SVF, Siiri päevik – Aprill 2011

Siiri päevik

APRILL  2011

2 nädalat enne avamist:

Heategevuskorras teeb üks Raiko tuttav ehitusettevõtja, Jussi Taar, meil ruumides remondi, imestab, et tahan väikestes ruumides tumedaid seinu. Vastan, et küll riietega ruumid jälle heledamaks teeme ja mõne peegliga. Kuid pärast ütleb mees, kui seinad värvitud, et väga vinge on! Näeb tõesti kena välja.

Oma perekondadesti kõik inimesed aitavad, kes millega saavad. Raiko toob autotäie puhtaid korralikke Soome kiriku poolt annetatud riideid, hakkame neid lahti pakkima, triikima jne Seame sisse kataloogid, kus riided nummerdatult kirjas jne Raamatupidamise jaoks.

Raiko? Raiko Kapanen on Soomes Turu linnas elav ingerisoomlane, kes koos emaga Eestist lapsena Soome elama kolis. Raikot sain tundma sedakaudu, et ta pikka aega minu muusikast huvitatud on olnud, Raiko eestvedamisel on mul Facebookis fännileht ning Raiko haldab seda suurepäraselt. Meie koostöö algas sellest, et Raiko pakkus abi, et aidata Raplamaal elavaid peresid, kes alla vaesuspiiri elavad. Mina otsisin abivajajad pered üles, Raiko tõi Soomest neile riideid ja muid vajalikke asju. Jagasime esimese abi Kuimetsa rahvamajas veebruaris 2011. Seejärel otsustasime hakatagi koostööd tegema, nüüdseks oleme jõudnud selleni, et avame koos Raplas SVFi.

Meile tehakse ka esimene rahaline annetus, sellest plaanime tasuda meie uue kodulehe loomise.

30.03.11: Oleme leidnud kaks Liisit, Liisi1 ja Liisi2, kes meil poes müüma hakkavad ja laos asju välja andma, üks neist lapsega kodune olnud, pole iial enne tööd teinud,  teine õpib koolis, kuid muul ajal tahab väga kangesti tööd teha. Mõlemad on asjalikud ja töökad, käivad meil abiks kõike tegemas, mis parasjagu käsil ja ärategemist vajab.

31.03.2011: Helistab Raplamaa sotsiaalosakonna juht, Tõnis Vaik, ning teatab meile hea uudise, et ta on leidnud inimese, keda palusime tal aidata meile otsida. Nimelt vajasime SVFi sotsiaalnõunikku, kes võiks meie poole muredega pöördunud inimesi nõustada. Tõnis teatab, et on nõus ise seda tööd paaril korral kuus ja ilma rahata tegema. See on meie jaoks parim variant üldse kõigist võimalikest variantidest ja mul on väga hea meel.

Muidugi kõik eelnevad päevad oleme valmistunud avamaks meie keskust – hommikust õhtuni pidev jooks.

01.04. kl 16.00  SVF avamine

Kohal on sõbrad, Raplamaa maakondlik ajaleht „Nädaline“, kohal on inimesed, kes on juba meile abi andnud ja inimesed, kes abi vajavad. Kohal on Raplamaa maavanem Tiit Leier, kes meile ka juba annetanud on ja kohal on ka Rapla maakonna sotsiaalosakonnast Tõnis Vaik.

Pean pika sõnavõtu, räägin ja tutvustan SVF tööd, Raikot samuti. Teisedki võtavad sõna. Ivo Ilmsalu räägib samuti, nagu alati – pikalt, süütab küünlad Aino Järvesoo mälestuseks.

Kohal on ka mu ema. Sööme torti „Saagu Valgus“. :)

02.04. esimene tööpäev: Perekond – töötu isa, kolme lapsega tulevad uudistama. Oleme eelnevalt meiliteel suhelnud, isa võttis ühendust ajalehe artikli peale ja tean juba perekonna probleemidest üht-teist, mees on lapsepõlves elanud üle füüsilise trauma ja nüüd vanemas eas on välja löönud probleemid jalgadega. Anname lastele riideid, jalatseid, mänguasju, samuti isale. Lepime kokku aja, millal isa saaks Tõnisega kokku, et oma mure rääkida invaliidsuspensioni saamise asjus, mis tal kuidagi ei taha laabuda, sest perearst on igivanad dokumendid ära kaotanud.

Meile tuuakse terve päev asju, oleme sunnitud osad asjad – pesemata, katkised ja tõesti räpased, tagasi saatma.

03.04.  Tuuakse asju juurde, osad saadame tagasi. Tööd on palju ja jooksmist ja telefoni otsas ja meili juures jne. Inimesed käivad uudistamas ja üks pere saab ka riideabi.

04.04 ja 05.04 on keskus suletud, puhkepäevad, mis siiski tööd täis. Sorteeritakse asju, mis lähevad pesemisse ja mis jagamisse, mis müüki jne.

06.04 astub SVFi uksest sisse 100% tõeline pesunaine, Eda – suur blondide juustega naine, õhetavate põskede ja väga lahke ning siira olemisega (läbi kulmu on tal torgatud metallrõngas!). Ta on väikse lapsega kodus olnud, pole varem tööd eales kellelegi teinud ja just kõige rohkem meeldibki talle pesu pesta, teatab nimelt, et tal on kodus kapp maast laeni kodukeemiat täis kogutud, mida mees pikkadelt rekkasõitudelt kaasa on toonud, põhiliselt Itaaliast, sest seal on pesupulber palju odavam. :) Eda võtab esimese suure kotti pesu õhtul oma kodus vastu ja hakkab tegutsema. Eda pakub ka välja riiete parandamise ja muu sinna juurde kuuluva: „Meeldib nokitseda, olen kodune inimene!“

Tuleb ka naine, kes on toimetulekutoetuse saaja, küsib lasteriideid. Naine vaevleb seljahädas, otsib poose, kuidas seista, et valu tugevamaks ei läheks. Küsin, miks ta arsti juurde ei lähe? Ütleb, et sai aja alles – siis ja siis, peab nüüd ootama, enne kui arstile saab. Anname terve kotitäie riideid, 5 aastasele poisile lähevad.

Aga inimesed toovad täna jälle riideid juurde ja kõik sujub.

07.04. Tuuakse riideid meile, hakkame juba hirmu tundma, sest ruumid, milles alustasime, on väiksed. Kuid saame hakkama, sealsamas sorteeritakse ja kohe pessu või jagamisse või müüki. Jooksvalt käib töö ja aina on kiire.

Käiakse uudistamas, meil ei ole veel kaardimaksevõimalusi, vaadatakse poodi, saame kiita.

Ka meilile saadetakse palju kirju küsimustega ning abipalvetega jne. Tegelen vastamistega ja otsin võimalusi, kust mida saab. Igatsen juba kodulehe järele, mis veel valmis ei ole. Oleks juba hulk informatsiooni tarvis üles panna, teavet koguneb kosmilise kiirusega…

08.04 Tõnis teeb esimese nõustamistunni isaga, kellel mure. Inimene saab abi ja teab nüüd täpselt kuhu minna ja mida teha. Lepitakse kokku, et kohtutakse uuesti kuu lõpus ja selleks ajaks peavad olema tehtud need ja need asjad ja käidud seal ja seal kohas.

Arutame Tõnisega ka juba teiste inimeste probleeme, mis meiliteel vahepeal laekunud on. Tõnis on tõesti abivalmis, kohe vastab, võtab telefoni, helistab, uurib… ja saame mõned asjad ka juba lennult aetud.

Tuuakse asju. Internetis olen palju, ja ka muud suhtlemist kuhjaga. Käimatõmbamise asi.

Sõidan Kaiust enne kojuminekut läbi, et viia ära ühele poisile arvutijuhtmed ja uhiuue arvutihiire, mille poest juurde ostsime, sest ka see puudus komplektist, juhtmed olid jäänud SVFi avamisel kingitud arvutiga kaasa andmata, paistab, et neid ei olnudki arvutiga kaasas. Perekond on toimetulekusaajad.

09.04 Teeme tööd, suhtleme, arutame , jagame, võtame vastu jne

10.04. Käin ise ühe armsa mammiga, kes kepi najal poodi tuli, Raplas autoga tema asjadel järel, mida ta annetada tahaks, kõik on kenasti puhtad ja väga korralikult pakitud. Mammi on 83 aastane, aga näeb välja nagu 70!

Raiko sõitis koju, Soome, kuid tagasitulles toob soomlaste poolt annetatud asju. Nt saab Vahtra tugikeskus täiesti uue BOSCH pliidi, sest see annetati meile just mõned päevad enne, kui Vahtra tugikeskuse pliit Raplas katki läks ja nad oma murega meie poole pöördusid.

Viin Juuru ühele perele mitu kotti asju: Suletekk, voodiriided, kardinad, rätikud, kolmele lapsele vanuse järgi umbes valin riided, emale riided, jalanõusid ei julge viia, ei tea suurusi. Aga selgub, et riided olen valinud jumala õigesti, täppi lähevad kõik.

11.04 sõidan korraks õhtul SVFist läbi, kuigi on suletud. Vaatan, kas kõik on korras, kas ikka sai radikas välja võetud. Ukse taga ongi üks vana ja haigevõitu naine, kes küsib riideid. Kutsun ta sisse ja vaatame koos, mida talle tarvis on. Saab omale mantli ja voodilina ja muid riideid ka. Jätab meile punaste krosside panipaika (annetuskast) 2 EURi.

12.04 oleme suletud, aga teeme siiski tööd. Toodi asju, sorteerime.

Üks naine Tallinnast pakub meilitsi 160×200 täiesti korralikku madratsit. See on nii suur, et kõik, kes voodit meilt küsinud on, ütlevad, et ei jaksa nii suurt raami kuskilt saada ja põrandale panna ka ei saa, põrandad on talvel külmad… Ütlen, et ootaks veel natuke, et ei viiks prügimäele või kuhugi, me leiame, kes seda vajab. Endal süda täiesti rahulik, jäängi ootama sellise abivajaja kirja.

13.04 Toodi asju. Käis inimene, kes meil aitaks projekte kirjutada, arutame ja tutvustan mida teha püüame ning saavutada, inimene on vist skeptiline meie tegevuse suhtes, korraks ütleb, et vaesuses elavad inimesed on ise paljuski süüdi. Püüan selgitada, et vaeste inimeste seas on ka täiesti vahvaid inimesi, kes elavad ennastületavalt iga päev nagu kangelased ja  keda süüdistada oleks kohatu. Ja et on tore, kui saame aidata lapsi, sest nemad pole ju kuidagi milleski süüdi! Mees lahkub, minul jääb süda kripeldama, kas ta ikka sai aru, mida me teha püüame… Kas ta ikka aitab meil nüüd projekte kirjutada… Ei tea.. Vaatame, eks aeg näitab.

Anname Eidaperre riideid ja jalanõusid ühele perele, tekke ja paar tekikotti ka. Lepime kokku, et maksame mõne lapse huvihariduse kuni kevadeni, sest siis tuleb suvevaheaeg.

Kaiust üks inimene viib palju riideid oma lastele ja jalanõusid ja mängiasju samuti.

Viisin Juuru veel riideid ja jalanõusid. Ütlen poisile õuel, et kas sa järgmisel aastal tahaksid minna karatee trenni, vastab mulle, ei viitsi. Mina ütlen, viitsid küll. Sellega selleks korraks meil jutt lõpeb. :) Poiss jookseb rõõmsalt üle porise õue tuppa emale kotti ära viima.

14.04 Pakuti poolteiseinimese voodit. Teame, kus ammu voodit vajatakse. Organiseerime transporti, sest mitme lapsega üksikemal raha selleks ei ole, elavad üürikorteris jne.

Olen kutsunud meile külla Toomas Trapido, arutan temaga, mida on meil plaanis teha ja küsin nõu mõnes projekte puudutavas asjas. Talle tundub see, mida teeme, väga huvitav, vajalik ja perpektiivikas. Ta on minuga poes ja laos ja näeb, kuidas töö käib ja tööd on tõesti palju. Ta on lausa vaimustuses, kuidas kõik toimib. Ja toimib tõesti.

Eda – meie pesunaine tõi ära puhtad pesud! Need oleks kui joonlaua järgi pakitud, ilusamini kui Stockmannis, puhtad, parandatud, valgendatud, lõhnavad. Ei ole häbi niisuguseid asju inimestele edasi jagada. Eda on tõeline pärl! Annan  talle neli kotti asju kaasa, lubab varsti ära teha.

Maksin ära ruumi rendi, paistab, et kõik läheb hästi, saame hakkama. Juba on annetatud sihtotstarbelistele arvetele ning näen, et asi tõesti läheb hästi ja edeneb, mõnus kindlustunne ja saame aidata juba ja teha ka ise huviringe, mõtlen nüüd tõsiselt, et juunis laiendame tegevuseks ruume.

Õhtul saame kokkuleppele ühe Rapla rõivakauplusega, et nad annetavad meile hooajast üle jäänud uusi kaupu, riideid ja jalanõusid. Tore, teame kus jalanõusid vajatakse, paljude jalanumbreidki juba tean.

15.04 Leiame autojuhi, kes ilma rahata üksikemale voodi Rapla äärelinnast ära toob ning aitab neljandale korrusele viia. Üksikema siiski nagu pakub autojuhile raha veo eest, aga mees ütleb vastuseks, „ei taha, olgu see siis minupoolne väike heategu“. 11 aastane tüdruk saab omale nüüd voodi.

Jätkuvalt tuuakse asju, asjad on väga korralikud, enam midagi tagasi saata tarvis ei ole. Reeglid on selgeks saanud.

Inimesi liigub palju, kiidetakse poodi ja asju jne, laidetakse ruumikitsikust. Ja üks inimene sõimab, et heategevuslik pood peaks olema kõigile ilma rahata kaup! Müüja- Liisi 1 püüab selgitada, et kauplusest saadud rahaga makstakse ruumide üür ja samuti paljude laste huviharidused. Nähvab müüjale, et ärge siin midagi põrgake! Aga ometi ostab hunniku ilusaid riideid, sest on hea hinnaga ja nii ilusad. :)

16.04 Helistan voodi annetajale, selle voodi, mis11 aastasele tüdrukule läks, tänan annetuse eest. Mees küsib, kas telekat ei ole vaja, tal on kaks korras telekat, mida tahaks ära anda. Ütlen, et on küll vaja. Toome endale ära ja jagame ise edasi. Mees ütleb, vaatan veel, mul on kõvasti asju, riideid ka, korralikke riideid. Ütlen, võtame kõik vastu, mis pestud, plekkideta ja terved.

Inimesed ostavad laupäeviti rohkem, paistab nii, külastavus on suur.

Tuleb ka Rein Einasto, meie Eesti Paevana, toob esimese visiidi puhul shokolaadikarbi ning oma naisega toovad ka riideid ja uurivad, mida veel tarvis oleks. Räägin asjadest, mida meiliteel küsitud – kirjutuslaud, viis tooli, kraanikauss, voodi, mikroahi, voodipesud jne. Neil vist on toolid, mida kohe tahaks ära anda ja kardinad, lubavad ise kohale tuua. Küsivad, kas raamatuid tahetakse. Vastan, loodan et juunist saame ka raamatud vastu võtta, kui kõik õnnestub, SVFis võiksid ikka raamatud kasvõi juba kujunduslikus mõttes olla, vaimsus ikkagi ja looming! Aga toolid, mida Rein pakub, läheksid otse Kaiusse, kus lastel ei ole praegu võimalik köögis laua ääres süüa, sest toole pole, isa on joodik, ema töötab laudas ja on üksi katuse ära parandada laksnud, nüüd maksab pangale võlga tagasi, midagi üle elamiseks ei jää.

Aga Paevana annab ka peotäie pastakaid, millel Sotsdemokraadid peale kirjutatud, küsin, kuhu ma need panen, et ega põhimõtteliselt me mitte kellelegi selliselt vaata, et korralikud asjad ei sobiks, aga kampaaniat teha ka nagu, kuigi…! Tema ütleb, tead, need pastakad ju kirjutavad, see ongi tähtis. Nojah, on küll tähtis ja küll need pastakad siis ka kirjutama hakkavad. :)

Saan kirja meilile, et on perekond, kolme oma ja ühe õelt kasvatada võetud lapsega, töötuks jäänud ja hetkel toimetulekusaajad, küsivad minult täpselt 200×160 madratsit! Mulle juba hakkab meeldima, et meie tegevuses toimub kogu aeg väikseid imesid, nagu iseenesest saabuvad küsimused ja vastused õiges järjekorras, kõigepealt annetus ja seejärel abivajaja. :)  Nii et, meil ongi aina kohe anda, kui küsitakse.

Kaks tüdrukut toovad mitu kasti riideid, ema saatis. Korralikult pestud ja hoolega pakitud.

Mõtlen, vajame heategevusbussi… ja vajame … noh mida kõike meiegi nüüd juba juurde ei vajaks, sel bussil peaks ka juht ju olema! Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas bussi külgedele on SVF maalitud… Kuidas bussil peaks mitu funktisooni olema, nii grupi sõidutamise kui asjade veo. Mõte rändab, kust selle bussi saame, olen rahulik, sest tean, et saame.

Ahjaa, meiega teeb koostööd nüüd juba ka inimene, kes on nõus tasuta juriidilist nõu jagama, kui hätta sattunud inimestel selleks vajadust peaks olema, muidugi seda eelregistreerimisega nagu ikka. See inimene kirjutas mulle ajalehe artikli peale, milles kutsusin üles koostööd tegema neid, kes tunnevad, et tahavad heategevuses kaasa lüüa. Tema tahab.

17.04 Debüüt mul kassas, sest müüjad puhkavad, pabistan, kas ikka annan õigesti raha tagasi… Ehkki on pühapäev, on rahvast palju liikumas, tuuakse taas asju ja ostetakse samuti.

Sõidan õhtul Juurust läbi, samast kohast, kust ikka, olen naisele pannud väikse koti riideid. Astun esimest korda tuppa. Köögis laua ääres sööb väike vaimupuudega tüdruk kartuleid, ema kutsub poega, et tuleks paneks õele kastet kartulitele peale. Küsin emalt, kas ta tahaks panna poisid sügisel karatee trenni, ema ütleb, et tuleb poistelt küsida. Mina ütlen, et mulle juba poiss vastas, et ei viitsi. Aga ega nad ju enne tea, kui pole käinud, tasuks ikka proovida. Ema ütleb, ei ole võimalik Juurust Raplasse käia.. Vastan, kastume selle lahendada, aga ei ole hea, kui lapsed midagi ei tee ega kusagil käi, trennis oleks ikka neil midagi huvitavat õppida ja sporti ka teha. Ema ütleb, jah, seda küll. Võtan emalt allkirja paberile, et ta on SVFist saanud esemelist abi.

18.04 on puhkepäev küll, aga teen siiski tööd – suurpuhastust kodus ja õhtul Kosel koolilastega muusikalise näidendi proovi.

19.04 Hommikul SVFis, helistan Märjamaale, Sirje Praksile ja räägin murest ehk madratsi äratoomisest ühele nende valla lastega perele. Saan väga meeldiva vestluse osaliseks ja Sirje aitab organiseerida veo. Helistab õhtul tagasi ja teatab, et kõik on kombes, homme tuuakse ära ja viiakse perele koju. Helistan perele ja teatan, neil on hea meel, pereema ütleb, küll on hea, enam ei peagi vanade teravate vedrude otsas magama… Helistan Märjamaa valla bussijuhile, Evelinile, kes on tore ja rõõmsameelne inimene ning teatab, et pole vaja kedagi, olen suur ja tugev naine, tõstan madratsi ise bussi! Helistan annetajale ja tänan teda ning teatan, et homme tullakse järele: „ Issand kui hea, ei peagi prügimäele viima, kahju oleks, korralik madrats, aga müümisega me ei taha tegeleda ning on väga tore, et kellelgi seda madratsit nüüd vaja läheb. Hea on head teha.“

Saabub mulle ka teade, et on olemas viis tooli ja uus mikroahi. Neid asju oleme juba mõnda aega küsinud, meiliga saatnud sõpradele jne. Nüüd saavad ühe pere lapsed köögilaua ääres süüa. Selles peres ei olnud ühtegi tooli, ema töötab miinimumplgaga laudas, parandas ära katuse, nüüd maksab pangale katust tagasi, mees joob ja peksab vahel, naine nagu kangelane, hästi tragi, kannatlik ja soe inimene, aina muretseb laste pärast. Ütleb, ära ka minna ei saa, kuhu sa lastega lähed… Nüüd siis on ka need toolid ja mikroahi leitud, millega lapsed ise endale toitu soojendada saavad, kui ema tööl on. Nüüd on ainult äratoomine jäänud, vaatan kas ise toon või siis tuleb annetaja meile ise külla või siis tahab annetaja ise viia asjad ära otse perele, sest pere ise järele Tallinnasse minna ei saa. Nüüd on sinna perre veel vaja ainult ühte kirjutuslauda.

Pood ja ladu olid täna avatud, kuigi alguses tahtsime esmaspäevale lisaks ka teisipäeviti  suletuna hoida, et oleks asjaajamise ruumi, nüüd näeme, et pole vaja hoida kinni, saame hakkama ja kõik laabub.

Pool päeva panin korda Okta Centrumi poolt SVFile heategevuslikus korras korraks kasutada antud ruumi, kus kõige esimest riideabi Soomest hoidsime, peaksime nüüd ruumi tagasi andma ja asjade sorteerimisega on kiire. Homme jätkan.

Käis naine riideid viimas, toimetulekutoetuskiri Rapla vallast kaasas. Selline tunne on, et siin ei ole kõik selle paberiga ja toimetulekutoetusega korras… Valis tütrele riideid, tütar tuleb ise järgi kotile.

Saabub meilile kiri, kas aitaksime tasuda ühe tüdruku laululaagrist osavõtu, nad ei suuda ise maksta, on toimetulekusaajad. Küsin telefoninumbrit, homme nendega vestlen. Nii ei ole, et anname raha iga küsimise peale, on vaja tõestada, et on toimetulekusaajad ja teiseks peab meile arve tegema laululaager või vald ja konkreetse lapse peale, peredele me raha kätte ei anna.

20.04. Helistasid mitmed pered, ainult Märjamaalt. Huvitav, kuidas Märjamaa inimesed meist rohkem teavad, kui teised vallad, sest ka teised vallad teavitasid meist oma vallalehtedes. Helistas naine, kellel mitu last, nende hulgas 10 aastane puudega poiss, kuna on tihti ja palju haige, siis unistab playstationist, oleks midagi mängida.. Naine ohkab, nutab vahepeal toruotsas, murega räägib. Küsib riideid, köögimööblit oleks ka tarvis…

Õhtul saadan tuttavatele meili, kas kellelgi on playstationit ära anda? Riideid meil juba SVFis on, piisavalt , et jagadagi hädasolijatele ilusaid ja korralikke riideid. Olen ise ka rõõmus selle üle, sest hea on mõelda, et me oma inimesed panevad me oma inimesi paremini ennast tundma, tänavapilt läheb kindlasti natuke paremaks. Praegu ostavad need inimesed oma riideid kaltsukatest, ühe euriga saab ilmselt näraka selga… meie anname tasuta, ilusaid riideid, riideid, mida inimesed hea sooviga annetavad.

Helistavad ka perekond, joodikud ilmselt, nõuavad küttepuid. On pettunud, et meie käest neid ei saa (mul endalgi on küttepuid vaja, ma ei tuleks selle pealegi, et keegi neid mulle ilma rahata jagama peaks…) Pakun neile riideid, küsin laste kohta, saan kummalise vastuse.. lapsed on 6, 12 ja 17 ja 17. Küsin kas kaksikud, ei ole kaksikud. Lastest pikalt ei viitsita rääkida. Palun, et nad mulle meili saadaksid, mida neil kodus lastele tarvis oleks, pastakat hakatakse otsima… Katkestan kõne. Poole tunni pärast on pastakas leitud, helistavad tagasi. Lubavad meili saata.

Õhtul saan meili, kus tänab pereema madratsi eest, mida vald talle ära tõi Tallinnast ja millele oli veel lisatud ka pakk muude voodiriiete, teki ja muuga. Oli väga õnnelik kiri.

21.04. Ma ei ole ise Raplas täna, olen hommikus õhtuni Jõgeval Alo Mattiiseni lauluzüriis. Saan teate, et toodi 8 kasti riideid. Kas ka puhtad, Liisi2 väidab, et puhtad. Kahtlen selles.

Sõidan õhtul kojutulles Raplast läbi, lähen lattu, kastid on musti ja sigaretihaisvaid riideid täis. Mida teha küll…

Saan ka teate meiliteel, et üks noor perekond tahab anda ära Playstation2, seisab niisama kasutult nurgas neil.. Ma tean…. see ilmselt ei maksa vähe…, aga tahavad teha head ja aidata seda last, kes omale niiväga seda igatseb. Kiri tuleb südamlik neilt..

Saan ka Riinalt Märjamaalt kirja, küsib lastele ja mehele riideid, jalanõusid. Ma tean, et kõik numbrid, mida ta küsib, on olemas meil.

Ja Egon teatab, et hakkabki ka meie koduleht valmima, juba on internetis nähtaval, ehkki alles täiendame seda ja ehitame. www.saaguvalgus.ee

22.04. Olen endiselt Alo Mattiiseni muusikapäevadel Jõgeval, hommikust õhtuni züriis jälle, õigemini ööni, sest laulan veel ka öölaulupeol. On tore, liigutav – Hirvo Surva, Raul Talmar, Thea Paluoja, koorid, lapsed jne.  Meeldejääv üritus. Koju saan öösel alles. Aga päeval sain teate, et SVFi toodi asju juurde.

23.04 Olen Raplas SVFis. Ilm on lihtsalt suurepärane. Tulevad kaks naist kahe tüdrukuga. Raikkülast. Rõõmustan, ometi hakkavad ka teised ärkama! Nad on toimetulekutoetuse saajad. Vanaema on pensionär, ema kaotas töö, isa jättis pere maha ja tüdrukud on 8 ja 9 aastased. Otsime neile kõigile riideid, tõstame kaste edasi-tagasi, kastidele on kirjutatud: tüdrukutele – jagamiseks, naistele – jagamiseks jne. Valime jalanõusid, leiame üht-teist. Annan kardinaid, voodipesu jne. Panevad aja kinni, et tulla Tõnise jutule. Kuulan nende muret ohtlikest korstnapragudest, ja juba tean, et täiesti lahendatav mure, usun, et nad saavad abi. Nad vajavad ka uut gaasipliiti, vana on läbi ja üliohtlik.

Oleme kaks suurt kotti ja mitu väikest kotti neile asju valinud, koolikotte sealhulgas. Mänguasjad lapsi ei huvita, tahaksid hoopis midagi tõsisemat. Aga meile ei ole veel toodud joonistustarbeid jne. Varsti hakkan otsima ka niisuguseid sponsoreid, kes meid võiks nende asjadega varustada. Milleks visata ära, kui kellelgi väga vaja on?

Vahepeal tuleb poodi Rapla maavanem, Tiit Leier, toob riideid ja mänguasju, võiks öelda juba, et Tiit on meie püsiannetaja.

Viin naised ja lapsed oma autoga ise koju ära, kuhu nad ikka oma kottidega lähevad, autot ei ole ja liinibussiga nii palju asju ei vii.

Raiko on tagasi Soomest, eile andis üle elektripliidi Vahtra tugikeskusele. Kutsuti meid millalgi kooki sööma! J Tore. Raiko on toonud muudki Soomest kaasa, pakime asju lahti.

Panen laos asju korda, mustade riiete kastid, pakin suurtesse kilekottidesse, et need kunagi Edale pesta viia, tal on juba neli kotti riideid ees, kui need saavad tehtud, siis viin uue laari. Ei taha musti riideid inimestele anda ega jagada…

Arutame Raikoga, kas veame välja ja saame hakkama? Paistab, et järgmise kuuga väga muret ei ole, saame hakkama. Aga ruumi oleks küll hädasti, hädasti juba praegu juurde tarvis.

24.04 Raiko on Raplas, paneb uusi stangesid kokku, meil pole kuhugi riideid muidu paigutada. Liisi2 on tööl. Täna on mõned asjad toodud, aga ostetud ei ole midagi.

Olen Tallinnas, Estonia Kontsertsaalis proovis, saan telefonikõne, et playstation tuuakse maja ette ära. Lähen alla, maja ees on naine lapsevankriga, ulatab mulle roosa paberkoti, milles see masin on, koos kolme mänguga. Palub mul poisile edasi öelda, et poiss olgu hea inimene, aidaku teisi, nagu tedagi aidatakse. Kallistame hüvastijätuks, ütlen ainult, et ilmselt minu tänu ei anna seda edasi, mida tunneb too poiss, kelle eluunistus nüüd täituma hakkab. Luban playstationi edasi anda järgmisel nädalal.

25.04 Esmaspäev, pood on suletud. Raiko teeb SVFis tööd, paneb uusi stangesid kokku jne.

Minul on õhtul kontsert Kumus.

26.04 Olen Raplas. Tulevad Vahtra Tugikeskuse inimesed tänukirjaga… Päris liigutav jutuajamine leiab aset ja kõigil on tore olla. Üldse, tore on teha tööd, kui sind ümbritsevad toredad ja head inimesed.

Tuuakse ka riideid.

27.04 Tulevad Märjamaalt kaks pere, toimetulekusaajad. Viivad riideid lastele, titeriideid, voodipesu, jalanõusid. Saavad ka teleka. Tänavad südamest ja on väga õnnelikud, et nii ilusad riided said lastele ja ka iseendile.

Tuuakse jälle asju, kaks kotti korralikult pestud korralikke riideid. Niisuguseid on hea edasi jagada ja anda, kohe näha, et on tõesti head teha tahetud, hoolega pakitud.

28.04 Käisin hommikul Kohilas, Raplamaa sotsiaalhoolekande töötajatele ettekannet tegemas ja SVFi tutvustamas. Loen ette kogu käesoleva eelneva päeviku, lisan vaid veel, et meie huvi ei ole mitte Raplamaa sotsiaaltöötajate tööd endale võtta vaid tahaksime teha koostööd ja olla abiks, kus tarvis ja kus saame. Koosviibimine on tore, saan tuttavaks Raplamaa Punase Risti esindajaga ning Raplamaa Naiste Varjupaiga esindajatega. Teeme koostööd, st meie oleme valmis annetatud esemetega aitama, kui vaja. Punane Rist lubab meile asju tuua jne, mida saaksime jagada ja millega Punasel Ristil suurt midagi teha ei ole, nt mingi partii täiesti uusi tütarlaste velvetpükse ja siis veel kahvlid ja noad jms.

Juuru uue sotsiaaltöötajaga arutame, kas viia karatee trenn hoopis Juuru kohale, et need poisid saaksid trennis käia ja teised ka, kes seal veel elavad ja käia tahaksid.

Toodi ka riideid, korralikud, saab kohe edasi anda. Ning toodi ka väike laste laud kahe väikse tooliga, panime need müüki küll, aga homme vist hoopis tõstan lihtsalt õue, on lastel tore joonistada seal ja mängida, kuni mammad riideid valivad…

Olen terve päeva laos tööl, paigutan kastidesse asju ja hindame koos Liisi2 riideid, mis müüki lähevad. Müük läheb ka hästi, inimesed on rahul ja kiidavad hinna ja kvaliteedi suhet.

Maiu, Okta Centrumi juhataja, tuli ja ütles, et ruum, mida tahtsime juunis ehk üürida, üüritakse välja. Pole parata, äri on äri. Mina ei julge praegu ruumi juurde võtta, sest ei tea veel, kas ikka tuleme kuludega toime. Nüüd jääb meile veel endise restorani ruum, suurte akendega valge ruum, terrass ja… Selle peame küll endale saama.

Rääkisin ka maavanemaga, kas nad aitaksid rahaga, kui tahaksime üürida. Lubas mõelda natuke. Ära ka ei öelnud, järelikult tasub veel küsida. Loodan, et saame hakkama ikkagi. Hädasti oleks ruume tarvis…

Maksin esimese huvihariduse, tüdruku jaoks, kes võtab osa EELK korraldatud kiriku muusika laululaagrist. 16 € maksab osavõtt. Mõtlen, miks kirik sellistele peredele tasuta ei võiks neid laagreid võimaldada? Või ei tule nad selle peale või pole ette nähtud? Aga ikkagi… kirik ju.

Raiko kirjutab õhtul meili, et Soome kirik annetas 15 kotti asju. Nüüd kui 9.mail Eestisse tuleb, toob kõik ära. Imestan, kas need ikka talle autosse mahuvad… Raiko ütleb, et mahuvad. Kui nii, siis nii. Hästi, ühesõnaga.

29.04 Hommikust peale SVFis, panen ladu korda, koristan meie kontori samuti, sest õhtul kl 16 tuleb Tõnis ja kaks pere on vastuvõtule registreeritud – isa, kes invaliidsuse jaoks pidi oma paberid korda ajama ja naised, kelle korsten eluohtlik on. Tõnis on punkt kl 16 kohal, isa 3 minutit enne. Lahkun ruumist, nemad hakkavad omi asju arutama. Pärast selgub, et kõik on hästi ning mõlemad pered saavad abi, isa on juba oma paberid korda ajanud vahepeal ja teinud kõik nii, nagu Tõnis talle esimesel korral ütles ja soovitas teha. Naistega saan kokku peale Tõnise juures jutulkäimist, on mõlemad hästi rõõmsat nägu. Panin neile veel voodiriideid ja vanaemale ka sandaletid kaasa. Lahkuvad heas tujus ja on toredad.

Arutame Tõnisega veel üht-teist. Tõnis teeb ettepaneku mul osaleda Raplamaa sotsiaalarengukava koostamisel. Mõtlen, niigi on palju tegemist ja kohustusi… Tõnis aga teeb selgeks, et ei midagi ülejõukäivat, tahetakse minust seda, mida mul on – ideid. :) Hea küll, annan nõusaoleku, kuigi küsin, et kas ikka tõesti sotsiaalarengukava, mitte kultuurielu – sinna sobiksin nagu loogiliselt võttes ju paremini. Aga siis ütlen Tõnisele, et sotsiaalelu ju ongi kultuur.

Eda helistab, et pesud on valmis. Millal on mul võimalik järgi tulla? Luban kohe õhtul tulla ja ka uued viia.

Sõidan Eda juurest läbi enne kojuminekut, tassin neljandale korrusele ikka päris raske koti riideid ja siis veel ühe. Alla toon suure koti, kaks kasti ja riidepuude peal triigitud riideid. Eda teeb korralikku tööd! Selliseid inimesi peab hoidma, ja Eda on tõesti lihtsalt Jumala poolt loodud selleks tööks, andekas pesunaine. All, ukse ees, Eda mulle veel seletab kust ei tulnud pastakaplekk maha ja kus lukk katki jäi ja kus veel üht-teist, mida ma peaksin teadma. Ma usaldan Edat seda tööd tegema 100%, mul pole kahtlusejudinatki, et Eda oma parimat ei anna, kui neid asju korda paneb.

30.04 Olen alates kl 12.15 SVFis, Liisi2 hommikul kella 11 juba. Käis Riina Märjamaalt ja viis enne minu tulekut ära talle kokku pakitud kasti riideid ja jalanõusid, kastile Riinale kirjutatud. Oleksin tahtnud ka teda ennast näha, aga ta ei teatanud ette, et tuleb, meil oli jutt, et tuleb alles järgmisel nädalal. Helistas õhtul ja ütles, et kõik asjad täpselt parajad, nii lapsele kui mehele. Talle endale lootsin temaga koos valida, nüüd leppisime kokku, et tuleb uuesti järgmise nädala lõpul ja valime ka talle endale riideid.

Riideid on toodud juba palju, kõik korralikud ja puhtad ja terved. Täna toodi terve hulk jalanõusid, mantleid, muid riideid. Lubati ka tuua jalgratas, neid küsitakse kogu aeg, aga ega keegi niisama jalgratast taha ära anda, kallis asi. Nüüd üks inimene ütles, et toob. Tean vähemalt kümmet peret, kus seda vajatakse. J Kellele nüüd andagi? Vaatame. Kõigepealt peab see ratas meile saabuma ju.

Täna tegin ka kuu aruandluse, kõik on korras ja klapib.

APRILLI lõpuks, meie tegevuse esimesel kuul, on SVFist abi saanud 16 peret, Vahtra tugikeskus ja üks tüdruk, kelle huvitegevuse kinni maksime.

Rahalisi annetusi tehti aprillis SVF sihtotstarbelistele kontodele 4, laste huvitegevuse annetusarvelt maksime ühe lapse osavõtu EELK kirikumuusika laululaagrist, osavõtt maksab 16 €.

Esemelisi annetusi tehti hulgaliselt: riided, jalanõud, muud tekstiiltooted + kaks voodit + playstation + 5 tooli ja mikroahi + lastelaud ja kaks tooli + mänguasju + kaks paari uiske + elektripliit + 2 arvutit.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.