SVF, Siiri päevik – juuni 2011

Siiri päevik

Juuni 2011

01.06 SVFis terve päeva on Raiko, müüb, võtab annetusi vastu, tegeleb kõigega, mis teha tarvis.

Õhtul kl 18.30 laadime Jostiga (kes taas on mind sõidutama tulnud, sest käruga ma sõita ei oska) mööblit Rein ja Maie Einasto keldrist autokärusse. Mööbliabi viime Juuru, sellele samale perele (vt maikuu päevikut), kus kohe-kohe sündimas perre neljas laps. Reinul ja Maiel on annetada voodi, kirjutuslaud, riiulid, telekakapp, lastele uus MONOPOL lauamäng ja duššisegisti komplekt.

Kl 19.30 oleme Tallinnas, Koplis. Kohtume Õhtulehe lugeja Laine ja tema abikaasaga, kes annetavad samale Juuru perele uue RIGA pesumasina, kus seda tõesti hädasti vajatakse. Mees, kes meid juhatab maja ette parkimisel, on tore ja südamlik. Ulatab asjalikult oma autost kottideviisi annetusi, mida nende lapsed ja lapselapsed sellele perele veel saata tahavad – tekk, rõivad, jalanõud ja spetsiaalselt lastele valmis pandud kingikott – seal paistab kõiksugu kraami sees olevat, värvipliiatsid – korralikult teritatud, lauamängud, muud mänguasjad samuti. Seejärel läheme korterisse, pesumasinat ära tooma. Jumal küll, see masin on nii uus, et läigib lausa! Uskumatu… Millal neid toodeti, mis aastal, ei tea, aga ammu-ammu. Vist 1980…  Laine on asjalik ja tore, pakime veel nõusid ja potte ja kausse ja kardinaid kaasa. Kõik ikka Juuru. Jätame nägemist, sest veel üks kord tuleb meil sama teed sõita, Laine annetab ka kapi ja peeglilaua. Vaatame, kuidas veoga ühele poole saame ja millal. Tegeleme sellega.

Jõuame Juuru kl 21.15, kus Maiu, Juuru sotsiaalnõunik, ootab meid juba oma autoga vallamaja ees. Sõidame talle järele, sinka-vonka läbi lõhnavate põldude. Varsti hakkab paistma aed, aial on näha – lapsed ootavad, vaatavad teele. Pöörame õuele sisse. Tore ja korralik perekond on, alkoholismist ei jälgegi. Kolm kriimut last, nagu nukitsamehed, jooksevad rõõmsalt aias ringi, koerakutsikas nende kannul. Hakkame asju maha laadima. Annan lastele neile saadetud kingituse üle, nad on väga elevil, silkavad, kott käes, üksteise järel tuppa. Pesumasina üle on naisel tõesti väga hea meel. Selge see ju, beebiootel naisel oleks kummargil käsitsi pesta ju vaevaline, majas vett sees ei ole, ei saa ka automaatset masinat endale lubada. Ja samuti voodite üle on hea meel. Küllap need annetused elu neil veidi kergemaks teevad küll!

 

Asjad maha laaditud, lahkume. Maiu jääb veel sinna. Aga pere on tänulik ja TÄNAVAD KA ANNETAJAID!

 

Kl 22 saan koju. Hilisõhtul kirjutan ka Rapla Valla lehte lühikese pöördumise SVFilt, sest juba reedel peab lehe materjal koos olema ja homme mul aega ei ole:

KUTSUME HEAD TEGEMA!

Eks igaühel ole kodus esemeid, mis on heas korras, aga enam kasutamist ei leia. Ent Raplamaal on palju lastega peresid, kes on sunnitud elama puuduses ja karmis viletsuses. Taoliste perede toetuseks on heategevuslik fond MTÜ „Saagu Valgus“ avanud Raplas, Mahlamäe 10 asuvas Okta Centrumis heategevusliku taaskasutuskeskuse. Kahe kuu jooksul oleme tänu annetajaile suutnud aidata tõhusalt juba paljusid peresid ning kindlasti on need annetused muutnud nii mõnegi suure ja ka väikse inimese elu helgemaks.

Kutsume kõiki hoolivaid kodanikke üles külastama meie kodulehte www.saaguvalgus.ee, kus on kirjas täpsemalt, mida ja kuidas vastu võtame. Oluline on meeles pidada, et annetused peavad olema terved, puhtad ja kasutamiskõlblikud. Nõuetele mittevastavaid esemeid me vastu ei võta.

Abivajajaid saab toetada mitmel teiselgi viisil – ostes meie taaskasutuskauplusest, toetate vaeste perede laste huviharidust, seega – iga ost on heategu! Huvihariduse toetamiseks saab teha ka sihtotstarbelisi annetusi, arvenumbrid selleks ja muu vajalik teave on hõlpsasti leitavad internetist, meie kodulehelt.

On ju vaeste perede laste huvihariduse toetamine sama vajalik ja tähtis nagu see igas järjelolevas perekonnaski on. „Saagu Valgus“ fond on loomas Raplamaa vaesuses elavaile lastele erinevaid huvihariduse võimalusi, tehes koostööd teiste organisatsioonidega ja kaasates häid spetsialiste.

Rahaliste annetustega on võimalik toetada ka meie fondi tööd, et saaksime veelgi paremini tegutseda ja abivajajaid aidata.

Kuid hea lugeja, kui oled ise see, kes abi vajab, anna endast meile teada ja tule meie keskust külastama. Vaata kindlasti meie kodulehte, tänu headele inimestele on meil palju võimalusi, kuidas saame Sinu ja Su pere elu paremale järjele aidata. Eelregistreerimisega saad tulla meile ka nõu saama küsimustes, mis hingel ja mis lahendamist vajaksid. Kindlasti saame millegagi aidata ja olukorrale leevendust leida. Ära unusta – WWW.SAAGUVALGUS.EE

Rapla, Mahlamäe 10

Kohtumiseni heategevuses!

Siiri Sisask

MTÜ Saagu Valgus

 

02.06, teen Kosel lastega nädendiproovi. SVFis on Raiko ning Natalja. Raiko teatab päeval, et on palju inimesi käinud ja kõik sujub hästi.

Täna helistasid inimesed, kes tahavad ära anda pesumasinaid:

Täiesti uued kaks pesumasinat, üks Viljandis ja teine Tallinnas. Annetaja  Helve Romberg.

Pesumasin, korras, Pärnust ära anda, Urve Leisson. Tema saatis oma vennaga masina Vana-Vigalasse, kust meil oleks lihtsam ära tuua, venna nimi on Mart.

Pesumasin Riga, korras, Siiri Meriväljalt.

Lainega räägin veel, kuidas eilne annetuse üleandmine läks ja mis seal sai ja samuti andsin tänusõnad edasi pere poolt. Lainega kohtume uuesti, kui toome ära muud nende pere annetused.

…Kuna kodulehelt kadus teadmata põhjusel osa meie juunikuu päevikust 03.06 – 11.06, siis taastan nende päevade ülevaate mälu, märkmiku ja kirjade abiga. Alates 12.06 olen jälle õige järje peal tagasi. Lugupidamisega, S.S.

03.06 Olen ise SVFis ja panen ladu korda. Raikol on vaba päev täna, olen üksi SVFis. Tuuakse annetusi ja kõik sujub.

04.06 SVFis panen ladu korda, kõik on tarvis uuesti üle vaadata ja viletsamad riided panna kaltsukotti, kust hakkame riideid ribadeks lõikama ja vaipu kuduma.

Saan kirja Made Michalskilt, kes tahab annetada elektripliidi, sellest oleme juba mõnda aega kodulehel teavitanud, et vajatakse. Made pakub ka toidunõusid ja muud tarvilikku.

05.06 Oli vaiksem päev, koristasin ladu.

Iris Rahasepp saatis Tallinnast kirja, kus pakub tekke, riideid ja jalanõusid, transport on tarvis organiseerida meie poolt. Tegelen asjaga.

06.06 Esmaspäev, SVF suletud.

07.06 Liisi1 on SVFis, mina samuti.

Hommikul helistab tüdruk, ema ei julgenud helistada. Küsib abi, “pioneertüüpi” pliit on katki ja… Kutsun nad reedeks SVFi.

Sain kirja Rainalt, Kohilast, kes tahab annetada televiisori,  veekeetmiskannu, laelambid, riideid jne. Kena kiri, kus tänatakse meidki töö eest. :)

Sain kirja Aarelt, kes pakub firma lattu kasutult seisma jäänud kontoritarbeid, lepime kokku, et lähen neid esmaspäeval üle vaatama ja valim, mis meile tarvis võiks minna.

08.06 SVFis on Liisi1. Minul on kontsert Käsmus, Raiko sõitis Soome. Liisi teatas, et toodi annetusi. Ruumiga on tõesti kitsas, aga suurem ruum on juba otsustatud, ootan võtmeid ja juba organiseerime remonti.

09.06 Liisi1 on SVFis ja tööd jagub. Õhtune kiri temalt:

Tere Siiri, sain aega, et Sulle kirjutada, mis on toimunud kahel päeval SVF’is.

8.juuni, kolmapäev:

Oli suhteliselt rahulik ja vaikne päev. Enne lõunat tuli meile üks naine, kes soovis pluusi, et haiglasse minna( selja opp), ta oli toimetuleku toetuse saaja, seega otsisime talle mõned särgid, jäi väga rahule!

Üks naisterahvas tõi meile mõned nõud, morsikannu ja küünlajala.. Toodi ka mõned riided. Vaikne päev, võtsin maja ees päikest koos sipelgatega..

9.juuni, neljapäev:

Täna oli mõnus päev, aeg läks kiiresti ja inimesi käis rohkem uudistamas..palju oli neid, kes ei teadnudki, et meil see pood avatud. Osteti asju, kõik jäid rahule ja ka mina sain kiita meeldiva teeninduse eest ja veel üks armas pisike tüdruk ütles vanaemale poest välja minnes: “Nii lahke müüja oli siin.” Vanaema vastas: “Oli tõesti” :)

Siis tuli meile abi saama üks perekond ( ema, tütar, poeg ja tütretütar). Nad leidsin palju, palju väikeste tüdrukute armsaid riideid, ka naiste asju. Terve suur must kilekott oli täis. Lubasid mõnipäev uuesti läbi tulla.

Siis käis meil külas Ülo, kes uudistas poodi ja kiitis, ostis mõned esemed ja palus Sind tervitada.

Pood hakkas juba kinni minema, kui veel rahvast tuli uudistama, ostma.

Tuli uus külaline, väga meeldiv proua Asta. Ta oli väga tore ja ajasime juttu, otsis oma lapselapsele riideid-leidis kohe mitu. Ka tema palus tervitada Sind kindlasti ja tuleb teinekordki. Muideks, saime veel proua Asta käest väikesed kingitused Sinuga…;)

10 minutit enne poe sulgemist toodi 3 kotitäit riideid-väga kenad, ka uusi asju oli sees.

Ja samuti nagu uus mikrolaineahi + playstation mäng( uus ).

Homseni! Liisi

10.06 Tihe päev, hommikul tuli perekond – ema ja tütar abi saama. Valisime riideid. Tüdrukul olid jalatsid, mis tal parasjagu varbaotsas olid, ainukesed, millega käia on. Leidsime kingad ja spordijalatsid. Leidsime muudki. Asju lapates kadus neil kord käest, kastid olid pilla-palla segamini – näitasin, kuidas riideid kokku pannakse ja saime enam-vähem korda. Sain teada, et juba aasta ei ole neil korteris elektrit, surnud abikaasa maksmata võlg. Noh.. aga vaevalt et abikaasa võlg nüüd ainult abikaasa oma on. Kuid mis teha, seetõttu ei ole neil ju ka külmkappi, ega pesumasinat, ega televiisorit. Süüa momendil pole kodus muud kui makaronid, õli ja natuke jahu. Sain teada, et tüdruk saab õnneks elada õppeperioodidel õpilaskodus, mängib kannelt ja on nelja-viieline. Veel üht-teist panin meile dokumentatsiooni kirja, leppisime kokku ka selles, et järgmisel reedel Tõnise juurde jutule tuleb tulla ja õigeks ajaks kohal olla, täpsemini punkt kl 16.00

Tulen just meie uuest ruumist, saabub Jaan, Priit Tammeraidi sõber. Priit on inimene, kes meile raha annetas ja kelle abiga me nüüd siinse kodulehe lõime ja muudki, mis alustamisel teha tarvis oli. Priit on oma sõpradele meist rääkinud ja nõnda tuligi Jaan peaaegu uue elektripliidiga. Koos kandsime selle meie uude ruumi, mille võtmed kätte sain täna. Jaani ja tema pere annetusega tegevust oma uues ruumis alustamegi.

Mõne aja pärast tuli Kahro, kes elab Raplas ja tihti meil külas käib, alati on ta küsinud, kas meil milleski abi vaja oleks, tahab väga kaasa lüüa. Kahro aitaski kolida täna me vana ladu uude lattu, kus palju rohkem ruumi on.

Tegime Liisiga tööd kuidas jaksasime. Tuli väga tore naine, Kaie Tammik, tõi meile nõukaaegseid, aga täiesti uusi asju, mis äratundmist ja nostalgiat tekitasid: hambaharjad (kilepakendites), sukkpüksid, kotid jne. Kaie lubas veel tulla. Tore-tore.

11.06 Saabun hommikul SVFi, juba inimesed ukse taga ootavad. Tuli perekond Kattai Tallinnast, nad tõid meile uue RIGA pesumasina. Ka selle panime juba meie uude ruumi. Kolmapäeval saan kokku Juuru sotsiaalnõunikuga, vaatame, kellele me nüüd järgmisena sellise masina viime. Aga on meile lubatud ka juba automaatseid masinad, üht vajame ise SVFi, kus saaksime pesta riideid ja materjali huvitegevuse jaoks.

Perekond Kattai tõi muudki, toidunõusid – väga ilusaid ja hoolega pakitud. Kotis olid ka jalanõud, käekotid jms. Armas naine, ajasime juttu, abikaasa läks juba autosse, kuna saabus rahvast ja nii jäigi saabuma, terve päev oli hirmus kiire. Helistasingi SOS-kõne Nataljale, keda oleme koolitanud meile tulevaseks töötajaks. Natalja tuli kiiresti ja saime kahekesi kenasti hakkama.

Saabusid noormehed, kaasas terve autokärutäis riideid – Taanist. Küsisin, kust nad need said, oli kellegi tuttava kaltsukas läinud pankrotti. Uurisin kaste siit ja sealt, aga näis, et täitsa korralikud, pole häda midagi. Näitasin, kuhu need viia ja üks osa meie laost sai annetusega kuhjaga täidetud. 500 kg ikkagi! No, saame nüüd kui mitte muud, siis vähemalt materjali huvitegevuseks, ehk siis – võiksime vabalt igaühele SVF vaiba kududa! :)

Siis tuli perekond Märjamaalt, kes on toimetulekutoetuse saajad ja vajavad abi. Viisin nad kokku ühe Rapla annetajaga ja nii nad meilt SVFist kohe ka annetaja koduaadressi suunas teele asusid. Oli õnnestunud perel laenata “pirukas”, sellesse mahtus diivanvoodi, mille annetaja ära tahtis anda. Korralik oli, ise nägin, kui nad meile tagasi saabusid, Nataljaga koos suundusid nad tasuta jagamiskastide juurde meie uude lattu, kust leidsid hulga sobivaid rõivaid endale ja lastele. Olid väga tänulikud, kui lahkusid. Oli meilgi hea meel.

Kl16, kui uksed sulgesime ja Natalja koju läks, tuli Ferry Alust – mees, kes meile aegajalt käru kasutada annab ja ise metallitööde meister on. Näitasin talle uusi ruume ja rääkisin, kuhu ja mida teha plaanime. Ferry arvas, et meie soovidega ei ole mingit probleemi ja on võimalik teostada küll. Ja ta lubas meile muretseda ka aknad ning ukse, mida vajaksime oma uue kontori väljaehitamiseks.

Õhtul, kui koju sain, tegelesin kodulehega ja leppisin kokku inimestega, kellelt abi ära tooma läheme, et KOLMAPÄEV on Tallinnas meie VEOPÄEV, Jost lubas mulle jälle rooli tulla ja Ferry lubas sellekski sõiduks SVFile oma käru.

12.06 Esimest korda sain täna vana väikse lao tõesti puhtaks ja korda. Tuli perekond, kes tõi meile kaks veneaegset tugitooli ja ühe diivani. Need jäävadki SVFi, paneme uued katted peale ja need on vägagi kasutatavad.

Käiski ka uuesti helge ja tore naine, Kaie. Kaubikuga tuli, sõitis maja ette, tõi nõusid ja tekke ja väikseid vaipu. Selgus, et Kaie on olnud kohvikupidaja, ent nüüd on hoopis 100% vanaema. :) Kaie tõi meile ka kaks panni, püüan kätte saada Rapla Naiste Varjupaiga juhataja, Asta ja teatada, et keegi sealt võib pannidele järgi tulla.

Helistas ka ehitusmees, kes meil ehk remondi ära teha aitab. Ahah, et kus me uus ruum asub? Endiselt Raplas, endiselt Mahlamäe 10, ainult ei nüüd tuleb keskmisest suurest välisuksest sisse tulla ja siis otse üle fuajee!

Õhtul, koju tulles leidsin mitte just väga meeldiva uudise,  et osa tekste, mida olen päevikusse päev-päevalt kirjutanud, on kodulehelt kadunud! Ma ei saa küll kuidagi aru, kuidas see juhtuda võis, kõige tõenäolisem, et eksisin ise mõne klahvi vajutamisega. Seetõttu on võib-olla mõni asi nendest “kadunud” päevadest mul jäänud uuesti siia kirjutamata, aga pole parata enam.

13.06 Esmaspäev, SVFis puhkepäev.  Olen Tallinnas, ETV-s, räägin huviharidusega seonduvast. Aga16.07 olen kohal seal, kus lubasin olla – Punane tn 42, laos. Transpordifirma Beweship Eesti AS tahab annetada lattu kasutult seisma jäänud lauamänge jne, nagu oli kirjas meilis, mille mulle saatis mõni päev tagasi selle firma juhatuse esimees, Aare Sild. Kohale jõudnud, selgub, et mu kujutlus mõnest kastist asjadest on naiivsemast naiivsem, sest kogus osutub ülisuureks – on tegu seal aluste peale laotud kastihunnikutega, mis kõik kokku kõrguselt kaugelt üle mu pea ulatuvad! Ja mis on kastides – Puhhi piltidega kenad ja väga hea kvaliteediga postkaardid, mida võiks saata kõik Raplamaa lapsed vist kõikidele lastele üle Eestimaa! Ütlen Aarele, et selliste kaartide peal on hea kirjutama õppida, sest iga kiri on ju dokument ja selge see, et dokument tuleb ju korralikult koostada. :)

Aga lepime seal kokku ja teeme nii, et võime võtta nii palju kui tahame, ülejäänud lähevad vanapaberisse, sest kui võtaksime kõik, siis eluilmaski ei jaksaks me neid ära kasutada vist. Saame Aarega ka kokkuleppele, et kui on Rootsist tarvis ära tuua jalgrattaid vms, siis mõni nende auto ikka midagi sealt tulles peale võib võtta, kui ruumi on. Aarega räägime veel natuke inimestest, kes abi vajavad ja inimestest, kes pigemini ärakasutajad on, kui et tõelised ja tänulikud abivajajad. Aare on sirge ütlemisega ja naljalt armu ei anna, ja õigusega räägibki, sest tõesti – küllap vaesus vahel ka lihtsalt laiskus on, või nagu Aare ütleb – ega vaesus ju ometi räpakust pea tähendama! Koristada enda järelt suudab igaüks, mitte ainult rikas, eksole! Aga kui lahku läheme, ütleb Aare: “Jah, helistage siis, kui abi vaja läheb, teeme SVFiga koos midagi ilusat!”

14.06 Kiire päev SVFis, kaks pere tulid abi saama, ema-tütar ja tütre laps, ning naine, kes lapseootel. Kõik nad leidsid omale ja lastele sobivaid riideid, toidunõusid samuti. Liisi1 oli poes ja endises laos, mina uues laos ja tegelemas inimestega.  Käis ka Maiu Kalmus, Juuru sotsiaalnõunik, arutasime, kellele mida vaja on ja kuidas transporti organiseerida. Kui kontorist tagasi SVFi liikusime, siis ootasid meid Maie ja Rein Einasto, kaasas annetused. Saimegi kohe räägitud, kuidas Maiu õhtul nende juurde sõidab, teisi asju ära tooma: riidekapp, muud väiksemad kapid ja külmkapp. Ega Maiu omale ka puhkust anna… Täna rääkis Maiu, kuidas õpetas üht tüdrukut tuba koristama, ema seisnud kõrval ega olnud aru saanud, mida tehakse ja miks tehakse. Aga tuba sai puhtaks ja tüdrukul oli hea meel.

Ehitusmees käis samuti, nagu olime kokku leppinud, mõõtsime ja arutasime uue ruumiga seonduvat. Ka Kahro astus korraks läbi, selgi korral aitas ta kolimise ja tassimisega, olid mõned kastid toidunõudega, mille peale ei hakanud ei mina ega Liisi oma jõudu proovimagi, oleksime vist endale veidi liiga teinud. Aga mehe jõud on mehe jõud! Küsisin, mis on Kahro perekonnanimi, sain teada, et Ader. Nii et – Kahro Ader.

Siis tulid kaks naist tagasi, toimetulekutoetuse saajad, kes just abi käisid viimas. Tulid vabatahtlikku tööd tegema ja riideid sorteerima, 500 kg Marek Laurimaa annetatud riideid läks niisiis täna töösse! Ja tõesti, imestasime, 90% korralikud asjad, vaid mõni üksik ese, mida peame ära viskama. Ja selles mõttes on tore, et ei pidanud kahetsema hulljulget otsust see annetus ilma läbivaatamata vastu võtta. Aga see näitab ka, et Mareki sõnas kahelda ei ole tarvis.

 

15.06, kolmapäev. Liisi1 oli SVFis terve päeva ja ka abilised, kes kõik meil tihti käivad ja igaüks ka vahel midagi teha tahab. Käis Kahro, olid naised sorteerimas, oli väike tüdruk, Mariel, kes mõnikord terve päeva meie juures on ja asjatab.

Maksin täna ära ruumiüüri, nagu alati 15ndal kuupäeval.  Meie kolmas kuu tegevust käib täie hooga ja kõigil on selle üle hea meel, vähemalt neil, kes meiega seotud on.

Hommikul helistas mulle Märjamaalt pereema, on invaliid ja kolme last kasvatab. Küsis, kas meil oleks anda “Riga” tüüpi pesumasinat, et ka neil ei ole majas vett ja oleks väga hea, kui nemadki saaksid omale sellise masina.  Kuna SVF ei suuda veel transporti nii tihedalt teostada (muidu me ei tuleks toime enam muude asjadega), siis ütlesingi nagu asi on, otsige palun transport ja hakake kasvõi kohe tulema, annan teile masina, meile on neid annetatud juba mitu. Leppisime kokku, et tulevadki homme oma auto, Ziguliga, valivad lastele riideid ja mis muuga me veel aidata saame.

Kell 17 asusime Tallinna poole teele, järelkäru taga. Kõigepealt Priidu ( mu sõbranna, Katrin Tamlehe abikaasa) juurde, kes meile koormarihmad laenas, siis edasi Õismäele, kus annetaja Helve meile tuttuue pappkastis pesumasina annetas – RIGA tüüpi ja ise veel vabandas, et passi kaasas ei ole! Tegin kasti lahti, trummel läikis vastu nagu peegel, tõesti uhiuus masin! Natuke paneb imestama küll, et sellised vanad kodumasinad kellelgi uuena kodus seisavad, aga iseenesest see näitab ka, kui alahoidlikud me oleme ja kuidas jutt-jutuks, me oma minevikust juba niisama lihtsalt ei loobu. See masin oli kaalult kerge, mitte nagu tänapäeva pesumasinad, mida ei jaksa isegi liigutada. – Mõned asjad elus lähevad ajaga aina raskemaks. :)

Õismäelt sõitsime Meriväljale, kus Siiri annetas Riga masina, see oli küll kasutatud ja nägi ka nii välja, aga siiski töökorras. Siiri pani veel paar kotti riideid kaasa. Ja sõitsime tagasi kesklinna suunas, Kopli kanti, kus juba tuttav Laine, kes esimesena Õhtulehe artikli peale ühele hädasolevale Juuru perele Riga pesumasina annetas, meid juba oma abikaasaga ootas. Nemad annetasid riidekapi ja peeglilaua ja öökapi ja televiisori, siis  nõusid, siis lasteriideid. Ütles mulle Laine jutukäigus, et mul pidavat kerge olema sellist tööd teha, sest mul on ju nimi. Ma ütlesin, et jah, kindlasti on sellevõrra kergem ükskõik mida alustada ja teha, kui tahe on olemas.  …Aga jätsin mainimata, et nimega kaasneb ka üks asi, mis niiväga kerge ei olegi.

Siis sõitsime Laine juurest edasi Männikule, kus Iris annetas mitu kotti riideid ja jalanõusid, oli äärmiselt armas ja ulatas mulle ka visiitkaardi, kus kirjas, et ta on füsioterapeut, juhul, kui peaksime vajama.

Siis edasi sõitsime Kohila poole. Läbi vihmasaju jõudsime lõpuks Raina juurde, nad olid mehe ja lastega kokku pannud mitu kotti annetusi, ja samuti teleka ja laelambid ja veekeetmiskannu ja triikraua ja riideid ning jalanõusid. Laelambid… võiks anda kuhugi, kus oleks juba natuke parem kord majas. Näiteks kui Kaiu pere saab Kanal 2 abiga remondi tehtud, siis me viime neile külakostiks Raina pere lambi! Saagu Valgus! :)

Kui lõpuks Kohilast Rapla poole teele asusime, oli juba hilja ning ikka veel sadas. Auto oli triiki annetud asju täis. Jõusime SVFi, juba ootasid meid inimesed, kellega olime kokku leppinud ja kes tulid appi asju sisse vedama, viiekesi olime ja saime kiiresti ja hästi hakkama. Homme vaatame üle, kuhu ja mis ja kellele. Aga täna… on juba öö.  Ja tänud tänasest päevast kõigile.

16.06 Hommikul SVFi minnes, oli pere, kellel pesumasinat tarvis läheb, kohal ja juba ootamas. Liisi1 jagas neile parasjagu riideid. Samuti olid kohal meie vabatahtlikud abilised, naised, kes mitu päeva laos sorteerida on aidanud, õieti – nad on sellega ülihästi hakkama saanud: Õnnela-Õrne Sepp ja tema tütar, Ly-Liis Länts.

Aga tolle pere – ema ja kaks poega, olid kohale sõidutanud pensionäridest vanapaar, oma küla inimesed. Perekond Kattai annetatud pesumasin sai seega Märjamaale, jällegi sinna, kus seda väga vajati, nagu selgus pereema jutust. TÄNUD PEREKOND KATTAILE, on mul siin kirjaridades tarvis ka pere poolt edasi anda!

7 aastane tore poiss, Maiko, Märjamaa vallast

Küsisin, kas neil süüa on, sellega polevat probleemi. Õnneks. Siis küsis naine, kas meil lastele madratseid oleks anda? Uurisin siis, kus lapsed magavad praegu. Selgus, et voodites küll, aga need on vanad ja hea neis magada ei ole. – Madratseid meil kahjuks ei ole, aga kui annetatakse voodeid, siis anname kohe teada. Aga panime neile koju kaasa ka voodipesu ja muud, mis meil anda oli. Ja lubasin ka väiksema poisi pildi meie kodulehele üles panna. Siin ta on, hea ja viisakas poiss, tutvustas mulle ennast nimepidi, nagu ju käima peabki. Aga saame seda pere veelgi aidata tulevikus, otsime neile, mis vaja ja oluline on. …Septembris toimub meil SVFi huvihariduse esimene avaüritus ja väljasõit, Tallinna Loodusseltsi annetus vaesuses elavatele lastele, mis ka kirjas ja väljakuulutatud meie “ürituste kalendris”. Kindlasti tahaks ka seda konkreetset pere meie reisile kaasa kutsuda. Ega kunagi tea ju, kust see tulevane loodusteadlane või millisest perest ta just välja kasvab, aga loodame siis, et sellest reisist nii mõnigi laps omale tõsise huviala leiab.

SVFis läks päev edasi tõusvas tempos, saime ka korda aetud ühe pere jaoks nõustamise ja kokkusaamisaja Tõnise juurde, vastuvõtt toimub 22.06.

Tuli ka annetaja, Helena Lasner, kes tõi televiisori ja peegli ja ühed jalanõud noormeestele. Helenal on ära anda ka duššikabiin, meil on nelja lapsega pere, kes seda vajaks. Viime nad kokku ja kõik laabub mõlema poole jaoks – üks, kes teeb remonti ja tahab omale uutmoodi vannituba, teine, kes juba ammu tahaks oma perele duššinurka välja ehitada.

Käis ka Marge Karu, kellest ma olen kirjutanud juba ka meie eelmise kuu päevikus. Marge on inimene, kes on nõus meile kangastelgesid tasuta laenama ja kes meil ka sügisest huvitunde andma hakkab. Vaatasime meie kogunenud materjalivõimalused üle ja saime Margega heale jutule ja näis, et meie arusaamised klapivad hästi ja loodame, et saame sügisel alustada. Eriti väärtuslik mu meelest on see, et Marge on õppinud ja õppimas praegugi “rahvuslikku tekstiili”, st me hakkame suvalistest materjalidest, mis jumal-teab kust maailma otsast ja äärest Eestisse ning lõpuks Raplasse rännanud,  looma oma ja enda rahvuskultuuri. Sest kui rahvuslik tekstiil, siis rahvuslik tekstiil! Kõigi oma mustrite ja valikuvõimalustega.

17.06 Hommik algas kiirelt ja Tallinnasse sõiduga, kust Punase tänava laost, mis kuulub Beweship Eesti AS-le, tõime ära mõnikümmend kastitäit Karupoeg Puhhi teemalisi postkaarte. Need on üliarmsad, väga ilusad ja hea kvaliteediga ning nagu hiljem selgus, meeldivad lastele väga, väga. Nüüd mõtlen, et meil tuleb ära tuua kõik kaardid, mis neil laos seisavad. Juba jagasingi neid täna niisama abisaajatele, aga ka kõigile lastele, kes meil SVFis käisid, samuti Kehtna sotsiaalabikeskusele, kes vaimustusega need kaardid vastu võttis ja kasutab neid puuetega laste perepäeval Hobulaiul, mis täpsemalt leiab aset 01.08 – 04.08. Anne Helme on inimene, kes töötab Kehtna Sotsiaalabikeskuses, aga tegeleb ka ise käsitööga ja saimegi heale kokkuleppele, kuidas ja mis Kehtnas sügisese käsitööringiga teha.  Veel ka niipalju, et üks annetatud triikraud, mis tuli Raina Hanimäe perelt Kohilast, läks Kehtna Sotsiaalabikeskusele. Annan nüüd siinkohal edasi ka Anne Helme tänusõnad!

Käis täna ka abivajaja-pere Märjamaa vallast, Piret , kellest oleme juba ka varem kirjutanud, lapsi seekord neil kaasas ei olnud. Nemad said Helena Lasneri annetatud televiisori omanikeks, ütlesid, et viivad nüüd laenatud teleka tagasi ja olid samuti tänulikud annetajale! Piretiga valisime riideid ning mõned toidunõud olid ka vajatud ja said kaasa antud, need on annetatud Kaie Tammiku poolt, tuhat tänu! Pireti perel ongi kõik vajalik varsti olemas ja elujärg paranenud, laste huviharidus jääb sügiseseks teemaks.

Liisi1 oli poes ja tegi kõik, mis vaja teha oli, mina seevastu tegelesin uutes ruumides ühekomateisega. Kiire oli koguaeg ja tuli takus. Saabusid Raikküla inimesed, toimetulekutoetustest elav pere. Aga mõlemad naised on õppinud ju maalrid, praegu kahjuks töötud. Nad lubasid tasuta aidata meil värvida uue ruumi seinad, nagu oleme meie neidki tasuta aidanud. Ja see on tore, et nii saab. No ei ole meie riigis keelatud üksteist aidata. :) Ilmselt teeme remondi tõesti ise, sest kedagi selleks palgata ei tihka, kvaliteet – nii ja naa, aga hinnad on meeletud.

Nüüd ka üks hea kiri, mis täna saabus! Selle saatis mulle mitte lihtsalt mu hea tuttav, aga ka eestlaste jaoks üldiselt tuntud inimene, ETV endine diktor, Kärt Ulman, kes elab juba mõnda aega New Yorkis ja tegutseb-töötab seal vissisti Eesti Majas ning minuteada ka toimetab sealset eestlaste ajalehte. Kärdiga tutvusin juba ammu-ammu, mängisime koos filmis “Karoliine – Hõbelõng” :

Tere Siiri

/……./ Nimelt kogusime me eelmisel talvel siin New Yorgis mõne hakkaja inimesega Eesti puudustkannatavatele lastele talveriideid.
Mõte oli ammu idanenud, viimase tõuke sain kusagilt artiklist, kus räägiti lastest, kes südatalvel koolis käivad, mitu kampsunit ülestikku seljas, sest talvejopet neil polegi…
Riided on siin odavad ja lapsed kasvavad kiiresti, seega on meil kõigil lastega emadel palju korralikke talvejopesid jm, mis järgmiseks hooajaks juba lapsele väiksed.
Vanasti tassisime need kohvritega Eestisse ja jagasime laiali, kuid viimastel aastatel on lennufirmad oma pagasireegleid muudkui kitsendanud ja lubatud piirmääru vähendanud ning nüüd on tegemist, et oma asjadki lubatavasse kogusesse ära mahuks, rääkimata, et saaks veel ekstra koguseid kaasa võtta.

Nii korraldasimegi heategevusaktsiooni ja kogusime 26 kasti laste talveriideid, mis saatsime eelnevalt koostatud nimekirja järgi raskustes peredele laste vanuse, soo ja suuruse kaupa.
Kasutasime üht Poola pakifirmat ja saatekulu maksis kinni üks siinne heategevusorganisatsioon.
Aga see asjade sorteerimine (ja enne juba abivajajate otsimine ja nimekirjade koostamine) on suur töö ja võtab palju aega, meil oleks palju lihtsam, kui meil oleks keegi usaldatav kontakt Eestis, kes ise riided edasi toimetaks.
Ametlikke lasteabiorganisatsioone mina ei usalda, tahame, et abi jõuaks otse abivajajateni ja külmetavate lasteni, mitte organisatsioonide ametnikele.

Seega siit sulle koostööettepanek: kas SVF tahaks olla meie Eesti-poolne partner?
Meil oli niikuinii kavas korraldada sügisel (arvatavasti septembris-oktoobris) uuesti see korjandus ja me hea meelega saadaksime siis kõik kogutud asjad otse teile, et te need edasi jagaksite.
Olen aru saanud, et te ilusamad asjad panete müüki? Tahaksime aga just, et need ilusad ja soojad talveriided läheksid siiski otse lastele, kel tõesti neist puudus…
Ja lapse eneseteadvusele on ju ilus riie suureks abiks – eelmisel aastal ostsid mitmed annetajad ilusaid ja kalleid “firma” talveriideid otse poest, sest neil polnud väikesi lapsi!

Mis sa arvad?
Kui oled huvitatud, saame detailidest edasi rääkida ja meie saame oma annetajatele teada anda, et olgu sügiseks valmis :)

/…………/

Tervitades,
Kärt

Selline oli meie päev, mahtus sinna veel muudki, käis ka Juuru vallavanem, Margus Jaanson, kellelt nõu ja veidi abi küsisin ja käis ka ostjaid ja annetajaid. Raiko kirjutas samuti, Soomest tahetakse annetada voodeid ja riideid on annetatud samuti. Voodid toome ära sealt juulis.

18.06 Liisi1 on SVFis, mina kodus, valmistun kontserdiks ja äralennuks. Palusin Liisil kirjutada päeviku, mis toimub täna, homme ja teisipäeval. Saabun ise tagasi kolmapäeval. Seniks ilusat suve siinsetele!

21.06 Tagasi Eestisse jõudsin täna õhtul, pole enam palju jäänud seda kuupäeva, aga kaasas on mul head uudised Viinist,  Museumsquartieri juhatajalt, kes väga-väga-väga lahkel meelel on nõus meile vahel üht-teist huvitavat postitama, mida saaksime kasutada oma huvihariduskursustel. :) Nimelt, plahvatas mul üks hea mõte Viinis, sellest on veel küll vara põhjalikumalt rääkida, aga nähes Salvador Dali näituse kuulutust, mille peal oli loomulikult kõigepealt – Salvador Dali enda näopilt, aga selle kohal kiri “Le Surréalisme, c´est moi!” (“Sürrealism – see olen mina!”), tungisid mu meeltesse igasugused huvitavad plaanid! :) :)

Kuid avades järjest saabunud kirju, leidsin ka Liisi1 päeviku ja tänase sissekande lõpetuseks selle ka avaldan, homme juba uus päev ja SVF ootab.

Tere Siiri

Annan jällegi väikese ülevaate laupäevast, pühapäevast.

18.juuni, laupäev:

Päev algas väga kiiresti, jõudsin tööle, hakkasin stangesid välja vedama, kui juba tuli üks abisaaja perekond, kes jalgrattaid tahtsid. Jätsin stanged sinnapaika, et käin kiirelt teises ruumis ära. Kuid meil veel ei olnud neid, vaid lubasime teada anda, kui tulevad mõned rattad poistele. Et neil päris tühi tulek ei oleks, võtsid nad ka endale riideid ja mõned sööginõud. Kui perekond ära läks, tulin tagasi poe poolele, kus ootas juba mind päris palju inimesi. Meie maja head töötajad, Galina ja Ljuda olid aidanud vahepeal osad stanged ise välja tuua. Ja mina sain hakata ostetud asju kassasse lööma.

Päevapeale tuli meile järjekordselt asju tooma Kaie Tammik. Ta tõi triikraua, laualampe, riideid, riidenagi, jalatseid, ka ühe hea käsitöö suure ja mahuka kaustiku (soome keelne), täitsa asjalik tundus.

Siis tuli jällegi üks abisaaja naine meilt riideid küsima, kuna ta oli beebiootel, sai ta endale ja beebile päris palju asju. Oli väga rahul.

Veel enne sulgemist tõi üks perekond meile mahlapressi. See tore naine koos oma mehega oli meile varem juba mikrolaineahju toonud.

19.juuni, pühapäev:

Nagu pühapäevad ikka, on need väga vaiksed, inimesi ei liikunud. Minule oli seltsiks Ljuda, meie maja koristajatädi.  Käis 2 inimest, üks nendest tõi mõned riided. Vedasin mõned asjad meie uude ruumi ja hindasin veel natuke asju.

Loodan, et Sina jäid oma esinemisega Viinis rahule, varsti näeme!

Liisi

22.06 Olin täna üksi SVFis, Liisi1 puhkab ja Raiko saabub alles homme ning Liisi2 töötab suvel Rapla bensiinijaamas. Huvitaval kombel käis aga palju rahvast, kes niisama uudistamas, kes ostmas ja kes abi saamas. Üks vähestest päevadest, mil keegi midagi ei annetanud. Aga selleeest kingiti mulle hoopis üks hea “päevalause”,  selle ütles mulle Kaiu apteeker, Viivi Kesküla, kellega hommikul koos Raplasse sõitsime: “Mitte laita ei tule lapsi, kui nad hakkama ei saa, vaid hoopis kiitusega tuleb lapsed tööle saada! Õpetajad peaksid minema koju ja mõtlema, kuidas laps enda poole võita, mitte eemale peletada. ” Selles asjas ma olen sama meelt.

Nii. Tõnis Vaik saabus nagu lubatud punkt kl 14. Aga keda ei saabunud, olid abivajajad. Kokku kaks pere oli tänaseks nõustamisaja Tõnise juurde kinni pannud, ent mõlemad jäid tulemata, ega helistanud ka. Ootasime siis, kuni aeg otsa sai. Ja ega me pahandanud, ei tea ju, miks keegi tulemata jäi.

Kahro käis meilt läbi, oli väga kena ja asjalik. Pakkusin talle “Viini kommi”, mida reisilt kaasa tõin. Kahro aitas veel mõned kastid ära viia uude lattu, nüüd on viimane ots kolimist veel jäänudki. Aga remont on ikka veel tegemata, loodan nüüd hoopis esmaspäeval alustada, seinavärv on tarvis muretseda. Kuid laupäeval püüan teha mõned tööd uues ruumis ise ära. Selleks on ainult tapeediliimi tarvis.

Aga käis täna läbi meilt ka väike Mariel. Pakkusin temalegi kommi ja selgus, et ta oligi vaid selleks läbi astunud, et meile, kes iganes ka SVFis ei oleks, head jaani soovida. Ja nii me siis kallistasime teineteist ja soovisime kõike paremat jaaniajaks.

Just vahetult enne SVF uste sulgemist, mis jäävad suletuks nii 23.06 kui 24.06, tuli veel üks ema koos oma tütrega, abivajajad. Peres on kolm last, aga emal tööd ei ole. Jagasin riideid ja palusin neid laupäeval tagasi tulla, saame rahulikumalt rääkida ja abi valida.

Ning Liisi1 saatis eilse päeva kokkuvõtte, lisan selle nüüd ja Liisi tervitused kõigile päeviku külastajatele samuti. Ja ma ühinen nii Liisi kui ka Marieliga – “Ilusat jaaniaega kõigile!”

21. juuni, teisipäev:

Hommikul tuli meie juurde kaks pere, kes olid toimetulekutoetuse saajad. Ühed olid Juurust, teised Märjamaalt. Vallast olid nad teada saanud, et siin meil selline asi töötab. Viisin nad teisse ruumi ja jätsin nad sinna riideid ja nõusid valima. Võtsid ka jalatseid. Õnneks nad leidsid endale ja lastele palju asju ja nad jäid rahule. Ühte abisaajat huvitas aga mikrolainahi. Lubasin, et Sina, Siiri helistad talle ja räägid, kas see on juba kinni pandud või võib ta selle endale saada. Ise pidin olema ees- poe poolel. Samal ajal käis ka rahvas ostmas. Õhtupoole tõi meile jällegi Kaie Tammik asju, mis ta kodust leidis. Samuti käis Kaili Kalamäe, kes tõi meile palju korralikke ja vajalikke asju.

Õues sadas kord vihma, siis paistis päike, siis jälle vihm ja päike:)

Kuna eilsest algas ametlikult suvi, siis soovin kõigile ilusat suve ja meeleolukat jaanitralli:)

Liisi

23.06 Jaanipäev, aga vihma sajab. SVF on suletud, aga mitte meie kodulehekülg. Kui eile oli juttu päevalausest, siis tänagi kirjutan päevalause, mille juhtumisi, möödaminnes kuulsin ETVst, mingist vanast saatest, Jumal-teab-millal filmitud, nägin seda küll vilksamisi, ent just õige kohapealt. Ütles seal Voldemar Panso öise lõkke ääres külitades: “Kõige suurem kaotus, mis inimest võib tabada, on see, kui ta kaotab oma juured.” …Võib-olla maksaks tänasegi lõkke ääres neist asjust mõelda ja tõesti mõelda, sest ega ju jaanipäev tõepoolest jooming või läbu olema pea. Nii palju siis manitsustest. :)

Ilmar Vananurm, kes on setu kirjanik ning sugulussidemetes vana setu lauliku, Taarkaga, kirjutas täna mulle kirja, et ta kirjutab SVFi “seinale”  väikse sõnavõtu emakeele säilitamise olulisusest. Jah, see on väga vajalik, jääme ootama!

24.06 Aktiivne puhkus, aiamaa rohitud. :)

25.06 Ikka veel juuni, nii palju on olnud sel kuul tegemist, et endale näib nagu peaks aeg ammu juba kaugemal olema kui tegelikult on. Täna oli SVFis kiire päev, koju sain alles kell on 21.06. Olin üksi, rahvast käis tihedalt. Hommik algas mitme telefonikõnega, kas ja kuidas me töötame ning kas oleks võimalik üht või teist meile anda või meilt saada. Ühe taolise telefonikõne jätkuks saabus järgmine kiri mulle meilile:

Tere.

Oleme 7-lapseline pere, kellel pesumasin igapäevaselt hädavajalik. Meid seni hästi teeninud pesumasin aga läks mõned päevad tagasi katki ja uue ning väga kalli pesumasina ostmiseks pole võimalusi. Oleme otsinud internetist müüdavaid kasutatud pesumasinaid aga nende hinnad on ülejõukäivad kahjuks. Kui kellelgi oleks pakkuda või odavamalt (kuni 30 EURi) töökorras pesumasinat, siis oleks see meile suureks abiks. Elame Rapla lähedal, Keavas. Päikeselist nädalalõppu soovides, Maarika

P.S Helistasin Teile täna pisut aega tagasi.

Tähelepanu! Kui keegi meie lehe külastajaist soovib pere aidata, saab mulle meilile teada anda (siiri@saaguvalgus.ee), viin Teid abivajajaga kokku.

Hea sõnum saabus täna ühelt SVFi külastajalt, kas me sooviksime kolme töökorras, aga vana jalgratast. Muidugi soovime ja kuidas veel, rattaid on meilt tihti küsitud ja Rootsist on ka praegu vaikus, kas saame sealt või mitte, ei oska veel öelda. See, et ratas on vana, ei loe tõesti midagi, peamine ju, et liikuda saab.

Peale lõunat saabus perekond Märjamaalt, Riina koos abikaasa ja pojaga. Nad tulid televiisorile järgi, valisid ka riideid ja jalanõusid. Kuna osas meie ruumis käis suurpuhastus, aitas Riina mees meil tõsta ühe raske kapi treppidest üles ja tema abi sel hetkel oli tõesti tänuväärt.

Käisid ka ema ja tütar, samuti inimesed, kes pole tööd leidnud, valisid omale riideid, lahkusid heal meelel ning lubasid ilma rahata appi tulla, kui peaks töökätest puudus olema. Ilmselt selline aeg saabubki õige pea, sest praegu on tööd palju, palju, palju, palju. Kolimine ees ja muu sellega seonduv.

Tulid ka perekond Sepp, annetasid riideid ja lubasid meile veel ja veel tulla.

Käis täna ka üks naine, kellel on neli poega. Oli küll viis, aga hiljuti sai kahjuks üks poegadest autoõnnetuse tagajärjel surma… Üks lastest on aga liikumispuudega. Pereema palus kaht voodinari lastele, küsis duššikabiini järele, kuna puudega poissi on keeruline vannis pesta. Palusin saata mulle meili, kus kõik veelkord kirjas, mida pere täpsemini vajab jne.

Siis tuli läbi Irina Raikkülast, kes on maaler, aga kahjuks pikemat aega juba töötuna elanud. Irina ütles mulle konkreetselt, et vajan täpselt 10 l üht värvi ja 15 l seda teist värvi ja siis nii ja nii palju seda ja nii ja nii palju toda. Ja pahtlit nii ja nii palju. See öeldud, läks ta ära, leppisime kokku, et esmaspäeval alustame pahtliga.

Kl 15.45 panin SVFi uksed lukku ja suundusin uutesse ruumidesse remonti tegema. Kõiges rahus sain toimetada ja segamatult süveneda – loome ju sinna veidi “omamoodi” maailma.

26.06 Vaikne päev SVFis, käis vaid üks annetaja, kes ennast perekond Rosinaks nimetas. Ehkki keskus oli avatud, sain külastajate vähesuse tõttu uutes ruumides remondiga tegeleda.

Päeval saabus uksele korraga üks tüdruk, umbes 10 aastane. Selgelt liiga suured plätud jalas… Pakkusin talle kohukest, isuga võttis vastu. Uurisin, kes ja kus ja mis. …Ema ei ole, isa on Soomes tööl, peres 5 last, vanaema juures elatakse. Otsisin tüdrukule uued jalatsid, ilusad helelillad tossud. Loodan, et see tüdruk veel meile külla tuleb.

27.06 Ehkki on esmaspäev ja SVFi uksed kinni, teeme remonti uutes ruumides.  Irina on õppinud maaler, tuli appi ja tõesti on näha, et inimene teab mis teeb. Ma ei saagi aru, kuidas ja millepärast niisugune heal tasemel oskustööline töötu on. Aga on.

Ka Raiko tuli täna SVFi, kaasas ülivaikne poeg, kes vist eesti keeles veidi häbeneb rääkida või häbenes ta pigem mind… :)  Aga Raiko head sõbrad ja soome tuttavad on annetanud jälle hulga asju, voodeid, riideid jne. Ehk õnnestub juulis need ära tuua, voodeid oodatakse küll ja mitmes peres. Raiko hakkab alates 1.07 SVFi vanades ruumides pidama laste riiete kauplust “Lepatriinu” ja laste riided saavadki põhiliselt nendes ruumides olema, laste riiete jagamine abivajajatele toimub aga SVFi uutes ruumides.

Päevajooksul astus sisse SVFi mu onutütar, Eve Orav, kes samuti Raplas elab, nagu kogu mu emapoolne pere Raplamaalt pärit on. Ta tõi riideid, mida koos oma tütrega meile annetada tahtsid. Kuna Evel oli veidi aega ja et ta loomult väga töökas on, lõi ta muidugi pikema jututa käed külge ja aitas, millega parasjagu aidata sai. Aga et ta ise aednikuks on õppinud, siis loomulikult ei jäänud talle märkamata meie toakask, mis juba ilmselt mõnda aega sellist ilmet on olnud, et kindlasti lõikamist ja väetamist vajaks. Igatahes – korraks autos ära käies, tuligi Eve asjalikult ühes käes oksakäärid, teises lilleväetis ja sai meie toakask korralikult nuditud, sai söödetud ja joodetud. Eve abikaasa, Urmas, astus samuti meilt läbi, ei jäänud temagi niisama pealt vaatama, mõned kapiuksed said eest ära võetud, mõned stepslid seinast eemaldatud jne. TÄNUD meie poolt, sest tõesti, see abi kulus meile vägagi ära.

Kui jäime jälle Irinaga kahekesi, helistas Lii Ehin. Lii ja Andres tahavad annetada kolme jalgratast, mida küll ilmselt veidi putitama peaks, kuid põhiosas on rattad terved. Ja samuti ütles Lii, et tal oleks ära anda ka üks ratastool, samuti vajaks väikest remonti.  Lubasin peagi järgi minna. …Pean nüüd uuesti Ferrylt käru hakkama laenama, sest asju on juba palju kogunenud, mida jälle ära tuua ja ära viia.

Viisin Irina koju ja ise ka sain õhtule, väike puhkus kulub ära, sest homme hommikul võtan taas Irina ja seekord ka tema tütre Natalja meile appi, homme teeme veel rohkem kui täna jõudsime! :)

Ja õhtul tuli mulle meilile kiri AS Beweship Eesti ´st, et homme saabuvad alused Puhhi postkaartide ja Harry Potteri kleebistega SVFi, samuti tore annetus, mis Raplamaa lastele juba küllaltki palju rõõmu toonud on. Need kaardid on tõesti kenad, neid on 5 tk ümbrikus ja nii pakitud, et ühe kaartidest peab ise ära värvima.

28.06 SVFis oli täna väga kiire päev, poepoolel olid Liisi1 ning Raiko tegeles lasteriiete triikimise, hindamise jms. Mina, Irina ja Natalja tegime uutes ruumides terve päeva remonti, pahteldasime, kleepisime, lakkisime, värvisime, lihvisime jne.

Hommikul saabus rekkaga meile annetus AS Beweship Eestilt. Saadetisse kuulusid postkaardid, kleepsuraamatud, ajakirjad jalgpallifännidele, lauamängud jne. Võtsime need heal meelel vastu, küllap jagub neid mõneks ajaks nüüd nii huviharidustööks, kui ka muuks. Nagu näha, meeldivad need lastele väga, oleme saanud neid juba jagada.

Käis ka naine Raplast, kes tõi meile oma tõendi toimetulekutoetuse saamise kohta, andsime talle kaasa nii teki, kui padja, kui voodipesu. Tal oli väga hea meel nende üle, tänas südamest.

 

Irina ja Natalja tööoskuse kohta saab vaid tõesti kiidusõnu öelda, kõike teevad kenasti ja hoolega, mitte ühtegi kriitilist kohta ei jäta märkamata, ja nii me arutasime ja mõõtsime ja kavandasime – kuni kõik sai just nii nagu olema peab. Ma usun, et tänu neile, saavad meie ruumid lõpuks väga kaunid välja nägema, sest seda nad ju soovivadki, kui nii põhjalikult suhtutakse.

Helistati vahepeal ka ajakirjandusest, Laulupeo asjus. Intervjuu andsin uhiuuel rohelisel toolil istudes, mis enne parandamist ja värvimist päris kole, vana ja väsinud välja nägi, aga nüüd väga ilus on! :)

Tänase päeva lõpetuseks ütlen veel, et toodi mitmeid annetusi, põhiliselt riideid, aga ka jalanõusid ja käekotte. Käis mitmeid inimesi uudistamas, kuidas saab annetada ning mis tingimustel me asju vastu võtame. Ja abistajaid oli veel täna teisigi – Okta Centrumi koristaja ja meie sõber, Ljudmilla, käis haamriga ringi ja toksis, mida toksida oli tarvis ja Liisi abikaasa aitas lauda lahti võtta, mida restaureerime ja Jost käis ja tõi pahtlit juurde jne, jne. NB! Kogu mööbel, mis SVFi uutes ruumides kasutusele tuleb, on tehtud esemetest, mis on kuulunud äraviskamisele. Mida nendest teinud oleme, tulge vaatama peale 1. juulit! Kes tulla ei saa, panen kindlasti mõned pildid üles meie kodulehele.

29.06 Hommik algas kiirelt, Irina ja Natalja asusid kohe saabudes tööle, pahtlit maha lihvima ja seinu aquastopiga üle rullima. Mida meil täna siiski veel ei õnnestunud saada, oli seinavärv ja nii me siis tegime kõike muid töid, mis teha oli tarvis. Küürisime põrandaid, nagu seal vist kunagi varem ei ole küüritud, puhastasime pappkaste, millest kavatseme ühe ajutise vaheseina ehitada, samuti ehitame neist ka proovikabiinid – seniks kuni saame midagi tõhusamat lubada. Siiani oleme kogu mööbli, mis meil praegu kasutusele tuleb, valmistanud esemetest, mis on olnud teel prügimäele, aga siis poolel teel pigem meile annetatud. Need on olnud niisugused kapid jms, mida ei ole mõtet meil ka edasi kellelegi jagada, sest arvatavasti ei oleks keegi õnnelik niisuguste asjade üle. Kuid nüüd oleme suutnud teha imet, usun, et igaüks tahaks omale niisuguseid kappe ja toole ja laudu nagu meil saab olema. :)

Täna toodi ka annetusi, mõned riided ja jalanõud. Kuid õhtupoole saabus perekond Kehtna vallast. Naine, mees, ja kaasas nendega oli nende neli last, kuna ülejäänud kolm olid koju jäänud. Mehel on küll töö, turbarabas töötab, aga raha saab vähe ja kõike kipub nappima, alates söögist lõpetades koduse remondiga. Niipalju saime SVFist aidata, et viisime nad kokku abiandjaga Vana-Vigalast, väga toreda talumehega, kellel endalgi oma laste kõrvale veel kaks lastekodu last kasvatada võetud. Talumees, Mart Jaakson, lubas viia pesumasina, mille annetas Mardi õde Pärnust ja sügavkülmkapi – Mardi enda  annetus – ise neile koju ära, kuna 7 lapsega perel on olukord momendil selline, et autojuhiload on mehel poolenesti tehtud – rohkem ei jätkunud raha, et maksta teooriaeksam, seega ta sõita ei või. Aga auto ise on ka katki ja vajab parandust, aga sellekski jääks rahast puudu.  …Uus liiklusseadus samuti ei halasta ju niisama seisvatele autodele, nii et ilmselt ei saa see pere oma autost unistada niipeagi. Plinder olukord, ühesõnaga. Aga mees joodik ei ole, tubli töömees paistis olema ja naine samuti – hea ema lastele.

Jagasime siis perele, mida nad bussiga koju viia jaksasid – natuke riideid ja ka voodiriideid ning ühe lasteteki andsime samuti. Tegelikult oleks meil olnud veel üht-teist kohe kaasa anda, aga lapsed olid väiksed kaasas, ega ikka nendele käeotsa suuri kilekotte anna, ning paarikuune kõige väiksem laps rippus emmel traksidega kõhul, nii et ka ema ei oleks saanud tassida. Nii jäidki kilekotid mehe ja 9 aastase poja kanda. Täna aga panen kodulehele üles, mida see pere veel vajaks, et elu järje peale saada. Ja lugu on nii, et jällegi – need inimesed on sellesse olukorda sattunud, nagu nad nüüd abi vajavad, kuid neid asju ma lehel ei kirjuta – rääkisime ja ma märkisin olulise info üles oma kladesse, kus kõik alates laste vanusest, soost, jalanumbritest jne kirjas on, seal hoian ka telefoninumbreid, juhuks, kui saabub abi.

Ja veel. Plaanin esmaspäeval, 4.07  võtta Tallinnast annetusi peale, Ferry lubas käru kasutada anda ja saame siis jälle ära tuua, mis tuua saame. Ja Jost lubas ka tulla jälle autojuhiks, kuna ma endiselt pelgan käruga sõitmist.

30.06, neljapäev. Hommikul kl 10.30 sõitsin Tiiu juurde, oli hirmsasti pabinas, et Kanal 2 nende elamist vaatama tuleb. Tiiu on tõepoolest tagasihoidlik inimene, kuid praegu tuleb ennast ületada ja oma hirmud unustada, sest vaevalt kunagigi õnnestuks neil oma kodu selliselt korda teha, nagu Kanal 2 “Kodutunne” seda nende juures tegema hakkab. Tiiule ka ütlesin, et kui nad oma lastega parema elu peale saavad, on kõigil sellest hea meel, ja halba võiks saate ja nende pere olukorra kohta öelda vaid kitsarinnaline inimene, kelle arvamusest ei tasuks suurt välja teha.

Aga Kanal 2 tuli kohale kaamera- ja kogu meeskonnaga. Ma ei arvanud, et täna hommikul nüüd kohe filmimiseks läheb… Noh aga läks. Tiiu ja tema kaks kodus olevat poega, üks 12 a ja teine 9 aastane, said samuti “jala maha tagasi”, kui nägid, kui heasoovlikud, vahetud ja toredad inimesed saate tegijad on. Kõik kulges hästi, mõõdeti tube, tehti jooniseid, küsiti ja uuriti. Isegi põranda kohta küsiti, et kas see soojustatud on. Ja põrand muidugi soojustatud ei ole… Ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi nad küll seal aastast-aastasse talviti jääkülmas, kütmata toas magama on pidanud. Karm elu. Õnneks on see Kanal 2 saade olemas, ja enam ei ühtki külma talve nendes tubades vähemalt.

Alles peale lõunat jõudsin SVFi, kus täna kolimine toimus. Nii palju oli tööd, et ma ei jõudnud isegi klaasi vett joomas käia, üks asi ajas teist taga ja lõpuks õhtuks sain kõik nii kaugele, et homme avame uksed uues ruumis. Homme on Liisi1 üksi, mina lähen laulupeole.

Seinavärvid saame varsti, lubati täna. Ja veel saabus kiri annetajalt, Meelilt, kes pakub riideid ja jalanõusid. Kuid täna toodi meile ka üks õmblusmasin, ma ei jõudnud seda lihtsalt seetõttu isegi veel kastist välja võtta, et lihtsalt aega ei olnud. Vaatan ülehomme. Ja kes selle masina tõi? Seda ma ei tea, loodan, et Raiko, kes selle vastu võttis, nime üles kirjutas. Ülehomme saan uurida.

Ja helistas ka Mart Jaakson, et viis juba täna 7 lapsega perele nii pesumasina kui külmkapi ära. Ja pere oli väga õnnelik olnud. Kuid samas – jah, on asju, mis inimeste hea soovi, annetuste ja abi eest vastutasuks teha tuleb – oma kodu ümbrus korda.

Ja nagu alati kuu lõpetamisel olen kirjutanud kokkuvõtteks, nii ka seekord – tänu headele annetajatele said juunis SVFis toetust 16 perekonda ja üks tüdruk, kelle ema kahjuks on joodik.

 

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.