SVF, Siiri päevik – aprill 2012

01.04 Pühapäev. Ehkki täna SVFis tegevust ei toimu – puhkepäev, ei saa ikkagi kirjutamata jätta. Nimelt – täna just on SVFi sünnipäev! Ma kokkuvõtteid aastast ei hakkaks täna tegema, ka varasematest päevikutest on võimalik saada ülevaade, kellel suurem huvi tekkima peaks. Ütlen vaid, et palju on tehtud ja palju seisab ees.

Aga täname kõiki, kes meile õnnitlusi on saatnud. Seda on tehtud tõenäoliselt ka tänu sellele, et Maarius Suviste tänases Õhtulehest meie tegevusest artikli kirjutas. Täname Maariust ja täname Õhtulehte! Tänu neile oleme SVFis suuri asju varemgi liigutanud. Ja üldse, tänu meediale – ka teistele ajakirjanikele soojad tervitused meie poolt – Postimees, Kodu ja Aed, Delfi, Teine ring ja kõik teised ka. Täh., üksi ei jõua kuigi palju, võidki kännul istudes näpu vahel mõtet veeretama jääda. Kui ikka suuremad õla alla panevad, hakkab ideest nii mõndagi kasvama.

Oi, ja kokku on õnnitlusi saabunud meile juba hulgaliselt, võtame seda ikka kui toetavat suhtumist meie tegevusele. Kuid, ma ei jäta ikkagi üleskutset tegemata – niisugust tööd ei hakka iialgi tegema riik, jagama kasutatud esemeid, riideid või jalanõusid. See on nö kodunikuühiskonna võimalus teha midagi head. Samas on see ka võimalus tekitada töökohti ning veidi sõbralikumat õhkkonda piirkonda luua. Ettevõtlikud inimesed, kes oleksid asjast huvitatud, võivad alati meile tulla ja vaadata, kuidas tegutseme. Sisuliselt ei ole me toetust saanud kusagilt, alustasime ise ja nullist, heade inimeste abi- ja oma kätega. Aasta oleme hakkama saanud, näinud päikest, näinud äikest – aga nii elu ju käibki. Tähtis on eesmärk, nägemus ja selge siht, mille poole liikuda. Iga õnnestumine on sündmus, ebaõnnestumine aga õpetus.

Nüüd aga üks tõeliselt kena kingitus, mis SVFile täna saabus, seda kaudu ka ehk neile, kellel tõesti selle võimalusega eluliselt tähtsaid asju korda oleks võimalik ajada:

Tere!

Kõigepealt suured õnnitlused tänuväärsele SVF-le! Teie tegevus on imetlusväärne ja armas. Kirjutan Teile SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondist, kohtusime korra ka hiljutisel ESTA rahvusvahelisel sotsiaaltöö päeval Jõhvis.

Meie fondi nimi viitab küll sellele, justkui tegutseksime vaid
Tartu Ülikooli Kliinikumi ja tartlaste heaks, aga tegelikult on meie
tegevus kasvanud üle-eestiliseks ning eesmärk on aidata Eestis
elavaid lapsi nende ravitingimuste parandamisega.

Üha sagenenud on kajastused meedias erinevate haigustega abivajavatest lastest üle Eesti. Suurem osa on aga arvatavasti lapsi, kelle mured ei ole teada ning kelleni abi jõudnud ei ole. Saagu Valgus Fondiga seotud inimesed arvatavasti teavad neid juhtumeid omakandis hästi. Või siis oleks hea, kui sellelaadne info fondilisteni jõuab, meenuks kohe meie fond, kuhu abivajajad küsima suunata (või nende esindajad).

Palume siis võimalusel kirjeldada lapse haiguslugu, vajaminevat ravi, tervenemiseks vajalikke teraapiaid jms. Hea oleks saada sotsiaaltöötaja ja arsti kontakt ka, saaksin nendega ühendust võtta… sest meie nõukogu teeb enamasti toetusotsuseid, küsides tausta ja eriala spetsialistide hinnanguid.

Kui koostöö mõte sobib, saab juba loodetavasti täpsemalt edasi
arutada…

Heade tegude fondi tervitused,

Agnes Männik

Projektijuht

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond

Puusepa 1A, Tartu 50406

Tel +37 253 731 799

E-mail agnes.mannik@lastefond.ee
www.lastefond.ee

Ka Sina saad aidata abivajavaid lapsi! Helistades 900 5025 kingid 5 eurot, 900 5100 kingid 10 eurot ja 900 5500 kingid 50 eurot.
Tehes püsiannetuse või ühekordse ülekande meie pangakontodele:
221015828742 (Swedbank), 10220014910011(SEB), 334408530000 (Sampo), 17000285384 (Nordea).

Aitäh!

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Nüüd veel üks tore kiri – kingitus, mis saabus samuti Tartust:

Tere,

Lugesin päris juhuslikult ajalehest teie MTÜ tegemistest. Väga
kena.

Mul on laos üle 10 tonni laste naiste meeste riideid ja
jalatseid. Veel on madratseid ja mõningaid inva tarbeid. Kui teil on
soovi, siis andke teada. Kõik need asjad on pärit minu sõpradelt
Prantsusmaalt.

Tervitustega,

Ain.

Loomulikult sai ka kohe vastatud, seda enam, et meil on mõtetes mõlkunud ka Tartumaal SVF ükskord avada. Selgus aga kirjavahetuse käigus nüüd, et Ain on samuti heategevusega tegelenud, paistab, et aastaid juba! Võime siis soojalt tervitada ja öelda “väga kena” Teilegi. Ehk õnnestubki sõita meil Tartusse, et me lastele jalanõusid valida. Täname ja kohtumiseni.

Tänase hea päeva lõpetuseks avaldan 10 soovi SVFi lastelt, mis nad mulle jõuludeks kinkisid. Soove oli 365 – terveks aastaks ette ja igaks päevaks üks. See pott on mul kolme kuu jagu kahanenud. :) Kuid tänase sünnipäeva puhul jagan ülesanded hea meelega taaskord meie lugejatega, 10 soovi 10 päevaks. Ning, pidage siis meelel, et terve nädal meil SVFis sünnipäevanädalaks kuulutatud on, seega ka poe osas – hinnad niisugused nagu ise välja kaubelda jaksate! Kohtume homme ja ikka ja jälle! Soovid/käsud:

Täna söö kolm kommi!

Täna helista emale!

Täna pese koera!

Täna paita miniat!

Täna ime tuba!

Täna ära joo kohvi!

Täna mõtle ise midagi välja!!!

Täna kanna midagi roosat!

Täna ära söö saia!

Täna jookse 1 tiir ümber maja!

02.04 Täna oli meil kiire päev SVFis. Kogu päeva võtsime vastu külalisi – kes annetas, kes ostis, kes õnnitles… Kuna meil õhtul SVFis ka väike sünnipäevapidu toimus, siis algas päev koogi, võileivatordi ja kringlite ära toomisega. Minul. Eline aga oli juba varakult SVFis, kus veel stangesid kaupluses ümber paigutas ning maja korda sättis.

Kokaks oli meil taaskord Jane Aljasmäe, (vt dets.2011 päevikut) ja tõesti kogu toit ka täna väga-väga maitsev oli. Kl 11 sain Jane käest tellitu kätte, kuna lund sadas ja tee libe oli, katsusin sõita aeglaselt ja sujuvalt, et mitte magusat torti soolase sisse ära kaotada. :) Õnnestuski jõuda kenasti Raplasse. Sealt edasi õunu ostma, kuna meie lapsed neid väga armastavad ja kuna need ka ühtlasi tervislikud süüa on.

SVFis oli niisiis Eline, kõik juba korralikult sätitud ja töö hooga käis, kui mina kohale jõudsin. Lattu oli jälle riideid saabunud, need kohe omadele kohtadele, nagu olema peab. Tänased annetajad olid meil Miralda Villo, Mare Kuusmaa ja Karin Merila, ka mitmed püsiannetajad astusid läbi. Ning “Ubuntu” tuli samuti appi ja tõi Tallinnast ära õmblusmasina, mille annetas Kivimäel elav Allan. Täname südamest kõiki.

Päeval käis ka üks abivajaja perekond, lastele pakkisime hoolega ja kuna Prismast meile just hiljuti uusi lasteriideid annetati, siis andsime ka sealt kaasa, samuti andsime ka ilusa roosa vannitoa vaiba. Ka see oli Prismalt, täiesti uus, ning kuna pere just vannitoas oli remondi lõpetanud, usume, et läks seegi asja ette.

Päevast edasi. Lapsed saabusid nagu ikka peale kooli, kes oli juba koolis ära õppinud, kes veel meilt edasi koju astus, et koolitegemised ära teha ja siis tagasi meile tulla. On meil niisugune seadus, olen sellest siin kodulehel ka varem kirjutanud, et SVFi tohivad lapsed käia ainult juhul, kui õppimine korras on.

kl 18.00 hakkasid aga saabuma sünnipäevalised. Me omad inimesed, kellega ikka ja jälle koos midagi ette võtnud oleme. Ene Kanguril oli ka pill kaasas, loomulikult selleks, et meie lastega koos laulda, oldi juba eelnevalt tänaseks puhuks harjutatud – vanad lastelaulud – “Võilille laul”, “Sinilille laul” ja “Juba linnukesed”. Lapsed olid ka luuletused pähe õppinud ning lisaks valmistati täna paari tunniga ette ka üks näidendi moodi improvisatsioon teemal – “Lepatriinu sünnipäev!” Lepatriinu sai nimelt ühe aastaseks. Loo mõte oli aga selles, et Lepatriinule tulid külalised, Prussakas ja lihtsalt Putukas. Söödi tohutult magusat ja vajuti paariks tunniks päevaunne. Seejärel hakkasid Lepatriinu külalised vargsi kojumineku juttu tegema, seal Lepatriinu nentis lõpuks hüvastijätuks: “Kuid ma polegi vist enam mürgine!”

Meie seltskond oli täna kirev, kohal olid head sõbrad ja kaaslased. Inimesed, kes meie juures vabatahtlikku tööd teevad ja igati alati abivalmis on, inimesed, kes lapsi SVFis õpetavad, ja inimesed, kes meid oma jõu- ning nõuga toetanud on. Ja rahvast oligi kohal palju – toredad sõnavõtud, toredad esinemised meie laste poolt. Oli tõesti üks kena õhtu.

Ilusat õhtut teilegi, kallid lugejad, kus iganes ilmapiiri taga te ka parasjagu ei oleks. Kõigile kõike head.

 

03.04 Kui pika päeva kokkuvõttega piirdume, ei oska päris täpselt lubada, aga arvatavasti võib juhtuda, et kahe tassi tee jagu lugemist tuleb ära küll. Täna.

Kl 10 hommikul algas Rapla Maavalitsuse ruumides järjekordne koosolek, teemal sotsiaalelu edendamine Raplamaal nüüd ja tulevikus. Osa võtsid Raplamaa kõikide valdade sotstöötajad, lastekaitse spetsialistid, hoolekande asutuste esindajad, kogudused ja MTÜd. Rahvast palju ei olnud, aga mitte ka vähe.

Aga, et niisugust teemat arutada, tuleb kõigepealt aru saada ja endale selgeks teha, mis on meie probleemid selles valdkonnas. Muidu ju ei saagi aru, millest peaksime vabanema või millises suunas edasi liikuma. Nende küsimustega ka tõhusalt tegeleti. Tõepoolest, õhkkond oli väga mõnusalt töine, mõtteid oli mitmesuguseid.

Mis on hea ja kasulik selliste koosolekute pidamise juures? Kõigepealt annab see laia ja adekvaatse ülevaate, millega teised maakonnas tegelevad ning millised on nende rõõmud/mured. Teiseks – saad ka oma tegevust tutvustada, otse ja isiklikult.

Mis jäi täna sõelale? Eriti info taustal, millest palju ka viimasel ajal meedias räägitud on, proleem nr 1. – VAESUS! Seda nentisid kõik kohalolnud kui ühest suust. Vaesus + tööpuudus, või vastupidi. Sealt tulenevalt hakkab kõik muugi hargnema, mida maapiirkondades mureks peetakse. Aga alkoholismist, koolidest väljalangevusest, kuritegevusest jne ma ei hakka praegu pikemalt kirjutama. Lühikeseks näiteks: sel aastal kukkus ühest konkreetsest klassist, kus õppis 10 õpilast, välja 3. Kümnest kolm! Ega kujutagi ette, kui suur väljalangevus Eestis koolidest praegu üleüldse on. See on tegelikult teema, mis võiks küll ajakirjanikkegi tõsiselt huvitada, peale selle on see info olemas ja võimalik ka saada.

Kui ma Riigikogus töötasin, siis oli lugu nii, et tänu vanemahüvitisele suurenes küll laste sündivus, kuid samal ajal kolm korda rohkem noori ei lõpetanud oma põhikooli. Mis sa selle peale kostad ja kelle peale näpuga näitad… Kui mõelda, millisest otsast peaks ühiskonda arendama, siis see olekski nüüd täna õhtuseks küsimuseks ja mõtisklemiseks meie lugejale.

Lisaks puudub maapiirkondades korralik ja toimiv tugivõrgustik, puudub süsteemne ja jätkusuutlik sotsiaalabi, puuduvad oma ala spetsialistid, puudub toimiv koostöö, seadused on vahel ka elukauged ja vastuolus tegelike vajadustega, puudub ka teenuste kättesaadavus. Tulemus – maapiirkondade elanikkonna vähenemine. Edasine tulemus – surevad välja needki organisatsioonid, kes traditsiooniliselt inimeste jaoks veel olulised on. Ja sealt edasi, kes lõpuks üldse maal elab? Minu vastus – Eesti maapiirkonnad müüakse välismaalastele, nagu seda juba tehakse, ei oodake! – enne veel raiutakse ka metsad maha. Ja siis müüakse.

Ma ei taha täna ka liiga “valus” olla, muidu läheb lugeja tee ehk mõrudaks… Ütlen vaid, et riik peab tõesti hakkama liigutama, on tarvis maapiirkondadesse töökohti luua, tõmbekeskuseid jne. Minupärast laotatagu ERM üle terve Eesti laiali, muuseumidesse tuleb panustada mitte üksnes Tartus, eksole, nagu oleme siin lehel ka juba sellest rääkinud. Peale selle võiks riiklik “Polli instituut” olla ka igas maakonnas, kuna mahe on ikkagi üha tõusev trend, kuskil ilmamuna peal peaks ju siis mahe omal puhtal kujul ka olemas olema, seemnena – päästaksime ka mesilased, kelle kadumise üle maailm nüüd juba murelikult kulme kergitama on hakanud… Ükskõik kuidas see kellelegi ka ei kõla praegu, on tegelikult tagumine aeg midagi päriselt ette võtta ja maal elavate inimeste peale mõtlema hakata. Riigil ja valitsusel.

Nüüd siinkohal avaldan ühe lõigu tänasest Postimehes ilmunud artiklist, terve artikkel lugemiseks aga siin: http://arvamus.postimees.ee/795896/juhtkiri-vaesus-kui-suvenev-traditsiooniline-elulaad/:

/… /Enamgi veel, vaesus sünnitab vaesust. Lastel, kes on sirgunud kitsastes oludes, on harvem väljavaateid «traditsioonilist vaesust» murda. Esiteks pole vanematel tihti võimalustki lapsele kuigi palju lisaks pakkuda, näiteks huviringe või sportimisvõimalusi. Raha selleks lihtsalt ei jätku. Teiseks – ja see on sageli vanemate kodust veel olulisem – ei oska noor midagi muud tahtagi. Puudub motivatsioon otsida teistsugust elulaadi, sest ta pole seda näinud ega tea, kuidas seda saavutada.

Eesti sotsiaalsüsteem kipub olema liiga rahakeskne. See pole otseselt etteheide poliitikutele, sest ka valijate ootused keskenduvad pigem nende summade suurusele, mida riik otse pangaarvele maksab. Samas, eeldame ju, et need, keda oleme valinud, on kompetentsemad, näevad suurt pilti, vaatavad kaugemale pelgast lapsetoetusest. Vaesuse leevendamiseks mõeldud programme on palju keerulisem paari sõnaga valimisvoldikutesse märkida: need nõuavad ju samuti raha ning kui valida on enda või kellegi teise rahakoti vahel, valitakse ikka enda oma.

Meie sotsiaaltoetused pole nii helded, et enamik inimesi, eriti need, kellel on lapsed, vaesuse teadlikult elulaadiks valiksid. Kuid vaid riigi rahalise toetuse juurdenõudmine ei ole mingi lahendus.

Põlvest põlve kitsikuses kasvanud ja vaid teiste abile lootev vähenõudlikkus jätab anded kiduma: võib-olla on juhutöödest elatuvas noores mehes peidus geniaalne insener, aga keegi ei saa sellest kunagi teada, sest tema elu on lihtsalt läinud nii nagu tema isal ja vanaisal. Selline olukord peaks olema välditav, nagu peaks olema välditav ka sunnitud vaesus. Selleks aga vajame rahast pikemaid plaane.

Nii. Nüüd pidurit selle teemaga! Eline saatis hommikust SVFis kokkuvõtte, mina saabusin kohale peale lõunat alles, kui koosolek läbi sai. Eline kiri siin:

Tere,

/… / Täna hommikul ootas mind ees rõske, niiske SVF. (Vesi tagasi torude all!) Kuidagi ei tekkinud tunnetki, et alles eile pidasime suurt pidu ja tänane hommik algas jälle nii kurvalt. Tegin kohe uksed pärani lahti, et õhk liikuma hakkaks ja normaalselt hingata ja olla saaks. Viisin välja eilsed prügid ja pesin põrandad, siis läks olukord kohe paremaks. Siis katsin laua, sest eilsest jäi järele veel terve kringel, lastele kommi ja puuvilju-ja nagu lõhna peale, kohe hakkas ka rahvast liikuma:)

Hommikupoole astusid meilt läbi soomlased, kelle tulekust teadsime – Janne Kettunen ja Sari Silmälä, kes tõid sõiduautotäie annetusi endiga ühes – ühe voodiraami, palju voodipesu ja käterätte, suurtemate naiste ja laste riideid , veidi jalanõusid, jäähokikepi 2 litriga ja imekauneid kööginõusid. Suured tänud neile! Kiitos!

Istusime veel pooltunnikese, rääkisime meie tööst ja vajadustest. Igatahes oli väga meeldivalt veedetud aeg ja boonuseks sain harjutada oma rooste läinud soome keelt. Kui hästi läheb, kohtume peagi taas.

Ard käis ka läbi, kutsusin teda hommikul trehvates meile sünnipäevakringlit sööma. Ta tõi meile suure shokolaadi kingiks. Ega magusa vastu pole meil midagi, kui ise ei jaksa:), siis lapsed ikka aitavad. Nii et magusat võib meile alati tuua, nii ka Ardile ütlesin.

Postkastist tuli hommikul välja aprillikuu Kodu ja Aed ajakirjanumber, aga polnudki täna aega seda sirvida, ehk tuleb mõni vaiksem hetk…. ja Pärnust Ivolt SVF-ile sünnipäevakaart ning Narvast tänukaart abi eest, mille sinna eelmisel nädalal saatsime.

Täna käis veel üks annetaja, Ene Sestverk, kes tõi riideid just vanematele inimestele ning veidi nö ravi- v invatarbeid. Ja kui neid kotte lahti hakkasin pakkima, siis tuli sealt jälle välja palju põnevat, mis kohe-kohe leiab väljapaneku hipikapis – tutikat retropesu, Marati dressipluus, kevadine tuulejakk, tibukollased meeste retrotrussikud, just täpselt nii-tibukollased, need soonikmaterjalist!

Pealelõunal andsin vahetuse üle Siirile…

Head õhtut!

Eline

PS! Kas saad mulle anda Ubuntu nr, saame seda Tartu asja temaga kokku leppida v teed seda ise? Siis muidugi Tartusse ka teada anda. Kaiu hooldekodu sai täna abi meilt – tekikotid, linad, käterätikud, padjapüürid, tekk jne.

Laste käsitöötund toimus Anneliga.

Perek X tuleb homme abile järele, KARTULEID paku ka.

Kindlasti on midagi veel, aga kohe ei meenu.

Jah, numbri saadan ja kõik mis tarvis. Homme olen ma ise SVFis, kes tuleb ja läbi meilt astub, see teretulnud on!

PS! Täna toimus ka Gerly tund lastega, meil SVFis, lapsi oli palju. Ka ise jõudsin veidi meie luuletaja-tüdrukuga tegeleda, uus luuletus sündis ja sünnib neid veel. Täname kõiki tänaseid, kes meile tee leidsid!

05.04 Täna oli Eline oma õpingutega seotult koolis, mina SVFis. Hommik algas meil sellega, et Kaidi Mikkus, Raplamaa Ettevõtlike Naiste ühenduse juht, kes ühtlasi ka Santa Marias töötab, saatis meile Cargoga tortillasid ning maisikrõpse. Ei, neid ei tulnud paar pakki. Ega ka mitte paar kasti. Ikka kohe nii, et oli saadetud! Ladusime Cargomehega koos kõik meie teise lattu, kus kartuleidki hoiame. Pean ütlema, et meie toiduvarud kasvasid täna sellega annetusega seonduvalt tublisti. Täname väga nii Kaidit kui Santa Mariat!

Hommik tasapisi edenes – saabus Mihkel, saabus Inge. Kes nad on? Keda huvitab ning kes ei leia aega meie varasemaid päevikuid lapata, see saab aimu nende inimeste kohta ka pildialbumist. Tulid abivajajad, neid oli täna kaks pere. Ühele saime anda mööblit + rõivaid + jalanõusid, teisele rõivaid + tortillasid + kartulit. Oldi väga tänulikud.

Annetajaid käis meil täna samuti üksjagu. Üks kena noor pere tõi laste riideid, ise olid nad nii osavõtlikud ja tulvil head tahet, et oli kohe siiras rõõm nendega tutvuda. Nende perekonnanimi on Männisalu. Ning üks vanem perekond tõi riideid, hiljem veel ka üks naine – püsiannetajad meil juba. Täname aga ühtviisi kõiki ja soovime omalt poolt kõike paremat.

Ka Pahkla Camphilli külale saime mitu kasti tortillasid saata, samuti maisikrõpse. Neid jagasime täna teistelegi veel – meie vabatahtlikele ja SVFi lastele panime samuti kaasa. Kuna, need ju säilivad ka sügavkülmikus. Kuid Pahkla Camphilli küla on ka koht, millest meie lugejadki võiksid natuke rohkem teada. Seal elavad noored inimesed, kes vajavad hoolt, kuid kes samas ise palju ette võtavad. Nt – neil on lehmad, lambad, sead jne. Nad teevad ise juustu, kasvatavad kartulit jms. Neil on küünla töökoda, kus valmistatakse mesilasvahast küünlaid. Siin soovitus – mõni firma võiks kruuside ja muu taolise asemel hoopis küünlaid sealt osta ja neid oma klientidele kinkida. Oleks toeks külale ja nende ettevõtmistele ja samas väga kaunis kink, mis igasse kodusse sobib. Vt lähemalt: http://www.pahklack.org/

Täna tuli Anneli lastega tööd tegema, valmistati lõngast huvitavaid nukke, mida avastasime, et saame ka kepi otsa sättida ja siis nukuteatrit mängida. :) Peab nüüd stsenaariumi kirjutama, kui neid nukke kohe palju tegema hakatakse. Muidugi oli lastel ka suvine müük meeles, mainiti. Aga nukud nägid nägusad välja küll, peab ütlema ja kuidagi armsalt kodukootud. Pilti kahjuks täna ei teinud neist, ei olnud fotoaparaati kaasas mul. Kahjuks.

Sest hommikul oli niivõrd kaunis pilt teeäärsel põllul, et olekski vaatama jääda võinud, oleks vaid aeg lubanud. Oli lumine väli, rahulik maastik, väike metsatukake kõrval. Seal 7 kitse olid hommikusel jalutuskäigul, viiel neist noored sarved peas püsti – sokud. Uudistati autot, ja olid päris lähedal, nii umbes 40 meetrit. Aga siis sörkisid kergel sammul eemale, kuna autoga seisma korraks jäin.

Aga nüüd ikka päevast veel. Sain kirja ka Soomest, et sealne tuntud missooniühing, ei hakka praegu veel nime nimetama, ei taha ära sõnada, võttis meiega ühendust. Saame kokku mais ning arutame siis võimaliku koostöö üle. Soomest tuli meile ka mõni päev tagasi hea kiri, ei ole jõudnud seda veel siia üles panna, nüüd aga ongi sobiv hetk seda teha:

Tere!

Kirjutan Teile Rapla maakonna sōprusvallast Nurmijärvilt. Kirjutan meie noorsoo-osakonna juhataja Merja Winha – Järvineni palvel, aga ka soovist ise Teiega “Saagu valgus” tegevusest rääkida.

Soome televisioonis näidati saadet abi vajavatest inimestest Eestis
ja Raplas. Kahjuks pole me varem sellest keskusest kuulnud.
Nurmijärvi vald ja Rapla maakond on sōpruspiirkonnad 20 aastat.
Igal aastal allkirjastatakse koostööleping, kus lepitakse kokku,
milliseid ühiseid üritusi korraldatakase. Eesti poolele tähendab
see sageli seda, et on vōimalus külastada meie valda. Ameti-isikud ja erinevad rühmad on kohtunud kohalike inimestega ja saanud
laagrikeskuses soodsalt (loe tasuta) ööbida. Meil on koolide
vahelist koostööd. Jms.

Oleme varem toonud Raplasse palju kasutatud riideid ja muud abi.
Oleme aidanud aastaid tagasi Maidla lastekodu ja Raikküla kooli. See toomine katkes, kuna me ei saanut mingit tagasisidet, et kas tuua vōi mitte. Mida on vaja ja kas üldse on vaja.

Olen nüüd ise kogunud Soomes kasutatud riideid ja muid asju ja
viinud neid Raikkülla, Märjamaale ja Ida-Virumaale. Vahel harva
ka mujale. Asjad tulevad peamiselt Espoost, Helsingist ja Klaukkalast. Toon alati sōideauto täie ja viin ühte kohta. On nii laste kui ka täiskasvanute asju. Meie kogumist piirab see, et koju ma väga palju hoiustada ei saa. Kui tean, et olen tulemas, siis toon.

Küsimus: kas Teil on piisavalt toojaid Saagu valgus keskusesse?
Mida Teil vaja oleks? Kas Teil on vōimalus vahel asjad ise Eestisse
transportida? (Usun, et toome korralikke asju. Ise ma kōiki asju
üle ei vaata, aga kui tuleb uuest kohast, siis alati. )

Nurmijärvi vald ja Rapla vald on mitmel aastal korraldanud ühise
lastelaagri ja Nurmijävi valla noored Raplas algklasside lastele
lustipeo (puuhapäivä). Laager on pooled Eestis ja pooled Soomes.
Nüüd u.5 aastat pole seda enam korraldatud, kuna Eestis kadus
huvi selle vastu. Alguses oli laager mōeldud sellistele (maa)lastele,
kes muidu poleks laagrisse pääsenud. Meil oli 15 last Rapla vallast
(Alu, Kodila, Hageri) ja 15 Nurmijärvilt. Osa eesti lastest oli
paaril korral Tallinnas käinud.

Küsimus: kas Teil on soove sellise lastelaagri osas? Ei pea olema
ühislaager. Kindlasti vōib läbi rääkida ka Rapla maakonna laste
puhkamisest kohalikus laagris. Näiteks sellel ajal, kui soome
lapsed on koolis, aga eesti lapsed alles puhkavad. Nurmijärvi on
pakkunud koha, kohale tulek ja elamine on tulijate kulul (aga näiteks toidu osas vōime samuti asja arutada)

Nurmijärvi noored on korraldanud Raplas mitmel korral lustipeo.
See tähendab, et kaasas igasuguseid meisterdamise, joonistamise jms. asju. Mänge, tramboliin. Arvutimängud olid kunagi väga
populaarsed.

Eesti poolele oli üritus tasuta. Nurmijärvi maksis noorte kulud
(osaliselt nad maksid ise) Küsimus: kas tahaksite, et teie keskuses korraldatakse selline üritus?
Vōib ka mōnes koolis. Kui soovite, siis milliseid tegevusi vōiks
lastele olla? Kui suurt saali saaks kasutada, siis mingi ahvirada
tuleks kōne alla. Kas Teil on karaoke?

Olen/oleme koostööst Teiega huvitatud. Kevadel tuleb Nurmijärvi
valla esindus Raplasse ja siis oleks sobiv hetk kohtuda ja asja
täpselmalt arutada. Kui Teil on küsimusi vōi muid ettepanekuid,
siis palun andke teada. Ja kui Teil on omad kontaktid ja praegu
koostööd teha ei soovi, siis ka selline vastus on “ok”.

Lihtsalt oleks tore Teid teie tähsas töös toetada.

T. Riina Mattila

Ma oma vastuse avaldan samuti, kuna see ütleb paljugi, milles võib-olla ka meie inimestel kaasa oleks võimalik rääkida:

Tere Riina,

Aitäh kirja eest. Muidugi oleme huvitatud koostööst. Meie lapsed tahaksid väga Soome tulla, ma usun 15 last kindlasti ja kaks õpetajat siis nendega kaasa.

Peame mõtlema, kuidas tasustada laager, elamine. Meil ei ole
rahalisi riiklikke toetajaid, ainult annetused, mille kasutamine väga ettevaatlik on, et ikka jätkuks. Oleme isemajandav, raha on kogunenud just sedavõrd, et saame Raplamaal huviharidustunde läbi viia, muuks praegu ressursse ei ole. Kuid kindlasti annaks tasuta laevapiletite osas leida kokkuleppeid Tallinkiga.

Oleksin väga huvitatud Teiega kohtumast, kui tulete Raplasse,
saaksime siis arutada, mida koos ette võtta. Meil on plaanis suvel üritusi korraldada, saaksime siis laste jaoks midagi koos välja mõelda ja tegevuse ühildada.

Mis puudutab esemelisi annetusi, siis on meil vägagi vajatud
jalgrattad, need annaksid nii mõnelegi maalapsele võimaluse
liikumiseks. Ka muud sporditarbed on teretulnud. Ja väga vajame spordijalatseid, neid napib ja väga raske on leida, neid ka annetatakse harva, tavaliselt enam mitte väga korras jalatseid… Olen pöördunud Eestis sporditarvete firmade poole, aga sealt tagasisidet saanud ei ole. Kui pole võimalik toetada, siis pole.

Ma ei oskagi kohe midagi enamat öelda, oleks parem meil kohtuda ja silmast-silma rääkida. Abivajajaid on Raplamaal palju, hämmastav, et ei ole olnud tahet Soomega koostööd teha. Lapsed meil tahaksid väga-väga Soome tulla. Palun andke teada, millal oleksite Raplasse tulemas, et saaksime ajas kokku leppida.

Tervituste ja tänuga,

Siiri Sisask

www.saaguvalgus.ee

Ja nüüd on aeg kokku lepitud, kohtume mais. Märjamaa lapsed tahaksid Soome ju Soome, ka Rapla lapsed ja Juuru ning Kaiu lapsed samuti… Ma ei tea, kes vaesuses elavatest lastest ei tahaks minna Soome. Aga paistab, et siinne huvi on puudulik just eestvedajail. Ega sedagi saa ette heita, on igal omad stressid. Aga ehk õnnestub meil nüüd SVFi lastele midagi niisugust ära korraldada. Loodame.

Märjamaa SVFist nüüd ka tänane ülevaade, kiri Tiinalt:

Tere!

Meie tänane päev oli lihavõtte lainel. Olin eelnevalt palunud koolis poiste tööõpetuse õpetajal välja lõigata suure puust muna, mille me nüüd kollektiivtööna kaunistasime ning  lakkisime. Laura oli lahke ja võttis kodust lakkimiseks laki kaasa. Oi, meil oli tükk tegemist, et lakipurk lahti saada. Tüdrukud ja poisid maalisid kasutades erinevaid värvitoone. Tulemuseks saime nii, nii ilusa muna.

Kes olid oma panuse muna värvimisele andnud, asusid meisterdama lihavõtte seinapilti. Kasutasime pildi loomisel ära kõik ülejäägid, mis me vähegi oma klassiruumist leidsime. Kõik olid nii ametis lõikamise, joonistamise, kleepimise ja värvimisega. Karoliina oli hoos liblikate valmistamisega,Viivian ja Eliise lillede lõikamisega, Analiina käe all valmisid imetoredad jänesed, Margo ja Rasmus meisterdasid paberist värvilisi mune. Ennast kiita pole küll ilus, aga pilt tuli fantastiline.

Tore on see, et meie tööd on alati oodatud ja teretulnud raamatukogus. Nii saavad meie noored meistrid oma kaunist kunsti kogu alevi rahvale jagada. See loob võimaluse raamatukogu külastajale avastada jälle midagi uut oma kandi lastest ja ilusat lisaks raamatutele.

Täname veelkord teid selle toreda ja väärika sünnipäevapeo eest!

Rõõmsaid kevadpühi!

Tiina, lapsed ja Laura

Nii. Aini pakutud abist nii palju, et esmaspäeval 9.04 lähevad Eline ja Ubuntu Tartusse, Prantsusmaalt toodud annetusi ära tooma. Ja on meil ka kokku lepitud, et mõne prantsasliku eseme ka omale poodi võime müüki lisada. Näis, näis – helesinised lehvivad siidisallid ja ilusad helerohelised baretid on meile vägagi teretulnud, just nüüd – kevadel. :) Siinkohal ka üks lõik vikipeediast:

Meresinine barett on lihtsa prantsuse töölise tavaline peakate. Teised värvid, eeskätt punane ja roheline, annavad märku sõjalisest vaprusest ja eriväljaõppest.

Ent veel veidi tänasest ja SVFist. Meie täname väga Tammiku fotoäri Raplas. Saime kõik laupäeval üles võetud laste pildid kenasti kätte, kvaliteet on 5+. Juba täna saidki mõned lapsed oma ilusad fotod ning oldi meeldivalt üllatunud. Ka perede pildid olid hästi välja tulnud. Tänud ka Urmas Minnile veelkord meie ja kõigi asjaosaliste poolt. Kuid nagu mulle näib – hingavad ka meie lugejad meie tegemistega kaasa, eks nemadki on tänulikud, kui seda meie oleme. Või ükskõik kes kusagil tänulik on – rõõm on, kui on rõõm.

Et kaasa hingatakse, jääb tänast päeva taaskord aga lõpetama Inglismaalt saabunud Mariani kiri (vt lisaks ka varasemaid päevikuid):

Tere Siiri ja koikseepere!

Loen kogu aeg teie blogi ja roomustan ning kurvastan koos teiega Eesti elu-olu yle. No ei lahe ilmad soojemaks, teed vabamaks ja elu kergemaks veel monigi kuu. Aga abistajaid tundub juurde tulevat ja Tartu lastekliiniku poordumine on ju samm edasi koostoo suunas. Te olete seal ka aastased, palju onne!

Kui ma loen, et Prantsusmaalt hakkab midagi tulema, on see suureparane, moni (nagu mina) annab vaheke, moni annab rohkem, moni on nagu traagelniit inimeste ja juhtumiste vahel, aga vaata, Siiri, kui sa poleks sedasi otsustanud nii umbes aasta eest, poleks seda koike juhtunud. Paljud inimesed oleksid oma nodi kapi-kuurinurgas edasi hoidnud, maril-jyril poleks sokki ega makki ega tulekut-minekut. Sinu elu oleks palju rahulikum (paris rahulik pidavat olema ainult Rahumael-kalmistul, see on Tallinna vanasona) aga minul poleks kellelegi oma kingi ja kindaid anda. Niiet: aitah, olete suure asja kaima lykanud, ma pyyan ka natuke hoogu juurde anda.

Saatsin teie poole kasi-jalg-postiga (sobranna on sel nadalal seal) yhe paki: natuke on oma ylejaake ja natuke paris uusi asju, ma jatsin hinnad ja numbrid kylge, et teil ka oleks huvitav, kui odav ikka moni asi olla voib. Motlesin, et juba sulatab, yhe talvejope ja mustad saapad jatsin mottes jargmiseks talveks, aga saadan siiski teile, akki moni tydruk tunneb veel sel kevadel kopsutamisest roomu, mis tehtud- see tehtud.

Mul on veel imelikke asju kogunenud oksjoniostudest. Need on “mixed lot”, nagu vene ajal raamatuid telliti: tahtsid “Aarete Saart” ja said sunniviisil kaasa Breznevi teosed. Nad tuhjad pole midagi vaart, aga natuke naljakad ja pretensioonikad asjad (vaasid), Eestis selliseid pole ja monel Rebase Reinul annaks jalle kaubelda ja voib-olla naabrinaisele voi oppealajuhatajale kinkida -siuksed imelikud.

Ma olen ise natuke pude olnud. Poeg kolis Liverpooli koos koigi majakaaslaste ja tydruku ja vanema oega. Nyyd otsivad tood, voodeid, diivaneid, mina sebin kardinad ja pyyan kujundusabi anda, et kuidas “kolme tassi ja kahe padjaga kodu mangida”. Mulle see mang meeldib, ma armastan muutust. Aga oiget toomeeleolu pole, selline vanade asjade lopetamise aeg on.

Kiri tuli jalle selline heietamine nagu mul ikka, aga teie elu tundub lugedes tore lihtne ja toimekas, Narva inimeste elu paneb kivi sydamele ja kindlasti on moned elulood filmikunsti puudutust vaart (tuleks vist oudusfilmi eriliik – dokuoudukas). Ma ei ole irooniline selle koha pealt. Siiri, olge ikka vaprad, ja motle, kui yks sinusugune tydruk saab kuskil saapad jalga ja natuke midagigi oma katega teha, on maailm parem paik kui enne.

Saadan teile lopuks oma emalt parit vanasona “vaesus pole patt vaid lihtsalt suur sigadus”.

Olge terved!

Marian

05.04 Täna oli SVFis Eline, mina olin omade toimetustega Tallinnas. Sain aga nii palju mahti, et astuda läbi ka Ülemiste keskusest, kus Elisas ootas meid uhiuus tehnika, et suveks wifi SVFi ja meie ilusale õuele sisse seada. Elisa tuli meile vastu, annetas tehnika tasuta ja kuumakse kahanes samuti poole võrra. Meie aga täname Elisat ja sealset toredat teenindajat, Häly Rekaltit.

Kohe ka Eline kiri, mina soovin omalt poolt kaunist pühade aega kõigile! Homme on SVFi uksed kinni ja jäävad suletuks kuni esmaspäevani. Uute kohtumisteni!

Õhtust!

No tänase päeva kohta võin küll öelda, et see oli üks tõsine TÖÖpäev hommikust õhtuni!

Hommikul alustasin kohe laos korraloomist, et saabunud annetused ära sorteerida, hinnastada ja müüki panna – just jõudsin kotid läbi töötatud ja alustasin hinnarallit, kui saabusid Venus Clubi koleektiivi esindajad oma suure laadungiga. Kuna just hetk varem oli käinud ….(see taluniku proua, ei tule mitte nimi meelde täna) ning toonud meile tordi SVF-i 1. sünnipäeva puhuks, siis pakkusin meie külalistele tassikese kohvi ja sõime imehead kooki.

Igatahes sain teada, et info meist jõudis Venus Clubini Ubuntu kaudu! Ning ühel heal päeval võib juhtuda, et meile sealt veel annetusi tuleb, kuna on palju klubitajaid, kes on oma üleriided maha unustanud ning pole neile järele tulnud, siis lubatigi need kokku pakkida ja meie poole teele saata!

…Meie tegemistega ollakse kursis, järelikult loetakse blogi. Mitu inimst küsisid nende imeliste Soomest saabunud nõude kohta.

Ühe sünnipäevakingituse saime me veel, proua Elvi Nurmsalu, kes meie lastele vahel ikka pannkooke ja moosi toob, tuli täna lille, rullbiskviidi ja 2 purgitäie kisselliga, lastel olid näod naerul:) Kahro ja Rene käisid ka läbi, nagu ikka, maandus Rene kohe raamatute juures ning Kahro lõbustas me lapsi ja huvitus minu tegemistest, aga nad pidasid end täna väga kenasti üleval, lapsed üldiselt ka.

Ljuda tuli peale 14, Anu vuristas tema abiga õmblusmasinal hobusepildiga poekotti, mis tuli väga armas. Ljuda võttis kaasa ka ühe tuttava, kes on sattunud raskustesse, aitasime tal laost veidi riideid valida ning andsin kaasa ka paki kohvi, teed, makarone ja tortillasid, ehk tulevad lõbusamad pühad.

Tänased annetajad siis Venus Clubi kollektiiv, Miia Taniel, pr Kivisild (Pireti ema), Milla Raus, Ellen Villig.

Üks abivajaja käis ka läbi, leppisime kokku, et pakime tema pere jaoks mõningaid kevadisi riideid lastele. (Perekond X)

Juuru E. Vilde nimelise Gümnaasiumi majandusjuhataja Valdis Tammik astus ka läbi, sooviga Sulle üle anda tänukiri selle kooli õpilaste muusikaõpingute toetamise eest. Võtsin siis selle vastu.

Aga tagasi selle Venus Clubi saadetise juurde, ma sorteerisin seda kaupa pea kella 18-ni, meie lapsed aitasid vahepeal riideid puudele panna, mõned said ka hinnatud, aga kui esmaspäeval lähed, siis näed 4 stangetäit riideid, mis ootavad hinnasilte ja poodi ülesriputamist. Väga ilusad ja kvaliteetsed asjad toodi, umbes pool kaupa läheb kindlasti müüki ja ülejäänud kõik jagamisse, aga eks kevadel nüüd ootavad osad pered kindlasti mingeid uuemaid riideid selga panna, lapsed kasvavad ju meeletu kiirusega.

Ja mul polnud istumispausigi, mitte ühtki tassitäit teed ei jõudnud täna juua, vaid lonksu vett koos peavalurohuga, sest päeval hakkas miski migreenike kupli all kummitama, aga ma ei lasknud teda täna endale külla, sain õigel ajal jaole.

Ja nüüd äkitsi ei meenu enam midagi, kui kirja teele saadan, küll siis hakkab meelde tulema.

PS! Koristaja Mall oli ka täna heas tujus, andsin talle ka paki tortillasid õhtul enne äratulekut ja soovisin ilusaid kevadpühi. Ta ostis meilt ukse tagant ära ühe neist heledatest sektsioonkappidest.

Sulle ka kauneid kevadpühi ja pisikest puhkust!

Mul on see aeg juba täis bronnitud, kool-kool-kool jne. Esmaspäeval siis Ubuntuga Tartusse.

Pai.

Eline

09.04 Tänase SVFi tegevuse kohta võiks alustuseks öelda – kes teeb , see jõuab! Eline ja Ubuntu käisid Tartus, said kokku toreda mehega – Ainiga, kes vaikset viisi ja omal moel juba kaua heategevusega tegelenud on. Kuid Eline kirjutab sellest pikemalt ise, kohe kui kiri mu postkasti potsatab, niipea ka lugeja lugeda saab.

Ise olin SVFis alates kl 10st, nagu meil ikka uksed sel ajal lahti tehakse. Kohe toodi ka annetusi, kohe olid ka ostjad kohal. Kohe ka telefonid helisesid ja suhtlemist juba tõesti jätkus mitmes suunas ja vahetpidamata.

Kõigepealt tuli keskealine abielupaar, soomlased. Nad olid omale Kaiu kodu ostnud ja nüüd vahel suvitavad seal. Astusid meilt läbi, et aimu saada, millega tegeleme ja kuidas nemadki kaasa omalt poolt aidata saaksid. Uurisid ja puurisid, mida me müüme, lehitsesid raamatuid, ajasid juttu. Ja jõid kohvi, kuna meil ikka vahel kohvi ka pakutakse. :)  Siis! leidsid nad omale meie köögist kohviserviisi, mida me õieti ei olnud lahti pakkidagi veel jõudnud, ega ka otsustada, kas see müüki panna või kellelegi niisama ära anda. Igatahes just too serviis neile nii väga meeldis, et nad 3 € eest selle komplekti meilt kohe endale kauplesid. Aga see serviis oli meile toodudki ju …Soomest! :) Kuid ei lähe serviisike tagasi Soome, pidavat Kaiu koju jäetama. Tore, et inimesed meilt omale maitsele asju leiavad, see lisab vaid vunki meie väiksete imede loetellu.

Saabus siis veidi aja pärast ka Aita, kes meid nüüd aitama hakkab. :) Aitaga oleme sedakaudu tuttavad, et ta meil juba mitu korda käinud on ning tema mees, Peeter, Raplas Talupoodi peab, kust meile ka vahel üht-teist lastele saadetud. Nimelt – uuris Aita välja, et laste Soome laagrisse saatmine võiks saada ka projektina toetust, nende paberitega ta igatahes SVFi tuli, seal arutasime koos, kuidas ja mis meil eeltööks tarvis oleks. Ütlen ausalt – olen ise kehv paberimajandaja, aga kui ikka väga vaja, võtan kokku ja teen ära. Ent Aita võttiski kogu paberimajanduse + ka suhtlemise Soome poolega enda peale, et mida seal täpsemalt lastele korraldada jne. Nurmijärvi asub Helsingist u 30 km kaugusel, väike linnake nagu Rapla.

Et väike armas linnake, saime aga teada, kuna SVFi tulidki soomlased taas külla. Seija ja Aare Sinijoki on meil varemgi külas käinud ning annetusi Soomest toonud. Seekord oli neil tõesti palju kaupa kaasas: Riided, jalanõud, mängud, uhiuued joped – ostetud kaasa poest – meie lastele (ja müüki me neid ei pane, lähevadki otse lastele). Nad tõid šokolaadi, seal oli viast oma kakskümmend suurt tahvlit, kui mitte rohkem. (Peame õige hakkama silma peal hoidma, et meie SVFi lapsed ennast täpiliseks ei maiustaks, ja sealjuures vahel ka meie ise. :) Kuid nüüd on meil maiustusi juba selline varu, et saame anda peredele abipakkidega kaasa. Ilus üllatus sealsetele kodustele…) Meeldiv ja asjalik abielupaar tõi ka saiu, mida saab säilitada ja küpsetada ise, oli abipakki kaasa pandud ka makarone ning konserve. Needki lähevad peredele, kel toidupoolisega kitsas käes on.

Ajasime siis juttu. Selgus, et Seija on Soomes töötanud sotsiaalalal ning käinud Tallinnas 1992 aastal mingis koolis õpetamas, kuidas sellistes kodudes abiline olla, kus ise hakkama ei saada ei suudeta – puuetega inimesed, invaliidid, vanurid, jne. Nii, ja siis, et see kool olla just sel otstarbel tookord loodud, et niisugust ala õpetada. Seija küsis, kas meil nüüd siis ka sellist abi inimestele pakutakse? Vastasin, et ma ei ole sellisest koolist kuulnud ja et üldiselt on kodune hoolekanne meil riigi poolt küllaltki lünklik, on jäänud pigem omainimeste või sugulaste õlgadele. Mis ma muud kostan? Kindlasti on sotsiaaltöötajaid, kes ka kodus inimestel abiks käivad, ja häid inimesi teisigi, kuid nagu mõned päevad tagasi kirjutasin, ei jätku maapiirkondades sotsiaalalal spetsialiste, sest raha selleks ei ole – nagu selgus Tõnis Vaiki poolt suurepäraselt läbi viidud koosolekust Raplas.

Seija ja Aare Sinijoki tõid seekord nii omi annetusi, mille eest oleme tänulikud, aga ka oma sugulastelt, Pirjo Honkavaaralt ja Viivi Honkavaaralt. Täname, elikä – kiitos.

Nüüd aga saabuski Eline kiri, mille vahepealseks palaks avaldan:

Blogisse siis meie-Ubuntu ja minu-poolt täna:

Hommikul kella 8 paiku startisime Tartu poole. Juba sõites sai teel palju nalja ja igav polnud, üsna kiirelt oli Tartu linnapiir terendamas, võtsime siis ühendust Ainiga ning peagi olime juba laos, millest anti meile suurem kogus riideabi. Püsige siis lainel, kallid lugejad, küll teada anname, kui neid pärleid stangedele hakkame riputama!

Tõime siis riideid, veidi mänguasju, ning ühe lasteratta ning tõukeratta, igatahes oli vahva sõit ja tundub, et sellest projektist võiks tulla mingi pikaajalisem koostöö. Raplasse jõudes laadisime aga samamoodi koorma maha ning tänane trenn on olnud piisav, et võiks endaga rahul olla-kaup autosse ning autost sama kogus kraami ka maha, muidugi tassimise vaev ka. Tartus võeti meid ka kaamerapurki (nagu ütleks kes-Karlsson katuselt!), et jäädvustada, kes oleme ja kuhu see abi läheb ning miks me seda tööd teeme.

Kuna meil täna transport vabamalt kasutada oli, tõid Ubuntu ja Kahro ära veel Kaereperest proua Milvilt ära ühe korraliku kusheti ning hiljem saatsime omad kaasad veel ühte kappi transportima. Ja siis andsime aga kätele valu Raplas SVF-is, kus aitasime täna toodud abi sorteerida, hinnastada ning oma poekesse ära mahutada.

Ja nüüd sõna Siirile!

Nii, sõna mulle siis mulle, kauaks see minu kätte aga ei jää, kuna just saabus kiri ka Tiinalt, Märjamaalt, tänase SVF huvihariduse kokkuvõte. Seda saab me armas lugeja veidi hiljem uurida, enne veel ütlen mõned sõnad omalt poolt.

Lapsed saabusid kl 15 paiku nagu alati, kuna palju tööd oli, siis lapsed tegutsesid omaette täna või aitasid meid, kuidas keegi soovis. Mihkel tuli, Leili samuti. Leili asus appi, Mihkel tegeles lastega. Söödi vist pähkleid jms seal huvihariduse poolel ja valmistati teed ja oldi lihtsalt kenad ja viisakad lapsed. Sain mahti korraks nende laua juurde minna, küsisin möödaminnes Anult, kuidas ta elab kah viimasel ajal. Tema vastas, et vägagi hästi, aga kuidas mina hoopis elan? Mina siis – tänan küsimast, palju tööd, aga muidu ikka hästi läheb mul. Selle peale tulid kõik lapsed korraga mind jälle kallistama, et ma peaaegu külakuhja alla ära mattusin. :)

Pääsesin tulema, tulidki juba Eline ja Ubuntu, õnneks oli ka Kahro meil, kes kohe naistele appi tõttas. Nii pakid maha laaditi, nahk seljas märg kõigil. (Ma just ühel õhtul lugesin kiirkorras läbi Krossi “Taevakivi”, hea ja mõnus lugemine, viib mõtted korraks teise ajastusse / ära oma maailmast, seal samuti nagu meie päevikus – samast asjast räägitakse mitme inimese nägemuse kaudu, nii nüüd meilgi siin – Eline kiri, nüüd minu “pilt” otsa.)

Paistis nii, et tõepoolest Aini annetatud asjad väga korralikud on, ei ole katki ega kulunud ega pesemata. Kõik triigitud ja kenasti kokku pakitud. Seda on tehtud Prantsusmaal, kust Ain abi Eestisse toimetab. Tout é possible (kõik on võimalik)  – nüüd on need asjad Eestis, väikses Raplas ja meie SVFis, ja tänud AINILE, kuid tänud ka Prantsusmaale. Ostjale aga – siit paneme üht-teist kindlasti ka müüki, nii mõnigi rõivas meile otsekohe meie hipikappi meenutas! Aga! Charmant!

Saabus ka pakk Inglismaalt, Marianilt. Mis kaunist kraami sealt pakist veel kõik välja pudenes! Tõesti – ühed kuninganna Elisabethi meenutavad kingad, kuldne teatrikott, kolm tuttuut kampsuni, üks peenemat sorti mantlike, peenemat pesu isegi… Täname väga. Kuid tagasihoidlik küsimus – aga kuhu jäid vaasid???  SEST! Rebase-Andres-Sarapuu just oli parasjagu meil, kui pakki lahti harutama hakkasime, ma kohe juba ette mõnuga talle kuulutasin, et nonii kullake, nüüd läheb meil alles huvitavaks! Nüüd läheb meil kauplemiseks! … Rebane lubas aga jälle läbi astuda. Et saabub siis ehk järgmise postiga. :) Küllap nii ongi. PS! See vaas juba huvitab teisigi, on päritud meilt. :) Nii et – hind aina kerib! :)  Kui me mitte seda pärast aga hoopis tasuta ära anna, et nii kaunis, siis hindamatu!

Täname aga Ubuntut ja tema abikaasat tänase abi eest. Täname ka Eline abikaasat, kes meile jälle appi tõttas. Täname Kahrot, kes aitas kaste vinnata. Täname Mihklit ülimaitsvate külmutatud maasikate eest. Täname kõiki, kes meile täna sisse astusid, ja täname ka üht toredat Rapla mammit, kes koguaeg mantlit selga proovides aina südamest naeris, ja kui armsalt ja soojalt veel, nagu oleks kõikide inimeste ürgvanaema. :) Tore. Ja tore saab olema ka homme. Ei maksa unustada meie sõpradel, et ELINEL homme tähtpäev on, õieti juubel – 30! Ilus aeg, noor inimene. Töökas ja tubli naine. Eline. Nii et – õnnitlus kaasa, kes meile tulla plaanivad – luuletus või laul või lilleõis.

Nüüd Tiina kokkuvõte, ja kaunist õhtut SVFi poolt!

Tere!

Täna rõkkas meie tuba jälle laste kilkeist. Meie lapsed esinesid vabal laval. Kõik võtsid loosiga esinemisjärjekorra. Igale esinejale sai publik küsimusi esitada. Tore, et kõigil meie lastel oli julgust publiku ees üksi laval olla.

Pärast meisterdasime koos õnneämblikke. Alustasime emadele emadepäevaks poekottide valmistamist. Oma tehtud kangast puuvillased kotid on mugavamad ja kui neile veel kaunis pilt peale kleepida, muutuvad kotid trendikaks – just emmele loodud! Lapsed kleepisid ilusaid ja mahlakaid väljalõikeid.

Selline tore päev!

Tervitades Tiina ja lapsed

10.04 Teisipäev. Hommik algas Eline õnnitlustega, neid aina saabus ja saabus ja saabuma jäigi. Terve päeva vältel. Kuid ometi oli meil ka kiire tööpäev. Stressi jagus nii, et ei, kurta küll ei saa. Ma pean tagasihoidlikult tunnistama – meie tegevus on korraliku tuule alla võtnud. Ja see on imetore. Ehkki – maht tööde tegemisel ju vähemaks ei jää, ikka pigem vastupidi.

Püüan teha lühidalt, kuna vist juba lugeminegi inimeste jaoks aega võtab, meie kokkuvõtted on mahukamaks muutunud, vastavalt meie tegevusele.

Eline oli täna lihtsalt rabavalt kaunis, oli juba talle tüütav vist, et iga viie minuti tagant talle seda meelde tuletati, kuid tõesti – imetlesime täna teda kõik. Ja imetlesid ka ostjad ning annetajad. Pean tunnistama, et Elinel õnnestus meie hipikapis rippunud vanast kleidist omale suurepärane seelik õmmelda lasta, see näeb välja kohe sedavõrd omapärane, et ega muud kui – julgelt stiili võtta! Ja…. jumaliste – mis tordi oli Eline valmistanud! See oli vägagi maitsev, uskuge mind! Ma polegi nii head torti vist kaua-kaua söönud, kuna ma ikka ja jälle uuesti mõne tüki oleks võtnud, sain siiski endast võitu. Eks teisedki ju taha maitsta…

Päevast üldisemalt. Sai kokku lepitud ühe telekanaliga, et nad meie esimesele kirbukale, mida plaanime korraldada Okta Centrumi tagahoovis 26.05.2012 ja mis kõigile huvilistele tasuta osavõtuga on, külla tulevad, ise helistati ja niisugune ettevõtmine välja pakuti. Väga kena, ootame. Kuna soovitakse just näidata me laste töid ja tegemisi. Sel kirbukal plaanime peale selle ka mitmeid muid toredaid üllatusi. Kuid vara veel rääkida, praegu käib alles eeltöö. Osa on lubanud võtta meie kultuuriprogrammist, ja väga tahaks, juhul kui ta just parasjagu Eestis on, ka üks Eesti päritolu põnevamaid ja tuntumaid moekunstnikke maailmas, samuti löövad kaasa noored nii Raplast kui meie enda lapsedki. Juhul kui moekunstnik ise Eestis ei ole, siis tulevad tema tudengid ja moeshow toimub ikkagi. Vist esmakordselt meie õuel niisugune asi aset saab leidma… Aga kõigest siis, kui pakk koos.

Veel. Täna käisid noored Rapla Vesiroosi Gümnaasiumist, tutvustasin neile meie tegevust ja rääkisin, kuidas on võimalik vähesega palju teha. Noored olid põnevil, ma usun, et meie üleskutse – tulla ja vabatahtlikku tööd teha, ei jää lihtsalt õhumulliks. Huvi paistis olevat ja tahe samuti.

Ubuntu tõi täna Tallinnast Tallinki poolt annetatud padjad ära. Neid on palju! Nüüd saame hooldekodudele jagada, aga ka omale noid – väljas niisama lesimise patju õmmelda ja toppida jne, jne. Aga suured tänud Ubuntule! Väga asjalik naine, peab ütlema. Ja mis peamine, kõik kokkulepped peavad vett – mis lubatud, see tehtud! Nii et – ilusat õhtut Sulle, Ubuntu, meie kõigi poolt!

Aita käis meil. Unustasin eile mainida, et Aita lisaks projektikirjutamisele, ka väga kena õmblustööd teha mõistab. Eile kinkis ta SVFile omatehtud lapiteki, mis lastele väga selle rõõmsate värvide pärast meeldis. Aita võttis siis mõned vanad tekid jms koju kaasa, täna juba tõi – pestud, triigitud, õmmeldud. Ka uued käterätikud saime, need, mis me oma kangavarust Aita eile töötlemisse kaasa viis. :) Ühele tekile saame ka uue kanga ümber, muutub kindlasti ilusamaks ja saame selle siis mõnele lapsele kinkida.

Kuna meile täna helistas ka Rapla valla sotsiaalnõunik Inna Tamm, ning tegi ettepaneku ja andis teada, et SVFil nüüd roheline tuli on ka Rapla valla poole pöördumiseks, et toetust oma tegevusele saada, siis hakkasime Aitaga kohe arutama ja Aita võttis ka need paprid oma peale ja korda ajada. Täname aga Innat hea ja asjaliku kõne ja pakkumise eest, ja Aitaga ajame asju nagu ajama peame ning küll me ka täname. :)

Nii. Mis veel… Siis mina pidingi varsti linna sõitma, mõni oma asi ka vahel ajada. Eline jäi lastega majja, Britsu oli abiks, Karina samuti. Mis seal päeva jooksul toimus, selgub Eline kokkuvõttest, lisan selle siia homme, sest täna on Elinel sünnipäev, külalised tal kodus ja tegemist palju. Siin aga nüüd hoopis Anne Helme kokkuvõtte SVFi huviharidusest Kehtnas ja Eidaperes. Mina aga ütlen homseni, kuna SVFis olen majandamas homme mina.

Tere

Pühad on küll lõppenud, kuid meie pidasime lastega eile ja täna veel munadepühi. Meil olid oma tibud ja suur kana, kes valvas koksimismune. Lapsed said kingiks tibu ja munade kleepse, eile ostsin pühade puhul nii Kehtna kui ka tänaseks Eidaperre pumatikringlit. Lastel oli väga hea meel.

Eile Kehtnas kaks poissi, täna Eidaperes 15 last: 9 poissi ja 6 tüdrukut. Lapsed lootsid, et teilgi olid toredad pühad ;)

Anne.

11.04 Täna, enne kui alustan pikka kirjutamist, mis ja kuidas SVFis taaskord aset leidis, annaksin kõigepealt lugejale edasi ühe ilusa pildi loodusest, mida oma koduaknast just praegu näha saan: On videvikutund, kell on 20.51. Suur, ikka veel lumest sulatamata valge põlluväli, sellel uitab edasi-tagasi rebane, kohev saba pikalt taga. Otsib süüa. Kõmbib ringi, vahel nina maas, vahel jääb kuulatama. Ilmselt hiiri jahib. Ja kangesti pingutab, et mitte läbi lume vajuda. Peenike vend see rebane, teab kuidas asju ajada! :)

Oli täna SVFis küll niisugune päev, et ei olnud mahti mitte midagi muud, kui tööle pihta anda! Juba hommik tõi meile kaunikesti kirju seltskonna – Aili Pikof, kunstnik, kes siidimaali harrastab, tuli hea tujuga nagu alati, ka väike kingitus oli tal kaasas. Seekord isiklikult minule. :) Väga meeldiv. Tänan. Tõesti – kenasti ja tagasihoidlikult maalitud lilla siidisall, terve päeva oli see mul kaelas, soojendamas kurgualust. Meil on ruumid kahjuks ikka veel niisked, natuke ka jahedad, kanalisatsiooni jama. Kuid nüüd juba kevad käes, kergendus seega saabumas.

Siis saabus abielupaar Austraaliast, Sally ja Martin Ojasoo. Mees on eestlane, pärit Raplast, nüüd juba aastaid elanud Austraalias. Tema tore ja armas naine on aga hoopis hispaania juurtega austraallanna. Väike poja oli neil kaasas, suurte pruunide silmadega ja terava pilguga 2 aastane iseteadlik laps! Igatahes asus poiss kohe mängima, meist suurt enam välja ei tehtud. Saime siis rääkida – selgus, et abielupaar on otsustanud natuke meie laste aitamisse panustada. Tutvustasin, kuidas meie elu käib. Lõppes aga arutelu meil sellega, et nad hoopis spordipoodi edasi siirdusid, kust osteti ühele SVFi tüdrukule, kes sporti teha armastab, uhiuued Adidas tossud + sokid + kinkekaart, et laps saaks omale ka parajad dressid ise juurde osta. ( Lugeja ei pea arvama, et liiga kerge vaevaga lapsed meil asju saavad. Meie nõudmine talle on nüüd regulaarne trenn, ja teiseks – loodusõpetuse hinded korda!)

Samuti tõi abielupaar meie lastele uued guaššvärvid, mis tilgatumaks otsas meil olid. Kuna! Laupäeval toimub SVFis joonistamis-lööktöö. Võtsime selleks päevaks kohe eraldi klassiruumi, et saadaks olla omaette ja töösse korralikult süveneda. St. – Märjamaalt tulevad kohale SVF õpetajad ja meie Rapla lapsed saavad nende juhendamisel terve päeva maalida. Pilte vajame SVFis mitmeks otstarbeks – näitused, kingitused jms. Samuti tõid Sally ja Martin Ojasoo meile ka pintsleid ning paar värvirulli, ning kaustikud tüdrukutele, kes meil luuletamisega tegelevad. Täname, ja veelkord täname.

Sally, if you ever read those lines here, we thank you and your husband! Our child was very surprised.. touched, and very happy. As you said, you´ll visite us again in saturday, she have surprise for you too! Have a nice evening and all best for you!

Täna helistati meile palju, et telefonid punased! Tuli mitu väga head pakkumist, saame nüüd 2. juuni põhjarannikule väljasõidu toitlustamisse ka natuke vaheldust. Ma usun, et ega lapsed pannkookidest maasikamoosiga piknikul ju ära ei ütle! Aga kes pakkuja oli? Annetaja arvas: “Enne tegu, siis jutt!”

Veel lisaks tänaseid annetajaid: Õnne ja Gerda Rosenbladt, Marina Vaher, Eha Alust, Montanissa OÜ, Katrin Klaebo ja perekond Kalda. Täname kõiki ja soovime head teile kõigile ka omalt poolt!

Ubuntu aitas meid täna jälle. (Ubuntu tegelik nimi on Piia Abel, aga Ubuntuks ta meile siiski jääb vist, sest oleme nii juba harjunud teda varjunimega kutsuma. :) Tänud nurgadiivani äratoomise eest. Tänud ka Piia tütrele, kes samuti rassimisse kaasatud oli.

Ahah, siis veel! Täna külastasid meid kaheksa töötut, koos nende nõustajaga. Saime anda veidi tasuta asju kaasa, aga üht-teist ka osteti. Leppisime kokku, et pannakse grupi peale vajadused kirja ja meie siis komplekteerime. Täna aga andsime esimesed 4 patja Tallinki padjaannetusest juba uutele omanikele kätte. Oldi tänulikud ja rõõmsad. Üks naine sai omale kolm paari jalanõusid. Ka temal oli väga hea meel.

Nüüd kokkuvõte Tiinalt, Märjamaalt:

Tere!

Meie juures saavad meie väikesed ja suured sõbrad pidada tõeliselt toredaid ja samas ka õpetlikke koosviibimisi. Kui me raamatukogus meisterdame, nuputame, joonistame või teeme midagi muud meelepärast, siis sotsiaalabikeskuses, kus meie tänane huviharidustegevus teist korda aset leidis, saavad lapsed lisaks kokkamisele teha jooksumänge. Vahest tundub küll, et see on nende kõigi lemmiktegevus ning neid sedamoodi vaadates, mööda tuba jooksumänge mängides, järeldan, et häid lapsi mahub jooksma alati küll ja veel!

Tegelesime ka kokkamisega. Täna valmistasime laste soovi arvestades kaerahelbeputru. Lapsed õppisid juurde kohaliku köögi nippe ja trikke – pannkoogivanaema seletas ja näitas, kuidas saab paraja koostisega, kõrbemist vältides hea ja maitsva pudru. Kõige kõvem näpp köögis oli Karoliina. Puder koos taluvõi ja maasikamoosiga viis nii mõnelgi sööjal keele alla.

Otsustasime hakata koostama restseptiraamatut, kuhu paneme kirja need road, mida me oleme koos kokanud ja mis on õite hääd välja kukkunud.

Kõigil oli lõbus ja tore, ausõna!

Ilusat sooja kevade jätku!

Tervitades Tiina, Tiina Kokemägi, pannkoogivanaema Helju ja meie toredad lapsed!

Nüüd taas minu kord. SVFi lapsed Raplas olid samuti täna töised. Niipea, kui meile saabuti, igale ka tegevust leiti! Gerly juhendas üht tüdrukut vaiba kudumisel, kuna kangastelgede taha mahubki korraga vaid üks laps, siis vaadati ja mõõdeti täpselt üle, kuidassel lapsel töö edeneb. Anti nõu ning suunati. Gerly nõuab korralikku tööd, nii olema peabki.

Britsu kirjutas oma luulekaustikut – ilusa käekirjaga ja vigadeta, st enne mustand, siis puhtand. Tulemus jäi kena, tüdruk ka ise oli väga rahul, säras lausa ja paistis, et ta tõesti püüdlikult tegi ja pingutas: avalehele kirjutas ta tänase kuupäeva, oma nime ja koha, kus ta omaluulepäevikut alustas. Seejärel teatas Britsu, et tahab oma avalehel ka tänada. Nii ta viimase rea oma esimese lehe alla kirjutaski – “Tänan kõiki häid inimesi.”

Teised lapsed olid aga minul abiks. Kuna toodi palju annetusi, oli ka tööd palju. Lapsed armastavad meie poes asjatada, hindu sättida, kassas müüa jne. Kõik tegid täna kõike. Ka ühele perele pakkisime abi. Ning kahele perele andsime söögipoolist kaasa – moosi, kõrvitsaid, kalakonserve, mis soomlased meile hulgi tõid/annetasid, ning makarone.

Kui jäime lõpuks ühe lapsega kahekesi, kl 18.30 paiku, nimelt korrastasime koos ladu – siis saime natuke teineteisega ka juttu puhuda. Küsisin, kas neil ikka kodus süüa on. Jah, sooja toitu pidavat olema, põhiliselt praekartul või puder. Küsisin, kas moosi ka on? Ei ole. Siis ütlesin, et aga me täna panime emaga moosipurgi kaasa! Selle peale kostis laps: “Oi kui tore, siis saame pudrule moosi peale panna!”

Kallid lugejad, kui te vaid teaksite kui vahvad ja sõbralikud on meie lapsed. See on tõesti midagi, mis meid SVFis vahel hingepõhjani liigutab.

Sellised lood. Kaunist õhtut meie poolt.

12.04 Tänast päeva alustan Eline kirja pealkirjaga: “Palju on teoksil!” Mina sain aga täna kodune olla, õieti kontoris istuda ja asju arvuti taga ajada. Ei ole see päev veel läbi saamas, näib, et täna läheb ööni välja. Tarvis kirjutada veel Narva, Jõhvi ja Sillamäele, siis veel teisigi kirju, mis veel vastamata. Palju on teha ja korraga, peame pead SVFis selged hoidma, ei muud. Ent! Me oleme SVFis karastunud, kui on tööd teha, siis seda ka tehakse.

Romantilisem vahepala tänaseks on see, et kasel mahl jookseb, mina sain aga seemned mulda pandud. Ja muld lõhnab, nagu ikka kevadeti. Ja tõesti – mullaga tegelemine ning aias töötamine maandab mõtteid, võtab pingeid maha. Niisugust meelelahutust sooviks ma kõigile, parim viis loodusega sinapeale saada, ent loodusega sinapeal olles, saad ka iseendast paremini aru, eksole. Nii et – soovitan.

SVFist. Täna pakkus Tiiu Paloveer kahele SVFi lapsele välja preemiamatka Tartumaale, mis toimub 28.06 – 01.07.2012. Sõidetakse suurema grupiga, kaasas teadlased ja muu põnev rahvas. Ka Tõravere tähetorni külastatakse, kus siis ühel öösel tähistaevast läbi suure teleskoobi imetletakse! Ei ole ka välistatud, et prof. Jaan Einasto sel õhtul rahvale taevast näitama tuleb. Nii meile täna öeldi. Nüüd tuleb meil välja selgitada, kes on need kaks last, keda matkale kaasa saadame. Päris lapsekesi ju ei saada, peame kindlad olema, et mitte kohe esimesel õhtul nutt ja koduigatsus peale neil ei tikuks. Seepärast arvan, et lähevad lapsed ühest perest, esialgu, nii kindlam tunne neil. Kuid eks kõik selgu meil peagi.

Nüüd Eline kiri ja minu poolt head õhtut.

Tere Siiri, Täna oli töine päev nagu juba tavaks on saanud. Kogu aeg oli liikumist, annetajaid käis ka palju. Romet Jürgenson, Anneli Rohtla, Eve Pukk, Lea Erlemann, Eha-Mai Karu, Ave, Eino Kase.

Lisaks riietele toodi meile täna voodipesu, tekke, patju, 4 kasti nõusid, veidi moosi ning ka mõni annetus otse krossipurki. Ühele abisaajale (X) pakkisime lapse jaoks laost veidi riideid, jalanõusid ning kuna talle oli kunagi varem lubatud üks vaip, mida ta tol korral ära transportida ei saanud, sai ta selle täna. Lastele tõi proua suure paki küpsiseid nosimiseks.

Inge käis läbi, tõi mulle veel lilled ning pakkis ühele abivajajale pisikese paki. Ukse tagant läks loosi kušett ning see 3-uksega riidekapp, mis esmaspäeval ühest trepikojast ära toodi. Hetkel on need asjad veel SVF-i ukse taga, kuid homme tullakse järele, panin sildi külge.

Aita käis läbi, tõi meile teisipäevase ajalehe, kus artikkel meie SVF-i 1. sünnipäevast ning tõi ära selle teki, mis sai temalt uue kuue. Ja ta tahaks Sinuga kõneleda teatud projektidest ja paberimajandusest.

Ljuda meisterdas lastega poekotte, st Anu oli ainuke, kes õmmelda viitsis. Ljuda arvas ka, et võiks minna tegema SVF-i väljamüüki Raikkülla v Kuimetsa, aga ajame asju ja vaatame, kuidas saaks seda korraldada.

Ubuntu võlus välja meile ratastega abimehe, millega saame suuri kotte ja kaste lao ja poe vahet vedada. Suured tänud meie elu kergendava atribuutika eest!

Ilusat õhtut!

E

13.04 Täna olin SVFis majandamas mina. Hommik oli küllaltki rahulik, aga ebameeldiva üllatusega. Nimelt ilmus üks SVFi lastest täna hommikul meile ning teatas, et tema kooli ei lähe kuna ta haige on. Haigusest oli muidugi asi kaugel, nohu ainult ja seegi juba üle minemas. Saime siis selgust, et laps hoopis luusi lasta tahtis, nagu ta kaunikesti tihti ka varem teinud on, ja mille peale ka lapse ema ei näi kulmu tõstvat. Ma ei hakka kirjutama, mida ette võetud sai, aga sai. Meil SVFis on reegel – kui koolis halvasti, siis meie juures olla ei saa. Aga tundub, et selline karistus meie lastele tõesti tõsine karistus oleks, kuna nad on juba harjunud meil käima, omad sõbrad – omad tegemised/tööd pooleli, teine kodu nii mõnelegi. See on nüüd see järelemõtlemise koht tollele lapsele ja vaatame, mida homne päev meil toob.

Täna käis meil ka palju annetajaid, osalt kes tihti annetusi toovad ja osalt ka uued inimesed. Toodi riideid, jalanõusid, üks lastetool jms. Ka Tallinnast käidi naised, kes meile varemgi on annetanud, avaldan ka kirja, mis saabus pereemalt mõni päev varem:

Tere

17. märtsil käisime tütrega Teie ettevõtmises ja tõime käsitöö tarvis üht-teist. Siis vihjasin ka ühele jõude seisvale õmblusmasinale. Eile võtsin end kokku ja kraamisin masina kapist välja. Tegemist on omaaegse Poola väga nõutud toodanguga RADOM. Ema kinkis selle mulle keskkooli lõpetamise puhul (1982!!!!) ja eile mõtlesingi, et vaat milliseid kinke tol ajal tehti. Sedagi käidi kuskilt sahker-mahker hankimas ja rõõmu oli sellest masinast palju.

Hoidsin hinge kinni kui pistsin saba seina ja mõtlesin – kas teeb häält või mitte. Ja ta võttis vungi sisse ja õmbles. Oh mu rõõm oli suur. Ikkagi aga tasuks Teie meistrimehel – ütlesite, et on keegi, kes  abiks käib – temast üle käia ja mõnda kohta õlitada. Masin on kenasti stabiilse kasti sees ja kaasa saab ka kogu staffi, mis temaga ostes kaasas oli. Siis tooksin Teile veel neid riietele peale õmblemise embleeme. Käisin eile Abakhani kangapoes ja vaatasin, millist parajat hinda selline väike vidin ikka maksab. Mina kasutasin neid vahel tüdruku mõne T-särgi elavdamiseks või mõne plekikese katmiseks, kui riie ise veel hea ja kandmist väärt oli. Kindlasti saaksid Teie juures käivad tüdrukudki sama teha. /… /

 Ja noor inimene Elo kraamis oma kappi ning arvas, et ka mõni tema kehakate leiaks Teie juures hea kaustuse. Panime tähele, et Teil on seal vist ka riidepuude nappus (mitmed asjad olid ülestikku), kui on soovi võiksime neidki tuua. Kuidagi on neid kogunenud ja seisavad samuti jõude kapi nurgas. Pidasime plaani tulla selle nädala reede hommiku poole. Ka olete ikka avatud? Kena kevadet soovides,

Katrin Tambur

Nii nad täna tulidki, embleemid ja korralikult pakitud riided kaasas. Ka õmblusmasin, millele meie meister pilgu peale viskab, enne, kui töösse võtame. Minul aga kahjuks oli täna sedavõrd palju tegemist kukil, et ausalt öeldes, ei jätkunud mahti pikalt jutustamiseks – üks töö tulitas teist taga. Ja vabandan inimeste ees, et vahel meil kõva mahv peal on – praegu paljud pered ootavad pakkimist, samas tuuakse uusi annetusi, mis tarvis vastu võtta, sorteerida ja ära paigutada. Seda tööd teeme Elinega kahekesi, valdavalt – nii ongi, et ei ole aega rääkida ega jõude istuda. Loodame, et saadakse aru ja suhtutakse mõistvalt. Meie poolt aga suured tänud kõikidele tänastele annetajatele.

Homme olen SVFis toimetamas mina, homme on meie lastel ka suur joonistamise päev. Kes meile tulla plaanib, olete teretulnud! Kes aga annetusi tuua soovib, palume tungivalt veelkord teraselt üle vaadata, et ei oleks prügi annetuste hulgas.

Ilusat õhtut ja kohtumiseni.

14.04 Laupäev. Täna oli taas SVFis palju tegemist. Lapsed ootasid juba enne uste avamist, ning ühe poisi võtsin ka tee äärest kaasa, ikka sama poiss, kes meil käib. Vend oli tal kahjuks seekord koduaresti jäetud.

Täna toodi väga palju annetusi, küll potte-panne, riideid, jalanõusid.. Nagu ikka. Kõik sai käigupealt sorteeritud ja omadesse paikadesse ära sätitud. Täname annetuste eest kõiki, kes meie juurde tee leidsid! Ja ka peredele sai abi pakitud, loodetavasti saame järgmisel nädalal juba abi kätte jagada.

Mul oli täna SVFis abiks Inge, tema toimetas lastega, ja palju oli tegemist köögipoolel. Ingeta olekski me hätta jäänud, lapsi oli palju, võileivad ja morss jne kulusid marjaks ära nii mõnelegi. Lapsed aga tegid täna kõvasti tööd – joonistati!

Okta Centrumis on niisuguseid vabu klassiruume, mida aegajalt rentida saame, juhul, kui need vabad on. Tänaseks olimegi broneerinud ühe ruumi, seal õpetajad Märjamaalt – Tiina ja Laura, ennast sisse seadsidki, koos meie lastega. Maaliti, maaliti, maaliti. Tulemused said kenakesed, ehkki lapsed kippusid vahepeal jooksma ja niisama ilma peal ringi sörkima. No, tuli siis ikka jälle meelde tuletada, et hei-hei, töö ootaks üleval nagu lõpetamist, või mis?! Kl 15 olidki kõik tööd valmis ja lapsed samuti – uhked ja ka rõõmsad. Täname Tiinat ja Laurat õpetamise eest, samuti suured tänud materjalide annetajatele, Martinile ja Sallyle – värvide, pinstlite ning värvirullide eest! Tänud ka OÜ Candillele, kes meile pappi annetas, millele täna hoolega kunsti kinnitati! :)

Martiniga, kes Austraalias aastaid elanud ja nüüd mõneks ajaks Eestisse jääb, leppisime aga kokku, et järgmisel laupäeval ta meie lastega jalgpalli mängima tuleb. Martin on endine jalgpallur, ja muidu ka kõva sportlane! Nüüd saame Britsule tule takku alles!!! Teistele ka.

Ei muud tänasest, ei midagi sellist, mis lugejat veel vist huvitada võiks. Eks meil igapäevane töö käi. Uut palju selles tegevuses lisada ei ole, mida siit lehelt juba loetud ei oleks. Seega – head laupäeva õhtut kõigile ja toredat nädalavahetust! Lisaks nüüd veel mõne luuletusegi, või midagi muud ilusat, et tänast päeva ilmestada, kahju nagu lahkuda, st puhkama minna! :)

No siis üks poolnaljakas lugu hoopis. Täna toodi meile kutse, mis olla potsatanud mõni päev tagasi ühe SVFika postkasti. Seal kutsub üks kummalise nimega OÜ kõiki uusi keemiatooteid uudistama, lubatud ka igasugused huvitavad kingitused jne. Et üritus toimuvat homme, kl 15.00, ja kahjuks küll täpselt samal aadressil, kus asume hoopis  meie! Nii et – kes veel sellise kutse saanud on, peab küll pettuma, homme on meie uksed suletud ja keemiatooteid meie ruumides leidub vaid nõnda palju, et oma nõud pestud saame.

Head õhtut!

16.04 Esmaspäev. Ei hakka täna pikalt kirjutama, vast nii palju, et hoolega nüüd kirjutame projekte ja püüame toetusi oma tegevusele saada. On tarvis meil veel üks ruum juurde võtta, lao ja poe laienduseks + kontoriruumi oleks vaja. Nii palju on asju ajada, et teha seda kõike väiksel pinnal ei ole võimalik enam, vahel on tarvis ka vaikust mõtlemiseks ja kohta, kus inimestega rahulikult tööasju arutada. Nii et nüüd vaatame, kuis saame toetatud.

Nii. Käisin täna ka Tallinnas, Looduskaitse Seltsis. Viisin ära laste joonistused ja arutasime veel 2. juuni väljasõitu loodusesse. Saab olema põnev – Käsmu jääb teele, Võsu, Loksa, Kunda jne. Püüame seekord kaasa kutsuda ka need Tallinna lapsed, kes meiega detsembris “jõulud metsas” kaasas olid. Said need lapsed juba nagu me oma lasteks seal, külmas lõdisedes.. Ühel poisil ei olnud mütsi, ega ka kindaid… aga tuul oli külm, lopja peksis näkku. Ütlesin, et ta lõkkele natuke lähemale liiguks, seal soojem. Vastas poiss mulle: “Olen harjunud, ma olen karastunud.”

Armas lugeja! Just praegu, kui teile neid ridu kirjutan, kl on 20.52, söövad akna taga põllul kolm põtra põllult rohelist kraami, mis lume alt välja on sulanud. Samal ajal istub akna alla aias, vahtra oksal – suur öökull! Püüdsin pildistada seda ime, kuis kõik korraga nii vägevalt paika on loksunud, kahjuks on liiga pime. Ent sain siiski udused pildid, laen ka lugejale vaatamiseks üles. Muidu võib hakata tunduma ehk, kas see tõesti ikka võimalik on. Tegelikult näen SELLIST pilti praegu isegi esimest korda, ehkki juba 10 aastat siin elatud!

Kevad oma ärevusega on sel korral kuidagi erakordne, ei ole enne niisugust aktiivsust täheldanud. Ühel päeval oli viis põtra metsalagendikul, korraga. Teisel päeval 11 kitse. Siis luiged, haned, pardid, kured – kõik nad meie maja ümbruses liiguvad. Iga päev midagi uut. Tore. Eile näiteks, ilusa ilmaga, põletasin prahti/korrastasin õue, linnud metsas sädistasid nii rõõmsasti, et nakatasid mindki oma võlulauluga… Sellistel puhkudel aju puhkab, mõtted klaaruvad, uus hingamine valgub sisse… Väga tervistav. Või isegi – milline õnn!

Aga nüüd Eline kokkuvõte, kes täna terve päeva SVFis majandas, abilisteks Inge ja Moonika. Moonika on vabatahtlik, kes end juba ammu appi pakkus, nüüd aga oli meil tõeliselt ka abi tarvis, tore, et Moonika aega leidis ja appi tuli. Täname Moonikat ja täname Inget. Minu poolt kõike paremat, ja kohtumiseni homme! Oleme homme mõlemad kohal ja tööpostil. Ja kõige lõpetuseks lisan veel ka äsja saabunud Märjamaa SVFi kokkuvõtte.

Tsauki,

/… /Tänane hommik algas kibekiirelt toimetades, nimelt on sel nädalal oodata suuremat kogust abi meile saabumas ning selleks vaja teha ruumi, ma siis muudkui aga pakkisin ja tassisin. Inge tuli ka õigel ajal appi, nii kui pisikeses laos lõpetasime ja SVF-i uksed külastajatele avasime, tulid Eila ja Jyrki M. ning nad saabusid ikka sellise mikrobussiga, mis kaupa täis-riided, jalanõud, köögitarvikud, voodipesu, rätikud, kudumisteljed ning üks muusikainstrument -süntesaator, kui ikka pakend ja sisu kokku käivad, ma ei jõudnud sinna sisse piiluda. Täname!!!

Lõpetasin täna ühele perele pakkimise (prk X) ning teine pere viis oma pakid ära (prk XX). Märjamaa õpetaja Tiina tuli täna meie juurde pakiga, ta tõi miskeid pakendatud salateid ning pannkooke, andsin osa lastele kaasa (Anule) ning osa sai lattu aknale sätitud, seal jahedam, homme tuleb kindlasti ära süüa-jagada. Ühesõnaga, täna oli liikumist palju, annetusi toodi suurel hulgal, osa neist juba tuttavate inimeste poolt, osa leidsid meie juurde tee esimest korda, aga aitäh teile: Anu Siniallik, perek Luukas, Urme Puntso, Eha Meidla, Alma Linder, Katrin Jair, Taimi Leppik (kes tõi õmblusmasina, 2 fotokat ning muud kraami).

Kunstnikuproua Aili käis tiiru, tegime ikka kaupa ka, tema ikka leiab midagi alati. Mihkel astus läbi ja härra Peedu. Ja siis tuli meile täna kulleriga pakk – Tartust, Victoria Madilt. Pakis oli väga vahvad mängud, uhiuusi riideid ning…. arvuti! Suured tänud meie poolt!

Tööd jätkus õhtuni, tõesti, minut enne 6 sain viimased asjad lahti pakitud, homme teen hommikul lao korda ja toimetame edasi. Aitäh Ingele ja meie teisele tänasele abilisele Moonikale. Ja suure pai teen endale ka:) …. 

Head õhtut!

Eline

xxxxxxxxxxxx

Tere kõik see pere!

Päev on täna nii tihe olnud, et saan alles nüüd kirjutada, loodetavasti pole liiga hilja veel.

Meil oli täna selline mõnus rahulik päev, lapsed (keda oli kohal 7) olid toimekad ja avatud, vestlesime unistustest ja mängisime fantaseerimise mängu: mida sa teeksid, kui sul oleks võlukepp, nähtamatuks tegev kübar või seitsme penikoorma saapad. Mõni soov jäi ka saladuseks. Võluvaibaga lendasime soojale maale, kus kasvavad palmid ja meri on sini-sinine… Sellele jätkuks sobis ka meie kunstitegevus: palmid liival või merekaldal.

Tööprotsessi nauditi täiega: ega iga päev saa kättpidi tapeediliimis lödistada. Seda oli vaja selleks, et majapidamispaberist liimi abil sobivaid detaile vormida, mis siis papile vajutati. Nii kasvasidki nendest tükkidest meie palmid. Nüüd jäid pildid kuivama ja järgmist korda ootama, mil saab neile maalida ka kaunid värvid. Ega see lödistamine päris valutult ka läinud, Annaliina oli vahepeal päris õnnetu, kui liimi pluusi peale tilkus. Kuid sellest saime peagi üle. 

Peale ühist suurt koristamist ja jogurti söömist jäi aega isegi veidi kaarte teha, milles kasutasime varem tehtud värvilisi taustapabereid ja vanu postkaarte. Need võiks isegi kunagi müüki panna. Lõpetuseks luges Christian tüdrukutele anakdoote, mis palju nalja tegi. Selline meie tore päev saigi. 

Head ööd ja uute mõnusate kohtumisteni!

Katrin Märjamaalt.

17.04 Töine päev SVFis. Olime Elinega juba varajased hommikused, ka Moonika tuli taas appi meile. Ning helistasime ka ühele toredale naisele, keda me ka kunagi natuke aidanud oleme, et kas võiks ta nädalas korra meil abiks käia. Oldi väga positiivselt häälestatud ja nii me joonelt kokku leppisimegi, et appi meile tullakse. Jah, sest näib nii, et vajame lisaks üht inimest, kes ainult abi pakkimisega tegeleks. See töö nõuab süvenemist ning mõttega tegutsemist, valime ju suuruste ja numbrite järgi, mitte niisama huupi. Sellist tööd ei ole võimalik tuhande muu asja kõrvalt teha.

Mina siis täna sukeldusin arvutisse, kirjutasin ja helistasin ja helistasin ja kirjutasin. Rahvast käis palju, müügi poolega tegelesin ka täna mina, kuna niikuinii samas ruumis viibisin. Eline ja Moonika tegid aga ladu korda – sorteerisid ja pakkisid abi. Palju võeti ette, palju ka ära tehti.

Homme saabub meile mitu delegatsiooni, nii Tallinnast, kui Paldiskist. Paldiskisse saadame ka abi, nii et homme läheb õige kõvaks tassimiseks meil.

Ka lapsed käisid täna, joonistasid pilte ning abistasid, kus keegi sai ja tahtis. Saime ühele tüdrukule ka süüa koju kaasa panna – mida oli, seda ka panime.

Täname südamest ka kõiki tänaseid annetajaid! On meile toodud/ saadetud üksjagu rabavaid annetusi! Osad jäävad elu SVFis teenima, osad lähevad abivajajatele. Täna ühele lapsele andsime sokke, uhiuued, mis eile postiga saabusid. Laps ütles meie küsimuse peale, kas sokke oleks tal tarvis, et “natuke on otsas küll.” Tegelikult on tal tõesti sokid otsas. Et kust me teame? No, teame.

Ka Rebase Andres- Sarapuule head tervitused meie poolt, tema mahlased naljad ikka õnnestavad meie tegemisi SVFis. Täna saime jälle kaubelda. Ja selgus, et kui kuskilt hinda alla lasin, kohe oli uus kaup tal korvis! :)

Üks oluline üleskutse nüüd ning palume levitada järgnevat teavet neile, kellele sellest abi võiks olla:

Riik jätkab lasterikaste perede toetamist

KredEx alustab esmaspäeval, 16. aprillil lasterikastele peredele mõeldud kodutoetuse taotluste vastuvõtmist.

„Mul on hea meel, et ka sel aastal saavad mitmed Eesti lasterikkad pered oma kodu uuendada ning pakkuda lastele õppimiseks ja arenemiseks paremaid elamistingimusi,“ sõnas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. „Lasterikaste perede mured on tõsised ja sellele peaks tähelepanu osutama kogu ühiskond, sest ainult riiklik toetus ei garanteeri veel head ja sooja kodu,“ lisas Parts.

Riiklik tagastamatu toetus eluasemetingimuste parandamiseks on mõeldud lasterikastele peredele, kus kasvab vähemalt neli kuni 19-aastast last ning kelle sissetulek ühe leibkonna liikme kohta on kahe viimase aasta tuludeklaratsioonide alusel kuni 300 eurot kuus.

Maksimaalseks toetussummaks on 6500 eurot, kui taotleja leibkonnas on 8 või enam last on maksimaalseks toetussummaks 13 000 eurot. Taotlejale, kes on eelnevalt meetme raames toetust saanud, võib eraldada toetust kuni 6 500 eurot.

Toetuskõlblikud tegevused on eluaseme püstitamine, rekonstrueerimine või laiendamine, renoveerimine, eluaseme tehnosüsteemide või -võrkude rajamine, muutmine või asendamine,  eluaseme soetamine ning eluasemelaenu põhiosajäägi tasumine.

Taotluste esitamise tähtaeg on 21. mai 2012.

Varasematel aastatel toetust saanud leibkonnad, kes vastavad toetuse taotlemise tingimustele ja kellel on olemas jätkuv vajadus toetuse järele, peavad teistkordse toetuse taotlemise hetkeks olema kasutanud eelmist toetust sihtotstarbeliselt, projekti tähtaegselt lõpetanud ja KredExile esitanud toetuse kasutamise aruande.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt kinnitatud toetuse taotlemise juhendi ja taotlusvormi leiab KredExi kodulehelt www.kredex.ee.

Nii. Ja täna saabus kiri ka Marianilt, Inglismaalt. Ikka ja jälle selle ka avaldan. Kirja nimi on: “Nodi” ning sellega tänast õhtut lõpetama jäämegi, hea lugemine, mille lõppu oleks paslik lisada veel vaid lugeja enda mõtted! Meie siit aga – homseni!

Tere, Siiri! Tere koik asjaosalised!

Ma tean omast kaest kui pikk ootajale aeg näib ( näe, leidsin eesti tähestiku ja täpitähed!) vaasid on pakitud ja ootavad postitamist, sest mul on rahaga veidike kitsas. See pole vabanduseks, see on põhjus. Ma elan Maa peal ja kuigi see on Inglismaa, küsitakse iga väikese ja suure asja eest raha. Noja ma ei käi tööl, niiet ma pean asju vahel planeerima, laveerima ja vangerdama. 

Mul oli südamest hea meel teie rõõmuhõisete üle, see paneb mind mõtlema et kas mu vaasid ikka nii ägedad on, rohkem nagu saunaeesruumi, kunstlilledega…, aga kui te kätte saate, eks siis vaata. Veel üks vägagi inimlik seik tuleb siin mängu: me saame hakkama vägagi vähesega, aga me ei saa ja ei taha oma ilumeelt ignoreerida, seda juba pisikesest peale. Eriti kevadeti, kui isegi pardid ja varesed, pea viltu, oma plaane teevad ja oksaroots nokas ringi kõpsivad.

Me käime ringi, kel aed on, motleb, kus täpselt need hüatsindid eelmine aasta pandud sai, kel aeda pole tutsib oma lilleriiulit voi aknalauda, vaatab kriitiliselt kardinaid ja patju, mina ka. Ma mäletan kuidas mu kadund ämm ohkas, et kui tal veel seda kobakat sektsioonkappi polnud, sai ikka iga kevad tuba ümber tostetud, vaip natuke teistmoodi viltu ja uus linake lauale, kohe uus puhas olemine, see on nii kevadine ja naiselik. Teie rõõm inglise asjakeste ja soome kohviserviisi üle on osa sellest ilumeelest, Marta luges seda kirjutist ja ütles, et”ema, sa pead veel rohkem asju saatma, sina oled juba ära harjunud selle küllusega mis siin on aga vaata kui palju rõõmu see teeb!” Ma sain veel ühest asjast aru: peale kõigi asjade, mida meil VAJA on, et toimida, võiks olla ka asju, mis on toredad, teistsugused, elevusttekitavad ja nunnud.

Mul on ka oma sellised asjad: mu öökapi peal on krokodillinahast must pisike käekott, mida ma vahel jalutamas käin, mu kapinupu otsas on valge naaritsanahk, millest ma algselt plaanisin midagi teha, aga ta on nii tore, kui ma kurb olen või kurguvalus võtan ma ta ümber kaela. Elutoa aknalaual on klaasist öökull, seesama, mida ma aastaid tagasi Veneetsias vaatasin, et no kes küll selliseid jurakaid ostab?, näe, minu inglise mees arvab, et see on kõige imeilusam suveniir, ka paar külalist on oianud, et niiniiilus.

Ja siis on mul kolm Eestist toodud vaasi. Üks on kuuekümnendatest, ema vaas, valge minimalistlik silinder, mille ümber tumesinised siirud-viirud, väga jaapanipärane, selles vaasis pole midagi edevat, aga ta on nii rahulik ja “suur”olles samal ajal pooleliitrise purgi suurune. Ma meelega ei saada teile pilte, ma arvan et kujutlusvoimet ei tohiks alahinnata. Ja teine vaas on vanavanaema kapi pealt. Vaestel inimestel oli vanasti ikka jube vahvaid asju, ja neid hoiti nagu silmatera. Vanavana vaas on munakollane majoolika, türkiissinise sanga ja servaga. Aga üleni on ta kaetud pruuni nõmeda lõnga moodi vingerdava võrkmustriga. Ma ei kaifi niivõrd seda esteetilist efekti, kuivõrd omaenda elu selle vaasi saatel, ma magasin lõunaund sealsamas toas, kus see vaas puhvetkapi peal seisis ja ma mäletan kuidas ma tõesti ei saanud aru kuidas see lõngamuster sinna peale on saadud. Vanaemal oli sealsamas puhvetkapis selline pruun lõng, aga sõlmeline, no ja heakene küll, see vois käia nii nagu lihavõttemunadega, millele lõnga ja värvilappidega mustreid peale keedeti aga kuidas see sedasi igaveseks sinna peale jäi… ja nii ma jäin magama. Vahel mõtlesin, kui uni ei tulnud, et eks ma siis vaatan vaasi ja jäingi magama. Taiskasvanuna on seal olnud palju sünnipäevalilli, alati Eriku kollased roosid iiristega, sest iirised on Jaapanis meeste lilled, sest nende lehed meenutavad mooka. Inglismaal on selles vaasis nartsissid ja ikka iirised, see vaas on kirev ja õrn, aga mitte niivõrd materjali mõttes kui mu südames. Inglismaal meestele lilli ei kingita. Mu mees oli üllatunud ja küsis MIKS Eestis kingitakse. No seleta siis talle… Pulmadeks kingitakse väga vähe lilli(ühes pulmas olid ainsad lilled 3 kimpu, mis pruutpaar kinkis oma emale, õele ja sugulasele tänutäheks asja korraldamise eest. Aga see oli ka imelik “kaelast-ära” pulm. Hommikul kell 10, järgneva pulmahommikusöögiga-inglise hommikusöök voi lõheomlett, tort oli pika paadi kujuline ja ühtegi tantsu ei tantsitud, isegi muusikat ei olnud. Mina olin ainuke, kellel kübarat polnud, sest minu meelest linase pükskostüümi juurde see ei sobinud. Üldiselt mulle antakse andeks kui ma ennast liiga üles löön voi liiga tagasihoidlikuks jään-välismaalane, nagu ma olen. )

Inglismaal kingitakse asju. Nimekirjade alusel pulmadeks ja jouludeks, aga väga tihti raha. Isegi teismelised sõbrannad omavahel kingivad raha ja kinkekaarte. Mulle on õpetatud et raha on viitsimatu, fantaasiavaene ja pisut labane kinkida. Teisalt: mis rõõmu see lõikelaud või lõhnaõli teeb kui juba eraldi riiulinurk “kingi edasi” tekib. Ise ma püüan kinkida asju, mille saab ära süüa, ära põletada voi ürituste pileteid. Ja päris lapsena juba meeldis mulle VÄGA raha kingiks saada. 17-aastaselt ostsin ma näiteks kingitud raha eest seinakella, mis isa-ema seina peale jäigi, sest nad armastasid seda nii väga.

Kogu see jutt on selleks, et tõdeda, ma mõistan rõõmu, mis asjad toovad, vägagi hästi. Nüüd kohe lähen ma oksjoni-vaatamisele (see on 1 päev enne oksjoni, asju saab lähemalt uurida), ja vaatan teile mingeid asju. Kui keegi ära sureb voi kolib voi vanadekodusse läheb likvideeritakse elamine ära, firma teeb koik puhtaks ja KOIK müüakse maha. Alates paarist naelast kuni 500.- Neli korda aastas on “kallis” tõelise kunsti ja päris antiigi oksjon :hinnad 50 – mitusada tuhat. Kõik on üleval ka internetis, kel huvi.

Kui minu maitsest rääkida, siis minu rahakott puitlaastplaadi ja vineeri peale ei avane. Aga sel kevadel olen ma ostnud umbes 20 lillepotti, kastitäie hinnaks 2.-, osa andsin sõbrannale, tal on aknalauaistandus, mantlivarna, (nagu kohvikutes, jalgade peal, üleval konksud), sest mul läks sel aastal juba teine katki ja kui poes maksab puust 60 naela, siis minu pronksist lõvijalgadega ja pöörleva konksukupliga iludus maksis 28.-Oli see püstpuu-tokk natuke liiga edev oma treitud-lakitud ilus, aga ma hoian seal peal mantleid-jakke, niiet see eriti ei paista. Ja ta on nii meeldivalt raske, et ta pole ümber kukkunud ja kui mantlit võtta võib konkse sõrmega ringi ajada ja kogu see kaadervärk ei saja kaela.

Ja kui ma seal istusin ja oma korda ootasin “hääletasin” ma veel ühe malmrauast pitsilise lillepostamendi mille jalad lõppevad krutiga ja väikese kuradipeaga. Seda märkasin ma alles kodus. Seal mõtlesin ma et 10 naela eest on siin asja küll. Noja siis veel minu kõige-kõige: see on kirst. Viktooria aegne, puu-raud põõnadega, paksude tassimissangade ja toredasti kummis kaanega, nahk on pressitud krokodillimustriliseks ja kogu see kupatus näeb välja muinasjutuline ja veidike ohtlik. Aastast1860. Seest väikese lisaraam-riiuliga, sisse on  kleebitud paberist mustreid, mida minu isa abstrükkideks nimetas, ma ei tea päris eestikeelset sõna selle teisaldatava pildikese kohta, aga ma olen nendega lapsena jännanud. Eelmisel sajandil on kirstus hoitud vist villast, sest sellist naftaliinihaisu mäletan ma vanavana pööningukapis.  Mul tuleb kirstudega alati meelde Krõõt ja Mari, kes Tammsaarel Eesti naiste mälestuste mälestusi heietasid, Inglismaal lähevad lapsed kirstudega (trunk) kooli (boarding school, mis on internaatkool, vist hakkavad maalapsed Eestis sedasi gümnaasiumides õppima), meremehed merele, peenem rahvas reisis laevadel ja tõldades nendega. Inimesed kolivad ja hoiavad tekke, tööriistu ja raamatuid rõõmsalt kirstudes siiamaani, mitte ainult veimevakana etnograafiamuuseumi hoidlates. Mina ostsin kirstu Erikule ja Laurale kolimiskingiks, 250.-, see oli kabelimats minu rahakotile, aga kuna ma tean, et ma ei näe midagi sellist elus MITTE IIALGI, olen ju minagi eesti naine, ja on Laura, meil ka vaja ilusate asjade peal kõkutada ja itkuda. 

Ma olen valmis ostma teile mõne teekannu, karbikese, võitoosi või ehetekarbi sisu – iial ei tea, mis võib ette tulla.

Nüüd ma olen jälle midagi lubanud, ah, küll ma ükskord ka tegudeni jõuan…

Ilusat kevadet!

Marian

18.04 Tänane päev oli taaskord, võiks öelda – töine! Hommik algas kohe ajuraginaga, kuna saabus Aita ja panime kirja kõik, mis ette plaanis võtta veel ja mis on meie mured. Et saaksime must-valgel korraliku plaani koostada ja nägemuse, mille järgi me ka oma murekohti lahendama hakkame, elik, nagu öeldud – elagu projektid! Jäigi nüüd nii meil, et Aita hakkab meie paberimajandust hoidma. JUMAL TÄNATUD, et ka sellele tööle nüüd sobiv inimene meile tulnud on! Tõepoolest. Paberimajandus on midagi, mis minusugusele kunstiinimesele kohutav piin, ja ränk vaev korras hoida on. Aga Aita! Temale meeldib. Järelikult – igale tööle just seda tööd armastav inimene, nii on kõige õigem ja ka kõige viljakam. Muuseas, viljakus on juba täna näha. :) Täname Sind, Aita!

 

Nüüd edasi. Inge tuli ka juba hommikul mulle appi, Eline istus täna oma koolipingis ja sooritas eksamit, mis loodetavasti kenasti tal läks. Küllap läks. Jah, Inge siis tuli appi, hakkasime pakkima. Jalanõusid, toidunõusid, linu ja tekikotte, lastele voodiriideid, käterätikuid, kardinaid jne, jne, jne. Pakkisime hoolega ja vaatasime et mittüks “praak” sekka ei satuks. Panime ka mõned tekid kaasa. Paldiski pidi saabuma kolme paiku.

Paldiskist saabutigi peale kolme, nagu lubatud. Toredad inimesed . Valeriiii ja Katrin Glaase. Valerii sellepärast, et Katrin, kes on Paldiski linna sotsosakonna juht, meest just nii kutsus. :) Pakkusin kohvi, Katrinile aga tegin ka väikse ekskursiooni meie tegevuses+ruumides ja seejärel polnudki muud, asusime kaupa autosse laadima.

(Ubuntu, ehk Piia, annetas meile sellise ratastega asja, nagu poolkäru või midagi taolist, ma ei tea, mis sellise asja täpne nimi olla võiks, noh, kuhu saab kastid või muud pakid peale laduda ja siis mõnusalt sellega sõita sinna kuhu vaja. Enam ei ole tarvis seljas või käes pakke tassida – ühest küljest väga hea, no aga… kuidas siis meie trenniga jääb.. :)

Nii, ja Valeriii, kellega vene keeles vestlesime, asuski abipakke autosse viima, kuna meie Katriniga need uksele valmis sättisime. Andsime lisaks ka paar telekat, ja Santa Maria + Kaidi Mikkuse poolt annetatud tortillasid, ja muidugi maisikrõpse samuti. Mis veel? Jaaaaaa! Ka Puhhi postkaarte panime kohe mitu kasti, lastele. Ja venekeelsed videokassetid multikatega samuti. Ning natuke mänguasju. Šokolaadigi panime kaasa. Furgoonauto sai päris pungil kraami täis, arvatavasti pidid kummid all tagasiteel vist päris vatti nägema… Aga küllap kohale jõuti.

Saime teada: Paldiskis elab 4000 inimest, nendest 1000 pensionärid ja 1000 lapsed. 200 leibkonda saavad toimetulekutoetust. Tööd Paldiskis leida on ülimalt keeruline. Palju on töötuid. Kõige paremini elavad pensionärid, eriti aga nood, kes kahekesi ja koos elavad ja mõlemad ka pensioni saavad. Pensionärid siis aitavad omagi lapsi jne. Vot selline lugu Paldiskis. Seega – loodame, et tänasest abist ehk nii mõnelegi leevendust saabub. Leppisime ka kokku, et teeme edaspidigi koostööd, oleme valmis alati abi juurde saatma, kui on mida saata.

Täna käisid ka annetajad, kaunis ohtrasti toodi meile taas riideid ja jalanõusid. Ning üks laste voodi toodi, selle andsime Paldiskisse.

Ka RebaseAndres-Sarapuu astus läbi. Oli täna õige muhe ja kuidagi hellake. Pani mulle põlletaskusse mitu kommi, ja siis märkas, et mu põllel ka veel teine tasku on, “kurvalt tühi” – nagu ta ütles, no siis sinnagi sokutas ta oma taskust mõne maiuse mulle. :) Hea poiss, meie RebaseAndres. Sarapuu. Kommid aga jagasin lastele.

Siis tuli Tiina, Märjamaalt. Ka tema tõi meile söödavat – pannkooke moosi ja lihaga, need olla Saarioinen OÜ neile täna toonud. Väga kena, see tähendab, et SVFi laste kõhumured huviharidustundides on lahenduse leidnud. See on väga tähtis. Me täname Saarioinen OÜ-d ja soovime, et neilgi hästi läheks!

PS. Pannkooke tõi ka Inge, kes vahepeal neid lõunaks meile valmistama läks. Need aga panime lõpuks ühele lapsele koju kaasa. Ja mahla ja piima samuti, mis Inge tõi.

Ei saa teisiti – nüüd lõppu veel ka võike põige loodusesse! Kuna nimelt ka täna kolm põtra põllul asjatasid. Noodsamad põdrad – üks suurem, kaks väiksemat. Ei olnud hämar, seega ka pildid on enam-vähem paremad. Paistab, et see, mille mu naaber põllule sügisel külvas ja mis kiiresti tärkas ja mille lehed nagu kaalikapealsed tunduvad olevat ja mis edukalt rohelisena kogu talve lume all ära on püsinud – paistab, et see kraam meeldib nii põtradele, kui kitsedele. Aga mis see on, seda ma ei tea, ei mõtle oma peaga välja. Aga! Ehk oli mu naabrimees nii lahke ja külvaski selle maha just metsloomade tarvis, see oleks temast ju kena! Aga vististi nii lihtsalt need asjad ei käi, eriti maamehe jaoks, kes aina kalkuleerib ja oma tegemistes pigem “kitsas” olema peab. Kuid olgu sellega kuidas on – loomad praegu naudivad ja põld on minu akna all. Ühe pildi ikka lisan tänasest, vaatajale unistamiseks. :)

Ja nüüd õpetaja Katrini kokkuvõte Märjamaa SVFist, homme aga olen Rapla SVFis hommikul mina, peale lõunat Eline. Ilmselt ka Inge on kohal,  ja kes kõik veel, meie omad inimesed.  Lapsed saabuvad tavaliselt peale koolitunde, palju neid homme tuleb, ette öelda ei tea, täna oli lapsi 5. Ilusat õhtut minu poolt – siit, värske õhu paradiisist. Ja nüüd sõna Katrinile:

Tere ja ilusat kevadist õhtut!

Täna siis said meie kaunid päikeseranna palmid omale maalilise jume. Kahjuks on Eestimaa päike meie poisid kusagile mujale meelitanud, pidime täna ilma nendeta hakkama saama. Aga tüdrukud on meil küll kohe nagu päris kunstnikud, raamatukogu-tädidki ütlesid, et jätame näod meelde, need jõuavad veel kaugele. 

 Täna tegime veel algust sellise kommipaberitest soovide-ketiga, et iga kord, kui mingi soov meelde tuleb, voldid ta kommipaberi sisse ja torkad nõelaga niidi otsa. Ja kommipaberi saad valida just oma soovi nägu: suure või väikese, kuldse või läbipaistva…  Et vaatame kui pikaks see siis kasvab meil!

Söögilaud oli täna rikkalik tänu Saarioinen Eesti OÜ-le, kes oli toonud meile karpidega salateid ja pannkooke, mida jagus veel ka lastele kotti pista ja koju viia. Omalt poolt tõin kaasa kodust õunamahla, mis maitses hea.

Päeva lõpuks keerutasime sõbrapaelu, nii endale kui teistele, kodustele ja sõpradele, ega raamatukogu-tädidki saanud ju ilma jääda. Hoog oli sees kõva, kuid kell jõudnud juba sinnamaale, et ringiaeg läbi  ja muud tegemised ootamas. Nii leppisimegi kokku, et teeme teinekord veel neid paelu. Tore kui ainult rohkem ilusaid mitmeid värve lõngu oleks, kodus mul suurt valikut polnud. 

Selleks korraks siis läksimegi jälle laiali, rõõm südames ja jällenägemiseni soovides.

Päikest teiegi päevadesse!

Katrin, Märjamaalt.

19.04 Palju tegemist oli meil täna ja mitmel rindel. Eline käis taas Tartust kaupa toomas, Aini juurest, kes meile annetusi pakkus, ja kes ise need asjad Prantsusmaalt toonud on. Osa tema annetatud kaubast on meil nüüd poes, osa peredele abiks antud ja eile ka Paldiski sai viia oma rahvale. Tänasest koormast läheb aga osa hoopis Jõhvi, ootame sealt sotsosakonda meile külla. Jõhvis nimelt tahetakse samalaadne tegevus algatada nagu SVFis, siis saamegi head koostööd teha ja üksteisele toeks olla.

Mina olin täna SVFis hommikul kl 9st alates. Aita saabus enne kümmet. Istusime maha ja püüdsime edasi vaadata, mida paremini teha annaks. Aital on head mõtted ja mõnus rahulik meel, ei aja paberikuhjaga inimesi hulluks! :) Tunnen tõesti tuge Aitast ja mõtlen… Jumal juhatab asju ja teeb nii nagu Tema plaan ette näeb. Inimesed saadetakse kas korraks või kauemaks, või jäämagi. Loodetavasti saame Aitaga pikalt koostööd teha. Jah.

Siis saabusid Eline ja kaaskond Tartust! Appi… Oli suur buss ja veel käru ka otsa haagitud! Ja nii nad SVFi ette veeresid kui killavoor. Õnneks tuli kõrvalt poest/töökojast Vahur otsekohe appi ning aitas kaste maha laadida ning meie lattu toimetada. Poes oli aga rohkesti rahvast, samuti üks pere, kes abi vajas. Siis jooksvalt kohe ühe Tartust toodud madratsi perele ära ka broneerisime. Lubati kas homme v ülehomme järgi tulla.

Ja üks tore naine, Luule, astus meilt läbi, endine õpetaja, praegune pensionär. Leppisime kokku, et saame kolmele lapsele temalt järeleaitamistunde võtta. St – suvel hakkame kahele poisile korrutustabelit pähe treenima. Ja ühele tüdrukule kirjaoskust selgitama. Kõik kolm last on minu arvates head lapsed, aga veidi “pulud!” – ei viitsi no õppida. Ei ole midagi – eks võtame kõik kolm ette ja üritame parimat. Aga nagu Luule ütles, kõigepealt peab omavaheline klapp tekkima. Nii saab muidugi öelda ainult hea vanakooli õpetaja, mida Luule ka vaieldamatult on. Nii et – head õnne ses ettevõtmises!

Kl 14 astusin mina SVFi uksest välja, Eline jäi koos lastega asjatama. Mida tegin? Linna sõitsin, kuna vahel ka omad tegemised ootavad. Täna olin stuudios, kus terve õhtu omi laule “lõõritasin”.

Täname kõiki tänaseid annetajaid ning minu poolt kõike head. Homme oleme SVFis kohal kõik – st. mina ja Eline ja teised vabatahtlikud samuti. Ning Eline kokkuvõte jääbki tänase päeva sissekannet lõpetama:

Tere Siiri,

lõpuks kodus ja hea on olla, kuidagi palju jälle täna tehtud, teen endale ja abilistele suure-suure pai. Tänane hommik algas vara, kui põrutasin Tartu poole, kust meile taas abi lubati ning riidekastidega anti meile kaasa ka mitu voodimadratsit, osa neist täitsa uued, osa kasutatud, aga see-eest väga korralikud. Igatahes oli koorem päris hirmutav, aga üks tugev Eesti naine (tegelikult mitu) juba jänni ei jää ja jonni ei jäta. Suur tänu ka Vahurile, kes aitas meile Raplas koorma maha. Ja siis edasi SVF-i toimetama.

Ladu ja kauplust korrastama, et jälle järjele saada. Ja kohe hakkasid külastajad ka madratsite kohta uurima, ütlesin, et homme hommikul on hind teada, juhul kui midagi müüki üldse paneme.

Anu tõi postkontorist ära paki, mis SVF-ile saadetud, selles olid jope ning saapad, tänud saatjale!

Õhtul enne sulgemist tuli Rain-meie transamees;)- ja aitas ukse tagant mööblit korda seada ning mööbeldasime ka poes, nüüd meil vahva rohelise diivaniga köögi-puhkenurgake. Ja kui sinna varsti veel klaver ka tuleb….!

Kahro ja Renee käisid läbi, aitasid ühel ostlejad tema mööblitükid autosse ära viia, meil ju superluks-teenindus! Anneli tuli läbi, et lastega midagi teha. Tüdrukuid oli ainult mõni üksik, Anu ja Mariel-täna õppisid neiud nööbi õmblemist, no sellise pisiasjaga ju ometi hätta jääda ei tohi! Ja Gerly käis läbi, aga kuna me neiudel paljudel juba kevad põues ja enam meile niipalju ei satu, polnud ühtki huvilist vaipa kuduma ja Gerly läks hoopis koju õppima.

Annetajaid täna õhtupoole ei käinud, aga tegemistest puudu ei tulnud sellegipoolest. Ja homme oleme jälle avatud, tulge meid külastama!

E.

20.04 Mõtlen millega täna alustada… Kas ühe Juhan Liivi jutuga või hoopis ikka kokkuvõttega tänasest päevast. Alustame ikka päevast. Paremad palad lõpetuseks!

Täna käis palju annetajaid, ostjaid samuti. Meie olime täna terve päeva lausa neljakesi – Eline, Inge, Lii ja mina. Ka Ene Kangur, Mihkel ja Tõnis astusid läbi, samuti meie SVFikad. Mida siis tegime ja ära jõudsime? Eline ja mina pakkisime Kuimetsa suursoodusmüügiks kaupa, Inge aitas igal pool kus käed külge haakusid- valmistas meile teed, hoolitses köögi eest ja aitas samuti pakkida, ning Lii helistas peresid läbi ja küsis, mida kevadeks lastele tarvis oleks, seepeale tegeleski ta põhiliselt abi komplekteerimisega. Täna sai neljale perele abipakid kokku pandud, samas ka teatatud, et võidakse järele tulla.

Nii me siis helistasime, ajasime asju, vastasime mõnele kirjale jne, jne. Tavaline SVFi päev. Lapsed saabusid peale tunde, täna oli neid kohal 4.

Minu tööpäev aga pole veel kaugeltki läbi, st kontoripäev. Palju on kirjutamist, seepärast täna väga pikalt siia pidama ei jää.

Eile õhtul sirvisin üht Liivi raamatut, mida ma veel lugenud ei olnud. St – loomulikult on osad kirjutised selleski raamatus juba tuttavad, eks need ju raamatust raamatusse vahel ka kordu, ent seda üht juttu ma veel lugenud ei olnud. Ma usun, et meiegi lugeja siit oma rosina nopib! Head õhtut aga meie poolt.

Uurijad

Lammas: Ühe “mää” sees on nii palju rahu ja vagadust ja perekonna õnne, et temast kõik muu ära oleneb.

Siil: Kõik oleneb okkast.Okas on kaitse, okas on ohakal ja elutee on okkaline, okas on roosil ja kibuvitsa kroonil.

Rebane: Siil on õpetatud mees. Siiski terve olemine tuleb rasvasest kanast ja sellest kavalusest, kuidas selle kana kätte saada.

Hunt: Puha vale. Hundi hammas on kõige asja põhi – lõugade jõud. Jõud on maailma loonud – jõud on kõikolemine, järelikult hundi lõualuu.

Lammas: Aga kas tema ka lamba villa selga kasvatab?

Hunt: Ainult lammas on tarviline. Villa olgu tal või olemata.

21.04 Laupäev. Ei saa tänase päeva üle kurta, kõike jätkus – tööd, suhtlemist, asjaajamist samuti. Juba hommikul kl 11, kui meie Elinega juba paari tunni jagu tööd olime teinud, saabusid ajakirjanikud Rapla Teatajast, Liis Ehavere ja Armar Paidla. Tutvustasime, kuidas ning mil viisil elu meil SVFis kulgeb.

Tänases Delfis kirjutab Olari Taal: “…objektiivne arusaam asjadest oleneb oskusest panna ennast ka kõrvaltvaataja rolli. Kui iseenda ning enda kui kõrvaltvaataja arusaam ühtib, on tulemus usaldusväärne.”  Mina, vaadates SVFi kõrvaltvaataja pilguga ja täna jälle ajakirjanikele tööd selgitades, tõdesin ka ise, et oleme oma tegevuses suureks kasvanud, palju on ära tehtud, kuid rohkem veel on teha. Sest. Kahjuks on nii, et ei lähe inimestel elamine lihtsamaks. Nagu eilseski päeva kokkuvõttes Liivi lugu õpetas, siis jah, pole Liivi eluajast suurt midagi tänaseni muutunud, ega ka mitte enne teda. Inimesed alati ajavad omi asju kõigepealt ning seejärel alles neid, mis võivad küll teisi puudutada, aga ikkagi omakasu teenivad. Niisama mütsiga põllul ei vehi keegi, et pole midagi tarvis või pole midagi tahta. Kui ei ole just loobuja. Ma ei mõtle seda, kui inimene loobub enda probleemidega tegelemast, pean silmas “kohalolekut” ja adumist, olevikuhetkes, ilma midagi ise “liigutamata”, jah, küllap selleks peab natuke loobuja oskama olla.

Näiteks täna. SVFist tulles ja koduaias kõpitsedes, istusin oma “nurka” – on meil aia ääres üks suur kuusk, mille all hubane istuda on, kuusekroon on tihe nagu katus, ja mul on seal kolm suurt pakku. Üks neist on selleks, et istudes selg vastu tüve nõjatada, teine selleks, et kui ei viitsi muud moodi istuda, siis jalad pakule toetada – nagu vahel jalgu lauale pannakse, ja kolmas pakk on selleks, et sinna kas kohv, tee või vajadusel veeklaas käest panna. Täna ma seal soojas õhtuses päikeses istusin, mu koer, Roosi tuli istus teisele pakule, kuna ega temagi taha niiskel maal istuda. Nii me kahekesi linnulaulu kuulasime – kes huilgas, kes vilistas, kes kädistas, või prääksus üle lennates, mõni säutsus selja taga… Suurest olevikust saab osa, kui suudad kuulata, midagi ise juurde mõtlemata/hinnangut andmata – lihtsalt kuulata. Viiest minutist kuulamisest piisab, aga et viis minutit kuulata suuta, selleks peab harjutama. Kes on proovinud, see teab, et juba esimesel minutil hakkavad mõtted segama. See on see “tamp”, mis olema ei pea, aga siiski on. Igaühe elu on tema mustrid.

Ma kunagi kirjutasin ühe luuletuse, panen selle ka siia, teema jätkuks:

INNNDIVIDUAL                                   

 

Üks lind kevadeti                                                 

me koduõuel kädistab -

Hästi rõõmsalt,

täis jõudu ja energiat!

 

Mina kaevan maad, labidaga -

kuulen teda hõiskavat:

 „Innndividual! Innndividual! Innndividual!“

 

- Vaat SEE on tõeline kevadekuulutaja.

 2009

 

Aga nüüd päevast SVFis.  Lapsed saabusid, olin ka ise ühe poisi tee äärest kaasa võtnud, nagu ikka laupäeviti. Ka Martin tuli – mees, kes elanud mõnda aega Austraalias ja kes lubas nüüd vahel meie lastele jalgpalli õpetada, ka muule sportimisele hoogu anda. Lapsi oli kohal täpselt 3. Nii mindi spordisaali ja palli taga aeti, et pärast otsaesised tilkusid. No, ma kujutan ette – mida vähem mängijaid, seda rohkem jooksmist. Alustuseks mitte paha trenn. :)  Martinile tänase eest suur tänu meie poolt! Lapsed olid rõõmsad ja jälle uusi kogemusi nad ju said. …Ma juba olen hakanud mõtlema, kas nö kindlustatud perede lastel ikka nii tore ongi, ja palju teha? Meil ei ole uksed kinni kellegi ees, tulgu teised lapsed ka, kui tahavad. Selles see mõte ongi, lõhestumist mitme Eesti vahel tasandada. Vähemalt meil, Raplamaal.

Edasi. Kuna homme toimub Kuimetsa Rahvamajas SVFi suur soodusmüük, siis tegelesime pakkimisega. Ljuda, meie vabatahtlik õpetaja ja abistaja, läheb homme müüki korraldama. SVFi poisid Kuimetsast lubasid appi minna, ise kohe pakkusid välja, ja see on neist väga kena. Ljuda abi ka kindlasti vajab.

Nii me siis täna homse kaubaga tegelesime, pean ütlema, et asjad, mida me müüme on hea kvaliteediga ja samas hinnad on odavad. Ma kaldun arvama, et Ljuda ei toogi ühtki kotti müügist tagasi. :)

Nüüd üks lõik naistele, mida mehed siis ei loe, eksole. :) Prantsusmaalt saabunud abi tuleb meile kastides, nagu nad Aini lattu Tartusse saabunud on. Igasse kasti, kuhu on pakitud naiste rõivad, on pandud alati kaasa ilusaid siidirätte ja… peeneid kombineesid. :) Ka kauneid öösärke – poolläbipaistvaid. :) Ning hommikumantleid – lehvivad, siidiste pitsidega. Ja on seal ka kleite, omapärasemast omapärasemaid! Kusjuures vanematele daamidele. Kui väga tore oleks, kui Raplas naised selliste kleitidega käima hakkaksid. Mitte, et olla Prantsusmaa, vaid selleks, et nihutada “raame”, veidi, anda värvi elule, olla natuke põnevam, võib-olla, vahel. :)

Veneaegsed kombineed on meil aga kuum kaup, eriti enne Viljandi folki, :), seal tüdrukud kandvat neid kleidi asemel. Tänapäeva mood ja elu, tänapäeval käivad inimesed riides nagu tahavad. Miks mitte siis meie mammidki! Ei, no mitte nüüd kombineesid lausa, vaid jah – need põnevad kleidid, millest osad ikka väga šarmantsed on.

26.05 tasub meile ennast moedemmi vaatama sättida! See algab kl 16.00 ja lõpeb kl 17.30 v 18.00, oleneb ilmast ja oleneb rahvast.

Tänase kohta suurt muud lisada mul ei ole. Kaidi Mikkus astus läbi, Raplamaa Ettevõtlikest Naistest. Ka RebaseAndres-Sarapuu käis meil. Ning kahele abivajajatest perele täna abi andsime, voodeid, madratseid, riideid jne. + pakkisime ka kaheksale töötule, mida nad töötukassa kaudu meilt palusid.  Ja ongi kõik. Elinega sulgesime ukse kl 16 ning seejärel koju mõlemad – vutt-vutt-vutt!

Ilusat nädalavahetust.

23.04 Esmaspäev. Nädal algas hooga. SVFis oli põhiliselt täna Eline, kuid ka minul õnnestus sealt korraks läbi astuda, samuti Inge oli kohal. Kes veel, sellest kirjutab Eline päeva kokkuvõttes pikemalt. Mina pidin kl 14 lahkuma, Rapla Kultuurikeskuses toimus täna Raplamaa laste lauluvõistlus, osalesin seal žürii töös.

Ja nüüd Elinelt:

Õhtust!

Esmaspäeva hommikul on ikka kohe pea värske, ilm ka täna ilus ja soodustas igati toimetamist. Aitäh Raivole, kes andis meile suure (tõeliselt suure ikka) kotitäie riidepuid, saame nüüd veelgi enam kaupa välja panna, peagi saabub juurde ka uusi stangesid ja üleüldse on meil teile, kallid lugejad ja SVF-i külastajad, varsti suuri uudiseid, nimelt hakkame laienema… aga iga asi omal ajal… :)

Hommikul saabus ka Ljuda, kes eile Kuimetsas soodusmüüki käis tegemas, ja muljeid jagas. Jõime teed ja pidasime plaani, millal ja kuidas võiks selliseid müüke ka edaspidi korraldada.

Tänane päev möödus kuidagi kiirelt, kui nüüd oma märkmeid vaatan, mõtlen, et midagi kirja panna ei jõudnudki. Tänased annetajad: Artur, Lemmi Linnas, Tiia Mäng. Täname!

Märjamaa õpetaja Tiina käis korra läbi, tõi mulle ära mu tellitud sünnipäevakingituse – sealsete õpetajate ja laste valmistatud seinakaunistuse – suured tänud, see on väga armas ja leiab peagi minu kodu seinal endale pesakoha:)

Rebase Andres käis täna, ühtki kildu täna tema kuldsuust ei tulnud, aga ta lubas hakata redelit otsima, mida mööda saab taevasse minna, aga lubas igaks juhuks meilt ikka järgmisel nädalal läbi astuda, juhuks kui keegi meile on meeste hommikumantleid toonud;)

Lastel on vist kevadisi tegemisi palju, kuidagi hõredaks on jäänud me read, aga küll suvevaheajal on aega lobiseda ja toimetada. Õmblusmasinate meister pidi tulema veel kolmapäeval v nädala teisel poolel töid lõpetama. Et mina teid oma jutuga ära ei väsitaks, annan sõna Siirile…

Õhtut!

Eline 

Pikalt sõna mina aga enam ei võtagi, annan hoopis selle võimaluse edasi Tiinale, kes Märjamaa SVFi kohta pajatab, et mis ja kuidas neil tänane päev seal möödus. Enne aga – täna käis abipakke ära viimas ka üks ametnik töötukassast, abi läks mitmele Rapla linna töötule. Nagu oleme välja öelnud, aitame kõiki, kes hätta sattunud on, meil on sellised võimalused olemas, ja seepärast ei pea muretsema, et kas meie poole pöördudes peab just pereinimene olema. Ei pea. Oleme juba mitmel korral ka kodututele riideid jms andnud.

Homme on Kehtna valla SVF huviklassi viimane tööpäev, seal minnakse nüüd suvepuhkusele, seetõttu olen ma olen homme suurema osa päevast Eidaperes, laste näituse avamisel ja ühtlasi siis selle hooaja sealsel lõpupeol. Homme hommikul olen aga SVFis, Eline on homme aga oma haige pojaga kodune, ning peale 14 on SVF Gerly juhatada. Gerly on toosama õpetaja, kes meil vabatahtlikuna terve sügise ja talve lapsi õpetamas on käinud – kangastelgedel kudumist, aga ka muud huvitavat meisterdamist. Nii. Ja nüüd siitpoolt head õhtut soovides, lõpetuseks Tiina kiri:

Tere!

Täna valmistasime lastega kaarte.Täname Tallinna Raamatutrükikoda, kes meile kvaliteetseid värvilisi pabereid andis. Materjal töö tegemiseks on väga oluline.

Lapsed lõikasid paberist välja lilli ning liimisid kaardile. Südameks kleebiti nii ringe, kui ka südamekujulisi väljalõikeid. Lapsed olid hoos ning nii mõnigi valmistas kaarte tervele suguvõsale (sünnipäevaks, emadepäevaks jne).

Ajasime ühise laua ääres niisama juttu ja arutasime elu üle. Räägiti koolist, sõprusest ja heast õpetajast. Laura ja Christjan lõpetasid üksmeelselt Eline sünnipäevakinki. Viisin meie kingituse Raplasse ja Eline rõõmustas pildi üle. Lubas koju viia ja seinale kaunistuseks panna.

Oh seda rõõmu kui ühtäkki Annaliina Norra laulutähe Rõbaki laulu  laulma hakkas. Kõik jäid hetkeks vaikseks ja kuulatasid. Ta oli justkui tõeline staar. Imeilusa häälega tüdruk! Siis võtsid poisid ka viisijupi üles. See tegi tüdrukutele muidugi hirmsasti nalja.

Lõpuks kiirustasid kõik koju, et siis paari tunni pärast kooli jüriöö jooksule tulla.

Meil oli tore ja sisukalt veedetud aeg.

Tervitades, 

Tiina, Laura ja lapsed

24.04 Täna jälle kiire päev. Hommikune SVF oli küllaltki rahvarohke, käis ostjaid, annetajaid samuti – tänud meie poolt kõigile. Ka üks pere käis, kellele üht-teist kohe ja joonelt abiks leidsime. Kokku astusid täna meilt läbi kaks abi vajavat lastega perekonda.

Kl 13.30 saabus Gerly, mina seevastu asusin teele, et õigeks ajaks Eidaperes olla. Ka tort sai teelt kaasa võetud ning lilled Anne Helmele, kes terve õppeaasta jagu lastega tubli tööd on teinud, nii Kehtnas kui Eidaperes. Ja siit tänud minu poolt veel ka Eidapere Rahvamajale, et on meil lubatud tasuta ruume kasutada, tänud ka Kehtna Vallavalitsusele, kes tõesti heldelt meid kohelnud on: esiteks – tasuta ruumid ka Kehtnas, teiseks – kõikidele SVF lastele huviringide raames ka tasuta toitlustamine, kolmandaks leiti veel ka võimalus SVF tegevuskulusid toetada! Mis ma ütlen?  Toetus on läinud asja ette – täname meie, tänavad ka lapsed. Ehkki… tegelik meie töö vili hakkab paistma alles 5 – 10 aasta pärast, või veelgi hiljem. Siis, kui tänased lapsed täiskavanuks on saanud ning oma tee leidnud.

Näitus, mis lapsed Eidaperes oma töödest üles olid pannud, oli armas. Oli nii maale, joonistusi, kleepimistöid, igasuguseid pärlitest kulinaid jms. Vaatasin töid ikka hoolega kohe, et kas mõni Salvadore Dali ka meie seas olla võiks. No ja oligi. Kuna üks laps oli oma kalad otse taevasse joonistanud, Päike taustal kollendamas! Väga-väga huvitav. Kiitsin seda tööd, et vaat – kunstnik võib kõike teha, mis aga pähe tuleb, kuid päriselus käivad asjad siiski oma korra järgi. Nii et – kunstnik võib tõesti üks suur võlur olla, siin ilmas. :)

Anne oli ka kena pidulaua ette valmistanud – koogid, küpsised, morss, pirnid ja õunad. Lapsed võtsid koju kaasagi. …Mis ma märkasin? Meid oli 23 last + täiskasvanud. Laua taga oldi tasased, söödi vaikselt, juttu aeti sosinal.. Oli tunda austust söömise kui toimingu vastu, ilmselt ka söögi vastu… Kes seda lastele õpetanud on, kas Anne või elu ise, seda ei tea. Aga kuidagi kaunilt mõjus.

Muidugi oli meil ka väike kontsert. Tegime siis kavalalt – mina üks laul, keegi laps üks luuletus. Kokku tuligi kena eeskava. Lõpetuseks, kui laulsin laste palutud “Mis maa see on”, võtsin ühe eriti agara poisslapse oma kõrvale klaveri taha istuma, et ta korrakski pudelis püsiks. Istus kui tulistel nõeltel, niheles, otsis kätele tegevust… Võib-olla isegi natuke kuulas. :)

Tagasi Raplas olin kl 17 umbes. Gerlyl lastega töö käis. Kes maalis, kes kudus kangastelgedel vaipa. Vaip taheti pooleli jätta, kuid leppisime siis tegijaga kokku, et mis alustatud, oleks parem lõpule viia. Nii ta oma töö valmis sai ning oli ka ise rahul. Valmis on ikka valmis, nüüd võib uutele töödele mõtlema hakata.

Lapsed läksid meilt kl 17.30 paiku, pesapalli mängima. Kes polnud veel seda kunagi teinud, läks kaasa, et proovida. Kuid laupäeval tuleb Martin (vt aprillikuu varasemaid päeviku sissekandeid) jälle meile, lapsed lubasid kl 11 kohal olla. Oleks kurb, kui Martin taaskord ainult kahe lapsega trenni tegema peaks. Vast läheb seekord paremini meil.

Kl 18 panin uksed kinni ning teele, koju. Mida enam eemale suurtest teedest, seda ehedam loodus saab olla! Täna õnnestus mul põllul jälle oma vanu tuttavaid kohata – kolm sokku ja kolm kitse, kuidas nad omavahel seotud on, ei ole aimugi. Ühest paarist õhkub aga küll, nagu oleks tegu noore perega. :) Sain seltskonna ka pildile. Ära seekord ei joostudki, eks oldi ju niigi parajas kauguses. …Ja, sinililled metsas juba õitsevad, ning toomingad hakkavad rohekat loori võtma. Kevad, kevad – täies ilus. See on nüüd küll midagi, mida vist iga inimene siin põhjamaises ilmanurgas vägagi oodanud on. Küllap!

Head õhtut.

25.04 Tänane päev kujunes SVFikatele esiteks – töiseks, teiseks – pikaks! Kl 10.00 avasime uksed, nagu alati. Rahvast tuli, rahvast läks. Abivajajailt saime kirju, tegelesime sestap ka pakkimisega, paistis, et abi saamisega oli kiire. Meil aga ikka mõni moment on, kus saame nö  ka “järjekorras muudatusi” teha, st mõne kiireloomulise pakkimise teiste vahele ära sättida. Seda siis täna juhtuski.

Pluss! Annetajaid käis palju, ikka põhiliselt riided. Enamalt jaolt püsiannetajad, kuid mõne uue annetaja puhul on tunda, et neil oleks jutskui piinlik, et neid kodulehel tänada soovime, kuna nad lihtsalt tahavad pigem oma kaubast lahti saada, mitte niivõrd abi anda. Samas adutakse, et on ju ka tore, et neid riideid jm esemeid kuhugi vajatakse jne. Filosoofiline küsimus, et kas on ikka ilus siis kuhugi nime üles panna. Meie arvamus on, et kui ikka abiks läheb, siis on õige meie poolt ka vääriliselt tänada, kuna, meie taga seisavad ka pered, kes alati tänulikud on. Kui mitte välja arvata paar juhtumit, kus millegagi/kellegagi kunagi rahul ei olda, aga ise ka ei viitsita suurt midagi enda parema elu nimel ette võtta. Pikk jutt ühesõnaga ja selle lõigu nüüd ka lõpetan – ikka TÄNUGA tänastele annetajatele.

Tohutult oli täna paberimajandust! Üks paber ajas teist taga – projektidega mässamine. Vast saame nüüd NATOsse homme kogu paki ära saata, et sealt mõndagi tarvilikku meile nõutada. Samas saime täna ka jaatava vastuse SWEDbank pangalt, paistab, et sealt on meile samuti natuke toetust tulemas – laste huviharidusse.

Kõige keerulisem on toetust saada tegevusele, seda ei taha kahjuks  eriti keegi anda. Kuid püüame ennast ikka ära majandada. Saame hakkama, ühesõnaga.

Kl 18.00 algas SVFis täna üldkoosolek. KUI PALJU ABI on meil Aitast! Aita Antson on tema nimi. Kallid lugejad, mõelgem tema peale siiralt hästi – on inimene, kes joonlauaga pabereid mõõdab, iga rida ja koma, iga punkti ja täppi kaalub ja vaeb. Iga viimnegi number peab olema seal, kus tema olema peab. SSSSEADUS on Aital nr 1, kõik muu vaadaku ise kuidas saab e. ka kõik muu ja teised asjad samuti siis seaduse järgi!  :) See on väga- väga hea, nii just olema peabki, ka SVFi tõekspidamiste kohaselt. Ma olen juba siinsel lehel palju kordi nimetanud, et kõige keerulisem on head meeskonda leida, see võtab meeletult aega. Kes usaldab sind/keda usaldad sina – sellised asjad üle öö ei käi.

Koosolek läks meil väga kenasti, millegi pärast olid kõik kokkutulnud väga rõõmsad, kui lahkuti, rõõmsad olime ka meie Eline ja Ingega. Üks asjalik õhtu ja mõnusalt vaimline õhkkond. Saagu Valgus MTÜ kodulehele ilmub õige pea palju uut teavet. Kõigest aga lähemalt, kui joonlaud jooned alla on tõmmanud! :) Meie poolt aitäh aga SVFi uutele liikmetele ning küllap meie veel tulevikus tegusid teeme. Kes on uued liikmed? – Varsti, varsti, kannatust veidi! :)

Nnnnonnniiii. Mis veel? Jah. Nüüd kiri Tiinalt, Märjamaalt. Täna oli seal jälle lastele SVF huviharidustund, vaatame, millega hakkama saadi:

Tere!

Meie tänane päev:
Alustasime päeva nimemängu mängimisega. Meiega liitus täna uus tüdruk Liis Liisa. Siis lugesime raamatust “Tobias ja teine B” ühe peatüki ja peale demokraatlikku hääletamist otsustasime, et täna rohkem ei loe, hakkame kollaaži tegema. Hästi vahva oli, tehti lihtsalt erinevaid, põnevaid pilte. Lapsed lasid fantaasial lennata.

Tüdrukud meisterdasid väga õhinal, aga posid vajasid natuke utsitamist ja suunamist. Lõpptulemus oli armas.

Laura oli ka täna abiks. Ta andis väga palju häid ideid kollaaži jaoks.

Armas oli näha, et lapsed ootasid meid ja tahtsid meiega koos olla.

Päeva lõpetasime rahulolevate ja naeruste nägudega.

 Heade tervitustega,

Tiina, Laura ja lapsed

Nüüd aga avaldan tänase päeva lõpetuseks meie mahlaka “järjejutu” Inglismaalt, saime ju täna taaskord kirja Marianilt! Suured tänud! Ja Mariani kirju meie kandis oodatakse, nii et – Marian, kirjaniku tee on juba praegu jalge alla võetud Teil, seda enam peatada ei saa! Sellega on nii – mõtled algul – noh, mõni rida niisama jutujätkuks, a´pärast käsi kirjutamata elada enam ei saa. Jaaaaa… Mul hakkab tekkima tunne, et meie inimesed ka Mariani pilti näha sooviks… :)

Mariani tänane kiri kannab pealkirja “Kaks vaasi“. :

Tere-tere!

Ma olen väga liigutatud, et sa mu meili oma blogisse panid, see muudab tavalise naiste-loba kohe millekski väärtuslikumaks, mul näikse olevat seisukohti ja arvamusi, mida, tundub, et kõlbab üllitada, see on julgustav. Vahest vanast peast kirjutan ma mingitsorti “padjaraamatu”, kui naljakesi, tähelepanekuid ja lugusid üle ääre ajama hakkab. Blogipidajat minust ei saa, ja tweetijat ammugi mitte, see on grafomaania alaliik ja jäägu inimestele, kes oma hambapesemise ja õllejoomise nüansse jüngrite ja austajatega jagada tahavad. Mis muidugi ei võta ära sinu blogi tähtsust – sa tood selle osa maailmast, mis abi ja tähelepanu vajab mulle koju kätte, mulle läks ka väga südamesse Juhan Liivi kirjatükk, liigutav on, kui sa meelde tuletad, et see inimeseks-olemine Eestimaal on ikka läbi ajaloo üks külma ja näljaga võitlemine, ja et meie kui rahva südametunnistus on poeetide ja laulikute kanda, rohkem kui võimulolijate – rahva teenrite.

Mind on ka inglaste puhul see liigutanud, et nad on oma parimatele poegadele andnud voimaluse,(Churchill, Lawrence of Arabia). Inglased nimetavad seda “underdog”, see on tegija, kes pole ideaalne ühestki vaatenurgast, aga tuleb olukorrast, nagu kangelane – mingi ime läbi terve nahaga ja voitjana välja. Võib-olla peaksime me kõik olema leebemad kärsitute poiste ja lärmakate tüdrukute suhtes, äkki kasvavad neist kertturakked ja vahurkersnad, äkki me peaksime olema vähem sarkastilised katimurutaride vastu, võib ju olla, et 55. eluaastal kirjutab üks neist raamatu, mille kohta kogu Eesti rahvas ütleb”vot nii!” ja tunneb uhkust ja äratundmisrõõmu. Kui meil oleks kannatlikkust ja kaastunnet säästa neid läbipõlemisest, läändeminekust ja murdumisest.

Läksin pakke postitama ja minu ees käis meie Jeesuse-kuulutaja, terve tänavapikkuses, ja laulis:”oo happy days, oo happy days”, siis oli isetehtud joruke, kuidas jessuke teda palvetama ja õigesti maailma nägema õpetas, refrääniks jälle “oo happy…” Tal oli seljas särtskollane pusa, mis kaugele paistab ja ta seisab alati samas kohas ja muudkui kuulutab lauluga. Ma olen selle pildi juba omaks võtnud, aga sel päeval nägin ma pikalt, kuidas inimesed vastu tulid, tahtmata solvata, muigasid, ja minu ees käivad poiss ja tüdruk hakkasid laulurütmis käest kinni vehkima ja natuke marssima. Siis ma panin tähele, et ma ise käin ka selles rütmis ja üha uued vastutulijad naeratasid ja jorisesid natuke kaasa, isegi üllatunud, mis toimub, nii nakatav oli see rõõm, mis meie tänaval käis. Ma võrdleksin seda meest Emil Rutikuga – oma soojuse, ümara valjuhäälsuse ja enesekehtestamisvoimega.

Rõõm ei tohiks ära kaduda. Ka sinu ja minu toimetamistest. Muidu jääb järele ainult trumm: peab, peab…

Nojasiis ma ärkasin kassa juures päris üles kui mu käest pisut üle kahekilose paki eest 39 naela küsiti. Tulin tagasi koju ja pakkisin kõik ümber pisematesse pakkidesse, mille saatmine niijubekallis ei ole. Mul on veel neli pakki laua all, mul oli siin nagu jõuluvana suvetoimkond, küll ükskord kõik ka teieni jõuab, oksjoniasjad jätsin meelega pesemata, ikkagi ehe inglise tolm, puhas ajalugu, loodan et asjad katki ei lähe, ma ei usu, et teil arheoloogiahuvilisi kleepijaid on, ikka toredam oleks kui vaasid vett peaks. Loodetavasti.

Meil sajab juba mitu tundi seenevihma, aga kuna terve Inglismaa on põuas olnud kogu kevade, on see väga teretulnud. Jalutasime Erikuga Liverpoolis ja ta ütles, et vaata!, puud juba lehtes. Ma ise ei märganudki, siin ei ole see selline imeasi nagu Eestis, kus kõik on sume ja lõhnab pärast vihma. Jalakad lõhnavad, aga hekid on kõrged ja kogu talve rohelised, pargimuru on kogu talv roheline ja minu jaoks on Inglismaa kevad käes kui magnooliad õitsevad. Need on pargis suured puud ja aedades põõsastena, õite puhkedes pole neil aega lehetada, suured vesiroosikujulised õied katavad oksi kogu ulatuses, mitte ainult oksaotsi, nagu kastanitel. Ainult tüvi on paljas, ja kuna koor on tume ja sile, on see ilus jõnksuline kontrast pehme joonega õitele.

Magnooliad ei lõhna. Aga nende õitel on kergelt roosakas toon, nagu vine, ja tumepruun jutt kinnituskohas, nad on veidike vahajad. Magnooliapuu all on ilus istuda, nagu kirsipuu allgi, pole põrmugi hämar, lehti ju pole. Inglismaa pargikultuur on veidi teine kui Eestis, kõik käivad murul. Ka lapsevankriga pressitakse rõõmsalt kasvõi tulbipeenrasse kui isu nuusutada. Rahvas aeleb nagu meil rannas, mõni tekkidega, mõni toolidega.

See park on nagu meie Kadriorg, muru-metsapark, ainult väiksem ja ilma  tiigita, lilled on istutatud ristpistesse. Laste raudtee ja päikesekell on, oravad on ameerika halloravad, kes on tuntud oma jultumuses. Pargis on suvel teater ja vabaõhuüritused (ooperi teleülekanne ülisuurele ekraanile), varakevadel nägime  mehi (10) vana-rooma võitlust pidamas nähtamatu vaenlasega, täisvarustuses (kilbid-mõõgad-kiivrid säramas, turvised ja nahkseelikud), sandaalid jalas, hundinahad ümber, säärekarvad külmast turris karjumas kuni hääl kähe. Samad mehed korraldavad linnamuuseumi-ekskursioone lastegruppidele, kes skandeerides mööda linna marsivad, 4-5 tüdind lapsevanemat sabas lontimas.

Pargis on väga palju noori. Kui Eestis jaotuvad lapsed kuidagi teisiti külla-ostukeskusesse-randa-aeda, siis siin on park pallimängu (ei mingeid rajatisi), ja muude tagaajamis-suhtlemismängude koht. Kõik taluvad kõiki kenasti, soojade ilmadega ajavad enesekindlamad rinna paljaks, politsei patseerib, koerad käivad  nööri otsas ja minu meelest on kõik idülliline. Talvel kl 8 ja suvel 10 pannakse park lukku. Park ongi see jupike linnainimese-loodust. Pargist mõni samm edasi on jõgi oma sildadega ja 100 pinki, paadilaenutus, lõbusoidulaev, süstaklubi ja väike varjualune, kus puhkpilliorkester tuututab ja siis kohe kohalikud muusikakoolinoored, neil on kohustuslikud avalikud esinemised, raha ei saa (mõni ikka poetab), aga kogemuse kindlasti. Paar jäätiseputkat ja kunstimüüjad, suurem enamus pilte on piinlikkusttekitav kitsh, aga ma peaks ka võib-olla proovima ja mõned sketshid ja lillepildid müüma, saaks kogemuse võrra rikkamaks.

Linnakese suurim atraktsioon on võiduajamised. Hipodroom on kesklinnast kiviga visata. 8 korda suve jooksul, laupäev ja pühapäev, tuleb rahvas lähedalt ja kaugelt, üles löödud (meestel kohustuslik ülikond, naistel kleit ja kübar, ei tohi olla paljaid õlgu ega mini), vaadatakse, panustatakse, juuakse-süüakse, juuakse veel kuni enam ei jaksa, kõik kestab 6-7ni. Siis valgub rahvas linna ja pidutsetakse väga ülemeelikult kella 9-10ni, mõnikord klubitatakse. Mina pole veel “reissidele”, nii neid siin nimetatakse, jõudnud, aga ma kipun alati linna jalutama: see on ülev meeleolu ja täiskasvanute üritus, meenutab natuke laulupeomeeleolu, sõbrad ja perekonnad käivad koos, lapsi kaasa ei võeta, nad vist ei peaks vastu sellist pikka päeva.

Tore on kui inimestel on tore, see paneb mind alati mõtlema, et paarsada aastat tagasi oskasid inimesed oma linnaruumiga nii palju rohkem peale hakata, nüüd on kõik reglementeeritud-litsenseeritud ja ainus mida Tallinna tänavatel tehakse on õllejoomine. Natuke vaimuvaene. 

Ma elan Chesteris ja räägin oma muljetusi, eks igal ole oma vaatenurk ja vajadused, tänases delfis oli juttu väliseesti kultuurist ja sellest, et see on kodueesti omaga ühenduses ja ka kodueestlasele vajalik. Ausalt, selle peale ma pole mõelnud. Mind ajasid Eestis elades kergelt närvi inimesed, kes lõunamaapäevitusega  meid haletsesid ja poodide kehva kaupa ja poliitikuid kommenteerisid. Kui sa mujal elad ja sul on raha kusiganes midaiganes teha-osta-kogeda ja Eesti on sinu jaoks mingi eelviimane valik, siis minu jaoks on Eesti kodu. Mul on valus kui minu kodu halvustatakse. Täna on minu jaoks kõik vastupidi: minust on saanud väliseestlane, mul oli kaua tunne, et mul ei saa kunagi olema oma kodu, ma hakkasin nüüd praegu nutma seda kirjutades, see ei ole nii. Mul on kodu, see on meie loodud ja täiesti minu meele järgi. Elus võib mitu kodu ka olla.

Ma pean nüüd mulgi kapsaid minema vaaritama, pere tuleb varsti koju.

Olge terved!

Marian

26.05 Hommikul, kui mina kl 10.45 SVFi jõudsin, oli töö juba käimas! Eline tegutses omade toimingutega, mina maandusin joonelt arvutiga meie pisikese töölaua taha ning meie uues suures ruumis, millest täna esimest korda siin teatame, käib alates tänasest remont! Seinu värvitakse. Esialgu punaseks. Homme aga tuleb ka muid kirkamaid toone lisamisele. :)

Asi on lihtsalt selles, et meil olemine on taaskord võimatumalt kitsaks jäänud. Nõnda et – hetkel ongi meil müügisaali pind laiendamisel, samuti jätkub nüüd lahedamalt ruumi ka lao ja pakkimise jaoks. Remonti teostab Eline vend, Keilo – noor mees, kes remondiga seonduvat hästi jagab. Igatahes, õhtuks oli ta tõesti palju jõudnud ära teha, paistab, et homsega saame värvimistöödega ühele poole. Ning järgmisel nädalal hakkamegi sisustama+kolima.

Täna toodi ka üksjagu annetusi. Samuti käisid abivajajad, ühele neist saime anda lahtikäidava diivani ja kaks tugitooli. Meil endal oleks nüüd uue ruumi jaoks tarvis sektsioonkappe ja raamaturiiuleid. Kui kellelgi niisama seisavad või on kavatsus neist loobuda, palume meiega ühendust võtta. Saaksime ise järele tulla, kui just väga kaugel ei asuta.

Jumal küll… paberite kuhi tänasel töölaual ei olnud teabmis kõrge, aga peas oli see kordi-kordi kõrgem. Vaevlesin mis vaevlesin, aga valmis sain! Tänu Aitale, kes lisaks kõigele muule suurepäraselt ka inglise keelt valdab. Nii saigi täna dokumendid Belgiasse, sealsesse NATO esindusse ära saadetud. Küll meie sealt natuke midagi nõutame, loodame, et läheb õnneks. NING! Suured tänud Merike Välile, kes meid sellest võimalusest teavitas ning kes meid ka kõiges, sellega seonduvalt, abistanud on. Väga asjalik asjaajamine. Püüame kunagi vastutasuks ühe kena kontserdi oma lastega esitada, kui kord Merike meile külla peaks tulema. Nii et – suur aitäh meie poolt.

Aga jah… paberid… Ka teise projekti sain täna valmis. Saatsime veel täiendavalt SWEDBANK panka. Oleme seal üks väljavalitutest, kes annetuskeskkonda pääses. St – meie huvihariduse edendamiseks ettevõetud suund hakkab ehk veidi lisatuge saama. See on küll ka midagi, mis tuge ka vajab. Ise saame veel ehk kuidagi – tasapisi laienetud, stiilis – hoiame kuskilt kokku, sellevõrra natuke mujalt edasi, eks. Kuid huviharidus on konkreetne asi, mida iga kuu aetakse, kokku hoida saame vaid selle võrra, mida suudame vähemaks rääkida või üldse tasuta saada. Kõik sellised kokkulepped nõuavad aga head koostööd ja karmi kohustuste täitmist. Muidu pole ilus ja muidu ka kuigi kaugele omadega ei jõua. Ses mõttes mind alati veidi hämmastab, kui kuulen kedagi ütlemas, et – näe, vaata kui inetu, nii suur firma, ei või siis niisama anda, ikka tarvis reklaami vastu saada jne. Loomulikult on tarvis reklaami vastu saada, kuna niisama saamise eest on samuti kena aitäh öelda. Kõik teevad ju tööd, ega siis firma ei saa ilma töötajateta eksisteerida. Reklaam või mis iganes vorm tänada, on tänu ka neile, kes sulle vastu on tulnud. Elementaarne.

Kl 15 millegagi, kui minul parasjagu ajud trükkimisest aurasid, tuli delegatsioon Valgevenest. 10 inimest. Rapla RAEK nemad meile tõi, no, et näidata, kuidas MTÜd Raplamaal tegutsevad. Oma küllaltki kängunud vene keeles püüdsin selgitada, tegin väikse ekskursiooni meie laos, poes, huvihariduse nurgas – laste tööd on meil praegu üles pandud üle terve SVFi, saadi neidki nautida. Küsimusi tuli palju, vastuseid võlgu me ei jäänud. 20st audientsi palutud minutist sai 80 minutit, et polnud aega hingatagi. :)

Moonika oli ka parasjagu appi tulnud, kahekesi Elinega tehti sorteerimistöid. Lapsed olid samuti kohal, vist isegi viis või kuus last, aga neid tuli ja läks vahepeal enamgi veel – kevad, ilm ilus, õueski tore. Delegatsioon aga jälgis kõike ja pani tähele. Viisin nad isegi meie Harry Potteri kleepsukastidest ehitatud väikesesse riietuskabiini, see hubane näis kõigile meeldivat, nagu kõik muugi meie juures neile meeldis. Ausalt öeldes, oli tunda kerget vaimustust, isegi. No, mis sellest ikka, aga ka ise olime rõõmsad. On meil ikka parasjagu huvitav paik küll, mööbel ise tuunitud ja noh.. eks lugeja juba teab, ei hakka sellest pikemalt…

Inge tuli ka kohale, RebaseAndres oli mingil hetkel end meie töölaua ette istuma sättinud, muigas ja nautis tegevust. Pilt võis küll veidi nostalgiline olla, kõrvaltvaataja jaoks – üks seletab ees, 10 inimest trobikonnas kõnnib järel, küsimused, vastused, naer ja muud reakstioonid.

Delegatsioon läks isegi omavahel vahepeal vaidlema. Üks naine küsis, kas meie huvikool ka lastele koolituse kohta tunnistuse annab, sertifikaadi noh. Mina vastasin, et paber pole meie eesmärk, eesmärk on oskus ja võimalus, et lapsed oma andekuse avastaksid ja et siis vastavalt lapsi ka suunataks ja toetataks.

Siis üks mees delegatsioonist, ja see naine – aina vaidlesid ja vaidlesid. Mees oli meie poolt, püüdis selgitada, miks tunnistust me ei anna. Naine aga vaidles vastu, et ikka hea, kui paber on, hea ju mõnele ametnikule ette näidata. Selgus, et naine töötabki linnaametnikuna, mees aga kirjanik, kelle romaan “vangis istub”, e. kohtuga ära keelatud teoste hulka on arvatud. Romaan pidavat olema nende riigi presidendist. Kuna mees kirjanikuna enam tegutseda ei või, on tal nüüd oma muuseum, ta koguvat nüüd käsikive. Pidavat tal neid olema palju, suuri ja väikseid.

Meie eilse Eidapere tüdruku kohta, kes kalad taevasse joonistas, arvas kirjanik-muuseumi omanik, et tegu ei ole mitte Salvadore Daliga, vaid pigem Mark Chagalliga, kes kõik armunud taevasse joonistas. Mina sain sellega ainult nõustuda, nii et kindel on see, et laps, kelle tööd ma eilses päevikus kirjeldasin, tõepoolest andekas on. :)

Siis loomulikult palusin ma kõigilt ka ühispilti. SVFi terrassi trepil see üles võetud sai, seal minu kõrval on mulle sõbralikku tuge pakkumas toosama kirjanik, kes, jah… enam raamatuid kirjutada ei tohi. Kingiti meile Elinega ka märgid, tõeliselt nostalgilised, tuletasid mulle meelde lapsepõlve, täpsemini – pioneerilaagrit. Igal suvel väiksena veetsin kuu Juri Gagarini nimelises raudteelaste laagris, kus umbes 3 kuni 10 eesti last oli, ülejäänud 500 – vene rahvusest lapsed. Seal omandasin vene keele oskuse, iial selle keelega pole probleeme mul olnud. Ehkki – Valdimir Solovjovi kirjutisi vene keeles ma loetud ei saa, keeruliseks läheb. :) Kuid luuletustega läheb lihtsamini, siin üks tema sulest, 1892 aasta 15.juunil kirjutatud:

Vladimir Solovjov

Ležit na meste etom

Sperva bõl filosof

A nõne stal škeletom

Inõm ljubezen bõl

On mnogim bõl i vrag;

No bez uma ljubiv,

Sam vvernulsja v ovrag.

On dušu poterjal,

Ne govorja o tele:

Ejo diavol vzjal

Ego ž soboki sjeli.

Prohožii! Nautšis iz etovo primjera,

Skol pagubna ljubov i skol polezna vera.

Nii palju sellest ja nii palju meie delegatsioonist veel, et sooviti tunnnngiiiivalt!!!, et meie saadaksime oma üritustest videosid! Kuidas me neid teeme, seda ma kahjuks küll veel ei tea… Ilmselt lapsed telefonidega filmivad, tänapäeval käib see ju nii lihtsalt! Meie aga saaksime saata hoopis veidi abi Valgevenesse, kui just piiril lubataks. Igatahes andsime neile esialgu kaasa Puhhi postkaarte, et nad oma kodumaal tuttavatele lastele rõõmu valmistada saaks.

Kell 16.20 viis Moonika mind oma autoga Rapla notari, Kille Piiburi, kontorisse. (Mu oma auto on talveräsimisest väsinud ja remondis, tänud Moonikale sõidu eest.) Sealt siis veel üks templitega papppper, mis oli tarvis NATOsse esitatavate dokumentide pakki lisada. Kl 18 paiku läkski pakike teele. Nüüd jääme õnne ootama, kas tuleb meie õuele või jalutab mööda. Ootame, ootame. Loodame, loodame.

Mida teiste kohta veel… Kõik olid tublid!: Eline – tubli! Keilo – tubli! Moonika – tubli! Inge – tubli! Lapsed – tublid! Aita – tubli! Mihkel – tubli! RebaseAndres – tubli, mis tubli! Minagi vist.

Ahjah. Siis veel üks asi, mis tundub nagu oleks juba ammu juhtunud, aga tegelikult alles täna hommikul. Andsime abikaupa ka Kaiu hooldekodule – tekid, padjad, meditsiiniga seotud muud igasugused tarvikud. Hooldekodudele püüame alati midagi kõrvale panna, ka neil pole rahaga laiutada, eriti maakohtades.

Kaunist õhtut!

27.04 Minu tänane päev möödus suures paberikuhjas tuhnides. Ka mõni dokument NATO jaoks tuli veelkord üle vaadata, selgemini sõnastada, ja siis uuesti NATO poole teele läkitada.  Lisaks, oli mul ka tegemist ühe oma isikliku varasema lepinguga, mille pidin oma vanade kõikide dokumentide hulgast üles leidma, nii et – paberid on selgelt mu sel nädalal enda alla matnud. Kuid! Lohutab see, et iga valmis tehtud paber, korda sätitud leping, allkirjastatud dokument jne, jne, on jälle sammuke edasi, et end laviini alt taas välja kaevata. :) Nii see elu kord juba on. Pole parata. Tuleb leppida.

Nüüd aga Eline päevakokkuvõte:

Et see juhtus minuga jälle, täpselt kirja viimase lause pealt suutsin terve kirjutise, mis oli väga pikk, ära kustutada!  Alustan siis uuesti.

/…/ Hommikul majja jõudes juba Keilo maalerdas kõrvalruumis, tavaliselt olen mina ikka esimene svf-ikas, aga võta näpust, täna jõudis keegi ette. Käisin hommikul meid mustade kottidega varustamas, neid kulub ikka nagu leiba;) aga pakkimist on ka tohutult.

Aitäh Priit Kuusikule, kes meid täna värvidega aitas. Meie uus kauplemispind muutub tund-tunnilt kaunimaks ja kreisimaks, aga me ju olemegi omamoodi… erilised ja te veel oodake, kallid lugejad, kui me ükskord valmis saame ja kauplema hakkame, vot siis võib suvi tulla, sest kohe-kohe paneme müüki ka palju Aini kaudu Prantsusmaalt saabunud värvikirevaid esemeid.

Tänased annetajad olid Kadri Rõõmus ja Jaak Karp, aitäh ka teistele püsiannetajatele.  Jaak tundis huvi, mis asutus see SVF siis ikkagi on, tegin talle kiire ülevaate ning sain vastu telefoninumbri, mille valimisel saame ehk teinekord kasutada transporti v töökäsi, Jaak on nimelt Piimameister Otto/Rapla korvpallimeeskonna mänedžer. Nii võib ju juhtuda, et meie lapsed saavad varsti õige mitmekülgse hariduse pallimängu alal – korvpall, jalgpall, pesapall…

Üks Jaak käis meil täna veel, meie talumees Jaak, kes tõi 2 karpi mune ja uuris pühapäevase Raikküla müügi kohta. Siinkohal siis teade kõigile, et sel pühapäeval toimub Raikkülas suur SVF-i soodusmüük kell 12-13.

Perearstikeskusest annetati meile üks selline valge köögikapp, kuhu käivad sisse nõuderestid. See broneeriti ukse taga välgukiirusel!:)

Aita käis läbi, tõi ära dokumendid, ootavad Sind! Juba küsiti ka 26. mail toimuva kirbuka kohta, kõlakad pidid liikuma Rapla peal. Igatahes, kuigi meil täpne päevaplaan on alles koostamisel, võiks kodukale üles riputada infot nende jaoks, kes plaanivad kauplema tulla – mis vaja võtta, kas on osalustasu jne.

Täna oli mulle abiliseks Monika (parandame vea, kirjutatakse ühe o-ga) ja nagu meil kombeks on saanud, sai ka tema täna endale hüüdnime- kuna sorteerisime parasjagu Prantsusmaa kaupa, siis kõigepealt muutus tema nimi kohe Monique-ks, ning sellele lisandus sobivalt Rouge Malouge (Moulin Rouge järgi). Meil on juba vahva seltskond seal: siiru-viiru, puntu-untu, rouge-malouge (nuputamist kõigile! kes need võiksid siis olla).

Õhtupoole tuli Inge seltsi ja Anneli astus läbi, Ljuda. Lapsi käis vähe, kõik vaid jooksid korra läbi, aga kole rutt oli, kadusid veel kiiremini. Kahro ja Rene käisid. Üks kordaläinud töine päev. Homme jälle!

Eline

Minu selgitus: Ei saa enne midagi üles riputada, kui meil kauplemisluba käes, mida hakkan ajama esmaspäeval – paberisaaga järelikult jätkub. Ent – SVF kirbuturg leiab kindlasti aset – 26.05.2012, meie õuel – Raplas, Mahlamäe 10, osavõtt tasuta, alkoholi ja tubakatooteid müüa ei või, muus osas lahtised käed. Üritus algab kl 9.00, kestab kuni 18.00. 16.00 – 18.00 toimub Rapla laste kontsert + moedemonstratsioon, tuleb meie lastega koostööd tegema üks tuntud Eesti moekunstnik ( varsti avaldame nime). Muu info on samuti töös alles, peagi avaldame.

Nüüd aga Tiina kokkuvõte Märjamaalt:

Tere!

Panen teele meie tänase päeva.

Lapsi oli  kohal palju. Õpilased olid täna kuidagi eriliselt rahutud ja aktiivsed- muudkui räägiti, naerdi ja sahkerdati. Üks tüdruk  oli veidike kurb loodusõpetuse tunnis saadud tavapärasest kehvema tulemuse pärast. Lohutasime siis teda ning ütlesime, et alati on võimalik tööd parandada. Lubaski nädalavahetusel aine selgeks õppida ja uuel nädalal vastama minna. Eks siis kuuleme, kuidas teine katse õnnestus.

Tegutsesime täna ühises vaimus. Nimelt oleme püüdnud valmistada töid kevadiseks oksjoniks. Meie tänane kollektiivtöö “Kevad südames”, sobiks kindlasti kaunistama mõne asutuse, keskkonnasõbraliku inimese või lastetoa seina. Töö valmistasime jääkmaterjalidest: munakarbid, riidetükid, paberitükid, pakkepaberid, paelajupid, papitükid jne. Ühises arutluses jäi kõlama mõte – ei ole vaja alati tormata poodi materjalide ja kingituse peale raha kulutama. Kui oskad loovalt mõelda ja silmad lahti vaadata, võid muuta munakarbi lilleks, papitüki puuks, paelajupi päikeseks, pallide pildiga pakkepaberi autoratasteks – lase ainult silmadel käia ja fantaasial lennata.

Kõhud täitsime vorstisaiade, võileibade, maisikrõpsude ja küpsistega.

Päikest!

Tiina, Laura ja lapsed

28.04 SVFis oli täna Eline, Keilo aga endiselt seinu värvimas. Mina täna osalesin taas lastelaulu konkursi žüriitöös, seekord Raikkülas. Alustangi sellest, mis ja kuidas seal toimus. Ürituse avas Raikküla Kultuurikeskuse ansambel “Enelas”, meile juba tuttavad inimesed – esinesid nad ka SVFi esimesel kirbuturul eelmisel suvel. Väga muhe seltskond, keda juhib Ene Kangur, kes meiegi lastega vahel laulutunde läbi on viinud. Ene on inimene, kes palju teeb, palju ka jõuab, ja kellel alati tuju hea on ja naeratus näol. Seda saab vist lubada omale nö tugevama iseloomuga inimene. Nagu Ene on. :)

Edasi. Üldiselt on laste laulmise tase üsna hea. Minu arvates on tore see, et on isegi aru saada laulu sõnadest, paar aastat tagasi pidi ikka kõvasti kõrvu kikitama + head “isemõtlemisvõimet” omama, et ära arvata, millest laul rääkida võiks. :) Kuna žürii liikmed üle Eesti on aga head selget hääldamist nõudma hakanud, siis on tulemused ka juba hoopis paremad. Mitte midagi pole ju nii hea laulda ja hästi hääldada, kui oma emakeelt.

Mis aga nüüd tõesti kurvastavalt silma on hakanud, juba mitmes žüriis sellel aastal osalenuna, on see, et lapsed on mõnikord väga mornid, hirmunud – laulavad tuimalt, rõõmuta, ilmetult. Sõnad lauldakse välja, mõtet aga mitte… See on asi, mis vene ajal veidi teisiti toimis, koolides ikka tugevalt ju nõuti ka lavalist esinemiskultuuri, mis tähendab, et pole ilus lavale niisama “kuidagi ära olema” tulla, publik ju ootab elamust. Ja sellepärast on eeltöö väga oluline! Mõni võib öelda, et nooohhh, vene ajal ja vene ajal, aga tegelikult on ikka hea vaadata küll, kui laps laval esineda oskab. See on puhtalt õpetajate suunata.

Täna olid palju tugevamad väikesed lapsed. Kõige noorem oli kolmene. Ehkki ta vahepeal pikalt mõtisklema kippus, laulis siiski oma laulu ilusti lõpuni ja oli igati väga armas. Laps sai esikoha, kuid konkurente talle tema vanusegrupis ei olnudki. Teised olid juba vanemad.

Nii. Siis saabusin kl 14 paiku SVFi. Eline rabas tööd teha. Leppisime nii kokku, et tänase päevakokkuvõtte SVFist teen ise, toetudes Eline märksõnadele, mis ta mulle paberile kirjutas:

1. Prantsuse kauba vahelt leidsin ostunimekirja:

Poulet – Ail persil, Noutarde, Herbes, Cocotte, Olives, Fanne, Champigions, Oignons, Concentre tomates, Aperetis, Persil

(Võib vaid ette kujutada, kui hea toit nendest komponentidest valmistati! Prantsuse köök on väga maitsev! On vist mulgi aeg nüüd midagi hamba alla pista – hakkab nagu tunduma. :) )

2. Spordipäeva asemel võistlused.

(Jah, täna küll pidi Martin lastega kossu mängima, kahjuks jäi see ära ja Britsu sai ülesandeks lastega spordipäev meie õuel läbi viia. Paistis, et see läks hästi ja selgitati välja parimad kotijooksjad, kaugushüppajad, suure kindaga kommi paberist välja võtmise meistrid, jne.)

3. Teksapükse saab lühendada teibiga!

(Eline leidis annetustest teksapüksid, mis olid just sellisel viisil lühendatud. Ei muud kui paistab, et inimesel on tuline kiire olnud!)

4. Tänased annetajad: Gaida, Janek Olop, Anneli Reissar, Annika Urban, Marilin ja Karin Lääts, Riina Mattila.

(Tänud meie poolt!)

5. Riina Mattila.

(Riina Mattila on Soomes elav eestlanna, kes meie lastele Soomes laagrivõimalust järgmise aasta suveks pakub. Saame temaga uuesti kokku 21. mail ja arutame pikemalt. Täna aga annetuste eest tänud ja kõigile soomlastele samuti, kellelt Riina täna kauba meile tõi.)

Lõpetuseks SVFi poolt kaunist nädalavahetust! Ühtlasi anname teada, et 1. mail on meie uksed suletud – puhkepäev.

30.04 Esmaspäev.

Ma tänast päeva kirjutada teisiti ei suuda,

ehkki kas see midagi ka tähendaks või muudaks,

elu ikka oma rada igaühel käib,

täna terveks päevaks mulle Viiding pähe jäi!

Jah, täna hommikust peale olen lugenud Juhan Viidingu luulet, et lastele luuletusi temalt välja valida. Nimelt tasapisi valmistume juba 1. juuni ürituseks “Hariv õhtu”, mille raames meile Lembit Peterson oma lastega külla tuleb ja kus tähistame Juhan Viidingu 64ndat sünniaastapäeva. Lembit oli Juhani sõber, kindlasti saab õhtu olema Juhani meenutamise poole pealt sisukas ja huvitav, aga kindlasti ilus ka seetõttu, et Lembitu lapsed pilli on lubanud kaasa võtta ja kohalolevale seltskonnale ka omi laule esitada. See on tõesti tore. Olen kuulnud nende muusikat, väga kaunid laulud…

Meie oma lastega plaanime tänutäheks Juhani luulet esitada, nii esinejatele kui kõigile külalistele. Ja seetõttu me nüüd luuletustega tegeleme. Kahe lapsega sain täna ka juba tööd teha, valisime sobivad välja ja õppisime. Aga kuidagi mõjus nii, et kogu oma ülejäänud jutugi oleks meelsamini riimidesse pannud. Siis kargas mulle korraga pähe, aga Juhan ju elaski riimides… Iga minut, iga tund, selline vast oli tema hingesund. Ja mõttemaailm.

Aga nüüd edasi päevast. Hommikul käisin läbi Rapla vallast, et kauplemislubadega ühele poole saada. Sain seal üht-teist tehtud, tarvis veel minna. Siis tulin SVFi, Eline oli seal, ning Eline vend, Keilo, värvis seinu. Selle tööga saime täna ühele poole ja suurimad tänud Keilole. Abi eest.

Siis helistasin Brüsselisse, Merikesele, leppisime kokku, kuidas viimane paber vormistada, saatsin lõpuks selle Merikesele ära, tema edastas selle NATOsse. Täname Merikest, eks kogu see asjaajamine meie toetuseks lisategevust ju ka temale tõi, kuid nüüd jääme lootma, et kõigi panusest kasu tõuseb. Mida me nõutame? Helitehnikat, et saaksime laste, kohalike pensionäride-, ja teistegagi oma suvistel kirbukatel kontserte ja muid esinemisi korraldada + ka siseruumides esineda + ka külalistele paremaid esinemistingimusi pakkuda. Nõutame ka videoprojektorit + uut sülearvutit + ekraani. Seda on tarvis selleks, et osad külalised saaksid ka ekraanil oma juttu ilmestada. Oli niisugust atribuutikat meil vägagi tarvis veebruari “Harival õhtul”, ent ajasime sel korral tumeda seinaga läbi, kuhu kriidiga maakaart jms joonistati. Selline tehnika on elementaarne tänapäeval, peaks nagu olemas olema, kui tahame tegutseda nagu tegutseme, püüame samuti ajaga siis kaasas käia. Ja loodame, et projekt heakskiidu saab.

Täna on ju volbriöö, ei tea, kas keegi meie aknasse ka täna üldse vaatab? Ilm on ilus, inimesed juba ette homset vaba päeva naudivad, kes grillib kus või muidu sõpradega aega veedab. Kuid. Meie kirjutame, kirjutame ja kirjutame. See meil käe sees. :)

Täna käis ka palju annetajaid. Toodi ikka peamiselt riideid, jalanõusid jms. Ka perekond Sinijoki Soomest, Aare ja Seija, astusid taaskord meie juurde sisse, kaasas palju kraami: kalakonservid (mille kohta ma Seijale loo rääkisin, kuidas üks laps mulle ütles, et talle maitseb heeringas. Kui küsisin, aga kuidas teiste kaladega lood on, kas lõhe või forell, ahven või tursk ei maitse, vastas 12 aastane laps, et ei tea, pole proovinud.) Seda kalakonservi, mis Seija ja Aare ka eelmisel korral juba tõid, oleme nüüd jaganud, kus vajatakse, ka selle lapse koju, kellega mul jutuajamine oli.

Seija ja Aare tõid mitu palli, erinevat sorti, erinevateks mängudeks. Siis ikka ka riideid toodi ning spordijalatseid – mida väga praegusel ajal nii jagamiseks kui ka müüki vajame! Siis lisaks kalakonservile ka makarone ja kaerahelbeid. Perekond oli need poest ostnud.

No, tõenäoliselt paari nädalaga me selle toidupoolise ära jagame. Ka täna hommikul käisid kolm pere oma abikaupa ära viimas, kindlasti oleks neile pakutu head meelt valmistanud, aga kahjuks käisid nad varem kui Sinijokid saabusid. Kuid ühele abi vajavale perele tegid rõõmu ka Tallinki padjad, linad ja tekikotid. Saime ka tekke anda ja käterätikuid, ning Prantsusmaalt Aini kaudu saadud kaupa lisasime samuti – laualinu, kardinaid jms. Tore perekond, palju lapsi, kolm neist kuulmispuudega. Lubas pere ka meie 2. juuni väljasõidule kaasa tulla. See saab kindlasti tore ja põnev matk olema.

Täname aga ka kõiki tänaseid annetajaid, ning abistajaid, kes SVFis toimetasid – Inget ja Liid. Elinelgi oli täna palju tegemist – uued stanged olid tema kokku monteerida, kaup sorteerida, müügiga tegeleda jne, jne. Polnud lihtne päev. Ausalt öeldes, ei ole ükski päev lihtne, mitte ses mõttes, et oleks kõvasti probleeme, vaid selles mõttes, et iga suhtlemine nõuab tähelepanu, ja alati tuleb kohal olla – ka siis kui aju tegelikult jutuvadast natuke lõõgastuda tahaks.

Nii, mis edasi? Sain aru, et Ljuda ja Eline on ette võtnud, et meie uus odav väljamüük toimub järgmisel korral Kaius. 13ndal mail! Ilmselt siis rahvamajas, pean selgitama veel.  Kuid keda huvitab, jälgigu reklaame, ka meie kodulehel.

Nüüd aga Tiina kokkuvõte Märjamaalt, täna toimus neil kevadine õpe õues:

Tere!

Täna olid meil koolis lühendatud tunnid . Kuna lapsed said vabaks juba keskpäeval, otsustasime koos kooli õega korraldada kooli ümbrusesse ravimtaimi tutvustava õppekäigu.

Lapsed said tervishoiukabinetis selgeks ka haava sidumise. Seoti suure hoolega.

Edasi suundusime imelisse loodusravi maailma.. Heaks teejuhiks oli kooli õde Ilme Leht. Lähema vaatluse all olid kooli juures kasvavad tuntuimad taimed. Taimede kasulikkusest said lapsed hea ülevaate. Esmalt tutvuti vereurmarohuga. Vereurmarohtu pole raske ära tunda. Tuleb otsida mõni mahajäetud kohake ja seal see sinakasrohelise puhmana võimas, mahlakas taim kasvabki. Lapsed kuulsid taime rahvapäraseid nimetusi: sammaspoolik, konnasilm, soolatüügas jne. Samuti rääkis kooli õde taime ravivast toimest. Edasi suundumise suure kastanipuu alla. Lapsed said teada, et kastaniõisi saab leotada viinas, mis on hea vanaemadele, vanaisadele liigesevalu korral. Kooliaias tutvustasime lastele nõmm-liivateed, nurmenukku, arooniapõõsast, kortslehte ja teelehte. Vaatasime mändi ning saime teada männikasvude heast toimest köha ravimisel.

Kui jõudsime kadakapõõsa juurde, teadis üks neljanda klassi poiss kohe, et rohelised marjad on toored ning korjamiseks veel kõlbmatud.

Rääkisime  lastele ravimtaimede korjamise reeglitest.

Lastele õues  väga meeldis!

Kolmapäeval joonistame ja kirjutame täna nähtud ravimtaimi ning köidame kokku raamatuks “Ravimtaimed  tervise ravimisel ja tugevdamisel”, autorid Märjamaa SVF lapsed.

Ilusat volbripäeva!

Suured ja väikesed nõiad Märjamaa SVF-ist

Homme puhatakse, peame ka meie pausi. Kolmapäevast alates läheb elu edasi nagu ikka. Ühele lapsele tuleb Raplas elav endine väga hea emakeele õpetaja, Luule, sel päeval õigekirja õpetama. Ning eks iga päev olegi meil alati erinev, mõni asi toimub, mõni asi jääb vahel ka ära, mõni asi aga sünnib äkki nagu ime. Eks ole meil iga kuugi erinev, kuigi töö on sama. Selle kuul kokkuvõtteks saame aga öelda:

Esemelist abi andsime 12 perele, kaheksale töötule ja Paldiski rahvale. Andsime esemelist abi ka Kaiu hooldekodule.

SVF huviharidustunnid – Märjamaal 12 korda, Eidaperes ja Kehtnas  7 korda, Raplas toimub laste jaoks tegevus iga päev. Osa huviharidusest võtab kokku umbes 55 last, vahel rohkem, vahel vähem. Me toetame lapsi ka, kes käivad ise huviharidustundides väljaspool SVFi, terve õppeaasta vältel oleme toetanud rahaliselt 3 last + kahe lapse arve spordikoolist laekub meile mais.

Egas muud, head maikuud kõigile meie, SVFikate poolt. PS! Täna esimest korda sel kevadel kuulsin kägu kukkumas. Ja eile oli mul õnn vabal päeval ka natuke metsas luusida, loomulikult oli mul kaasas ka fotoaparaat, Roosi oli minuga nagu alati, püsib kannul nagu liim. Lisan veel ühe pildi ärkavast loodusest, peab kõndides vaatama, et peale ei astuks. Et kui on võimalik vältida, tuleb ikka püüda vältida. Eks nemadki taha elada, egas muidu nad nii iga “krõpsu” peale oma kotta ennast ära ei peidaks. Ju ikka elu armas on.

 

 

 

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.