SVF, Siiri päevik – august 2011

01.08 Esmaspäev. Hommikul olin SVFis, tegin laos tööd ja komplekteerisin abikaste. Laos on nii palju teha, et mul tuleb ilmselt terve nädala seal sorteerida, kuna jagamise riiulitele on palju sattunud asju, mis peaksid selgelt huviharidusse ümbertöötlemisse minema.

Liisi1 saabus kl 14, nagu meil kokkulepe oli. Selleks ajaks olid appi tulnud ka Inge, kes annetatud nõusid aitas üle pesta ja Leili, kes tahtis mulle lattu appi tulla, aga kuna mina pidin kl 17 olema Tallinnas, siis otsustasime, et hoopis homme hakkame laos toimetama ja vaatame koos, mis kuhu läheb jne, jne, jne.

Kl 17 oli kunstnik Aivar Kurvitsa maalinäituse avamine Tallinna Kodulinna majas. Kohal oli umbes 10 inimest, Tiina Mägi avas näituse ja Aivar ise rääkis pikalt oma töödest ja tegemistest. Kohal oli ka Tallinna TV, tegid Aivariga intervjuu. Aivari piltidest meeldis mulle kõige rohkem “Puda munk”, kus oli kujutatud kollast kuju oranžil taustal ja lisaks ühes nurgas ka kaks lille. Aga mungal on suured rohelised silmad… Kahjuks ma ei saanud seda maali pildistada, sest patareid jooksid tühjaks, veidi on seda näha aga selle pildi vasakul üleval nurgas, kus on jäädvustatud Aivari intervjuu TVle. Ent kuna Tiina Mägiga jäi meil kokkulepe, et ma saan tema käest lillepiltidega ajakirju, siis tuleb mul Tallinnasse sõita niikuinii, püüan ka selle maali siis ühtlasi üles pildistada.

Täna oli SVFist läbi astunud ka perekond, keda oleme varemgi paaril korral aidanud. Seekord valiti lastele riideid. See on too sama perekond, kes meile vastutasuks abi eest terve ämbritäie mustikaid tõi.

Homme oleme tööd tegemas nii mina kui Liisi1 kui Leili kui Inge kui Pelle kui… ja kes kõik veel. Kohtumiseni.

02.08 Päev oli ülitihe, panen ainult punktikaupa kirja, muidu tuleb nii pikk kirjutis tänase kohta, mida keegi ei jaksa ära lugeda, ise me vaevalt jaksasime kõike töid täna ära teha, mida siiski lõpuks järjest ja peaaegu jooksujalu ära tegime.  Liisi1 oli poepoolel ja sorteeris asju, mida lattu tuua. Laos olime mina ja Leili. Rõivad, mis NII head ei ole, sorteerisime huvihariduse materjalidesse, paremad asjad poepoolelt saabusid nüüd jagamisse. Tuli ka Inge, kes pesi suure laari nõusid ära, küüris ja kuivatas ja pani kõik kenasti riiulitele uusi omanikke ootama.

Lõunapaiku tuli perekond, kes vajavad abi. Laps oli kaasas. Leidsime neile 3 patja, linu, tekikotte, rätikuid, fliisteki ning ühe meile annetatud  televiisoritest said nad ka kaasa võtta. Nendega on nii, et annetaja Tallinnast tahab juba tükimat aega ära anda mööblit, ent ma ei ole suutnud transporti leida ega ka abivajajat, kes suudaks korraga nii suured asjad ära tuua: 160×200 voodi jne. Kuna ka tänane abivajaja-pere voodit vajab jm, siis juhtuski hea õnn nii neile, aga ka Tanel Murakale, kes annetada soovib, sest perekond saab mööbli ise ära tuua. Ja sellega on asjad nüüd hästi.

Käisid täna ka kaks naist Raplast, samuti abivajajad. Kuna laos oli kaos, siis ei saanud nad täna lapsele riideid valida. Peale selle, palusin, et järgmisel korral ikka lapse enda ka kaasa võtaksid. Lubasid nii teha.

Siis tuli üks tore naine Tallinnast, tema nimi on Urve Väljas. Urve tõi meile täna kahel korral annetusi – riideid, vana vihmavarju, tapeeti jne. Kusjuures lubas Urve meid aidata Tallinnast väiksemate asjade äratoomisega, kui meil abi tarvis peaks olema, sest ta käib Raplas küllaltki tihti. Vot see on nüüd järjekordne hea õnn, mis meil sünnib SVFis, ja mis teeb seda, et meie “väike oma ühiskond” muudkui areneb ja areneb ja kõigil on hea meel ja rõõm tegutseda.

Ka kaks tüdrukut käisid jälle meil täna lilli ajakirjadest välja lõikamas, pärast aitasid mind laos ja olid üliasjalikud. Ka Irina aitas lilli lõigata, terve päeva istus vaikselt omaette meie lastenurgas ja lõikas lilli. :)

Siis saabusid ka teised lapsed, kes tööd palusid. Nii pesid nad põrandaid ja ladusid kingad ilusasti korda jms.

Siis tuli Pelle, kes tõi Soomest meile stangesid juurde ja pani need ka kokku, peale selle aitas ta kokku panna lainelise uksega vanaaegse kapi, mille me kahjuks täielikult üle kleebime, sest kapp näeb päris räämas välja. SELLEST kapist tuleb meil “kunstiinimeste riiete kapp”, kust leiavad riideid inimesed, kes tahavad omapäraselt riietuda.

Õhtu lõpuks saabusid Ljuda ja tema poeg Andrei. Saabus ka annetaja Raplast, kelle poole me kõik koos kahe autoga sõitsime ja sealt suure hulga mööblit ära tõime, nõusid ja voodiriideid samuti, mis nagu näha tuttuued on – ehkki nõukaaegsed. Aitäh annetajale, tema eelistab endiselt esineda varjunime ” üks tagasihoidlik Rapla naine” all. Andreile suur tänu abi eest, aga ka tema sõbrale – oli kõvasti tassimist. Tänud abi eest ka Pellele. Ljudale samuti tänud – tema on too sama naine, kes hakkab meil vihmavarjukottide õmblemist õpetama.

Kokku käis täna neli annetajat ja kolm abivajajat. Tänud neile, kes andsid, nii meie poolt, aga ka annetajate poolt.

03.08 Taaskord töine päev. Liisi1 oli poepoolel ja võttis ka annetusi vastu. Leili tuli tänagi appi ning koos me laos süsteemi luua+kindlustada püüdsime. Oli näha, et jagamise kastides on asjad suvaliselt tagasi pandud jne. Klaarisime kõik korda ja suure hulga väljaveninud riideid panime otse kaltsuvaiba kotti, kust hakkame materjali ribadeks lõikama. Ljuda viis endale juba eile kaks säärast kotti ekseldamiseks kaasa. Ljuda on inimene, kes ise midagi ei taha ega vaja ja kes ise ka terve oma elu teisi on aidanud.

Lõunapaiku saabusid kaks inimest juurde, kes tahtsid lihtsalt veidi aidata. Kuna nad ei olnud nõus oma nimede avaldamisega, siis ütlen, et lihtsalt üks hea naine Raplast koos oma tütrega tegid täna SVFis suure hulga tööd ära – pesid kapi puhtaks, mida järgmisena kleepima hakkame, sorteerisid sügis ja talvejopesid, mida panime kaasa lastele, kelle jaoks praegu riideid komplekteerime: 7, 9, 11, 14 aastased tüdrukud ja 17, 17, 20 aastased noormehed. Kõik käivad alles koolis ja on kokku kahe pere lapsed. Nii seadsimegi valmis neile riideid kui jalanõusid kui koolikotte.

Karl astus meilt läbi, andsin talle raha ja Karl tõi Maximast puhastuspastat CIF ja Fairy nõudepesuvahendit, kuna eelmised olid tilgatumaks otsa saanud. Kadrigi tuli meilt täna läbi ja tahtis väga appi jääda, pani põlle ette ja aitas nõusid pesta. Teatas meile ka hea uudise, et õnneks on ta nüüd omale kooli leidnud, kuhu kavatseb edasi õppima minna – kokaks. Noh, meie soovime talle omalt poolt EDU!

Siis helistas üks mees Raplast, kes tahtis annetada kaht lauda, kahju kirvega lõhkuma hakata. Nii ta veidi aja pärast meile laudadega saabus ja need ise kohale tõi. Temagi ei soovinud ennast avalikustada, leppisime siis kokku, et “üks tagasihoidlik Rapla mees”. Tänud talle laudade eest, ühe neist jätame SVFi, selle peal on hea lastel ajakirju lõigata jne. Teine laud on köögilaud ja ootab nüüd SVFis uut omanikku.

Käis ka teisi annetajaid, toodi vanu ajakirju, toodi riideid, toodi jalanõusid, toidunõusid ja veel mänguasjugi. Abisaajaid täna ei käinud. Aga helistati selleeest ja küsiti kuidas meilt abi saab. Midagi muud ei olegi tarvis, kui vallalt kirja, mis tõestaks toimetulekutoetuse saamist, ent me oleme aidanud ka neid lastega peresid, kellel niisugust paberit pole, aga on juhtunud õnnetus vms.

Tervelt pool päeva istus meil SVFis täna üks teismeline noormees, eriti midagi ta ei teinud, istus, igavles, ajas Liisiga niisama juttu. Andsin talle kätte Kroonikad ja palusin kunstiinimesi neist välja lõigata. Ta ütles, et ei tunne ega tea, kes on meie kunstiinimesed. Kohe hea meel mul, et saan teda veidi Kroonikate ja lõikamise läbi nüüd veidi harida. Omainimesi tuleks ju ikka tunda. :) Igatahes väga heal meelel asus ta tööle ja oli tore noormees muidu ka.

Kl 18 tundus mulle, et peaks olema ju alles kl 15. Aeg oli lennanud meeletu kiirusega ja hea, et vahepeal oli õnnestunud klaas vettki juua, tempo oli tõesti täitsa hull täna, nagu kõik viimased päevad on olnudki. Kui Leiliga kahekesi ladu sättisime, sain ka ühe lühikese telefoniintervjuu antud, teemal: suvised vabaõhulavastused. Ei saanud kuidagi jätta rääkimata ja kiitmata Kose lapsi, kes vapralt kuumust trotsides kaks etendust päevas mängisid, neist kõige väiksemad alles nelja aastased ja pikad tekstid peas ka veel! Teistele lavastustele ma jõudnud ei ole.

Kirju on tulnud SVFi meilile palju, ühes neist pakutakse taaskord korralikku mööblit ära andmiseks. Seekord aga mitte korteritäis, vaid majatäis. :) Osa vajalikke esemeid püüame ära tuua pühapäeval.

Kiri saabus ka Tanel Murakalt, abiajajad Juurust viisid juba täna mööbli ära. Tore, sest nende olukord oli ka vilets.

Veel aitamisest ja mitte aitamisest. Selgub, et mõnede valdade kõrged ametnikud ei mõtle sellele ega pööra tähelepanu, et toimetulekutoetuste saajate peredes ka lapsed kasvavad – nö reaalajas. Nad lihtsalt on oma arvamuse koondanud lastevanemate ümber ja nii liigitavad kogu pere ühemõtteliselt “lõpmatuteks abivajajateks!”. Kanal 2 remont Kaiu vallas on sütitanud igasuguseid huhusid, aga kas keegi neist mõtleb nendele kahele poisile, kes seal majas sellistes tingimustes päev-päevalt elasid… Ja ka too tüdruk, kes kütmata toas on talviti maganud, seal elanud ja oma koolitükke teinud. Minu arvates tasuks ikka mõelda eelkõige sellele, mis on põhivajadused ja siis hakata mõtlema, mis on häbi ja mis mitte. Vaesus ei ole häbi, eriti lapsi silmas pidades. Kes arvab, et tema enda imago on tähtsam kui tegelik olukord ja tõsine mure, see on tõesti kalk inimene. Ja pigem seda tuleks häbeneda.

Täna, kl 18, peale SVFi sulgemist tõstsin puhtaks ühe nurga, kus homsest Gerly Karu koos oma abikaasaga hakkavad panema üles meie oodatud kangastelgesid. Kuduma hakkame niipea kui kõik komponendid selleks kokku saame, kõige muu kõrval ka suured riideribade kerad, millega Ljuda juba tegeleb. :)

Reede hommikul kl 8.30 on Vello Kivi Tartust lubanud tuua ära kolm arvutikomplekti, mida annetab SVFile tema MTÜ Tehnikaringlus. Lähen Kose-Ristile vastu ja saan need kätte. Kaht pere juba teame, kes arvutit vajavad. Lähevad kooliealistele poistele.

04.08 Natuke rahulikum päev, lihtsalt sellepärast, et oli vähem külastajaid ja seega ka vähem suhtlemist. Hommikul kui SVFi läksin, hakkasin kohe meie riietuskabiini ümber tõstma, mis on praegu ehitatud Harry Potteri Fibo plokke meenutavate klepsuraamatute kastidega. Kl 11.30 paiku tulid kaks tüdrukut, kes meil nüüd peaaegu iga päev abiks on käinud, ilma et paluksin – Annika ja Mariann ( neist kahest heast sõbrannast on ka pilt meie pildialbumis, kus nad end me lastenurgas mõnusalt sisse seadnud on ja parasjagu lilli ajakirjadest välja lõiguvad), küsisid tööd ning kas aidata tarvis oleks. Oli küll ja tööd leidus päris kuhjaga kohe. Mariann võttiski mopi ja pesi puhtaks põrandad, Annika niiske lapiga käis üle seinad, kus me riietuskabiini teisaldustöid teostasime. Tüdrukud olid tõsised ja asjalikud, kolmekesi saime kähku tehtud ning kui hetke pärast saabusid Gerly ning tema abikaasa, oli meil nende jaoks kõik valmis pandud. Vanaaegsete kangastelgede kokkupanek käis lihtsamalt kui ma arvasin, ei võtnud tundigi, kui teljed koos olid.

Samal ajal toodi mõned annetused: lastematt, riideid ja jalanõusid. Samal ajal tuli ka Karl, poiss, kes pea meil iga päev käib ja kellel natuke kuulmisega probleeme on. Vahel tuleb ta ja ütleb mulle, ise säravate silmadega otsa vaadates: “Siiri, ma ei kuule, mul ei ole aparaati kõrvas.” Miks ta mõnikord kuuldeaparaati ei kasuta, seda ma ei tea, võib-olla ei taha alati kõike kuulda! :) Aga täna tõi Karl kaasa annetusi, mis ema oli saatnud. Liialdamata silmnähtavalt oli Karlil tõeliselt hea meel neid meile üle anda: ” Näe, ema saatis uued kingad, need on niisama tal seisnud ja ta pole nendega üldse käinud.” Karl küsis sealjuures ka kohe tööd ja tahtis meid aidata. Aga mul ei olnud talle hetkel muud pakkuda, kui ajakirju lõikuda, see talle kahjuks ei meeldi. Nõnda ta ära läks – “natukeseks õue” ning lubas hiljem veel läbi astuda, mida ta ka tegi.

Kuid sel hetkel, kui Karl uuesti tuli, oli just üks kuue lapsega perekond tulnud oma pakkidele järgi, mida me Leili ja kõikide meie abiliste lastega juba mitu päeva nende tarvis kokku olime pannud. Seal olime pakkinud alates sokkidest ning jalanõudest kuni talvejopedeni välja + mõne komplekti voodiriideid  lisasime samuti. Kuna neil aga polnud autot vaid motoroller, siis pakkisime neli kasti asju uuesti ümber suurtesse mustadesse kilekottidesse ja sai otsustatud, et ema läks bussijaama ning poeg viis kotid ükshaaval talle sinna järele, et siis bussiga need kodukülla sõidutada ja sealt edasi on juba koju toimetamine lihtne. Küsisin, mida perel veel tarvis oleks, selgus, et ka veekeetja on vajalik, kui oleks meil laos. Karl, kellel oli kõrvaaparaat õhtuks kõrvas, kuulis juttu ning teatas, et ema oli just hommikul öelnud, et ka üks veekeetja on neil üle. Nii ta joostes ära kiirustas, et seda SVFi tuua. Kuid tagasitulek võttis tal aega ja selleks ajaks oli perekond juba ära läinud, kui ta lõpuks uksele ilmus. Veekeetja jäi aga meile ootama, mil too pere uuesti meid külastab. No ja… Perekond tõi meile tänutäheks kaks karpi shokolaadikomme. Annika ja Mariann sõid isuga komme, teised ka. Ning ka mina.

Täna sain “lillekapi” valmis. Sellega on nüüd kõik tehtud. Järgmine suur töö on “kunstiinimeste kapp”, seda alles annab kleepida – suur kapp, väiksed pildid, ent asja me sellest kapist saame. Leili oli eile õhtul oma kodus vaadanud telerit ja meile kunstiinimesi Kroonikast välja lõiganud – kuni kella üheni öösel! Täna põikas ta meilt läbi ja tõi terve portsu uusi pilte. Mainis juurde, et mõnus näputöö teleka vaatamise kõrvale. :) …Leili on tore inimene, tõsiselt töökas naine ja ei ole tal kahju ka teisi aidata. Sama võin öelda ka Inge kohta, ja on veel palju, palju niisuguseid inimesi, kellele lihtsalt meeldib niisamagi vahel abiks olla, ilma omakasu silmas pidamata. SVFis oleme mõnikord abilisi tänanud mõne esemega, mis neile meeldib ja mida nad omale tahaksid, loomulik ju, sest midagi ikka võib ju tasuta töö eest ka vastu pakkuda. Ja tööd ei ole meil vähe, niipea kui uksest sisse astud, enam tegevusetult olla ei õnnestu. Ja SEEPÄRAST ON SVF KÕIGILE TÄNULIK, KES ABIKS KÄIVAD, NII LASTELE KUI TÄISKASVANUILE, KUNA KOOS ME VÄGA PALJU SUUDAME JA ÄRA TEHTUD SAAME.

Täna tuli ka Anne meilt läbi, kes hakkab alates oktoobrist SVFi huviharidustunde läbi viima. Tema saabus Hobulaiult ja sõitis otsejoonelt enne kojuminekut meiltki läbi, et öelda tänusõnad klepsuraamatute eest, mis puuetega laste laagris väga-väga palju rõõmu olid valmistanud! Siit siis viide sellele, et tänusõnad tegelikult ju annetajale kuuluvad. Ja nende raamatute annetajaks on AS Beweship Eesti, Aare Sild. Tõepoolest, lapsed neid raamatuid armastavad ja sellisel kujul loominguline töö neile meeldib. Nood raamatud on Rapla laste seas juba omamoodi hitiks saanud.

Aga õhtul, enne sulgemist, astus läbi ka naine, kes samuti just nagu ime meile ise ennast ilmutas. Millega täpsemalt tegu, ei räägi enne, kui kokkulepe olemas. Ei julge hingatagi, tahaks ikka, et saaksime asjad joonde ja toimima. Jutt käib supiköögi ümber.

Peale sulgemist saabusid veel ka Ljuda ja tema poeg, Andrei. Kaasas olid neil riideribadekerad – kangastelgede materjal. Ljuda tõi veel üht-teist ja kohe nad ka edasi läksid, samuti oma õhtut pidama nagu minagi nüüd kodus juba olen.

Kirju sain täna mitmeid. Raivo Orgusaar kirjutas, et miks ma ei ole helistanud, tal oli ju mikroahi ära anda! Ja tõepoolest – nii meeletult on olnud tegemist ja juuli oli tõesti väga töötihe, läks meelest helistada tagasi. Väga kena Raivost, et ta selle peale ei solvunud (stiilis – endal neil on vaja, aga helistada tagasi ei viitsi) vaid mulle uuesti oma telefoninumbri saatis. Enam ma ei unusta ja luban järgmisel nädalal ahju ära tuua, on tarvis ühel päeval Tallinnasse mul sõita ka teiste asjaajamiste pärast, eks siis ühildan käigud. Homme toon aga ära arvutid, Tiiu pojad Kaiust saavad kätte oma kauaoodatud arvuti, sest eelmine, mis neile Soomest tõime, kahjuks pilti ette ei võtnud.

Ja kurb uudis. Tõnu Susi, kes on alati Raplamaa heategevatele üritustele oma toetava õla alla pannud, suri kahjuks. Matused toimuvad Rapla kirikus, laupäeval kl 12. Tõnu oli inimene, keda minu arvates terve Raplamaa peaks mälestama. Päris kindel, et inimesed, kes teda kuidagigi tundsid, saavad teda meenutada üksnes hea sõnaga. Ta lihtsalt oli selline – tõsiselt hea ja helge inimene. Pange siis küünlad põlema, kes teavad, kellest jutt käib.

05.08 Hommik algas sellega, et punktipealt kl 8.30 olin Kose-Ristil ja ootasin arvuteid. Kokku annetati töökorras ja hooldatud arvutikomplekte meile kolm. Tänud Vello Kivile olulise annetuse eest ja tema töökaaslastele tänud samuti!

Seejärel sõitsin otse Tiiu juurest läbi, kus 9 aastane poeg üksi kodus paistis olevat. Üllatanud ilmel ja heal meelel võttis ta vastu kauaoodatud arvuti, polnud kahjuks mul aega temaga jutustama jääda, Raplas ootas SVF ja selle ukse taga Pärnust meile külla sõitnud Ivo Ilmsalu.

Ivo oli seekord kaasa toonud oma kadunud abikaasa lõngavaru, mida ta meile huvihariduseks annetas. Aga kaasa oli ta võtnud üht-teist veel, ilusa laterna, mille sisse saab küünla panna ja lisaks ka midagi magusat – kuldse tordi SVFile! Panin kohvi keema, aga niipea kui seda pakkuda sain, hakkas rahvast uksest sisse voolama ning kahjuks Ivoga me enam juttu rääkida ei saanudki.

Tuli Karl, kes juba igapäevane meie juures käija on, tuli ja tõi meile oma kodunt kolme rattaga jalgratta, seda ei pidavat enam vaja minema. Uurisin, kas Karli ema ikka teab? Karl ütles vastuseks, et ema on ka kohe meile tulemas ja ema teab küll ja tahab seda kindlasti ära anda. Ema tuligi, kaasas väiksed Karli vend ja õde. Nad koos oli armsad, toredad inimesed, tore perekond.

Siis hetk hiljem tulid abivajajad Juurust – ema, kellel oli äsja seljaoperatsioon ja tema 13 aastane poeg, samuti Karl. Saime neile voodiriideid anda, ka teleri andsime, ka ühe hommikul saadud arvutitest sai Karl – oi kui hea meel tal selle üle oli! Nimelt – too ema käis meil kord juba ammu, palusin tal nii nagu ikka ma alati palun, kirjutada mulle meilile kogu vajalik info, mida oleks perel kõige pakilisemalt tarvis. Ema aga ei vastanud ega vastanud ega vastanudki. Jutust olin juba küll aru saanud, et mööblit neil üldse ei ole, kuna lahutus selja taga ja ema on elu lastega üksi alustanud uuel elamispinnal, siis aga ka töötuks jäänud. Ma juba olin vaadanud tookord neile valmis nii voodid kui muu, kuid ei saanud neid kätte, sest jäin meili ootama, mida aga ei saabunud, kuna – ARVUTIT samuti ei ole jne, jne. Sellest ajast alates olen alati endale vihikusse kirja pannud kogu vajaliku info, ka telefoninumbri jne. Täna veel hakkan organiseerima, kust nad saaksid mööbli, kuna annetajaid on mitmeid ja perel oleks võimalik ka ise transport organiseerida. Nendega saame asjad korda.

Polnud Juuru rahvas veel ära läinud, kui tuli Piret Märjamaalt, kelle pere oleme paljudel kordadel juba aidanud. Piret oli kord omale poepoolelt seeliku ostnud, aga rahast jäi puudu ja nüüd tuli ta seda ära tooma. See oli temast kena. Kuna meil oli aga nüüd juba kaks kolmerattaga ratast, siis ühe andsin Pireti väiksele nelja aastasele tütrele, kes tal täna samuti meie juures kaasas oli. Piret lubas eelmise ratta tagasi tuua, mis me SVFist neile kevadel andsime, see olla veel liiga suur tüdrukule ja nad olid selle ratta ka ilusti korda teinud, nii et nüüd saab järgmine laps juba töökorras ratta.

Kui Piret ära läks, tuli kohe veel üks perekond Juurust. Kahe väikse lapsega pere, kolmas tulekul. Panin kõik kirja, mis nendel mureks ja võtame tagasi ühendust, kui abi saame anda. Riideid hakkame kastidesse pakkima järgmisel nädalal.

Siis tuli ka too pere, kes mõni päev tagasi linnast annetatud mööbli ära tõi. Olid üliõnnelikud ja väga-väga rahul. Lubasid appi tulla, kui meil eales tarvis peaks olema.

Kui nemad lahkusid, tulid annetajad – toodi riideid, aga ka jalanõusid. Mööblit täna ei toodud ega ka nõusid mitte. Kuid käisid inimesed, kes infot küsisid, kuidas me asju vastu võtame ja millal. Selgitasin, ei ole keeruline, võtame alati vastu, kui avatud oleme – peaksid olema terved, puhtad ja töökorras. Ka üht elektripliiti pakuti, selle võtame väga-väga vastu, kuna on mitmel korral meilt küsitud ja praegu SVFis neid enam ei ole – oleme kõik ära jaganud.

Kui annetajad olid lahkunud, tuli veel üks abivajaja-perekond kolme lapsega – kaks neist väiksed, kolmas suurem. Võtsin info ja hakkame järgmisel nädalal pakkima ka nende jaoks.

Seejärel saabus veidikeseks ajaks rahulikum hetk. Kadri, kes täna abiks oli, oli sorteerinud ära nõud ja teinud kõik, mida oli tarvis teha. Ka Karlile ei osanud ma enam tegemist pakkuda, temast on meil ajapikku saanud see inimene, kes seletab teistele lastele, mis on meie klepsuraamatutes ja kuidas kleepida jne, jne, jne. Karl on meil SVFis lastele giidiks. :)

Irina tuli, istus maha lilli lõikama. Nii ta seal tervelt pool päeva omaette nohisedes tegutses. Kuna me laseme SVFi muusikakeskusest vaid klassikalist muusikat, kujutan ette, et seal sedaviisi vaikselt tööd tehes võib päris mõnusalt meditatiivne olek tekkida. Kõik, kes meil abiks käivad, teevad seda ise, ilma meie palumata. Et Irina aina jälle ja jälle meile tuleb, ennast vaikselt tegutsema sätib, näitab, et ju siis meeldib. Ta oli ka väga õnnelik, et oli endale tööotsa leidnud! See on hea tõesti, tööta inimene on nagu juurteta puu, lahti ja tuulte tõugata. Aga juuri tuleb kõigest hoolimata ikka püüda ajada ning vaadata, kuhu nad kinnituksid. Ent Irina aitas pesta päeva lõpul ka põrandad, tänud talle, sest mul olid käed üksjagu tööd täis ka õhtul veel.  Õnneks jagus nii, et tüki kuldset torti saime Irinalegi koju kaasa anda.

Muud midagi täna, oli lihtsalt palju tööd ja “kunstiinimeste kapp” on ka juba ette võetud, kleepisin igal vabal hetkel.

Liisi1 oli täna oma perega, Raiko aga saatis kirja:

Tere Siiri,
Kirjutasin väikse pöördumise inimestele huviharidusest, vaata kui k6lbab, siis seda v6ib kasutada kusgil
Terv
Raiko

Kuid manus kahjuks ei avanenud, palun Raikot uuesti, et ta saadaks veelkord. Kõik kirjutised huvihariduse teemal on teretulnud, avaldan need kodulehel. Tänaseks aga minu poolt kõike head ja ilusat õhtut. Homme on SVFis minu asemel kuni kl 14ni Inge. Sealt edasi olen 16ni ise. Kellega kohtume, sellega kohtume.

06.08 Laupäev. Kirikusse oli kokku tulnud väga palju rahvast. Kohale oli saabunud palju muusikuid ja teisi kultuuriinimesi, poliitikuid, tema töökaaslaseid – endisi ja viimaseid, kellega ta koos töötanud oli. Kurbusega avaldati kaastunnet ning hüvasti jätta sedavõrd suurepärase inimesega, nagu seda oli Tõnu Susi,  oli kõigil isemoodi raske. Aga… juba on matusestki möödas mitu, mitu tundi. Nii lähebki ju tegelikult meeletuma kiirusega aeg – aasta, 10 aastat, 100 aastat…  Nõnda läheb mööda ka elu. Aegamööda. Eks igaüks meist lahku sel hetkel, kui teisiti enam ei saa.

Küllap on ju olemas üks teine paik, üks teine olemine ja kulgemine. Seda, et selline maailm olemas on, on uskunud kõik targad mõtlejad, kes iial elanud on – nii füüsikud, kui matemaatikud, kui täheteadlased, kui kirjanikud, kui kunstnikud, muusikud jpt, jpt. Igaüks omal moel tajub SEDA “aeda”, nagu igaüks oma hingegi (samuti ju silmaga nähtamatut) tajub. Ja oleks hea, et nood inimesed, kes siin ilmas elanud selliselt, et neid heaga meenutama jäädakse – et nende hinged seal end hästi tunneksid. Päris tihti olen mõelnud Juhan Liivile, kelle mõni luuletus mulle väga lähedaseks on saanud ja kuna vahel laulan neid luuletusi, siis oleks need nagu osaks ka minust endast saanud. Olen mõelnud sellele, nagu temast räägitakse, et ta olla katnud kevadel äkkkülmade saabudes põõsaid oma seljariietega. Et neil külm ei oleks.

Kui kõik inimesed selliselt elu ja elavat armastaks ja salliks, ei peaks me nii kartlikult aina elama. Ning kui hakata vaatama, siis tundub, et inimesed kardavad paljusid asju just seetõttu, et need on seotud teiste inimestega.

Aga nüüd SVF. Pärast matust läksin SVFi, Inge oli kogu hommikupoole minu eest tööl ja oli suurepäraselt toime tulnud. Nägin, kuidas ta SVFi tööd ja olemist nautis. Tore. Nii ju peabki, kui ikka tegelikult ei meeldiks, siis ei tuleks ka õige asi välja.

Irina oli ka täna kohale tulnud, säras ja oli rõõmus ja taas – lõikas pilte. Ka lapsed olid täna tulnud, mängisid meil lastenurgas. Niipea kui mind nägid, kohe küsisid tööd. Õpetasin siis, kuidas põrandaid pühkida: harjaga lükkad mustust ees, ise kõnnid järgi, varbad puhtad! :) Nii nad meil kambakesi terrassi puhtaks pühkisid ja seejärel kutsusid mind aga vaatama. Ma ütlesin siis, et nii puhas, et kasvõi laku üle! Sellepeale nad hakkasid naerma ja küsisid tööd juurde. Panin nad siis joonistama. Üks poiss joonistas lumememme. Palusin, et joonistaks ka iseenda, siis ma saaks paremini aru, kui suure lumememme ta paberile “ehitas”. Kui töö valmis sai, siis oli lumememme kõrval õige pisike kriipsukuju tehtud.

Lastest kaks ühe perekonna last ütlesid, et olid mõlemad hommikuks ainult ühe võileiva söönud ja ei tea üldse, millal ema koju tuleb. Kell oli aga üle kolme juba. Inge ruttas siis poodi, meie punaste krosside panipaigast võtsime veidi raha, Inge otsis leiba, võid ja vorsti, piima ja mahla. Tõi oma tütre aiast veel lisaks ka mõned kurgid ja tomatid ning nii asusid Inge ja Ljuda (kes samuti vahepeal saabus) lapsi toitma. Paistis küll, et lastel kõhud tühjad olid.

Kl 16.30 sulgesime uksed ja saime ka ise täna varem puhkama. Hoolimata sellest, et täna ju laupäev, seega paljude jaoks puhkepäev, käidi täna meile siiski annetamas – toodi kardinaid, riideid, jalatseid, üks paar rulluiskegi. Aga toodi ka üks elektripliit ja selle kohal käiv ventilatsiooniseadeldis. Pliitist on palju abi, seda on mitmel korral küsitud meilt. Täname.

Kena nädalavahetust ja hoidke siis üksteist – ega elu ja aeg lõputu ole.

07.08 Pühapäev, SVFis puhkepäev. Aga sain täna kirja, et teisipäeva õhtul saame ära tuua mööbli Tallinnast, see on vast viimane sõit ja vedu, mida ise teen. Miks? Seepärast, et veod on väga kallid, me ei jõua SVFiga kaugeid sõite kinni maksta, ikkagi oleks hea, kui vedusid organiseeriks kas abivajaja, abiandja ise või vald.  Abiandja ise? Ent kui annetaja peaks viima asjad prügimäele, siis maksaks see mõnikord rohkem veel, kui et meile tuua. Siis pigem juba meile tuua, saame paigutada ära ja vastu võtta, olenevalt esemetest. Tuleks enne teada anda. Ühesõnaga, kuniks meil muud varianti ei ole, tuleks edaspidi arvestada annetajatel ja abisaajatel nende tingimustega.

Homme on SVF jällegi avatud, kl 11 – 18ni teeme tööd ja toimetame. Järgmisel nädalal pakime jälle riideabi mitme pere lastele, tuleb päris hulgaliselt komplekteerida sel korral, kool algab ju vähem juba kui kuu pärast. Kui on kellelgi poiste jalanõusid ära anda, oleksime tänulikud, abikastide komplekteerimisel on nendest alati puudus. 38-45 on vajatud numbrid, kummikutest kuni kingadeni välja.

08.08 Hommikust peale oli palju tööd, Leili tuli appi, Inge veidi hiljem. Kuna hommik oli külastajate poolest hõredam, siis kleepisin kappi, on tarvis ruttu valmis teha. Lapsed tulid – kõigepealt Karl, kes meil iga päev käib, siis teised lapsed.  Karl on asjalik, aitab ja teeb asju hoolega, meil on hea meel, et ta meil käib. Ent kui küsisin teiste laste käest, kus nende vanemad on, selgus, et lastest kahe lapse ema olla poe juures… Nood lapsed olid meil kuni kl 16ni, vahepeal andsime värsket kurki süüa ja mahla juua, mille SVFi tõi Ivo Ilmsalu, kui viimati käis. Lapsed olid meil täna 3 – 7 aastased. Ja ma pean ausalt öeldes ütlema, et nii asjad ei lähe, sest me ei ole lasteaia asendusasutus, kuhu oma lapsed hommikust õhtuni mängima saata, lootes, et küll meie seal toidame ja teeme töö, mida kodudes teha ei viitsita. Olin päris kuri, kui üks isa õhtul oma lapsele süüdimatul ilmel järele ilmus.

Annetusi täna meile ei toodud. Inimesed pole harjunud, et me ka esmaspäeval avatud oleme. Aga hommikul käis pere, kes meilt varasemalt abi on saanud, nendele saime kaasa anda keedupotte, mida nad meilt palunud olid. Pere ostis mõned asjad ka poepoolelt, olid väga rahul.

Leili tegi täna tõesti meeletult tööd, oli kõik lõpuks tema käe all saanud ilusti korda ja puhtaks ja paika ja nüüd hakkab tõesti süsteem kujunema meil laos nii nagu olema peab. Enam ei luba me inimestel ise riideid valimas käia, pakime neile ise abipakke kokku või oleme kõrval. Et ei läheks jälle kõik segamini. Ka üks tore mutike käis täna abi küsimas, tuli võõrastavalt ja küsis, mida tähendab meie heategevuskeskus. Seletasin talle ja küsisin, kas tal on mingi mure. Kuigi oli ju niigi näha, et tal vist on tõesti mure. Leili panigi siis ta peast jalatallani riidesse, kingad ja jope ja sall ja müts ja kampsun jne. Naine oli väga õnnelik, ei teadnud kuidas tänada. Soovitasin tal meie peale lihtsalt hea sõnaga mõelda.

Nii see päev läks ja kiiresti läks. Homme tuleb väga tihe tööpäev, linnast tarvis annetused ära tuua, ka ühe abivajaja võtame kaasa, kes osa annetatavast mööblist otse omale ära viib. Ülejäänu toome esialgu SVFi. Eks siis järgmised abisaajad selguvad.

09.08 Täna hommikust peale oli tegemist palju. Enne kui SVFi sain, oli meie ukse ees Eesti Posti auto, toodi meile pakk Viinist, ühest sealsest muuseumist, kus juunis koos Kristjan Randalu ja meie band-orkestriga esinesime. Kahes pikas rullis olid plakatid, mida palusin meile saata: Gustav Klimt, Salvador Dali ja Egon Shiele, näituste reklaamplakatid. Mis ma nendega teen? Olen tähele pannud, et kui lapsed vaatavad meie väljapanekuid, siis nad varsti tulevad ise küsima, kes ja mis ja… Eks siis räägin lastele, kes need inimesed olid ja mida nad tegid. Sealt edasi uurivad nad juba ise internetist ning ega see ju halvasti saa mõjuda.

Aga niipea kui uksed avasin, tuli tänaseks õnneks appi meile Leili. Temata oleksin olnud täna kindlasti omadega päris plindris, sest päev kujunes nii poe kui laopoolel ülimalt kiireks. Leili oli kaasa toonud oma aiast ilusad kõrged gladioolid, mis terve päev meie töölauda kaunistasid, ent õhtuks hoopis mulle koju kaasa võetud said – kuna Leili need isiklikult mulle kinkis. :)  Tuli ka Inge, kes tõi kooki ja tegutses pistelist meie juures terve päeva.

Seejärel saabus perekond, kus lapsed riideabi vajavad, kirjutasin kõik üles ja pakkimiseks läheb kohe kui järjekord nendeni jõuab. Võtame siis ise ühendust ja teatame, millal järgi tulla. See perekond vajaks ka pesumasinat, aga täisautomaatset. Muud esemelist abi nad ei vaja.

Saabus naine Raplast, kes kahele lapselapsele riideid valis, paar kilekotitäit ta saigi ja oli väga rahul.

Annetusi toodi täna palju, mänguasju, jalanõusid, riideid, toidunõusid. TÄNAME.

Väikestel lastel ma täna meil mängida ei lubanud, kuna mõned laisad vanemad on hakanud meid võtma lasteaia mugava asendusena, aga seda me siiski ei ole. Meil saavad käia ainult need, kes tõepoolest asjalikult aidata oskavad – Karl, ja veel mõned teised lapsed.

Käis meie juures täna ka Viivi Kesküla, Kaiu apteeker. Kinkis meile pika rohelise gladiooli ja ütles: “Alguses olid kõik rohelised!” Olen selles osas temaga täielikult päri. :) No, ajasime veel natuke terast juttu, Viive tõi mulle ühe pildi, mille ta just minule mõeldes teha lasknud oli. Sel pildil on taevas ja elujõgi ja rand ja üks lind, kes puu otsas laulab. See lind pidavat mina olema. :)

Näitasin Viivile meie elu, kuidas toimime ja mida teeme. Kuna rahvast käis ja koguaeg oli midagi teha, ega siis ka Viivi meie juurde väga pikalt jutustama jäänud. Ja kindlasti nägi ta, et “see lind tegelikkuses ammu juba enam puuotsas ei laula”.

Kl 15.30 pidin aga ära minema, kl 16 tuli Liisi1 ja võttis ohjad oma kätte. Kl 17.30 olin Tallinnas, Paide tänaval, kus annetati SVFile mikroahi, mille ka taas Raplamaale saabudes kohe perele ära viisime, kuna sõitsime neist mööda niikuinii. Tiiu Kaiust sai selle, poisid tulid silgates uksele, sain teada, et arvuti, mille Vello Kivi neile annetas, töötab ja kõik on sellega kombes. Nüüd on selle perega nii, et see, mida me püüdsime, on tehtud. Nüüd jääb siis see TORDIROOS veel ainult: poisid lubasid paremini õppima hakata.

Kl 18 olime Nõmmel, Pelle aitas sõita, käru oli meil taga. Maja ees oli ka juba teine buss, abivajajad Juurust ja kes nüüd ikka tõesti omale koju kõik enamvähem said, mis puudu ja tarvis olid. Sel perel ei olnud üldse mööblit, nagu olen varem juba siin päevikus maininud, üksikema kolme lapsega + töötuks jäämine + seljaoperatsioon + tragi ja tore inimene + hoiab oma lapsi! Tiia, annetaja Tallinnast, andis nende perele: külmkapi, pesumasina, sektsioonkapi, kardinad, laelühtri, veel ühe suure kokkupandava kapi, koridorikapi koos peegliga jne, jne. Meie tõime ka SVF mõned esemed, mida ära taheti anda – mõned kapid ja toolid ja kolm telerit.

Sõitsime siis Raplasse. Juuru abimehed tulid meiega, et aidata asjad maha tõsta ja ka meie juurest üht-teist veel peale laadida, mis meil perele linnast toodud asjadele lisaks anda oli: üks kušett, köögimööbel, kohvimasin, kaks alumiiniumpotti, kohvitassid. Ühesõnaga – ma usun, et täna pere, kes abi sai, kindlasti mõttes veel Tiiat tänavad, sest selle pere elu on nüüd kindlasti paremale järjele saanud.

Tänud ka Pellele, kes roolis oli ja kõike korda ajada aitas. Tänud neile kahele mehele, kes meile appi tulid ja SVFis asjad sisse aitasid vedada.

Mida öelda lõpetuseks… Tänud kõigile, tuttavatele ja võõrastele. Ilus päev oli. Nüüd on aga juba öö ja homme vaatame, mis edasi saab. Homme rullib SVF jälle oma elufilmiekraani alla ja laseb pildil edasi joosta. :)

10.08 Ja tavapäraselt tihe tööpäev. Hommikul puhastasin kapid, mis eile õhtul SVFi tõime. Saabusid annetajad, päris mitu inimest. Toodi jalanõusid, mänguasju ja riideid. Eile õhtul oli toodud ka veel üks kohvimasin koos tassidega – üks ilusam kui teine ning ka pakk kohvi oli kaasa pandud. Tegime omale siis kohvi täna, kuna endine kohvimasin saigi abivajajale juba ära antud.

Tulid uued abilised, Ingrid ja tema tütar Kadri. Ingrid on kooliõpetaja. Palusid võimalust aidata meid ja nõnda ma laos neile tööd leidsingi. Kokku päris mitu abipakki oli tarvis valmis pakkida, mitme pere lastele ja nii nad tegutsema asusid. Olid meil kaua, lahkusid alles peale lõunat. Suured tänud abi eest!

Leili oli täna taas aitamas. Leilit nimetan lao bossiks, sest seda ta ju praegu meil ongi, teab täpselt mis ja kus ja kellele. Ja ma ei kujutagi enam ette, kui ta enam meil käima ei hakka. Leili päristöö algab koos kooliga. Pole parata, palka me veel ju maksta ei suuda, kuigi Leili võtaksin tööle paugupealt! Aga küllap ta vahel ikka meilt läbi astub ja alati on hea niisamagi näha, Leili kuulub mõtteliselt nagu juba SVFi tegijate meeskonda! Tahan Leilit tõesti kiita, naine teeb südamega tööd ja abistab keda iganes, kes tema juurde lattu abi saama tuleb. Vot nii.

Irina käis täna ka. Tulles ulatas mulle jäätisetorbiku. :) Nii ta meile jäi ja ajas juttu naistega ja lõpuks pesi põranda meil. Ning kleepis kleepelindiga kanalisatsiooni avad kinni, mis meil põrandal mõnes kohas on ja mis veidi halba lõhna levitavad, on ju osad ruumid olnud varasemalt köögiruumid.

Liisi1 käis samuti meilt läbi. Liisil algab sügisel kool ja teda saame nüüd SVFis veidi harvemat näha, millest on samuti kahju, aga täielikult tuleb endale aru anda mul, et noor inimene peab ÕPPIMA ja oma koolid lõpetama. :) Ja Liisil on ka veel väike tütar ja pere. Nii, et nii. Ja täna tõi Liisi meile oma lõpetamise puhul väga häid mustikakooke! Sõime ja tänasime Liisit kookide eest nagu jumalat, sest koogid olid tõesti vapustavalt maitsvad! Ei pidavat muud tarvis olemagi: muffinisegu, mustikaid, sulatatud shokolaadi ja seejärel ahju.

Abiks olid meil täna ka Kadri, kes tegi palju tööd, Karl, Rait ja üks tütarlaps, kelle nime ma kahjuks ei küsinud. Aga nad kleepisid piltidega üle kaste, mida meil tarvis läheb. Ja pean nentima, et neil hakkab teatud vilumus ilmnema juba! Tore, tore.

Abiks olid ka Mariann ja Annika, tegid lastenurga korda, lõikasid pilte, aitasid riietekorvid korda panna jne, jne. Head tüdrukud mõlemad ja asjalikud.

Inge tuli ka õhtul, ajas naistega juttu ja lubas homme hommikul mind asendama tulla, kuna ma olen homme Kanal 2 saates Kodutunne. Annan väikese intervjuu Kaiu pere teemal, keda nad aitasid ja kelle kodu ( lapsed)  nüüd hoopis uutmoodi elab ja hingab. Peale intervjuud sõidan pr Erna Sepa juurde, kellega koos sõidame Murastesse ja kes annetab meile nii kangareste (veneaegseid) kui muudki huvitavat, mida saame huviharidusse suunata. Loodan tagasi SVFi jõuda ühe-kahe paiku.

Üks perekond viis täna ka abikastid ära, mis Ingrid ja Kadri pakkinud olid. Loodame, et jäädakse rahule.

Niisugune oli meie päev täna ja juhtus asju enamgi veel, aga pole tarvis kõike ju nii peensusteni kirja panna, jäägu ikka ridade vahele ka midagi.

Aga siiski! Ka üks naine, kellega tegelikult kunagi üsna jupp aega tagasi isegi natuke suhtlesime, aga ma ei tundnud kohe joonelt ära ega viinud kokku, kuigi vaatasin küll, et tuttav nagu kuidagi… , käis meil täna Raplas. Tema nimi on Kaari Klesment. Kaari tõi annetusi SVFi ja pakkus tõsist abi, kui vahel Tallinnast oleks tarvis midagi suuremat ära tuua, tema perel on kaubik ja saaks meid vahel aidata. Jah, oleks küll meile suureks abiks, kuna sõidud on meie jaoks alati “küsimus” olnud.  No, sellest oleks palju abi – otsesõnu, jah muidugi on meil tarvis mõni asi vahel ära tuua, pole kahtlustki. Nii, et me panime selle hea pakkumise omale kõrva taha.

11.08, neljapäev. Täna algas hommik vara. Kõigepealt sõitsin Tallinnasse, Raadiomajja, kus ma Kodutunde saatele oma kevadel kirjutatud kirja taustaks peale lugesin. Seejärel külastasin pr Erna Seppa, kes on palju artikleid ning ka raamatu kirjutanud puhta vee tervislikkusest ja sellestki, kuidas kodustes tingimustes kraaniveest puhast vett saada. Pr Erna soovis SVFile annetada vanade veneaegsete kangaste ülejääke – neid oli päris palju. Eks soovinud ta annetada ka muud, aga tõenäoliselt me siiski suuri ja mahukaid vedusid enam ise tegema ei hakka.

Kella 13.35ks jõudsin Raplasse, SVFi. Inge juba kibeles minekule, tal oli oma lastega täna koosviibimine. Kohe, kui saabusin, saabus ka rahvast – kes annetas, kes ostis, kes uuris niisama. Üks vanapaar lubas meile tuua saksaaegseid ajalehti – vot see oleks alles meile huvitav materjal – nii eneseharimiseks kui ka muuks.

Ka lapsed käisid täna. Kaks poissi aitasid mul autost suured kotid ära tuua, mis pr Erna mulle kaasa oli andnud. Lapsed olid tublid, küsisid koguaeg tööd juurde. Homme plaanin nad panna riideid lõikama ja ribadest kerasid kerima, kaltsuvaipadele kulub palju materjali.

Pakkisin täna abivajajatele riideabi kaste. Homme sellega jätkan. Aga õhtul koju tulles nägin, et on mulle kirja saatnud Rait Roland Veskemaa, ETV-st, kes pakub abi vedude teostamisel Tallinnast Raplasse, kuna ta niikuinii palju meie kandis käib:

/…/ Vaatasin põhjalikumalt SVF kodulehte ja lugesin Sinu sissekandeid. Kirjutistest jääb kõlama, et tihtilugu on vaja transporti Tallinnast Raplasse, kuna minu lapsepõlvekodu ja praegune maakodu asuvad Raplamaal Kehtna vallas siis nädalas korra ikka seda teed sõidan ehk siis kui on transpordiabi vaja saan seda hea meelega osutada. Lugesin ka nimekirja vajaminevatest asjadest ja hetkel on küll mitmeid mööblitükke üle mis küll pole uued, aga on korralikud ja kasutuskõlblikud. Kui nad üle vaadanud annaksin teada mida saaks ära anda ja tooks need siis teile!

Tervitades,

Rait Roland

Abi vedude koha pealt on tõesti teretulnud ja meil on pakkumise üle hea meel. Mitu inimest on juba teada andnud, kes selliselt aidata saaksid, paistab, et nii saamegi ehk vedudega ka tulevikus jätkata. Kuna, jah, päris keeruline on olnud neid pikki sõite teostada, palju on ka tööd kohapeal, SVFis. Siiani oleme ikka hakkama saanud, aga vahel on mõni annetaja olnud ka meie peale pahane, et me kohe pole suutnud annetusi ära viia. Eks iga tegemine ju võta natuke planeerimist ja aega samuti, pole parata.

Aga tänaseks kõik. Niipalju veel, et hommikul olid käinud abivajajad ja Inge pani nad kõik kenasti meile raamatusse kirja. Vaatame, mis homne toob.

12.08 Tänagi oli päev päris rutakas. Enne SVFi jõudmist jõudsin ära käia neljas kohas ja asju ajada, mis SVFi jaoks korda ajada tarvis oli. Kui jõudsin kohale, oli juba päev täielikult käimas ja kohe tuli ka inimesi. Külastas meid väga tore inimene SEB-st, Merike Pappel on selle naise nimi. Vaatame, kuidas meie koostöö kujunema hakkab, igatahes näitasin kõike ja selgitasin meie tegevust nii nagu see meil käimas on. Samal ajal aga saabus rahvast. Tuli ka Rait Roland, kes eile mulle kirja kirjutas, tuli koos oma sõbraga. Pakkusin neile kohvi, kuni ise veel Merikesega asju arutasime. Kui Merike oli ära läinud, siis minu üllatuseks annetasid Rait ja tema sõber meile mikroahju, televiisorialuse, kummuti, voodid (2tk ja korralikud) – need olid neil juba kohe Tallinnast kaasa võetud. SUURED TÄNUD vajalike asjade eest! Ühele abisaajale püüdsin ka kohe helistada, kes oma lapsele hädasti voodit vajab, aga ta ei võtnud telefoni vastu. Helistan homme uuesti.

Ent üks kušett, mis oli juba kinni pandud, viidigi täna ka ära, pere poolt, keda samuti oleme juba aidanud ja kes esemeliselt nüüdseks jalgadele on saanud. Selle pere tänud ANNETAJATELE on ka kindlasti südamest tulevad.

Rahvas tuli, rahvas läks! Annetusi toodi täna palju – riideid, jalatseid oli vähem, aga toodi ka kangamaterjali ning lõngu ning õlivärve maalimiseks. Saabus ka nõusid. Ljuda saatis oma poja Andreiga meile kasti, kus oli kilekotte ja kohvitasse ja… Palju asju ühesõnaga.  Ja käis ka Kaie meie juurest läbi, taas annetused kaasas – tekid, riided, toidunõud. Arutasime, mida teha ühe perega, kus mees kodus tööd teha ei viitsi, kodu ümbrus on nagu lagahunnik. Mõtlesime, et tuleb mehega veidi juttu teha! Mina olen võib-olla liiga õbluke, kuigi mul on tugev hääl (vot kui ikka võtan kätte ja hüüan nii et maja väriseb: “TÖÖLE!”) , ei pruugi ta mind üksi siiski kuulata, aga Kaie paneb küll asjad paika niiet nurumisele isegi mitte millimeetritki ei jää. :) Nojah, nali naljaks, kuid koduümbrus tuleb mehel tõesti korda teha, muidu me asju ei anna. Mis mõttes peaksid inimesed tahtma oma annetusi jagada kohtadesse, kus ümbrusest ja ümberkaudsetest ei hoolita? Nii lihtsalt ikka asjad ilmas ei käi. Eksole.

Lapsed oli samuti mul täna abiks. Karl oli kohal, nagu alati ta meil juba käib, hea südamega ja tore poiss on Karl. Kõike aitab teha, mida tarvis ja ülimalt asjalik on. Temaga on hea koostööd teha, ei ta virise iial ega hädalda. Ja Mariel, kes äsja Inglismaal reisil käis, on samuti tagasi ning taas meid tihti külastamas. Teine tüdruk, kes lastega kaasas oli, on samuti tõsine ja asjalik abistaja, aitas täna jällekord pesta põranda ja selle eest ma kinkisin talle seeliku. See talle väga meeldis.

Täna annetasin edasi ka Puhhi postkaarte, neid said Rapla täiskasvanute gümnaasiumi inglise keele õpetaja, kes ise kaarte küsima tuli ja kes oma keeleõpet neil teostama hakkab,  aga sai ka Vesiroosi gümnaasiumi vene keele õpetaja – samal eesmärgil. Rõõmustan mina, kes just niisugust kasutamist mõttes hoidis, aga usun, et Aare Sildki ei pea annetamist kahetsema. Läheb tema firma annetus asja ette!

Ka Ene Kangur Raikküla rahvamajast astus täna meile sisse, lubas tulla Raikküla naistega meile kontserti andma. See oleks küll väga kena. Ehk teemegi augusti lõpul ühe ürituse, mida praegu kavandan, aga annan sellest järgmisel nädalal kindlamalt teada. Sinna sobiks naiste laul väga hästi! No, vaatame, mis elu toob.

13.08 Päev oli vaiksem külastajate poolest. Ühele perele saime anda täna elektripliidi, selle kohal rippuva ventilatsiooniseadeldise, arvuti, teleka, riideid, toidunõusid. Ma otsustasin nüüd nii, et peredele osasid asju mitte päris tasuta anda, võtsin täna asjade eest transporditasu, kuna mõned annetatud asjadest on meie enda ära toodud erinevaist paigust, kokku päris palju kilomeetreid. Nii hakkame tegutsema ka tulevikus, sest teeme küll tasuta tööd, aga sõite pole võimalik tasuta teostada, kuigi nüüdseks on juba mitmed meid lubanud vedudega aidata – lugu on nii, et aidatud vedude teel meile saabunud asjade eest ja edasiandmisel me ka transpordi eest abisaajailt tasu ei võta. Seda arvestame ainult SVFi sooritatud sõitude pealt. Me lihtsalt peame nii tegema, kui  tahame põhiasja ajada e. HUVIHARIDUST! Minu jaoks on see A ja O, kuna esemed tulevad, esemed lähevad, arusaadav, et ka asju on eluks tarvis ja riideid jne, jne. Ent anda lastele võimalusi ennast harida ning arendada, sellel on hoopis teine mõte ja see huvitab mind SVFi asjaajamise juures kõige enam.

Täna pakkisin mitmele perele ka riideabi. Olin laos ja sain tegutseda kõiges rahus, ehkki lapsi käis täna palju. Kõik nad muidugi küsisid tööd, nii paningi neid riideribasid lõikama. Neid läheb meil varsti juba tarvis, kui vaibatööstus SVFis lahti läheb.

Inge käis ka abiks, aitas meil nõusid pesta ja põrandat, kuigi hommikul pesin ise ka ja koristasin, päeva jooksul ikka tekib üht-teist, mis ei käi meie üldpildiga kokku. Ljuda tuli samuti, tõi kaasa abivajajate perekonna. Andsime neile voodiriideid, toidunõusid ja otsisime väiksele viie aastasele poisile jalatseid, kuna ta enda omad juba väikseks olid jäänud. Aga ei leidnud parajaid kahjuks. Hakkan neile järgmisel nädalal abi kokku panema, siis vaatame, mis saab.

Esmaspäeval on SVFis Liisi1, mina olen tagasi teisipäevast alates ja kõik päevad. 20 augustil plaanime kinni olla. Kaunist nädalavahetust, pidavat ju soojaks minema! :)

14.08 Pühapäev. SVFis puhkepäev.

15.08. Esmaspäev. Täna oli SVFis Liisi1. Külastajaid oli vähe, ilmselt ei olda veel harjunud meie uue ajastusega, et ka esmaspäeviti nüüd avatud oleme. Kuid toodi siiski mõned annetused – riideid, voodiriideid jm. Homme näen, mida toodi ja kes toojaks oli.

Mina seevastu võõrustasin täna oma kodus Raplamaa ettevõtlikke naisi, keda saabus meile külla 13 inimest + 2 last – üllatus! – meie vabatahtlikud – Annika ja Mariann, kellest ühe ema on ka Raplamaa ettevõtlik naine. Ei ole imestada – nagu vanemad ees, nii lapsed järgi. :)

Üle pika aja oli ülimalt meeldiv koosistumine ja kui päris aus olla – pole nii mõnusat seltskonda ammu-ammu kohanud.  Rääkisime paljudest huvitavatest asjadest, ka võimalikust koostööst. Hea on rääkida inimestega, kes ise palju teevad ja suudavad, nii oligi meie jutuajamine konstruktiivne ja ideed paljutõotavad. Esimene üritus toimub juba varsti, aga annan sellest lähipäevadel täpsemalt teada.

Ka SEB tegi täna hea üllatuse, paistab, et asjad selleski vallas laabuvad loodetust isegi veel paremini. SEBga on SVF teinud minevikus tihedat koostööd, näib, et tulevik tõotab sama. Selle võrra saame oktoobris huviharidusega rõõmustada paljusid Raplamaa lapsi.

Ja mis ma veel ütlen: kes on seeneline, sel on aeg metsa minna. Kuuseriisikaid on sel aastal PALJU.

Ilusat õhtut ja kohtumiseni homme SVFis.

16.08 SVFis kaunikesti kibe tööpäev, igatahes istuma ei saanud mitte isegi minutiks, et noh – vaataks nüüd ja jooks niisama kohvi ja… Ei. Kohe kui uksed avasin, tulid ka inimesed: annetajad, ostjad, huvilised. Igaüks ajas omi asju, mina rääkisin, näitasin, seletasin ja kõik mis tarvis. Leili tuli ka õnneks. Panime jooksujalul kl 11.30 kohvi hakkama, aga tassi sain tühjaks joodud alles kella 15ks. Rutt oli peal.

Külastasin meid täna ka mitmed eilsed toredad seltskonnalised Raplamaa ettevõtlike naiste seast. Igaüks neist tuli toetava mõttega ja juba annabki ettevõtlike naiste õlg tugevalt tunda, ehkki pole veel õieti päevagi eilsest möödunud. Vaat niisugused naised on Raplamaa naised! Tänu Kaidi Mikkusele sain peast välja murekella, mis mul juba tasakesi kuklas terava küsimusena kõlksus – kuidas saan toidetud 75 reisijat , kes 10.09 Matsallu sõidavad. Sellest saab SVFi esimene koostöö huvihariduse vallas, kusjuures parim on see, et just tänu Tallinna Looduskaitse Seltsile see üritus teoks saab ja justnimelt loodusteemat hõlmab.

Kaidi nimelt leidis meile koka, kes võiks selle matka tarvis supi valmis keeta ja nüüdseks juba on mul ka kokkulepe kokaga olemas. Nõnda, et muretseda enam ei ole vaja, nüüd on ainult asi joonde ajada.

Ka Tiiu Paloveer Tallinna Looduskaitse Seltsist helistas täna, rääkisime veelkord üle, mis ja kuidas 10.09 toimuma hakkab. Kl 9 hommikul on Raplast väljasõit, terve päev ollakse Matsalus, matkajuhiks tuleb kaasa Aarne Timm. Lapsed saavad näha kõike, mis Matsalu kandiga seotud, neile tutvustatakse ja seletatakse sealset loodust ning kindlasti saab see reis olema ülihuvitav ja vägagi hariv! Arvatavasti poleks toimetulekutoetusi saavatel peredel võimalik lastele ise niisugust korraldust organiseerida, peale selle on ju väga tore, et lapsed ka suhelda saavad. Siit siis ka suured tänud Tiiule, kes meile seda võimalust pakkus ja tänud ka Tallinna Looduskaitse Seltsile. Ootame seda päeva väga.

Nüüd teisele lainele. Käib meil aegajalt üks vanem mees SVFis. Andres on tema nimi. Uurib, kaupleb ja tingib ning on muidu mõnusa huumorimeele ja muheda jutuga. Täna tõi ta annetusi, riideid meestele. Aga oli kaval plaan tal tagataskus! Kauples siis mis hirmus ja sai päris palju naerda, mis päädis sellega, et ühe asja ta välja kaupleski ja sai kohe päris muidu – kassetid koos kassettide alusega. Ütlesin talle: ” Palun väga, rõõmuks Sulle, RebaseAndres!”

Sain täna kätte ka ühe abivajaja, kes voodit tütrele küsis. Oli tal väga hea meel, ja Rait-Rolandi annetatud kušett saabki nüüd uue omaniku. Rääkisin ka tüdruku endaga, sain teada kasvu, jalanumbri jne. Pakime talle homme riideid ja muud vajalikku. Aga ema lubas meile selle eest mustikaid tuua, metsas pidavat olema suured ja mahlased mustikad praegu, lausa pöidlasuurused viljad. Väga kena temast. Ja mõtlen, et nendest mustikatest ehk saaksime küpsetada ühe suure heategevusliku mustikakoogi 27. augustiks! Peaksin nüüd rääkima taas Taimi Nõlvakuga – Raplamaa ettevõtlike naiste “peakokaga”.

Ja nüüd ja nüüd! Eile veel mainisin siinses päevikus, et annan lähipäevadel teada üritusest, mis peatselt toimuma saab. Täna sain kauplemisloa Rapla vallavalitsusest ja hõikan nüüd välja, et 27.08 toimub üks korralik laat: “Kirbuturg – Saagu Valgus”, Raplas, Mahlamäe 10 maja tagumises hoovis, kl 09.00 – 16.00 võib igaüks ükskõik kust ilmanurgast tulla sinna müüma, ostma, vahetama, kauplema, tingima, suhtlema, niisama vaatama jne, jne. Tulevad laulma Raikküla naised, lastele teeme mängupäeva, õnneloos tuleb ja tuleb ka ÜKS SIGA – kes ja mis – astuge läbi ja tulge ise vaatama. Palun mitte mõelda valesti, mina armastan loodust ja loomi, luban, et SEALE liiga ei tehta, pigem vastupidi.

Veel infoks: Lauad ja letid tuleks ise kaasa võtta ja arvestada ilmaga, vajadusel võtta kaasa oma telk või suurem vihmavari. Kuna meie hoovis on palju laiu astmeid – nii on hoov kunagi kujundatud, siis saab asju tekkidele laotades ka astmetele sättida.

Meil on ka aega vabaks mikrofoniks, kus igaüks võib luuletusi lugeda või laulda mõne laulu. Olge julged ja vabad ja tehke mis tahate, ainult et toreduse piires! :)

Tänasest veel. Toodi meile tapeeti, mida eile ettevõtlikus seltskonnas lubati, toodi maitseaineid, voodiriideid, käsitöötarbeid, seljariideid, nõusid ja jalanõusid. Lapsedki käisid, tegid tööd ja aitasid lõigata vanu riideid ribadeks, olid ise väga uhked ja õnnelikud tulemuse üle. Palk – Potteri klepsuraamatud ja muudki veel. Oli ilus päev ja ega kõike jõuagi üles tähendada, ega peagi. Nagu olen öelnud – jäägu ka ridade vahele midagi. Ent seda küll oleks vast patt ridade vahele jätta, et meil on nüüd veel üks huvihariduse õpetaja, kes hakkab tööd lastega tegema tasuta, lihtsalt heast tahtest ja sellest, et midagi ilusat koos luua.

17.08 Täna käis rahvast SVFis palju. Õnnestus aga ka laua taha maha istuda ja paberimajandusega tegeleda, asju ajada, helistada jne, jne. Sain ühesõnaga palju aetud. Muust veel ei räägi, aga nii palju ütlen küll, et Juuru Rahvamaja lubas anda meie huvitegevuseks ilma rahata ruume kasutada. Ja see on väga meeldiv ja hea. Nüüd jään koostööpakkumist ootama, see puudutab SVFi plaani Juuru poiste jaoks veidi ägedamat õppimist tekitada. :)

Kutsun üles – annetage meile raha palun sihtotstarbelistele arvetele, et saaksime Raplamaal vaeste perede laste jaoks häid huviringe organiseerida. Osa saavad võtta ka teised lapsed, kedagi ei keelata ja sotsiaalseks suhtlemiseks ongi see väga hea ja teretulnud. Sihtotstarbelistelt arvetelt ei kasutata raha millekski muuks, üksnes huvihariduse huvides.

Täna tuli perekond Tallinnast spetsiaalselt Raplasse, et SVFi annetusi tuua. Ja toodi väga korralik voodimadrats, padjad ja riided jm. Täname annetajaid, juba on ka teada, kellele madrats edasi läheb.

Käis ka abivajaja Juurust, tore naine. Tõepoolest! Tõi meile mustikaid, ise oli ülitänulik abi eest. Taaskord tunnen, mustikaid jagaks annetajatega ja seekord on see võimalus ka olemas, kuna Raplamaa ettevõtlike naiste ühendusse kuuluv Taimi Nõlvak oma 13 aastase tütrega – TÄHELEPANU! – kes koos õdedega (kõik samavanused, kuna on kolmikud) ootavad praegu oma esimese kokaraamatu trükist ilmumist!, ja kes hakkab noist Juuru naise kingitud mustikaist küpsetama maitsvaid kooke, mida jagame 27.08 SVFi õuel, kirbuturu raames. Sai pikk ja lohisev lause, loodetavasti mõistetav. :)

Ent abivajaja Juurust saab meilt voodi oma tütrele niipea kui järgi saavad tulla, sai täna aga riideid endale, jope ja  uhiuued tossud tütrele. Tossud annetas SVFi eile õhtul SEBs töötav pangaametnik, Merike Pappel. Ja kui õnnelik oli naine, ka meil oli väga hea meel.

Leili oli täna abiks mul, kahekesi majandasime. Lõuna paiku saabusid lapsed, kes seekord meile pikalt pidama ei jäänud. Annika ja Mariann tulid samuti natuke peale lõunat, tegid tööd – lõikasid riideribasid, kerisid kerasid, aitasid riideid stangedele sättida, panid annetatud lõngakerad kenasti sahtlitesse jne, jne.

Tuli ka Raplast üks lasteaia kasvataja, temale andsime lasteaia laste jaoks Puhhi postkaarte , Pottery klepsuraamatuid, mänguasjugi. Heal meelel võeti vastu ja oli taas ka meil põhjust rõõmustada.

RebaseAndres tõi tänagi annetusi. Ning käis ka Miralda, üks tore vanem naine Raplast, kes meile mitmel korral juba annetusi toonud.

Tegin täna ka pildi meie õuest, et oleks aimu, kuidas 27.08 meil oma kaupa eksponeerida ja palun väga – olge siis loovad! Toreduse piires. Andke teada oma sõpradele meie ettevõtmisest ja tulge ka ise kohale, kes tulla saab. Täna juba saabus mulle Rapla Rahvakoolist esimene üleskutse, mille Raplamaa ettevõtlike naiste ühendus laiali saatis, panen selle ka siia üles, ehkki see on mu eilse sissekande kohatine kordamine, ent võib-olla saab keegi siit kopeerida ja saata edasi ning laiali. Kindlasti ei tee reklaam ja teate levitamine ettevõtmisele kahju, oleksime  hoopis tänulikud. :)

KIRBUTURG -SAAGU VALGUS
Raplas, Mahlamäe 10, Okta Centrumi maja sisehoovis

laupäeval 27. augustil
kl 09.00 – 16.00

Igaüks ükskõik kust ilmanurgast võib tulla müüma, ostma, vahetama, kauplema, tingima, suhtlema, niisama vaatama.

Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ liikmed müüvad omavalmistatud küpsetisi, mille müügist saadav tulu annetatakse Saagu Valgus Fondile*.

Laulma on lubanud tulla Raikküla naised. Lastele toimub mängupäev, tuleb õnneloos ja palju teisi vahvaid tegevusi.

Infoks müüjatele: Lauad, letid, müügitekid tuleks ise kaasa võtta ja arvestada ilmaga. Vajadusel võtke kaasa telk või suurem vihmavari.

Rohkem infot telefonil +372 56 656 501 või http://www.saaguvalgus.ee

* Heategevuslik fond MTÜ Saagu Valgus avas Raplas, Mahlamäe 10 asuvas Okta Centrumis heategevusliku taaskasutuskeskuse “SVF”.

Abistatakse vaesuses elavaid peresid ning eriline tähelepanu kuulub nendes peredes kasvavatele lastele.

18.08 Hommik SVFis algas telefonikaabli paigaldamisega Elioni poolt. Missugune kokkulepe täpsemalt meie vahel olema hakkab, see on veel selgitamisel ja loodetavasti saame vastuse õige pea.

Saabus ka pereema, kelle lastele olime riideid jm valinud. Ka Santa Maria maitseained panin pakki kaasa (mis meile annetati paar päeva tagasi ja millest ma kohe-kohe pikemalt räägin). Aga imed SVFis jätkuvad – omal kombel ja ikka nood samad “pusletüüpi”, kus asjad iseenesest omad õiged kohad leiavad. Kui seletasin pereemale, et pakis on ka Santa Maria maitseained, küsis ta imestunult: “Kust te teadsite, et ma kokk olen?”

Santa Maria AS annetusega on lugu järgmine: Kui esmaspäeval minu juures kodus MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal toredad ja tõepoolest ettevõtlikud naised käisid, siis küsisid nad minult õhtu jooksul mitu korda ja konkreetselt: “Ütle, mis on praegu SVFi suurimad mured, milles saaksime kasulikud olla ja kaasa aidata?” Ma ei osanud kohe nii paugupealt vastatagi, mõni asi tuli pähe ja mis tõesti ka mured olid, nagu nt – kust saan toidu 10. septembriks või et kirbuturg on tulekul. Ütlesin siis meie mured ja lisasin lihtsalt, et jah, teeme nii, et tulete kõigepealt meile SVFi, näete ja vaatate, kuidas ja mismoodi me seal ning ehk tekib siis kohapeal mõni mõte või idee, et las koostöö kasvab loomulikku radapidi, aga alustada võiksime ju kirbuturust ja vaatame siis ja…  Naised muidugi lubasid aidata kohe nii söögiga – see oligi juba teisipäeva õhtuks kombe aetud, kui ka kirbuturuga – seegi on ikka täitsa uskumatu, millise rabava jõuga on meid juba aidatud!

Nüüd Santa Mariast lähemalt. Tuligi siis teisipäeva õhtul SVFist läbi ka Kaidi Mikkus, Raplamaa ettevõtlik naine, kes töötab Santa Maria AS-is. Kaasas oli tal kast maitseainete ja vürtsidega, et jaga, kellele tarvis. Kusjuures pole selline lugu nendega sugugi, nagu oleks realiseerimisaeg möödas! Kokkulepe tuleb asjalik meil ja see teeb päris head meelt. Vähemalt saavad nüüd paljud pered ka veidi laiema maitsevaliku oma kodukööki. Oma heldet panust maitseainete annetamise näol on andmas ka Kadri Tolsberg, Santa Maria AS turundusjuht. 1000 TÄNU ja soojad tervitused meie poolt!

Nüüd taas tänasest! Leili tuli kohe hommikul, kimp ilusaid gladioole peos. Imetlemiseks pikalt aega ei jäänud, asusime kohe tööle.  Saabusid ka abivajajad Raikkülast. Õnneks ei ole selle perekonna olukord väga hull ja sellega, mida nad palusid, saame üldiselt aidata küll, sest meil laos leidub küll juba kõigile midagi. Ainult et veepumpa me ilmselt kuskilt niisugust ei saa, mis töökorras oleks.

Kiirel sammul astus meilt läbi ka Ene Kangur, Raikküla Rahvamajast. Palus mul kindlasti toonitada ja kirjutada, et kirbuturule tulevad esinema tunniajase kontsertkavaga Raikküla Kultuurikeskuse ansambel “Enelas”. Tasub tulla kuulama, ma usun, et kõik kokku saab olema üpriski omanäoline üritus ja igale midagi.

Üks naine aga, tänane külastaja, lubas meile Soomest annetusi, sõbranna pidavat saatma ning alati jäävat üht-teist üle. Võtame heal meelel vastu, kui on puhtad ja terved asjad.

Astus läbi ka Urmas Minn. Kaasas olid tal meie huviharidusele mõeldud annetuste näidised, et kas sobivad. Muidugi sobivad, lapsed armastavad klepse ja joonistada samuti. Urmas tõi spetsiaalselt SVFile trükitud klepsu, mis koosneb kirjast “Jõudu tööle!”. :) Kleepisime selle meie töölaua taga olevale toolileenile, mis sobis sinna nii hästi, et mitte miski paremini enam sobida ei saagi. TÄNAME ja soovin täpselt sama Urmasele vastu, kuna ka tal endal on alati midagi huvitavat käsil ja teoksil.

Sain täna veel kokkuleppele ka võimenduse osas, Rapla Kultuurikeskus tuleb meile vastu, eesotsas juhataja Age Rebeliga, kes teatas, et võimenduse Kirbuturu jaoks saame ja saame selle tasuta. See on hea, sest üritusest osavõtt on ka igaühele tasuta ja kogu ürituse tulu läheb heategevusse. Aga SUUR TÄNU nüüd AGELE siit SVFi poolt.

Käis palju ostjaid ja teisi uudistajaid meil täna, mitmed inimesed võtsid kaasa plakateid, et oma kodukantigi teavitada. Üks plakat läks aga teele Viljandisse! Tore, kui keegi ka sealt meid külastama tuleks. Mul poleks üldse halb meel kui keegi meie plakati ka Tartusse, Helsingisse või Rooma viiks, seltsis ju segasem! :) Nali naljaks, aga soovitan soojalt tulla müüma ka oma käsitööd – kindaid, sokke ja muid kudumeid, tikandeid, heegeldisi ja suveniiregi. Vanad raamatud võiksid ka kohal olla. Ja õunu võiks keegi müüa ning ploome või valmis moosi. Lubatud on kõik, aga jah, toreduse piires.

Raplamaa ettevõtlikud naised on juba saatnud teated kirbuturu kohta laiali, ma ka ise olen seda teinud. Loodetavasti tuleb tore päev, vihma las sajab kui tahab, kui on kaasas varjud ja seljas vastavad riided, pole hullu. Meil on ka Santa Maria suur telk õuel ja telke võivad teised ka kaasa võtta.

Kl 17.45, 15 minutit enne sulgemist, toodi meile veel viimane annetus – väga heas korras ja hästi hoitud kušett. Sellele on meil kohe kandidaat olemas, võtame temaga ühendust homme. Aga ka tänane hommik SVFis algas magamisasemega, kus kõigi teiste asjajamiste vahele, mis meil Leili ja kõigi teistega käsil oli,  helistas annetaja, kes pakkus laste pikendatavat heas korras olevat voodit. Võtsime ühendust abivajajale Juurust, kes lapsele voodit palus, loodetavasti on nad selle nüüdseks juba oma koju saanud viia ja head ööd nii lapsele oma uues voodis, aga ka kõigile teistele. SVFi poolt. :)

19.08 Olime täna SVFis koos Leiliga ja tööd jagus. Kohe hommikul tulid abivajajad, kokku kolm perekonda. Ühele neist olime asjad valmis seadnud, teist pere samuti juba tunneme. Seekord saime aidata tapeediga. Kolmas inimene oli SVFi jaoks uus, Leiliga koos valiti laos riideid ja kõik sujus kenasti, tore oli aidata.

Toodi palju annetusi, riideid ja jalanõusid. Kuid astus meilt läbi ka perekond, kes kaks lastemadratsit annetas, mõlemad väga heas korras. Mõni aeg tagasi käiski meil üks perekond, kes lubas meile pulkadega laste voodi annetada, ent madrats oli neil puudu. Nüüd saamegi vast komplekti kokku ja on ka juba olemas pere, kuhu voodit varsti tarvis oleks. Siinkohal tuletan meelde, et maapiirkondades on tööd väga raske ja mõnes kandis võimatu saada – kui kord töö kaotad, seda leida uuesti lihtne ei ole, inimeste elu ja tegemised sõltuvad juhutöödest jne. Selline “tuulte lükata” olemine just kindlusetunnet ei lisa. Eriti ühiskonnas, kus heaolu pidevalt mõõdupuuks seatakse. Kas nii või naa, aga lapsed ju ikka sünnivad, seda inimestele keelata ei saa ega või ega tohi ka mitte ette heita. Lapsed selles küll kuidagi süüdi ei ole, et ühiskond ei suuda maapiirkondades vanematele tööd pakkuda. Mitte kõik inimesed ei ole loodud ettevõtjaiks. Samas räägitakse murelikult eestlaste iibeprobleemidest… Vastuolulised jutud ja vastuolulised tegutsemised, minu mõistuse ja arusaamise kohaselt ei olda osasid teemasid piisava põhjalikkusega läbi mõeldud. Ehe näide on see, et vanemapalk on küll hea tugi, aga samas lasteaias kohti lastele leida on raske ja ka koolides. Vot, tekibki küsimus, kas enne muna või kana.  Ent see tulekski läbi mõelda ja teha nii, et oleks kasulikum ja parem kõigile ning otsustada sedamööda, et ei nõrgestataks inimeste pereelu.

Minu arvates liigse agarusega Euroopa Liidu seaduste näpuga järje ajamine on Eesti maapiirkondade eluolu kõvasti murendanud, kui mitte päris ära nullinud. See on kuritegu, mida enam tagasi ei pööra. Ükski prantslane ega inglane ei laseks omale niisugust jama peale suruda, mida meie siin ülipüüdlikud olles iseenestele teinud oleme – stiilis 7 kraanikaussi või laut lukku. Peaks tõesti põhjalikumalt mõtlema, kas ikka oleme huvitatud kõiges nii varmalt “valmisarenenud” ühiskondade huve teenima. Ja millise hinnaga.

See oli nüüd minu poliitiline kreedo täna. Aga veel tänasest. Käisid SVFis täna ka veel kolm Raplamaa ettevõtlikku naist, uurisid kuidas ja mis ja tõid annetusi kaasa. 27.08 saame kindlasti veel paljudega sellest toredast seltskonnast kokku.

Ja Leili abiga on ladu saanud tõesti korralikult toimima, kõik on arusaadav ja loogiline ka teistele, kes laos midagi otsima peavad. TÄNUD Leilile meeletu töö eest, sisuliselt on ta üksi tonnide kaupa riideid hoolega läbi vaadanud ning paigutanud, kus nende koht SVFis on.

Tänan tänase eest kõiki, kellega kohtusime. Homme on SVF suletud. Esmaspäeval toimetame edasi. Ilusat vabaduse saabumise päeva meenutamist homseks ja pühitsemist kõigile.

20.08 Nagu paljudes teistes paikades üle terve Eestimaa, peeti täna ka Jõgeval Kultuurikeskuses taasiseseisvuspäeva pidustusi. Mina olin kohal seoses oma kontserdiga, mis meil ammu juba kokku lepitud oli. Kuid mitte sellepärast ei hakanud ma praegu kirjutama. Tahan öelda, et kuulsin aktusel liigutavat laulu, mille esitasid kaks Jõgeva noort meest, ja nad olid selle laulu teinud täna. Ise. Lihtne ja ilus laul: ” Tule, läheme ära. Läheme kaugele, kaugele ära…” See laul rääkis headusest ja paremast maailmast, mis asub meis enestes. Nii tõepoolest tegelikult ju ongi ja mis võib veel parem olla sellest, et meie noored inimesed selliseid mõtteid mõlgutavad.

Mõni asi meelest ei lähe. Jõgevaga seoses meenub ka üks ilus mälestus, kuidas autasustasime laululapsi, kes Alo Mattiiseni muusikapäevadel laureaatideks tõusnud olid. Tulid väiksed poisid, kes arvatavasti oma elu esimese auhinna said, endal kuklas alles nö titejuuksed. Kui õnnelikud nad olid, lausa joovastunud rõõmust, kui nad lava ees oma autasusid vastu võtsid ja zürii esimees neid tänas. Ja meie, otsustajad (umbes 8 inimest oli meid kokku, nii mehed kui naised), istusime esireas ning pühkisime silmi, oli armas vaadata laste puhast rõõmu omaenda töö ja saavutuste üle! …Siit muidugi läheb mõte huvihariduse vajalikkuse peale, aga igaüks saab isegi sellest aru.

Aga veel ja nüüd SVFist. Saatis eile mulle kirja Janne Nurmik Saaremaalt:

Tere Siiri!

Annan Sulle teada, et oleme MTÜ naistega taas avamas heategevusturgu. Sellega seoses mõtlesime, ehk sobib Sulle selle toimumisajal meile Saaremaale külla tulla. Saaksime näidata, kuidas meie seni saarel asja ajanud.
Turu avame 22. august ning ilmselt jääb see avatuks kaheks nädalaks. /…. /

Mis Sa arvad?
Kõike head soovides,
Janne Nurmik
MTÜ Meelespea

Huvitav kokkusattumus on see, et ka mina just olin saatmas Saaremaa ettevõtlikele naistele kutset meie kirbuturule.  Teele see läks ja vastus saabus peagi – peetakse aru ja antakse teada! :) TORE! Igatahes võtku Saaremaa naised teada, et OLETE OODATUD! Ja ma ei hakka siinkohal vist nüüd üle rääkima, kuivõrd nägusaid kaelaehteid teevad Saaremaa noored, taas huviharidusringides. :) Homme pildistan ja panen üles, kuna Saaremaa naised mulle just sellise kingiks tõid. Loodetavasti tuuakse ka müügiks kaasa, ma usun, et oleks päris armas jõulukink Rapla noile inimestele, kes kunstist lugu peavad.  No jääme siis lootma, et kauged külalised saabuvad. :)

21.08 Lubasin pildistada kaelaehet, mille saarlased kinkisid. Siin ta nüüd on. Südamega tehtud. :)

 

 

22.08 Esmaspäev, SVFis rahulik töönädala algus ja olin täna olin üksi. Rahvast käis, aga tunduvalt vähem tavalisest, ilmselt ikka veel ei olda harjutud, et esmaspäeviti avatud oleme, aga ehk võib ka olla, et esmaspäevad ongi niisugused – vaiksemad. Ent Karl tuli hommikul, küsis tööd. Leidsin talle üht-teist tegemist ja rõõmuga ta ka kõike tegi. Ka Eha Rande tuli hommikul, kook kaasas, annetused samuti. Ehagi aitas sättida ja korda seada, mis veidi segamini oli aetud – nagu näiteks meeste riiete osakond.

Veidi aja pärast saabus Gerly Karu, kes hakkab SVFis kangastelgedel kudumist õpetama. Gerly tuligi koos oma abikaasaga telgesid töökorda seadma, päris mitu tundi oli peent nikerdamist ja tööd, enne kui telgedel esimesed 20 cm vaipa valmis sai. Mina imetlesin kõrval ja tegin palju pilte, ilus oli ja väga huvitav. Mõtlen, kord, kui vana olen, võtan kokku oma piltide paremiku ja avaldan mingil moel, mul on mõned päris kenad pildid loodusest, eks neid aja jooksul kogune veel.

Aga siis tuli ka Maaja, kes hakkab nii Lelles kui SVFis õpetama nukkudele riiete õmblemist. Kaasas oli tal väga kena kingitus minule – heegeldatud sussid – nii imeilusad, et ma neid vist jalga küll kunagi ei pane või kui, siis kuskil klaaspõrandal kõndimiseks, juhul kui kunagi peaksin sellisele sattuma. :) Ja Maaja kinkis mulle ka suure shokolaadist merekarbi, mis oli kenasti pakitud ja kuldse lehviga kinni seotud. Tõeliselt kaunis kink kõik kokku… Olin liigutatud. Tänan väga kingituse eest.

Maajale olime minikleitide õmblemiseks kõrvale pannud ilusamaid materjale, olin oma kodustki talle üht-teist juurde vaadanud. Näis, et sobis meie valik ja ta oli õnnelik selle üle. Aga kotisuu avanedes ilmusid meie töölauale järjest ja järjest kaunites kostüümides ja ballikleitides Barbyd. Olime lummatud! Gerly tuli ka vaatama ning tema väike tütar ei saanud silmi nukkudelt ära. Vaatasime nagu imeetendust. Nukke oli palju, eraldi kleidikesed olid väikeste riidepuude peale sätitud. Maaja tegi meile suurepärase näituse. Tõepoolest, nüüd tahamegi näituse ka teistele imetlemiseks üles seada, nii otsustasime koos, et laupäevaks, kui saabub meile rohkem rahvast, ka seda teeme.

Astus läbi ka RebaseAndres, kes samuti nukke imetles ja neid omal naljakal kombel kommenteeris. Vaatas ringi, mis meil uut, kuna erilist midagi uut väga ei olnudki, pelgalt tihe töö tegemine, siis jalutas ta edasi ega täna väga kauplema jäänud. Homme on rohkem rahvast, ilma RebaseAndreseta oleks aga siiski päev poolik. On inimesi, kes meie “oma ühiskonda” poolenesti nagu kuuluvad juba ja kelleta päev poleks miski õige päev. :)

Peale lõunat tuli üks mees Inglistelt, Andres Pärn, ning teatas, et on ühe kapi meile kaasa võtnud. Õnneks SVFis ruumi on, kuhu saame paigutada ja nii ta selle üksi sisse tassiski, väga raske ei olnud, kuna kapp on lahti võetud. Ei muud, kui loomulikult me täname kapi eest, kellele see saab, veel ei tea. Üks proua, kes ise samuti meile annetanud on, küsis kord lainelise uksega kappi, ehk saabki selle kapi nüüd tema. Kl 18.00, kui SVFi uksed sulgesime, tuli Eha (kes ei taha oma perekonnanime avalikustada) oma abikaasaga ja tuli Jostki autoga – taas laenas Ferry järelkäru meile, sõitsime koos Järvakanti. Seal laadisime peale annetatud mööbli, nõud ja päris huvitavaid esemeid, millest laupäevasel kirbuturul osa kindlasti loosirattasse pöörlema paneme. Ma usun pettuma ei pea, pigem saab meie loosiratas tõeliselt ahvatlev olema! Lisaks olen otsustanud ka ühe purgi omavalmistatud kuuseriisikaid loosi panna, kes seeni sööb, see kahetsema ei pea. Õppisin kuuseriisikaid sisse tegema oma ema pealt, kes teeb neid lihtsalt, aga maitsvalt. See selleks. Aga tahan kindlasti tänada Eha ja tema abikaasa Olevit, ei oleks meie vist nii uhket annetust täna küll saanud ära tuua nende inimesteta ja loomulikult tänud ka Reet Bobergile, kes annetajaks oli.

23.08 SVFis oli täna tõsine tööpäev. Olin üksi, lapsed käisid abiks. Käis ka RebaseAndres, kes järjekordselt tore ja muhe oli ning kellega saime isegi veidi juttu vesta, kuna hetkeks kedagi teist liikumas ei olnud.

Lõunapaiku tuli ka abivajaja Märjamaalt, leidsin lastele jalatsid, ka mõned riided sain anda, mikroahju samuti ja lambi laste kirjutuslauale, kõik tasuta. Hakkame nüüd selle pere jaoks riideabi kaste kokku seadma, järgmisel nädalal saavad abi kätte, kui mitte varem. Aga tahtis pereema ka poepoolelt asju osta,  lasin hinnad alla ja pereema valis, mis talle meeldis.

Õhtulehest helistati, küsiti meie kirbuturu kohta. Niipalju ütlesin kui palju mul öelda oli, päris pika jutu rääkisin.

Käis täna SVFis ka ema oma nelja aastase pojaga, kes tahtis meile oma mänguasju annetada. Oli seal mõni auto, üks karvane karu ja tööriistad. Küsisin poisilt, kas ta ikka tõega oma kruvikeeraja ja näpitsad ära tahab anda? Vastas mulle selle peale väga asjalikult, et oli suurema komplekti tööriistu saanud ja neid enam tarvis ei lähe. Ja uue auto saab homme, Maximast! Oli väga enesekindel väike mees. :)

Siis astus uksest sisse mees, kellel olid üliuhked jalanõud. Selgus, et mees oli ise need teinud! Et mees olla viienda kategooria mudeljalatsite valmistaja ameti poolest ning nagu ta mulle lisas: ” Sussist kauboisaapani, kui materjali on!” Mees kommenteeris oma saapaid, et need olla 10 aastat vanad juba, ainult talda on vahel vahetanud, muidu pidavat saapad koos seisma nagu avamata konservikarbid. Ja ka kell randmel oli mehel nagu oleks see needitud otse naha külge, väga omapärane ja leidlik lahendus! Ma mõtlen tõsiselt – mulle meeldivad niisugused värvikad tüübid, kes ise oma asju huvi ja naudinguga teevad ja sellest rõõmu tunnevad, arvaku maailm mis iganes neist! Või nagu mees mulle ütles, et nagu ta vahel teistele ütleb: “Kingsepa ateljee ja kingsepa ateljee. Aga kasvab veel salongiks ühel päeval!”

Mees luges mulle ka oma pooliku luuletuse ette, mis tõepoolest ilus oli, teise poole lubas mulle homme tuua, kuna vihikus on luuletusi rohkemgi ja haiglast, kus ta just parasjagu väljas jalutamas oli, saab ta ära käia ja mulle lugeda tuua. Aga luuletuse esimene pool kõlab nii:

“Aeg on hetk, aeg on igavik

Sul ei ole aega, Sul on kiire

Hetk olla Sinuga ei tunne piire.

Kas mulle hetk või igavik?”

Aga nüüd päevast veel. Käis ka Luule, kes on üks armas inimene, ta on endine kooliõpetaja. Luulega arutasime mõtet, millest septembris uuesti räägime ja siis ka ehk uuesti kirjutame. Ei hakka enne õhtut hõiskama.

Õhtul, kl 18.30 saabusid SVFi naised, kes kirbuturgu aitavad läbi viia. Pidasime väikse koosoleku ja arutasime, mida hästi või veel paremini teha ja mida huvitavat sel päeval korda saadame. Ka Karl ja Kadri olid koosolekust osa võtmas, nemad on meil vabatahtlikku tööd teinud pea terve suve, nüüdki ei taha nad kõrvale jääda. Tore. Naistest olid kohal: Ene, Ljuda, Eha, Kaidi, ja mina.

Kl 20 tuli veel ka Liisi2, kes tõi annetusi oma vanaemalt, oli seal üks külmkapp ja riideidki. Tänud Liisi2 vanaemale, aga ka teistele tänastele annetajatele suured tänud SVFi poolt, küllap ka inimeste poolt, kes meilt abi saavad. Ilusat õhtut, või õigemini juba – ööd.

24.08 Kiire päev, palju tööd. Paljud käisid annetamas ja kaks abivajajat astusid läbi, ühele neist sain kaasa anda mikroahju, mida ta meilt ka küsinud on ja sain lapsele päris korraliku jopegi anda, külmad pole enam kaugel. Teine abivajaja, kelle perekond kahe väikse lapsega on sattunud hullu olukorda töö kaotuse pärast, lubas tulla laupäeval mõningatele asjadele järgi, mida neile lubasime. Täna koosnes päev SVFis mitmest tegevusest: abi pakkimine 6 pere lastele – kokku 17 lapsele, kirbuturuks valmistumine, annetuste vastuvõtmine, telefongi oli punane, helistati palju. Ent sellega ei taha ma öelda, et kallid kodanikud – juhe jookseb kokku nii. Mitte sugugi, ainus mis väsitab, on see, kui inimesed ennast lobisema unustavad, sellisel puhkudel ei maksa meie peale pahandada, et jälle tööle kiirustame, sest meil on tõesti palju asju korraga ajada.

Väikse imena märgin tänase kohta ka, et just eilsel koosolekul arutasime laste võimalikke tegevusi kirbuturul. Üks mõte oli joonistamine. Võtsin enda peale, et lastele paberit muretseda. Aga seda polegi nüüd teha tarvis, kuna just nimelt täna toodi meile terve kast joonistuspaberit, ilma, et ma oleksin sellest üldse kuskil iitsatanud.

Aga lõpetuseks tänase päeva kajastamisest midagi teistsugust. Käis SVFis mees, kes eile meil oma uhkete saabastega käis. Tõi mulle lugeda paar lehte luuletusi. Üle laua lausus mulle nii muuseas, et kuna tema on kingsepp, siis Morna linna eeskujul võiks temagi volikokku pääseda, aga tal on hoopis suuremad ambitsioonid, kuna tema teiseks ametiks on olla ka katlakütja. Tunne Kelami eeskujul, kes ju samuti katlakütja oli, võiks ta pääseda ju hoopiski europarlamenti.

Ma siis kirjutasin maha selle luuletuse, nagu ta ise oma kirjatöid kutsub:

“Kui Surm koputab mu uksele, sellest tühjast asjast ma ei teeks väljagi. Kui viisakalt koputab, laseks ehk tuppagi. Paneksin oma laua taha istuma ja kui majas juhtub leiba olema, murraksin Surmalegi tükikese, et Surm nälga ei sureks. Äkki saame sõpradeks?

Aeg on hetk, aeg on igavik. Sul ei ole aega, Sul on kiire. Olles Sinuga ei tunne aja piire. Kas mulle hetk või igavik.

Ingel just helistas, Surmal ei ole hetkel minu jaoks aega.”

Ja teine luuletus oli tal ka, see oli kirjutatud siis, kui ta korterist välja tõsteti:

” Palju helbeid alla langeb,

Kõiki kokku ma ei loe

Kuni moodustavad hanged

Igaühte ma ei poe

Olen kange, leian hange,

kus on külm, kus on soe.”

25.08, neljapäev. Vanasti oli neljapäeviti ju kalapäev. Täna meenus mulle mitmeski mõttes minevik, kuna SVFis kopikaid puhastasin. Need hakkavad meil laupäeval õnneloosis osalema. Leidsin peaagu igale aastale vastavaid kopikaid, alates 1954 aastast kuni 1998 aastani. Ühe ühekopikalise leidsin ka oma sünniaastaga. Millegipärast uurisin seda kopikat lähemalt, nagu oleks see aasta mulle kuidagi tähendusrikkam. Küllap ongi, niisama siia ilma ei sünni keegi, ikka kõik toimub ühes pikas ahelas, sündmuste jadana ning lõpuks on kõigel oma loogiline põhjus ja tähendus.

Täna oli vaiksem päev ostjate poolest, aga mul oli tegemist küllaga, mitmel rindel. Annetusi toodi – riideid, kodumasinaid, jalatseid, kotte ja kangaid. Käis kingseppki, Ermu Tõniste, sama mees, kes ise omale saapad tegi ja vahel luuletusi kirjutab. Kaasas oli tal mesilasvaha, spetsiaalne vahend nahatoodete vahatamiseks. Meil on nimelt SVFi annetatud üks vana portfell, selle vahatas kingsepp ilusaks – pehmeks ja kergelt läikivaks. Arvan, et see portfell võiks olla vast aastast 1940 või 50. Ja ühe luku portfellil tegi kingsepp samuti korda. Nüüd näeb see välja väga shikk ja täiesti töökorras peale kauba! Ja selgus, et Ermu räägib päris kenasti saksa keelt, aga ka vene keelt! Naljaviluks vahetasime jutul käike ja läksimegi siinseal üle teistele keeltele. Kahjuks aga pikaks seda ilu ei jätkunud, kuna töö ootas ja lobisemiseks aega meil vaevalt jätkub.

Helistati täna palju, rääkimist oli ja seletamist, kirbuturu asjus peamiselt. Käis kolm pere, kaks neist viis ära neile mõeldud ja pakitud asjad, üks pere oli aga uus. Õnneks ei vaja nad muud kui riideid, ülejäänuga saadakse hakkama. Ehk juba jõuame homme midagi valmis seada. Oleneb homsest. :)

Käis ka Urmas Minn, kes tõi lastele joonistamiseks paberile trükitud loomade kontuuridega jooniseid. Nüüd võib igaüks oma sea kujundada! Tänud Urmasele.  Ka Eha astus läbi, aitas nõud pesta ja tõi ära annetuse, millele olime lubanud ise järgi minna, kuna naisel ei olnud võimalik meile tulla. Tänud annetatud kangaste eest toredale naisele ja tänud Ehale äratoomise eest.

Aga nüüd lõpetuseks hoopis tänasest hommikust, veel enne kui SVFi sõitma hakkasin. Kena üllatus saabus mulle telefonitsi. Helistas Toomas Raist, Osta.ee portaaliga seotud inimene. Ja mida meile pakuti? Eks ikka head koostööd, kuna nemadki heategevuses alati kaasa on löönud ja juba mitmeid, mitmeid ettevõtmisi edukalt toetanud on, siis tegi ta nüüd meile sellise ettepaneku, mille üle ma tõesti üksnes rõõmu saan tunda ja mis kindlasti meie tegevust tulevikus edasi aitab arendada. Ja koostöö algaski meil otsekohe täna, ja selsamal hommikusel tunnil. Nimelt hommikust peale, kes veel ei ole märganud, on rippunud Osta.ee avalehel kutse kõigile osalemiseks meie kirbuturul, Raplas. Juhul, kui sellele reageeritakse, siis tõesti võib juhtuda, et seltskond müüjaid üsnagi kirjuks kujuneb, ei ole imestada, kui tõepoolest Helsingist või Roomast kohale tullakse. Või isegi Obinitsast. :)))

PS! Ka Leili tõi täna oma hoidiseid, mis ma garanteerin – sedavõrd head on, et annab alles olla!, ning needki lähevad meil loosirattasse omanikku ootama! Vaat nii on lood.

PS! Raplamaa ettevõtlikud naised on niimoodi meid toetanud, eesotsas Kaidi Mikkusega, nagu ma küll loota osanud ei oleks. See kõik on väga meeldiv ja küllap meiegi oskame tänada ühel päeval. :)

PS! Täna saabus tänu ühelt perelt annetuste eest, kott kuuseriisikaid! Õhtul nüüd tegin ka oma hoidised valmis, jagame neidki riisikaid kõikide heade inimestega. Ehkki on mul juba oma purk riisikaid loosiratta jaoks valmis tehtud, paneme aga vunki juurde, sest kuuseriisikaid armastavad paljud, ent kui paljud metsa saavad, ei ole  alati tahtmisest kinni. Siis kasvõi ükski purk, jõuludeks. :)

PS! Laupäevaks lubas ilmajaam, et ilm tuleb soe ja ilus. Muidugi tuleb, kui juba Raplamaa ettevõtlikud naised asju ajavad, siis ei pääse ka ilm!

26.08 Töine ja kiire päev, kui SVFi jõudsin, oli järjekord ukse taga. Saime asjad aetud kõigiga ja hea meel oli, et üks perekond tõi annetuseks pulkadega väikelaste voodi, seda on kaks pere meilt palunud. Ühele neist peredest helistasin ja teavitasin, lubati organiseerida auto ja järele tulla. Teisele perele helistasin külmkapi asjus, et see on meile nüüd toodud ja saaksime edasi annetada, telefoni võttis vastu aga purjus naine. Õnneks selgus, et õige inimene tuleb homme õhtul ja saan siis õige pereemaga rääkida.

Abivajajaid käis täna kokku neli pere, lapsed kaasas. Panin kõik kirja ja hakkan pakkima ilmselt homme hommikul, ehkki kirbuturuga on tegemist, ei saa me SVFis unustada oma põhitööd. Õnneks on meile tulnud palju riideid ning jalanõusid, saame tõesti need lapsed kui nukud riidesse panna, st normaalselt riietada.

Nukkudest nii palju, et käis Maaja ning tõi Barbydki kaasa nagu olime kokku leppinud. Seadsime üles väikese näituse, igaüks võib nüüd vaadata ja imetleda. Juba ka esimene tüdruk on Barby klubisse ennast registreerinud, täna andis endast teada. Tüdruk on toimetulekutoetust saavast perest ja õpib neljadele-viitele. Huvi paistab tal olevat suur õmblemise vastu. Tore. Ja Maaja on inimene, kelle juures vist ka kõige külmemal ajal soe on, headust õhkub temast ja rahu, just seda, mis lapsele vaja.

Ka kingsepp Ermu tuli täna, kaasas liim ja muu vajalik. Pakkus, kas ta ei saaks meid veidi kingade parandamisega aidata. Muidugi sai ja kuidas veel, kuna osad jalanõud vajavad kindlasti siitsealt parandust, enne kui edasi annetame. Igatahes asus Ermu meie terrassil tööle ja tegi kolmed saapapaarid terveks.

Ka RebaseAndres astus läbi, juba kaks päeva ei olnud teda näha. Õnneks on temaga kõik korras ja hästi. Kuna mul oli tõesti palju tööd, siis ei jäänud ta pikalt lobisema, ent lubas kindlasti astuda läbi homme.

Lapsed – Anneli, Kätlin ja Mariel aitasid mul tolmud võtta ja põrandad pesta, olid tublid ja asjalikud. Koristasid natuke ka lao poolt, seal mitte ei valitsenud segadus vaid pigem – kerge kõrvalekalle, ütleksin selle kohta. :)

Kaie tuli, lapselapsed kaasas. Kaie ei tule kunagi tühja käega, nii oli tal seegi kord kaks kasti lasteriideid ja muud, mida ma veel ei jõudnudki ära paigutada. Kaie tuleb ka homme meie kirbuturule ning lubas kaasa tuua MÕNED OMATEHTUD HOIDISED, mille me loomulikult loosirattasse tiirlema paneme. Nii et, kallis rahvas, HOMME “Kaie moos”,  terviseks õnnelikule võitjale. :)

Riina Kivi astus samuti meilt täna läbi, ahjusoe kook homseks kaasas. Riina visiitkaardilt saab küll lugeda “Uniplast”, manager, ent pole visiitkaardile kirjutatud, et ka tema Raplamaa ettevõtlike naiste ühendusse kuulub. Riina on lubanud meile oma tehasest ülejääke tuua, neist saame huviharidusse materjali. Pean minema ise tehasesse ja ära nägema, mida pakkuda on ja millised materjalid, siis saame edaspidi arvestada.

Homseks oleme tõesti koos Raplamaa ettevõtlike naiste ja teiste toimekate naistega kõva töö ära teinud, organiseerinud lastele päeva, mis neile kindlasti meelde jääb. KINDLASTI tulge koos lastega ja veetke meie juures aega mõnusasti.

Inge tuli õhtul, tedagi ei ole kaua näha olnud, sissetegemise aeg ju. Inge on ka homme kohal. Ja Tõnis Vaik lubas tulla – mees, kes SVFis sotsiaalnõustamist abivajajaile annab. Ja Liisi1 tuleb ja Eha ning Ljuda samuti. Leili on kahjuks Soomes homme ja tulla ei saa. Aga lapsed, kes meil abiks on käinud, lubasid kõik kohal olla nagu üks korralik ja hea meeskond olema peab.

Kl 18 saabusid täna kõik asjaosalised kokku, kes mida tõi, tassisime homseks lauad valmis jne, jne, jne. Kaidi tõi õunu, need olid ilusad, värsked ja mahlased ning üliväga maitsvad. Homme võivad kõik soovijad nii palju õunu süüa, kui keegi jaksab. Taimi tõi oma tütardega täna mitu kooki, homme saabub neile lisa. Kohvi oleme hakkama pannud, tee valmib samuti. Tulla on lubatud mitmest kandist ja see on tore.

Ütlen igaks juhuks üle nüüd: Kui tahate tulla müüma, tulge, osalemine on tasuta. Ka registreerida pole vaja, laotage kuhu saate meie platsile tekk maha või pange laud üles ja müüge ja suhelge ja tehke omale ilus päev.

Meil SVFis on HOMME hinnad kõvasti alla lastud, usun, et igale midagi on meilgi kindlasti nagu kogu ülejäänud turul. Ja tasub juba mõelda, mida jõuludeks kellelegi kinkida jne, mida varem asjad valmis on, seda parem, seda vähem stressi ja raha tuulutamist viimasel hetkel.

27.08, laupäev. Täna oli vist üks augustikuu soojemaid päevi ja meie kirbuturgki sujus kenasti. Müüjaid oli, ostjaid ka. Kui arvesse võtta, et Raplas mitu üritust toimus, jagus meile rahvast küllaga ja enamgi veel. Muidugi võiks kirjutada sellest pikalt, aga annan siiski pigem lühiülevaate toimunust. Kl 8.00 olid SVFis kohal kõik organiseerijad: Ljuda, Inge, Eha, Tõnis, Liisi1, Ermu samuti -meie kingsepp – SVFi poolelt, lisaks ka Raplamaa ettevõtlikud naised – Kaidi Mikkus, Taimi Nõlvak tütardega, Anneli Pärna, Janne Liidik, Silvi Tarto, Anne Nauri, Mari-Liis Makus, Maiu Kell-Kangur ja lisaks veel ka Raikküla Kultuurikeskuse inimesed eesotsas Ene Kanguriga. Rapla Kultuurikeskusest tuli kohale Kalju Visnu, kes meile võimenduse üles pani ja terve päeva meiega veetis. Ja veel üks tore ja südamlik inimene, kes on lubanud meil huviharidusega tegelema hakata, Külli Roos on tema nimi, tuli appi ning abi oli meil ka tarvis. Loomulikult ei puudunud meie hommikust ega ka tervest päevast särav ja sõbralik Kaie – Kaie Tammik oma lastega.

Igaüks tegi, mida olime varem kokku leppinud ning nõnda saime kella üheksaks enam-vähem kõik omadele kohtadele ja valmis. Saabusid müüjad, kes kaubad üles sättisid, saabusid ka uudishimulikud ostjad. Õnneloteriiga tegelesid meil Ljuda ja Eha, Tõnis aitas asju sättida, vedada ja tõsta ning juhatas inimestele, kuhu keegi koha sisse võtta võiks.  Raplamaa ettevõtlikud naised seadsid üles koogi- ja kohvilauad, Külli Roos tegeles lastelauaga – morss, õunad jne, jne olid tasuta. Kommid ka. Lastele olime üles seadnud telgi, kus sai joonistada ja samal ajal ka varjus istuda. Päev oli tõesti kuum, Päike lõõskas lagipähe.

Müüjate seas oli SVFile tuttavaid inimesi, annetajaid ja toredaid tegevuskaaslasi, kes raskustes peresid aidanud ja sellega ka oma panuse parema ühiskonna nimel andnud on. SVF oli inimestest aga tihedalt kiilutud, käidi ringi, uudistati, osteti jne.

Käis ka meil Ukraina eestlane, naine, kes on ise kooliõpetaja ja tegeleb eesti lastega Ukrainas. Näitasin ja selgitasin meie tegevuse suundi ning mõtet, andsin ka kiirülevaate meie ruumidest, laste töödest jne. Kuna ta ise õpetaja on, haaras ta lennult ning polnud tarvis eraldi selgitada, mis mõju on koos töötamisel ja taolisel – läbi töö ja tegevuse vabal suhtlemisel, nagu meil SVFis on. Temaga hüvastijätul saatsin Ukraina eestlastest lastele suure karbi Puhhi postkaarte. Ta arvas, et nüüd ongi kommid Eestist lastele kaasa võetud.

Sukeldusin aga meie fondi peamisele tööle niipea kui sain ja pakkisin laos riideabi peredele, kes just täna asjadele järgi tulemas olid. Asi on selles, et paljud pered teistel päevadel meile tulla ei saa, vaid laupäeviti ainult, kuna siis on võimalik kedagi paluda, kes transpordiga aitaks. Nõnda juhtus, et täna käiski viis pere meie juures. Et täna annetati ka üks lahtikäivad diivan, saime selle kohe edasi anda ühele lastega peredest, kel õnnetus juhtus. Andsime diivani, 9 aastasele poisile voodi, pesumasina, voodiriideid ja laualambi. Esialgu. Kuid järgmisel nädalal saame veelkord kokku ja vaatame, mis edasi teha annaks. Teine pere käis samuti voodit ära viimas, üht voodit vajaksid nad nüüd veel, siis on lastega korras. Tore perekond on, naine on asjalik ja tugeva loomuga, mees ka korralik – ei joo. Aga tööga on meil maal nagu on, igaüks teab isegi.

Kolmas, neljas ja viies pere said riideid lastele, jalanõusid ja koolikotid. Pakkisin täna ka teiste perede jaoks ja otsisin numbritele vastavaid lahendusi. Kahele perele suutsin melu keskel veel pakid valmis seada, aga nad ei tulnud järele. Eks siis järgmisel nädalal vaatame edasi.

Samal ajal, kui tegin SVFi põhitööd, käis õues ja ka SVFis vilgas päevakava. Koogimaja ümber rahu ei olnud, peale lõunat juba olidki koogid üsna otsakorral, naised organiseerisid aga juurde ja ilma ei jäänud ükski soovija. Samal ajal andsid Raikküla Kultuurikeskuse inimesed südamliku kontserdi, mis kestis koguni tund aega! Lauldi rahvale tuntud laule ja esineti igati kenasti, ehkki kuumus ka lauljaile asu ei andnud, põsed punetasid ja otsaesised leemendasid. Rahvale paistis laulukava aga meeldivat, võeti kenasti vastu ja paluti lisalugugi. Igatahes lauldi veel üks pala lõpetuseks ja pärast kutsusime muusikud SVFi kohvitama. Tänud meie poolt veelkord, tore kontsert ju oli.

Ene Kangrust nüüd veel ka eraldi: Ene tegeles kogu päeva lastega, mõtles neile välja mänge ning võisteldi mitmel erineval moel. Ene oli suurepärane mängujuht, jagas ilusaid kingitusi lastele ja auhindu ning kogu töö tema poolt oli tõesti HÄSTI TEHTUD. Ei muud, kui ikka TÄNUD. Küllap lapsed praegu õhtul veel järele mõtlevad, mis täna kõik aset leidis, siis ka väiksed tänusõnad ilmselt igaühelt -missiis et laps nii ei mõtle, et kohe mõttes tänama. Kuid kui hea tundega meenutatakse, mida ma usun, et tehakse, siis see ju ongi tänu.

Saabus ka Paula, Tallinnast, ammune mu hea tuttav, kes täna jäätist müüs (ehkki lubas seekord küll hoopis seakostüümis olla, ei õnnestunud vist aga palavuse tõttu). Jäätis oli maitsev, said seda nautida kõik kohalolijad ja saadi osa ka Paula mõnusast huumorimeelest. Oli Paulal kaasas ka poeg Matu, kelle suvi olla veidi igav olnud, pole imestada, kuna Matus tugev vaimupotentsiaal olemas on ja ta ka koolis väga hästi õpib, temasugusele peaks spetsprogramm olema, kuna temast vist küll kord teadlane kasvab. Paula tegelik nimi on Silvi Jakobsen. TÄNAME, et tulite kohale! Ning Matu on koos oma õega oodatud ka meie 10 septembri väljasõidule Matsallu!

Edasi päevast. Oli tulnud päeva kaunistama ka näomaalija, Tiina Raist. Nahale maalimine sai hoobilt ülipopiks laste seas ja oli mul kahju poisist, kes liiga hilja kohale saabus ning kurbusega nentima pidi, et näomaalija oli juba ära läinud. Poisi suurem, 8 aastane õde, hakkas lausa nutma, nii kahju oli tal oma väiksest vennast ja oleksime meiegi kõik mis võimalik teinud, et näomaalija tagasi tuua, aga enam ei õnnestunud. Järgmine kord ehk läheb paremini.

Nii. Ja kohal oli ka Ivo Ilmsalu Pärnust, kes kunagi üheltki oluliselt ürituselt ei puudu! :) Ka seekord olid tal kaasas annetused, ka seekord korvitäis õunu ja ploomimooski, maiustamiseks. :)

Kl 14.00 saabus lastele üllatus, kelleks oli KLOUN nimega VEDRU. No muidugi jagus nii nalja kui naeru, kloun võeti väga hästi vastu. Ent pärast Kloun mulle mainis, et maalapsed olla palju sõbralikumad ja Rapla lapsed eriti toredad. Olevat olnud tal juhuseid, kus kutsutakse külla kodudesse, et laste sünnipäevi ilmestada, seal aga kloun hoopis hätta jäänud, kuna lastel on arusaam, et kloun on keegi, kelle peale sülitada võib, jalaga lüüa ja mõnitada. Ma omalt poolt ei tahaks nüüd küll targutada, aga eks sellist käitumist kohta mujalgi – koolivägivald pole ka muud kui lastega kodutöö tegemata jätmine. Inimlikkust õpetatakse kodus vanemliku eeskujuga ja on kole kahju, et jõmmlusel küll jätkub nutti rikkust teenida, aga ei jätku arukust sealjuures viisakaks jääda.

Veel: Kingsepp Ermu parandas päeva jooksul oma nurgakeses, mille ta nüüd väga hästi enda töönurgaks on võtnud, ära 5 paari jalatseid! Tal oli hea meie juures ja küllap ta jälle tuleb. Olid ühed saapad täna, mille ühel säärisel oli nööp puudu, asendasime siis mõlemal säärisel nööpide kombinatsiooni sarnaseks, neli musta nööpi ja üks valkjaskuldne. Kontrast on meie valik. Miks mitte?

Lõpetuseks tegime kogu seltskonnaga veel ühe ühispildi mälestuseks, kes kõik me täna asjatamas olime. Igav meil polnud, ei tööd tehes ega ka “lava taga” lõõgastudes. Kahju ainult, et Saaremaa naised ei saanud tulla, kirja nende mittetulekust sain täna ja on ikka küll nii, et vahel lihtsalt aega ei ole ja pole ka kuskilt juurde võtta. Järgmine kord kohtume, võib-olla siis hoopis Saaremaal.

Lõpuks. Eha aitas nõud pesta, Inge aitas nõud ja põranda pesta. Eks mõni või küsida, mida´s, huvitav, ise tegid? Lõpetasin töö õhtul, koristasin veel, sättisin korda ka lao poole, kuna sinna oli tekkinud päeva jooksul sedavõrd palju kraami nii palju, et ei olnud võimalik enam liikudagi. Panin korda, et esmaspäeval oleks hea tagasi minna, kergem tööd teha ja külastajail orienteeruda.

Kokkuvõte:

Heategevuskoogi müügist laekus huviharidusega seotud tegevuse toetuseks Raplamaa ettevõtlikelt naistelt + kolmelt Taimi Nõlvaku tütrelt kokku 104, 67 €. TÄNUD.

Õnneloosist laekus huviharidustoetuseks kokku 128 €. TÄNUD kõigile, kes õnneloosi tarvis annetasid – Kaie, Ljuda, Eha, Leili, Paula ja tegelikult ka SVF. :)

Mõlemad summad panen esmaspäeval sihtotstarbelistele arvetele ning see raha on mõeldud ainult huviharidusega seotud toimingutele.

Tänud nüüd veelkord tänase töö eest kõigile inimestele, kes aitasid organiseerida ja läbi viia – Tõnis, Liisi1, Külli, Inge jpt., tänud ka külastajatele, esinejatele ja loomulikult loodame,  et päev korda läks, et rahule jäid nii müüjad, kui ostjad, kui lapsed, kui täiskasvanud. Siit Raplamaa rabade keskelt ilusat nädalavahetust kõigile! S.

28.08 Ilusat pühapäeva kõigile. Pean aga siiski rääkima midagi, millest nagu pooleks piinlik rääkida on, aga tuleb mul seda teha.

Annetus on midagi sellist, mida antakse heast tahtest ja ühise eesmärgi nimel. Annetusega ei kaasne, justkui ettevõtmise läbiviijad oleksid alatiseks annetajatele võlgu kas teenete vms näol. Minu ja teiste vabatahtlik töö on samuti südamega kingitud annetus hea asja nimel, et oleks kõigil parem elada, eriti noil lastel, kelle nimel me tööd teeme ja pingutame. Sisu on kõige tähtsam, seda ei tohiks unustada – ei heategevuslikku tööd tehes ega ka annetades. Mõelgem sisule.

Tänases Delfis on usutlus Rein Rauaga, sealt ütleb ta ühe mõtte, mis minu arvates väärib meeldejätmist:

Jaapanlastelt võiks õppida võimet end teiste inimeste positsioonile asetada.

29.08 Täna tulid appi Leili, Inge ning hulk lapsi, kes kõik midagi teha tahtsid. Järgemööda leidsin neile rakendust, kes pühkis põrandat, kes võttis tolmud, kes pani riided korralikult kokku jne. Ise olin põhiliselt laos, Leili pesi annetatud nõusid ja aitas lihtsalt korda seada kaost, mis meil nüüd peale kirbuturgu mõneti valitseb. Annetati väga palju riideid, jalanõusid ja muud, sellega tuleb nüüd tegeleda ja kõik järjepanu kombesse saada ehk teisisõnu sorteerida.

Eha abikaasa, Olev, tõi hommikul ära ka annetuse, millel Eha ise järgi oli käinud ja sellega ka ühtlasi minu sõitmisi säästnud. Suur tänu Ehale ja Olevile.

Käis täna ka neli pere abi saamas, saime kohe üht-teist anda, nõusid ja koolikotte jne, aga peame lisaks veel ka riideid valima ja pakkima. Kui valmis saame,  helistame. Ühele perele aga viisin ise asjad peale uste sulgemist ära, kuna ma neist niikuinii koju minnes mööda sõidan. Neil oli väga hea meel, olime pakkinud joped, dressid, teksad ja veel üht-teist. Kuid normaalsete jalanõudega oleme hädas, poistele neid tuuakse vähe. Midagi siiski ma leidsin ja kaasa neile võtsin, aga eks tuleb veel vaadata kuidas saame. Ma ka ühe spordipoega olen rääkinud, et juhul, kui neile jalanõusid tagasi tuuakse, siis võib meile annetada, meil oleks hädasti tarvis.

Veel tänasest. Kuna ostjaid käis vähem, oli mul aega ühe seitsme aastase lapsega talle laos riideid valida. Ilusatele ja sobivatele rõivastele lisaks saime anda ka rulluisud, mis meile laupäeval toodi. Leidsime ka tüdruku vennale ja õele nii joped kui üht-teist muudki. Ja ka ühe teki andsin kaasa ning öösärgi samuti, sest tüdruk väitis, et öösiti pidavat olema külm magada. Kuna pakk tuli suur, helistasin emale, et nad tuleks aitaks koti koju viia, kuigi kaugel nad meist ei ela, Rapla inimesed ning toimetulekutoetuse saajad. Selle pere lapsed on kaasa tulemas ka meie reisile Matsallu. Tore.

Täna pakkisime laos riideid kokku kolmele perele. Meie kingsepp aga viis endaga kaasa 4 paari jalatseid, parandusse. Ja homme lubati ära viia üks annetatud külmutuskapp. Homme on aga homme ja SVFis on asi nii, et kunagi ette ei tea. Loodetavasti tuleb taas üks meeldiv päev ja saame aidata, kes abi tõesti ka vajavad.

30.08 Unustasin eile kirjutada, et eilne hommik algas sellega, et viisin panka annetuse ära, mille tegid Raplamaa ettevõtlikud naised. Tänane hommik seevastu algas nii, et tuli SEB kaardimakseterminaali inimene meile süsteemi paigaldama ja poole tunniga oligi meil kõik korras ja toimimas. Täna aga ei tahtnudki keegi kaardiga maksta, harjutud juba, et meil arveldatatakse sularahas. Nüüd aga on asjad teisiti, kaasajastatud.

Kuna rahvast liikus vähe, sain laos toimetada. Pakkisin riideabi, vihik andmetega kõrval ning näpuga järge ajades, kellele mida, mis numbrid, mis vanused. Lõuna paiku saabus üle pika aja Irina, kes väga tahtis appi jääda. Nii me kahekesi õhtuni müttasime ja laupäevase kirbuturuga seotud “uputust” korda panime. Kl 18 Irina lahkus, buss väljus tal 18.10. Mina jäin veel tunniks lattu. Tänase päeva töö kokkuvõtteks ütlen, et sain pakitud kuuele perele, lisaks kaks pere jäi veel pooleli. Homme jätkan.

Toodi täna ka annetusi – riideid, jalanõusid, kotte. Ka üks märg koolikott toodi, mis otse pesust meile kuivama ja edasi annetamiseks üle anti. Külmkapile siiski järgi täna ei tuldud.

Ka õunu toodi meile täna ning lubati veel ja veel. Tänased lapsed, kes SVFis olid, ja neid oli palju, hea meelega sõid ja kiitsid. Ka meie kingsepp, Ermu, kes meilt korraks läbi astus, võttis õuna ja oli väga rahul ning tänulik.

Muud täna väga ei toimunudki, lihtsalt palju tööd oli. Abivajajatele helistan homme, et oleme sealmaal, et võib juba asjadele järgi tulla.

31.08, kolmapäev. Ongi august läbi saanud. Kui mina siin seda päevikut praegu kirjutan, on tegelikult kell juba üle südaöö ja augustikuule võin seega tõepoolest täie õigusega nüüd punkti ka panna.

Tänasest päevast SVFis. Liisi2 oli letis ja mina laos. Sain pakkida peredele abi ja ühtlasi ka ladu korda seada. Täna käis kaks pere, ühele neist olime pakkinud ja nõnda asjadele täna järgi tuldigi, teine pere sai abi, mis otse ja eelnevalt pakkimata anda sain. Külastajaid kokku käis palju, saime natuke isegi kiita rahva käest, tulid head sõnad kirbuturu kohta ja üldse, SVF pidavat olema koht, kuhu kerge on tulla! Seda oli tore kuulda, hoolimata kiiretest tööpäevadest ja paljust, mis aina teha on tarvis, on meil endalgi SVFis hea olla. Ju see ole sünergia kõigest, mis meil seal sünnib ja kõikidest, kes meilt läbi astuvad. Iga kivi maja ehitamisel on omal kohal, eksole.

Kokkuvõtteks augusti kohta:

Lugematul arvul käis meil augustikuu jooksul lapsi, kes kõik aktiivselt tegutseda ja midagi uut õppida said.

Kokku käis abi saamas sel kuul 29 lastega pere.

Jagasime ka lasteaedadele ja koolidele huvihariduseks asju, mis meil jagada oli ja on. Väikse kingituse saatsime ka Ukraina eestlastest lastele. Üldiselt, heal meelel teeme koostööd õpetajate ja kasvatajatega. Alati võib meie käest küsida, kui millegiga aidata saame, aitame.

Koostöös Raplamaa ettevõtlike naiste ja  Raikküla Kultuurikeskuse inimestega saime korraldatud ja minu arvates kenasti läbi viidud Kirbuturu ” Saagu Valgus”.

Inimesed on meid aidanud palju, kes kuidas. Hea meel on, et tahetakse kaasa lüüa ja õige olekski öelda, et inimene on alati hea, kui talle selleks võimalus antakse. Nagu ka kurjuse puhul ju samad sõnad kehtivad, ent võimalusi kibestuda/solvuda/vihastuda tänapäeva kiirelt ja tuimalt inimestega manipuleerivas maailmas on ju märksa enam, sest kahjuks raha paneb meid kõike kõigega võrdlema, võidu jooksma ning kahjuks mitte alati ei ole võimalik joosta omale loomuomases suunas, minu meelest just see tekitabki viha ja ängi. See sunnisolek.

Ma näen aga SVFis iga päev, et soov peredele tuge anda on siiras ja aus, ja teeb rõõmu nii andjatele kui saajatele. Selles mõttes ma olen nõus öelduga, nagu abiandja aitaks ka iseennast. Ja kui keegi minult küsiks, kuidas mina sellest kasu saan, siis kindlasti ei oska ma öelda seda nüüd, ega pea ka vajalikuks, kuid kui kunagi juhuslikult vaid ükski laps meie töö tulemusena midagi olulist kas me rahva jaoks, või siis üldse inimkonna jaoks teeks või avastaks või leiutaks, siis ma võiks öelda, et me töö tühja küll ei jooksnud. Mitu last on lubanud mulle hakata paremini õppima. Lubadused lubadusteks, tulemusi olen näha küsinud jõuludeks! :)

Ilusat kooliaasta algust ja olge toeks oma lastele, ega neil koolis kerge ole.


This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.