõik me tuttavad juba, viimastel päevadel tundub palju vaba aega olevat Taimi Roodil, Tiina-Mae Kuusikul ning Margret Sinkal, sest kõiki neid oleme juba mitu päeva SVF-is näinud, aga see on tore, et inimesed meid meeles peavad ning väärtustavad mõtteviisi, mida endal enam vaja pole, võib teistele siiski vajalik olla.

Üks proua käis otsimas “elektrilist pipraveskit”, ma tükk aega mõtlesin, milline see olla võiks ja et meie arsenalis seda vist ei leidu. Kui aga proua kotist oma vana Straume kohviveski välja võttis, oli mul talle küll üks tuliuus originaalpakendis Straume vastu pakkuda. Hiljem jäime veel vestlema raamatutest ning kirjandusest, oli tore.

Ka teisipäeval Tallinnast toodud veekann läks täna loosi, härra Meelis helistas lausa oma prouale, et ost kooskõlastada ning juhtnöörid olid järgnevad: kui vastu valgust põhi läbi ei paista, tuleb ära osta!

Nansy helistas homse üritusega seoses veel peresid läbi ning kutsusime neid endile ka riideid komplekteerima. Homme tulen siis, kui välja puhkan ja toad soojaks kütan, tahaks “Harivale õhtule” ka jääda, tundub põnev. Võtan tulles Kehtnast ka ühe annetaja asjad peale. Aga kui plaanid muutuvad, olen vb ka kell pool 8 uniste silmadega SVF-i ukse taga, et Sinuga tass teed juua ja toimetama hakata!

Ole siis pai!

Eline

Jah, homme võib julgesti juba kl 9st meile tulla, kuna plaanime varem kohal olla.

Ilusat nädalavahetust!

18.02 Laupäev. Täna oli SVFis tihe tööpäev, toimetusi jagus igaühele jõudumööda ja veidi ülegi. :) Aga nagu alati, kõigest järgemööda.

SVFi jõudsin juba hommikul kl 7.30. Imetlesin kohe tõsiselt meie naiste saavutusi ruumide sisustamise osas! Kõik näeb välja meil nüüd soliidne ja hubane, asjad kenasti nähtaval, nagu kutsuks uudistama. :) Nõud särasid riiulitel – ka ma ise jäin viivuks vaatama, mis imeasjad meile sinna kõik toodud on! Raamatud olid aga kenasti ritta laotud, kappi ära sätitud. Ilus ja maitsekas töö meie naiste poolt. Kiiduväärt, tõepoolest.Siis panin kohvi aurama, ise arvuti taha. Oli ööga nii mõnigi kiri mulle postkasti potsatanud, lugesin kõik üle ja osaliselt sain ka vastatud. Tuli siis Nansy, rõõmus nagu alati. Temal juba omad tegemised – nii ta lattu sukeldus ja seal kohe ka tööle hakkas. 

Siis saabusid lapsed, kui liimiga külge kleebitud, ei saanud ma nende kallistustest tükk aega lahti. Nagu mesilased ümber, sumisesid ja lõõritasid. :) Igaüks rääkis oma lugu, mis ja kuidas vahepeal läinud on.

Kell 10.30 sõitsin korraks Kaiu valda, tõin veel kaks poissi SVFi, noodsamad, kes alati mul tee äärest peale tulevad. Olid heas tujus ja sain autos nii mõndagi toredat teada. Nimelt, üks poistest mulle teatas, et oli vahepeal kooliga ujumas käinud. Küsisin siis vennalt, kas ka tema käis. Vastus oli – “ei.” …Ja siis kumbki enam edasi rääkida ei tahtnud. Uurisin, kas nad tülli olid läinud või mis. Vastus – “ei”. Siis selgus, et kuna raha ei olnud, et mõlemad oleksid minna saanud, siis väiksem loobus suurema jaoks ujumisest, kuna suurem vahel jälle tema jaoks loobub. Miks kirjutasin, et sain toredat teada?Mis on toredat sellises asjas? Minu arvates on tore see, et neil omavahel nii on, kord üks – kord teine. Nii õpitakse ju loobuma ja jagama. Kuid, ses suhtes tuleb meil kooli helistada ja direktorit teavitada, et olulistesse kohtadesse minekul me selliseid peresid toetame, kel võimalused kitsaks kipuvad jääma. Oldi ju peale ujumist käidud ka Mahtra Talurahvamuuseumis ja veedetud seal väga põnev pärastlõuna, nagu vanem poiss mulle hulga lugusid sellest käigust jutustas.

Saime SVFi, tuli Eline. Samuti oli tal tegemist rohkesti, kuni lõpuks koos Anuga, kes üks meie toredatest lastest on, poodi mindi. Samal ajal saabus Märjamaalt kaks neiut, üks neist õpib neljadele-viitele. Oldi tuldud häälega. Märjamaale on Raplast umbes 20 km. Ühel tütarlastest olid nii katkised jalanõud jalas, et ühe jala varbad täiesti väljas olid. … Leidsime nii talve- kui kevadsaapad, korralikud ja terved, mõnusad käimad. Mõned riided leidsime samuti. Just tuli üks annetaja, kes meile ennegi annetusi toonud, tema seekordsest riidekotist tollele tüdrukule ka teksad välja kaevasime, kuna me ei leidnud tervest poest ega ka laost talle parajaid. Õige inimene täna annetas õigel ajal, tüdruk oli siiralt õnnelik, ja mis moekad teksad veel… Ma ei kujutagi ette, ausalt öeldes, kuidas see laps talve üle elanud on. …Igatahes pesti käed ja asuti võileibu õhtuks valmistama, õunu lõikuma, pirne poolitama. Nii möödus aeg meil lennukalt.

Aja lennates tulid ka abivajajad, mitu pere käis täna oma abil järel, andsime ka linu, mida Tallinkist meile annetati. Saime ühelt perelt teada, et väikelaps, kellel kolm ülirasket operatsiooni selja taga ja kes ühe meie annetaja poolt annetatud tatramadratsil magab, on paranemas ja praegu olevat tervis juba päris hea. Noh, oleme meiegi siis rõõmsad selle üle.

Aga edasi päevast. Astus läbi ka RebaseAndres – Sarapuu. Muidugi äri asjus. Poolmöödaminnes küsiti ühe pildi kohta, ei tea, mis hinnaga see ka oleks. Vastasin – 3! Nooo, kui kahega saaks. Ütlesin, et kuna mina alati alla olen hinnanud, siis seekord võiks tema täishinna maksta. Selle ideega ta vaidlema ei kippunud, ostiski kolmega.

Mõne aja pärast tuli aga Rebane tagasi. Et see küünlajalg ka. Näitas mulle – 20€ oli peale kleebitud. Niisuguse hinna ma sellele aga ise kunagi pannud olin, nüüd võtsin klepeka rahuga ära – noh, arutame asja, mis see maksta võiks. 20€ on äkki tõesti kole palju, kuigi too küünlajalg võib-olla kuskilt Egiptuse varakambrist ehk pärit on, mine tea! Selliste ilusate asjade hinda ei tea mitte kunagi mitte keegi. :) Noh, teeme siis 6 €, pakkusin mina. “Ei, viis!” Noooo, 5.50! “Ei, viis!”. Noooo, kuule Rebane, nii ikka päris ei lähe, mina tulin pool vastu ja sina ei tulegi? “Hea küll, 5.50″, oldi nõus. Hakati täpset raha otsima, kui ma talle pakkusin, et tegelikult oleks 5.05 hoopis stiilsem! Nii jäigi, viis viiega osteti küünlajalg rõõmsasti ära. Ja rõõmsal ilmel RebaseAndres kogu meie õhtut ka kuulama jäi.

Saabusid siis Ene Kangur Raikkülast, vahune kreemikook näpus, Tiiu Paloveergi Tallinnast, tütar kaasas ja palju, palju annetusi samuti! Kuid ka üks mees, kelle nimi on Ülo Lohk, annetas täna meile hoopis õliradiaatori. Ning Tiina Rahe, kes täna SVFi esimest korda annetusi tõi, andis lootust, et saame ka tasuta vastlakukleid. Ega ära ei ütle. :)  Täname aga kõiki ja suur aitäh annetuste eest.

Inimesi aga muudkui voolas ja voolas, juurde ja juurde. Kuni oli meid kella 16ks umbes vist üle 40 juba. Ootasime sõdureid. Enne veel, kui nad viiekesi sisse astusid, jõudsime ühele tüdrukule, Kristinale Juurust, laulda sünnipäevaks ühislaulu ja ka kingituse üle anda.

Sõdurite saabudes tervitati neid sooja aplausiga, seejärel jäädi ruttu hiirvaikseks. Kuulati hoolega, mida meestel rääkida oli. Juttu jätkus pikaks – alustades kodumaa teenimise igapäevaelust kuni kaugete maadeni välja. Lapsed jälgisid huviga. Mehed aga seisid kui tikud sirged, sõnad selged suul ning karmi elu paistis nii mõnegi silmist. Kõik see pani vaatama, kuulama, kaasa mõtlema. Lapsed küsisid küsimusi, ka ma ise mõne neist esitasin.

Nansy korraga palus laulda seda laulu, mida sõdurid joostes laulavad. Kui siis võeti ette ja laulma hakati… tõusid kõik püsti, viimne kui üks kohalolija. Lauldi “Jää vabaks Eesti meri!”  Sõdurid laulsid tõsiselt ja… hingest. Laulsime meiegi kaasa.

Räägiti siis sõjast. Loodusest kaugetes maades ja loomadest, putukatest ja madudest räägiti. Räägiti lastest, kellel pole võimalust koolis käia ja kes juba neljaselt põldudel tööd peavad tegema. Kurjusest räägiti ja headusest. Räägiti kaotustest. Lihtsalt inimestest, usust ja haridusest samuti. Seinale, mis SVFis otsekui ootas tahvliks saamist, joonistas noorem-veebel Jaak Kukk maakaardi, et lapsed aimu saaks, kus mingi maa ka asuda võiks.

Jätkan. Räägiti keelte oskamise vajadusest, vähemalt nelja-viit keelt peaks oskama igaüks. Ohuolukordadest, sõpradest ja sellest, kuidas hakkama saada, seda kõike saime tõsiselt kuulda ja kohale ka jõudis. Et noorem-veebel Kukel kah peres kuus venda ja neli õde on, see fakt sai tugeva aplausi osaliseks.

Rääkijaid peale Kuke oli teisigi. Noorem-veebel Keit Purga andis ülevaate, kuidas metsas elatakse ning kuidas toitu valmistatakse, mida kantakse seljas suvel, mida talvel. Mida tähendavad märgid nende rõivastel ja vormiriietusest ka üldisemalt. Oli ühel ajateenijal koguni see munder kaasa võetud, millega presidendi lossi ees valvet peetakse. Uuriti ja vaadati. Ilus oli.

Lõpetuseks pildistasime koos ka ühispildi, ehkki osad lapsed ära juba läinud olid – kellel buss, kellel rong. Ning viimasena küsisin sõduritelt, kas seda “embleemi”, mis nende vasemate käte varrukatel näha on, ka uhke kanda on? Tunnistati, et seda on tõesti uhke kanda. Sel embleemil on meie sini-must-valge.

Enne lahkumist kirjutati meile külalisteraamatusse järgmised sõnad:

Presidendi kaardiväelased tänavad meeldiva vastuvõtu eest!

Vahipataljoni Sõjaväepolitsei Kompanii

Noorem-veebel, Jaak Kukk

Noorem-veebel, Keit Purga

Noorem-seersant, Antti Veevo

Kapral, Ragnar Maalinn

Noorem- seersant, Gervet Väät

18.02.2012

Kõike head ka SVFi poolt! Homme on pühapäev, head puhkust!

19.02 Ehkki on pühapäev, kirjutan siiski mõne rea. Sest on tekkinud asju, mida avaldada tahaksin, kuid ei ole suutnud nädala sees aega nii palju leida, et seda teha. Nüüd siis võtan käsile.

Esiteks. Eilse ürituse eest tuleb tänada meil ka Kaarmani Kaubamaja Raplas, kes meie kohvi-, tee-, ja morsilaua enda kanda võttis ning tänu neile meil ka pirne, õunu ja küpsist lastele pakkuda oli. Eriline tänu selle abi eest Enn Kasarile. Aitäh.

Teiseks. Juba kolm päeva tagasi saabus mulle postkasti üks kiri, mis sedavõrd vahetu oli, et tuleks avaldada. Küsisin luba selleks, see ka anti. Nii et kiri Inglismaalt, Marianilt.

Tere, Siiri!

Ma olen yks eestlane, kes ma olen kolinud seitsme maa ja mere taha Inglismaale. Ma olen siin juba 2005-st. Ja nyyd olen ma elus sinnamaale joudnud et mu oma lapsed kannavad juba kaela (27,23,22) ja ma olengi nii vana, et veidi avarama pilguga ringi vaadata ja moelda heategevusele voi vitamiinidele. Ma olen juba aastakese voi enamgi otsinud sellist kanalit Eestis, kuhu minagi voiksin panustada ja kui ma eelmiste joulude ajal SVF saidile sattusin loksus miski paika.

Me saame asjadest yhtemoodi aru. Ja minul on lihtne head teha, sest sa oled nagu selle joe sang kuhu tuhat vaikest niret oma veed kokku toovad ja nii ongi vaikesest saanud suur. Mulle on ka mitu korda pisted sydamesse ja pisarad silma toonud sinu blogi-paevik. /… /

Endast: Mul on kahju, et ma ei saa ise tulla ja lobiseda (mulle nii meeldib), teed juua ja olga alla panna – aga kui ma Eestis oleksin, voib-olla ma isegi ei oleks positsioonis, et seda arvata- ma oleksin puruvaene, nagu ma olin. Mul oli aga mitmeski mottes kerge: mind ei ole iialgi halvustatud, ma olen haritlaste perest ja alati vaga iseseisev olnud. Ma raagin mitut keelt ja mul pole viinaviga. Mul on budistlik vaade elule, see teeb mulle suurt aratundmisroomu sinu kirjutistes.

Ma olen kunstnik. Juba 1,5 aastat olen ma toolt lahti(ma tootasin vanadekodus) ja ainult maalin (oli). Varsti saab vebsait valmis, siis saad pilte ka naha, ma kavatsen piltide myygist osa raha sinu huvihariduse toetuseks. Ma ei saa praegu raha annetada, sest mind peab yleval mu elukaaslane ja ma ei tahaks teise inimese rahaga seda teha, aga kui ma talle raakisin, lubas ta ise natuke annetada, talle meeldis see idee, mis sa teed.

Mul on elust positiivne kogemus omaenda lapse naol: Marta on maailma koige vaiksem ja ujedam, aga ka jaarapaisem lapsuke, ainus mis tal vaga hasti valja tuleb, on joonistamine ja maalimine. Minu Eestist lahkudes oli ta 16,5 a, yksildane “inetu pardipoeg”. Ta sai oppimisega enam-vahem hakkama (ta elas yksi, ma rentisin talle Lasnamael toakese yhes koledas majas), aga tema matemaatikavoimed on 1-2 vahel, (koik teised ained 4-5). Ta sai sisse ainult ohtukooli, mille ta lopetas ja siis teatas mulle, et ta kavatseb edasi oppida kunsti ja Inglismaal.

Terve kolm aastat Eestis kais ta laste kunstikoolis, mille lopetamine ei anna kyll mingit paberit aga annab korraliku treenigu ja baaskunstihariduse tunnistuste, suvepraktikate ja eksamitega, loppedes diplomitoo kaitsmisega. Ma maksin kunstikooli maksu (300-400 kr kuus) hambad risti koik need aastad, sest minu meelest oli see ainus asi, millest Marta ise roomu ja vastutust tundis.

Inglismaale tulles laks ta kolledzisse (founation year’ile), see on nagu allkursus, tal oli seda vaja keele ja eriti kirjakeele parendamiseks. Ta sai sisse Manchesteri Ylikooli, opib maali ja lopetab mone kuu parast. Eile tegi ta autoeksami (3. korral) ara, elu ei ole meelakkumine, aga ta on ilus, tark ja tubli-ja ta teeb mida ta ise on otsustanud- voib-olla saab temast vaene tootu kunstnik, voib-olla kyynetehnik voi maaler, aga tundub, et ta teab, mis maitse on otsustada ja siis tegutseda, mis iganes elu ette lykkab.

Muidugi raagin ma oma lapse edust roomuga, aga siin on veel yks iva: kui meid ei julgustata ja kiideta, siis me ei teagi kui kihvtilt me monda asja teeme. Kaelises tegevuses on nii palju, mida saab opetada ja naidata, inimeselt inimesele. Ja nooruses me toetume paljuski teiste hinnangutele – “oh, sul tuleb see nii hasti valja…”. Siiri, sa oled kae ja pangakontonumbri valja sirutanud, et selliseid lapsi aidata, kui see huvitegevus ka elukutset ei anna, annab see teadmise”ma oskan, voi voin ara oppida” ja see voib olla tore ajaviide, masenduse torjuja ja selgroog elus.

Anyway, ma saadan selle kirja, sest ma saatsin teie poole teele (kasijalgkuller+Eesti Post) yhe vaikse paki kribu-krabuga, kuhu ma pani ka natuke pesu tydrukutele, sest parafraseerides “moni ilus asi voiks ju inimesel olla”. Selles pakis on ka mingid mangupuldid kahele mangule, mille ma Inglise postiga saadan, niiet mangud tulevad yhes pakis ja pult teises.

Palun arge neid asju myyge, las moni tunneb roomu tasuta. Ma luban hardalt et ma saadan tulevikus ka myygiasju, mis kapikoristusest yle jaab. Ma kahjuks ei saa palju saata, sest paki saatekulu vist ei tohiks olla kallim kui nodi ise. Vabandust, et see meil nii pikk tuli, palun ara solvu, et ma sinatan, sest oma blogis mojud sa nii isiklikult.

Mina lahen nyyd endale riietenagi ja tytrele raudvoodit ostma (oksjonile). Meil on l0 kraadi sooja. Kyll me suvel voi millalgi naeme.

Marian

Kolmandaks. 17.02 oli Soome YLE1 kanalil saade, mis käsitles Eestis elavate vaeste inimeste elu ja hakkama saamist. Seal tutvustati ka töid ning tegemisi SVFis. Nüüd on saabunud mulle mõned kirjad Soomes elavatelt eestlastelt, kes peresid aidata sooviks. Ka mõned soomlased on kirjutanud – üks kiri hellem kui teine.

Miks ma seda siin kirjutan praegu? Sest! Soomlased on eesti rahvast aidanud “iseseisvuda” ju mitmel moel. Me ei oleks saanud kindlasti nii ruttu tõusta, kui poleks nende head tahet ja toetust meile. Üleüldse, kui hakata mõtlema, kui suur osa meie sotsiaalsüsteemist on üles ehitatud tänu välisabile, siis ilma selleta vast viletsust me näeksime. Uskuge mind. Ainuüksi Hollandist on saabunud rahalisi vahendeid üle 60 mlj krooni (Eesti-Hollandi Heategevuslik Fond “Päikeselill”), sellega on renoveeritud ja ehitatud hooldekodusid, lasteaedu, külaseltse, puuetega inimeste- ja päevakeskuseid, narkovõõrutuskeskuseid, rahvamaju vist isegi, rääkimata suviste lastelaagrite toetamisest jne, jne, jne – üle Eesti, piirist piirini. Nii ja naa. Soomlastelt tuli abi haiglatele, koolidelegi. Ma ei teagi kuhu kõik  veel ja vaevalt olekski võimalik kokku lugeda. Kirikud ju ka said abi. No, kindlasti oleme kõik kuulnud jutte 90ndate algusaegadest, mil ikka-jälle Soomest abi tuli.

Aga selline küsimus tuleb meelele hoopis, mida me vastu oleme suutnud anda? Et keegi eestlane Soomes jälle mõne räige teo korda on saatnud, või mujal maailmas… See küll kena ei ole, ega auks ka mitte. Ma ise olen näinud, kuidas 4 eesti noormeest Helsingi kesklinnas pühapäeva hommikul tänaval “bossi” mängisid. Piinlik oli. Aga selline asi tuleb vist kodusest kasvatusest, õieti selle puudumisest. Seepärast on ülimalt tähtis, et lapsed kasvatataks  – tänulikuks.

Aga jah. Avaldan nüüd veel ühe kirjavahetuse, mis viimastel päevadel mu saaguvalgus meilil aset leidnud on:

Tere päevast, Juss “Küünelehtpuusalu”/ Jussi Kynsilehto  ja muut suomalais-virolaiset ystävät !

Katsoin äsken tuon eilen mainitsemasi TV 1 uusintaohjelman Viron köyhistä. Ei tullut mukava olo. Tämä ei ollut sen Eestin kuva, jota vapautin 60-luvulta puheissani, sanoissani ja kirjoituksissani  Kanadasta saatua EW:n lippua kesämökillä vuodesta 1978 saakka käyttäen. Nykyisin taitaa olla jo viides sini-must-valge menosssa tuossa Kellon Kiviniemen merenrantapaikassamme.

Valopilkkuna oli kuitenkin näyttelijä-muusikko SIIRI SISASK  Raplasta, jonka muuten olen Tartossa tavannutkin 2009, kun Vanemuine-teatterin näyttelijät pitivät siellä kirpputoria ja ystäväni, muusikko Indrek KALDA pyysi sinne soittelemaan ex tempore strumstickuani Oulun Pammauksen kitaristin Mykkäsen Jukan kanssa. Pääsimme peräti Postimees-lehteen (jota seuraan muutenkin netistä jatkuvasti Eesti Ekspressin ohella).

Hienoa oli, että rouvani Pirjon klikattua nimen Siiri Sisask ja Saagu Valgus, näytöltä alkoi tulla tietoa tuosta /.. / naisesta. Ja tässä tulee yhteystietoa hänen Raplan kierrätyskeskukseensa (taaskasutuskeskus):

MTÜ Saagu Valgus osoite on Mahlamäe 10 Rapla (postinumeroa ei ollut) ja Siiri Sisask siiri@saaguvalgus.ee

-  rahaa ei jaeta perheisiin, vaan autetaan sellaisten  laskujen maksamisessa, joita on mahdollisuus kontrolloida,

-  heille lahjoitetut hyvänlaatuiset, paremmat vaatteet ja jalkineet myydään eteenpäin tavoitteena kerätä rahaa, jolla auttaa kustantamaan puutteessa olevien lasten osanottoa vapaa-ajan kerhotoimintaan, tutustumisretkiin, urheiluharjoituksiin jne.

Edasi läheb kiri ikka meie kodulehe esikülge tõlkides. Täname tõesti. Ei oleks oodata osanud niisugust osavõtlikkust ja reaktsiooni. Ent siiski – anname teada nüüd, et suurtes kogustes annetatud esemeline abi meid ka kimbatusse võib ajada, kuna ruumid on meil piiratud ja tööjõud samuti praegu vaid heategevuskorras ning vabatahlikkuse alusel. Me võime sattuda kergesti olukorda, kus abi käitlemine üle jõu käib. Seetõttu, alati palume meile enne teada anda, kui suurem kogus annetusi tulemas.

Kiri lõppes aga nii:

Tervehtien – tervitades

jouko pertti tapio maijala
pelimanni – pillimees / Kassiahastus
heinäpää (oulu)
suomen tasavalta – soome vabariik

ps. heimoveljiemme itsenäisyyspäivä lähestyy eli 24.2. Nähdystä huolimatta hyvää EW:n juhlapäivää!

Loomulikult kirjutasin ma vastu ja tänasin. Kuid sealt tuli siis peagi ka vastus. Sellega tänast õhtut lõpetama jäängi. Head uut nädalat kõigile!

Tere õhtust, Siiri

ning südamlik tänu vastuse eest.

Jah, mina  olen tóesti teiseltpoolt lahte enk Oulust, Helsingist
üle 600 km póhjapoole. Küll Kalda Indrek ja Avesson teavad.
Seega on siit hästi pikk maa oma hóimumaale ja vóib-olla raske abi teie jaoks organiseerida näiteks transpordimisega.

Saatsin sellepärast tolle e-maili, mis ka Raplasse läks, paljudele soome-eesti  inimestele, et äkki kellelgi oleks mahti seda teha.

Meil näiteks pole autot üldse. Suviti kasutame poja wana Volkswagen 1300 (sk. “Kuplat”) am.1970, mis on küll hästi väike “kaubikuks”. Loodan, et keegi pakuks vajaduse korral oma abistava käe.

Meil on tulnud viimastel päevadel – teil samuti – lund, nagu Vändrast saelaudu ja tuleb ikka juurde. Sellest hoolimata meie pole enam suusatajainimesed. Selle aeg on läbi.

Ülehomme saab teoks meie iganädalane eestikeelne Jututuba kohaliku linnaraamatukogu kohvikus eesotsas Oulu ülikooli eestikeele lektori, tartlanna Heli Laanekasega. Jututoalised 0n palutud tervikuna EW iseseisvuspäeva peole ja vótan osa sellest naisega, kes eestikeelt ei valda, aru saab rohkesti küll.

Peo korraldavad Oulus elavad eestlased, keda siin on üpris palju. Loodan, et meie väga tuntud koorijuhid Ahti SEPP ja Mihkel KOLDITS (kelle isa olevat ENSV nn. kultuurimininster Tiit K. olnud) saavad kohale. Kaks tulihingelist korraldajakangelast on siinsed eestlannad Piret (Soirio) ja Sirje Sard.

Kohe hommikul panen ma lehvima eelmiste aastate viisil tänavapoolsest aknast sini-must-valge. Seda kohalikud kommud imestanud 70-ndatest aastatest.

Kavatsen ka ajalehte “Postimees” ónnesoovid EW-le kirjutada. Viimase arvamuse  – oma nimel ikka ja kahes keeles – panin 16.veeb.lehte artiklile, mis kandis pealkirja “Sotshi olümpia mäesuusaradadel valitseb täelik segadus”. Oli arvamus nr 18 kl 19.20, kui huvi tunda.

Vaat, juttu tuligi seinast seina. On  siis aeg punkt panna ning saata veebruari tervisi sinna “lóunamaale”.

jouko pertti tapio “kalev” maijala

pillimees / Kassiahastus

Heinäpää (Oulu)
Soome Vabariik

20.02 Esmaspäev. Ma ei hakka kirjutama, mis ja kus täna ma tegin. Kokkuvõtteks – seda kõike oli palju, palju, palju – vist viis intervjuud+kontserdiproov+ kirjutamist+ jne. Tallinnast sain koju alles nüüd, õhtul. Ja tee… oli selline, et hommikul hambad ristis läbi litsusin, õhtuks midagi paremaks läinud ei olnud, ent halvemaks ka mitte.

SVFi sain ainult helistada, seal kõik korras. Eline kokkuvõtte avaldan kohe-kohe. PS! Täna on rohkesti kirju mulle saadetud, Soomest – abi pakutakse. Peame olema ettevaatlikud, et üle ei pingutaks. Võiksime teisi maakondi aidata, ent ikka sel juhul, kui neil omad eestvedajad oleks.

Kuid! Kui keegi meid mujalt maakondadest loeb ja on abi tarvis, alati pöörduge, saame kindlasti kuidagi aidata. Nt: laupäeval kuulsin raadiost saadet, kus rääkis üks ema, kes oli ise lastekodus kasvanud ja kellel praegu tööd ei ole, neli last tal vist mu mäletamist mööda. Saaksime aidata. Kutsun seepärast üles: Kui keegi teab kedagi, kellel keerulised ajad ja lapsed kannatavad, andke teada neile meie olemasolust, meie poole võib pöörduda ka teistest maakondadest. Küll me leiame viisi, kuidas abistada.

Nüüd Eline:

Hei Siiri,

võitlen taas arvutiga, mu netipulk ei taha vist sellise talvega hästi fungata;)

Meelde tuli, et reedel pakuti meile üht tööstuslikku overlok- masinat, kirjutasin nime ja tel nr üles, see selline suurem asi. Annetajaid käis täna ka, aga kõik on juba vanad tuttavad, Nansy nimesid uuesti üles ei kirjutanud. Siiski, suur aitäh!

/… / Täna tuli üks pakk Inglismaalt, seal sees tüdrukutele pesu, vildikaid ja joonistustarbeid, inglise keele õppimiseks töövihikud ja veel ühtteist. Need siis müüki ei lähe.

Perekond Xle ja perekond XXle läks täna igasugu kraami-pikendatav lastevoodi, tugitool, arvuti, triikraud, riiul, voodipesu, vaipu.

Meid käis külastamas Kalle Laane, sooviga koostööd teha. Tal on netis blogi ka, kui leiad aega süveneda ja vb siis soovi korral ühendust võtta, meil kontaktid olemas. Meilt edasi läks ta Tõnise jutule.

Homme saame siis Rapla TÜ-lt vastlakukleid, mõtlesime ju ka suppi teha, ehk tuleb mõni laps ikka ka meile, kui vastaliugudest aega üle jääb. /… /

Tervitan, Eline

21.02 Minul kiire päev Tallinnas, kuid SVFis laabub kõik hästi. Täna saabus mulle ka kaks “vastlapäeva-eri” kirja, kokkuvõtted päevast, avaldan mõlemad:

Eline kirjutab:

Tere, Siiri!

Piinan kodus oma igivana vinüülimängijat, võtsin SVF-ist mõned ülilahedad vinüülid kaasa- Kate Bush, Doors, Magnetic band, Raveli-Bolero ja nostalgitsen siin krabiseva muusika saatel;)

Eile unustasin mainida, et meil on SVF-is Eesti nädal, siniste-mustade-valgete asjade ostjatele -25%.

Täna on meil siis vastlapäev. Hommikul käisin ja tõin Võiroosi kohvikust ära meile Rapla TÜ poolt kingitud 15 vastlakuklit, aitäh. Ise keetsime hernesuppi (purgisuppi, muidugi, üheraudse peal oleks ootama jäänudki, millal ükskord herned keenuks saaksid) ja libe on meie majaesine igapäevaselt, nii et spetsiaalselt liugu laskma pole vaja minna.

Kõik lapsed, kes meile täna külla tulid, said siis suppi ja kuklit. Tänased annetajad aga Roland Laanemets ning Kaidi Kauffeldt. TÄNAME! Meid külastas ka onu, kes väga juttu armastab ajada – Ülo Mandre, tead teda küll. Ära läks ta igatahes 5 paari uiskude ning mütside-sallide-kinnastega lastele, kelle jaoks ta Seli Tervisekeskuse lähedale kuskile uisuväljaku tegi, las lustivad lapsed!

Taigist tõin meile siis kassa-ja kaarditerminali jaoks paberit, arve peaks Sulle eposti laekuma. Poe poole peal vaatasime üle, kas hinnasildid on ilusti olemas peale seda, kui mööbeldasime ning üritasime nuputada, kuidas paigutada need uuemad puust stanged, kui neile torud saame, natuke vaja kruve ja jublasid osta, siis hakkab juba asja saama. Tahaks loota, et me poe uus välimus ja superkaunis ning soodne kaup ka kliente rohkem meelitab, sest leida võib meilt ju tõesti peaaegu kõike-nõukaaegset kiirkeetjat, Straume kohviveskit või käsimiksrit, lõputult kauneid serviise, käsitöökaupa, originaalhinnasiltidega vanaaegset tekstiili, sporditarbeid – ainult vaata ja imesta.

Ning kindlasti tahaks meie päeviku lugejatele öelda, et alati küsida, kui otsitavat ei leia, see on kuskil kindla koha peal olemas ja ootel;) /… /

Saame siin hakkama, Sina ära muretse ja tee omi asju, küll tuleb aega istuda ja rääkida. Pai.

Eline

Ja kirjutab Anne Helme Kehtnast:

Tere,

Eile kella 14.30 ei tulnud Kehtnasse ühtegi last, küll aga leidsin ühe ajal keskuse ukse tagant 2 poissi, kes mängisid lumes palja käsi. Kutsusin lapsed sisse ja küsisin miks neil kindaid käes pole, ütlesid, et täna soe ja kindaid pole. Ühel lapsel nina tatine kui veel vähegi sai olla, nuuskasime nina ja joonistasime soojas toas ja tegin neile väikese maiustamise, lubasid teine kordki mind vaatama tulla ja minuga meisterdama tulla.

Eidaperes oli täna ainult 12 last, tuba tundus kuidagi tühi, kõik sujus kuidagi rahulikumalt. Tegime vastlapäeva puhul vurri, rääkisime kelguga tundmatust kohast alla kelgutamisest, kui ohtlik see on. Tegime kleepetööd – Vastlad, mõned olid juba Vabariigi aastapäeva lainetel ning oli vaja teha sini-must-valge värvides oma töid.

Olen tahtnud juba ennegi küsida, kas mõnest teisest ringist on mõni väga hea idee või meisterdamine välja tulnud, mida saaks lihtsate vahenditega teha ja, mida võiksin ma Eidapere lastelegi õpetada.

Kõike ilusat soovides,

Anne.

No ütlen kohe, ilmselt tuleb meil üks koosolek kevadel maha pidada ja rääkida, mida keegi teinud on ja kuidas ja mis tulemustega. Aga sellest hiljem, siis kui minul suur kiire möödas.

Ka Rootsist saabus kiri, taas soovitakse aidata. Tegelikult – oleks hea, kui sotsiaalnõunikud ise meiega ühendust võtaksid, üle Eesti julgen juba lubada, saaksime kokku viia otse abiandjatega, ilme meie vahenduseta. Kui on huvi ja vajadust… Mõnikord jääb mulje, et vajadust meil ei ole, ent peresid, kes hädas elavad, ju jagub. Eks.

22.02 Jälle tuiskab… Kui mitu korda on tulnud sel talvel lumes kinni istuda, ikka üsna mitu. Eelmine talv oli keerulisem aga, nii et mis seal ikka. Ja see pole ju siiski kõige hullem, mida loodus teha võib.

Tänasest päevast nii palju, et olen leidnud aega vastata taas mõnele kirjale, siia ja sinna ilma peale. Nüüd homme toovad kaks naist Soomest annetusi, tuleb püüda need oma autole saada, et siis SVFi toimetada. Loodan SVFi jõuda 27.02.

Nii. Eline saatis ka kokkuvõtte, sellega tänast päeva lõpetama jääme:

Hei Siiri,

/… / Tänane hommik algas sellega, et äkitselt tuli mitu Kehtna inimest meie asju tooma, Elo-Lii Vaabel, Reili Raudmägi, Ilona Timofejev, Kätlin Sala. Aitäh teile kõigile.

Kuuda hooldekodu käis ära viimas patju, mis meie naised ise olid teinud ning andsime kaasa ka voodipesu (Tallink) ja toidunõusid. Meile tõid aga nemad omakorda u 10 kastitäit riideid, mis neile abi korras on annetatud, aga endil tarvis ei lähe.

Üks annetaja jättis 2 kotitäit asju ukse taha, ei tea, miks. Aga vahel on mul tunne, et inimesed pusivad meil uksega, see käib kuidagi väikse vindiga;) ning vb arvatakse, et oleme suletud, kui uks kohe lahti ei tule. Kevade poole kui soojem, peaks ilmselt üldse ust lahti hoidma.

Rebase-Andres käis ikka omale nahkset vesti otsimas ning neid suuri meeste jalanõusid, nr 45…, no aga meile kaup tellimise peale ei tule;) Nansy pakkis veidi laost mantleid-jopesid ning kõrvaltruumist asju kokku, äkki õnnestub kuskile need saata, kellel tarvis on.

Ringijuhendaja Anne käis meil, andsime talle kaasa materjali-vildikaid, huviruumist veidi kangaid, neid pappe ja tapeeti, nõukaaegseid legosid, My Little Pony fööne, mõne pusle, et lastel oleks, millega mängida.

Tulin täna kella 16.15 paiku ära, Nansy jäi tööle. Ja veel. Laulu-Ene käis ka, rääkides, et meil nii palju muutunud on ja kui kena ja kohe kutsub külastama me poeke. Just sel hetkel rääkisime, et hoidku Kuuda hooldekodu härra nõudekasti kõvasti kinni, et kildudeks ei kukuks, kui Ene tegi nõudekapi ukse lahti ja sealt kohe rabinal kukkus… kildudeks 2 pisikest alust, aga loodame, et need killud toovad hoopiski suurt õnne meile kõigile!

Koolidele helistamiseni ma täna kahjuks ei jõudnud, aga võtan selle ette kohe uue nädala alguses, kuna homme ja laupäeval olen mina kodune ja tegelen omade unarusse jäänud toimetustega.

Lastest nägin täna Anu, kes oli kuidagi kurva olemisega, põhjust nagu teada ei saanudki, aga tema õnn! – eilsest oli alles veel 2 kuklit ning tema kõhtu need kadusid;)

Homseni!

Eline

25.02 Tere kõigepealt meie lugejale, püüan nüüd anda ülevaate viimaste päevade tegemistest SVFis – tagantjärele. Ise olin seotud mitmete tööde ning sõitudega jne, nö “SVFi radarilt väljas”, korraks. Nüüd tagasi ja kõik on hästi.

Nii. 23. veebruari kohta kirjutas Nansy:

Heihei!

Minu tänane päev SVFis. Täna olin üksi, Eline puhkab ja toimetab
kodus. Korrastasin täna natuke kõrvalt ruumi ka.

Tänased annetajad: Anti Hint, varem annetanud Ene Evastus tõi
jopesid, Eve Rohula, kes ka samuti meile varem annetanud, tõi meile tekke, patju ja muud. Veel annetajaid, kes riideid tõid: Mai Maltsar ja Ive Vainu. Aitäh kõigile!

Meil käis täna läbi ka X, kes meil kirjas abivajajana ja kiitis väga meie 18 veebruari “Harivat Õhtut” ning minnes andsin kaasa ka mõned linad ja tekke, patju. Lapsi käis ka täna, olid natuke pettunud, et täna varem sulgesin, aga tegin ettepaneku, et laupäeval, kui ilm lubab ehitame SVFi hoovi pisikese lumelinnaku.

Egas muud midagi,
varsti näeme!

Pai,
Nansy

Selle päeva kohta on mul ka endal öelda üht-teist, kõigepealt:

Hommikul Tartus, Vanemuise teatris proovi tehes, sain paki Tartus elavalt Soome päritolu kirjanikult, Mika Keränenilt, kellega eelnevalt ka meili teel paki osas kokku leppinud olime, siin lõik tema kirjast, et millega pakis tegu oli:

Ma tahaksin kinkida ühe kastitäie mu värskeid raamatuid lastele, kellele pole võimalust neid poest osta. Andsin nimelt ise välja mu värske raamatu – Salapärane lillenäppaja.

Kui sa tead lapsi, kes oleksid kingituse üle õnnelikud, helista või
kirjuta mulle, lepime kokku, kuhu ma saaks raamatud jätta.

Ilusat nädalavahetust!
Mika

Tänud meie poolt! Loodame ka Mika SVFi külla kutsuda, lastega kohtuma, nagu sellestki juba kirjateel juttu oli. Millal, selgub peagi.

Ja teine jutt, millest selle päeva puhul rääkida. Kaks ettevõtlikku naist Soomest, kes end “kaksi äitiä Suomesta” nimetasid, tõid samuti annetusi. Palusin oma poega, et ta nende hotellist läbi sõidaks ja asjad peale võtaks. Seda Jost ka tegi. Täname annetuste eest, elikä – KIITOS AVUSTA! Siin väike lõik “kaksi äitiä” kirjast:

Hello, Siiri!

/… / Now I´m at home and have read in internet Saagu Valgus home pages and tried to understand writings. /… /But I will say, that it is not so important that my and my sister´s names are at Your home pages, but if You will, You only can write there for example “kaksi äitiä Suomesta”. /… /

Best regards to You

Hilkka

Kuna SVFi toimekad naised, Eline ja Nansy, ka õhtul Tallinnas Rock Kaffees muusikat kuulamas käisid, kus ma ise samuti kohal viibisin, :) , saime andagi kohe asjad edasi, Eline auto peale. Kuna ma ise alles esmaspäeval SVFi jõuan, pole mõtet neid annetusi ju edasi-tagasi mööda maanteid sõidutada.

24.02 oli SVF meil suletud, eks igaüks seda päeva omal moel tähistas. Vist ei sobi selleks puhuks tagantjärele tervitusi jagada, ometi…

25.02 Siin nüüd Nansy kokkuvõte tänaste tegemiste kohta:

Heiiiii!

Minu tänane päev SVFis. Tänane annetaja: Allikar Riismaa. Täname!

Rahvast käis, aga natuke ikka vähevõitu. Terve päeva oli mul seltsis Anu ja hiljem tulid ka Ljuda ja Janeliis. Maaja käis ka korra läbi ja Kaie Tammik samuti.

Ehitasime ka suure lumemehe, kahjuks fotokat kaasas ei olnud, aga
telefoniga tegin pilti, kui lumemeest esmaspäevaks alles pole, siis näed telefonist:)

Nüüdseks on saanud tänasega läbi ka meie Eesti nädala kampaania,
inimestele väga meeldis ja kiitsid mõtet, et just selliseid huvitavaid
allahindlusi teeme.

Meie Karlil on ka täna sünnipäeva, siit poolt PALJU PALJU ÕNNE Karlile! Eline oli täna kodus ja puhkab, esmaspäeval oleme kõik platsis ja uuel nädal uue hooga:)

Igatseme sind siin juba!

Esmaspäevani,

Nansy

Ka mina igatsen SVFi (kodu) järele ja igatsen lapsi ja igatsen meie toredat seltskonda. Kes esmaspäeval meile tulla plaanib, sellega ka kohtume – läheb meie elu edasi nagu ikka läinud on. Seniks kaunist nädalavahetust kõigile. Ja ongi varsti veebruar läbi… Ja varsti linnud saabuvad… ja lilled õitsevad… ja rohi on nii roheline ning taevas on…  – tõesti sinisem. :)

27.02 Esmaspäev. Hommikul sõitsin Raplasse, taas läbi tuisanud “vahukoore”, ilusad pehmed voolujoonelised lumetüünid risti üle tee, üks ilusama vormiga kui teine. Väga maaliline pilt ja pilkupüüdev, nii et neist läbi sõitmine nõudis ranget kontrolli, et tähelepanu ikka õigel asjal hoida – sõidul. :) Kas tahad või mitte, selline ilu lihtsalt iseenesest loob õnneliku meeleolu, ei tule mõttessegi pahandada, et teed kinni või pea olematud on.

Raplasse jõudnuna, läksin postkontorisse, olid meile saabunud saadetised Inglismaalt. Kolm pakki. Täname veelkord annetajat, Mariani ning soovime kogu tema perele kaunist Inglismaist kevadet, kuna tänase uudise põhjal juba teame, et seal nimelt 18 kraadi sooja on! Siin aga avaldan veel tagantjärele Mariani kirja, mille  viimati sain, et natuke aimu anda, mis ja kuidas seal kandis lood on:

Tere!

saatsin eile 2 pehmet talveasjade pakki, kommid sooge ise ara, mytsid-sallid-kindad jagage, voi myyge, tehke, nagu paremaks peate, sest, vaadake, ma naiteks usaldan teid!

Tuiskab kovasti vist, teiekandis, meil tatsas eile 8(!)parti mooda tanavat ja peatusid iga varava ees, pead viltu, otsivad pesakohta. Eelmine aasta tegid ukse korvale pesa ja pyydsid koigest vaest, aga midagi valja ei haudunud, ainult 2 harakat ja tyhjad munakoored jaid poosa alla.

olge terved, ara mulle vastamisega peakest vaeva, kirjuta parem blogi!

Marian

Tänasest nüüd. SVFis olid Nansy ja Eline, mõlemad tegusad ja täis töötahet. Ruumid olid enamvähem soojad, kuid tunda on niiskuse lõhna. Tuleb kevad, saame õhutada.

Pean enda häbiks tunnistama, et ei jaksanud täna väga kõiges kaasa rääkida, tegin arvutiga tööd ja ajasin mõned asjad korda. Linu tullakse ära viima Tapalt, 7.03 sai kokku lepitud, lubasime ka lastele ja vanuritele riideid anda. Neid meil jagub, hea meelega anname sinna, kus vajatakse. Kirjutasin ka Vastseliinasse, ootame sealt vastust, millal nad abile järele tulla saaksid. Ka Narva helistasin, oma veidi unarusse jäänud vene keelega sain siiski hakkama ning palusin MTÜ Heategevukeskusel meile kirja teel teada anda, mida seal kandis kõige enam vajatakse. … Peale selle, et tööd vajatakse, eks see olegi just see – kõige enam!

Siis tuli üks abivajaja, naine, kes annetajate abiga tegelikult omale tõesti paremad elutingimused saanud on, ja seega ka kaks tema last nüüd paremini elavad. Naisel endal oli sügisel seljaoperatsioon, mis aga teostati kahjuks nii, et naine pidi nädala asemel haiglas olema kaks kuud. Nüüd oli tore teda näha juba liikumas, ja abi me lastele riiete näol anda ka suutsime.

Ja veel üks pere käis abi küsimas, saime anda nipet-näpet esialgu, kuid tegeleme nüüd kapi leidmisega, kuni teada anname, kui leitud on.

Siis tuli Papli talu Jaak oma naisega, suur korv toiduga kaasas. Meile toodi süüa. :) Odli eile siga tapetud, nii siis pakutigi meile kartulit, kapsast ja liha. Ausalt pean tunnistama, ei suutnud ma kuidagi “eile tapetud” siga süüa, kartulit aga maitsesin ja kapsas oli ka väga hea. Täname.

Aga siis tulid lapsed, kes söönud oli, kes mitte. Ning kuna meile hommikul oli toodud ka veidi tavapäratu annetus – kolm kangi suitsuvorsti, mitu leiba, toiduõli, kõrvitsaid ja mett, siis küll pakkisime mõnele lapsele koju kaasa, aga tegime ka kohapeal võileibu, mis maitsesid kõigile suurepäraselt. Nii söödigi seda, mis kellelegi maitses ja oldi rõõmsad. Tegelikult – ega väga tihti seda juhtu, et lapsed nüüd hirmus näljasena meile tuleks, kuna koolis ikka süüa ju antakse. Kahjuks on lihtsalt aga nii, et mõnele see peaaegu ainukeseks palaks päeva jooksul jääbki. Üldiselt on nii, et kui ikka nälg majas, siis on meile ka helistatud ja abi küsitud, püüame leida võimalused, et aidata. Rapla Punane Rist on vahel sellistel puhkudel õla alla pannud ja toonud meile toidupakke, mida siis edasi lähetada.

Tavapäratu annetuse toidu näol tegi meile Jaanika Vill. Täname väga.

Ka Hanneli ja Anneli astusid läbi. Leppisime kokku, et Hanneli tuleb 8. märtsil meie lastele torti tegema, muidugi kaasates valmistamisse ka SVFi tüdrukud. Eks ole siis näha, mida magusat valmistatakse. Naistepäeva me küll aga kindlasti pidada kavatseme. :)

Ega muud enam tänasest polegi lisada. Istusime lastega kuni kella 18ni, igaüks vestis, kuidas koolis ja mis vahepeal juhtunud on.

Ja veel. Rootsis on nüüd meid ette võetud korralikult, pakuti, et esimene koorem abi saabub juba märtsis… Peame hakkama ettevaatlikuks vist. Ehkki jalgratastest ära ei ütleks, neid me lapsed vajavad, et liikuma pääseda. Eriti maakohtades.

Ilusat õhtut.

28.02 SVFis olid täna Eline ja Nansy. Avaldan Eline kokkuvõtte veidi hiljem. Kõigepealt oma tänastest emotsioonidest, mis küll tõesti mul seinast-seina olid. Taas sai lumme kinni jäädud… Polnud “kreemikoogist” enam juttugi, hanged olid rasked ning läbi vedada ei õnnestunud kuidagi. Nii sai poolteist tundi traktorit oodatud, kes lõpuks appi tulla sai. Olid ju ka traktorid täna töös ja hõivatud. Ausalt öeldes, tänane katsumus oli kaugel unelemisest, ilma ja looduse ilu nautimisest polnud enam jälgegi, hoopis tõesti ängi tekitas.

Olin teel Pärnusse, kus Mati Hiis oma fotonäitust avas. Palus mind laulma ja lubasin ma ka minna. Ei, see polnud nagu töö korras laulmine, lihtsalt kui ammusele tuttavale – toredale inimesele ja tema sõpradele. Aga kohale sain alles poolteist tundi hiljem… Kuid rahvas ootas siiski kontserdi ära ja kõik laabus hästi lõpuks. No, pole parata… Pärnu mnt täna samuti kõige toredam sõita polnud, mitu autot oli tuisu ja libedaga kraavi keeranud. Õnneks mitte kuigi traagiliselt.

Ja näitus on kaunis! Kel asja Pärnusse, Uue Kunsti Muuseumisse, see ka fotosid nautida saab. Rikas on eesti loodus, kõigis oma värvitoonides ja varjundites – sellega vist nõustub küll igaüks, kes vähegi metsas käinud, või rabas või mere ääres.

Nüüd asjast. Eline kirjutab:

Tere Siiri,

teen täna kiirelt, sest lumi tahab rookimist ja õhtupime juba käes.

Tänased annetajad Uku Luts ning Mai Anni. Meiega võttis ühendust üks uus perekond, mis saime, andsime kohe kaasa, aga mööbliga lubasid nad uurida, kas leiavad transpordi.

Müügiks läks ka üks TV ning ukse tagant broneeriti mõned sektsioonkapid. Meile toodi köögi valamukapp, särab nagu prillikivi, usun, et see kauaks meile ukse taha seisma ei jää. Rain ja Rainer, meie usinad abimehed olid ka platsis, Rain hommikupoole neid puidust stangesid monteerimas ning Rainer pealelõunal riidekotte tassimas.

Ja Ülo Mandre käis jälle;) täna andsime talle ka me viimased uisud ning ukse tagant tasuta kraami Seli prouadele, ei tea, mis plusspunkte ta nende asjade eest saab, vb topeltportsu magustoitu;)

Nansy on tõbisevõitu, tegime aga teed ja tööd.

Õhtut!

Eline

Lõpetuseks aga lisan ka toreda kirja Anne Helmelt, kes meil Eidaperes ja Kehtnas lastega SVF tunde läbi viib. Armas kiri ja annab hea ülevaate ka sellest, kuidas neil veebruar otsi kokku tõmbab:

Tere õhtust

Ei saa magamagi minna, enne kui suudan ära kirjutada, sest täna tehti Eidaperes rekord – 25 last käis ringis! Ruumist jäi puudus, kolm last kuulasid minu jutu ära ja läksid raamatukokku lõikama ja kleepima. Lapsed tulid peale tunde 12.30 ja lahkusime peale viit kõvasti.

Kuna ma eelmine nädal sain Elina käest papist kaasi mitukümmend tükki, siis mõtlesin, et mida neist võiks kasulikku teha. Välja mõtlesin – õppisime liisusalme, lõikasime erinevatest ajalehtedest ja ajakirjadest tähti välja ja kokku saime liisu salmid.

Vaieldamatuks hitiks sai liisu salm:

Härra kapten kannan ette,

Teie naine kukkus vette!

Pea ees, jalad taga,

Sina oled mängust vaba!

Paljudel lastel tulid erinevad salmid meelde, nad ei teadnud, et neid nii nimetatakse. Huvitav oli tähti otsida ja kleepida, sellest aktsioonist tahaks kohe näitust teha, sest see oli väga tore ja hariv.

Kehtnas olid eile need kaks poissi, kelle ma eelmine kord ukse taga mäe otsas külmetamas leidsin. Nemad tahtsid nüüd juba iga päev käima hakata ringis, vot nüüd lõpetamisest ;) Vaatame kui kaua nad käivad ja mis edasi saab.

Tore päev oli ja väga-väga väsinud olen, aga samas päris õnnelik, et minu idee nii hästi vastu võeti ja nii palju elevust tõi.

Anne.

29.02 Tänane päev SVFis oli töötihe. Rahvast meie juurest põikas läbi rohkesti, nii annetajaid, kui abivajajaid. Nansyl ja Elinel tegemist jätkus rohkem kui küllaga. Mind aga on tabanud nüüd “mugav elu”, kus saan tegeleda tõepoolest kõigega, mis parasjagu tegemist vajab – kirjad meilis, lapsed SVFis, inimesed, kel just täpselt minuga tarvis kohtuda jne. Naised SVFis saavad suurepäraselt kõikide toimetamistega hakkama, nii meil tänasest on ametlikult juhataja asetäitjaks nimetatud Eline. Mul on väga hea meel, et asi on nüüd hästi käima tõmmatud ja kõik edeneb heas voolus.

Täna hommikul tulid neli toredat inimest Soomest, kaasas annetused. Toodi riideid lastele, täiskasvanuile jalanõusid (mida me ju nii hädasti ka vajame, kuna meestele meil jalanõudega alati probleem on, pole anda suuri numbreid). Toodi igasugust pudi-padi, isegi küpsiseid, mida lapsed hiljem heal meelel maitsta lasid.

Üks härradest ulatas ka oma visiitkaardi ja nüüd, kallid kaasmaalased, pange hoolega tähele: Kõigepealt oli visiitkaardil “firma nimi”, milleks oli “Happy days…”, seejärel isikunimi, Aare Sinijoki, kelle nime alla oli kirjutatud – eläkeläinen. Kui keegi vajab tõlkimist- happy days täh. õnnelikud päevad, ning eläkeläinen täh. pensionär.

Soome pensionärid, seega, kutsuvad oma pensionäriks olemise aega õnnelikeks päevadeks. Ja kinnitavad seda visiitkaartidega, mida nad heal meelel ja vist isegi omal moel uhkusega jagavad. Ju elu ja tööga väljateenitud palk! Nagu ju olema peabki, riigis, kus “hallpead austatakse, kulupead kummardatakse”. Eks.

Mida kosta? Et ei ole jätkusuutlik? No, ei usu. Kuna! Seda saaks teha ainult sõda vast, inimene, kes eakate rahakoti kallale läheks, oleks viimset päeva rahva eest seisja seal. Soome riigis.

Mina kedagi ei õhuta oma sõnavõttudega, aga arvan samuti, nagu president Ilves oma kõnes 24.02 ütles, et riigi iga kodaniku kohus on märgata, kui midagi tõesti valesti on, ja sellest ka rääkida ning teada anda. Kui oma kodumaad armastad, siis nii ka teed.

Soomlased tõid siis asju, kõik kenasti pestud ja triigitud, midagi ära viskama ei pidanud. Oldi südamega pakitud ja hea sooviga need meile ka üle anti. Ja siit –  ISOT KIITOKSET TEILLE ja hyvää matkaa Virossa, Otepäällä! :)

Siis tuli ka mees, kes meile varemgi ehteid toonud. Härra Peedu Raplast, kes kunagi käsitööõpetaja on olnud, kinkis mulle oma kätega valmistatud ordeni. Ka soomlased olid parasjagu meil ja tegid ordeni reväärile kinnitamisest ka pilti. Kahjuks minul pilti ei ole, et seda siia üles panna. :) …Väga kena üllatus. Härra Peedu arvas, et peaksin seda hakkama kandma, kuna orden tuleb eesti rahva poolt. Siis tuleb mul tõesti seda kanda nüüd. Pidulikel puhkudel. Aga härra Peedul olid kaasas ka kingitused meie naistele – Nansyle ja Elinele, kaunid klaasist kõrvarõngad. :) Kõik kokku oli sõnumiga – koos asju tehakse! Tõesti, väga meeldiv äramärkimine ja täname südamest! Ja see orden on mulle tähtis.

Jõime kohvi ja ajasime juttu. Soomlased sõitsid edasi Otepääle, meie hakkasime tööle. Abi vajav perekond sai täna lapsele suusad (koolis alles homme hakatakse suusatama, mis paneb väga imestama!), ning andsime ka arvuti.

Ka üks eesti mees tõi meile riideid ja annetusi. TÄNUD ka selle hea teo eest. Meestele rõivaid on meil tarvis tihti ja nendega laiutada meil ei ole.

Edasi. Lapsed tulid kella nelja paiku, asusid SVFi visiitkaarte valmistama, teeme need ise ja värvilised. :)  Janeliis oli väga armas, Maria ja Mariel samuti. Meil on väga toredad lapsed, head ja armsad, ja kui viisakad nad veel on! Vot, tulge ja veenduge ise! Lihtsalt südamest soe tunne on nende peale mõelda, meil pole ühtki, kes muret tekitaks!

Ilusat õhtut! Ja-ja-ja – KAUNIST MÄRTSI TEILE, KALLID LUGEJAD, eks teiegi ju kõik ole me oma inimesed, kus ilmanurgas te ka ei oleks! SVF on küll üks imeline koht, seob inimesi. Tore.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Veebruari kokkuvõte:

Sel kuul andsime abi 13 perele, me ei loe, kui palju lapsi kokku. Palju.

Annetasime lasteaedadele ja koolidele huviharidustarvikuid, ka käsitöötoad said meie käest üht-teist tööks vajalikke materjale.

Ajakiri Kodu ja Aed toimetus käis külas, annetas meile ajakirju, mis nüüd igakuiselt meile postkasti potsatavad!

Ka toimus meil veebruaris “Hariv õhtu”, kodumaa kaitsemise teemadel räägiti. Väga huvitav ja südamlik õhtu oli.

Täname kõiki, kellega sel kuul kokku puutusime, loodame, et ikka edasi hästi meil õnnestuks ja koostööd kenasti sujuksid.

Kõike head,

Siiri

 

 

 

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.