SVF, Siiri päevik – detsember 2011

01.12 Kl 9 hommikul jõudsin SVFi, kuna helistati tollist, siis ka kohe kirja New Yorgi poole teele läkitasin – selgus, et tollile on tarvis veel paar täiendavat dokumenti. Saame abipakid kätte arvatavalt 11, 12 dets.

Kl 10.00 jõudsin Rapla Kultuurikeskusesse, kus toimus täna Rahvusvahelise Puuetega Inimeste päevaga seotud üritus (tegelikult on see päev 3.12, aga peeti Raplas täna). Raplamaa Puuetega Inimeste Koda tegutseb juba 15 aastat, seepärast tehti täna tavapärasest veidi põhjalikumaid kokkuvõtteid. Maavanem, Tiit Leier, oli samuti tervitama tulnud, ning meie Tõniski oli kohal ja pidas kõne. Mindki ei palutud sinna niisama külaliseks, aitasin natuke omalt poolt päeva läbi viia. Koosviibimine oli kena ja meeldejääv. Ja hea meel oli kohata ka Katarinat – Pahkla Camphilli küla perenaist.

Kl 12.30 olin tagasi SVFis, kus Nansy täna jälle üksi majandamas oli. Kl 13 paiku saabusid Katarina ja Camphilli küla inimesed meile SVFi, ootasid neid ju 10 lina + 10 padjapüüri, mis Hanneli spetsiaalselt neile meie kangarestidest õmmelnud oli. Heal meelel ja suure tänuga võeti need vastu, Katarina palus Hannelile edasi anda nendepoolse tänukingituse – kaks mesilasvahast valmistatud pikka küünalt, mis pidavat kaua – kaua põlema. Väga armas neist. Ja teadmiseks, kes veel ei tea, Pahkla rahvas valmistab küünlaid ise, neil on vastav tsehh. Vot Camphilli küla toimib samuti nagu riik riigis. Katarina mulle ka jutu sees mainis, et ei saa taolusi raha küsimiseks esitada, kuna ei ole “omaosalust”, ei teki niisugust vaba raha ega jää üle. Meil on sama lugu. Aga siis nentisime, et no mis seal ikka, toimetame vast ikka.

Tegin ettepaneku Katarinale jätta mõned küünlad meile müüki. Nii nüüd ongi meil SVFis üks mesilasvaha järgi lõhnav riiul, ja ütlen ka, et ilus kink kellelegi jõuludeks ning samas aitab ost ka Camphilli küla. SVF ei võta mingit müügitasu vms, kes küünla ostab, see Camphilli toetab.

Nii kui külalised lahkunud olid (panime veel neile kaasa ka kotitäie sokke, kindaid jm, kuna annetaja soov oli, et me neid müüki ei paneks ja nii me ei pannudki, vaid andsime Katarinaga kaasa), saabusid lapsed. Tõesti oli hea neid näha, nad olid nii õnnelikud ja rõõmsad, luuletused peas ja puha! Igaüks kippus rääkima, mis vahepeal toimunud oli, kes kus käinud oli ja kuidas hinded on.

Mõne aja pärast saabus ka Ljuda, täna lastega õmmeldi. Kuna kõik nii kodune ja armas meil SVFis oli ja lapsed nii vahvad ja Nansy nii tore samuti… Oli mul vägagi raske jälle varsti teele asuda, Tallinnas oli täna mul veel ka üks kontsert tulemas.

Kontsert oli heategevuslik ja pühendatud rahvusvahelisele HIV päevale, mis just ju täna ongi. Igatahes oli seegi üritus äärmiselt soe ja südamlik! Noored esinesid – kes laulis, kes tantsis, mängiti klaverit ja kitarri. Aga pärast joodi kohvi, kringel ja puuviljad olid samuti laual ja oldi niisama toredalt koos.

Nii palju head tänasest. Aga halba ka ikka tuleb ette. Kuid et mitte lasta halval õitseda või tuult tiibadesse saada, me siin ei hakka tõepoolest tühiste asjadega tegelema.  Lihtsalt ütlen, täiskasvanud inimesed, käituge nii nagu ausad ja väärikad inimesed käituma peaksid, on lihtsam elada oma elu ja lihtsam ka teistel.

02.12 Tänane päev oli tihe, SVFis oli hommikul Nansy, Inge samuti. Ka Hanneli astus meilt läbi, sai kätte kauni tänukingi ning samas tõi meile oma arvuti vanad kõlarid, nüüd on meil ka hääl majas. Ning, ka Leili tuli, kuna:

Täna pidasime ühe lapse sünnipäeva, kes 11 aastaseks sai. Meil oli SVFis sel puhul väga hubane koosviibimine, sõime torti ja kringlit, küünlad põlesid ja tee auras. Palju lapsi tuli teda õnnitlema, nö peaaegu kõik Rapla SVFilised olid kohal. Laulsime muidugi ka kõik koos sünnipäevaks laulu, see kaikus võimsalt vist küll üle terve maja – tagasi ei hoidnud igatahes keegi. Tore oli.

Homseks esinemiseks tegime peaproovi, harjutasime luuletust. Kui homne esmaesitlus läbi on, avaldan luuletuse ka siin lehel. Luuletusega seoses rääkisime lastega täna ka nn “rohelisest mõtlemisest”. Ei ole ilus putukaid maha nottida, kui nad sulle just häda ei tee ja pole mõtet ka lille noppida, kui pole just plaanis seda kas kinkida või kodu kaunistama viia. Las ikka pigem iga asi elab ja tunneb oma elust rõõmu, seda tunnistati üksmeelselt.

Ja saime täna ka rõõmustava telefonikõne, just kui uksi sulgesime, kl 18.30 paiku. SELLEST me veel aga ei räägi, vara veel – ütlen vaid, et kõne tuli Tallinna Ülikoolist. :) PS: Ühe hea telefonikõne saime ka täna päeval, sellest võime küll juba teatada: Kehtna Lihatööstus niisiis annab 10.detsembri jõulupeo toidulauale omalt poolt verivorstid! Oli meile juba ka varem lubatud, aga täna kinnitati, et jah, nii on ja otsustatud. Hea meel selle üle ja suured tänud. Omalt poolt kutsume kõiki sõpru aegajalt siis Kehtna Lihatööstuse toodanguid ostma, nemad aitavad ka nõrgemaid ja seega tasub ka neid toetada.

Mul on ka täna üks oluline üleskutse, edastage oma sõpradele, palun. Tahaksime kõikides Raplamaa valdades uued huviringid käima saada. Selleks oleks tarvis kohalike eestvedajate abi. Raha meie sihtotstarbelistele kontodele on juba kogunenud päris kenasti, saaksime mõndagi juba läbi viia. Juuru tahaksime poistele karate trenni asutada, tüdrukutele käsitöö. Meil on Juuru Rahvamajaga kokkulepe, et kui leiame õpetajad, annavad nemad ruumid tasuta. Oleme otsinud mitmest allikast karate õpetajat, hinnad on kõigil väga kallid. Äkki oleks aga mõni endine õpetaja, kes oskaks lapsi juhendada? Kindlasti leiaksime ka võimaluse töö tasuda, see on ju kokkuleppe küsimus. Kaiu samuti, võiks olla poistele karate ja tüdrukutele käsitöö. Käsitöö on niisugune ala, mida elus ikka vaja läheb, alates riiete parandamisest kuni muude meisterdamisteni välja. Teised vallad? Tuleks meile teada anda, kas oleks huvilisi ringide läbiviijaid. Oleme mõelnud, et meie oma õpetajad liiguksid ka valdadesse õpetama, kuid keeruliseks läheks sellega, meil pole transporti. Palun tagasisidet, kui keegi oskab ja tahab siin meiega kaasa rääkida: siiri@saaguvalgus.ee Tahame huviharidust nüüd jõudsamalt arendada, ootame pakkumisi.

Täna saabus ka Juuru Gümnaasiumilt abipalve ühe lapse huviringi toetamiseks. Toetame.

03.12 Oli alles päev! Hommik algas sellega, et Hanneli õpetas lastele küpsisetordi valmistamist. Hapukoor ja maiustused olid kaasas, suur hulk küpsiseid, igasugust muud “puru”, mis tordi kaunistuseks mõeldud on ja seega hiljem ka söömiseks. Tordist ei jäänud lõpuks õrna õhkugi järele, viimse killuni ära söödi ja maitsev see ka oli, tõepoolest. Lapsi liikus palju, kes tuli, kes läks. Isegi uusi lapsi käis, kahjuks olin siiski sunnitud ühel hetkel teised ära saatma, kuna hakkasime harjutama ju meie luuletust, mida täna kõik koos kenasti õhtul ette kandsime – aga sellest hiljem.

Ljuda – meie käsitööõpetaja poeg, Andrei, tegi meile täna hommikul taas hea teene – tõi ära annetaja juurest kapid, laua jm mööbli. Seda oli ikka päris hulgaliselt, nüüd järgmisel nädalal anname teada peredele (päris mitu pere vajavad hetkel kappe), et tuldaks ära viima. Andreile aga meie poolt suured tänud! Annetaja Reginale  muidugi ka 1000 tänu.

Ka Kaidi Mikkus astus meilt läbi, kuulas proovi, maitses kooki ning ostis Pahkla Camphilli küla toetuseks küünlaid. Kaidi tõi meile taas külakostiks paki kohvi ja huviharidusmaterjali. Millal jõuame kohvipakkidest kandekottide õmblemiseni, on vist jäänud vaid teostamise küsimuseks, kuna neid pakke on meil juba piisavalt, et selle tööga varsti alustada. Või on kellelgi paremaid mõtteid? Mina isiklikult olen kuulnud, et ka korve neist pakkidest punutakse, aga kuidas, seda ma ei tea. Veel. :)

Mihkel, kes meil samuti luuletust lugemas oli, kleepis oma lipsule kolme erinevat värvi isoleerpaelaga sini-must-valge kaunistuse, et rõhutada, et meie metsa hoidmise sõnum ikka hinges meie oma Eesti asi on, mitte kuskilt Euroopast ei peaks võõrad inimesed meie looduse üle otsustama. Kahjuks ei saanud me mujalt valmis paela, ei olnud aega poodidesse minna, Mihkli lahendus igatahes toimis.

Õhtu käes, lapsed kenasti sätitud, seadsime sammud Rapla Kultuurikeskuse poole. Anu (eilne sünnipäevalaps) oli juba seal, tema ju oli täna Rapla Noorte Volikogu jõulupeo üks juhtidest. Ja sellesse rolli sobis ta ülihästi, tutvustas kõike nagu vaja, diktsioon korras, lavaline esinemine ka väga sümpaatne. Hea oli vaadata.

Meie esinesimegi kõige esimestena, lugesime pika luuletuse ette, nii nagu ta meil välja tuli. Minu arvates lihtsalt imeilusasti õnnestus ja laste üle tundsime suurt uhkust. Ka Nansy oli saalis, temagi oli rõõmus. Nansy tegi me seltskonnast ka pilti, lisan ka ühe illustreeriva kaadri tänasest meeldejäävast õhtust. Ma pean ütlema, et ma mõne lapsega ka veidi karmimat taktikat pidin rakendama, nõudma ja 1000 korda üle kordama, oli igatahes kasuks tulnud, võeti ennast kokku ja hajali ei lugenud oma lõiku küll mittükslaps! Nagu meil omavahel kokku lepitud oli – iga lõik on ühise asja nimel ja kui räägime, siis südamest. Lõpetuseks võtsid lapsed kätest kinni, Mihkel ka, ja hüüti “Saagu Valgus!” Selle lausega punkti panek on laste endi leiutis – esimest korda tegid nad nii omaloodud näidendi lõpetuseks ja nüüdseks ongi see meil juba traditsiooniks saanud.

Tegelikult on väga raske sõnadega edasi anda meelsust, mismoodi me valmistusime, kuidas täna harjutasime jne. Me ei teinud nn kuiva tööd, et “ahh, las kuidagi ütleme, peaasi et sõnad peas ja riim kannaks”. Lapsed ise arutlesid, kuidas võiks ja oleks hea, et inimesed ikka päriselt mõistaksid. Mul ei tule nüüd kahjuks täpselt meelde üks kuldne lause, mida üks tüdruk ütles… Oli täna nii palju seletamist, kuulamist ja tegutsemist, et ei jäänud meelde, kuigi üllatusin, kui lihtsalt laps seda tõe tuuma sõnastas. See kõlas umbes nii, et… me peame südamest ütlema, siis saavad teisedki aru ja loodame, et me saamegi mõne puu niimoodi ära päästa. Teine laps ütles, et vist sellepärast, et puu ei olnud nõus sellega, et ta maha saeti, see kuusk Tallinna Raekoja platsil mitu korda ümber kukkuski. Jne, jne. Arutelu oli tihe, tõsine ja mõtestatud.

Olgu kuidas on. Igaühe oma viis, kuidas ta jõule peab, kuid tõesti – puu tapmise traditsioon on ajast ja arust. Ka lihtsalt kuuseoks võiks asja ära ajada.

Õhtust veel. Programm oli tihe, noored esinesid paljude kavadega, lauldi, tantsiti, mängiti muusikat. Ka Margus Mikomägi oli kohal ja pidas kõne, kuna oli äsja Rapla noorte seas läbiviidud esseekonkursi žürii esimehe ametit pidanud. Margus ütles ühe huvitava mõtte, ma panen selle küll oma sõnadesse, sisu jääb aga samaks:

“Kõik räägivad tänapäeva laste vähesest lugemusest, mina aga väidan vastupidist! Ei ole iial lapsed nii palju lugenud ega kirjutanud kui nüüdsel ajal. Kogu suhtlemine internetis ju sellel põhinebki!” Margus lisas ka, et huvitav ja veidi hirmutav fakt ilmnes neid lugusid lugedes veel – tule ja tee mulle kõik ette ära, siis küll mina teen asju! Ta tõi kohe ka värvika näite: “Margus, ole hea, tee mulle ujula, siis ma tulengi ujuma!”

Meie SVFis püüame lastega natuke teist suhtumist arendada, et kõik pigem sõltub enesest eelkõige. Püüame, aga eks ole näha tulevikus. KANNATUST peab jätkuma. :)

Panen nüüd tänase päeva lõpetuseks kirja ka meie esmaesitluse edukalt üle elanud luuletuse, ja sellega ühtlasi soovin kõigile ilusat õhtut.

 

SUURE KUUSE JÕULUD

S.Sisask

 

Ühes laias laanes

Kasvas kõrge kuusk,

Loomad käisid austusega

Mööda sellest puust.

 

Kuuse võimas okaskroon

Nii mõnelegi koduks –

Teadis küll  ju iga loom,

Et kuuseall kah mõnus!

 

Nõnda seisis vana puu

Iidamast ja aadamast,

Kuni ükskord jõulukuul

Tulid mehed saega:

 

Nüüd  leidsime me selle õige kuuse,

Mis sobib justkui i-le täpp – me linnaväljakule!

Vaatame kuis saame selle maha saagida,

Linnarahval´ mõneks ajaks rõõmuks ehtida!


Ohoohohoh, kuis lai on tema võimas võra

Ja käbisid kui palju otsas – tal on, vaadake!

Nüüd saadamegi linna võimudele sõna,

Et kuusk on leitud ja me selle maha võtame!


Loomad kuulsid juttu,

Ei rumalad nad ole –

Muutusid nii kurvaks nad

Et sõnu lausa pole!

 

Otsustasid kambakesi

Kaitsta armsat puud,

Kähku kokku kogunesid

Loomakesed truud.

 

Kuuskki aimas juba

Mis sündimas ta ümber,

Ta tüves mitmes pesas

Oravad just tukkumas oma päevaunes:

 

Oravad, oravad – nüüd tõuske ruttu üles!

Mind täna tuldi saagima, on lõpp mul lähedal…

Ehkki talv teil tuleb raske, pean ajama teid välja

Oma kallist kodust uut pesa otsima.


Kuuse kurba viisi

Oravad siis kuulsid,

Nad ruttu kaasa haarasid

Pähklivarud, seemned.

 

Mööda tüve alla

Nad lippasid kuis jõudsid,

Mehed ümber kuuse

Olid kinni pannud tee.

 

Lõksus olid oravad

Ja kuuskki keset ringi –

Ei kuhugi nüüd pääse sa…

Eks saatusega lepi…

 

Aga karud metsas,

Hundid ja ka rrrebased,

Põdrad, kitsed, sead –

Kõik olid juba platsis!

 

Nad ühel pikal viisil

Pistsid hääled valla,

Ja mehed ehmatasid –

Saed kukkusid neil käest!

 

Seal loomad tasakesi

Läbi võsa tulid,

Kuuse poole tihkelt

Nemad…  rühkisid.

 

Mehed panid paluma:

Oh, ei me enam kuuske

Taha maha raiuda

Ühestki metsast!


Laske meil nüüd minna,

Ju saime asjast aru,

Edaspidi meie linna

Plastikkuused ehivad!

 

Jah, nii jäi ellu kuusk

Ja oravadki rõõmsalt

Oma koju tagasi

Viisid enda pojad.

 

Õhtul üsna hilja

Tuli jõuluvana,

Sätendavas metsas

Mööda lumist rada.

 

Kuuse alla istuma

ta ennast korraks seadis,

Küllap tema kogu lugu

Juba ise teadis.

 

Kuusele ta soovis

Kaunist rõõmsat jõulu!

Patsutades tüvele

Ka pikka elujõudu!

 

Sellepärast! Armas rahvas!

Ärge murdke puid! –

Oma koju jõuluks veate

Surnud kuuse luid!

 

Me, lapsed, võime mängida

Ka ümber mängukuuse,

Metsa jäägu päris puud

Kus on nende juured!

Oktoober, 2011

 

05.12 Esmaspäev. SVFis kiire tööpäev, nagu Nansy mulle kirjaga teada andis. Ka täna mind ennast seal kohal ei olnud. Olen ise SVFis kolmapäeval ja neljapäeval. Kuna mul on ka muud töökohustused praegu tihedalt kaelas, siis pean aega jagama nagu saan. Õnneks saab Nansy väga hästi hakkama ja süda on eemal viibides selle koha pealt rahul.

Nansy kiri:

Täna oli ikka väga kiire päev! Töö, töö, töö! Väga palju asju toodi
meile täna, kõik puhtad ja terved. Samuti käis täna üks abivajajate pere, kes palusid lastele jopesid. Need nad muidugi said ka.

Lõunast saabus Irina koos Nataljaga. Rääkisid oma õudsast loost
mulle. Hetk hiljem tuli too maamees, kelle nime ma veel ei tea, aga ta tõi meile suuuuure panni täie kuuma sööki! Mis maitses muidugi väga hästi! (Mul oli tegelikult plaanis täna veepäev, aga vot siis…)

Siis tulid juba lapsed ka ja mõni hetk hiljem Ene. Samal ajal kui lapsed laulsid, tuli Leili ja me suundusime taha lattu. Üks lao ruumidest on nüüdseks korras. Ene lõpetas enne viit natuke ja lapsed läksid ka koju. Meie Leiliga lahkusime SVFist kell 19. Leili oleks kindlasti jaksanud kauem olla, aga ma olin tõesti juba niii väsinud. Leili tuleb homme või ülehomme uuesti.

Samuti käis Anne külas, kes saatis Sulle Kehtna laste poolt tehtud kingitusi. Ootavad Sind rõõmsalt SVFis. Anne palus ka edasi öelda, et 10.12 väljasõidule võib tema poolsed 9 kohta nüüd teistele anda, nad otsustasid, et tulevad ise kohale.

Üldiselt, töökas päev! Kavatsen homme ka natuke varem minna, et enne poe avamist miskit teha seal veel. Kahjuks on ju nii, et päeval kui lapsi pole, ei ole mul võimalik olla ees ja laos ka veel.

Tänased annetajad:Triin Saks ja Reet Kärmas. Samuti üks varem juba annetajatest saatis meile 5kott+ 1 kast ilusaid ja puhtaid riideid ja mänguasju, aitäh!

Olgu, tsau.


Õudne lugu Irina ja Nataljaga juhtus laupäeva öösel, helistas Irina mullegi kl 00.30 paiku, väriseva häälega teatades, et nende puukuur koos talvepuudega on põlema pandud. Irina (vanaema) ja Natalja (Irina tütar) on meilt abi saanud, mõlemad tublid maalrid, kriisi ajal tööst ilma jäänud. Maal, väikses külas, on ülivõimatu maalrina tööd saada, kui, siis vaid mõni üksik ühekordne pakkumine, mis neljaliikmelist pere kahjuks ära ei elata. Kaks väikest tüdrukut on nende peres kasvamas.

Kohalike elanike terror nende vastu on kestnud juba mõnda aega. Miks? Esiteks, nagu Irina arvab – rahvusküsimus, ehkki naised räägivad selget eesti keelt. Isegi, kui ei räägiks, on niisugune käitumine ülimalt julm. Teiseks… no, kes ikka vaeseid tõsiselt võtab? – Samuti julm küsimus, aga meie ühiskonnas sage suhtumine. Raha on see, mis inimestes aukartust äratab ja imetlust. Kas pole nii?

Tagus siis üks kohalik külamees selle pere kassi vastu asfalti, nii et looma käpp murdus ja kass pikka aega elu ja surma vahel vaakus. Valati ka nende koerale mingit naftalaadset segu selga… Koer pelgab nüüd inimesi. Ilmselt ka kass, ma eeldan. Ent nüüd siis puukuur. Õnneks Päästeamet tuli kiiresti kohale ja osa puudest sai päästetud, saavad ikka sooja toas hoida. Täna helistas Irina, et ka vald aitab kuuri uuesti taastada ja vajadusel ka puid juurde anda.

Mida öelda sellise asja peale? Tuleks küsida, millistes kodudes oma lapsi sellisteks “monstrumiteks” kasvatatakse?  Ka hiljuti oli õõvastav lugeda Delfist, kuidas keegi kooliõpilane oma eakaaslast tümitanud oli ja lõpuks Z tähe noaga jalale pussitanud. Enne kui kedagi karistama hakata, kas ei peaks selliste “Zorrode” vanemad üle vaatama ja osa karistusest ka neile peale käänama – kas on siis kasvatatud last haiglaselt eneseimetlejaks või jäetud üldse kasvatamata – mis on samuti kuritegu ju. Aga jah, pole keegi nii võimas, et saaks kogu maailma parandada, muuta saab siiski vaid iseennast, ja sedagi vaid juhul, kui selleks ikka tõsine tahe on.

Täna saatsin taotluse küsimusega, kas Raplamaa vallad võiksid näha võimalust meie tegevust toetada. Oleme kasvanud ja edenenud sedavõrd, et oleks tarvis töökäsi juurde. Meie kaupluse poolelt laekuv tulu seda aga ei võimalda, saame praegu hoida seda, mis meil on ja saame oma kohustustega hakkama. Üle aga ei jää tegevuskulude laiendamiseks suurt midagi. Vaja oleks meil võtta veel kaks inimest juurde – keegi, kes suudaks asju ajada ja keegi, kes oleks Nansyle abiks. Aga seda oleme juba õppinud – kõige keerulisem on leida inimesi! Õigeid inimesi.

Nansy on praegu 23 aastane noor ema, kellel suur hulk elukogemusi alles ees. Aga oskab Nansy inimesi aidata, see omadus paljuski ei olegi õpitav, vaid pigem anne ja tuleb nö loomulikust intelligentsist. Ei ole lihtne leida temasuguseid suure südame ja ausa suhtumisega inimesi. Ja mis veel, Nansy ei ole ka loomult intrigant ega viriseja. Meeldiv on temaga asju ajada.

Nii, edasi. Talumees, kes SVFi täna süüa tõi, on Jaak Raikkülast. Jaak on isegi välja pakkunud, et ta võiks anda hädas olijaile tasuta kasutada tüki maad, et nad saaksid omale juurvilju jne kasvatada. Seda hakkame kuulutama kevadel, enne veel tuleks Jaaguga kokku leppida, et kus ja mis ja kuidas. Jaak ja tema pere on paljusid aidanud, hea südamega inimesed. Me oleme SVFi lastega käinud ka nende loomi vaatamas, oli päris tükk tegemist ja keeruline lapsi laudast välja saada, kuna seal ka pisikesed peopesa suurused kanatibud ringi kaapisid. Lapsed olid kui armunud, kudrutasid sigadega ja nunnutasid lehmadega ja paitasid tibusid. Jaagule tänase eest aga suured tänud ja tervitused meie poolt!

Ka ühest asjast, mis ei puuduta otseselt SVFi, aga praegu ühiskonnas raskelt õhus rippumas. Kus veel ma oma mõtteid siis avaldada saan… Nii et lubage mul veidi omalt poolt sellele teemale lisada.

See elamislubade asi. Kogu iseseisvusaja on vaeva nähtud, et kindlustada Eesti turvalisus – oleme EL-s, oleme Natos (mida me uhkuse ja armastusega vihmavarjuks kutsume). Aga siiski ei saa hoiatamata jätta, et meie naabri katuse räästas läbi igasuguse vihmavarju meile tilkuma suvatseb jäädagi. Seda sellepärast, et me valime Riigikokku inimesi uisa-päisa või tulenevalt sellest, mis meile isiklikult kasulik on, aga mitte silmas pidades riiklikke ja rahvuslikke huve.

Lõpetan tänase õhtu Juhan Liivi sõnadega, mille ta kirjutas 23.05.1910 a. Selle kirjutise saatis kunagi postiga mulle Ivo Ilmsalu, kes SVFis palju käinud ja kes ka meie püsiannetaja on. Ivo, kui meid loed, siis tervitused Sulle. Lisaksin muidugi kirjutise ka meie “oluliste kirjutiste” rubriiki, aga arvan, et jääks see siis vist paljudel lugemata, kes ikka viitsib…

VIIMSED INIMESED

Viimsed inimesed olid välja suremas. Mitte viimsed inimesed, vaid üks inimeste tõug, kellel oma keel ja haridus oli olnud. Haridus ja kirjandus ja kunst. Neid oli veel üks valdkond ainult või üks külakond; kõik teised olid “üle läinud”.

Nad teadsid, et nad viimsed sellest tõust olid ja nendega üks sugu ja üks haridus lõppes.

Nad tundsid väsimust oma jalgades ja roidumust oma üdis. Neil oli raske sirgelt kõndida ja päikene oli nende silmadele kui valus näha.

Kui nad oma väljal tööd tegid või oma tubades, siis olid nad tõsised ja nendega kaasas käis nagu üks nägematu helin. Nende kõrvus ümberringi ja sees ja nende südametes: v i i m s e d !

Hommikul tärkas ta neile meile, kui nad üles ärkasid. Nagu raske oli neil tõusta. Ja raske, nagu koorma all läks elu.

Kasinal rõõmul, just nagu leinates võtsid nad naisi ja läksid mehele ja ristisid oma lapsi, kui viimsed inimesed oma viimast sugu viimse elu jaoks.

Neil oli häda kõnelda. Oma viimsest haridusest ja oma viimsest elust. Kiitsid nad mõnda enese esiisadest ja eelkäijatest, siis paistis see nagu järelejääjate rahvaste pahandamine: nad k õ i k  o l i d ju  ä r a  l a i d e t u d, süüdistatud, suurelt osalt nuheldud ja nüüd sellest kõnelda – aga millest sa siis kõneled ometi, sina, viimnegi inimene? Millest muust kui ka iseenesest, sest kuidas saab viimnegi inimene enesest kõnelemata läbi; ta on ikkagi inimene!

Ja need viimsed inimesed kõnelesid oma viimsetest suurtest meestest, sest kõne ei olnud veel mitte ära unustatud, ja kasvatasid oma viimset koormat sellega aina ja suurendasid oma viimsust. Ka nemad olid kõlbmatud nagu eelkäijadki olid olnud.

Ja sellepärast olid nad nii tagasihoidlikud kõiges: poolpilukil vaatasid nad ilusaid asju, kasinasti maitsesid magusat toitu, nagu mesilane lillel kuulasid nad natuke uueaja ilusat uinutavat muusikat, nagu pooluime lugesid nad ilusaid mõtteid: nad tundsid, kuidas kui nägematu võrk see kõik nende üle koomale ja koomale ringis, piiras, kuni nende südameni, nende südametuksumiseni.

Nad hoidsid iga vaimlise ergutuse eest, nagu haiged, kaua-põdenud inimesed endid hoiavad.

Kui kogukonnas, kui maakonnas, kui kubermangus, kui riigis häält anti, suurtele elumõtetele häält, mõtetele, mis neid endid ära suretasid, siis andsid häält nemad ka; nemad, viimsed inimesed.

Nemad p i d i d häält andma, muidu oleks neid nuheldud; hääli oli vaja elumõttele.

Nende kirik õpetas kannatamist ja nende kool nende eneste põlgamist. Nõnda: nemad olla halb rahvas, nad olla teiste rahvaste õnnetus ja nende ees. Looduse viga, süü.

Need olid viimsed inimesed oma tõust.

Raskus oli nende kontides ja väsimus nende üdis.

Nad tundsid, kuidas nende ümber koomale ja koomale koones.

Kuni nende südameteni.

06.12 SVFis oli Nansy, Gerly käis õpetamas, lapsed aitasid koristada – tuleb meile TV, siis püüame ikka veidi paremaks sättida, nagu koduski ju samuti teeks. Nansy ütles, tolmud olid võetud, nõud korda sätitud jne. Ega muud väga teha ei olegi, nii hull meie igapäevane olukord ka ei ole. :)

Täna oli meil samuti annetajaid käinud, ka ostjaid ja teisigi uudistajaid. Ljuda, üks meie õpetajatest, aga pakkus, et võiksime SVFis ise patju õmmelda, kuna abivajajad neid tihti küsivad, ja mainis, et tuleks muretseda vatiini. Siin SVFi imede valda kalduv loetelu jätkub – just mõni päev tagasi saimegi meilile pakkumise, teatati, et Tallinnas oleks ära anda nii kangast kui vatiini, koguni 10 suurt kotitäit! Nüüd vaatame, kuidas ära toodud saame.

Tänaseks ei muud, eks ole eelmistel päevadel palju kirjutatud, nii ehmatame ehk lugeja äragi… Head õhtut ja homseni SVFis.

07.12 Hoian taas madalat profiili ja katsun kirjutada lühidalt. Olime täna Nansy ja Leiliga kolmekesi SVFis. Ka Anne Helme käis, ajasime asju ja andsime huvimaterjali Kehtna ning Eidapere tundide jaoks. Anne tõi näha ka laste töid, mida tundides tehtud – väga kenad jõulukaardid, ilusad kinkekotid ja ka päkapikud saadeti meile laste poolt! :)

SVFilised lapsed saabusid meile peale lõunat, otse koolist. Janeliis on vahepeal kenasti tantsutrennides käinud, Karl samuti. Anu ja Karina jäid meile kogu õhtuks abiks, võtsid tolmud ja tegid puhtaks jalatsite riiulid. Raido käis, aga lahkus varsti. RebaseAndres tuli, tõi meile annetuseks nõukaaegseid kuuseehteid. Nendega kaunistasid lapsed taaskord meie oma “kodu” – SVFi, aina ilusamaks ja sädelevamaks meil läheb, varsti elame kui karra sees, ja jõulumunade vahel. :) Ka Artur, üks noormees Kohilast, kes ise pastakaid valmistab ja üldse puutööd teha nokitseb, oli meil natuke aega abiks, aitas lastel kuuseehetega jännata ja need üles akna kohale sättida. Ja Artur võttis tolmud meie nelja kõrge kapi otsast. Tänud selle vaeva eest! Ka Victoria, kes on Arturi õde, oli täna meil ja aitas Nansyt – tehti üksjagu tööd ja pandi riiuleid korda. Mõlemal olid karvased mütsid peas ja nad nägid välja kui armsad koduloomad kesk kirjute kampsunite kuhilaid. :)

Ostjad käisid meil täna, mõned annetajad samuti, toodi riideid. Ka vatiini Tallinnast ja kangad saime kätte, Ljuda poeg, Andrei need meile kohale tõi. Täname nii annetaja Janat, kui ka Andreid.

Annetaja Janaga on tegelikult lugu huvitavam! Ta oli meile saatnud ka omatehtud käsitööd – kindaid, mütse – heegeldisi. JA MIS OMANÄOLINE TÖÖ!!! Ma pole niisuguseid asju varem näinud, julge lähenemine igatahes! Siit on meil õppida ja ehk saame ka ise midagi niisugust huvitavat valmistada. Loodetavasti lubab annetaja-kunstnik ka pildi mütsist siia kodukale üles panna, enne aga küsime temalt luba ja vaatame, mida vastus toob.

Ma olen unistanud, et ehk saame ühel päeval kunagi ka nii asjalikuks, et võiksime avada käsitööpoe. Müüksime esemeid, mida lapsed ise teevad ja ükskõik kes kunstnik meil müüa tahaks või fotograaf. Või Camphilli küla näiteks, ka nemad oleksid kindlasti huvitatud oma küünalde müümisest. Kusjuures mitte müüa nii, et kogu tulu SVFi, ikka selle mõttega, et tegijad paremini elada ja veel paremini tegutseda saaksid. No näis.

Helistasime täna läbi ka peresid, kes laupäeval meiega Sillaotsa kaasa tulevad. Kõik on korras va, et kahe lapse ema kahjuks ikka veel haiglas on – juba kolmandat kuud. Soovime head paranemist! Loodame, et lapsed ikka tulla saavad – see on see Karl Juurust, kes igatseb loodusteadlaseks saada (vt meie septembrikuu päevikut, Matsalu reisi täpsemalt) ja tema õde, kes unistab matemaatikuks saamisest. :)

Ei muud, juba läksingi taas kirjutamisega vast pikaks. Aga veel. Enne SVFi sulgemist, täpsemalt kl 17 .55  astus meile äkki sisse ka Mihkel, kellele me juba uksel teatasime, et meil talle palju pappi anda on. (Katkised pappkastid viib Mihkel tavaliselt omale tulehakatiseks.) Mihkel tegi suured silmad ja vastas: “Tead, üks ajakirjanik ütles ükskord, et papp tähendab raha!”

Head õhtut SVFi poolt ja kohtumisteni.

08.12 Nii, täna on neljapäev, vanasti öeldi: neljapäev – kalapäev! Mitu kuldkala lipsas täna SVFi,  aga kõigest järjekorras.

Kõigepealt, kallid lugejad, sättige end mugavalt istuma, tass teed ja kerge ööeine kõrvale, tuleb pikem lugemine! :)

Täppi kl 10.30 astusin SVFi uksest sisse, õnnestus saabuda mul esimesena, tavaliselt on Nansy ikka see, kes varem kohal ja alati ka juba tööd tegemas. Nonii, olin aga uksest sisse saanud, kui juba saabus Ivo Ilmsalu (vt varasemaid päevikuid + galeriid). Ivo kammis ukse taga viisakalt oma pikad hallid juuksed kenasti üle, enne kui SVFi sisse astus. Kuna meil aga suured klaasist uksed on, siis muidugi ei jäänud mulle see hoolikas toiming mitte märkamata. …Oli selles pildis midagi niisugust, mis pilku köitis ja nii ma rõõmsalt uksele talle vastu tõttasin. Ikka viisakas kummardus, kuldne tort otse Pärnust näpuvahel (vt uuesti varasemaid päevikuid). Ka annetused kaasas – külmal ajal soojad riided.

Saabus Nansy. Panime otsekohe kohvid aurama, kellele millised tassid, kellele suhkur. Mina samal ajal helistasin meie kingsepp Ermu Tõnistele, sooviga teda SVFi jõulupeole kutsuda. Mees teatas, et ta on just bussis ja teel meie poole. Veidi aja pärast ta saabuski. Ka temale kohvi. Hommikukohvi. Jutt Ivoga neil igatahes laabus hästi.

Siis saabus Toomas Trapido meile külla. Toomas on SVFis ka  kevadel korra käinud, küsisin tookord nõu SVFi rahataotluste esitamise võimaluste kohta. Täna aga tõi Toomas meile annetusi. Ka temale sai kohvi pakutud ja ka tema istus meie huviringide “territooriumile” tugitooli ja näis, et ta ennast seal ka õige mugavalt tundis. Nii Ivo kui Toomas olid mõlemad SVFist aga ainult korraks läbi astumas, kuna neid ootas ees Rapla Kultuurikeskuses “Kodanikeühenduste “Kärajad” Raplamaal 2011″ üritus, kus Toomasel ka sõnavõtt toimus, teemal “Kodanikuühiskond 2.0. Tuleviku uurimine.” Üritus seal algas kl 12.00, nii et ajaline dimensioon, millest räägin, on enne kella 12. Saabus ka Eha, samuti meid palju aidanud inimene! Samuti pakkusime torti ja kohvi, ent Eha loobus kõigist me hõrgutistest. Mõni minut ajas juttu ja juba ta läinud oligi.

Tulid ostjad. Õnnelik ja naeratav vanem naine, kes oli meilt mantli endale ostnud ning mütsi, temale pakkusime kohvi. Ei võetud vastu, juba olla joodud. Ühele last ootavale naisele ja tema peagi sündivale beebile pakkusime torti, maitses vägagi. Ja siis tuli ja tuli veel inimesi – naine, kes otsis oma tütrele triibulist pluusi (tantsutrenni jaoks), ei leidnud me sellist pluusi ei poest ega laost, polnud parata. Ent mees, kes otsis jopet, selle ka sai ja oli tal hea meel. Ja nõndaks, ei olnud mahti ju kõike ka märgata, rahvast liikus ja tegemist oli palju.

Natuke enne 12 lahkusid äkki kõik, Ermu bussile – meie parandamistvajavad jalanõud kaasas, Ivo ja Toomas Kultuurikeskusesse, Eha tööle. Ka ostjad läksid, kaubad kotis. Saabus Anu, esimestena lastest. Oli täna neil koolis olnud päkapikupäev, sestap oli Anul peas Päkapikumüts. Tema punetavad põsed ja see müts sobisid omavahel hästi, Anu nägi välja nagu laps 50ndate aastate postkaardilt. :)

Kl 12.40 paiku saabus mees, kes kullerina töötab – suur pakk kaenlas! Saadetis Tartust. Ja nüüd, taaskord tegi Victoria Madi meile üllatuskingituse – jumala uhiuued asjad kastis – no kleidid, sokid, kott, sukad, ma ei tea mis kõik veel. Nansy selle kasti lahti võttis ja aina ahhetas: “No ei või olla, kes on see inimene küll, kes nii meile teeb?!” Jah, tõesti, uusi asju meile just tihti ei saabu. Ja veel postiga! See on ju suur ettevõtmine, kui mõelda. Ja kuidas need asjad veel pakitud olid! Sellise hoolega, et ei olnudki võimalik siit midagi muud välja lugeda kui seda, et “olge nüüd kenad, andke abi edasi, kus kõige rohkem tarvis!” Ja seda me püüame ka teha. Saame noist annetustest kenad jõulukingitused nii mõnelegi! Ja… Suur tänu siit Raplamaalt Tartusse, mitte küll postiga, head soovid läbi õhu Victoriale, meilt – SVFilistelt. Samas, kas loetakse meid, ju ei tea, aga ehk jõuavad me head soovid siiski kohale!

Saime siis veidi omaette tegutseda, siit-sealt veel sättida ja ärevust natuke alla suruda ja… kui kl 14.30 saabus meile telegrupp ETVst. Margus Saar asus mind peagi küsitlema, kui mitte öelda – pinnima. Üldiselt olen selline inimene, et tahaks rohkem teha tööd ja vähem jutustada, seetõttu püüdsin mõtteid koondada ja anda lühidalt ülevaate, mida ja kuidas me SVFis teeme. Eks jutt veidi konarlik tuli, ei ole ma hea rääkija. Eks ikka mõnda asja päris pikalt seletama pidin, kuna ei osanud ka teisiti, saime jutud minu kergenduseks salve lõpuks. Tegelikult aga – alles hakkas meil lõbusaks minema!

Saabusid ka teised lapsed: Maria, Mariel, Jane-Liis. Anu luges vurinal meie “Suure kuuse jõulud” luuletust – kaamera muudkui keris käia. Pandi siis telerid pähe (vt aga uuesti me varasemaid päevikuid, lapsed tegid ju ise pappkastidest telerid meile), seal suruti mulle pult pihku ja läks lahti! Telemeestele näidati meie originaalprogramme – uudiseid jms. Näiteks oli üks auto sõitnud mitte üle tee vaid üle vee! Jne. :)  Siis aga oli Margus Saare kord, ka tema pani teleka pähe ja algas päris Aktuaalne Kaamera! Lapsed me nõukaaegsel sohval istusid sirgelt kui tikud, päkapikumütsid peas. Kaua see nali kahjuks kesta ei saanud, kuna AK lõppes suure naerulaginaga meil päris äkki.

Astus SVFi uksest sisse mees, kes mitu kotitäit annetusi tõi. Sealjuures tutvustati end tagasihoidlikult, et tema olla see, kes meiliteel meie käest hiljuti lahtioleku aegu küsinud. Jah, see juhtus mõni päev tagasi, saatsime meili vastu, et oleme avatud neljapäeval (täna) erandkorras vaid kella 16.20ni. (Taas annab see väikese ajalise vihje, kell oli umbes 15.40 või umbes nii, kui mees meile saabus, TV kaamera samal ajal ikka muudkui filmis ja filmis). Saime teada, et mees oli kohale sõitnud Tartust, autoga, nende pere annetusi tooma. Nii-nii. …Liigutav. Selle jutu peale Nansyga imestasime, mõlemail silmad peas lausa pärani ega suutnud uskuda…  Ja taaskord Tartust! Tähelepanu: Googlemap ütleb, et Tartust Raplasse on täpselt 152 km, sõitmiseks kulub u 2 tundi ja 28 minutit, eks ole Raplast tagasi Tartusse sama tee ja sama aeg. Me lugeja on kindlasti tubli matemaatik, arvestab ise, kui palju aega sellele sõidule täna pühendati… Üldiselt taolistel puhkudel nagu täna: Ivo tuli Pärnust rongiga, postiga saabus saadetis, nüüd veel selline üllatus! Ega oskagi kohe õigeid sõnu leida, kuidas tänu avaldada, nõutuks teeb… Uurisime, kust nad meid tunnevad või kuulnud on? Selgus, et loetakse me päevikuid. Vaat, kui paljud meid loevad, seda ei tea ju me… Vastutust aga iga lugemine kasvatab! Kas on ikka kõik õigesti kirjutatud, tähed omal kohal ja mõte sorav jne. Ivo, ise kergelt punastades, kord mainis, et ta võiks korrigeerida vahel mu tekste. Mõtlesin kohe, noh nii, kas olen nüüd mingi piinliku vea teinud kuskil ja kuna Ivo on härrasmees, siis ta mulle mitte ei taha mu viga nimetada vaid end lihtsalt viisakalt korrigeerima pakkuda. Sellest ajast püüan teravdatult jälgida, et mõte ikkagi loetav oleks ja õigekiri korras. Hea koht siin nüüd lugejaid andestusele kutsuda: Palun mitte südamesse võtta, kui mõni näpukas sisse satub, loodus ise teeb seda minuga! :) Aga tänase viimase annetaja juurde tagasi minnes, ongi mul nüüd hea võimalus kodulehe kaudu tänada veelkord perekond Kuubenit Tartust koos kõigi pereliikmetega ja soovida kõike head teie perele ja helget jõulukuud SVFi poolt.

Edasi. Kui TV oli (samuti) Rapla Kultuurikeskusesse siirdunud, tuli meid asendama tänaseks õhtuks Viktoria – uus abiline, kellest loodame head sõpra ja virka töökätt meile tulevikuks. Juhised tänaseks päevaks oli Nansy Viktoriale andnud juba eile ning meil ei olnud tarvis enam midagi üle seletada – noor inimene õpib kiiresti, kui tal aga huvi jätkub. Panime me siis Nansyga joped selga ja punuma. Ka meie tee viis Rapla Kultuurikeskusesse. Seal kohtusime Ljuda, Tõnise ja teistegi SVFilistega – Kaidi Mikkus, Riina Kivi, Ivo ja Toomas olid juba seal, Tiit Leier, kes meile annetusi toonud, oli maavanemana samuti üritusest osa võtmas. Keda ei olnud, oli Mihkel! Hiljem selgus, et Mihkel oli hoopis kõrvavalu pärast arsti juures käinud. Egas midagi, peaasi, et midagi hullemat ei olnud, tehti väike protseduur ja Mihkel saabus hiljem – kui tunnid olid juba alanud. :)  Raplamaa Arendus ja Ettevõtluskeskus jagas täna tunnustusi “Aasta Tegu 2011″. Meie pälvisime esimese preemia. Kõik kenasti olime laval, Kaidi pidas väikse kõne, ka ise laususin mõne sõna. Meeldiv oli seda autasu saada, töö ei ole olnud kerge ega saagi olema. Tunnustus meie inimestele, sealhulgas annetajatele, kelleta me midagi teha ei saaks ega ette võtta, on tegelikult väga oluline ja me tõesti tunneme ise ka rõõmu selle tiitli üle.

Mida ütlen lehelugejaile: mitte kunagi ei saa olla ainult hea. Nii nagu Päike taevas särades Maale varje tekitab, nii käivad ka heategevusega kaasas omad mured ja kõuepilved. See on füüsikaseadus, et kõiges end tasakaal kehtestab. Oleme suutnud abi anda peredele mitmel erineval moel, nii esemelist kui huviharidust arendades,  nõustades ja suunates. Kokku on 121 pere meilt abi saanud tänase päeva seisuga – kes ja kuidas ja kas kõik inimesed ning pered rahul on, seda kuuleme mõnikord. Vahel aga mitte. On olnud ka ebameeldivusi. Nelja inimesega oleme alates aprillist, kui SVFi Raplas avasime, koostöö katkestanud. Kaks neist olid abivajajad, kes meil vabatahtlikku tööd tegid. Tulid ilmsiks asjad, mida me ei saa SVFis lubada. Teiste inimeste kohta saan aru anda ainult niipalju, et vahel tõkestab koostööd erinev nägemus tööst ja töökultuurist. SVF on ikkagi mu enda loodud ja mul on selge nägemus, kuidas SVF meie “oma ühiskonnana” toimima peaks. Toomas Trapido täna meilt lahkudes lausus: “Olete õigel teel, sammuga tulevikus.” Jah, seda ma tunnetan, et maailmas on väärtushinnangud muutumas ja inimesedki teadlikumaks saanud – sellest, mis inimkonnal õnnest puudu on. Sinna minumeelest liigutakse ja selle on hästi sõnastanud kunagi ammu Cicero – tegutseme nii, et paljust saaks üks.

09.12 Reede. Hommik algas kiirelt. Kl 10.30 saime Raplas KEKi kuulsa kaheksanurkse maja ees (kus ühtlasi SVFi ruumid asuvad) kokku Kehtna Lihatööstuse juhatuse liikme, Tiit Sullakatkoga. Heade sõnade ja soovide saatel ulatati meile meile 25 kg verivorsti ja 3,5 kg suitsuliha – kõik homseks kasutamiseks. Homme toimub meil jõuluteemaline perepäev, kokku võtab üritusest osa u 120 inimest, arvatavalt. Kui mitu pere täpsemalt, sellest annan ülevaate homme õhtul. Iial ei tea ette, kes lõpuks tuleb ja kes mitte, teeolud on kehvad, viirused samuti ringi nuuskimas – et kellesse veel kinnituda.

Annan hea nõu siin. Olen juba mõnelegi seda ka rääkinud, ka me kodulehel kunagi korra maininud. Sööge toorest sibulat või hoidke tubades kooritud sibulaid. Ja kindlasti lugege sibula kohta ka netist, leidub seal igasuguseid häid retsepte.

Minu tänane päev läks edasi sõiduga Rapla Konsumisse – sealt muu vajalik kraam, mida ostsin Rapla Tarbijate Ühistult homse ürituse toetuseks saadud kinkekaartide eest. Kalevi kommivabrikust ei hakanud me kommi ostma, et lastele jõulupakke valmistada – esiteks veidi kallivõitu ja teiseks ka ebatervislik. Leppisime Põhja-Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna Looduskaitse Seltsiga kokku, et teeme tervislikud jõulupakid – mandariinid, õunad, piparkoogid, väike shokolaad ja mõned lutsukad. Nii sai ka tehtud, kui lõpuks Tallinnasse kogu kupatusega jõudsin.

Aga enne veel – Konsumist sõitsin Sillaotsa talumuuseumisse – viisin kohale verivorstid, kohvi, tee, küünlad, salfrätid jms. Vaatasime kõik veelkord üle, kas klapib. Klappis.

Sealt Tallinnasse, autod kobistasid teedel – libe oli ja keegi ei söandanud gaasi andmisega riskida, ka mina mitte. Venisin linna, lopja sadas taevast alla, kõik oli ühtlaselt hall, ainult foorid vahetasid värve.  Kl oli juba 14.45 paiku. Esimesena sõitsin otse sadamasse, tolliametisse. Sealt saime kätte tolliameti nõusoleku, et NY abi meile tollimaksuta laekuda võib. Helistasin deklaratsioone tegevale ametnikule, palus mul õhtul meiliga dokumendid saata. See on mul veel täna tegemata, aga asja annab parandada, kell on alles 20.57.

Tolliametist ja ülituulisest sadamast, kus inimesed kummalisi grimasse näole manades tänavatel tuulega võitlust pidasid, siirdusin Kalamaja Rimisse. Sealt sain kruubid ja herned. Homme varahommikul kl 5 paiku hakatakse meile “kasukat” keetma, kusjuures seda tehakse lahtise lõkke peal ja õues, suures sõjaväe pajas. Kus täpsemalt? Kose-Uuemõisas. Selle ülimaitsva pudru jaoks Kehtna Lihatööstuselt just ka suitsuliha palusime. Homsest päevikust saab lugeda pikemalt meie pudru valmistamisest ja soovitan kaeda, kuna tegemist on väga hea retseptiga – kerge valmistada, aga tahab kaua keetmist.

Aga tänasest. Rimist läksin Põhja-Tallinna Linnavalitsusse, Elbe Kuuspalu juurde. Ka Tiiu Palover tuli sinna, temalt sain hakatuseks autosse tõsta kaks suurt termost – puder tuleb ju ikka soojalt süüa, eksole. Elbe oli muretsenud osa komponentidest meie homsetesse kommipakkidesse, Tiiu aga oli toonud kaasa jõulukaardid Tallinna Looduskaitse Seltsilt, kalendrid jms. Hakkasime pakkima. Suured punased kotid, kuhu pakid paigutasime, saime aga kasutusele Rapla Kultuurikeskusest – lubasin varmalt need ka tagasi! viia. Nii. Tegevust meil jätkus ja tegelikult saime uskumatult hea hoo sisse, nagu oleks meil tõesti üks väike põrandaalune töökoda olnud. Keldrikorrusel Elbe sotsiaalladu asubki, nii et tunne oli õige ja seega oligi kõik õige. Tiiu lõpuks kallistas meid ja ütles rõõmsalt: “Vaat` homme saab kõik hästi olema!” Elbe ja Tiiu võtavad Tallinnast kaasa u 40 last, Raplamaalt tuleb u 60  + täiskasvanud.

Hakkasin siis lõpuks kodu poole vurama, väga hull sõita ei olnud, ehkki just seda kanti hoiatati raadios, kuhu mina sõitma pidin. Libe oli, seda oli tunda. Sõitsin aga veel korraks oma kodu teeotsast  mööda, Juuru. Ma ei olnud saanud kätte üht pere, nende kaht last tahtsin ka väga homseks kaasa kutsuda. Kodus nad olid, kogu pere + valge kass + kaks madalat valget koera, kellel 5 poega hiljuti sündinud.  Kutsikad kippusid mööda mu pükse üles ronima – eks mul ka koeralõhn võib-olla – Roosike, mu peni, ikka mõne lõhna ka minu peale kindlasti jätab, väga kena temast. :) Aga need koerapojad olid üks armsam kui teine, võtsin mõne korraks ka sülle, ei saanud ju teisiti, õkva asuti asja kallale – nägu lakkuma. Leppisime aga perega kokku, et homme punkt kl 09.00 olen õuel ja lapsed valmis kaasa tulekuks.

Ka teise pere juurest sõitsin läbi, Kuimetsa lapsed, kes samuti minu autoga homme tulevad. Olid nad väga rõõmsad, õhevil ja tulvil homse ootust.

Nende nelja lapse suhtes olen saanud veidi huviharidusega paremale järjele ja uuest aastast loodetavasti saavad nad trennis hakata käima, küll Raplas, aga saame transpordi küsimuse vist nüüd ka lahendatud – Juuru koguduse õpetaja, Tauno Kibur, lubas aidata. Trenni õpetajaga kohtun teisipäeval ja arutame siis lähemalt, selles leppisime kokku täna telefonitsi.

Koju jõudsin varem kui lootnud olin. Nansy oli saatnud tänase päeva kokkuvõtte, taas oli ta täna üksi SVFis majandamas. Siin tema ilus kiri:

Sama tuisune, kui on ilm, oli ka minu päev siin!! Tänased annetajad: Miia Taniel, Piia Salu, Leaanyka Leisson, Erika Orav, Tamara Bauman. Suur aitäh kõigile tänastele annetajatele, puhtad, ilusad, terved asjad! Ühed suusad olid ka, nemad juba leidsid omale omaniku!

Tänasest päevast siis täpsemalt. Lisandus meile üks abivajajate pere. Nad ei tulnud siia abi paluma, vaid ostma, kuid tõesti, olen siin natuke juba töötanud ja saan ikka aru, kui tegelikult seda raha pole. Uurisin siis, et kas nad on toimetulekutoetuse
saajad ja mis elu elavad. Selgus, et ongi. Rahaga kitsas käes, aga ikka kuidagi hakkama saavad. Panin nad abivajajatena kirja, lapsel ei olnud ei mütsi, salli ega kindaid. Polnudki rohkemat miskit mõelda siin…
Sama poiss sai meilt ka täna hommikul annetatud suusad, kuna tal ei olnud suuski ja koolis varsti kõik suusatama hakkavad. Samuti selgus, et neil pole pesumasinat. Uus Riga mis meil siin oli, leidis omaniku. Mõned padjad ja mehele kummikud. /… /

Viktoria käis ka korra meil, aitas mul siin natuke teha, aga ei saanud täna kahjuks kaua olla. Homseks on Sulle asjad, mis muuseumisse kaasa tulevad, pakitud! Ma loodan, et täpselt ikka ja puudu pole.

Homme oleme siis avatud kella 9ast juba, et varem tulijad kohvi ja teed ka saaks:) /… /

Nansy on ka homme SVFis üksi, mina sõidan lastega Sillaotsale kaasa. Kui kellelgi mahti, minge Nansyle külla ja ka meie poodi uudistama, meil on palju uut ja ilusat müügil, ehk leiate midagi sobivat jõulukingiks. Ja teadke, et iga ost toetab meie tegutsemist ja selle kaudu paljusid, kes abi vajavad. Ja pole midagi meil nii hirrrrmus kalllllis, nagu kuulujutud kõnelevad.

Ja veel. Janeliis helistas mulle täna, kui kingitusi pakkisime. Suure õhinaga kirjeldas mulle, et kui lapsed eile kuulnud olid, et SVF tunnustuse osaliseks sai, siis olid nad sedavõrd rõõmsad olnud, et lausa lakke hüpanud! Ma soovitasin Janeliisile sellest homsel sõidul minuga pikemalt rääkida, muidu tulevad kole suured telefoniarved ja need panevad kohe kiiresti laest alla tagasi hüppama. :)

Head õhtut.

10.12 Laupäev. Hommik algas nii minu kui Nansy jaoks kella kuuese äratusega. Aga oli keegi, kes meist veelgi varem täna tõusis! Jane Aljasmäe, meie super-pudru valmistaja. Jane on inimene, kes palju teha jõuab ning kuna ta kõiges ka nii tubli on nagu on, siis pole varane tõusminegi talle probleemiks. Kodutütarde tööd ja tegemised Kose piirkonnas on aastaid olnud Jane juhtida, samal ajal on ta aga tegutsenud ka kokana.

Kui kl 8, nagu kokku olime leppinud, Jane juurde jõudsin, tossas laupäevaund magavate majade vahel hoovis lõke, kaks suurt pada podisemas tule kohal. Jane pakkus sooja kohvi, nii minagi suurte tuulest õõtsuvate puude all oma romantilise hommikukohvi ära jõin. Jane abikaasa, Andrus, tuli meile appi ja aitas pajad tulelt maha tõsta, ega kerged need ei olnud. Seejärel läks kahe suure termose täitmiseks. Saime 2  x 20 liitrit ülimaitsvat “kasukat”, mille retsept on järgmine:

Kruubid (nt 500 gr) keeta poolpehmeks, lisada sool, maitse järgi.

Kartulit – lõigata suuremateks kuubikuteks ja lisada kruupidele nii palju, kui endale meeldib. Keeta edasi tasasel tulel, hea kui keeta kaane all, aga jälgida, et vett jätkuks piisavalt ja põhi ära ei kõrbeks, segada üsna tihti ja korralikult.

Värsked rohelised herned suvisel ajal või talvisel perioodil külmutatud herned. Lisada alles siis, kui ülejäänud komponendid juba pehmed on. Segada pudrusse. Vaikselt keeta edasi umbes 5-8 min.

Suitsuliha ( + ka kondid, kui on ostetud suitsuribi nt) võib lisada kuubikutena patta juba alguses kruupide keetmise aegu, kuid võib ka eraldi pannil pruunistada ja jälgida, et rasv ära ei kõrbeks. Suitsulihale lisada natuke tüümiani. Juhul kui praetakse, siis kondid ei tule kahjuks enam kõne alla, neid pole mõtet praadida.  Aga võib ka nii, et kondid keeta koos  pudruga, liha aga praadida eraldi, ühesõnaga – igaühe oma valik. Kui keedetakse koos lihaga, siis tüümianiga ei sobi pudru maitsestada, aga võib selle asemel lisada musta pipart hoopis, maitse järgi. Praekuubikute variandi puhul lisada need pudrule alles siis, kui läheb serveerimiseks. Kõigepealt kogu puder suurde kaussi, pudru keskele lohk, lohu sisse kogu liha ja rasv.

Mina ei ole proovinud keeta suitsuliha koos pudruga, valin alati praevariandi, mulle meeldib tüümian. Tavaliselt praen ma veel koos suitsulihaga ka suuremaid tükke kanafileed, mida olen eelnevalt veeretanud pipras, soolas ja tüümianis. Kanafilee asemel võib ka kanakoibi praadida vms. Kõik koos siis sinna pudrulohku. Seejärel – lauale! Uskuge, midagi nii maitsvat ei ole te ammu söönud!

Jane puder oli täna väga hõrk ja hästi õnnestunud, inimesed sõid ja kiitsid. Ka tule kohal pajas keetmine ilmselt oma maitse lisanud oli, igatahes ütlen nüüd – kõik 40 liitrit ka ära söödi! Viimased kausitäied nauditi rooga veel SVFis, kui juba tagasi olime ja osad pered meie ruumides aega parajaks tegid, et bussile ja rongile minna.

Nüüd aga edasi. Kl 8.30 võtsin peale kaks last Kuimetsast. Kl 8.45 võtsin veel 2 last peale Juurust. Sõitsime Raplasse. Seal oli juba Nansy platsis, kohv ja tee laual auramas. Saime veidi oodata, tulid teisedki. Ja nii meid aina kogunes ja kogunes. Lõpuks kl 10, nagu kellavärk, tuli ka buss. Kokku oli meid Raplast välja sõitmas 47 inimest. Märjamaale oli lubanud tulla eilse hilisõhtuse seisuga kokku Raplamaalt veel 30 inimese jagu. Kohale sinna ka saabusid, va üks perekond, kes juba teist korda oma lapsed tahab ja lubab tuua, aga siiski ei too. Oli siis Raplamaa inimesi meil kokku üritusel 77 – 3 tulemata inimest = 74 inimest.

Tallinnast saabus umbes 30 inimest, osad olid tulemata jäänud. Linlaste jaoks oli ilm+pori+mets küll “umbemaakoht”! Ent ei kuulnud me virisemist kordagi, ehkki oli külm, tuul häirivalt tugev ja meeldiv õues olla ei olnud. Tegime aga hoolimata kõigest oma plaanitud tuuri – esmalt metsa, suure lõkke äärde. Seal  rääkis Kalev Tihkan, kes on ametilt Eesti Looduskaitse Seltsi Märjamaa osakonna esimees, metsloomadest ja nende toitmisest talvisel ajal. Oli meil suur korvitäis porgandit ja kapsast, liikusime metsaradadel ja panime loomadele süüa – kes kuhu tahtis. Mõni laps pani otse kännule oma anni, et paremini näha oleks, teine pani hoopis roigaste vahele, kolmas aga sättis puu alla jne, jne. Kõik lapsed said loomadele süüa jätta ja see tegi neile endile rõõmu. Linnalapsed uurisid huviga, millal loomad nüüd sööma tulevad ja kas neid ikka näha ka saab… Püüdsin seletada, et loomad tulevad kahjuks alles homme, kuna nad pelgavad inimesi.

Kuna oli väga külm, olime sunnitud plaanitust varem majja sisse minema. Seal pakkusime lõunat, meie super-putru (“super” ei ole sugugi vale või labane siinkohal kasutada, kuna retsept ongi pärit Inglismaalt). Pakkusime ka verivorste, mis mõnusalt soojad ja vürtsikad ja krõbedad olid. Joodi peale kuuma raviteed, Sillaotsa Talumuuseumi eripakkumine! Maitsev oli meie lõuna küll igati. …Saaksin ma vaid, poleks kahju ka lugejale pakkuda, no aga ei saa, pole tehnika veel nii kaugele arenenud. Ja kahjuks pole mul ka tilkagi millestki midagi enam järel. Nagu mainisin juba eelpool – nahka pisteti viimne kui kruup.

Hakkasime valmistuma jõuluvana tulekuks. Maie ja Rein Einasto musitseerisid, Maie akordionil, Rein laulis kaasa. Lapsed vaatasid imestusega… Ilmselt kumas neile äkki läbi laulu ja pillimängu mingi arusaamatu vanaaegsus, mida võimendas Maie kaunis rahvariideseelik. Lapsed tõesti olid veidi tardunud, oli tunda, et kogeti midagi erilaadset ja samas selle üle ka juureldi. Muidugi mitte kõik lapsed ei pannud muusikat tähele, osad niisama kõigutasid kaasa ja kippusid lobisema. Ma ka ise laulsin lastega – mina ees, nemad järgi. Saime päris lõbusalt leelotada. Lapsed igatahes kordasid ja tegid järele kõike, mida “hull eestlaulja” häälega ette võttis. :) Tore oli.

Korraga käis kõva koputus uksele. Sisse kargas Jõulusokk! Kahjuks ei saa ühtki korralikku pilti temast avaldada, kuna ta kargas sedavõrd ringi, et kõigil külmajudinad üle selja jooksid ja mina teda kaameraga korralikult pilti püüda ei suutnud – puha udused pildid. Panen siiski üles, annab veidi aimu ehk, kellega tegu ja mismoodi me seal olime.

Jõulusokk teatas Jõuluvana saabumisest. Tuligi varsti, habe rippus rinnal – kogemata! No polnud lugu, arvasime lastega, et saame seda ka viimse moe salliks pidada. Jõuluvana rääkis oma teekonnast ja uuris laste kohta. Nagu iseenesest tekkis järjekord Jõuluvanale jutule soovijaist ja nii kõik oma esinemiskorda kenasti ootasid, et kommipakk kätte saada. Loeti luuletusi – mõnel pikad, mõnel lühikesed. Ka lauldi. Oli kuulda mitmel korral venekeelset esinemist, olid ju Tallinnast saabunud lapsed ka osalt vene rahvusest. Nii me seal siis seltsis segunesime ja oli ka meeldiv kuulda, et vene lapsed eesti keelt rääkida püüdsid. Mina rääkisin kõigiga seda keelt, mida parasjagu vaja oli ja sain ka vene lastega heale jutule. (Minu venekeele oskus pärineb lapsepõlvest, alates 7 eluaastast kuni 13ni veetsin igal suvel ühe kuu vene pioneerilaagris. Andis hea põhja, koolis vene keelega probleeme mul kunagi ei olnud. Aga see selleks.)

Peale Jõuluvana käiku saigi pidu vaikselt lõpusirgele. Aga oh… unustasin mainida – metsast tulles nii mõnegi kasvava kuuse ära ehtisime. Selleks veel täna hommikul lapsed äsja meile annetatud vatiinist kujukesi välja lõikasid – niit taha ja ehe valmis. Nii südamed kui inglid jäid meist Sillaotsa Talumuuseumi kuuski kaunistama.

Sellega oleks nüüd kena lõpetada tänase päeva sissekande, aga ei veel. Tagasi sõitsime taas kahe bussiga, meie Raplasse, linlased linna. Enne veel aga jätsime hüvasti, seal Tallinna rahvas oli veidi kurblik, et ongi juba käes ärasõit. Polnud parata. Ehk viib veel elu kokku, nagu bussis jüvastijätuks laususin.

Aga üks poiss jäi sellest seltskonnast meelde mul. Oli u 13 aastane, hirmus õhukeselt riides. Surusin talle pihku oma mütsi, ei pannud ta seda pähe. Jope seljas oli tavaline kilekas, ei salli, ei kindaid… Küsisin lõkke ääres, ega tal külm ole? Sain vastuseks aktsendiga öeldud: “Olen karastatud.” Mis sa ikka kostad sellise asja peale… Mõtlema paneb.

Edasi. SVFis ootas meid Nansy. Tõime meie ruumidesse kaas pika porgandipeenra, st põrand sai otsekohe mudaseks. No, polnud lugu. Lapsed sõid veel, osad avastasid klepsuraamatud ja palusid neid endale, osad uudistasid niisama meie elu – need, kes meil nii tihti käia ei saa. Huvitav oli kõigil. Karl, me tulevane loodusteadlane ning tema õde, me tulevane matemaatik – nemad enne äraminekut tegid meile üllatuse… Kinkisid lilled ja vahvlitordi, ning tänasid pika kallistusega.

Homme kirjutan edasi. On meil veel lisada mitmete inimeste nimed, kes osa võtsid ja meie toetajad ja kõik teised ka, kes appi tulid, et tänane päev nii hästi kordaläinuks meil osutus. Kõigile lugejaile soovin aga SVFi poolt kena nädalavahetust ja meeldivat puhkamist.

11.12. Ehkki on pühapäev ja meilgi SVFis puhkepäev, kirjutan siiski eilse jätkuks veel mõned mõtted. Jäägu siis tänane sissekanne üksnes tänamise päralt.

1000 TÄNU EILSE PÄEVA TOETAMISE JA ABI EEST JÄRGMISTELE INIMESTELE JA ORGANISATSIOONIDELE:

Tiiu Palover ja Tallinna Looduskaitse Selts

Arvo Soosalu, Tallinna Looduskaitse Seltsist ja ühtlasi meie Jõulusokk.

Elbe Kuuspalu, Põhja-Tallinna Valitsuse Kutuuri ja noorsootöö sektori juhataja. Tema kutsuda olid Tallinna lapsed ja ka kommikottide täitmine oli pooleks SVFiga Elbe ja Põhja-Tallinna Valitsuse õlul.

Maie ja Rein Einasto, seekord olid nad musitseerimas.

Kalju Idvand – Sillaotsa Talumuuseumi juhataja, kes meile lõkked metsa tegi, kes lapsi aitas vaadata, kes igati meid juhatas ja abiks oli.

Liivi Miil – Sillaotsa Talumuuseumi pedagoog, kes meile sel korral verivortse küpsetada aitas ja kõige muu tähtsaga meid sõbralikult abistas.

Maie ja Jüri Kusmin – Jüri on Sillaotsa Talumuuseumi varahoidja. Meid abistas ta kõiges vajalikus ettevalmistamises, samuti oli Jüri meie habemesalliga Jõuluvanaks! Jüri abikaasa, Maie, küpsetas meile 10 maitsvat ja sooja saia, mis kohe laste saabudes ära söödi. Mõned lapsed olid tulnud meie peole nii, et hommikusööki polnudki kodus söönud.

Kalev Tihkan – Eesti Looduskaitse Seltsi Märjamaa osakonna esimees, kes lastele metsloomadest rääkis ning neid toitma õpetas, ka muidu oli Kalev meiega peo kaasas.

Jane Aljasmäe – väga osav kokk, kes tuulisel varahommikul pudru lõkke kohal meile valmis keetis.

Kehtna Lihatööstus OÜ – tänud verivorstide ja suitsuliha eest!

Rapla Tarbijate Ühistu – tänud kinkekaartide eest!

Siniva OÜ – Tänud bussile ja juhile, Aivar Siniallikale, Raplast ja Raplasse tagasi sõidutamise eest!

Geniteh OÜ – Tänud bussile Tallinnast ja Tallinnasse tagasi sõidutamise eest!

TÄNUD KA NANSYLE! Temagi oli eilne päev oli samuti kiire ja tegevusterohke – A-st kuni Ü-ni toimetamisi!

Ja lõpetuseks – SVF ootab kõiki nii ostma kui annetama! Kohtumiseni järgmisel nädalal!

12.12 Esmaspäev. Meie tubli Nansy oli täna SVFis üksi vägesid juhatamas, siin tema kokkuvõte päevast:

Heips, tänase päeva kohta siis!

Hommikul tulin juba varakult, pakkisin laos ühele perele veel abikoti kokku. Tulevad sel nädalal järele. Teine abivajaja perekond XXX tuleb ka homme, mööblit ära viima. Pükste kapi sättisin ka, eks vaatame homme, kas sobib.

Täna käisid meil Mihkel, Rebase Andres, Irina, lapsed ja Ene. Laulmistund oli meil ju täna. Järgmisel esmaspäeval Enet ei ole.

Tööd ikka oli täna:)  Tänased annetajad: Liisi
Võrahanso ja Liisi Haljaku. Mina tõin ka ühe koti :)
/… /

Peaks kõik olema, pai!

Tore, et SVFis kõik korralikult sujub. Siinkohal avaldan, mis on see “minu muu kohustus”, mis viimasel ajal mind tihti Tallinnasse viinud on ja seega SVFist veidi eemale. Ka täna viibisin stuudios, aga siin link, mis täpsema seletuse annab:

http://publik.delfi.ee/news/muusika/veel-uks-eesti-artist-sai-universali-tanu-alla-siiri-sisask.d?id=63157972

Tänaseks ei muud. Kohtumiseni homme, olen ka ise SVFis kohal.

13.12 Olime täna SVFis õige mitmekesi – Nansy, Anneli (õpetaja, kes lastele jõulukaartide tegemist juhendas), Anneli tütar, Liisi – uus tüdruk, kes tahaks meile tööle tulla. Viktoriaga läks kahjuks nii, et kuna ta kaugel elab, Kohilas, siis läheb sõitmine ikkagi liiga kulukaks, kahju – tüdruk on tore ja asjalik, võiks proovida meil töötada küll. Aga jah, ei tule sellest kahjuks midagi välja. Nüüd on Liisi meil, Liisi elab Raplas, proovib tööd ja vaatab, kuidas talle istub. Ega lihtne ole, palju teha ja meelde jätta, rahvast ka palju jne, jne.

Ka Leili astus läbi täna ja Mihkelgi, kes pani meile nagi seina. Mina istusin põhiliselt arvuti taga, helistasin ja kirjutasin ja ajasin asju. Tollipaberitega on veel mõni nüanss, mis meie poolt täiendavalt korda tuleb ajada, enne kui ükskord rahu majas on. Õnneks saame hakkama, kuna inimesed, kes meid “paberipaberipaberitega” aitavad, on väga hea meelega meid nõustanud ja abi osutanud.

Täna käis meil külas ka Maarius Suviste, Õhtulehest. Temaga kaasas fotograaf Aldo Luud. Huvitusid abist, mis saabumas meile New Yorkist ning küsisid ka muud, mis teoksil jne. Piltidele jäime Nansyga küll veidi punetavate ninadega, kuna meie ruumid soojad ei ole. Õnneks on pikk ja soe sügis.

Lapsed saabusid peale lõunat. Täna oli SVFis päevakorral postkaartide valmistamine, plaanime neid saata päris mitmele poole maailma, aga ka lähemale. On ka ju meie väike Rapla osa maailmast.

Üks pere käis täna ka mööblil järel, homme tuleb veel üks pere, kelle lastele voodid SVFis ootamas, ja ka laud ning muudki. Pakuti meile meilitsi ka duššikabiini, ammu oleme seda otsinud ja kuulutanud ka siin lehel. On suur pere, kus üks lastest on liikumispuudega. Lapse kasvades on üha keerulisem teda vannitada, selleks duššikabiini meilt paluti. Nüüd pakuti seda Põlvast, loodetavasti saame kulleriga ära toodud. Täna suhtlesime nii annetaja kui abivajajaga. Pole meil muud teha, kui osapooled kokku viia.

Vot nii me elame. Homme on SVFis Nansy, ilmselt ka Liisi. Mina jälle Tallinnas.

14.12 Kell on juba 0.22, seega tegelikult juba 15.12, ent kirjutan ikka selle kuupäeva alt, mil Nansy mulle on saatnud meili tänase päeva kokkuvõttega. Kell 17.04 on ta selle minu postkasti poole läkitanud, nii et kõik on õige. Nansy oli täna SVFis koos Liisiga ja tööd neil jätkus. Mina olin teisel lainel Tallinnas, sain aga siiski rääkida telefonitsi nii Nansy kui Tõnisega. Oli täna meile tulnud SVFi kaks kodutut meest, kes välismaal mõnda aega töötanud ja nüüd mingitel põhjustel hoopis kodutuks jäänud. Püüdsime neid aidata, saatsime Tõnise jutule, kes neile head nõu ka andis. Eks ole nüüd näha, mis neist meestest saab. Ilmselt on see teema, millest me veel siin lehel sõna võtame.

Nüüd aga Nansy päevik:

Heipsu, tänane päev siis.

Täna oli meil Liisi ka, koos jõuab siiski rohkem. Pakkisime meie lastele jõulupakke ja ka üks uus abivajaja pere saabus meile täna. Tema lastelegi on kotid pakitud, nüüd vaja veel ainult emale panna, Järgi keegi täna asjadele ei tulnud, pidid ju küll tulema…

Punane rist saatis meile palju ilusaid asju! Aitäh! Suusad, pepulauad, riided, mänguasjad jne jne jne ja kõik asjad uued! Aitäh, aitäh, aitäääh veel!

Annetajaid oli ka täna palju, kes varem juba ka toonud, kes esimest
korda. Tänased annetajad siis: Eevi Salumäe, Triin Kuusberg, Indrek Suurmägi, Anu Vahtra.

Pakuti ka ühte väiksemat kappi, Raplast
aga transporti pole. Number: xxxxxxx

Anne Helme käis meil korra ja Liisi ema oli ka meil abiks natuke:)

2est mehest Sa juba tead, seda ma ei oska sõnadega kirjutada ja ausalt öeldes väga ei tahaks ka. Kurb…

/……./

Pai,

Nansy

Lisan veel ka Anne Helme kirja, olen selle temalt saanud täna hommikul, siin kokkuvõte huviharidusest Kehtnas ja Eidaperes:

Tere

Eile oli Kehtnas ainult kaks last koos vanematega, mõlemad vanemad toimetulekutoetuse saajad, natuke neid on, aga püüan neidki hoida. :)

Täna lisandus veel kaks last Eidaperre, nüüd on Eidaperes 20 ringis käivat last. Eidapere Kooli nimekirjas on 47 last ja pea pooled käivad ringis. Tore, et lapsed on leidnud tee minu juurde ja tahavad midagi uut ja kasulikku õppida.

Täna nagu ka eelmine nädal, tegin lasteringi kahes vahetuses, 13.00- 17.45. Algselt arvasime, et Eidapere ring võiks olla kuni kaheksa lapsega, aga nüüd kui lapsed ei pea ringitasu maksma ja ringi jõuavad suuremas osas just need lapsed, kelle pere rahakott ei võimaldaks iga nädalaselt huviharidusse panustada. /… /
Oktoobrikuust kuni siiani on leidunud mitmeid päkapikke ja heategijaid, kes on lisaks minule aidanud lastele head meelt valmistada. Siinkohal annaksin nendest märku:

Kehtna Vallavalitsus, Eidapere Rahvamaja juhataja Helgi Randla, lastele sokikudujad Eike Riisma, Maire Bender, Elvi Bender, Alvi Einpaul, Kehtnas käisid mulle abiks lastega tegelemas Luule ja Lemmi Karmo, Peeter Juurik, kes aitas teise autoga lapsi Sillaotsale transportida ja Elice Tõevälja, kes kinkis
lastele karbi pärleid. /… /

Veel tänasest. Sain ka telefonikõne lapselt, kes kurtis, et tal kõht tühi on. Kuna see laps on meil SVFi väljasõitudel osalenud, siis tean, kes ja millise taustaga lapsega tegu on. Momendil on peres tõepoolest ülikeeruline olukord… Ühesõnaga, kuna laps ikka veel koolis viibis, siis soovitasin tal minna pikapäevarühma õpetaja juurde ja küsida, kas oleks koolis veel sellisel kellaajal võimalik midagi süüa saada. Muud targemat ei osanud minagi hetkel välja mõelda, loota jääb, et õpetaja võimaluse leidis, eks koolisööklas ju leiba ikka ole…

15.12 Nokia Kontserdimaja Tallinnas on tänase päeva seisuga nüüd ka minu hääle ära kuulnud, seetõttu oli Nansy taas täna SVFis ise majandamas, siin kokkuvõte temalt:

Tänasest päevast siis!

Täna toodi meile kingariiulid! Sättisime, paigutasime poodi ümber. Peaks “perfecto” olema. :) Uued annetajad käisid ka: Mirjam Soeson ja  Kersti Hint.Tänud meie poolt veelkord!

Perekond XXX käis abil järel. Ja Raplamaa Punase Risti juhataja, Sirli Arro,  tõi söögikraami ära. Mul üks sõbranna viis paar kotti vana kaltsu ära, autoremondi töökotta. Ljuda käis ka täna, õmblesid tüdrukutega käterätikuid.

19 Kehtna kingikotti pakkisime kokku ja need viidi ära ka juba.
Kaie Tammik käis ka korra läbi ja tõi meile jõulunänni. :)

Ühesõnaga töine päev!

SVFi Rapla lastele saatsin jõulupeo kutsed Facebooki kaudu ära.
Meile kingitakse piparkoogi maja! Saame selle vastutasuks väikse heateo eest. :)

Vist nüüd on kõik.
Sau ja pai!

Lisan nüüd ise veel selgituseks. Sirli Arro saatis eile mulle kirja, kas oleks sellele perele söögikraami tarvis, kelle laps mulle eile helistas. Oleks küll. Ja seetõttu ta täna meile selle söögikraami ka ära tõi. Nüüd vaatame, kuidas pere järele saab tulla või meie siis ise ära viia. Variante on mitu ja tegutseme.

Laupäeval kl 9 saabub Muuga Sadamasse annetus New Yorkist, Kärt Ulman juba muretseb, kuidas nii pikalt aega läheb.. No aga läheb, pole parata. Igatahes on patakas pabereid valmis ja laupäeval toome  “stuffi” ära. :)

Homme on SVFis Liisi, uus tüdruk. Mina ise olen kohal laupäeval ja plaanin ka esmaspäeval olla. Kui kellelgi minu juurde asja, siis võib neil päevil julgelt tulla. Ja veel. Uuest aastast hakkame olema avatud hommikuti kl 10st endise 11 asemel. Selgus, et paljud inimesed tahaksid meil käia, aga ei saa, kuna bussiajad ei soosi tulekut. Kui alustame päeva kl 10, siis saavad abisaajad meil paremini käia. Vot, ja nii teeme.

16.12 Viimasel ajal ei saa kurta tööde ja tegemiste vähesuse üle. Täna olin taas Tallinnas. Kuna TV3 autasustab igal aastal Eestimaa tublimaid tegijaid tiitliga “Eestimaa Uhkus”, siis olin palutud üht auhinda üle andma. Üritus oli tore, kohtasin palju tuttavaid muusikuid jne. Et aga esimest korda viibisin Tallinna Reaalkooli ruumides, siis vaatasin natuke ka ringi. Jäi silma silt vene keele klassi ukselt. Seal kuldsele tahvlikesele oli kirjutatud järgmine mõte: “Parem räägi valesti, kui et vaikid õigesti.” Ütlen ausalt, lugesin ja mõtlesin, nii ja naapidi ja lõpuks lihtsalt ei võtnudki midagi sellest arvata, nagu ilmselt ka selle lausega midagi asjalikku öelda ei tahetud.

Aga tänane päev SVFis. Nansy oli haige lapsega kodune, uus tüdruk, Liisi, oli täna esimest korda üksi majandamas. Ja hakkama ta sai. Abivajajad käisid abil järel, ka annetajad käisid. Ja ostjad käisid samuti. Kõik laabus hästi ja lapsedki olid taas kohal.

Meile annetati täna trenazöör. Niisugust eset ei ole veel keegi meile toonud, nüüd vaatame, mida sellega peale hakkame. Hea meelega paneksin lapsed SVFis ka sporti tegema, kuid nii lihtne see siiski praegu ei ole, selleks oleks tarvis eraldi klassiruumi. Ka uisud annetati meile täna. Ja Hanneli astus meie juurest läbi, tema annetas riideid.

Homme hommikul lähen Muuga Sadamasse. Sealt tagasi Raplasse. Olen SVFis homme kl 11 -16ni. Kohtume siis, kellel meie poole asja on.

17.12 Laupäev. Varajane hommik algas intensiivse ajuragina saatel Muuga Sadamas. Kõigepealt – kuhu minna? Territoorium suur ja lai, väravaid ja terminaale palju. Olin unustanud ülivarahommikul tolle tähtsa paberi koju, kus oli kirjas üht-teist, mille järgi orienteeruda, paberil oli ka inimese nimi, kes meid kohapeal aitama pidi, ja tema telefoninumber. Mäletasin peast ainult seda, et konteinerterminaalist saame abikastid kätte. Kohapeal selgus, et selle terminaali alale pääseme vaid siis, kui ühest neist lugematuist väravaist läbinud oleme. No, aga milline värav just ja millises sektsioonis? Igatahes küsimise peale meid aidati, vene keel on mul õnneks tugev ja hätta ei jää.

Natuke oli meil ka jama, laenatud kärule unustasime paberid kaasa küsimata… Jooksin siia-sinna, mida võiks rahulikult ka korralikuks hommikuspordiks nimetada, kui lõpuks saime ennast ikka territooriumile sisse räägitud. Üks lahke vene naine, kes järjekordses putkas meie pabereid kontrollis, lausus mulle osavõtlikult: “Võ tak bõstra begajete…” :) Ent ju kell 9 pidavat konteiner avatama! – Meie asjad kõige esimesena sees. Kell oli aga juba 9.20! Nii et – bõstra jah.

Saime siis jutule juba päris paberimajandaja juurde, võeti seal koopiad meie dokumentidest ja saadeti meid siis edasi suure tumepunase konteineri manu. Või et kes “meie”? Jost aitas taas sõita, kuna käruga sõitmist ma pelgan.

Nii. Avatigi konteineri luugid. Olidki meie kastid tõepoolest kohe kõige ees, aga olid konteineris vist veel ka koguni kaks sõiduautot. Autosid ootavad omanikud aitasid meid kaste tõsta, laadisime aga kähku ümber oma kärusse ja tänasime abi eest. Edasi sõitsime jälle tagasi – paberimajandaja juurde. Seal võttis nüüd natuke rohkem aega, meie dokumendid olid alles koostamisel:

Suured klaasaknad, mille taga halli peaga laua kohale kummarduv vanem mees pabereid sirvis, keskendunud ilmel arvutisse teavet toksis jne. Üle mehe töölaua, tema vastas, noor prillidega naine, tegemas sama. Minu kõrval aga, teispool klaasi, klientide saalis, õliste riietega ja automootori järele lõhnav rekkamees. Jutuajamine autojuhi ja noore naisametniku vahel oli vilunud, räägiti robustselt numbrites: “Pjatsot iz Malaizii” jne. Seejärel naine tegi imetriki – lennutas tembeldatud paberid erinevatesse mustadesse kastidesse – peab ütlema, et jälgisin imetlusega, millise uskumatu osavusega see tal õnnestus! Ei ükski paber lennanud mööda, need oleksid kui läbi õhu libisenud – šššahhhh, maandudes pehmelt oma ettemääratud sahtlitesse. Silm puhkas lausa seda jägides, küllap ka mu suugi veidi lahti vajus sellise “täppispädevuse” peale. :)

Jost aga pildistas samal ajal meie abikaste, palusin tal seda teha. Ise ruumis olles ja sealset tõelist eluteatrit nautides, vaatasin läbi ametnike taustaks oleva akna, kuidas Jost pildistas. Kuid Josti taustaks polnud muud kui lõpmatutes kogustes konteinereid, igale midagi peale kirjutatud, ja samas ka kraanad, need muudkui vinnasid ja paigaldasid. Laupäev, aga siiski tihe tööpäev.

Saime paberid valmis. Sõitsime putka juurde tagasi, andsime ära oma valged lapakad, millel suured punased numbrid peal ja ilma milleta territooriumile siseneda ei vist õnnestu. Sealt pandi meie paberitele templid. Sõitsime siis väljumisterritooriumi väravasse, kõiki pabereid tuli uuesti näidata ja neid üsnagi hoolega kontrolliti. Aga pagasit ei kontrollinud keegi kordagi.

Mis jäi meelde? Kuna varem ei ole Muuga Sadamasse asja olnud, siis oli huvitav ja omapärane kogemus. Aga veelgi enam jäi meelde hoopis see, et vaieldamatult kõik vene rahvusest ametnikud väga meeldivad ja abivalmis olid. Eestlane aga viimases väravas oli “põhikunn”, või kuidas öeldagi – valvur on boss.

Saime lõpuks välja, võtsime suuna Rapla peale. Kl 11.20 jõudsime kohale. Lapsed aitasid kastid sisse viia,  rasked need ei olnud. Siis tuli juba Hanneli, kes meile suure šokolaadi tõi. Ja tuli varsti ka Maaja ja Maaja abikaasa, Olev. Lapsed olid rõõmsad ja elevil. Viisime NY saadetud abikastid lattu, seal juba täna asusime jõulupakke koostama. Saabus riideid põhiliselt – paljud neist ka täitsa uued. Õhtuks saime esimesele perele jõulupaki kokku. Esmaspäeval tuleb meile abiväge, siis võtame järgmised ja järgmised pered.

Meie tänu Kärt Ulmanile ja teistele New Yorki Eesti Maja inimestele on kindlasti suurem, kui suudame seda väljendada. Küllap iga laps, kes sellest abisaadetisest osa saab, natuke NY õhku ka oma unistustesse lisab. See ongi oluline, et ei unustataks unistada…

Täna olid SVFis: Nansy, Liisi, Anneli, Hanneli, Maaja, Olev, Ljuda, lapsed ja mina. Ka ostjaid käis. Annetusi täna ei toodud. Helistasin ka ühele perele, kes meilt abi on küsinud ja palusin, et nad kiiresti asjadele järele tuleks, meil on tarvis ruumi ja pere on juba kaks nädalat lubanud asju ära viia, ikka alati lubades ja mitte kohale saabudes. Ilmselt ei ole asi selles, et neid asju tegelikult siis ka vaja ei ole, pigem see, et kust võtta transport. No aga seda peab ise suutma teha.

Täna aga viidi ära ka toiduabi, mille Raplamaa Punase Risti juhataja Sirli Arro meie juurde toimetas. Oli see mõeldud konkreetsele perele ja kätte nad selle ka said. Tänusõnad pere poolt nii Sirlile kui Punasele Ristile.

Enamat ei olegi tänase kohta lisada. Kena nädalavahetust meie poolt kõigile! Ja veel. Ega see pime enam väga pikemaks venida saa, hakkab varsti järele andma. :)

19.12 Nagu Nansy tänast sombust ilma nimetas – sinine esmaspäev. :)

Täna tegelesime vahetpidamata pakkimisega. Helistasime peredele, kelle laste jaoks kingitused valmis pakitud, et nüüd tohib järele tulla. Panime New Yorkist saadetud riideid, lisasime Norrast saadetud mänguasju ja lisasime ka mänge jms, mida meie oma annetajad annetanud on.  Ka jõulukaardid on SVFi laste poolt joonistatud.

Täna ilmus Õhtulehes SVFi kohta lühike artikkel.  Päris mitmed annetajad pöördusid meie poole sooviga kaasa lüüa. Igatahes õnnestus paar annetajat juba kohe täna otse abivajajatega kokku viia. Loodame, et üks suurpere nüüd pesumasina saab ja teine pere kaks madratsit lastevooditele. Tore. Ka duššikabiin koos alusega oli täna meil kulleriga platsis! Selle eest samuti tänud Põlvamaale, Arno Jaalile. See abi läheb ühele suurperele, kus üks lastest liikumispuudega on ja kus seepärast duššialust ka tõepoolest vajatakse.

Ka ühele hooldekodule Pärnumaalt pakkisime abi – nõud, voodiriided, rõivad jne. Homme läheb Pärnu poole teele.

Olime täna kohal: Nansy, Liisi, Tiiu Susi – kes tuli lihtsalt heast südamest meile appi jõulupakke pakkima, ja ma ise olin ka. Lapsed tulid peale kooli, samuti kõik appi. Pakkisime päeva lõpuks päris palju kingitusi, SVF oli kui väike jõulutöökoda jälle. :)

Täna toodi ka annetusi, riideid põhiliselt. Ikka tänud meie poolt!

Homme on SVFis Nansy ja Liisi on samuti, juhul kui tal tervis lubab. Mina olen homme Tallinnas ja SVFis alles neljapäeval, aga siis terve päeva, kui keegi just minuga midagi arutada soovib.

20.12 Täna sain tavapärasest veidi teistlaadi telefonikõne, milles meesterahvas Valgast toiduabi palus. Mina omakorda palusin, et ta mulle toimetulekutoetuskirja meiliga saadaks, et saaksime võtta ühendust Valgamaa Punase Ristiga. Veidi aja pärast sain kõne, et raamatukogu arvutile olla liiga pikk järjekord, polevat mulle võimalik kirja saata. Ent siis tuli küsimus, kas ma ise ei võiks hoopis raha anda, et meesterahvas täna süüa saaks. Jäime ikka toimetulekutoetuskirja juurde oma nõudmistega. Kuid vist on jutt sellega otsas, kuna toimetulekutoetuskirja ju tuleb minna kõigepealt linnavalitusest saama ja siis veel see ka ära saata jne. Igatahes paistis nii, et selle kirja lähetamist SVFile liiga suureks ettevõtmiseks peeti. Siit järeldus – ei saa aidata, kui ise ennast ei aidata.

Nüüd aga kiri Nansylt:

Tänase päeva kohta siis. X (SVF nimesid ei avalda) viis lapsele voodi ära, 2 tooli ja ka meie poolt pakitud koti. Pakitud veel on XX-le, täna käis järgi ka XXX. Teavitatud on kõigile, kellele pakitud. Kuna Sind ei olnud, siis me tegelesime ühe väikse salaja asjaga, millest hiljem kuuled:) Üllatus või nii…  Ene käis ka meil täna. Annetajaid käis ka: Raidi Arro, Nele Vainu.

Lapsed olid ka meil. Leidsime ühest New Yorki kastis veel neid ajalehti ja jõulukaarte ka.

Ljuda ja tema mees käisid, viisid Pärnumaale hooldekodusse asjad ära.

Leili käis ka korra läbi ja Anneli ka.  Katrin Nädalisest käis, võttis asjad Juuru perele kaasa. XXXX käis ka  ja viis jõulupaki ära. /…/

Nüüd peaks kõik olema,
Tsau!

Hommegi veel tegeleme pakkimisega. Homseks on ka mitmed pered lubanud asjadele järgi tulla. Nii saabki varsti meie NY abi jagatud, tore, et paljud veel enne jõule abi kätte saavad.

21.12 SVFis olid täna Liisi ja korraks ka Nansy. Mina ise olin Tallinnas stuudios muusikat salvestamas. Siin Nansylt päeva kokkuvõte:

Tsau, kirjutan tänase päeva kohta siis. Mina olin SVFis 10-14 ja kella 17-18 ka. Liisi oli terve päeva. Tänased annetajad: Mati Särev, Tiiu ja Piret (nendega selline lugu, et Liisi oli küsinud, kas riided on puhtad, vastati “jah”, aga tegelikult olid osad asjad ikka päris mustad, homme näed ise ka) ning perekond Kiskonen tõi meile nahkdiivani, sektsiooni ja diivanilaua. Suur aitäh!

Täna käisid pakkidel järgi XX, XXX ja XXXX. XX said veel ka pesumasina ja paar patja. Küsisid ka elektripliiti. Kingsepp käis meil ja Kaie oli ka käinud. Lapsed ka. Hommikul pakkisin veel, mis jõudsin ja koristasin natuke, aga kuna ma juba rääkisin, et Marten jälle haige, siis jah pidin varem ära minema. /… /
Rohkemat polegi, ära siis unusta laua peale vaatamast:) See on ühtlasi ka meie ühine jõulukink Sulle:)

Paiiiiiiiii!

22.12 Neljapäev. SVFis oli täna kirev tööpäev, palju-palju rahvast tungles meie juurest läbi. Käidi abipakkidel järgi, viidi lastele jõulupakid ära jne. Ka annetusi toodi täna rohkesti – meie poolt tänud annetajatele. Ise aga terve päeva valmistusime õhtuks, et oma rahva jõulupidu ikka hästi korda läheks.

Osad lapsed tulidki juba hommikul appi, kes kooris mandariine, kes lõikus õunu. Ja kustkohast need õunad meile eile saabunud olid? Sillaotsa Talumuuseumist! Võtame seda kui hea koostöö märki edaspidiseks, siit meiegi head tervitused muuseumi rahvale ning parimad soovid jõuludeks.

Aga edasi. Lastega koristasime ja pesime põrandad, sättisime lauda ja nõusid. Kl 16 oli plaanitud peoga alustada, mida lähemale aeg liikus, seda rohkem tegevust meil oli. Kaugemad külalised saabusid juba varem – Ivo Ilmsalu tuli umbes kella kahe paiku. Seekord tal kuldset torti kaasas polnud, küll aga oli ta kaasa toonud hulgaliselt kõiksugu magusat kraami meie toidulauale, kohati näis, nagu Ivo kohvri sisul lõppu ei paistagi. Ilmusid sealt rosinatega leib, piparkoogid, erisugused küünlad, kingitused lastele, mesi, tee, kommid ja veel, ja veel, ja veel, mida kõike nüüd sealt välja võeti. Kraam kraamiks, aga kõige meeldivam oli, et Ivo nii kaugelt kohale oli sõitnud. Tore.

Ka Leili astus korraks läbi. Kuna tal just täna SÜNNIPÄEV on, siis ei olnud meil vähimatki võimalust teda paluda, et ta meie peole jääks – kodused samuti ootavad. Ent laulsime lastega Leilile sünnipäevalaulu, kinkisime sünnipäevaks suure poopunase õuna ja ka jõulukink, mille lastega talle pakkinud olime, sai Leilile pidulikult üle antud. Head tervist ja õnne soovivad aga kõik SVFikad. ELAGU LEILI! :)

Üllatusena saabus lõuna paiku ka Jaak, maamees Raikküla vallast, Papli talust – kaasas kanamunad ja kartulid. Kahjuks oli Jaak oma kätt talutöödega seoses tugevalt vigastanud, nii et meilt viis tema tee edasi doktori manu. Loodame, et Jaagu käsi paraneb, soovime selleks omalt poolt head jõudu ja väge! Nansy aga ütleb kartuli ja munade eest aitäh, mina samuti! Ja kanadele laudas – rõõmsat jõuluaega ning rahulikke munemisi! :) Kuid kogu perele soovime ikka seda, mida ju koguaeg niikuinii soovime – head olemist ja ilusat elu Papli talus. Ainult et – uueks aastaks ka veel paremat edenemist kõiges!

Nüüd aga tänasest veel. Siis astus meilt läbi Kaie, kes kahjuks pikemaks istuma jääda ei saanud. Vahetasime jõulutervitusi. :) Seejärel saabusid lapsed. Tulid ka Renee ja Kahro, pärast ka meie kingsepp, Ermo. Kell 16.10 astusid uksest sisse Tiiu Palover ja Arvo Soosalu – Tallinna Looduskaitse Seltsist. Saabusid ka Ljuda, Hanneli, Nansy (kes muidu oma haige lapsega täna kodune oli). Hiljem astusid läbi meilt ka veel Rapla Lionsklubist Jaan Kõrtsini ja Raplamaa Ettevõtlikest Naistest Kaidi Mikkus. Ka Tõnis Vaik oli kohal. Ja Maiu Kell- Kangur kah. Ühesõnaga – Rapla SVFilised, kes tulla said, need ka tulid, nõnda me seal õdusat õhtut kõik koos nautisime.

Eriti toredaks tegid meie jõuluõhtu Ene Kangur, kes alates novembrist SVFis igal esmaspäeval vaeva on näinud ja me lastele ilusad jõululaulud selgeks õpetanud. Täna need kõlasid tõesti kaunilt, samas mitte üledoseeritult. Osaliselt lauldigi omal viisil – kes viisi ei pidanud. Ja ka publik laulis kaasa, kõik koos :) Kuid kokku õnnestus luua meil vanaaegse hõnguga ilus ja sõbralik jõulupidu, meeleolu igal oli hea ja kingituste üle tunti rõõmu.

Kingitusi jagas meile Linna Päkapikk, kelle kostüümi oli kujundanud Zenja Fonkin – nagu pikkade blondide patsidega Päkapikk meile ennast tutvustas. No, Linna Päkapikk oli ka kaasa võtnud lumeseemet, et saaksime kenasti lund kasvatama hakata, kuna seda millegipärast sel aastal taevast alla sadada ei taha. :) Jah, nii ja naa tehti nalja, ega antud tujul langeda. Lapsed olid leidlikud, üks tüdruk oli peole kaasa võtnud kandle ja tema ilus laul kõlas nii huvitavalt ja kaunilt, et lugu kordamisele paluti.

Pidu hakkas tasapisi hoogu maha võtma, kuna inimesed lahkuma hakkasid – mõned rongile, keegi bussile jne. Liisi oli täna karm ega andnud endale õhtulgi asu – jäi appi veel ka koristama, ehkki oli terve päeva SVFis tööd rabanud, võiks isegi öelda, et mitme eest korraga. Kl 20 paiku keerasime uksed lukku ja ongi tänane päev taaskord SVFis ümber saanud. Nii läheb kiirelt päev, läheb nädal, kuu ja aasta. Või aastad. Meiegi SVFis nüüd võtame korraks aja maha, puhkame ja viibime mõned päevad nö kodusel režiimil. :)

… Aga läbi pimeda õhtu koju sõites, väiksel külateel, ilmus äkki autotuledesse mööda teed vastu sörkiv põder – suur ja uhke. Aeglustas käiku, uuris veidi autot ning pööras ära võssa. Teine, väiksem ja vist noorem põder, ilmus kõrvalt põllult, jooksis üle tee, sõbrale järele. Esimene mõte, mis mulle pähe kargas – jõulud. Head kodurahu kõigile ning mõnusat jõulupuhkust!

Soovib SVF!

25.12 Lisan pildi kaunist ja kummalisest jõuluõhtust Saaremaal, Pöide kirikus. Kord varemgi olen siinses päevikus maininud tollest tohutusuurest ja ambitsioonikast ehitisest, millest pigem vähesed inimesed kuulnud on ja millest kahjuks tänaseks pea kõik loodusnähtused julgelt oma osa haukavad – tuul kolistab klaasideta akende luukides ja vesi niriseb katkisest katusest, praod on aga pikalt end seintesse pressinud ning sammal rohetavana võlvidele kinnitunud. Kuid küla käib ikka kokku.

26.12 SVF tõmbab hinge.

27.12 SVFis küllaltki vaikne päev, hommikul oli Liisi perenaiseks, õhtul Nansy. Mina olin muude töödega seoses Tallinnas. Nii palju on öelda, et SVFis olid täna ka meie igapäevased lapsed kohal. Lisaks sellele tõi Andrei, Ljuda poeg, Tammekülas asuvast Violante Mööblist ära meile annetatud mööblikangaste ülejäägid. Neist kootakse Kehtnas ilusaid vaipu ja sinna me mitu kasti ülejääke ka edasi anname.

Muud ei midagi, kõik on korras. Nansy lõpetas oma tänase  kokkuvõtte ilusate sõnadega:

Mulle nii meeldib täna tööl olla, tahaks kohe
kauem olla, see on see kui oled paar päeva puhata saanud, hoopis teine
tunne! :) :) :) :) :)

28.12 Tänane SVF oli taas nii Liisi kui Nansy juhatada. Ise olin terve päeva metsas, tegin tööd. Et mida? :) Noh, eks siis ole näha ja kuulda, kui õige aeg käes.

Kuid avaldan nüüd Nansy tänaõhtuse kirja:

Tsauuuuu!

Tänane päev siis! Tänased annetajad: Päkapikk
metsast:), Margit Adusoo, Kuressaarest saadeti meile magnettahvleid ja Tiina Michelson. Täname!

Liisi oli 11-15 ja Mina tulin 14 aeg. Vaikne päev, käisid meil täna Eha, Hanneli, Anneli koos Lauraga ja Maiu, ja Ljuda ka.

Hanneli tõi meile kassetimängija ja suhkrut ja teed :)

Helistasin täna veel XXXle, seoses sektsioonkapiga, siis
lisandus meile üks pere, kus on 9 last ja nüüd tormi ajal puud katuse ära lõhkusid (sellega seoses küsisin Tõniselt, et kuhu pere peaks pöörduma, et ehk mingit abi saada) Too perekond on huvitatud diivanist meil siin, lubasin anda ja tulevad järgi ka.

Ega rohkemat polegi!

Ja me igatseme Sind kõik siin PALJU PALJUUUU!
PAIIIIIIIII!

No, aga homme olengi peale 15 SVFi tulemas/olemas. Ka mina igatsen oma “teist kodu”. :)

29.12 SVFis oli lapsi palju, kui kl 14.20 paiku meie keskusesse kohale saabusime. Kaks poissi tulid taas koos minuga ja nii nad rõõmsasti teistega kampa asusid, kus kohe nad ka tegevusele kutsuti. :)

Nansy ja Liisi kamandasid kõike ja tegutsesid hoolsalt, kuna rahvast jagus nii annetama kui ostma. Üks tore mammi tõi meile omatehtud pohlamoosi. Oli ta tulnud esimest korda nüüd ka ise vaatama, kuidas ja mis me seal elame. Juttu jätkus kauemaks, ka Eha oli just parasjagu meil ja nii nad pikalt vestlesid, kuna minule armu ei antud, lapsed kiskusid varrukast ja rippusid kaelas. :)

Üks tark mees, kes meile täna arvuti annetas – selle arvuti, mida Leili oli tahtnud anda ühele invaliidile, aga kuna tema juba kusagilt mujalt endale sai, siis oli Leili palunud nüüd sellel targal mehel tolle arvuti paremasse korda sättida ja siis hoopis meile tuua, et me kellelegi edasi annaksime. Nii, ja siis too mees meile tuligi, arvuti kaasas ja ka muud vajalikku – meeste riideid edasi andmiseks. Mis läheb müüki, mis kuhu, seda otsustavad meie parimad, kes homme sellega tegelema hakkavad.

Targa mehe nimi on Edmund Laugasson, Vesiroosi Gümnaasiumi arvutiõpetaja. Saime päris palju targemaks juba joonelt, kuna Edmund seletas lastele erinevaid programme, ka mina kuulasin kõrv kikkis. Sain teada, et aafrikast pärit väljend “UBUNTU” tähendavat eesti keeli “inimeselt inimesele heast südamest”.Tore. Olgem ikka rohkem ubundod, kui et muud.

Ma ei hakka pikemalt kirjutama, mida veel rääkisime, aga sai kokku lepitud, et üks üldine “Hariv Õhtu” meil sel teemal ette võetakse, millal täpsemalt, paneme paika uue aasta alul, ehk siis järgmisel-ülejärgmisel nädalal, kui ka minul suurem kiire mööda ehk saab.

Leili jalutas meilt läbi õhtul, enne uste sulgemist. Taas mitte aga tühja käega, olid kaasas kõrvitsa salatid nii Nansyle, kui mulle. Leili hapukapsad, kas teate, on tõesti eriklass ja ka kõrvitsad ilmselt alla ei jää. Pole purki veel avanud, kuna see alles soe on, homme maitseme ja kiidame. :) Ka Liisit ootab purk kõrvitsaid SVFis, kuna ta täna veidi varem ära läks.

Kui õhtul kahe poisiga Kaiu poole teel olime, siis õppisime autos korrutustabelit, kuna mate on mõlemal vilets. Sai tehtud äkkrünnakuid, kuus korda järjest küsitud kui palju on 9×9 ja 8×8 ja siis uuesti ja uuesti ja vahele ka seda, mida tähendab “ubuntu”. Lõbusasti meil tee kulges ja pähe jäi vast mõndagi, mis muidu sinna kuidagi jääma ei kipu. :) :)

Head õhtut kõigile ja head kevade ootust. :)

30.12 Aasta hakkab läbi saama, täna oli SVFi viimane tööpäev 2011ndal. Nansy ja Liisi olid majandamas, mina ise täna kodune ja arvuti taga. Kirjutasin kokkuvõtvaid artikleid, ühe neist saatsin ka “Vaba Eesti” peatoimetajale, Kärt Ulmanile. Ülevaade on meil olemas, kes New Yorgist saadetud abist kingitusi said ja kuidas jagamine täpselt toimus. Nüüd, kui oleme abi edasi andnud, on aeg ka tänada annetajaid sealpool ookeani. Ei saa aga loota, et igaüks sealsetest annetajatest ka meie kodulehte loeks, loodetavasti saab meie tänu nende kohaliku lehe kaudu siiski edasi antud.

22 pere said jõuludeks kingipakid, kokku 80 lapse ringis. Osadel peredel tuleb aga veel pakkidele järgi tulla. Seda juba uuel aastal. Põhiliselt on New Yorki annetused aga ära jagatud ja seega missioon meie poolt täidetud. Artiklist avaldan väikse sissejuhatava lõigu, ülejäänu avaldan siis, kui see lehes on ilmunud:

Ehkki on talv, ei ole Eestis sel aastal peaaegu kübetki lund maha sadanud. Külateed on kottpimedad ja porised, tuul nagu alati – kõle ning lõikav. Linnades on elu aga teisiti. Veelgi enam New Yorgis! Küllap taas too kodumaise eestlase jaoks nii kauge ja imeline suurlinn rõõmsalt ja tuledesärades suursuguselt mõjub, iga külastajat hingeliselt kosutab ja unistama paneb. /… /

Nansy saatis ka tänase päeva kirjelduse, mis SVFis aset leidis ja kes meie juurde veel aasta lõpul tee leidsid:

Tsauka! Tänase vaikse päeva kohta natuke siis.

Paula (vist oli, Sa pidid teadma) (- Tean jah, Paula on minu vana hea tuttav, tore naine, kes nii Raekoja platsis kohvikut pidanud, kui mõnda aega ka Taanis elanud on jne, jne, ja kes oma toidukaupade äri siin Eestis nüüd peab. Paula tegelik nimi on aga Silvia Jakobsen, tema elukäigust võiks küll keegi kunagi raamatu kirjutada või filmi vändata! Armas inimene. SVFi Kirbuturule, mis augustis meil aset leidis, lubas ta küll tulla seakostüümis, aga palava ilma tõttu jäi see idee teostamata. Ehk loodame järgmisel korral õnnestumist. :) ) Tõi meile kolm kasti krõpse!! Väga vahva. Samuti, üks varem annetanutest tõi väikse kasti “Kalevi” šokolaadi. Leili käis ka täna külas! :) Ja lapsed ka. Ja too tädi, kes eile jopet küsis ühele mammile, tõi täna meile SVFi isetehtud kotlette, kartulit jms. Kõigile aitäh!

Rohkemat nagu polegi midagi. :) Aga UUS AASTA tuleb ja mina soovin ikka head. Et kõik inimesed oleksid õnnelikud ja rahul oma eluga. Nagu mina. :) :)

Ahjah. Eile oli meil ka Nansy emme Pärnust kohale saabunud, abistas omaette tasakesi nohisedes oma tütart, aga seega ju ka meid! ning oli lihtsalt toredasti SVFikate seltsis. Saime muuseas ka rõõmsalt kuulda, et Pärnust rohkelt rahvast külla meile tulla kavatseb, esiteks vaatama Nansyt, et kuidas tal käsi Raplas käib ja ehk ka niisama ostlema, kuna see tegevus jällegi ju meie tegevust toetab. No, ootame meelsasti ja lisaks Ivole, kes ju Pärnust meil alaliselt külla käib ja pea igast suuremast üritusest osa võtab, on meil hea meel ka teisi pärnakaid tervitada.

Mina aga pean rääkima nüüd aasta lõpul nii häid kui halbu asju. Võtame siis esmalt ebameeldiva ette.

Olen nüüd kogu Raplas tegutsemise aja jooksul vaikselt nö kannatanud laimujuttude all, mida meie kohta vahel räägitakse ja mis ikka otsapidi lõpuks ka meieni ulatuvad. Annan nüüd ülevaate, milliselt heategevus SVFis üles ehitatud on ja loodan, et inimesed saavad aimu ning ei pea meid enam kõõritava pilguga vaatama.

Meie oleme isemajandav mittetulundusühing. Kaup, mida meile annetatakse, jagatakse SVFis annetajatega eelnevalt kooskõlastatult kaheks – osa läheb müüki, osa aga tasuta jagamiseks. Müügist saadud rahaliste vahenditega katame ruumi rendiga seotud kulud + elekter + SVFi lauatelefon + vahel mõned sõidukulud. Kauplusest tuleva tuluga katame ka Nansy palga. Ilma palgata ei saaks noor inimene meil iga päev tööl käia ja seda ei oleks ka õige tahta ega paluda. Loodame varsti ka Liisi palgale võtta, praegu ta käib meil tööl asjade eest, mida saame talle kinkida.

Niisiis, palgata teevad tööd meil vabatahtlikud, kes soovivad heast tahtest panustada nii oma aega kui teadmisi/oskuseid selliselt, nagu neile sobiv on. Vabatahtlike panusele on praegu rajatud meie üsna algusjärgus olev huviharidusõpe. Näen siin vajadust kõvasti edasi arendada ja teha ka koostööd paljudega.

Pean seda ikka rääkima, kuigi pole nagu ilus minu meelest, aga selleks, et kõigile, kes meie pihta inetusi külvavad, aru saaksid ja et kõik kõigile täielikult selge oleks. Mina SVFis palka ei saa ega ole kunagi saanud, minu panuseks on nii juhtimine, kui töö, kui kõik, mida ma heaks edenemiseks enda poolt kasutan. Saan aru, et selleks, et midagi käima tõmmata, ongi tarvis palju vaeva näha ja panustada – nagu iga uue ettevõtmisega kaasas käib. MTÜ Saagu Valgus on alati olnud heategevuslik, ma pole kunagi omakasu selles tegevuses näinud. Küsitakse meilt, miks me ometi müüme annetatud asju ja mis õigusega! Aga kuidas me siis eksisteerida + tegutseda + kasu ühiskonnale tuua saame? Kas põõsa all? Loodan, et nüüd on selge igale ja enam sellel teemal sõna võtma ei peaks.

Annetuskontod on meil sihtotstarbelised, sealt tegevuskuludeks midagi ei arvestata, kogu raha läheb kasutusse eesmärgile vastavalt: kas huvihariduse või peredele organiseeritud harivate väljasõitude/koolituste toetuseks. Nii on meil seatud ja nii ka toimib.

Minu ja SVFi plaanid + soovid järgmiseks aastaks on:

1. Luua SVFi juurde nõukogu. Osad liikmed, keda ma SVFi heas koosseisus näen, on ka juba nõusoleku osalemiseks andnud.  Soovime, et kõik oleks avalik, avatud ja läbipaistev selles, mida teenime ja mida teeme ja mis tulemused meie tööl on. Me ei tohi kahjuks avaldada siinsel kodulehel inimeste nimesid, kes meilt abi saavad, juhul, kui nad pole nõusolekut andnud, see oleks seadusevastane tegevus. Meil käib nii, et on oma kataloog abivajajatest ja iga valla sotsiaaltöötaja saab ka kontrollida, kas see ja see konkreetne pere on meie poole pöördnud ja abi ka saanud, kes meil kirjas on – juhul kui on vajadus ja tahe selleks.

2. Soovime leida SVFile tegutsemiseks oma hoonet, st – kui on kellelgi SVFile Raplas maja kinkida, oleksime tänulikud, saaksime edasi oma tööd arendada palju paremini. Pole parata, et “maja kinkimine” väljakutsuvalt kõlab, tegelik vajadus meil selline praegu on ja siis tuleb seda ka nii öelda. Praegused ruumid on külmad, kanalisatsioon kasutamiseks kõlbmatu, ruumidesse tekib niiskus, mis meie inventari ja ka töötajate tervist kipub rikkuma jne, jne. Meil oleks tarvis oma maja, oma sisehooviga jne: saaksime nii poe, kui lao, kui õppeklassi, kui aia rajada nii, et kõik asjakohane oleks. Aias tahaksime korraldada üritusi ja suvist kohvikuteemat ehk ka. Ka lilli saaksime kasvatada, samuti oma peenraid pidada vaesed, kes meil abiks käivad. Sellist kohta oleks meil tõepoolest vaja.

3. Soovime leida võimalused rohkemate inimeste tööle võtmiseks, kuna ma üksi ei jõua alati kõike parimal moel eest vedada, nii mõnigi asi tahaks enam panustamist ja nõuaks ka rohkem aega, kui mul leida on. Ütlen ausalt, 24 tundi minu jaoks ööpäevas kipub paljudel puhkudel väheks jääma. Oleks meil hädasti tarvis võtta juurde inimene, kes huviharidust aitaks edendada, oleks tarvis ka oma transporti jne, jne.

Selle, minu jaoks veidi piinliku teema lõpetuseks ütlen, tegutseme kindla sihiga ja konkreetse eesmärgiga. Missiis, et väiksed sammud korraga, aga olgu õiges suunas. Ja kes kahtleb, võib alati tulla meie juurde ise vaatama, enne kui meie kohta valetama hakata. Kurb on selliseid asju kuulda, ei ole nii, et tuimaks jätab. Ei mind, ega Nansyt ega ühki meie vabatahtlikku ka mitte.

Aga oleme juba saanud nii targaks ja aru, et inimesed teadmatusest väga palju mõtlematusi kipuvad lobisema, ka üleüldse ilmaelust, ja see on vast inimlikki. Paljud inimesed ei olegi veel leidnud üles oma seda nn “paremat poolt”. Nii mõnigi kõva klatsija on aga esimene, kes hädasolijat aitaks. Ja see teeb ikkagi meele heaks, mida ka iganes kurba ei sünniks.

Nüüd heast. Aasta lõpul oleks kena lugeda ka teiste arvamusi. Täna tuli meile meilile üks imeilus kiri, kahjuks ma tagasihoidlikkusest ei saa küll kõike avaldada. Kirja kirjutas Indrek Kuuben, kes Tartust mõni aeg tagasi oma pere poolt meile laste riideid annetuseks tõi. Selle kirjaga ongi tänast päeva paslik lõpetada ja ilusat õhtut kõigile soovida.

SVF-käik Raplasse, 8.12.2011

Paruni juurest Niguliste tänavalt lahkusin pool kolm. Aega oli parajalt, et haarata Madarast auto, võtta suund Rapla peale ja jõuda kohale nii neljaks, kuna SVF pidi täna suletama 16.20. Ei meenunud, et oleksin kunagi Tallinnast otse Rapla peale sõitnud, aga kusagilt vist Järvevana või Männiku tee pealt viidad Viljandi ja Rapla peale näitasid ja õige pea olingi linnast väljas. Inimese poolt üsna puutumata ja puhtad männitukad kahel pool kitsast teed üllatasid – Linn justkui polekski veel taibanud siiasuunda oma haarmeid sirutada.

Hageri kihelkonna pruun silt – Lõuna-Harjumaa, nüüdseks Raplamaa alla koondatud. Ei meeldi mulle see “Raplamaa”, pole kunagi meeldinud. Ju mitte ainult seepärast, et Märjamaa ja Teenuse kant põliste Läänemaa osadena ka selle sovetliku jaga ja valitse stiilis loodud administratiivüksusesse on liidetud. Kusagilt lapseeast kaasa saadud hirmud, mis noorukiea kompleksideks muundununa sind kohati veel täismehenagi saadavad, küllap jääb nende varjus Raplamaa sulle elu lõpuni teatud paineid pakkuva sünonüümiks.

Aga olgu, see juba aastaid tagasi lahti- ja äramõeldud teema ei pea tänasel, avara ning läänekaares helendava taevaga õhtupoolikul meelelolul valitseda laskma. Vastupidi – Raplas, kusagil Mahlamäel, on ju mu tänane järgmine sihtkoht, SVF. … Misasi see õieti on – SVF? Nimetasin seda kirjas Siiri Sisaskile ka pesaks. MTÜ, heategevusfond küll, aga sisu ja sõnumi poolest ei mahu taolised südamest tulnud algatused vist jätkuvalt kindlatesse raamidesse.

Urge rist, paremale Kohila, vasakul Pahkla. Tuttavad paigad kordusõppuste päevilt, kui poolteist kuud sai niisama metsas molutatud ja õlut kaanitud.

Alu rist, kiriku kaksiktorn, tundmatuseni muutunud bussijaam ja uue kuue saanud vana haigla, milles ma isegi olen ilmale tulnud. Kuuldavasti võitleb Rapla haigla sünnitusosakond praegu oma ellujäämise eest.

Mahlamäe. Siin kusagil peaks olema Mahlamäe tee. Keeran rohkem vaistu järgi kesk Mahlamäge paremale ja ennäe, õige tänav. Paneelmajadel numbrid – 4, 6, 9. Tõesti, Mahlamäe tee 10 polegi muud kui kunagine Rapla KEKi peahoone. Väsinud moega UNESCO maailmapärandi nimistusse pakutud arhitektuuripärlis on nüüdsel hõredal ajal koha leidnud kümned firmad ja asutused, nende seas siis ka SVF.

Maja ees parkivate sõidukite seas jääb silma ERRi kirjades väikebuss. Jah, SVF blogi järgi pidigi neil täna televisioon külas olema. Mõtlesin küll, et nii hilja nad enam vaevalt kohapeal toimetavad, aga mis sääl ikka, kui satungi oma väisangul otse telepurki.

Potisinisest süngevõitu välisuksest sisenedes jääb silm kohe pidama laste kaasabil kujundatud seintel ja klaaspindadel. SVF ongi otse ees. Sisenen, kitsas vahekäigus ei suuda pilk kogu kremplit hoomata. Vastuvõtulaua moodi asjanduse taga askeldab pehme ja ümara olekuga tüdruk, ilmselt Nansy. Tervitame, tal pole aga käigult minu jaoks aega. Arusaadav, teleinimesed ju külas ja neid jagub üle ruumi. Sisenedes silma jäänud paargi, keda algul pidasin kohmetunud abivajajateks, osutub teleinimesteks – Margus Saart tean isegi mina. Tuttav lauljahääl:  siin on Tõnis Mägi, siin Riho Sibul. Ju käib jutt muusikute poolt annetatud plaatidest või? Ja seal ta ise ongi – mustaks värvitud peaga ja musta riietatud SVF-süda ja hing avab kaamera ees ilmarahvale oma valdusi. – Vaadake siia, kistakse jalanõude riiulilt esimene ettejuhtuv paar, beeži karva naiste kontsaga kingad. Jälgin seda mängu ja mõtlen, kes selliseid enam kannab. Nansy on kadunud kuhugi SVF-sügavusse, tugitoolidel istuvate laste juurde.

Minuti oodanud, võtan siiski suuna tahapoole ja tutvustan ennast. Olen see ja see, tõin lasteriideid. Nansy pakub lahkelt abi asjade sissetarimisel. Neli kopsakat pakki neid on ja ei tee paha, kui need koos ära toome.

Naastes tervitame nüüd lastenurgas istuva Siiriga. – Olen see ja see, kirjutasin paar päeva tagasi. – Oleme siiski täna lahti tavapäraselt, kõlas justkui vabandav selgitus.  – Jah, aga jõudsin ilusti kohale. Suundun, pakid käes Nansy järel kraamivirnade vahele. Kõiksugu nodi on palju, tükk tegu neil kindlasti selle segasumma majandamisega. Seina ääres, kus veidi vaba ruumi, võtame kompsud ette. Heal meelel sooviksin kotte tagasi, sestap laudime riided kastidesse ümber. – Puhtad ja terved jah, vastan nõusolevalt ilmselt annetuste üleandmise juurde kuuluvale tavaküsimusele. Kuidas muidu saabki, osadel veel hinnasildidki küljes. Tõepoolest paljuvõitu on soetatud riidehilpe ühele kahe-poolesele tüdrukule ärakandmiseks! Lisan justkui vabandavalt, et tädid-sugulased kõik muudkui ostavad. Üleriiete koti juures Nansy heldib – nii uued ja ilusad. Need saab kohe välja jagada, talv ju tulemas.

Riidekraami kastidesse paigutamisele järgneb annetaja registreerimine. Nansy küsimusele, kas soovite ka oma nime kirja panna, vastan: miks ei, või pigem „jah“ – edevus saab jällegi võitu tagasihoidlikkusest. – Pange siis et perekond Kuuben, võib lisada ka, et Tartust.  – Tartust? Siiri, kuulsid, ta on Tartust! Seda ilmaimet peab juhataja ise nägema.

Surume kätt. Suure asja vedaja tundub kuidagi haprama ja värskemana, kui eeldasin. – Te olete Tartust? Nojah. Seleta nüüd, et ei tule ma otse Tartust, vaid oli asja kilulinna ja kodukanti ja et muude asjatoimetuste kõrvalt põikasin Raplasse. Kuigi võib ka ju sedapidi läheneda, et sättisin päevakese just nii, et oleks SVF kõrvalt ka muid asju ajada. Tartu-päritolu hoiab lahke annetaja lahkumist kinni. Ei oska ma veel reageerida küsimusele, kas soovite ehk istet võtta, kui kusagilt ilmub CD-plaat, mille autorilt koos pühendusega meie perele kingituseks kaasa saan. Tunnustan pühenduse kirjutamise ajal omalt poolt tegijaid –mismoodi ma SVFi asjatamist päeviku vahendusel jälgin; kuivõrd süstemaatiliselt toimub päevikupidamine ja kui suur asi see kõik on, mida siin tehakse.  / … / Kõrvalt filmib kogu protseduuri telemees.

Veelkordne käesurumine ja asutangi end minekule. Parklast välja sõites meenub, et kotid unusid kaasa võtmata. Naasen, parasjagu filmitakse sipsiku kombel päid papist teleritesse sättivaid lapsi. Ei malda stseeni lõppu oodata ja libistan end külg ees seltskonnast mööda; eks lõikavad välja, kui vajalikuks peavad.

Autot paigalt võttes unub käsipidur peale. Võta kinni, mis äsjakogetud tosinasse minutisse kõik ära mahtus, aga igal juhul oli minu esimene SVF-käik meeliülendav elamus.

31.12 Täna on taas kokkuvõtte tegemise aeg. Ei oskagi öelda täpselt, kui paljusid sel kuul aitasime, aga abi õnnestus anda paljudele. Lapsi oli palju, peresid rohkesti, üksikuid inimesi ja vanureid päris mitu, hooldekodusid samuti.

Nüüd täname kuu lõpul annetajaid New Yorgist, eriline tänu aga sealsetele eestvedajatele Kärt Ulmanile, Siiri Linnule ja Riina Sõrrale! Aga täname ka annetajaid Eestist – nii Tartust kui Põlvamaalt, Pärnust ja Tallinnast, ja muidugi – meie oma inimesi Raplamaalt!

Täname koostööpartnereid – Kehtna Lihatööstust, Rapla Tarbijate Ühistut, “Nädaline” toimetust, Rapla Kultuurikeskust, Vahtra Tugikeskust, Sillaotsa Talumuuseumi, Tallinna Looduskaitse Seltsi, oh keda kõiki veel! Ka Andreile tänud! Ka Ljudale ja tema abikaasale head tänud, ja Hannelile, ja Annelile ja Tõnisele ja Kaidile ja Maiule. Detsembris toimus nii palju, et nimekiri võiks jätkuda ja jätkuda.

Ka Maajale+Olevile tänud ja Gerlyle ning tema perele. Ja Liisile tänud. Ja Nansyle+kogu perele. Ja Leilile ka. Ivole tänud! Ingele tervitused ja tänud!!! Mihklile kah ja temale praeguseks ka head paranemist! Ehale samuti tänud ning tema perele ka. Tiiule ja Arvole suured tänud! Ja Jaagule koos perega Papli talust. Ka Irinale tänud jõuluehete eest. :)

No kes veel? Täname ka Õhtulehte ja Maarius Suvistet. Täname ETV-d ja Jõulutunnelit – ilmselt tänu neile annetati jõulude paiku ka meie huvitegevuse arendamiseks sihtotstarbelistele kontodele raha. Ka meie kingsepale, Ermole, tänud! Veel ütleme aitäh Anne Helmele ja Kehtna vallavalitsusele. Täname ka Violante Mööbel OÜ-d ja samuti Katrin Klaebot! Tänud Riina Kivile ja kogu tema perele!!! Täname Riho Vinglast! Täname Kaie Tammikut ja ka Tiiu Susit! Rapla Noorte Volikogule aitäh! Ka IT Bussile tänud! Jah, Raplamaa Punasele Ristile ja Sirli Arrole suur aitäh! Ja kallile Ene Kangurile tublid tänud! Maie ja Rein Einastole suur pai Raplast ja tänu! Paulale kallistus ja tänud! Täname muidugi ka “Aasta Tegu” auhinna eest, see oli tore üllatus ja lisas tugevat tuult meie tiibadesse!

Ühesõnaga – täname südamest ja mõtleme juba ette uuele aastale – ikka tänutundega. Miks? Sest kõik läheb edasi ja kestab edasi, ja kui ise head soovid, siis küllap midagi positiivset ka endale sülle kukub. Vähemalt on selleks suurem võimalus olemas, kui halba tehes. Seepärast tasubki jube ette tänulik olla, jah, et siis positiivne liiga kauge kaarega mööda ei sööstaks. :)

Olgu kuidas on. Aga aasta lõpul soovime kõigile head uut algavat aastat. Olge rõõmsad ja terved ja mingu hästi kõigil. Mingu hästi ka neil, kes meiega enam seotud ei ole – inimesed, kellega meil koostöö ei klappinud. Mis seal ikka, ega ilmas peagi kõik alati omavahel klappima, eksole. Igatahes tervitused ja head soovid meie poolt.

Püüame uuel aastal paremini hakkama saada. Olgem sõbralikud ja mõistvamad ka nende suhtes, kelle kingades ise olla ja elada pigem ei sooviks.

Tervitades,

Siiri

 





This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.