SVF, Siiri päevik – juuli 2011

01.07 Meeletu palavus õues. Tallinnas algab täna XI Laste ja Noorte Laulu- ja Tantsupidu. Minagi lähen kohale – kuulama, vaatama ning SVFis ma seetõttu täna ei liigu. Liisi1 toimetab üksi, teist päeva asume uutes ruumides. UUED RUUMID ON SAMAS MAJAS – MAHLAMÄE 10, RAPLA, kuid nüüd asume peahoones sees. Meid on sealt lihtne üles leida.

02.07 Palavus kestab, +30. Täna olin SVFis üksi, teised on kes-kus. Seadsin korda ja tegelesin poepoolega. Käis ostjaid, käis annetajaid, aga abisaajaid täna meilt läbi ei astunud. Kaie käis, kes meile juba mitmeid kordi annetanud on ja keda alati hea meel näha on. Sest Kaie on tõepoolest üks erilise säraga inimene ja ma alati lausa naudin tema elutervet mõtlemist ja asjalikku juttu, just nii on mõttekas ilma asju arutada. Eks niisama jutujätkuks oska me kõik paar tarka sõna öelda, aga kas pärast midagi meelde ka jäi tollest jutuajamisest, selles on see jama, sest mitte iga jutt ei ole sisukas. Kaie toob alati endaga teistsuguse tuule kaasa. Täna arutasimegi põhjalikumalt ja jõudsime mitmeis asjus ühisele meelele, ka selles, mis puudutab vaesust ja korraarmastust. Ja Kaie on paljusid aidanud, ise ja üksi ja lihtsalt – aitab seal, kus näeb, et on vaja ja kus saab aidata. Täna annetas Kaie SVFi kaks mikroahju, tekke tõi, mänguasju kuhjaga ja veel üht-teist. Ma olen hakanud tõsiselt vaatama, kellele edastada annetusi kohe ja kelle käest vastuteenet küsida. Et oma koduümbruse ja kodu ära koristada – seda pole ju palju palutud.

Ja päeva SVFis lõpetades, astus – õigemini sõitis ratastooliga meilt läbi ka Riho, kes elab Alus ja keda ma mitmeid aastaid näinud polnud. Olen teda kohanud kord ammu-ammu ühel lihasehaigete seltsi jõuluüritusel, kuhu mind paluti laulma ja oma tegemistest rääkima. Ajasime Rihoga seal veidi juttu ja sellest alates olen talle ikka alati jõulude ajal postiga saatnud jõulukaardi, Riho seevastu saadab mulle alati elektroonilise kaardi, kuna käsitsi kirjutamine ei ole võimalik. Niipalju veel temast, et ta loeb palju raamatuid, tegeleb IT-ga ja kõvasti teeb trenni, et lihaseid vormis hoida. Trennid toimuvad hommikuti – alates 7 st kolm tundi ja õhtuti veel tunni jagu. Ja nõnda iga päev, nagu ka kõik muu tegevus toimub täpse kava järgi, mille Riho endale paika pannud on.

Saime rääkida, kuna külastajaid ei tulnud rohkem. Ja sain teada, et Riho plaanib minna ka kutsekooli IT-d õppima, kuigi selle plaani teostamine ei ole lihtne. Aga küllap leidub lahendus, tahe olemas on.

Kui me lõpuks jällenägemiseni jätsime, sõitis Riho edasi oma sõbra poole, kes samuti ratastoolis on – tema on üle elanud ränga autoavarii. Mõtlen… Riho ütles, et maailm peabki olema just niisugune, et kõik inimesed on erinevad ja kõigil asjadest erinev arusaam, sest kui inimesed oleksid oma mõttemaailmades sarnased, poleks maailma olemas.

Homme on SVFis Liisi1, tema suvepuhkusest ei tule midagi õieti välja…

03.07 Hommikul sõitsin kiiruga SVFist läbi ja edasi Tallinnasse, laulupeole. Liisi1 jäi tööle, käisid annetajad ja käisid abivajajad.

…Kuigi paljud mu tuttavad tunnevad muret meie rahva keele- ja kultuuri kadumise, vaadates laste ja noorte laulupeo rongkäiku, mis tõsiselt liigutav oli, ning kogedes lauluväljakul toimunut, ei ühine ma selle arvamusega, et 100 aasta pärast meie emakeelt enam ei kõnelda. Paistab, et areng liigub hoopis vastupidises suunas, hoolimata kõikidest üleilmsetest peibutustest. Ma ütleks Eesti noorte ja laste kohta – ME ELAME VEEL!

04.07 Terve päeva olin SVFis, sain täna Sadolinist seinavärvid kätte. See oli Sadolini toetus meie tegevusele ja seega raha värvide eest maksta ei tulnud. Piret Minn oli too inimene Sadolinist, kes meile vastu tuli ja abikäe ulatas. Oleme väga tänulikud ja kohe juba täna värvisimegi ka seinad üle. Kahekesi tegime – mina ja minu arvates suurepärane meister-maaler Irina, kes juba mõnda aega töötu on ja maal elades ka omale vastavat tööd leidnud ei ole. Irina kõrvalt õppisin ja sain targemaks, töö edenes meil ruttu.  Lõpetasime küllaltki hilja, homme koristame Liisi1ga ja peseme põrandaid jne.

Palusin oma poega, et ta täna üksi Tallinna kogumistuuri ära teeks, kuna ma ise värvisin seinu. Jost tuli kaheksa paiku, kaasas narivoodi Jürist ja üks voodi veel Tallinnast, Lainelt ja Kaimolt, kes meile ka “õhtulehe RIGA pesumasina” annetasid, mis täiesti uus oli ja kohe ühele perele edasi viidud sai. Voodi on umbes 60ndate algusajast ja selle ajastu stiilsete voodiotstega – kõik kokku on see väga heas korras. Nari läheb peresse, kus üks poeg autoõnnetuses hukkus ja neli poega nüüd peres alles on. See nari on korralik samuti ja madratsid heas vormis, homme helistan, et nad järgi tuleks. Ise ma enam sõite ei tee, sest need lähevad fondile liiga kulukaks. Meile ei ole annetatud fondi asjaajamise jaoks raha ega ole saanud praegu kusagilt toetust veel, peame kokku hoidma, et suuremate ruumide kulud kaetud saaks ja tegutseda saaksime. Esialgu on nii. Loodan ikka kusagilt toetust saada.

Täna oli SVF suletud, kuid et me seal olime, käisid inimesed siiski uudistamas. Mõtlen alates augustist mitte enam pühapäeviti lahti hoida, sel ei ole mõtet – rahvast käib vähe ja abisaajaid ka käib sel päeval hõredalt, et hea tahtmise korral oleks kindlasti võimalik ka laupäeviti kohale sõita. Siis jäävad meile edaspidi kaks puhkepäeva – pühapäev ja esmaspäev.

Liisi1 saatis meiliga mulle oma päeviku, kirjutatud kahe päeva kohta, mil ta tööl oli. Sellega tänase päeva sissekande lõpetan, on juba öö.

1.juuli, reede:

Esimene päev uues ruumis töötada oli väga mõnus. Uued ruumid on palju avaramad ja valgemad ja ruumi on palju. Lisaks on meil ka mõnus muruplats maja taga.Võtsin tööle ka oma pisikese tütre, kes vapralt veetis minuga terve pika päeva. Ka temal oli minuga tööl kaasas tore, kuna meie poes on ka laste peale mõeldud, ning neile lausa suur oma mängunurk tehtud. Kuna ruum ja sisutus kõik minu jaoks uus, ei osanudki alguses paljut teha, tuli riided uute suurte stangede peale sättida ja muud riided kuskile sobitada. Aga ikka oleks nagu mõned väikesed stanged puudu..kuna riideid on palju. Külas käis meil ka Riho, kes on pärit Alust ja on juba aastaid ratastoolis. Ajasime väheke juttu ja palus Sindki tervitada. Riho paistis küll väga tore mees olevat. Kaks naisterahvast tõid ka meile riideid, väga kenasti pestud ja kokku lapatud. Inimesi käis uudistamas päris palju, kuid kuna oli veel väike “segadus”, ütlesid, et tulevad kindlasti mõne päeva pärast tagasi, kui remont valmis ja asjad õieti paigas. Päev kuluski riiete sättimise peale üldiselt.

3.juuli, pühapäev:

Oli vaikne päev, käis üks proua, kes tõi meile mõned lausa uued nõud, lusikad, käterätiku ja mõned laste pluusid. Hiljem saabus ka pesumasin Kaie poolt. Tulid ka kaks naisterahvast, kes meil ikka vahest abi pakkumas on käinud. Ise nad on samuti toimetulekutoetuse saajad. Leidsin seekordki neile natukene riiete sorteerimise näol tööd. Ise samal ajal pesin aknad ära, mis olid juba suhteliselt mustaks läinud.Kuna inimesi poes ei käinud, panime poe tunnikese võrra varem kinni, ehk kell 15.00

Liisi

5.07 Teisipäev, töö käib. Hommikul läksin SVFi, eilsest olid ruumid veel koristamata, seinad tahtsid ju kuivada. Hari, mopp, lapp, vesi + puhastusvahendid. Pooleteise tunniga oli enamvähem korras ja puhas ja valmis ülejäänud päevaks. Liisi1 tuli veidi hiljem ja nii me kahekesi hakkasime sättima ja ruume ilusaks tegema, õigemini koduseks. Minu arvates peab see paik olema loomulik ja lihtne, kus inimesed käivad selleks, et teisi aidata ja ise abi saada. Nagu juba varem olen kirjutanud, oleme mööbli teinud uueks esemetest, mis äraviskamisele on kuulunud. Pole olnud nii palju aega mul, et nüüd kõike korralikult üles pildistada, aga varsti püüan selleks aega võtta ja siis saab ka siinsel lehel näha, kuidas ja mis me seal meisterdanud oleme.

Päev kulges tempokalt. Kella 16 paiku saabusid Õhtulehest Maarius Suviste koos fotograaf Aldo Luusiga. Rääkisime SVFist, töödest ja tegemistest. Rääkisime ka laulupeost. Pilte tegime, tutvustasin SVFi ruume, rääkisin plaanidest. Tähtsaima sain ka öeldud: IGAS MAAKONNAS VÕIKS OLLA NIISUGUNE KESKUS – EI OLE PALJU VAJA SELLEKS, ET TAOLIST TEGEVUST ALUSTADA JA TASAPISI EDASI LIIKUDA. VAJADUS SELLISE ABI JÄRGI ON TUGEVALT OLEMAS JA HEATEGIJAID, KES AIDATA TAHAVAD, EI OLE ME SEAS KA MITTE VÄHE.

Helistasin ka ühele perele, mis meil nende jaoks valmis pandud on, lubasid laupäeval järgi tulla – narivoodi, elektripliit, mikroahi, voodiriided, toidunõud, käterätikud.

Aga õhtul koju tulles ja arvutist SVFi annetuste kontosid üle vaadates, leidsin, et me president, Toomas Hendrik Ilves, on teinud rahalise annetuse Raplamaa vaesuses elavate perede laste huvihariduse toetuseks. Selle üle oleme nii mina kui kõik teised SVFis tegutsevad inimesed tõesti liigutatud ja väga rõõmsad. Ma võtan seda ju ikkagi ka paina meie tegevusele ja kõigile meile, kes me SVFi  tööd arendanud oleme – Raiko ja tema pere, Tõnis, Marge, Egon, Pelle, Jost, Liisi1, Liisi2, Priit ja tema pere, Carmen, Indrek, meie maja koristajad (kes alati abivalmid on), Maiu, Ferry, Irina ja Natalja, Ivo, Ülle, Ilmar, aga samuti ka kõik annetajad, kelleta me ei saaks tegutseda, ent kõige enam on see suur kingitus meie maakonna lastele. Siiras tänu meie kõigi poolt.

06.07 Olime Liisi1-ga SVFis ja tegemist täna juba jätkus, nagu tegelikult iga päev meil pigem kiirelt möödunud on. Liisi oli hommikust juba kohal, mina saabusin lõunast. Ja lõunast tulid ka abivajajad – perekond Kehtnast, kus kasvamas 5 tütarlast. Kaasas SVFis oli neist pisike kahe aastane ja suur, ilmselt kas 13 või 14 aastane tüdruk, aega küsida temalt endalt ei olnud, rääkisime olulistest nende pere puudutavatest asjadest, millest osa kirja panin, aga rääkisime ka laulupeost, millest tüdruk koorilauljana osa võtnud oli. Leidsime perele riideid, andsime mikroahju, mahlapressi, suure riidekapi, voodipesu ja tekkegi neile kaasa. …Tüdruk, kes koorilaulja on, ise piltilus, pikkade heledate juuste ja ülikena naeratusega, pidavat oma kooris kõige kõvemat häält tegema. :)  … Ja nad olid armsad, ema püüdis igati tubli näida, kuigi ilmselt ta seda ju niikuinii on. Ema ka nimelt mainis, et teenib suvel perele lisaraha metsmaasikate ja mustikate müügiga, püsivat tööd aga leida on keeruline, teevad juhuotsi, pereisa põhiliselt metsatööd, juhul kui keegi pakub. Jah, eks mets ole vaese lapse kasukas – maal elavad inimesed, kellel pole tööd leida, on praegusel ajal ju enamus selles seisus, et tuleb metsast “nõu” küsimas käia, nii ja naasugusel moel. Kui perekond lahkus, olid nad väga tänulikud ja lubasid mulle saata meili, kui veel midagi peaks tarvis olema, millega ise hakkama ei saa.

Täna toodi ka annetusi, riideid põhiliselt. Külastas  meid ka Aune, kellest juba seoses Rihoga eelpool juttu on, toosama neiu, kellega juhtus autoõnnetus ja kes sest ajast ratastooli aheldatud on. Aune on elurõõmus ja tore. Liisiga koos valisid nad riideid ja ajasime niisama juttu, ehkki minul oli tuli takus ja jutustada sain ainult pisteliselt. Homme, reedel ja laupäeval on mul muud tööd ja tegemised ning Liisi1 peab üksi SVFis olema. Küllap tal aga pole võimalust siiski üksi jääda, sest inimesed juba hakkavad harjuma, et oleme uues kohas ja tulevad jälle me juurde – nagu tänane tihe päev näitas. Ja täna ka pakkisin asju ning seadsin kõik valmis selleks,  et laupäeval mitmele pere abi anda, tullakse mööblit ja muud ära viima.  Laupäeval on minul Saaremaal Metsatölliga kontsert, selleks on tarvis valmistuda, tagasi SVFis plaanin olla pühapäeval. Näeme siis, kes meile just sel päeval külla tulla kavatseb. Pühapäevad oleme lahti veel vaid juulis, alates augustist on meil pühapäeviti uks suletud. Lahtiolekuajad hakkavad olema T-R 11 – 18 ja L 11- 16.

07.07 Saabus kiri meile “saaguvalgus” postkasti , mille avaldan otsekohe. Kui keegi saab aidata, võtke Sirjega palun ühendust või meiega: siiri@saaguvalgus.ee

Tere!

Külastasime Varbola külas perekonda, kus puudega üksikvanem kasvatab 13 a poissi. Poiss on ääretult tubli ja abivalmis ning ema toimetab ja kasvatab enda võimaluste piires. Perekond on majanduslikult abivajav ning eelkõige vajaksid nad elamiseks hädatarvilikke mööbliesemeid ja kodumasinaid.

Kirjutan siinpool loetelu perele vajalikest esemetest:

1.       noormehele voodi (13 a poiss),

2.       18 ruutmeetrilise toa tapeet,

3.       külmetuskapp (soovitavalt elektrisäästlik)

4.       elektripliit (samuti väiksem ja elektrisäästlik),

5.       tolmuimeja,

6.       18 ruutmeetrilise toa põrandakate (linoleum, muu kate),

7.       riidekapp, (2 väiksemat)

8.       nõudekapp.

Olen tänulik, kui saate edastada tagasisidet, milliseid esemeid ja kust oleks võimalik saada.

Lugupidamisega,

Sirje Praks

Märjamaa valla

Lastekaitsespetsialist

Tel. 5305 1085; 489 8845

E-post: sirje.praks@marjamaa.ee

Andekas rulluisutaja, Stella Raikkülast, valmistumas Pärnu spordivõistlusel stardiks.

Saatis ka pildi oma lapsest mulle täna Natalja, kellest juba palju kirjutanud oleme ning kes meil ka SVFis remondi tegemisel mitmel korral abiks on olnud, kuna tema ja ta ema, Irina, on maalrid. Tütar Stella on täis indu spordiga tegelemiseks ja tõenäoliselt ka andekas, sest hoolimata sellest, et tal teistest väiksemate rullikutega uisud on ja et tal sellevõrra palju rohkem pingutada tuleb, ikkagi võistleb end alati vähemalt esimese 10 hulka, kui mitte auhinnalistele kohtadele. Nüüd püüdsid Irina ja Natalja Tallinnas metsmaasikaid müüa, et Stellale uued uisud osta. Aga ma panen selle pildi üles, Stella on tüdruk sinise pusaga. PS! Raiko võttis tänasest Natalja oma uude kauplusesse tööle, müüjaks. Selle üle on meil küll hea meel, töö aitab elu ju õigesse rööpasse tagasi seada. Ja meie soovime palju head edu Nataljale tema uuel tööl!

SVFis oli täna Liisi1, päev oli vaikne. Aga käis üks pere Märjamaalt annetatud televiisorit ära viimas, sai ka riideid kaasa antud ning mõned toidunõud.

Ent tänase päeva sissekande tõmban kokku hoopis sellega, et panen üles veel ühe pildi. See on kaunimast kaunim lillekimp, mis Laulupeol mulle kingiti 03.07 ja mille ma ka teistele ilu jagamiseks SVFi tõin. Veel tänagi oli see kimp ilus ja värske, väsimuse märke ei näita veel kuskilt. Sellega tänaseks kõik. Ilusat õhtut meie kodulehe lugejaile.

 

08.07 Reede. Liisi1 oli täna üksi SVFis, mina seevastu tegelesin paberimajandusega ja ka 40 purki maasikamoosi sain kiirkäigul talveks keldrisse keedetud. :)

Liisi saatis ka tänase päeva kokkuvõtte, kes mida tegi ja mis sai. Siin see on:

08.juuli, reede:

Oli täitsa tihe päev, hommikul kohe tuli üks abisaaja pere Juurust endale riideid otsima. Peale seda käidi naiste varjupaigast oma pannidel järgi. Pannid olid meile annetatud ja seega saime kohe edasi anda need sinna, kuhu oli neid hirmsasti vaja.

Vahepeal käis päris palju inimesi, osteti ja uuriti niisama, et kas ja mida võib meile tuua. Õhtupoole tõi meile perekond Kõrtsini lapsevankri, turvahälli, riideid ja mõned mänguasjad. Lapsevanker oli täitsa korralik, ainult rattaid on veidike vaja putitada, kuid sellega peaks mõni meesterahvas küll hakkama saama.

Siis toodi veel 2 lastekiivrit, seljakott, jalatseid, riideid ja veel mänguasju. Kõik korralikud ja puhtad. Hiljem olid mul seltsiks Natalja toredad väikesed tütred ja Mariel ning Paka Metsas töötava Vahuri väike tüdruk, Miret. Seega oli mul seal 4 armsat väikest tüdrukut, kes omavahel said päris pikalt mängida. Kõigil oli tore päev!

Liisi

9.07 laupäev, Liisi1 oli üksi SVFis tööl. Abivajajad viisid ära asjad, mis neile kokku pakkinud olime, elektripliit ei mahtunud kahjuks auto peale, lubati uuesti sellele järele tulla. Selles peres on neli poega, üks neist liikumispuudega. Neile oleks hädasti tarvis duššikabiini, sest vannitada on liikumisraskustega poissi väga keeruline. Kui on kellelgi väljavahetamisel, võtaksime heal meelel vastu ja edastaksime perele.

Külastajaid oli päevajooksul vähe, kl 16 helistas Liisi ja teatas, et kõik on hästi ja kontrolli all ning muretsemiseks põhjust ei ole. :)

Minul oli Saaremaal Metsatölliga kontsert, mis oli üprisväga energiat andev. :)

10.07 Pühapäev. Saabusin öösel kella kolme paiku Saaremaalt. Hommikul üsna unise peaga astusin uksest sisse SVFi, kus täna ise tööl olin, (Liisi 1 puhkab nüüd lõpuks ometi ja ka terve järgmise nädala teda ei ole), aga ootas mind ees üllatus… Nimelt veeuputus meie riiete jagamise ruumis. Üks ruumi tulev veevoolik oli iseenesest lõhki läinud. Terve põrand ujus. Ligunenud oli kogu kaup, mis pappkastides põrandal maas oli. Õnneks enamik asju hoiame riiulitel. Helistasin kähku vabatahtlikele, kes – millal appi tulla saaks. Okta Centrumi koristaja tuli aga jooksuga, mopp käes –  päästma, mis päästa annab. Mõne aja pärast tulidki ka Ly-Liis ja Õnnela-Õrne. Aga ka üks külastaja, kellega kord hommikul juttu vestsime – just parasjagu täna tuli ta taas meile ilusat hommikut soovima, aga hakkas hoopis kohe meid aitama. Inge on tema nimi, kui mõelda selle inimese peale, siis tõesti võiks tema nime lõpus olla ka veel üks täht.

Jost oli abivalmis järjekordselt, tõi kodust nööri. Nii me pesunöörid õue üles tõmbasime ja seal me kuuma päikese käes riideid kuivatasimegi, kuni kl 16 – ni. Osad niisked riided panime seejärel SVFi siseruumidesse edasi kuivama, teised päris toredad riided aga jätsimegi õue edasi tuulduma, kinnitasin ka kaks kollast kirja pesulõksudega riiete vahele, seal andsin teada: “Kui kellelegi midagi siit meeldib, võib endale võtta! Külastage meid jälle! SVF” Ja minu arvates sündis ju hea mõte! Edaspidi hakkamegi vahel riideid nöörile jätma, kes tahab, võibki endale võtta. Miks mitte nii teha, kui niisugusedki inimesed ju ringi liiguvad, kes endale õieti midagi lubada ei saa. Nöörile jätame ka ikka terved ja normaalsed riided.

Pelle tegi meil kapid korda, seisavad ilusti koos ja riiulid on ka vahel. Nüüd võtan nad oma kätte “kleepimisse”, vaatame, mis neist lõpuks välja tuleb. Pelle aitas ka Liisi maalitud pildi seina panna, jäi väga ilus – maal sobib hästi meie tumehalli seinatooniga. Enamus inimesi arvavad, et ruumid peaksid pigem heledad olema, mina arvan vastupidi, kontarstid on mu meelest need, mis ruumi elama panevad. Ühesõnaga, me saime jälle päris palju tehtud ja väikse sammu edasi, Pellele aga taaskord tänud abi eest.

Käis ka Rapla kinnisvaramaakler, kes ütles, et klient on ostnud möbleeritud korteri ja tahab sealse mööbli ära anda. Andsin talle meie kodulehe aadressi ja palusin, et ta võtaks ühendust Märjamaale, Sirje Praksile, kes just mõni päev tagasi kirjutas ja abi palus.

Nii et – toimekas päev, ehkki veidi unine olin, pingelised ajad on olnud ja palju tööd. Homme on puhkepäev, kodus peenrad tarvis rohida. Ilma ka nagu lubab… :)

11.07 Toimekas päev kodus, kuid pesin ära kogu pesu, mis oli kannatada saanud SVFi torulõhkemise tagajärjel, ei saa ära visata, kui saab veel puhtaks! Peenrad said kah jälle õiget nägu.

12.07 Hommikul võtsin Raikkülast peale Irina koos lastega. SVFi saabudes asus Irina joonelt veel üht värvimata seina värvima. Mina võtsin vastu annetusi, vastasin telefonile ja jagasin selgitusi, kes mida küsima või uurima tuli. Abi said täna kaks lapseootel naist, mõlemad toimetulekutoetuse saajad. Ühele neist püüdsin selgitada, et suitsetada sellises olukorras on ülimalt vastutustundetu ja inetu tegu. Aga palju ta mind kuulda võttis, on iseasi. Igatahes üht-teist seljariideid nad endale ja beebidele leidsid. Küllap nad õnnelikud olid, kuigi suitsetavat lapseootel naist on lihtsalt tõesti kurb ja kahju ja õõvastav vaadata, ei tähenda see, et abi ei peaks andma.

Kaks naist käisid hommikul, ema ja tütar, tõid annetusi, ise jumalakeeli mulle vandudes, et on pestud asjad. No ei olnud pestud, ja ei olnud ka terved mitte kõik. Mõtlen… Ilmselt taheti prügist lahti saada pigem, mitte annetada. Ja ei mõista ma ka inimesi, kes “tere” ja “head aega” ei oska öelda, kuna täna väisas me keskust ka selline – hingeharimatu olevus. Ja ütlen siin otse – parem õppigu viisakas olema, sest teisel korral ma lihtsalt saadan otsekohe ja keerutamata uksest välja.

Kui rahvast parasjagu ei olnud, sain kleepida üle kappe, mis enam sellisena nagu nad olid, kuhugi ei kõlba, ent veidi sättides veel aastaid võivad silmailu ja kasutust pakkuda. Täna kleepisin segamaterjali, alates moepiltidest lõpetades “rahvahäälega”, vahelduseks kleepisin aga kappi 7 x Salvador Dali portreed. Mitte ses mõttes, et ta “kapisürrealist” oleks olnud, vaid ses sürrealistlikus mõttes, et ta sinna sobis just.

Nii. Selgus ka, et 90% pühapäeval nöörile jäetud rõivastest oli kaasa võetud. Kuulsin ka mõnelt asjalikult märkajalt inimeselt, et riided olla olnud kadunud juba kahe tunni pärast, sellest hetkest, kui need nöörile jätsin. Järelikult on vajadus olemas, nõnda jätsin ka täna riideid nöörile “kuivama”. Lisasin äraviimist lubavatele kirjadele ka lisakirjakese: “Palun ärge viige kaasa pesulõkse, sest muidu ei ole meil enam millegagi riputada!”  Jah, kuna ma täna hommikul leidsin paljudest endistest pesulõksudest nöörilt vaid kaks allesjäänut. ENT! Nagu hiljem selgus, oli pesulõksude ärakorjajaks hoopis Inge, kes oma sõbrakese-koera, Karuga, meie õuel jalutamas käib. Inge pani need lõksud tallele, et need jälle SVFi ära tuua ja et need vahepeal ära ei kaoks. Homme saame need kätte, seega, kui täna pesulõksud peaksid olema kadunud, siis homme saame riputada ikkagi. PS! Vanaaegsed puust pesulõksud on palju vastupidavamad kui nüüdisaegsed, täna läksid kolm uut pesulõksu lihtsalt pooleks, ei saanudki veel õieti vajutada, kui juba pilpad taga. Pole parata, eks ikka juhtub ja meistritöö ilmselt maksaks ka veidi enam… Kust küll huvitav saada tänapäeval pesupulki, mis oleksid meistritöö? Ilmselt kusagilt käsitöölaadalt ja hirrrmsama raha eest.

Õhtupoole, kui Irina oli seina juba ära värvinud ja mina asju kokku panemas ja Inge veel põrandat pesemas, saabus perekond – naine, mees ja kaks last, kes abi vajasid. Üht-teist leidsime kohe. Kuid nad lubasid homme tagasi tulla, valime nende perele riideid. Lapsed olid küll kaasas veidi nagu leitud lapsed, juuksed kammimata ja takused, näod kriimud ja riided ka üpris veninud seljas. Riietamisega meil enam probleeme ei ole, sellega saame hakkama iga kell. Aga tarvis oleks nüüd hoopis: mikroahju, kohvimasinat, triikimislauda, noortele narivoodeid. Külmkapile, mida täna üks tore mammi käis pakkumas, ja Lii ning Andres Ehini jalgratastele lähen järgi vast sel nädalal mõnel õhtul, kui jõuan ja kui Ferry saab meile käru laenata.

Raiko tõi täna SVFi lastetugitooli, naistele riideid, ühe diivanipadja. Kolm vaipa on Soomest tulemas ja voodid jne. Peame nüüd mõtlema, kuidas need ära tuua. Aga selles osas on meile abikäe pakkunud juba üks tõsiseltvõetav transpordifirma. Eraisikute lubadused selles osas kipuvad vajalikul hetkel alt ära hüppama ja ei saa lootma jääda.

Kui kellelegi tundub, et olen täna veidi teravasõnalisem, siis tegelikult ega ma ole, annan lihtsalt teada, mis ja kuidas täna läks. Ega kõik päevad ole vennad, nagu öeldakse ja nagu see ütlus ka vett peab.

Õhtuleht kirjutas täna SVFist artikli, selle peale oli mu meilipostkasti tulnud mitu annetamissoovi. Vaatame, kuidas me järele jõuame asjadele. Transpordiga on keeruline. Tähtsam oli see, et sain jälle üleskutse teha, et loodaks igasse maakonda taoline ettevõtmine, seda on tarvis kõigile ja kindlasti maksab ette võtta, aitab paljudel elu paremaks saada. Aga SUUR TÄNU Õhtulehele ja kogu toimetusele, eriti aga Maarius Suvistele.

Ja veel. Tore uudis! Täna alustas Kanal 2, Kirsti Timmer ja tema meeskond, remonti Kaiu vallas, kodus, millest meil palju läbi päevikute palju juttu on olnud. Nad võtavad ette laste toad – need saavad tõesti olema ilusad, soojad ja hubased. Hea meel selle pere üle, Tiiule õnnitlused meilt ja eriti lastele! Siin pilt kahest Tiiu pojast, kes on pidanud elama üliviletsates tingimustes, ometi ühel neist on koolis korralikud hinded. Mõlemad lapsed lubasid nüüd pingutada ja paremini õppima hakata.

 

13.07 Kolmapäev. Rahvast käis palju, annetati hulgaliselt – põhiliselt riideid ja jalanõusid. Lõunapaiku tuli Lii Ehin lastega, tõid kolm jalgratast, mis küll väikest õlitamist ja kummide remonti vajavad, aga muidu heas korras on ja terved. Niisuguseid jalgrattaid ma mäletan oma lapsepõlvest, oli mu naabripoisil selline – Erekaks kutsusime. :)  Ühe ratta Lii annetusest saab Tiiu poiss, kes eilse päeviku sissekande lõpus pildil vasakut kätt istub.

Täna oli mul SVFis abiks ka palju vabatahtlikke, tööd jätkub tõesti praegu mitmele, kui mitte kümnele inimesele. Oleme kokku leppinud, et tasu saadakse asjadega, mida meil jagada on. Abiks käivadki just enamalt jaolt inimesed, kes muidu tegevuseta kodus peaks istuma. Irina värvis veel mõned kohad seinal üle, Õnne tegi ladu korda, kus meil uputus oli, Lii aitas samuti laos ja igal pool kus tarvis oli. Koristati, pesti puhtaks aknad, siis põrandad puhtaks, siis annetatud nõud pesti üle ja löödi läikima, siis vedasime raskeid kaste annetatud Puhhi postkaartide ja Harry Potteri klepsuraamatutega – 50 aastane Irina tassis kaste ja oli täiesti õnnelik – ütles, et nii ei hakka kondid eluseeski valutama, peab liigutama ja jõudu hoidma, ei või vormi käest ära lasta! Olen temaga selles asjas nõus. Nii me ladusime nendega uued eksponeerimise alused jalatsitele, ladusin ka uue seina, sest tõesti – need kastid on kui Fibo plokid – ainult lao ja ole loominguline ja ehita, mis aga mõttesse kerkib.

Eranditult kõik inimesed, kes meil täna käisid, olid ülimalt heatahtlikud, soojad ja lahked inimesed, seetõttu oli meil kõigil SVFis olla lihtsalt puhas rõõm. Ja rõõm oli aidata ka lapsi, kes täna meile sisse astusid. Neid oli kokku päris palju. Otsisime ja sobitasime riideid, leidsime neile klepsuraamatuid ning nad said mängida me mängunurgas palju tahtsid ja olla rõõmsad ja jäätist said ja mis kõik veel. Igaühele midagi. Paar poissi pakkusid ennast ise appi, kui meil abi peaks vaja minema.

Astus läbi Kahro, kuid mul oli nii kiire ja tuli takus, et lobisemiseks aega ei jätkunud. Teinekord on ehk rohkem aega, kuigi kui ma mõtlema hakkan, siis millal? Sest koguaeg on ju midagi tarvis teha ja mingi asi aina käsil.

Inge, me haldjas, tõi meile kohupiimakooki, jagasime lastega ja sõin ka ise tüki. Imehea kook oli, maitses tõesti suurepäraselt. Ei ole aega meil kunagi lõunal käia, päev on alati tempokas, kaob ruttu õhtusse, ega tule meeldegi, et vahepeal võiks midagi söömas käia.

Käisid ka kaks naist, mõlemad toimetulekutoetuse saajad, üks neist äsja operatsioonilt tulnud. Valisid riideid ja olid tänulikud. Operatsioonilt tulnud naine pakkus end meile homseks kergematele töödele abiks, et siis saab ka ise kasulik olla. Ja selliselt on väga kena asju ajada, kui ollakse valmis ka ise midagi head tegema.

Ja üllatati täna mind tõsiselt ja natuke rabati jalust. Üks armas naine astus läbi meilt, tõi mulle lille, lausus ilusad sõnad ja kuna need olid hingest öeldud, siis mullegi hinge läksid.

Õhtul sain koju hilja, sõitsin veel ka Tiiu juurest korraks läbi, kus Kanal 2he “Kodutunne” remonti teeb. Kui õnnelikud nad kõik olid. Eile olid käinud kõik koos Viikingite külas söömas, poisid olid saanud kala püüda ja mis kõik veel. Ja toad olid juba täitsa teist nägu neil ja üldse on nüüd kõik uut moodi. Homme tuleb Tiiu lastega SVFi, vaatame, mis sealt veel anda saame ja aidata – peale jalgratta.  Aga jänes oli neil 9 poega toonud, nagu suurem poeg mulle silmade särades ütles.

14.07, kui hommikul SVFi jõudsin, sain vaevalt ukse avada, kui inimesed juba tulid. Kes ostma, kes annetama, kes appi, kes niisama meie juurde tegevust otsima. Vähemalt 4 poissi tuli meile kavatsusega appi tulla, kuna suvel polevat midagi suurt teha ja kangesti igav olevat. Poistele meeldisid Pottery raamatud ja muudki klepsuraamatud, mida jagame. Aga niisama ma ei hakanud neil kotte täis laduma, tahtsin ikka midagi vastu ka – natuke meid aidata. Kohal olid Karl, Kevin, Raido ja Peeter. Kõik umbes 11-12 poisid. Aitasid meil kaste tõsta, neid puhastada ja raamatuid kastist välja võtta jne. Siis andsin neile vastukauba kätte, millega nad ülirahule jäid. Aga jah… ära nad ei läinud, tahtsid veel midagi teha. Siis andsin neile käärid, vanad ajakirjad, ajalehed ja pappkastid kätte, liimi andsin ka ja pakkusin välja, kas nad ei liimiks piltidega kastid üle, nagu neile meeldib ja mis pähe tuleb. Õpetasin, kuidas lõigata, kuidas liimida ja kuidas pappkastist kena ja huvitav karp teha. Algul nad väga ei viitsinud, aga said ennast käima ja mitu poissi kleepisid veel mitu kasti valmis, kusjuures eriti tragi oli see, kes algul kohe üldse teha ei tahtnud. Ma ütleks poiste tulemuste peale: esialgu veel veidi toores töö, arenguruumi on, aga homme kleebivad juba paremini. Varsti võin aga nad juba mööblit kleepima lasta, kavatsen homme õhtul ühe vana kapi ära tuua, mille samuti üle kleebin, või äkki siis juba poisid, see oleks neile küll suur ja vastutusrikas töö anda! Aga igatahes – mis kõige tähtsam – olid ise tööst vaimustuses lõpuks ja kiitsid kuidas jaksasid ka teistele lastele. :) Lapsi käis meil täna väga palju, kes kust ja kuidas. Andsime mõnele riideid. Kaks tüdrukut, kes samuti poiste kleepetöö reklaamimise peale õhinaga tööle asusid, said vastu meilt väiksed kotikesed, millega ringi tuuritada. Aga andsin neile ka mõned Puhhi postkaardid. Üldiselt – juba näen, et oleks tarvis veel üht inimest, kes meil lastega tegeleks ja neid suunaks ja neile asju õpetaks – lapsed on uute tegevuste vastu justkui janus ja näljas. Ent varsti ehk saamegi kangasteljed üles, siis läheb seal tõsiseks õppimiseks neil.

Üks poiss, kes ilma emata ning isa juures elab, tema sai meilt Lii Ehini annetatud jalgratta. Oli lihtsalt ülirõõmus, et sai ratta endale ja teeb selle nüüd ise korda. Talle andsime ka uued käimad, nende üle oli ta ka väga õnnelik.

Kaks teismelist tüdrukut, perekonda juba tean, kust nad pärit, käisid kah meil riideid valimas, leidsime ilusad ja sobivad teksad, pluusid jne. Kool on ju varsti algamas. Ja siinkohal – OLEME TÄNULIKUD KÕIGILE ANNETAJATELE, SEST ANNETUSTETA EI TEEKS EGA AITAKS JU KEDAGI!

Raplamaa Ettevõtlike Naiste kaks eestvedajat, Taimi Nõlvak ja Anneli Pärna, astusid samuti SVFist läbi, tutvustasin meie tegevust ja tegelikult – kõik, mis ümberringi toimus, tutvustas ennast küllalt värvikalt ise.  Siiski, arutasime koostöö võimalikkuse üle ja panime paika esialgse plaani, et sügisel tullakse Raplamaa toimekate naistega meile külla.

Ja kui palju kirju ma täna sain! Kes tahab annetada, kes tahab abi, kes tahaks ise midagi taolist teha. Ja ka helistati Saaremaalt, kust tullakse ülejärgmisel nädalal kaema, mismoodi me oma tegevuse üles ehitanud oleme, et omalgi Saaremaal samalaadne ettevõtmine käima panna. Ja see on tõesti tore ja see teeb tõesti head meelt. Ja tänud ÕHTULEHELE, sest ilmselt on taas artikkel meist lehelugejatele teavitust jaganud.

Mis siis veel… Abiks täiskasvanutest olid mul täna: Irina, Lii, Caroly. Lapsi oli vist kokku 15, kõik midagi tegid ja askeldasid, isegi 4 aastane Getter pesi põrandat, ise võttis mopi ja hakkas aga tegutsema, ema pesi pärast põranda üle. Raido käitus lausa üllatavalt – tegi asjalikke ettepanekuid, kuidas mõni asi paremini meil olla võiks, aga ise on alles 11. Ja mina aksepteerisin noid ettepanekuid, sest need olid head.

Sirje, Märjamaa lastekaitse spetsialist, juba organiseerib mööbli vedu, mille talle leidsime ja abiandjaga kokku viisime. Anname varsti teada, mis neil veel selles peres puudu on, kelle pärast Sirje meie poole pöördus.

Õhtul sõitsime läbi ka Tiiu juurest, kus terve Kodutunde meeskond parasjagu tööd tegi. Viisime ära jalgratta, samuti Lii Ehini annetatud, poiss oli väga rõõmus, lubas homme ratta korda teha, ka parem ja uuem sadul olevat tal olemas. Loodan südamest, et see ka sellele – legendaarsele Ereliukasele istuks!

15.07 Reede. Hommikul, kui SVFi saabusin, olid lapsed juba ukse taga ootamas, neid oli 7, kuid mõne minuti pärast nii palju, et ma ei jõudnud üle lugeda enam. Kõik nõudsid tööd!

Üks poiss, Peeter, oli mulle punaseid sõstraid korjanud, toonud oma paar särki annetuseks ja mõne punase krossi lisas samuti meie annetuskasti. Väga kena temast!

Panin siis lapsed tööle, mis ma olin eile õhtul nende jaoks tänaseks välja mõelnud. Andsin papitükid kätte, suurusega umbes 40×30 cm, vanad ajalehed samuti ning värviliste piltidega ajakirjad. Kausi liimi andsin kah ja nii nad kleepima asusid. Teemaks oli “Saagu Valgus”. :) Õhtuks oli nii palju asjalikke pilte, kõik huvitavad kui kunstiteosed! Ja aitas meil lapsi kantseldada üks ema, kes ka ise meilt abi saanud on, pereisa aga samal ajal kleepis väikse tütrega pilti – see tuli väga ilus välja neil! Kui kõik olid ära läinud, asusin kunstiteoseid meie seintele sobitama. Väga kena tulemus jäi! Kahjuks on mu fotoaparaat remondis… Pildistan, kui kätte saan.

Käis ka Inge, kes meile süüa tõi. Ja vahepeal oli päris huvitav vaadata, mis me lastenurgas toimus: vanal nõukaaegsel diivanil istusid reas 5 väikest last, vanuses umbes 3 – 6. Inge andis neile süüa, kohupiimakooki ja võileibu. Toitis nagu linnuema oma poegi ja jagas vaikseid õpetusi kõrvale. Armas oli jälgida. Lapsed istusid vaguralt, suurte silmadega jälgisid ainiti Inget, et kuhu ta nüüd läheb ja mis ta nüüd teeb. :)

Käisid täna ka annetajad, käisid ostjad, tihe päev oli. Helistati Kehrast, kust on ära anda korralik mööbel. Püüdsin tabada Märjamaa valla sotsiaalinimesi, kuid nad ei reageeri täna.  Samas on neil neid asju tarvis. Loodan, et nad ruttu tagasi ühendust võtavad.

Pakkisime ka täna kolmele lapsele riideid kokku, suuruste ja soo järgi, palusin Lii´l ja Õnne´l korralikult valida, et oleks peast jalatallani riietatud. Tullakse neile asjadele varsti järgi, rääkisin emaga. Märjamaalt on see pere.

Tulid ka külalised Keilast, sealse noortekeskuse inimesed. Andsime neile Pottery klepse jms kaasa, oldi väga rahul.

Kl 18 panin uksed kinni, tuli Jost, kes taaskord oli nõus mind sõidutama, käru oli autol taga ja hakkasime liikuma Tutiküla poole, kust annetati külmkapp, annetajaks Anne. Siis sõitsime Alusse, kust Maiu Vilks oma abikaasaga meile kärule kaks korralikku madratsit tõstsid, need kauaks meil SVFi ei jää, tean pere, kuhu neid tarvis. Maiu annetas ka 7 kotti riideid. TÄNUD. Siis sõitsime edasi Hagudisse, seal panime peale suure vanaaegse lainelise uksega riidekapi. Selle jätan SVFi, tahan meile ehitada ühe kunstiinimeste riidekapi, kus leidub väga erilisi riideid, mida meil juba palju kogunenud on. Kapi annetajaks on Ilda Raudsepp, kes keelas mul kappi ajalehtede jms üle kleepida. Kuid kui talle selgitasin, et see on meil SVFis uus mood, :) siis jäi ta päri ja lubas vaatama tulla, mismoodi see kapp küll välja nägema hakkab. Ent tal endal oli mõttes kapp ära põletada – kes sellist ikka tahab. SVF võttis vastu ja nüüd tuunib kuidas jaksab. :) Nii. Aga annetused aitasid meil õhtul SVFi ruumidesse viia: Lii, Õnne, Janek ja meie keskuse koristaja – Liidi. Aitäh abi eest!

Koju saime hilja. Homme on jälle päev. Kl 16 ni on SVF avatud.

16.07 Laupäev. Tänagi ootas mind paar poissi ukse taga, enne kui SVFi jõudsin. Rõõmsalt palusid tööd. Kodus pidavat ilgelt igav olema. Nii ma siis neid vanadest ajakirjadest lilli välja lõikama panin, tahan ideaalis ka ühe lillekapi kleepida, aga millal ma aega saan… Küll saan. Oleks ju ajalehtedele vahelduseks päris kena vaadata. :)

Käisid täna ka annetajad Tartust, Elin Karuoja koos oma perega. Tõid palju laste asju ja mul oli veidi aega ka juttu ajada. Selgus, et Elin on kooliõpetaja ja ka ise võimaluse korral ikka alati heategevuses osalenud. Selgus ka, et Elin loeb meie kodulehte järjepidevalt ning küsis üsna kurvalt/nõutult, miks ei ole meie lehel võimalik kommenteerida. Vastasin temale ja nüüd ka kõigile teistele: mul ei ole aega tegeleda kommentaaride kommenteerimisega, mul on palju tööd ja tegemisi, et kommentaaridega peaksin sellisel juhul tegelema juba uneajast, ja kindlasti osa neist ka sobimatuse tõttu eemaldama jne. Me ju teame, et üle poolte kommentaatoritest on inimesed, kellele ükski asi siin ilmas ei meeldi või kes niisama küüniline tahab olla. KUID- MTÜ Saagu Valgus on olemas ka Facebookis, kui tõesti on tahe midagi öelda või arvata või ideid välja käia, sinna võiks kirjutada meile küll. Ja sinna on head mõtted teretulnud. Paremad ideed avaldan ka kindlasti siinsel lehel. Ent Elinast veel. Ta pakkus end vahel meile SVFi tasuta huviharidustunde andma, kuna tihti meie kandis oma ema vaatamas käib. Eks elu näitab, kuidas me sellega teeme, kuid et ta pakkus – see on tore.

Lõuna paiku tulid Saale ja Stephan, kes elavad Viinis. Saale on SVFi huviharidusidee tuline pooldaja ja annetanud ka selle toetuseks fondi raha. Siinkohal kutsun ka kõiki teisi teda järgima, sest sügisest tahaksin igasse Raplamaa valda leida täiendavaid võimalusi, et vähemalt Raplamaa puuduses elavad lapsed saaksid osaleda ja leida üles oma head võimed, end proovile panna ja arendada välja erinevaid oskuseid NING saada seeläbi julgemaks, ja paremaks. Igaühele on ju tähtis, et ta on siiski KEEGI! Aga keegi saad olla ainult tänu sellele, mida teed, eksole. Mina olen ise tulisemast tulisem huvihariduse pooldaja, kuna mu laulmine on tänu sellele üldse alguse saanud, et õpetajad minuga tegelesid. Ka kõik muu, mida täna oskan, on pärit neilt – käsitöö, huvi kunsti vastu, tegelemine spordiga jne. Juba algkoolis oli mul selge, mis tööd ma elus tegema hakkan. Kõik, mida ma üldse täna endaomaks nimetada võin, on tänu oskustele, mida nemad minus äratasid.

Nüüd ma siis kutsun üles tegema ka rahalisi annetusi SVFi sihtotstarbelistele kontodele, kuna ma praegu kogun, kogun, kogun sügiseseks alustamiseks, millest tahan rääkida õige varsti uuesti ja anda teada, mis plaanid meil on selles osas: Ka 1 EUR ( kuigi tahaksin pigem kroonidest rääkida, kahju, et kroone enam pole, need olid meie suurkujude piltidega hingele armsad, euro oleks nagu külm ja võõras kõlin taskus.) annetust on oluline ja võib mõne lapse elu muuta täielikult ja õigesse suunda.

Tegelikult oleme juba huviharidusega alustanud, laste eilsed tööd räägivad sellest juba ise. Täna panin ka kaks poissi rohima meie kõnniteed, mis meil aiapoolel on, aga see neile pinget ei pakkunud. Nuta või naera, aga kindel see, et põllumehi neist ei tule.

Peale lõunat tuli täna ka üks ema, kes poja nimel asju annetas. Küsisin, kas ta ikka tõesti ka oma nime ei ütleks, ta ei öelnud.  “Tead, nii hea on anda, päeval on kohe hoopis teine ja sisukam mõte sees ja enesetunne on isegi veel parem kui palgapäeval!” – see oli naise konkreetne, lühike ja rõõmus vastus. Naine tõi poja riideid, väikse lapse jalgratta, jalatseid, meeste jope, naiste riideid oli ka.

Ka Liisi1 koos oma perega tuli meilt täna läbi. Igatseb tööle. Igatahes oli ta küll sellist olekut ja nägu! :)

Täna käis ka pere, kellele olime asju kokku pannud. Neli kasti õigete suuruste järgi neljale pojale riideid ja ka jalanõusid, noorim poeg on 3 aastane. Elektripliidi viisid ära, mille nad küll juba nädal tagasi pidid ära viima, aga said õige transpordi alles nüüd. Sellele perele on tarvis veel kaht asja, mõlemat hädasti: narivoodi ja duššikabiin. Kui on kellelgi üle, andke teada. Poiss, kes on puudega, on 13 aastane, keeruline on teda vanni tõsta jne, dušš oleks vajalik, aga endal raha ei jätku, et seda soetada.

Pakkisime ka veel mõned kastid  riietega, need jäävad ootele järgmiseks nädalaks, kuni järgi tullakse.

Eile hilisõhtul rääkisime telefonitsi ka Sirjega (Märjamaa lastekaitse spetsialist). Andsin talle teada annetaja Mare Villemsoo kontaktid, kes on pärit Kehrast ja tahaks annetada peaaegu et täppi neid asju, mida Sirje oma kirjas küsis – külmkapp – pisem ja peaaegu uus, teler, 2 -3 tooli, voodipesu, kušett, suur põrandavaip jne. Nemad said nüüd meil kokku viidud ja sellega on asi klaar.

Täna olid mul abiks SVFis: Inge, Lii, Õnne, Viive ja Leili. Viive oli ka eile abiks meil, esimest korda ja samuti ta tütar – Kadri. Leili on aga tänasest uus aitaja, aga tõsise suhtumisega naine ja teab, mis on mis. Vaikselt hakkab meil meeskond välja kujunema.  Ahjaa, ja Irina käis hommikul meilt läbi, ütles, et meieta enam olla ei saa, peab läbi astuma ja meiega veidi olema. Ja ta oli väga armas, silmadki korraks läikisid tal vesiselt.. Aga juba ma teda veidi tunnen – on kõvema närvikavaga naine, elus palju näinud, ka ainuüksi sellepärast, et vene rahvusest on…

Räägin siinkohal loo, mis ei puutu küll SVFi, aga oleks sobilik nüüd lisada. Jäägu see tänaseks mõistujutuks.

Selle loo rääkis mulle Mall, kes on Leigo talu perenaine. Tema ema oli olnud küüditatu Siberis. Ja õnnestunud Eestisse siis kunagi jälle tagasi tulla. Õnnestunud sellepärast, et oli õnnestunud ellu jääda. Malli ema sõbranna oli olnud venelanna, räme naine – kõva häälega naernud ja olnud ka muidu veidi oma olekult väljakutsuv ja ropu suuga koguni. Nemad olid siis koos vahel õhtuti kaarte mänginud ja mõnikord oli pundis olnud ka üks mees – keegi Malli ema tuttav või naabrimees või, ma ei tea, igatahes keegi “peenemakoelisem” eesti härra. Too mees oli kord küsinud Malli emalt: “Miks sul säärane sõbranna on, niisugune halva maitsega ja… noh nii?”  Malli ema oli vastanud: ” Vaata, kui me Siberis olime, siis töötasime koos haiglas. See naine on oma eluga riskides päästnud sadade inimeste elusid – mehi ja naisi!”

17.07 SVFis vaiksem päev, lapsi meie juures ei olnud, leppisime ju nii kokku, et nädalavahetustel, kui vanemad kodus on, on ka lapsed kodused. Kuid käisid annetajad, toodi riideid, toodi teler, toodi lambid ja lisaks ka üks jalgratas.

Käidi ka niisama uudistamas. Mina samal ajal tegin korda üht vana tumbat, mis meile mõni päev tagasi toodi ja mis väga kole oma narmendavas riiderüüs välja nägi. No klambripüssiga käib katte vahetamine väga ruttu ja paari tunniga oli tumba valmis. Valisin ilusa mustal põhjal punaste roosidega riide, minu arvates jäi tulemus päris ilus.

Pelle aitas täna panna peegleid seinale ja ka mõningaid nagisid, Inge aitas põrandaid ja nõusid pesta. Nii me seal siis kõik korda sättisime ja kui kl 16 uksed sulgesime, jäi mu süda rahule – Liisi1 ootab järgmisel nädalal puhas ja korras töökoht.

Mina järgmisel nädalal saan SVFi ainult pisteliselt, kuna aitan Kose koolinoori suvelavastuse lavastamisega.  Sellised plaanid ja küllap kõik laabub hästi, sest Liisi on väga tubli ja süda ei valuta mul selle koha pealt – ta saab suurepäraselt hakkama.

Ilusat uut nädalat kõigile meie lehe lugejaile!

18.07 Esmaspäev, SVFi uksed on täna suletud, kuid alates 1 augustist hakkame olema ka esmaspäeviti avatud ja nagu juba varem öeldud, pühapäeviti seevastu suletud. Muudame lahtioleku aegu.

Täna olin terve päeva Kosel, lastega näidendiproovi tegemas, esietendus toimub reedel, Kose Noorte Laval.

Täna sain ka telefonikõne, Tallinnast tahaks perekond annetada televiisori. Nüüd on meil juba 2 televiisorit Tallinnast ära tuua. Lisaks sain ka kirja, kus suurem kogus mööblit on peredele ära anda, arvan, et me oma väikse käruga toime ei tulekski. Mõtlen, mida teha. Pean uurima võimalusi.

Tuli ka kiri, kus inimene palub, et annaksime teada pere, kellele abi vaja läheks, nad oleks valmis ise ühendust võtma ja aitama. Kõigepealt mõned vajalikud täpsustused meie poolt ja siis hakkame tegutsema, sest ma arvan juba teadvat seda pere.

Ja vee, Vello Kivi, kes veab niisugust MTÜd, täpsemini:  http://www.tehnikaringlus.edicypages.com, andis täna teada, et on Tartus SVFi jaoks komplekteerinud valmis kolm arvutit, mida saaksime edasi toimetada abivajajaile lastele. Kuulutan praegu ja siin, kas on kedagi meie lugejaist tulemas Tartust Tallinna poole, võtaksin Kose kandis arvutid oma auto peale. Kui on, siis andke palun teada meilile: siiri@saaguvalgus.ee, lepime kokku mis ja kus. Eks ma küsin ka mujalt ringi veel, endal mul pole võimalik sõita Tartusse praegu, terve selle nädala olen Kose lastega ametis.

19.07, Hommikust õhtuni tegin Kosel lastega muusikaliproovi. Lapsed on väga tublid, saavad väga hästi hakkama, isegi siis, kui vihma tihedalt kallab.

Liisi1 oli täna SVFis üksi pealikuks, nagu ta seda hommegi on. Helistasime õhtul, kõik on korras meil, torud terved ja arved makstud. Liisi saatis ka meilile lühikokkuvõtte päevast, siin see on:

19. juuli, teisipäev:

Hommikul tulid kohe oma abi pakkuma lapsed, kes eelmine nädalgi käisid. Eriti neile mingit tööd anda polnud, pesid ainult õuest terrassi ära. Siis läksid ära ja õhtupoole tulid osad neist tagasi niisama mängima meie juurde. Riideid toodi täna päris palju ja täitsa ilusaid ja korralikke. Ulve Nurk tõi meile korraliku turvahälli koos paljude lasteriietega. Meie oma maja töötaja, Ruth Olesk, tõi väga kenad riiulid ja kummuti, samuti voodilinu ja kohvimasina. Toodi veel kaks suurt mänguahvi, no ikka kohe väga suured:) Panin nad diivanile istuma. Päev läks kiiresti ja inimesi käis piisavalt, kuigi osteti vähem.

Liisi

20.07, kolmapäev. SVFis Liisi1, mina endiselt Kosel lastega proovi tegemas. Esietendus toimub reedel, Kose Noorte Laval, mis asub Kose Laululava kõrval:

22.07: kl 19.00

23.07: kl 12.00 ja 19.00

24.07: kl 12.00 ja 17.00

Kellel lapsed on, soovitan vaatama tulla. Kose noored on ise omale lava ehitanud, mis on väga suurepärases kohas, jõekäärus ning mis ka väga ilus välja näeb. Ise ehitasid, ise laulavad, ise tantsivad, näitlevad ja õmblevad omale lisaks kõigele ka huvitavaid kostüüme, samuti koosneb orkester Kose noortest. Väga asjalikud on nad ja tublid!

SVFis olla olnud täna üsna vaikne päev, just praegu saatis Liisi oma tänase ülevaate:

20.juuli, kolmapäev:

Nagu iga kolmapäev, oli ka täna suhteliselt rahulik päev. Huvitav jah, et kolmapäevasel päeval käib iga nädal väga vähe rahvast. Nädala keskne päev ja tundub, et siis on muid toimetusi päev täis. Kuigi täna toodi ka meile riideid, kõik puhtad ja korralikud. Õhtupoole tuli meile üks tore abivajav 5-lapsega perekond külla ja nad tõid meile terve suure ämbritäie mustikaid, mida nad ise olid metsast korjanud. Võtsin endale ka sealt natuke ja ülejäänust saab Siiri teha mis tarvis. Nad leidsid ka endale ja lastele riideid ja ka kleepsuraamatud läksid loosi. Minu jaoks oli see perekond väga armas ja kindlasti on nad tublid!

Nad andsid ka mulle teada, et praegu oleks ka hädasti vaja ühele tüdrukule madratsit voodisse. Kui kellegil on veel üle kardinapuid (ümmargusi, tänapäevaseid), mõned toolid, laelampe ja ka eri suurustes potte, kuna neil on ainult üks 5 l pott. Eriti hea oleks 10 liitrine.

Seega kui kellegil miskit üle, kirjutage Siirile!

Liisi

Minu poolt ka suured tänud mustikate eest, kuna metsa sel aastal vist aega minna ei olegi mul. Aga tunne on, et peaksin mustikad jagama kõikide annetajatega, kelle toodud annetusi me SVFis jagame. :) Ent abi anname sellele perele kindlasti niikaua kuni vaja. Ma olen kindel, et kui küsiti potti, siis see varsti meile ka tuuakse, seda on juba elu SVFis näidanud.

Ka Liisi2 kirjutas täna mulle kirja, sellega omalt poolt head õhtut soovides tänase sissekande lõpetangi:

Tahtsin uurida, kas mõnel perel oleks külmkappi vaja? Mu Lelle vanaema tahaks annetada Snaige külmkapi, see on täitsa korralik. Ainuke asi sellega on see, et ühest kohast roostetab natuke, aga me teeme selle korda, värvime üle. Järgmiseks nädalaks peaks see üleandmiseks korras olema. Transpordi saaksime ise korraldada, võtaksime haagise. Ja vanaema ütles veel, et tahab ühele toredale perele jõuluks sokid kududa ja õunamoosi keeta :)
Anna teada, kas vajatakse külmikut. Ja kui mõnel perel on suuremat sügavkülma vaja, siis seda saaks kaa :)

Päikest!
Liisi 2

21.07, lõõskav Päike ja suur kuumus – 31 kraadi! Kuna täna lastega kl 11 – 18 jõeäärses ilusas kausikeses, mis kõrgete vallidega ühelt poolt ning teistelt külgedelt metsaga piiratud on, muusikali homse väljatoomise nimel proovi tegime, siis võib küll igaüks ette kujutada, milline meeletu kuumus täna Kose lapsi saatis, aga ka kõiki teisi kohalolijaid. Kusjuures noorimad on meil etenduses nelja aastased, KUSJUURES neil on ka tekste öelda. Praegusel õhtusel tunnil võin MINA päris kindlalt öelda, et mu ajud on tänaseks “pehmunud” ja mõttekat mõtet ei maksa suurt oodata mult.

SVFis oli Liisi1. Muidugi saatis ta mulle ka kokkuvõtte, nagu me oleme juba harjunud nii tegema. Kuid enne selle lisamist, tahan mainida ühest ebameeldivast seigast. Sellest ei ole lihtne kirjutada, ja üldiselt olen võtnud jooneks mitte ebameeldivustele siin lehel väga aega raisata. Nüüd aga tuleb mul seda teha. Loodan, et see jääb üheks vähestest kordadest.

Ma arvan, et tegelikult ei ole kuigi keeruline inimesest taibata, kes ta päriselt on, mis on tema üldine hoiak ja suhtumine. Need asjad tulevad nö ridade vahelt juba esimese paari minutiga välja, kui isegi mitte vähema ajaga. Kuidas kellelgi. Ent on ka  inimesi, kes üldse ei pea kõnelemagi teisega selleks, et teada, mis tal peas liigub, piisab kehakeelest. Mõned asjad on nö pea kohale kirjutatud.

Mina olen sellise iseloomuga, et kui ma midagi tegema hakkan, siis ma tahaksin seda teha põhjalikult. SVFi üheks osaks minu mõtetes oli ja on ka see, et ma pakun vabatahtlikele, kes ka ise toimetulekutoetust saavad, enda juures tegevust, püüan heaga neid mõista ja heaga neid aidata. Ja nii on läinudki. Tullakse, aidatakse, saadakse ise abi ja ollakse toredad. Muidugi ma tajun ja tean, et on ka neid, kellel tuleks me ruumides rohkem silma peal hoida. Kuid ma pole meelega nii teinud, olen alati öelnud ausalt ja otse ja selgitanud, kuidas on tarvis SVFis töötada, milliseid põhimõtteid tuleks järgida jne. Seejärel olen oodanud, et ajaga inimesed õpivad ja hakkavad hindama seda, mis on me eesmärgid ja sihid.

Täna tuli mulle telefonikõne. See, et too naine helistas, oli ilus. Kuid nüüd on nii, et kaks vabatahtlikku, kes saavad toimetulekutoetust, meil enam abiks käia ei saa, küll aga pakkusin neile seda, et kui peaks abi tarvis olema, saavad meie poole pöörduda samadel alustel nagu teisigi aitame. Ja ikkagi – me olime rääkinud aususest ja usaldusest, miks inimesed tahavad ise oma head võimalused ära rikkuda, ma seda ei tea. Tuleks ehk üle mõelda, mis elus tõelist väärtust omavad. Valiku teeb igaüks ise.

Aga nüüd lisan Liisi kokkuvõtte:

21.juuli, neljapäev:

Üks järjekordne vaikne päev. Tundub, et see juuli kuu on puhkuste ja ilusate ilmade kuu, mil rahvas eriti palju poode ei külasta. Õues oli küll metsikult palav, aga meie ruumid olid mõnusalt jahedad, kõik kes poes käisid, nautisid:)

Käis ka Märjamaalt üks pere neile annetatud külmkapil, poiste jalgrattal ja kastitäite riiete järel. Olid tänulikud!

Hiljem käis samuti üks proua meilt riideabi saamas. Ka tema jäi rahule, et leidis endale nii mõndagi.

Toodi ka mõned riided ja jalanõud. Samuti oli täna abiks Karl, kes tahtis väga midagi korda sättida, ning leidis ise endale kohe suure töö-paigutas meie kleepsuraamatud jm. asjad ilusti ritta. Ta tegi seda lausa mitu tundi. Väga tubli poiss! Andsin talle koletistega kaarte, mille üle ta õnnelik oli.

Liisi

22.07, reede ja tere õhtut kõigile lugejaile, kell on 22.14. Meeletu, meeletu palavus. Tegime lastega täna Kosel hommikust peale kaks täisproovi, õhtul ka esietenduse veel otsa! Kõik sujus hästi. Hoolimata palavusest, pingest, närvist enne etendust, ei kuulnud ma ühtki virinat, ühtki kaebamist, ühtegi jonnivat last ma ei kohanud! Kõik esitasid oma osi võimalikult hästi ja olid tõesti-tõesti ülitublid. Lapsed särasid laval oma rollides täitsa uskumatult ning kui asjalikud olid veel me nelja aastased! Jah. Seep see ongi – lastega saab teha imet!

Liisi1 oli SVFis, õnneks on ruumid meil seal jahedad. Liisi sõnade kohaselt käisid täna kolm pere abi saamas, lisan tema päeviku kohe-kohe. Ent mitu kirja saabus täna ka mu meilile, mida soovitakse annetada ja kes abi soovivad. Üks kiri saabus kaugelt, Lõuna-Eestist. Kuna õnnetus on tabanud seda 7 lapsega pere, püüame aidata ja saata postiga lastele algavaks kooliks riided, kirjas olid suurused jne. Lisan siin fragmendi ka kirjast:

/Meil on kaksikud poisid- 134 pikad ja 35 jalaga.  Mähkmed nr. 7 liberod, pesamuna harjutame potile, suurematel on aga vajalik mähkmed just öösiti, päeval saan märjad püksid pestud. Noormees, kes 18 aastane ütles ära, et tema teksad veel käivad, tsärke on veel ka aga puudus on võimlemisriietest, pikkus 176. Ja esinemiskingad on meil ka perekonna eelarveraamatus talle kirjas… 43 jalg.

Meil oleks ülim hea meel, kui kasvõi keegi hea sõnaga toetaks..

Nagu mainitud, oleme olnud toimiv pere, kes omavahel kokku hoiab ja elus kõigega hakkama saanud, nii laste koolitamise, huvihariduse pakkumisega, laulureisidega, viimane viis laululinnu Olomoksi, kus Üle- Eestiline poistekoor esines väga hästi./

Vaat selline kiri. Ja oli seal kirjas palju, palju muudki, mis mõtlema võttis, kuid ma ei hakka siin avaldama rohkemat. Aga nüüd ma lisan Liisi päeviku, ausalt öeldes – hakkan nüüd ka ise õhtut pidama, üks klaas piparmünditeed kuluks pika päeva peale ära küll. :)

22.juuli, reede:

Hommik algas kiirelt, kuna tööle tulles ootas üks perekond uksetaga. Nad olid abivajajad Juurust. Näitasin neile, kus kohast saab meilt tasuta riideid võtta, andsin kotid, ning pärast tunniajast otsimist leidsid nad endale mitu koti täit riideid-nad olid tõesti väga rõõmsad selle üle. Kohe pärast seda pere tuli samuti üks proua Rapla vallast, kes abi vajas, tal olid kaasas ka lapsed. Ka nemad leidsid endale üht-teist. Hiljem käis ka üks nelja-lapseline perekond meie juures. Peres elab kolm tütart (kellest üks on puudega) ja üks poeg. Osad lapsed lähevad augusti kuus laagrisse, ning nad soovisid väga jalanõusid, mille ka nad meie poest leidsid. Nad said ka endale riideid, kuid kuna mitu peret järjest käinud ja laste riideid võtnud, polnud neil hetkel väga palju saada, kuid lubasin neile, et panen ka nendele lastele kastid kokku ja helistame kui nad järgi võivad tulla. Samuti oli ka see perekond väga rõõmus, et selline koht on, kust saab abi.

Sellel ajal kui käisid meil perekonnad abi saamas, oli juba meie tubli abiline Leili ennast sisse sättinud ja korrastas meie lao ruumi. Ta tegi ikka imet küll, kõik asjad on ilusti ära pandud ja paigutatud ning ruum on puhas. Mul on väga hea meel, et ta seda tegi, sest see oli väga suur töö ja ta oli terve päeva meie keskuses abistamas, lõpetas samuti kell 18.00 nagu minagi. Aitäh Leilile.

Samuti käisid ka täna meil annetajad, toodi palju laste mänguasju, mänge, riideid jm. Samuti saime täna ka kaks televiisorit. Üheks annetajaks olid perekond Lepiksaar Keilast, teise televiisori annetas meile Lembi Urke. Samuti saime ka televiisori aluse kapi ja triikraua Ivo Krustoki poolt ja palju ilusaid värvilisi õppepäevikuid algavaks kooliaastaks MTÜ Hiirekese mängutuba poolt. Tänud kõikidele annetajatele.

Päikest, Liisi :)

23.07, laupäev. Palavus kestab, aga õnneks tuli täna ka veidike leevendust – lühikese äikesepuhangu näol. Mängisime Kosel täna kaks etendust – hommikul ja õhtul, publikut jagus mõlemale ning lastel läks väga hästi. Ei saa olla neid lapsi seal imetlemata, hea meel nende üle. Võtsin täna etendusele kaasa ka Tiiu poisid Kaiu vallast, lapsed, kellele Kanal2 “Kodutunne” elamise korda tegi. Ja oli poistel ka üks tüdruk kaasas, mängukaaslane oma külast. Lapsed vaatasid etendust ning olid päris vaimustuses, aga pärast etendust sõime Kose pastoraadis nii suppi kui jäätist. Viisin hiljem Raidi koju, kes oli kogemata okastraadi jalga astunud ja seetõttu ainult ühel jalal hüpata sai. Teised lapsed tõin oma koju, sest nende jalgrattad meil olid. Nii nad me õuelt läbi vihma minema punusid, ise ülimalt õnnelikud ja rahul. Vihm oligi tõesti mõnus ja kosutav. Ja ilmselt tegi rõõmu neile ka Kosel käik, vähemalt nii ma arvan.

Liisi saatis päeva kokkuvõtte, oli täna jälle emandaks SVFis, kuid oli ka Leili abiks seal ja TÄNUD temale töö eest.

23.juuli, laupäev:

Täna oli päris vaikne päev. Ilm on ilus ja inimesed mere ääres peesitamas. Meie tubli abiline Leili käis ka täna abiks ja sättis veel asju, mis eile tegemata jäid. Vahepeal rääkisime ajaviiteks juttu ja päev läks väga kiiresti.

Käisid ka mõned külastajad, samuti käis täna ka üks annetaja, Katrin Bidoli, kes annetas meile ilusaid riideid, kuid soovis, et kõik asjad läheksid abivajajatele, mitte müüki. Loomulikult nii me ka tegime.Tänud!

Ilusat nädalavahetust, Liisi

Enne kui minagi ilusat nädalavahetust soovin, tahan öelda olulise teate meie annetajatele:

See raha, mida me kaupluses müügiga teenime, ei lähe meie ega kellegi taskusse. Ei mina, ega Tõnis, ega Raiko, ega Liisi, ega ka vabatahtlikud saa palka töö eest, igatahes me liigume sinnapoole, et ühel päeval ka tasu oma tegevuse eest saama hakkame, loodame seda saada projektide toetustest või juhul, kui Raplamaa vallad meid ühel päeval toetama hakkavad, siis ehk. Teeme tööd tõepoolest vabatahtlikkuse alusel. Vaatame, mida sügis selles mõttes kaasa toob, kas saame kusagilt toetust tegevusele või mitte. Seega, raha, mille teenime kauplusest, sellest maksame praegu üüri ja muud tegevuskulud+ üksikud huviharidustoetused, mida oleme suutnud juba anda. Nii et lisaks teenime kaupluses raha ka huvihariduse jaoks, millega alustame tõsisemalt sügisel, mulle on õpetajad andnud teada valdadest, kuidas ja mis ja kui tihti tunnid olema hakkavad + maksumused. Seda poolt ma panen veel alles kokku ja annan teada varsti.  Seega – ei ole tarvis karta kaupluse osa, me ei tee mingit oma äri seal enda kasuks.

Ja nüüd lõpetuseks, ilusat laupäeva õhtut kõigile!

24.07 Täna oli SVF suletud. Liisi1 puhkas oma perega, meie aga mängisime lastega täna Kosel veel kaks viimast korda meie toredat etendust “Kose Suur Aare”, mis mõlemad väga hästi vastu võeti. Ent lastest oli tõesti õhtul raske lahkuda, veebruarist alates oleme teinud proove, nüüd nädalajagu iga päev koos oldud. Eks selle aja peale ju ikka natuke kokku kasva. Ja ikkagi – ma ei saa seda ütlemata jätta – iga laps on kuskilt otsast andekas ning lihtsalt – ei olemas andetuid lapsi, tuleb lihtsalt “õige nupp” üles leida.

Kõik lavastuses osalenud lapsed esinesid SUUREPÄRASELT! Imetlusväärne. Ma ei saa mitte kuidagi jätta lisamata veel pildimaterjali sellest etendusest.

Heakene küll, nüüd teisele tuulele. Meilile tuli täna mulle kiri Tartust. Inimene tahaks annetada, aga Rapla on liiga kaugel. Tartus ma ei tea, kas on päris samalaadset organisatsiooni, ilmselt mitte, Tartumaalt ei tea ma ka abivajajaid. Küll teame SVFis nüüd üht pere, keda püüame aidata laste kooliriietega, kuid nemad asuvad Põlvamaal. Vedudega on meil praegu lood nii nagu on. Kui neid järjepidevalt teostama hakkaksime, siis ei tuleks me omadega välja enam ja ilmselt tuleks tegevus lõpetada. Bensiiniga pole just odav, eksole. Sellepärast on meil selline süsteem, et abivajaja läheb ise asjadele järgi või aitavad noid peresid vedude osas vallad. Me töötame selle nimel praegu, et tulevikus ehk saaksime ka selle asja veidi mugavamalt käima ja toimetada vajadusel ka ise abi kohale.

Ka Raiko saatis täna kirja Soomest, et on taas tulemas Eestisse reedel ja annetused SVFile ka kaasas – naiste riideid ja mõned vaibad jne. Ka voodid on Soomes ootamas äratoomist, aga millal toome, ei tea praegu veel. Kui keegi nüüd meid loeb, oleks hädasti tarvis kaht narivoodit, kokku neljale lapsele.

Homme on esmaspäev, SVF suletud. Kes kavatseb meid väisata uuel nädalal, kohtumiseni alates teisipäevast, plaanin järgmisel nädalal ka ise enamalt jaolt kohal olla.

26.07 Teisipäev. Olin hommikupoole üksi SVFis. Karl, üks poiss, kellele meeldib meie juures olla, tuli tööd tahtma. Polnud talle väga midagi pakkuda, siiski ta leidis ise endale tegevust, sättis raamatuid ja siit-sealt veel üht-teist. Hiljem tuli Leili, kes mulle lõunaks oma kodunt süüa tõi ja kes aitas ka ladu korda sättida, lõpuks tuli veel ka Inge, kaasas koogitükid meile kõigile.

Käisid inimesed pärimas, mis ja kuidas. Mõni tuli ostma, mõni aga annetama. Üks naine, kes soovis jääda “tagasihoidlikuks Rapla naiseks”, tahaks annetada suuremas koguses mööblit. Pean mõtlema, kuidas me selle kõik ära toome. Mööbliga on nii, et ega see meil seisa, mis ära toome, see ka ära viiakse, kui ikka enam-vähem kõlblik on. Kõlbmatud asjad, nagu juba maininud varem olen, oleme jätnud endale SVFi ja loonud neist ilusaid asju. Täna ma niisiis kleepisingi taas üht kappi üle, vaatame mis tast lõpuks tuleb. Aga lapsed käisid ja imetlesid, täiskasvanud ei julge nagu seisukohta võtta – liiga iseäralik vist. :) Homme saan pildistada ja siis avaldan ka fotogaleriis.

Ka Kaie käis täna üle pika aja, kaasas nõud, jalatsid ja mõned suuremad naiste pluusid. Ajasime ka juttu ning tõepoolest oli tore teda jälle näha! Kaie säras nagu alati.

Ka näitlejanna, Katrin Pärn, Tartust saatis meile kirja, et nad on koostöös teiste näitlejannadega pidanud Tartus heategevuslikku taaskasutuskeskust “Berliin”, mille nüüd sulgeda kavatsevad. Katrin tahaks osa kauba nende laost meile annetada, ja loomulikult, me võtame hea meelega vastu. Nagu Katrin ütles – kõik on puhtad ja terved riided. Tore, et kunstiinimesed meile kampa löövad ja samuti aidata tahavad. Ja üldse on kuidagi nii sattunud, et Tartuga meil klapib, sealt on meie tegevusele päris kenasti reageeritud, loodame ka arvutid varsti ära tuua, mis Vello Kivi meile annetab, aga transpordi taga seisab praegu. Pikk maa ikkagi ja aja küsimus ka.

Tänaseks kõik. Head õhtut kõigile.

27.07 Kiire tööpäev SVFis. Käis palju annetajaid, kellest osa tõid üht-teist, aga ka uuriti, kuidas meile mööblit annetada jne. Ilmne vajadus on tekkinud kaubiku järele, mida me veel kahjuks lubada endale ei saa.

Suhtlesin ka Sirjega Märjamaalt, neilgi on kaubik praegu tihedalt töös ja ei saa sõite teha. Oleks Tallinnast tarvis ära tuua mööbel, lai voodi jne, ma ei ole veel suutnud lahendada transpordi küsimust, loodan lähipäevadel otsustada, kuidas siis teeme. Võib-olla tuleb sõita käruga jälle, pean Ferrylt küsima. Ühesõnaga – mõtlen, mõtlen, uurin asja.

Täna käisid kahed abisaajad. Jagasin voodipesu, käterätikuid.

Kleepisin ka üht kappi täna, mis jäi küll veel pooleli, ent hakkab looma juba. Panin ka pildialbumisse mõned pildid, kust meie ümbertöödeldud mööblit uudistada saab, kellel huvi peaks olema. Igatahes, kleepimine äratas külastajates uudishimu, paistis, et meeldib rahvale.

Käis ka enne sulgemist meilt läbi üks naine, kes kinkis mulle omatehtud koti, mis oli õmmeldud vanast vihmavarjust. Väga ilus kott. Ljuda on selle toreda naise nimi ja leppisime kokku, et sügisest hakkab ta teistelegi õpetama, kuidas kõigest kõike õmmelda. Ja Ljuda lubas seda teha tasuta, sest meeldib teisi inimesi aidata.

Vaat niisugune päev. Kuna kisub äikesele vist, lõpetan tänaseks kirjutamise. Homme on kiire päev samuti, on lubatud kahest kohast meid vaatama tulla, kuidas me tegutseme jne.

28.07 Hommik algas kiirelt, kl 11.30 saabusid MTÜ Meelespea neli tegusat naist Saaremaalt. Nagu selgus, on nad samalaadse heategevusega tegelenud Saaremaal juba mõnda aega, organiseerinud erinevaid heategevusüritusi ning aidanud mitmeid peresid, ainus vahe SVFi ja nende tegevuse vahel ongi see, et nemad korraldavad ettevõtmisi periooditi, meie aga igapäevaselt. Ent seda naised meile vaatama tulidki, kuidas meil asjad seatud on. Ent meie hommikuse kohvilaua ametliku sissejuhatusena ulatasid nad kingituse Saaremaalt, kauni kaelaehte, mille Kuressaares kunstiringis õppivad lapsed ise valmistanud olid. Ning see ehe näeb tõesti stiilne välja, neli punakasvalget savisüdant musta siidipaela küljes.

Jõime kohvi, ajasime juttu, seletasin meie põhimõtteid ning tegevuskava, mille järgi töötame. Näitasin, mis meil näidata oli – ruume, laste töid seintel, uuendatud mööblit,  huvihariduseks kogutud materjali, jagamissüsteemi, sorteerimisruumi jne, jne. Pakkisin naistele kaasa ka Puhhi postkaarte ning Pottery kleepsuraamatuid. Loomulikult arutasime kõige enam koostöö üle. Eks ole näha, mida me kõigepealt koos ette võtame, aga küllap võtame. Nende külaskäigust jäi väga meeldiv tunne ja usun, et teeme koos huvitavaid ja ilusaid üritusi. Janne Nurmikuga, kes on MTÜ Meelespea juhataja, leppisime kokku, et mõne päeva pärast annan teada, mis saab Katrin Pärna annetatud riietest, need kuluksid praegu Saaremaal abikeskuse käivitamiseks tõepoolest ära.

Kui Saaremaa naised lahkusid, tulid kohe Märjamaa naised. Sirje Praks, kes on Märjamaa vallas lastekaitse spetsialist, tuli koos kahe kaaslasega, kes samuti nende vallas sotsiaalküsimustega tegelevad. Arutasime, kuidas saame veelgi paremat koostööd teha ja mina igatahes andsin teada, et kui abi vaja, siis piire pole, võib iga kell iga murega meie poole pöörduda, kui saame, aitame. Meil on juba niipalju annetajaid, kes endast teada on andnud, et mööbliga oleks võimalik peresid aidata sedavõrd ruttu, kuivõrd kiiresti me transpordi suudame organiseerida. Meil on hetkel ootel mitu annetajat, kellelt oleks tarvis mööbel ära tuua. Plaanin ise osa mööblit homme õhtul taaskord väikse käruga SVFi sõidutada.

Siis peale lõunat saabusid neli last, kaasas kilekotitäis paberlennukeid. Need on spetsiaalselt SVFile meisterdatud ja lisaks ka tiivad hoolega dekoreeritud. Vaatasin neid kui imeasju ja mul oli väga hea meel! Lapsed tulevad igasuguste naljakate asjade peale… Aga lennukid panin riiulile, mul lubati nendega teha, mida ise vajalikuks pean, kasvõi müüa. :) Lapsed, kes meile oma kätetöö tõid, on: Raido Sukles, Kersti Vankruisen, Vahur Tober, Elis-Anni Tammoja.

Kaks tüdrukut käisid täna SVFist ka tegevust otsimas. Andsin neile käärid ja nii nad lastenurgas mõnusalt diivanil istudes terve lõunapooliku ajakirjadest lillepilte välja lõikasid. Lillepilte läheb meil tarvis vana romukapi ülekleepimiseks. Panin töösolevast kapist foto meie pildialbumisse, kui keegi huvi peaks tundma. Ja nüüd üleskutse: kui keegi tahab ära anda vanu ajakirju, meelsasti võtame vastu. Lapsed saavad kleepida toredaid kollaaže ja meie saame mööblit uuendada.

Peale lõunat, just enne järjekordset meeletut äikest, tuli ka Marge Taru oma tütrega annetusi tooma. Marge on inimene, kes juriidilist nõustamist on lubanud meil teha, kui tarvis peaks olema. Seni ei ole keegi seda palunud. Kuid Marge ja tema 8 aastane tütar, Kristin, lubasid tulla ka järgmisel nädalal appi, mil hakkan Kroonikaid jms lammutama ning “kunstiinimeste kappi” kleepima. Nõnda, et – ka Kroonikad on vägagi teretulnud, kust me ikka muidu neid kunstiinimesi leiame. :)

29.07, reede. Tihe päev SVFis. Kuna Liisi perega puhkab, siis toimetan praegu SVFis üksi. Alustan sellest, et niipea kui ma uksed hommikul avasin, oli tulijaid palju – kes ostma, kes niisama vaatama, kes juttu ajama, kes appi, kes annetama.

Loomulikult tuli ka oma koera, Karuga, meilt läbi Inge. Palusin luba teda pildistada ja siin ta nüüd on, saage tuttavaks – SVFi hea tädi kõikidele lastele – meie Inge. Ja täna rääkis ta mulle, kuidas ta eile konni päästmas oli käinud, nood olid kurja vaeva näinud, lausa püstihädas olnud nii kõrvetava päikese kui liiga kõrgest kohast ülehüppamisega. Vaat niisugune naine on meie armas Inge.

Aga keerame nüüd volüümi juurde, kuna imed SVFis lõppeda ei taha. Peale lõunat astus uksest sisse vanaproua, kel aastaid 60. Maaja on tolle naise nimi. Uuris, kas temalegi võiks sobivaid suvepükse leiduda. Otsisime. Jutukäigus kerkis aga pinnale tegelik soov: ehk oleks meil mõnikord ära anda mõnd ülearust riideeset, mis sädeleks või oleks natuke ilusamast materjalist. Milleks niisugust kangast vaja läheb, huvitusin. Mis selgus? Vanaproual on eriline hobi. Ta õmbleb nukkudele riideid, eriti Barbidele. Küsisin, kas ta meil näitust teha ei tahaks? Midagi Maajal selle vastu ei olnud. Aga arutasime edasi ja mina muudkui küsisin ja tema muudkui vastas ning mida kaugemale jutt arenes, seda paremaks läks! Maaja töötab “raudtee peal”, nagu ta mulle avaldas, kuid iga kolmas päev on tal vaba ja ta võiks tegeleda lastega – õpetada nukkudele riideid valmistama ning ka nukukodusid ise tegema,  ka lastele oma riiete parandamist õpetada jne, jne, jne. Niidid-nõelad on olemas, koht kus õpetada samuti, ainult materjali läheks tarvis. Ja kes oleks need lapsed, on nüüd Lellest tarvis üles leida. Ühesõnaga – see, mida ta välja pakkus, sobib meie plaanidega suurepäraselt. Lihtsalt uskumatu, et niisugused inimesed meile ise tulevad ja endast teada annavad. Mul on selle üle väga, väga hea meel. Minu arvates see, et pensionärid saavad osaleda huviharidustöös, on väga teretulnud meie praeguses ühiskonnas. Maaja pani igatahes täna i-le täpi peale. :)

Mis veel? Täna käisime Jostiga ka ühe annetaja juurest mööblit toomas, jälle käruga, mille andis meie käsutusse Ferry. Tänud temale SVFi poolt! Viisime mööbli kohe õhtul ka SVFi, kus kahekesi maha tõstsime. Josti tahan siin samuti tänada, kuigi ka talle otse seda ütlesin, ikkagi – kui on aidatud, siis on aidatud. Ei ole ju mitte ainult oma ema aidatud selle järjekordse sõiduga, vaid ka SVFi. NING – kuna seekordne annetaja soovis kindlasti jääda anonüümseks, ei saa SVF avaldada, keda nimeliselt täname mööbli eest, ent TÄNAME kena ja vajaliku annetuse eest!

Ja veel. Ka Raiko tuli täna Soomest ning tõi meile mitu kasti annetusi, mis Turu kirikukauplusest meile saadeti, tänud Raikole, aga ka kirikule. Oli seal vaipu ja patju ja naisteriideid ning ka ühed köögitoolide katted. Viimased viidi ära kohe, sest täna käis SVFis ka naine, kes üksi nelja puudega last kasvatab. Lastel on kuulmisprobleemid. Leidsime kahele kaasas olnud tüdrukule riideid ning jalanõusid, teki ja muudki.

Ja veel üks uudis! Aivar Kurvitsal, kes on puudega inimene, tegeleb maalikunstiga, on Pärnust pärit, on tulemas maalide näitusmüük. Toimub 1.08 kl 17.00 Kodulinnamajas, Tallinnas. Aivar helistas täna ning palus mind sellest teavitada ja öelda edasi, et tema müügist saadud tulu läheb Haapsalu põlenud lastekodu toetuseks. Näitust aitab korraldada Tallinnas Tiina Mägi. Mina siin lisan nüüd, et Aivari õlimaalid on põnevad, naivistlikud ja julge lähenemisega. Kindlasti soovitan minna vaatama ja huvi tundma.

30.07 SVFis oli päev tegemist täis, hoolimata sellest, et laupäev. Hommikul kl 11 tuli umbes 10 -11 aastane Karl-Gustav Jõgisoo annetustega, mis ema oli palunud meile tuua. Nii kui poiss ära läks, tuli teisigi annetajaid. Eha Randega, kellega me olevat lapsepõlves koos mänginud – tema 6 aastasena, mina 4-sena, saime veidi pikemaltki juttu vesta, nii tihedat külastatavust nagu terve see nädal oli, täna siiski ei olnud ning tekkis pause, kus oli aega isegi korraks maha istuda. Eha tõi ka annetusi, korralikke jalanõusid ja riideid. Nüüd õhtul, kui ma arvuti taha sain, leidsin postkastist tema kirja, milles ta teatab, et tahaks teha suurema kodukoristuse ja vaadatagi õige järele, mida muud ära anda oleks – üks külmkapp, kaks telerit, üks mikroahi jne. Mikroahi on teretulnud, oleme kõik juba ära jaganud ja vajajaid on veel ja veel. Külmkappi on samuti mitmes peres tarvis, on meile teada antud.

Leili tuli SVFi lõunapaiku, aitas sorteerida meie tagumistes ruumides ja pani kõik jälle korda. Alates augustist oleme ju esmaspäeviti avatud, lähen ise ülehomme lattu, meil on mitme pere lastele tarvis riidekastid valmis pakkida, lapsi kokku kahekümne ringis. See tähendab terve päeva jagu tööd. Meil on nimekiri, kus perede kaupa kõik kirjas – laste vanus, sugu, pikkus, jalanumber. Komplekteerimisega on lood nii, et tuleb hoolega valida, et oleks kõike vajalikku ja mitte mõttetuid asju.

Lõunapaiku saabusid ka Inge ja Irina. Mõlemad aitasid, mis teha tarvis oli. Inge oli muidugi meile ka kooki kaasa toonud, aga oli teel SVFi juba mõned ära jõudnud jaganud. Nimelt olid ühed inimesed puu all õlut joonud, nende lapsed olid seal kõrval omaette mänginud. Inge oli lastele kooki pakkunud, hea meelega oli vastu võetud.

Irina aitas täna lilli ajakirjadest välja lõigata, igal vabal momendil kleepisin kappi. Tuli siis päeva veeredes ka üks naine, kes õige pisikest kasvu on. Tema on varemgi meilt mõningaid riideid otsimas käinud, aga ei ole leidnud kunagi sobivaid. Täna nii Leili kui Inge aitasid tal tagant laost leida seeliku, mille üle naine tõeliselt rõõmus oli.

Abivajajaid täna ei käinud. Hommikul aga sain ühelt naiselt kirja, milles ta hädasti palub, et oleks tarvis tal koju tulla ja mõningad asjad aidata joonde ajada. Mis täpsemalt, ei ole SVFil võimalik avaldada. Ent pean sellest rääkima Kaiega, tema mõtleb ratsionaalselt ja paneb kõik enda ümber tööle. Aga isegi Kaie üksi ei jõuaks seal. Oleks tarvis kolm-neli tegusat pensionäri – naist, kelle sõna maksab ja ei ole midagi vastu punnida, siis saaks seal majas asjad korda küll.

Õhtul, enne sulgemist, tuli veel ka Ljuda. Uus inimene, kes meil nüüd abiks käib. Ljuda on see, kes katkistest vihmavarjudest väga ilusaid kandekotte õmbleb. Siinkohal – kui kellelgi on katkiseid vihmavarje, tooge palun SVFi, Ljuda hakkab lastele õpetama kottide õmblemist.

Kuna ma ka ise teen käsitööd, siis vaatasin nüüd õhtul oma kodus kangavarud üle. Oi kui ilusaid kangaid ma leidsin Maaja jaoks, kes hakkab Lelles Barby-klubi pidama e. lastele õpetama, kuidas nukkudele riideid õmmelda.  Nii see käib, kõigepealt nukud, siis ka juba endale ja lõpuks ükskõik kellele. Hea õmbleja leiab alati tööd.

31.07 Pühapäev, ning nagu nüüd hakkab olema – pühapäeviti on SVF suletud. Teen lühikese kokkuvõtte juulist, mida tegime ja kuidas läks.

Abi said kokku 14 pere, mõned neist kuu jooksul mitmel korral ja tõhusalt – nii riide kui kodumasinate kui mööbli osas. Aitasime ka mõnd üksikut vanainimest, kes abi paluma tuli. Pannid said kätte Rapla Naiste Varjupaik, ehkki need ootasid juba pikemat aega äraviimist.

Kohtusime Saaremaa MTÜ Meelespeaga, kes tahavad samalaadse tegevusega Saaremaal alustada. Andsin nõu ja jagasin informatsiooni ka ühele heatahtlikule inimesele Viljandimaalt, kes samuti peresid aitama tahaks hakata.

Kanal 2 tegi korda Kaius Tiiu laste toad, selle pere elu on nüüd pöördunud tõesti ja eks ikka paremuse poole. TÄNUD KANAL 2-le!

Huvihariduseks leidsin sel kuul 4 õpetajat, kolm neist tahaks õpetada lapsi tasuta, meie poolt ainult transport ja töövahendid. Juuli lõpuks on huvihariduse plaan järgmine ja alates oktoobrist alustame:

Kehtnas käeline tegevus, kord nädalas

Eidaperes käeline tegevus, kord nädalas

Lelles “Barby Klubi”, kord või paar nädalas.

Juurus – alles kooskõlastamisel, aga tahaks alustada seal tantsutundidega

Raplas – SVFis sari kohtumisõhtuid “Hariv Õhtu” – kuus kord või paar. Seda õhtut viime ka valdadesse, olenevalt kokkulepetest.

Raplas – SVFis kangastelgedel kudumine

Liikuv õppeklass valdadesse – kottide õmblemine vihmavarjudest jne.

Ise õpetan lapsi SVFis jooksvalt kogu aeg, kes meile tuleb ja midagi endale tahab, see peab natuke “tööd” tegema. :)

Püüan ka tekitada SVFi järeleaitamistunnid, kus pensionäridest õpetajad saaksid vabatahtlikkuse alusel lapsi aidata. Näis, kuidas sellega edeneme.

Otsin ka karate õpetajat, et viia valdadesse karatering, eriti tahaks seda sisse viia nii Juuru, kui Kuimetsa. Tegelen asjaga. Eks saavad aja jooksul ka teised vallad huviringe juurde, praegu on plaan nii ja seda tasapisi ikka püüame täiendada.

Ja ütlen veel siia lõppu – kui iganes meilt SVFist midagi ostate, toetate sellega huvihariduse võimaluste arendamist Raplamaal ning mitte ainult vaesuses elavate laste jaoks, aga ka teiste perede lastele. Ja meil on sihtotstarbelised arved, kuhu alati võib annetada ja ka sellega toetust avaldada.

Selline oli meie juuli, ilusat augustikuud kõigile.

Tervitustega,

Siiri

 

 

 

 


 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.