SVF, Siiri päevik – juuli 2012

Ehkki meil on puhkus nagu paljudel teistel, ilmselt nii mõnelgi lugejal ehk samuti, siiski mõned sõnad meie kahepäevase laagri kohta Laitses. Esiteks! See oli väga tore, meeleolukas ja põnev!

01.07 Hommikul kl 8.45 olin Jane Aljasmäe suure katla juures, Kose – Uuemõisas. Seal valmis meie kartulipuder. Ja… jumaliste! Kui jube hea see oli!!! Isu tekitamiseks teilegi – suitsuliha tükikestega, ehtsa kartuli, piima ja või segamisel valminud klopitud puder. Ai-ai, et oli alles maitse! Ja päris ausalt, vot nii hea toidu valmistamiseks peab olema selleks sündinud. Nagu Jane on – just nende ja nende vanemate lapse- ja lapselapsena jne, sel kellaajal ja sel ja sel kuupäeval! :) Tänud Janele!

Edasi. Kl 9.15 võtsin tee äärest peale kaks poissi, kl 9.25 aga teise tee äärest veel ühe tüdruku. Siis Raplasse, sealt Piia-Ubuntu kodus panime mulle autole taha järelkäru. Esimest korda elus vedasin käru järel –  edasi vedada oskan, tagurdada mitte. :)

Lapsed istusid autodesse, Eline oli tulnud kahe autoga, tema abikaasa, Rain, ühe roolis, ise ta teise roolis. Nendele mahtus peale üle poolte meie lastest. Minul oli peal 4 last, Piial 4 last, Elinel ja Rainil kokku 11 last, veel üks auto, mida juhtis ühe lapsevanema sõbranna, seal autos oli kolm last. Siis Laitse poole teele. Sõit sujus hästi, läbi kurvilise Kernu maastiku. Lastega imetlesime, kui ilus ikkagi Eestimaa loodus on, tasub meelde jätta! :)

Märjamaa lastega saime kokku Laitse mõisa ees, seal varsti nemadki oma autodega saabusid. Kokku oli meid täpselt 28 hinge.

Laitses ootas meid onu Andrus oma suurepärase rohuplatsiga männimetsa keskel. Sinna me oma telgid üles sättisime, paar tundi võttis kõik kokku umbes aega. Samal ajal valmistusime juba ka lõunat sööma, sättisime lauda jne valmis. Üks väike viie aastane tüdruk teatas mulle, et oli hommikul paljast saia söönud, et kõht olla juba tühi küll. Aga see polnud sugugi virinaga öeldud, see vastati mulle küsimuse peale.

Hakkasime sööma, Jane puder kadus kiiresti. Kuid oli meil seda ka palju kaasas, nii et kes aga tahtis, sai aga juurde paluda. Joogiks olid meil mahlad, mida annetas meile Kätlin Viimsist, aga ka Eline oli võtnud omatehtud mahla kaasa.

Seejärel algasid spordivõistlused. Jagasime lapsed ja kõik kohalolijad gruppidesse. Neli gruppi sai. Tegime teatejooksu, aeti pallikesi taga jne. Veidikese hingetõmbe järel alustasime viktoriiniga. Kokku oli küsimusi ligi 30. Küsimused puudutasid SVFi ja SVFikaid, aga ka mõned teised küsimused olid juurde lisatud, nagu näiteks – kes on Eesti kõige suurem kiskja või mis on õnn. Kiskja peale teadsid kolm gruppi, et suurim on karu, üks grupp pakkus hunti – see on kahjuks vale vastus. Küsimuse peale, mis on õnn, kirjutati enamvähem samalaadseid vastuseid – õnn on see, kui kõikidel läheb hästi, kui on olemas kodu ja pere, kui tervis on korras, vms.

Kui viktoriiniga ühele poole olime saanud, oli meil nö vaba aeg. Kuna onu Andrus põnevaid atraktsioone oma lastele väljakule ehitanud on, siis proovisid meiegi lapsed järgemööda need kõik ära. Käidi poomil, kiiguti erinevate kiikedega, tõsteti kive ja kände ja tehti muid jõuproove. Joosti ka niisama ja vallatleti. Ilm oli ju ilus ja soe. Meie, täiskasvanud aga pesime nõud ja valmistusime juba õhtuseks grillimiseks. PLUSS! Onu Andrus oli lubanud tulla meile lõkke kohal pannkooke valmistama.

Õhtu saabus. Onu Andrus lubas lastel ka vibu lasta. Tegemist oli ikka päris vibu- ja nooltega, mille otsad väga teravad olid. Seati üles sihtmärk, see oli porolooniga kaetud puupakk. Sinna joonistati ümmargused rõngad, suur must punkt keskel. Ja läkski laskmiseks. Tüdrukuid see tegevus väga ei paelunud, pigem oli poiste pärusmaa. Aga paistis lõbus olevat ja järjekord järgmisele laskmisringile ei tahtnud kuidagi lõppeda. No siiski, nagu iga asi, sai see ka otsa. :)

Nii. Siis Onu Andrus tegi lõkke, ja sedasime üles ka grillimisaluse, samuti tema enda poolt valmistatud ja kokku keevitatud. Onu Rain, Eline mees, hakkas vorste grillima, Andrus aga läks pannkoogitainast valmistama. Maasikamoos oli meil juba päeval valmis pressitud – loomulikult toormoos ja värsketest Raplast kaasa ostetud marjadest. Väga maitsev ja üdini vitamiinirikas. :)

Siis pani onu Andrus suure panni tulele ja läks küpsetamiseks. Ikka kook koogi järel kasvas suur kuhi lõpuks, mõnusalt vaniljeka lõhnaga, nagu Andrus alati neid just nii valmistab. Lapsed tegid aga asja ümber koogikuhja – nuusutasid õhku, nii et isegi võis näha, et nende ninaotsad kergelt värisesid, nii väga juba isutas! :) Nojah, nali naljaks, aga varsti saadigi sööma ka. Kuid!!! KUID!!! Samal ajal, kui sööki ette valmistasime toimus aasal unistuste unistus!

Onu Andrus oli viinud trossi ühe männi otsast teiseni, mis oma 150 meetrit eemal vist kasvas, nii silma järgi öeldes. Selle trossil oli muidugi see mõtte, et sellel ka liikuda sai. Nii lapsed oma pikki lustisõite tegid. Lend oli ikka vägev! Ka viie aastane Getter tahtis lennata, aga ainult koos minuga. Eks siis koos puu otsa ronisime, Getter istus mulle sülle ja koos oma esimese lennu me ära tegime. Ka mina pole kunagi varem sellise asjaga taeva all liuelnud. :) No tore oli küll, natuke tegi kõhu alt õõnsaks ka. Aga saime hakkama ja ohtlikku väga midagi ei olnud. Muidu ei oleks kedagi me liuglema lasknud.

Siis saabus minu õde, Lea, kes samuti Laitses elab ja kelle kaudu ma onu Andrust üldse tunnen. Lea tõi meile salatisse tillipealseid ja kommi tõi ka. Kuna Lea suur lastearmastaja eluaeg on olnud, siis sulandus ta meie seltskonda otsekohe. Juba sai ta laste nimed teada ja juba ta neid paitas ja nendega juttu vestis. Kahjuks ei saanud Lea kuigi kaua meie juures olla, kuna tomatid tal kodus kastmist vajasid. Kuid kindlalt palus ta üht, kui järgmisel korral kuhugi läheme või midagi ette võtame, siis tahaks temagi meiega kaasa tulla. Kindlasti me ka kutsume, vaadaku siis Lea, et tal ka ega oleks – seda ühel suure talu perenaisel kas ikka väga jätkub… Neil on suur majapidamine, palju loomi jne. Aga oleks tore küll, kui Lea meiega tuleks. Nii et – anname teada.

Oooo, siis sõime grillvorste, salatit, tegime ka kahesugused kastmed, igale maitsele. :) Ja siis koogid moosiga! No olid tõesti maitsvad. Lapsed oleks vist neid sööma jäänudki, kuid arvestatud oli nii, et igaüks sai ühe suure koogi. Seejärel laulsime onu Andrusele, keda järgmisel päeval e. esmaspäeval kibe tööpäev Tallinnas ootas, tänulaulu ning ulatasime talle Märjamaa SVFi laste poolt valmistatud tänupildi, millele oli kirjutatud “Suur tänu lahkele pererahvale!” ja joonistatud nii tillukesi inimesi kui ka värvilisi lilli. Väga kaunis töö laste poolt. Andrusel vist korraks kiskus silma ka niiskeks, paistis sedamoodi, meil endilgi oli hetk väga liigutav, sest tõesti – onu Andruse pere võttis meid nii soojalt vastu ja heatahtlikult, mida harva leida on. Aga on.

Kui nõud pestud olid, ja teada saadud, et Hispaania jalgpallis Itaalia võitis, panime teevee tulele ja valmistusime tantsuõhtuks. See oli meil küll täiesti rabav, tantsisime nii et maa must oli. Tekitasime ringi, aegaajalt tantsis ikka keegi ringi sees, ka meie viie aastane õrnade patsidega väike tüdruk tantsis ja tantsis ja tantsis, et oli armas vaadata ja ilus näha, kui rõõmus ta küll oli! Muusika tuli onu Andruse muusikakeskusest, kust Rain ühe hea raadiokanali välja meelitanud oli. Lasti päris mõnusat tantsumuusikat, ja pikalt. Tantsisime siis kella 1.15ni.

Küsisin viie aastaselt tüdrukult, et kas uni ka on, vastuseks raputati pead, aga siis noogutati kohe otsa. :) Kuna mina lubasin selle tüdruku telgis oma kaissu võtta, siis magama me suundusime. Suuremad läksid telkidesse põõnama kella kahe paiku. Ikka öösel eks. :)

Kui lapsega telgis tuttu olime jäämas, küsisin tema käest, millal ta sünnipäev on. Vastus tuli küll selge, aga natuke unesegune vist: “Sügisel. Kolmekümne üheksandal septembril.” :) Järgmisel päeval sain aga vanaemalt teada, et tegelikult on lapsel sünnipäev hoopis märtsis!:)

02.07 Esmaspäev. Tõusime üles kella kümne paiku. Kohe muidugi kohv ja tee tulele, meie Piia-Ubuntuga aga poodi. Saia tooma, kuna moosi oli ju järele jäänud ja seda niiväga sooviti. Ka meie ise! Hommikuks valmistasimegi siis kõigepealt suure laari võileibu. Ning et Laitse poe tädi, Natalia, meile suure hulga veel grillvorste kinkis, siis panime ka grilli uuesti käima.

Samal ajal lapsed jätkasid liuglemist. Ka trenni tegime natuke ja ringutasime une kontidest välja. Üldiselt kõhedust tekitas see, et lapsed nii halvas füüsilises vormis on – ei jaksa käsi liigutada, ei jaksa kõhulihaseid teha, sirgete jalgadega kummardudes ei ulatu sõrmed maha jne. Uskumatu lausa. See näitab üht koma teist nii kodu kui kooli kohta. Aga noh, natuke siiski mõningase nahutamise tagajärjel siiski teha suutsime ja nahutada oli tarvis vaid mõnel korral, muidu ikka aegluubises kaasa liiguti. :)

Sõime siis veel, mis meil süüa oli. Seejärel toimus taaskord viktoriin. Küsimusi oli 20 ringis ja vastuseid teati päris kenasti. Siis toimus väike puhketund ja siis jälle – kes lendama, kes kiikuma jne. Hakkasime tasapisi ka juba asju kokku pakkima – tekid kottidesse tagasi, padjad pakki, telgid kokku. Lõpuks olime valmis lahkuma. Enne veel sai kriitiliselt üle uuritud, kas mets on puhas, et keegi pole oma prügi kuhugi jätnud jne. Üldiselt olid lapsed väga asjalikud, tragid ka. Saime kõik korda, jutud räägitud, hüvasti jäetud – Märjamaa läks oma teed, meie pikas kolonnis sõitsime aga oma teed, sinka-vonka Rapla poole.

SVFis pakkisime taas kõik lahti, padjad põrandatele kuivama, tekid rippuma. Oli meil ka üllatus. Ehkki jätsime uksele teate, et palume mitte annetusi meie puhkuse ajal ukse taha jätta, oli seda siiski tehtud. Päris mitu sületäit asju pidime sisse kandma ja omadele kohtadele paigutama. Loodame ikka, et inimesed nüüd juulis meile asju ei tooks, me vajame väikest puhkust. Nagu iga inimene vahel vajab.

Kuid veelkord – ilusat suve kõigile ja peatsete kohtumisteni! Olge terved ja rõõmsad.

Tervitustega,

SVFi meeskond.

 

12.07 Mis päev õige täna ongi? Kuna kohe ei tea, siis ei hakka ka välja mõtlema. :) Hea on vahel unustada, mitte millelegi mõelda, mitte midagi tahta. Hea on lihtsalt olla, niisama. Nuusutada lilli ja hajevil ilmega peenramaal sibulat närida, või midagi muud, mis “laiskloomale” ette jääb. Maasikad on aga sel aastal suured nagu rusikad, pungil rauda ja  võimsat energiat. Eriti kui nad veel nö looduslikult kasvatatud on, et ei tilkagi sundsuhkrut.

Ja salat! Kas keegi mäletab veel, kuidas võiks maitseda kemikaalideta kasvatatud salat? Neid ju lisatakse ikka eesmärgil, et maitsvam, tugevam jne oleks. Ei ole aga, tee no mis tahad! Kui praegu linlane mu peenramaale satuks, kaasas igast “tootest” oma – poe versioon, ja siis kõrvutaksime – usun, et linlane saaks tugeva maitseelamuse, oleks ehk nii mõnestki oma linnamugavusest valmis loobuma, kui aga saaks maitseelamust veel korrata! Jah. Salat on mõnus.

Aga salati ja muude isuäratavate taimede päris maitset saab ikka tunda ain´t see, kes ise peenart peab. Isegi turul ei tea ju, kes ja kuidas kasvatab. Tegelikult. Aga sinna pole midagi parata –  ei keegi oma saladusi turul ava, kaup on kaup ja kas ostad või mitte. Ise tead.

Loomulikult ise tead. Kes siis veel? Inimene peabki ise teadma. Mida rohkem ta teab, seda mõttekamalt ta elatud saab. See ei tähenda mammona kummardamist. See tähendab niisugust eneseteadlikkust, mis väärikuse tagamiseks näiteks ka vaesuse kasuks otsustama suuteline oleks.  Ja mitte üldsegi sellisest väärikusest ei räägi ma, mida hea oma…  cv-is üles näidata, vaid sellisest, mis ainult enese jaoks mõeldud on, nö enesega võrreldes.

Jah. Peaksime tagasi jõudma enesteni ja selleni, mida isiklikuks hüveks, aegumatuks väärtuseks eneses vajame. Õigemini, kui vähesest või paljust aitaks, et olla “õige maitsega”. Väetis tapab, seda nii enda kui teiste jaoks. Ses mõttes oleks hea igaühel ennast korraks “paljaks” võtta, ja teada – kes õige see MINA ISE olen.

Millal siis veel, kui mitte puhkuse ajal, kuna vastuse leides puhkus alles ju algab! :)

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.