SV, Alma päevik – August 2016

Augusti esimene nädal.

Augustikuu esimene nädal on möödunud nii kiiresti, et tundub justkui oleks olnud see vaid üks päev. Ly on puhkuselt tagasi ja samuti on meid külastanud nädala jooksul ka kõik need perekonnad, kes teadsid, et ta puhkab ja oma muredega just teda ootasid. Esmapäev algas sellega, et meie kaua oodatud Väino tuli ja päästis meid pisutki sellest kottide virnast. Nagu oodata oligi, siis kõik “ära” kotid peale ei mahtunud ja järgmiseks esmaspäevaks jääb tubli järg veel ette. Aga aitäh Väinole.
Samuti aitäh esmaspäeva eest kõigile meie vahvatele vabatahtlikele, kes lustiga tulevad ikka igaüks oma nurka tegutsema ja löövad korra jälle majja. :)

Üle pika aja leidsid meie juurde ka tee Dima ja Hannes oma vahvate kutsadega ja taaskohtumise rõõm tegi terveks päevaks kohe tuju rõõmsaks. Külastajaid oli meil nädala jooksul muidugi rohkemgi ja tuju teevad nad reeglina ikka kõik heaks.

Suur tegemine on muidugi laagri korraldamisega, see võtab viimasel ajal pea kogu aja. Siinkohal pean kiitma Märjamaa huviharidusõpetaja Tiinat, kes on võtnud endale südame asjaks laagri jaoks sponsoreid otsida ka Märjamaalt. Kuna toetajaid on tänavu oodatust kohe palju, palju vähem, siis on iga euro oluline. Aitäh Tiinale tubli töö eest. :)

Lisaks on meil suured tänusõnad öelda Enar Karuojale ja tema ettevõttele Kividepaigaldus.eu, kes oli jälle tubliks abiliseks meile transpordiga. Nimelt oli meil suur mure keldri asjade toimetamisega prügimäele. Õnneks oli Enar nii abivalmis, et toimetas meieni oma konteineri, mille Tiina pere aitas täis tassida ja teele ta läkski.

Järgmised suured, suured tänusõnad kuuluvadki MTÜ Raplamaa Jäätmekäitluskeskusele ja Ülari Luisule, kes samuti tulid meile vastu ja ei võtnud meie õnnetuse eest raha. Aitäh mõistmise ja vastutuleku eest. :) :)

Mis veel… raamatupidamine sai korda tehtud ja üle antud ning ülejäänud on üldjoontes tavapärane ja hästi.

Kutsun veel kõiki üles toetama meie lastelaagrit, mis toimub juba esmaspäevast kolmapäevani Vormsil. Veel viimased pingutused, et toetusraha saaks kokku!

08.08 Esmaspäev

Uus ja kaua oodatud nädal on käes, mis algas väga emotsioonide rikkalt. :)

Kätte on jõudnud see päev, kus lapsed sõitsid laagrisse. Nii palju ärevust ja rõõmu. Jälle see soe tunne, mille nimel me töötame, sai ohjad enda kätte ja puges hingest välja. Koguneti Saagu Valguse juures Raplas kell kaks ja edasi suundus buss Märjamaale. (ootamine Raplas venis küll plaanitust pikemaks, aga õnneks olime aega planeerinud varuga).

Seekord sõitsid laagrisse Eidapere, Rapla ja Märjamaa lapsed ja ikka need, kes eelmine kord ei saanud osaleda. Minu SV-s töötamise ajal on see esimene laager, kus olin sunnitud  kaasa minemisest loobuma ja endalegi ootamatult mõjus see mulle nutuselt, lehvitamist saatsid ikka pisarad. :)

Suur ettevalmistamise periood on lõppenud ja nüüd on aeg siis lastel vilju nautida. Kõige suuremaks abiliseks oli meile kahtlematta meie tubli kokatädi Elvi. Tänu tema nutikusele ja nobetatele näppudele ei saa ükski laps minna laagris magama tühja kõhuga. Kiidusõnadest jääb puudu, sest tänu on meil kirjeldamatu. Elvi ja MM olid lausa nii tragid vabatahtlikud, et olid ka pühapäeval rakkes, et kõik ikka kindlasti valmis saaks õigeks ajaks. Aitäh veelkord ja kõige suurem heameel ja tänu on kindlasti laste silmist. Toetajaid ja abistajaid on meil veelgi, aga nendest kõigist kirjutame kindlasti siis, kui lapsed tagasi ja kokkuvõtete aeg on käes.

Tänase päeva eest ütleme veel tänusõnad lisaks Elvile ja MMile ka Maretile ja Kaiele, et nad usinasti ikka abikätt ulatavad.

09.08 Teisipäev

Lapsed on õnnelikult laagris ja esimene öö on rõõmsalt mööda saadetud, ilma probleemideta. Kuuldavasti on vaimustust jagunud ja nii mõnegi lapse jaoks on praamisõit esmakordne kogemus. Kui praamisõidust pikemalt rääkida, siis kuuldavasti juhtus neil seal ka vahva lugu. Nimelt olid õpetajad oma mures arutlenud, et kes küll lastele saarel ekskursiooni võiks teha ja otsustati üheskoos pöörduda kohalike inimeste poole. Tehti sellega algust juba siis praamil ja kohe ka näkkas õnneks. Selgus, et proua, kes oli meeleldi nõus lastele saart näitama, oli aastaid saatnud Saagu Valguse jõulukampaaniasse kudumeid. Juhuseid ei ole olemas, küllap oli see saatus. Pikemalt oskavad kirjutada õpetajad, kes kaasas on…Igaljuhul on neid seal tore. :)

Meie Raplas elame ikka vanaviis ja tagasihoidlikult. Oleme asunud ka sügise lainele ja lisame juba keset sooja suve üleriideid. Seega, olete ikka oodatud.

Kohtumiseni!

10.08 Kolmapäev

LASTELAAGRI ÜLEVAADE LÄBI ÕPETAJA TIINA SULE:

Meeldejäävad päevad Vormsi saarel

Alustasime oma selle suve lastelaagrit Hobulaiu saarel, mis asub Väinameres Vormsi ja Rohuküla vahel ning päev tagasi tulime lastega kolmepäevasest laagrist Vormsi saarel . Seega võime nimetada selle aasta laagreid justkui sarjaks „ LÄÄNEMERE SAARI AVASTAMAS”.

Sõit Vormsile algas Raplast, kus buss võttis peale Kehtna, Eidapere ja Rapla lapsed, edasi sõideti Märjamaale ja võeti peale selle piirkonna laagrisse sõitjad. Märjamaalt veidi väljas ootasid meid veel kaks last ning Loodnal liitusid meiega veel kaks last. Buss lõbusaid ja õhinal põnevusest ootavaid lapsi täis, suundusime Rohuküla sadama poole. Sadamasse jõudes oli meil veidike aega ja saime tutvuda sealsete objektide ja kujukestega. Kõiki laevaleminejaid tervitab Rohuküla valvur (Vetikhabe) Neptun isiklikult. Lapsed asusid üksteisest kohe sadama kunni Neptuni kõrval usinalt pilte tegema. 

Kõva tuul oli sadamasse uhunud ka ühe surnud hallhülge, mida lapsed vaatama lippasid. Tegemist oli küll surnud loomaga, aga nii lähedalt polnud meist keegi veel hüljest näinud ja seetõttu oli see ainukordne võimalus.

Jalutuskäik tehtud oligi aeg seal maal, et kohale oli jõudnud reisiparvlaev Ormsö (rootsi keeles Vormsi). Ormsö tähendab ussisaart. Nüüd oli aeg jalakäijatel eraldi laeva siseneda ja buss sõitis parvlaevale tühjana. Piletid kontrollitud, läks kõik see mees endale sobivat kohta otsima. Oli lapsi, kes soovis reisi ajal olla õues ja neid, kes tulid sisse. Kogu sõit kestis 45 minutit. Kuna oli väga tuuline ilm, siis meri oli väga rahutu ja laineid oli huvitav jälgida. Praamile oli tulnud üks vahva perekond, kellel oli kaasas koer Mihkel. Lapsed said kohe peremehe ja koerga jutule ja nii asjataski suurem osa meie lastest Mihkliga. Jalutati ja toimetati – koer aga vastuasuks muudkui lehvitas saba. Mihkli peremees oli sama muhe ja sõbralik nagu Mihkelgi, nimelt asus ta kohe meie lastega kaarte mängima ja juttu vestma. IMETORED INIMESED. Hiljem kohtasime neid majaka juures ja taaskohtumise rõõm oli piiritu. Lapsed hüüdsid kohe Mihkel, Mihkel…….Mälestuseks kinkisime neile meie laste koostatud SV kalendri.

Praamil juhtus meil veel üks tore lugu, millest Alma ka juba teile kirjutas. Saime saatuse tahtel kokku ühe väga armsa inimesega. Meil oli hädasti vaja laagrisse giidi, kes siis meile tutvustaks saare ajalugu, vaatamisväärsusi ja praegust aega. Ajasime siis õpetajatega juttu ja vaatasime, et kõrval lauas istub üks väga saare elaniku moodi ja tuttava näoga naisterahvas. Kõigepealt tutvustasime ennast ja hakkasime ääri-veeri küsima, et mõtlesime siin kohale jõudes minna poemüüja käest küsima, et ega ta ei oska soovitada kedagi, kes oleks nõus meie lastele ekskursiooni tegema. Selgus, et olime just õige inimese leidnud. Ta hakkas naerma ja ütles, et tema ongi suviti poemüüja, muul ajal aga töötab koolis ja on käsitööõpetaja ja lisaks on ta kirikus tööl ja tema käes on ka kirikuvõti, millega ta saab iga kell kiriku ukse avada. Ja just homme (teisipäeval) on tal vaba päev ja ta suurima hea meelega on meie lastele giidiks.Ja nüüd veel kirss tordile- see imekena inimene, kelle nimi on ENE RAND on juba AASTAID KUDUNUD JA SAATNUD SAAGU VALGUSE LASTE JÕULUPAKKIDESSE SOKKE JA KINDAID NING TEMA LEMMIKLAULJAKS, KEDA TA IGAL VÕIMALUSEL KUULAMAS KÄIB JA TELES VAATAB ON SIIRI SISASK. SELLINE MUINASJUTULINE LUGU SAI MEILE OSAKS. SUUR, SUUR TÄNU IMELISTE TEGUDE EEST ENE RAND!!!!!

Läbi põnevate kohtumiste olimegi jõudnud Vormsisse. Praamilt maha sõites ahhetasid kõik lapsed – siin on kõik hoopis teistmoodi kui meil. Majad on nii nunnud, sildid on võõras keeles, kõik on nii väike, isegi teed on neil nii kitsad, autosid ei liigu,igal pool madalad männid ja kadakad. Ja õhk on hoopis teise lõhnaga. Lapsed vaatasid vasakule ja paremale, ette ja taha.Seda emotsiooni oleksite te pidanud nägema.

Läbi emotsioonide jõudsime kohale meie ööbimispaika – 1932. aastal ehitatud kooli. Oli lapsi, kes said aru, et raamatus „Bullerby lapsed” oli midagi samasugust nagu siin näha on. Koolimaja oli armas kodune puust majakene, mille taga oli lastele üles seatud suurepärane mäguväljak. Ei olnud aega kottegi bussist osadel välja võtta, vaid tuldi kohe küsima „Õpetaja, õpetaja”, kas me sinna ka võime minna.

Meile oli vastu tulnud kooli direktor, kelle juhendamisel tehti meile koolimajas ja selle ümbruses väike tutvustav ringkäik. Ringkäigult tagasi tulles, viisime oma kotid majja ja iga laps leidis endale  sobiva koha. Kõik asusid hoolega asju sättima ja magamisasemeid tegema. Kuna me jõudsime magamiskohta õhtusöögiajaks, siis  meie (Ly, Tiina ja praktikant Piia) hakkasime õhtusöögiks vajaminevaid toiminguid tegema. Ettevalmistusi tehes oli kuulda laste rõõmsaid kilkeid ja laulu. Õpetaja Anne koos Emiliaga, aitasid lastel madratseid täis puhuda ja vaatasid, et kõikidel lastel oleksid magamiseks vajalikud tekid, padjad jne olemas. Kellel need puudusid, tõid õpetajad kohe varudest.

Ühine söömaaeg söödud, rääkisime ära laagrireeglid, kirjutasime seinale järgmise päeva kava ja menüü ja lapsed said anda oma vahetuid mõtteid nähtud-kuuldust.

Kuna kell oli juba palju, siis said lapsed tunni vaba aega mänguväljakul mängimiseks, omavaheliseks suhtlemiseks, millele järgnes pesemine ja öörahu.

2. PÄEV (TEISIPÄEV)

 Äratus, väikene virgutus, hammaste pesemine.

Käes oli hommikupudru ja võileibade aeg. Kõik see vahva, veidi väsinud nägudega, kuid tüdrukud kõik väga ilusate soengutega (meie suured tüdrukud hoolitsesid nii enda, kui ka väiksemate sõprade juuste korrashoiu eest imehästi) laagri seltskond seisis rahulikult kauss ja joogikruus käes, riidlemata oma toidujärjekorda oodates. Puder oli hea ja maitses sedavõrd hästi, et käidi mitu korda uut kausitäit soovimas. Kõhud täis, toidunõud pestud ja oma kohta tagasi pandud oli aeg sealmaal, et meie ekskursioon võis alata. Ja nii ootaski meid abivalmis ja lahke Ene Rand SUURE kirikuvõtmega eelmisel päeval kokkulepitud kohas – poe juures. 

Ja sõit saarega tutvumiseks oligi alanud.

Kohe saime teada, et Vormsi esimesteks elanikeks peetakse rootslasi. Esimesena läksime vaatama Vormsi viimase paruni mälestuskivi ehk Parunikivi. Kivi on 2,4 m kõrge ja lastele pakkus suurt põnevust selle otsa ronida. Seda kivi on nimetatud ka Hundikiviks, kuna aegu tagasi oli rannarahvas sealt pealt hunte küttimas käinud ja neid olla saarel olnud lugematu arv). Parunikivi on rahvajuttude järgi saanud nime seetõttu, kuna viimane parun armastanud selle kivi juures jalutuskäike teha. Kivile on raiutud tekst „ISALE, ARMASTAVATELT POEGADELT”. Parun Stackelbergi järglased elavad küll Saksammal, kuid igal suvel käivad nad Vormsi saarel puhkamas. Nii nägime meiegi oma silmaga paruni järglaseid ja lehvitasime neile. 

Edasi jalutasime metsarada mööda, mis oli täis mustikaid ja söögiseeni (lapsed korjasid ja sõid küll oma isu mustikatest täis ja küll olid tüdrukud targad, värvisid oma huuled imekauni loodusliku huulepulgaga lillaks) Püha Olavi kiriku juurde. Kirik oli seest väga lihtne ja laemaaling tagasihoidlikus pruunis toonis. Püha Olavi auks korraldatakse igal aastal juulikuu viimastel päevadel olavipäeva. Olavipäeva ürituste raames saabub saarele alati palju rootslaseid, kelle esivanemad on aegu tagasi sellel saarel elanud. Pidustuste juurde kuulub alati laat ja öömissa (nii rootsi, kui ka eesti keeles). Sellel aastal oli olavipäeval otsustanud üks keskealine rootsi paar, et on aeg pulmi pidada. Ja nii oligi meil võimalik näha laagripäevade ajal rootsi pulmarongi. Giid rääkis meile ka vanast Vormsi pulmakombest. Nimelt peeti pulmi alati talvel kuna suvel ei olnud selleks aega. Ja nii oligi talvel saarel alati korraga palju pulmi. Pulmi peeti kolmest päevast seitsme päevani ja pulma lõppu tähistas alati see, kui lauale toodi piimaklimbisupp. Sündinud lastele aga pandi nimed kogu saarel ühte moodi ja kindlas järjekorras – kui esimene oli poiss Lars, teine Hans jne. Hiljem oli õigus ise nime lapsele valida.

Kiriku kõrval nägime ka maailma suuremat rõngasristide koguga surnuaeda. See oli põnev. Lapsed uurisid ja vaatasid ristide peal olevaid peremärke suure vaimustusega. Kiriku ja surnuaia vahel asus rootsi keelne Vabadussõja ausammas. Saime teada, et see on üks väheseid mälestusmärke, mis nõukogude ajal püsima on jäänud. Sellele on kantud Vabadussõjas langenud kolme vormsilase nimed. Ja alles jäi see mälestussammas tänu sellele, et see oli rootsi keeles ja vene ohvitser ei osanud seal olevat teksti lugeda ja tõlk, kes teda selles aitas, kavaldas ta üle ja luges välja hoopis midagi muud.

Edasi suundusime Suurallika juurde, mille suvine vooluhulk on 10 l sekundis. Kuna eelmisel päeval oli sadanud, oli väga porine ja sinna lähedale me minna ei saanud. Saime aga teada, et Suurallikast viidi omal ajal mõisa vett.

Sõitsime aga mööda sinka-vonka teid edasi ja järgmisena peatusime Rälby tuuleveski juures- see on ainuke praegu töötav veski. Kunagi oli neid saarel sadades. 

Kogu tee rääkis meile giid huvitavaid legende Vormsi tekkeloo, suurkivide ja inimeste kohta. Igatahes oli kolm ja pool tundi justkui linnulennul läinud. Aga kõik see, mis me selle aja jooksul nägime, oli meile kõigile väga huvitav ja elamusterohke ning me olime saanud tükikese Eestimaa kohta teada.

Tagasi tulles olid lastel kõhud tühjaks läinud, sõime ja algas viktoriin ekskursioonil saadud uute teadmiste kohta. Lapsed tegid kribinal-krabinal kolmeliikmelised võistkonnad, väiksemad panime suuremate lastega ühte võstkonda ja viktoriin läks lahti. Küsimused olid kõik päeva jooksul saadud info kohta, kokku oli 21 küsimust. Siinjuures toon ära vaid mõned  – NIMETAGE VORMSI LIPU VÄRVID (tore, kui lapsed laulupeorongkäigus tuttava lipu ära tunnevad), MIDA ON KUJTATUD VORMSI LIPUL?, KELLE AUKS KORRALDATAKSE OLAVIPÄEVA?, KUI PALJU ON SAAREL HETKEL ELANIKKE?,KUS OLI EKSKURSIOONI ESIMENE PEATUS?, MILLISE KIVI JUURES PANID NAISED KIRIKUSSE MINNES JALGA PASTLAD?, KUIDAS NIMETATAKSE TEGEVUST, MIDA NAISED PASTELDE VALMISTAMISEL SUUGA TEGID?,  MIS RIIGILE KUULUB VORMSI? jne. Kõige rohkem nalja sai viimase küsimuse vastuse juures. Seitsmest võistkonnast kaks vastasid Eesti riigile, üks vastas nii Eestile kui Rootsile ja ülejäänud neli vastasid, et Vormsi kuulub Rootsi riigile (no on ju, siin on kõik rootsi keeles ja rootsi moodi). See küsimus jäi kuni laagri lõpuni meie KONTROLLKÜSIMUSEKS. Viktoriin oli hariv ja sai ka nalja. Auhinnalise esimese koha said kolm tüdrukut, teise koha väga tublid meie noored laagrisolijad ja kolmandaks jäi suuremate tüdrukute võstkond. KÕIK OSAVÕTJAD SAID POODIUMLE JA KÕIK SAID VÕRDSELT ÜHESUGUSED AUHINNAD. TÄHTIS EI OLNUD MITTE VÕIT, VAID UUED  TEADMISED EESTIMAA SUURUSELT  NELJANDA SAARE VORMSI SAARE KOHTA.

xxxxxJÄRGNEB….xxxxxxxxx

12.08 Reede

Kirjutamas Ly:

Tere!

See nädal on läinud väga kiirelt taaskord…Nädala esimene pool sai lastega Vormsil laagris oldud…teised õpetajad kirjutavad sealsetest käimistest vähe pikemalt, kuid kõik oli väga tore ja lahe…kohalikud olid väga armsad ja abivalmis…

Kuna eelmisel kuul olin puhkusel, siis ka kuu aruanne tuli väga poolik, sest kõik vabatahtlikud ei täheldanud kõiki abisaajaid nimistus mitte üles…kokku tuli peresid +-50.

Sel nädalal oli abisaajaid 30 ja peale…

Kaunist nädalavahetust kõigile.

Parimate soovidega,

Ly

15.08 Esmaspäev

Hei!

Uus nädal on alanud.

Kuna mina olen otsustanud pisut puhata, siis lisan ma päevikusse ainult teiste saadetud kokkuvõtteid. Enne veel, kui avaldan õpetaja Tiina kirjutatud Vormsi laagri järjejutu, kirjutan ka mina pisut laagri “telgitagustest”. Meie suured ja südamlikud tänud, et laager sai toimuda kuulub kõigile järgmistele isikutele:

Elvi Nurmsalu

Kalev Serman

Saarioinen Eesti

Vigala Piimatööstus

Raiger Trio OÜ

Ruut 66 Pub

Magus Maius

Hambahaldjas

Piret Saaliste

Aleksander Voropajev

Märjamaa Vallavalitsus

Pille Tüksammel

Lembit Kristian

Lõunaidu OÜ

Kärt Riiner

Ivo Ilmsalu

Ilme Meesaak

Anu Müürsepp

Magnus Meldre

West Coast OÜ

Nils Abel

Krista Meri

Siret Jakobson

Mariann Volkonski

Kadri Karma

Tarmo Omler

Stina Andok ja Naistetugikeskus

Helen Tamm

Kairi Kaadu

Maiu Tamme

OÜ Hardabaar

Samuti aitäh kõigile meie kaupluse külastajatele! :)

xxxxxxxxxxxxxxxxxx

Nüüd siis õpetaja Tiina järg…

3. PÄEV

Kolmapäeval käisime pärast hommikusööki käsitöökojas. Seal sai vaadata ja osta vormsilaste käsitööd. Sisse minnes olid väljapanekuks väljas kaltsuvaibad ja neid vaadates hakkas silma väheste värvide kasutamine. Nägime hülgenahast tehtud pastlaid ja vormsi saare naiste jaoks väga vajalikku     eset – vardakotti. Vardakott oli naistel alati kaasas ja igal võimalikul võimalusel ( isegi kirikusse kõndimisel) naised muudkui kudusid. Tanud olid neil ka väga lihtsad – valged, ilma igasuguste kaunistusteta. Rahvariided ise olid ainult kolme värviga – must, valge ja punane. Kuni Teise Maailmasõjani kanti saarel rahvariideid igapäevaselt. Sõja ajal aga põgenesid rannarootslased Rootsi ja muutusid saare kultuur, rahvas ja traditsioonid vajusid aegade hämarusse. Meie lapsed kuulasid hoolega käsitöökoja töötaja juttu ja ei suutnud kuidagi ära imestada, et need punutud sõbrapaelad, mida nad lõngast punuda armastavad, et neid siis randmele siduda, olid vormsi naistel hoopis, hoopis pikemad ja ei olnud mitte ilu pärast kasutusel. Naised sidusid selliste paeltega  kinni paadile minnes oma seeliku ääre – seelikud olid alt laiad ja sellega tõmmati nad kitsamaks. Kui me olime käsitöökojale ringi peale teinud, siis ootas meid meie SUPER BUSSIJUHT Urmas bussiga, et asuda teele Vormsi tuletorni suunas. Kohale jõudes ootas meid juba rõõmsa näoga Artjom, kes siis meile seal väikese ekskursiooni tegi. Kõik said ronida malmist tuletorni tippu, mis oli 27 meetrit kõrge. Tuul oli päris korralik ja nii mõnigi arvas, et tunneb torni tipus kõikumist. Välja minnes avanes suurepärane vaade Vormsi saarele, eemalt oli näha ka Hiiumaad. Uks, mis torni tipus avanes oli 150  aastat vana tammepuuuks – ja väga, väga korralik. Kindlasti ei juhtu sellega ka järgmise saja aasta jooksul veel midagi. Vat, selline vägev uks! 

Tuletorni all oli muuseum, kus siis oli võimalik tutvuda kunagise saare elu-oluga. Üks vanimatest  esemetest oli seal tikutops. Leidsime sealt ka ühe foto, mis oli tehtud samal päeval 10.08, kui meie seal olime,  aga aastaarvuks oli märgitud 1934 ja pealkirjaks oli „ SUUR SILMUSAAK”. Majakavaht Artjom rääkis, et nii palju kala enam vees ei ole, tõenäoliselt on see tingitud keskkonnamõjutusest, millest üks on  laevaliiklus.

Tagasi bussini tulime mööda tuulist rannajoont ja igaüks sai veel endale mälestuseks auguga kivi otsida. Usinamad sõid merikapsast ja kiitsid selle huvitavat maitset ja ilusat väljanägemist.

Aeg oli jõudnud nüüd nii kaugele, et tuli tagasi sõita peatuspaika. Koolimajas sõime ja oligi aeg hakata asju kokku pakkima. Kotid koos, viisime kõrvalolevasse prügimajja (saarel tuleb prügi hoolikalt sorteerida ja viia PRÜGIMAJJA) laagripäevade jooksul tekkinud prügi. Prügimajad on väga, väga puhtad ja meenutavad bussijaamu. Muidugi on ka nende bussijaamad imeilusad ja korras. Seal korraldati võistlus, kus iga küla pidi oma bussijaama omanäoliseks tegema – peatustes olid suured kellad, raamaturiiulid, imeilusad istumiskohad jne. Küsisime, et kuidas need nii seisavad. Sealsel rahval ei pidanud pähegi tulema midagi lõhkuda.

Koolitädiga hüvasti jäetud, hüppasime ruttu sisse ka raamatukogust. Raamatukogutöötaja oli Raplas sündinud naisterahvas. Kurtis ta selle üle, et tänapäeval ei taha vormsilased enam raamatiud lugeda. Suurema osa lugejaskonnast pidid moodustama mandrilt tulnud suvitajad (nii lapsed, kui täiskasvanud). Mälestuseks kinkis ta meile valget värvi karukese ( karu meenutab Rapla SV riiulil meie imetoredaid päevi saarel).

Praamile minnes käisime veel läbi Vormsi Ennu maja juurest. 

Praamil tulid lapsed muudkui küsima, et millal me uuesti tagasi tuleme. Tore, et lastele meeldis ja teisiti ei olekski ju saanud olla. Kolm päeva imetoredat, teadmisterohket, looduses olemist, sõpradega veedetud aega oli seljataha jäänud. „Selleks, et olla värskes õhus ja õnnelik ei olegi ju vaja     POKEMONE”, arvasid lapsed laagri lõpus . Eesmärk oli täidetud.

Suur aitäh kõigile toetajatele, et laager teoks sai!

 19.08 Reede

Kirjutamas Ly:

Tere!

Ja nüüd on see siis käes… kooliasjade ja riiete küsimine… igapäev on käidud meil kohapeal ning helistatud ja huvi tuntud… kas ja millal…

Sel aastal meil suurt kampaaniat pole. Jääb vaid loota heade annetajate peale, kes ei pea paljuks meile midagi tuua… suured tänud kõigile, kes oma panuse kooliasjade annetamisse on juba andnud…kõik on vägagi kasuks olnud…

Kui kellelgi on veel soovi meid aidata, siis vihikud, pliiatsid, kaustikud, päevikud, koolikotid jne… on väga oodatud.

Sel nädalal on abi saanud 23 pere, kellel kooliasjad ja toidupoolis on olnud põhiline. Lisaks ka pisut mööblit ja kodutehnikat…

Parimate soovidega,

Ly

22.08 Esmaspäev

Uus nädal on kätte jõudnud ja ühtlasi sai minu väike puhkus läbi. Ma ei teagi, kas seda puhkuseks nimetada sai, sest telefon helises liigagi palju ja ikka tööasjade ajamiseks. Kuna meie tavatelefon kaupluse poolele ei levi, siis inimesed hakkasid otsima järgmist numbrit, millelt Saagu Valgust tabada ja sain kõik kõned endale. :) Õnneks miskit pakilist ei olnud ja küsimusi ikka annetuste toomise ja abi saamise kohta. Nagu Ly ka juba reedel kirjutas, siis väga oodatakse kooliasju. Seega, kellel on võimalust ja tahtmist abiks olla, siis olete palavalt oodatud meie keskusesse koolitarbeid tooma.

NB! Hetkel võtame ainult koolitarbeid vastu!

Aitäh tänastele vabatahtlikele ja uue, toreda homseni!

23.08 Teisipäev

Tere!

Mida rohkem kuu lõpu poole, seda enam on peresid pöördunud kooliasjade saamise sooviga meie poole. Kahjuks koolikampaaniat sel aastal pole, seega saame jagada asju, mis head inimesed meile annetavad… Hetkel aga jagada veel midagi pole…

Abi sai täna 9 pere. lisaks riietele ja jalatsitele on suur ka söögi mure…

Parimate soovidega,

Ly

24.08 Kolmapäev

Hei.

Täna oli vahva päev. Lisaks meie igapäevastele tublidele, olid meid ka külastamas need head sõbrad, keda kaua näinud pole. No oli ikka tore küll. Soe ja hea tunne on olla omadega koos. Ja isegi nendel hakkas süda valutama, kes esiti olid hommikul teada andnud, et täna ei jõua. :)

Panime usinasti ikka sügisesi riideid välja, et oleks meie külastajatel, mida vaadata ja osta. Täna olid veidikeseks ajaks ka abiks meie oma neiud, keda pole ammu, ammu näha olnud. Suvi on neid lapsi veel pikemaks venitanud, et raskusi oli lausa esmapilgul ära tundmisega. Saime pisut riiete muresi leevendada ja minu silme alt käis vähemalt viis perekonda abi saamas. Kindlasti oli neid tunduvalt rohkem, aga viis oli neid, kes minule ka tere ütlesid.

Iga päev ikka peame inimesi kottidega tagasi saatma, kuna jätkuvalt ei võta me asju vastu. Ruumid on nii niisked ja hallitus on kerge tulema, seega ei ole meil hetkel kohta, kuhu neid panna. Püüame säilitada korralikena neid riideid, mis kuivades ruumides on ja õnneks on meil varu omajagu, et inimestele abi anda. Aga aitäh head inimesed pakkumast.

Minu poolt tänaseks kõik, homme juba on kirjutamas õpetaja Tiina.

25.08 Neljapäev

Õpetaja Tiina:

Tere!

Tegutseme ja toimetame siin ikka tasapisi. Nädala lõpus panime kokku oma võistkonna ja osalesime seikluspäeval, kus tuli läbida kümne punktiga orienteerumisrada. Sellist üritust korraldatakse Märjamaal juba teist aastat. Kontrollpunktides tuli läbida köitest takistusrada, anda esmaabi, otsida asju, tunda ära klaaspurkidesse pandud kuivaineid, telefoniga sõnum edastada, päästekomando juures ülesaandeid täita, saabast visata, vibu lasta ja märki lasta.See oli üks tõeline võistkondlik katsumus ja sobis kooliaasta alguseks suurepäraselt. Meie lastele meeldis enim just täpsuslaskmine ja esmaabi. Kuna meil on meditsiinitöötaja lastele ka ringitundides rääkimas käinud, siis tundsid nad ennast selles punktis justkui kalad vees. Lapsed said tantsida zumbat ja teha näomaalinguid.

Nädala alguses tegime looduslikust materjalist taimepilte ja õpetasin lastele panema raamatutele peale kattepabereid. Nii nagu juba eelmisetes kirjades kirjutati, ootavad ka meie lapsed siin koolitarbeid ja riideid.Koolitarbeid käis minu käest küsimas ka kooli sotsiaalpedagoog.

Olge tublid ja nautige viimaseid koolivaheajapäevi. Nii nagu eile meediast kuulda oli, muutub meie riigis peagi koolivaheaegade kord. Eks see veebruarikuine koolivaheaeg toob muret just nendesse kodudesse, kus vanemad käivad kaugemal tööl ja kodudes on ahjuküte. Ja suvel , kui päike paistab ja ilmad on ilusad on lausa piin veel koolis käia. Kui õppekoormus on nii suur, et vajatakse lisavaheaega, tuleks  hoopis vaadata üle õppekavade maht. Kui palju on siis meie seas neid perekondi, kes saavad endale lubada talviseid suusa- ja puhkusereise patareide laadimiseks. See nädal toob kaasa uusi toidumuresid, kütmismuresid ja heade sõprade leidmist, kes saaksid algklassiõpilastele päeva jooksul silma peal hoida. 

Olge tublid!

Tiina ja lapsed

29.08 Esmaspäev

Tere!

Kuu viimased päevad on väga, väga vaiksed meie majas.  Võib vast öelda, et suurem torm on möödas. Abivajajaid on käinud augustis palju ja mureks ikka kooliks vajalik. Kui nüüd keegi just ei avasta viimasel hetkel, et kohe kool on algamas.

Aga kuna on vaikus, siis koos oma tublide praktikantidega tegime me kaupluses värskendust ja palju uut sai välja lisatud. Lisaks saime ka mõne ruumi rohkem korda. :)

Aitäh kõigile, kes abiks olid täna ja loodan, et alanud sügis kedagi kaugeks ei tee. :)

30.08 Teisipäev

Õpetaja Tiina on teinud pika kokkuvõtte augustikuust.

Tere!

Panen üles lugemiseks meie augustikuu tegemisi. Augusti esimesel nädalal võtsid meie ringi lapsed osa Märjamaa folgist. Õuealale oli pandud üles telk erinevate tegevuste jaoks. Selle telgi all said kõik soovijad meie SV huviharidusklassi laste käe all meisterdada. Selle aasta folgi läbiv teema oli seotud  pulmaga. Meie pakkusime lastele võimalust meisterdada pruuti ja teha pulmateemalist unenäopüüdjat ( kes selle voodi kohale riputab, näeb tulevast pruuti või peigmeest, kes juba elavad koos näevad oma õnne). Lapsi, kes nendest meisterdustest huvitatud olid, ikka jagus. Ära aga kadus päris varakult meie kaks abilist (eks oli keskväljakul palju põnevat vaatamist), aga õnneks oli meid sel päeval palju. Abiks oli meil ka tubli praktikant, kelle lahtiste käte all, valmis lastega suur osa toredaid ja omanäoliseid töid. 

Vahepeal osalesid meie lastest osa laagris, mis oli väga muljetavaldav ja kiidusõnu nii laste kui ka vanemate poolt jagub tänase päevani. „See on tänapäeva majanduslikult raske elu juures tõesti tänuväärt, kui laps saab kolmeks päevaks nii põnevasse kohta tasuta laagrisse minna. Perega me seda kindlasti endale lubada ei saa. Sügisel kooli minnes on lapsel millest rääkida”  rääkis telefonikõnes tänulik lapsevanem.

Esmaspäeval oodati meid Sillaotsale tähistama rukkimaarjapäeva. Kuna läksime sinna autoga, siis saime kaasa võtta täpset nii palju huvitatuid, kui autosse mahtus. Minnes oli küll ilm vihmane ja muuseumist helistati, et las lapsed panevad kindlasti jalga kummikud. Kuna aga meie olime see hetk juba poolel teel, pidime leppima nende jalanõudega, mis jalas. Kohale jõudes ootas muuseumipedagoog Liivi meid juba väravas. Seal liitusime teistega ja läksime tuppa, kus Liivi rääkis meile rukkimaarjapäevast ja tutvustas ükshaaval näitlikult läbi kõik teraviljad ja rääkis nende kasvatamisest. Igatahes oli see kõik väga huvitav. Saime näha ka toredaid mänge pähklitega, mida vanal ajal lapsed mängisid. Õues oli vihmasadu lõppenud ja saime minna uudistama vana traktoriparki, aidaaluseid, sepikoda ja rukkipõldu. Plaanis oli ka lastega hakata sirbiga rukist lõikama aga ilm oli vihmane ja see jäi kahjuks ära.Küll aga saime ühistööna teha taimevaipa.

Ringkäik tehtud ootas meid püstkojas Mihkel, kes oli pajas keetnud värskeid kartuleid. Kõik said nüüd sooja kartulit ja munavõid süüa, kõrvale pakuti piima ja leiba. Värskes õhus on toidul kohe teine maitse ja me sõime, sõime, sõime….. IMEMAITSEV! Ja täidab kõhtu. Liivi oli lastele küpsetanud ka suurepärase õunakoogi. Lauale toodi ka kohalikke õunu ja ploome.

Lastel oli väga, väga tore päev.

Muuseum ootab meid ( ja ka Raplast, Kehtnast, Eidaperest, Kaiust… lapsi) jälle külla mihklipäeval, et siis jälle üheskoos midagi huvitavat ja tarka ette võtta. Arutasime, et võiksime ka Eesti 100 raames midagi üheskoos teha. KES MINEVIKKU EI MÄLETA, ELAB TULEVIKUTA – kuldsed sõnad.

Teisipäeval oli ilm jälle vihmane. Õnneks oli koolimaja juba lahti ja saime sees joonistada. Tegime 

väikese meenutuse esmaspäevast, mille me Sillaotsale toimetame.

Tiina ja lapsed

 31.09 Kolmapäev

Ly:

Tere!

Augusti kuu viimane päev ongi märkamatult kätte jõudnud… viimastel päevadel on meil palju käijaid olnud…vaja ju kooliks kõike tarvilist…kirjutuslauast kustukummini…enamuse muredele  sai ka lahendus leitud…

Abi sai sel kuul 61 pere. Lisaks Alu ja Raikküla sots.majad, Märjamaa, Eidapere koolid, Märjamaa, Lipa, Kabala, Purku lasteaiad, Raikküla ANK.

Ilusat ESIMEST KOOLIPÄEVA, kaunist sügiskuu algust kõigile!

Parimate soovidega,

Ly

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.