SVF, Siiri päevik – juuni, 2012

01.06 Kaunist juunikuud kõigile lugejaile! Loodetavasti saabub peagi ka soe tagasi. Ehk!

Meie päevast nüüd. Hommikul kl 10.30 saabusin Raplasse, Talupoodi. Sealt saime kõva allahindlusega osta kogu vajaliku kraami, et homne ühepajatoit hea saaks – kapsad, kartulid, porgandid, kaalikad, sibulad, hakkliha, suitsuliha jne. Kauba peale anti meile ka kaks suurt pudelit siirupit. Täname väga Talupoodi vastutuleliku lahkuse eest ja täname eriti selle poe juhatajat Peeter Antsonit.

Sealt edasi rändasin autoga Alusse, Saarioinen Eesti OÜ “Mamma” kinkis meile 100 pannkooki maasikamoosiga, 100 kabanossi ja 200 karpi kartulisalatit. Seda nii homseks kasutamiseks, kui ka tänaseks. Väga täname Margot Adrat, kuna tema meid meeles pidas ja vajalikul hetkel õla meie üritustele alla pani. Täname ka Iiris Viitmad abi eest, ning loomulikult aitäh “Mammale”!

Alust, kus “Mamma” tehas asub sõitsin Säästumarketisse, kuna homseks oli kahvleid tarvis hankida. See tehtud, SVFi. Nii. Seal juba elu käis. Eline oli külmkapi varakult sisse lülitanud. Õnneks on meil üks külmkapp, mille koos ruumidega oma kasutusse saime, nüüd oli meil seda tõepoolest hädasti tarvis, kuis muidu me toitu säilitada suudaks – 200 karpi salatit on suur kogus! Aga saime kenasti kõik kappi laotud ja asjad laabusid.

Abiks oli meil täna Tiina, Eline asjalik sõbranna. Inge tuli hiljem. Mina sain mahti ka korraks arvutis tööd teha, ehkki lapsi aina kogunes ja kogunes. Valmistusime külalisi vastu võtma, lapsed kirjutasid ustele “teretulemast” silte, umbes taolises sõnastuses: ” Kui tulid, oled teretulnud, kui lähed, jää ikka meiega!” Täpselt ei mäleta kõiki kirjutisi, oli neid mitu ja  jäid need meil SVFi töölauale, (kuna nüüd juba oma kodus päevikut kirjutan). Kuid mõtted olid sedavõrd liigutavad, et üks meie külalistest, Rein Einasto, ühe sildi endaga kaasa küsis.

Kl 17 paiku tulid kaks naist, kes hiljuti meie juures Reet Ausi moekatsiooni läbi viia aitasid, Annaliisa Vinnal ja Terje Mander. Neil oli kaasas: kaks kasti värsket saia, kaks kasti värsket leiba, palju kohukesi, Kalevi komme ja Kalevi šokolaadikoogijahu. Esiteks, täname Annaliisat ja Terjet, see, et nad tahtsid aidata ja sellise hulga toidukraami meile mõne päevaga organiseerisid, on väga armas neist, oleme südamest tänulikud! Kuid suured tänud ka “Kalevi”lahkele suhtumisele, eriti Kristina Ljadovile. Täname väga ka reklaamifirma “DDB” head inimest, Jana Koppelit, sest tema kaudu said meieni “Eesti Pagar” saiad ja leivad ning “Karums” kohukesed, mida mitmed abivajajad juba täna ka koju  lastele kaasa viisid.

Terje ja Annaliisa asusid kohe meil tegutsema, lastele võileibu valmistama. See käis kiiresti ja asjatundlikult, ehkki Inge ikka natuke kõrvalt ka näpunäiteid jagas. :) Üldiselt valmis meie toidulaud õhtuseks koosviibimiseks kiiresti. Sama kiiresti saime koos lastega ka põrandad pestud ja toolid toodud ja ruumi ka üldiselt kaunimaks ehitud. Isegi küünlad süütasime põlema, ehkki suurtest SVFi akendest voogas niigi küllaldaselt valgust, ikkagi – tekitasime lihtsalt veidi õdusama olemise.

Kl 18 saabusid meie külalised, Lembit Peterson, Maria Peterson ja Eva Eensaar. Kitarrid olid neil kaasas, kahjuks aega aga mitte väga palju. Nad pidid hakkama Tallinnasse tagasi liikuma kl 19.30, sellega tuli meil arvestada. Kuid olime arvestanud ka palju enama osavõtuga  – nagu alati, mitte kõik kohale tulla lubanud inimesed siiski ei tulnud. Kuid olgu sellega nagu on. Meie üritus oli kõigest hoolimata ilus, ehkki mina vist ainukesena ajastressi tundsin, et kas ikka saame kõiki laule kuulda ja ka ise esitada, saame ikka Juhan Viidingust piisavalt räägitud, saavad ikka ka meie lapsed oma päheõpitud luuletusi ette kanda jne. Osad lapsed olid ka söömata, seega ka selleks tuli aega võtta. Ent jah, lõpuks kulges õhtu väga hästi, ehkki Mariat ja Evat olekski hea meelega kuulama jäänud, kaunis on nende muusika ja kaunis on nende sõnum. Ilus, ilus muusika. Ka lapsed kuulasid hiirvaikselt ja jälgisid sisu. Hea märk. Järelikult jõudis kohale. Viiding “jõudis” ka kohale. Meie lapsed lugasid luuletusi väga kenasti, eriti peab kiitma Anut, tema luges kaks pikka luuletust, soravalt peast nagu oma mõtteid. :)

Lembit Peterson rääkis Juhanist, milline oli tema mõju teatrile, kui hea näitleja ta oli ja miks “kandis” ta kaht nime. Kuid kunstnikud tihti võtavad omale teisi nimesid, ja kirjanikud ja ajakirjanikud jne. Võib-olla on see privaatsuse säilitamine, võib-olla ka tahe ollagi mõnes tegemises keegi teine. Igaühel isemoodi.

Suured tänud aga tänastele külalistele veelkord ja loodame kunagi uuesti kohtuda, tundus, et tegelikult õhtu alles tasapisi lahti kerima hakkas, kui kell äkki 19.30 oligi! Lapsed tänasid esinejaid rooside ning nende endi poolt joonistatud tänukaartidega. Kui külalised lahkunud olid, asuti sööma. Ka Juuru koguduse õpetaja, Tauno Kibur, oli meile külla tulnud, ja endine ajakirjanik Tiiu Luht samuti. Kes siis parasjagu mida tegi, Tauno lehitses Juhan Viidingu luulekogu, Tiiu ajas Ingega juttu. Ubuntu, kes samuti meil oli, aitas Elinel ruumi korda sättida. Tiina, kes koos õpetaja Avega ja mõne lapsega meile Märjamaalt külla sõitnud oli, asjatas lastega jne. Mina aga pakkisin laos peredele sööki koju kaasa – kõike mida oli, seda jagasime. Ka ühe elektripliidi andsime kaasa, oli just ühel pereemal katki läinud. Tal oli väga hea meel, et saab nüüd jälle kodus toitu valmistada. No, loodame, et see pliit ikka hästi toimib, vahel on meil kodumasinatega “nii ja naa”. Ei jõua kahjuks kõike lõpuni üle kontrollida, selleks peaks meil eraldi inimene olema. Kunagi ehk…

Ka Rein Einasto abikaasa, Maie, oli meil. Peagi ta meie äsjahäälestatud klaveri taha istus, seal meie kõrvu hakkasid paitama võluvad valsiviisid, nii et Inge ja Rein tantsima asusid. :) Niisugust tantsuõhtut pole meil veel aga kunagi enne SVFis juhtunud, kuna lõpuks tantsisime me kõik! Piia haaras fotoaparaadi, tema vist ainukesena meist ei tantsinud, kuid nägin teda vilksamisi laudadel ülapildistusi sooritamas, eks ole seegi omamoodi tantsimine! Aga no muidu tantsisime ikka kohe nii, et keel vestil oli ja pea ringi käis! Maie aga muudkui mängis ja mängis ja mängis. Katkematult. A´loomulikult – ta on ju G.Otsa muusikakoolis klaveriõpetaja! Kui inimene juba kord pilli mängida oskab, küll siis ka repertuaari leidub, nö varrukast! Jah, väga, väga lõbus oli meil! :)

Vot niisugune õhtu seekord. Mitmeküllane õhtu. Saime ka veidi homseks ettevalmistusi teha, peale seda, kui Maie ja Rein ja teisedki külalised lahkunud olid. Homme on SVFis taas kirbuturu päev – kes soovib, see proovib! Homme on SVF Eline, Piia ja teiste asjalike inimeste majandada. Kuid osa meist sõidab homme varahommikul suure bussiga ja rahvarohke SVFi meeskonnaga Põhjarannikut uurima. Praegu juba, kl 23.57, valmistatakse ühepajatoitu Kose-Uuemõisas, Janel pott tulel podiseb! Kl 8.00 saame toidu kätte, kohvid ja teed samuti. Kl 8.30 võtan tee äärest kaks poissi oma autole ning Raplasse me vurame, et siis koos teistega bussiga edasi rännata. Loodetavasti ilm püsib hea ja loodetavasti läheb päev korda nii SVFi kirbuturukatel, aga ka SVFi homsetel ränduritel.

Head õhtut minu poolt, ning suured tänud kõikidele tänastele annetajatele, Tiina kokkuvõte Märjamaa tänastest SVFi tegemistest jääb lõpetama:

Tere !

Meil Märjamaal oli täna kiire ja värviderohke päev. Valmistasime SVF kotte. Selleks oli Laura lõiganud  šabloonid lillede ja SVF tähtedega. Värvideks valisime kollase ja sinise. Hiljem töö käigus pakkus Laura välja idee segada lisaks roheline värv. Oleme me ju erinevate iseloomudega ning seetõttu rikastasimegi lillede toone. Loodame, et meie Rapla ja Märjamaa SVF koostööna valminud tekstiilist kotid saavad Raplamaa inimeste heakskiidu ning meie laste rõõmuks neid tänavapildis rohkelt kohata võime. Suur tänu Laurale suure töö eest!

Tiina, Laura ja lapsed

02.06, Laupäev. Varahommik algas korraliku vihmasabina ja jaheda tuulega. Kl 8.00, nagu meie hea koka, Janega, kokku leppinud olime, olin Kose – Uuemõisas (Jotis, nagu noored seda paika millegipärast kutsuvad), kaks suurt 20 liitrist termost kaasas + 5 l termos kohvi – ja teine sama suur veel ka tee jaoks. Kui kohale jõudsin, oli Jane koos teise Kaitseliidu naisega parasjagu viimast puud katlale alla panemas, et kohv ja tee kiiresti valmis teha. Saime 10 minutit vestelda, kui kõik omadesse termostesse ümber valasime, suur kogus ülimaitsvat ühepajatoitu, valmistatud nii hakk- kui suitsulihaga! Mmmmmmm…. Jane puhul on nii, et mitte kunagi ta ei vaarita nii, et ah, teeks midagi, küll käib kah. Ta teeb ikka võimalikult maitsva toidu ja hoolega muretseb, kas ikka kõik on nii nagu peab – komponendid olemas jne. Jah, tema osa on siis see, mille pärast saame – ehk toit, mis lihtsalt kõigil keele alla viib. Päriselt ka.

Mul meenub detsember, kui Jane meile tanguputru valmistas. ( Vt detsembri päevikut) Oli tormine hommik, puud kõikusid kõrgel nagu viirastused katla kohal ja lopja sadas taevast alla. Jane aga paja ümber poolest ööst juba asjatamas. Issand, kui maitsev oli see puder! Kahetsema peavad need, kes eelarvamuste tõttu seda toitu tookord ei söönud. Kui saaks, korraldaks ühe suure SVF söömatalgu, Jane valmistatud road haihtuksid laualt esimesena, olen selles veendunud.

Aga edasi. Sain termosed autosse, muidugi SUURED TÄNUD JANELE!!!, kui hakkasin tasakesi Rapla poole liikuma. Kuna tee ja kohvitermosed kehva ehitusega olid, siis tahtis vedelik aina kaane vahelt välja voolata, pidin kurve õige ettevaatlikult läbima ja piduriga ka “pehme” olema. Sain poisid teel peale võetud, libisesime Rapla poole edasi. Sõit sujus, lapsed olid elevil, soojalt meenutati ka eelmist õhtut SVFis. Tore.

Raplas ootas meid SVFi ees aga juba hulk inimesi, kõik küsisid, kus on buss. Buss oli aga Märjamaa poolt iga hetk tulemas, laadisime minu auto tühjaks, ise kimasin kähku Säästumarketisse, oli tarvis ka õunu kaasa osta, kokku ostsin 80 õuna. Tagasi saabudes hakkasime ka SVFi külmkapist toitu kaasa pakkima. Eline ja Piia olid samuti varase tõusmisega, juba ammugi SVFis tegutsemas, tuldi meile siiski appi, ehkki endilgi neil käed-jalad tööd täis olid. Kirbuturg ju algamas. Ainult et…

Vihma sadas, meie armas õu oli raskete vihmapilvede all hall, sompus, märg ja üsna lootusetu olemisega. Saime siis nii, et kes tahtis, võis tulla siseruumidesse ja oma leti seal üles panna. Paraku oli aga kirbuturulisi vaid üks. Rohkem müüjaid kohale ei saabunudki, ilmselt ilma pärast meie kirbukale käega löödi. Pole parata, ega ilma tellida saa. Ehk tuleb aga järgmine laupäev päikselisem. Nii et! Kui ilm ilus, olete taas meile kauplema oodatud, laupäeval, 9.06, kl 09.00 kuni 16.00.

Aga tänasest päevast SVFis kirjutab Eline pikemalt oma kokkuvõttes, lisan selle lõppu. Jätkan praegu meie reisiga. Nõndaks. Buss saabus, lapsi oli Märjamaalt juba nii palju peal, et vaatasin murega, ohoh, kas meie mahumegi enam? Ikka mahtusime, jäi mõni koht vabakski. Kaks oodatud pere kohale ka ei saabunud, nad ka ei teatanud oma mittetulemisest. Osad pered vähemalt teatasid, ja selle eest täname, sest kui ei tule, saab ju keegi teine veel liituda, kui ette teatatakse. Vastutustundetu on jätta teatamata!

Asusime teele. Esimese asjana bussis jagasime kohe välja kabanossid (saiad viineriga). Me juba teame, et osad lapsed, kes reisidel meiega kaasas käivad, polegi ehk kodus hommikust süüa saanud. Kibe tõde, aga mis teha. Ja läkski nii, et kõik 60 kabanossi hea meelega alustuseks ära nositi, juba jagasime ka õunu, kes soovisid. Kokku oli meid aga 56, koos kolme lapsevanema + Tiiu Paloveeriga + Arvo Soosaluga + Paevana, Rein Einastoga + õpetaja Tiinaga (Märjamaa SVF) + õpetaja Helle Kaljumaga (Märjamaa) + õpetaja Ave Pajustega + taimeteadlase Anu Sillaotsaga + õpetaja Asta Teetlokiga + bussijuhi Viljariga (kellele lapsed sõidu kestel 7 korda rõõmsalt aplodeerisid) + mina ka.

Marsruut läbi laheneva vihmahommiku kulges meil järgmiselt: Rapla – Kose – Kehra – Kiiu – Kuusalu – Juminda – Käsmu – Toolse – AA IMELINE RAND viimase paigana. Oleks veel mujalegi tahtnud minna, aga aeg lippas kiiremini, kui keegi meist soovinud oleks.

Niisiis, Jumindas tegime esimese peatuse, osadel lastel oli vahepeal veidi ka sõidust süda pahaks läinud, kohale jõudmine oli suureks kergenduseks, sai värsket õhku ning jalad maha panna. Meri, mis vahuste ja kõrgete lainetega meid Juminda poolsaare tipus tervitas, kutsus lastes esile tõelise vaimustuse. Hüpati kividelt kividele, õieti – lausa lenneldi, kõikide nägudel säramas siiras ja avali, rõõmus ilme, mida kõige täpsemalt saaks vist edasi anda sõnaga “VABADUS!!!”. :) Uuriti ja imetleti kive, otsiti teokarpe, vaadeldi vahuseid laineid ja kuulati mere kohinat. Oli tükk tegemist meil, et lapsed mere küljest lahti saada ja jälle minekule sundida. Oleksid nad tahtnud seal veel kaua-kaua endamisi olla ja kogeda looduse metsikut ilu, aga jah … reis ootas.

Reis ootas. Saime bussi, vaatasime hoolega, ega keegi maha jäänud pole. Ei olnud. Vurasime edasi, Käsmu poole. Seal oli plaanis ka esimene salatisöömine ette võtta, oli meil kaasas 60 karpi salatit,”Mamma” annetus. Arvo võttis mikrofoni ja tutvustas lastele paiku, rääkis metsadest ja puudest, metsatulekahjudest ning loomadest, putukatest samuti. Kuulati hoolega, kes kuulata viitsis. Aga pärast selgus, et ka need, kes nagu alguses eriti kuulata ei viitsinud, ikka lõpuks vaikselt kaasa mõtlema tardusid. Huvitav ju.

Käsmus läksime Meremuuseumisse. Seal võttis meid vastu “onu Meelis” – Meelis Liivlaid. Ohoi, kui palju ta lastele näitas ja seletas ja jutustas! Loomulikult käisid asja juurde ka meremeeste karused naljad, mille peale lapsed kas kohe naersid või veidikese kõrvataguse kratsimise järel mõttele pihta said. Nali naljaks, vaatamist jätkus. Ka mina leidsin ühe lemmikmuseaali, mu meelest kõige kaunim kogu muuseumis! Pildistasin selle maali ka üles, et teilegi näidata. Küllap iga meie reisiline aga midagi erinevat nüüd näitaks, maitsed pole ju kattuvad, nii leidis iga laps midagi põnevat, sikutati aina käisest – kuule, tule ma näitan sulle midagi… :)

Iga laps kirjutas oma nime ka suurde külaliste raamatusse, märgiks, et oleme käinud, oleme näinud ja et täname. See toiming tehtud, siirdusime õue. Tiiu ja teised meie naised olid pannud valmis söögilaua, jagasime salatikarpe, valasime teed ja kes mida juua soovis. Kogu salat söödi ära, kõik 60 karpi. Kaks leiba ka.

Käsmust edasi sõitsime Toolse linnust vaatama. Ilm läks aina sõbralikumaks, Päike juba paistis ning Toolses oli seetõttu olemine meil palju toredam. Ei külma Käsmu tuult, ei vihma ega jahedust. Toolse kindlus oma murenenud seinte ja müürisoppidega oli väga põnev. Rein rääkis lastele kuidas vanasti kaugelt kive veeti, kuis reed raskete kivilastidega talvel üle lume ja jää libisesid ning et ehitustöö vanasti ju üleüldse väga ränk oli. Ja enesestki mõistetavalt ei jätnud Rein lastele tutvustamast kaugemat ajalugu, kuidas kivid üldse tekkisid ja meie randadele said.

Lapsed jooksid nagu vaimud müüride vahel, ajades üksteist taga. Rangelt oli keelatud neil ronimine ja kõrges rohus jooksime, kuna rohus pidavat palju rästikuid olema, sealkandis. Nii siis ei ronitud ega joostud heinas. Kuid roniti ühele vanale laevale, mis poolkülili rannal lebas. Seal olla ka see kuulus lastesaade, mhm…, kes nöbinina see nüüd oligi, ühesõnaga – just sel laeval ja sel kohal olla see filmitud. Lapsed olid nii õnnelikud! Laev oli väga mõnus koht, seal otsustasime ka ühispildi teha. Paigutasin lapsed nii hästi kui suutsin, kuna nad ju püsimatud on! Osad lapsed ka ei tahtnud pildile tulla, ei hakanud kedagi sundima ega peale ajama, sai siis pilt ära lõpuks klõpsatud ja nii seekord jäi, kes jäi – see jäi.

Aga bussile saime me kenasti kõik koos, reisisime nüüd mõnusa seltskonnana Aa ranna poole. Seal ootas meid Artur Põld, kohaliku koguduse õpetaja. Ja seal on ka lastelaager, kuhu meie lapsed puhkama lähevad, kaheks päevaks – 14. ja 15. juunil! Tahan kõiki kutsuda üles… Kuid veidi hiljem. Nii, tähendab – Artur ootas meid, jõudsimegi enamvähem õigel ajal kohale, oli tore üllatus, et ka kolm toredat naist Ameerikast parasjagu neil missionitööd tegemas olid. Naised aitasid meil sööklas toimetada. Olid meil ju kaasas kaks 20 liitrist termost ühepajatoiduga. Üks termos sai koduteele pärast tagasi võetud tilgatumaks tühjana, teine aga puutumata.

Kuna õuel oli lastel väga lõbus, hüpati batuudil, sõideti suurte mänguautodega, traktoritega jne, + kiiguti, siis ei tulnud kõne allagi, et niipea sealt lahkuma hakkame. Ja erilist tahtmist ei olnudki selleks kellelgi, saime kõik väga hästi aru, et lapsed tahavad lihtsalt olla ja joosta ja nautida, nagu lapsed ikka. Läksimegi siis kõik koos ka mere äärde. JUMALIK! Väike ja puhas, valge peene liivaga rannasopike, lapsed täitsa hullusid. Nii avastasin ma äkki, et üks 7 aastane tüdruk, kes esmakordselt elus liivarannal olla sai, kummikud jalast oli võtnud ja sokkis vees ringi tatsas, ise säras õnnest nagu rosin! Nojah… ega vesi soe polnud. Sai siis laps veest välja juhatatud. Ja siis üks poiss! Vist kuuene, ma eeldan – samuti tossud jalast ära oli kiskunud ja avastamise hetkel just paljajalu vette astumas oli, kui tuligi suur laine ja tossud kaasa viis! No, saime tossudel viimsel hetkel veel sabast kinni ja nii see poiss paljajalu bussi saadetud sai. Niikuinii olime kõik juba vaikselt äraminekuga tegelemas – nii mina, mõni lapsevanem,  kui kolm ameeriklast. Teised meie vanemad inimesed olid juba bussis ja ootasid meid, rannalisi.

Artur ja tema imeline lastelaager sai otsekohe lemmikuks kogu reisi jooksul. Nüüd minu üleskutse/palve:

 Iga lapse päev maksaks suvelaagris tavahinna järgi 16 €, meie saame lapsed saata 8 € päev, ehk poole hinnaga. Nii palju maksaks lapse ühe päeva toit. Plaanis on saata SVFi lapsed kaheks päevaks. Seega – ühe lapse toetus kaheks päevaks oleks 16 €. Algselt oli mul plaanis saata lapsi laagrisse 15 + kaks õpetajat. Nüüd aga igatsevad kõik lapsed minna! Ma kutsun üles toetama meie sihtotstarbelistele kontodele annetades, märksõnaga : “AA rand”.  Annetada saab kuni 10 juunini, sest siis ma tean, milline summa kokku on laekunud ja kui palju lapsi laagrisse minna saaksid. Kuna nüüd teine mure ka veel lisaks on, tuleb ka ju suurem buss tellida, siis on annetused tõesti teretulnud – seekord konkreetse asja tarvis, et lapsed mere äärde laagrisse kaheks päevaks saata. Nad ei saa suvel niikuinii mitte kuskil mujal käia, võib-olla mõnel üksikul neist õnnestub, aga kindlasti vähestel. Artur ütles meile, et võime lapsi laagrisse saata palju saata jõuame. Ja oleme nüüd ka leidnud veel õpetajaid lisaks, kes kaasa läheksid, + 7 head tädi Ameerikast on ka kohal, seega saavad lapsed praktiseerida ka inglise keelt, nii mõnelgi tekiks tahtmine ehk seda keelt koolis senisest paremini õppima hakata jne, jne, jne. Kasutegur on ilmne – sellest, et need lapsed laagris paar päeva olla saaksid. Nii et, kes saab,  palume aidata. Juhul, kui peaks laekuma rohkem raha, kui lapsi meil on, siis selle raha eest võtame ette lastega veel midagi, ka loomaaeda käik ootab augustis ees, seda me pole veel organiseerima hakanud, kuid mõte on õhus. Ja anname ka teada, kui palju toetust kokku laekus. PS! Kui keegi soovib annetades jääda anonüümseks, lisatagu selgitusse sõna “EI”.

Edasi. Jätsime Arturi ja Ameerika sõbralike ja toredate naistega hüvasti, lapsed muidugi oleks tahtnud sinna jäädagi. Hakkasime tasapisi tagasi kodu poole sõitma. Nüüd pakkusime bussis “Mamma” maasikamoosiga pannkooke, kõik 70 pannkooki ka ära söödi. Ning olime plaaninud nii, et tagasiteel ka tänusõnad ütleme jne. Lapsed siis tulid, tahtsid samuti midagi öelda, nii mõnigi sõnavõtt kujunes liigutavaks… Jane-Liis laulis mikrofoni oma sõbrannale  sünnipäevaks laulu, kuna tal homme 11 täitub – see oli küll väga ilus tegu ja Lussil endal olidn silmad liigutusest päris märjad. Armas oli vaadata neid. Tore.

Kirjutati ka SVFi reisiraamatusse, mida keegi oluliseks pidas ja mida üldse meie ettevõtmisest arvati. Nt Inger-Berlissa, kes on 11 aastane, on kirjutanud (ilmselt Käsmu muuseumis nähtu kohta):

“Oli väga tore, sest ma nägin esimest korda oma elus nii ligidalt rästikut, mis oli purgis.”

Kaheksa aastane Annaliisa on aga kirjutanud: “Tore oli olla! Tahaksin veel.”

Mitmeid kordi on kirjutatud lihtsalt “ Lahe oli” või “Mega lahe” vms. 10 aastane Triinu on aga kirjutanud: ” Mulle meeldis väga, väga,…..” Ja 11 aastane Arnold: “Mulle meeldis päev väga. Eriti meeldis mulle merede juures. Aitäh hambaharja eest.” Jah, hambaharjad, mida bussis jagasime, kinkis meile Artur, nii et tänud temale nii harjade eest kui üliarmsa ja sooja vastuvõtu eest, mida jääb veel ka meenutama suur meekärg, mida homme SVFis lastele jagama hakkame. :)

Aga lõpetuseks kaks luuletust, esimese kirjutas Rein, Paevana:

Nii paljut oleks öelda,

nii paljust edasi mõelda…

rõõm lastest ja loodusest,

uute reiside ootusest

Nii palju on ilu,

nii palju on võlu

ühtehoidvates hingedes

ettevõtmistes vingetes

Et tagasiteel

tulid riimidki veel…

Südamliku tänuga, Paevana.

Ja õpetaja Ave kirjutas:

Jumindast sain kuusekasve,

ei sellest tuju norgu laske. 

Käsmus einet lehtlas sõime,

Viljarist seal rõõmu saime.

Toolse lossi varemed,

hing on sellest kare veel.

Aa randa viis siis tee,

sinisavist voolin veel.

Sõbrad, tulge teie ka,

voolime koos meiega. :)

Tervitab Ave, Märjamaalt

Kui lõpuks Raplasse jõudsime, kell oli vist 22 millegagi, võtsime veel teisegi termose ühepajatoiduga lahti, igaüks, kes tahtis, sai omale kojugi kaasa. Punase risti annetatud kaanega kausid olid selleks otstarbeks nagu loodudki! Nii et – toitu meil ei jäänud üle, kõik läks asja ette, mis kaasa võtnud olime. Ja kõigi meel oli hea ja kõik olid õnnelikud. Ja natuke väsinud ka.

Meie täname kõiki lapsi, tore ja viisakas seltskond, saime hästi läbi ja keegi viga ei saanud. Kõik klappis hästi. Täname Tallinna Looduskaitse Seltsi ja Tiiu Paloveeri, tänu temale meil see reis ette võetud sai! Ja tänu kõigile, kõigile, kõigile, kes meid ikka aidanud ja toetanud -ükskõik mil viisil, kõik teenib üht eesmärki, et neist lastest toredad inimesed kasvaksid.

Head ööd minu poolt, ja nüüd Eline kokkuvõte:

Tere Siiri,

loodan, et oled nüüd juba koju jõudnud, end teetassi taga kerra keeranud. Meie päev oli tore, ilmast hoolimata. Kirbuturuks oli tänast päeva keeruline nimetada, aga meil endil oli vahva. Pakkusime aga kohvi/teed ja müüsime-müüsime :) Hommikul lubasime helimehe vabaks, sest tundus, et vihmase ilmaga õues kauplemist ei toimu ning siseruumidesse võimendust vaja ei olnud. Vähesed kirplejad sättisid oma lauad üles fuajeesse.

Ka naisduo esines – Ene ja Marvi – suured tänud teile! Lõunaks proovisime ühepajatoitu, mis teie reisiseltskonna jaoks oli tehtud, see oli tõeliselt maitsev, väääääääga rammus, aga läkski libedamalt alla. Meie imeline külmik ei hakanudki külmemat õhku puhuma, seega jagasin enamiku toitudest ära, kohukesed jäid…. ja tõmbasin üldse juhtme seinast välja.

Ljuda astus läbi pealelõunal, Inge käis aitas prouadel kaupa sorteerida ning tegi agarat müügitööd – no mis te siin ikka mõtlete, saate poole hinnaga, isegi kui selga ei pane, ostke ikka!

 Üks abivajaja helistas, kas tema tõend on sulle epostkasti saabunud, et võiksime talle midagi pakkida. (X) Tänased annetajad Teele Kurm ja Mees Metsast, kes lahkudes ka endale CD plaadi sai, mis teda kapis pikka aega ootas. Ma esimese raksuga ei tundnud teda ära, aga miski hinges ütles, et küsiksin, kas tema oli see härra, kes meile ühe pere jaoks uue pesumasina ostis, nägu läks tal naerule….. ta uuris, mida meie peredele võiks vaja minna ning lubas varsti jälle läbi astuda.

Hommikupoole käisid läbi ka Rapla Rahvakooli naised ühe koolitusgrupi liikmetega: kursusteseeria – Noore pere säästukool – raames oli tänase päeva teema just taaskasutus ja riiete uuendamine, tuunimine, ning nii meile ostlema tuldigi. Müügiks läks väga palju kauneid eksemplare. Kella 4 paiku oligi kõik, tegime päevalõpu toimingud ja saime koju. Suur tänu tänase päeva eest ka Ubuntule, kes mulle seltsiks – abiks oli ja kohvilauaga abistas.

Aitab vihmast! Homme tulgu päikest :)!

Eline

04.06 Esmaspäev. Hommikul saabusid meile SVFi Rapla Ühisgümnaasiumi 11Rklassi noored, eesotsas oma klassijuhataja, Eha Meidlaga. Kõigil olid vaimud valmis, tööriided seljas ja nii meie tänaseks planeeritud suurpuhastus alata võiski. Olime muretsenud ka spetsiaalsed harjad, lapid, kemikaalid jne, et talvine tolm + salajased, ise end ära peitnud kommipaberid igalt poolt üles nuhkida, ära pühkida, kõik läikima lüüa. Sai nühitud maha aknaklaasidelt ka klepsujäljed, mida meie kuulutused jms jätnud on, sai pestud riiulid, põrand, aknalauad jne, jne, jne. Paari tunniga oli töö tehtud ja ruum nägi korrastatum välja küll.

Meie oma SVFi lapsed koristasid samal ajal oma riiulit, vaatasid üle pliiatsikarbid, et mis ära visata, mis alles jätta. Tööd jätkus veel peale sedagi, kui gümnaasiumi noored, kes paistab, et end meie juures kaunis koduselt juba tunnevad, mille üle meil ainult hea meel on, ära olid läinud. Pesime veel ja tuulutasime, võtsime tolmuimejaga vaipu üle jne. Ühesõnaga – tõeline suurpuhastus. Suured tänud 11Rklassile abi eest!

Eline ja tema sõbranna, Tiina, sorteerisid aga teises ruumis riideid. Neid oli palju. Riideid toodi täna veel aga juurde ja juurde ja juurde. On päris selge, et peame sügisest veel ühe inimese päriseks meile juurde leidma. Või kaks. Või kolm. Või neli. Tarvis oleks inimesi juurde, isegi mitte sellepärast, et rohkem ära teha jõuda, vaid sellepärast, et igal oleks siis oma funktsioon, praegu kõik me teeme kõike.

Täna ajasime ka jälgi, kust saaksime hea hinnaga bussi, et lapsed laagrisse saata. Plaanin ka ise lastega kaasa minna, ehkki pean tagasi olema 15nda lõuna paiku.

Egas muud polegi tänase kohta. Täname annetajaid, kes meie juurde tee leidsid, kõige kaugemalt käidi meie juures täna Tallinnast. Ja ülehomme oleme lubanud anda abi ühele emale, kes 5 lapsega üksi hakkama püüab saada. Tekke meil on, patju on, voodiriideid on, riideid on, jalanõusid on – arvatavasti leiame kõike, mida vajatakse.

Ja kolmapäeval hakatakse kahe lapse toas (oleme maininud ühest poisist, kes 12 aastane on ja kellel 4 aastane vend on) remonti tegema, neljapäeval loodame tapeedi seina saada, õhtul siis ka kohe mööbel sisse – narivoodi, kirjutuslaud ja riidekapp. Meie vabatahtlikud on aidanud ka selle pere kanalisatsiooni korda teha, elektriga jamad on samuti juba likvideeritud. Elu edeneb – pereema leidis ka töö!

Täname kõiki kaasamõtlejaid ja häid aitajaid.

Head õhtut.

05.06 Tere õhtust. Kõigepealt Eline kokkuvõte päevast:

Hei, saime alles nüüd koju. Vanemal pojal oli tantsutrenni hooajalõpupidu ja käisime Piia juures uute stangede jaoks torusid parajaks tükeldamas. Hommikul käis meid külastamas Reili Violante mööblist ning pakkus vatiini, sain aru, et päeva peale said ka ise temaga jutule ja tuleb vedu.

Britsu ja Kiku olid hommikused esimesed külastajad, tulid koolist, tunnistused ühes, ega seal miskit rõõmustavat polnud. Peale Karina tunnistust sain aru, et AA ranna inglise keele laager tuleks lastele kohustuslikuks teha :)

Avastasin, et laos asuv pisike külmik töötab ning saame ehk seda suve poole kasutada. Postkastist leidsin täna uue kuu ajakirjad-Muumi ning Kodu ja Aed ja kiri Ivolt. Täna käis taas Kalle, kes meile juba mitu korda on oma tumedat sektsiooni pakkunud, ma ütlesin, et see meil meeles, aga transpordiga teema, ning alati pole mõtet kõike mööblit meile ukse taha tuua, vaid otse abivajajatele. Kuna üks pere just sektsiooni küsib, helistasin ja tegin neile pakkumise, et ise tulevad järele-lubasid homme helistada ja teada anda. (perek XX) Kahro ja Rene käisid, jõime koos teed ning lobisesime veidi.

Tüdrukutel tuli mingi idee ja äkitsi algas meil kunstipooltund-küüll vehiti värvide ja pintslitega, ise olid ka üle kere ja riiete värviga koos, nagu ka meie kohvilaud, mida mina hiljem puhtaks üritasin nühkida. Inge käis läbi ning ostis osa letialust kaupa välja :)

Ühe pere lapsele leidsime kibekiirelt pükse, kuna õnneks just seda suurust olin laost kotiga märganud, töö läks suht kiirelt. Sorteerisin ka mänguasjade kastid ära, vahelduseks, seal olid kõik mängud ja nupud ja muud kannid segamini, ehk paariks päevaks on veidi korrastatum :)

Eline

Minu poolt tänaseks nii palju lisa, et buss on leitud, millega “Gideoni” laagrisse sõidame, Ida-Virumaale, Aa randa. Saime selle vist tõesti nii odavalt kui üldse võimalik. Ja taaskord peame tänama Tiiu Paloveeri, kes meile selle bussi ja madala hinna organiseerida aitas.

Panin täna ka meie facebooki lehele üles http://www.facebook.com/pages/MT%C3%9C-Saagu-Valgus/152597708142015, et võimaluse korral aidataks laste laagrisse saatmisel. Seal tuli üks ärritunud vastus – miks kerjate, pöörduge parem riigiasutuste poole! Püüan bussi maksmiseks ka pöörduda, täna hakkasin projekti kirjutama, saades vastuse, mis hinnaga buss saada meil õnnestub. Loodan, et saame toetust. Mis puudutab muud, siis pole parata, olukord on nagu on, ilmselt olukord ka niipea riigis selles osas ei parane, aega oodata ei ole aga, eriti noil lastel. Kui aidata saab, siis pole liiast aidata.

Siin aga nüüd üks armas pilt tänaselt põllult, selline näeb välja kiivitaja udusulgedes poeg. Neid oli põllul ringi siblimas kokku neli, ema kutsus neid ärevalt ja pikkade piiksatustega ära, aga ei, ikka lähemale tulid, et kes siin pildistab… Kuni nende emme lendu tõusis ja mind hirmutama kippus. Oli väga jube tõesti, panin kompsud kokku ja jätsin nad rahule. :) http://et.wikipedia.org/wiki/Kiivitaja

Head õhtut ning kohtumiseni homme, SVFis!

 06.06 Kuna palju paberitööd on mind veel täna õhtul ootamas, ärgu pahandatagu minuga kuiva ja lühildase aruandluse pärast, ei ole aega “vilusuveerida”! Kiired ajad meil.

Esiteks. Hommik algas viie lapsega üksi jäänud ema abistamises, leidsime tekke, rätikuid, kardinaid, patju, madratsi, toidunõusid samuti. Otsime nüüd sellele perele kaht madratsit, lastele – 90 x 200 suuruses. Need madratsid peaksid saama narivoodile, mis neil praegu olemas on ja kasutusel, lapsed magavad aga naril ilma madratsiteta. Ka selle pere lapsed tulevad meie laagrisse kaasa.

Teiseks. Täna toodi üksjagu annetusi, ostjaid palju ei käinud, mis oli küll kurb, kuid andis võimaluse sorteerimise jms tegeleda. Ning lapsi oli meil täna palju, kõik olid abiks ning tegutsesid ja tahtsid kaasa lüüa, mis iganes me ette ka ei võtnud. 12 aastane Rait oli täna hästi tubli, täitsa mehe eest väljas!

Kolmandaks. Helistas meile Vesa Viitaniemi Soomest ja teatas hea uudise, meie koostöö algab juba augustis! Kui on meil uusi lugejaid või keegi juba enam maikuu päevikus kirjutatut ei mäleta, siis lühidalt meeldetuletuseks, et Vesa Viitaniemi esindab Soome Ärimeeste Ühingut:   http://www.missionmen.fi/ . See on väga hea uudis, kuid… taaskord tuleb abi Eestile välismaalt, natuke häbi on… Eesti vastav organisatsioon meid külastanud veel ei ole, kuid ehk on nad siis midagi muud vajalikku ära tegemas. Ütlen seda ilma irooniata.

Neljandaks. Helistasin läbi pered, et välja selgitada, kes on Gideoni laagrisse kaasa tulijad. Ikka sama probleem – ei ole transporti ja nii mõneski maapiirkonnas sõidavad bussid väga harva. Kokku ongi meil juba 50 inimest kes tulevad, mõned õpetajad sealhulgas. Ma ise lähen oma autoga, siis ei võta bussis ruumi ära. Ja üks laps, kes niiväga kaasa tulla tahtis, peab kahjuks just samadel kuupäevadel oma suvetöid koolis teostama. Aga nii need asjad käivadki, ise ilu tegija! Lubati järgmisel aastal mitte suvetööle jääda. No, elame-näeme.

Viiendaks. On üks tore firma Eestis “Veeta pesu”. Meie täname seda firmat abi eest!

Kuuendaks. Kirjutas meile Ivo, Pärnust, meie hea sõber – Ivo Ilmsalu. Ja ta kirjutab:

/…/”Lugesin eile viimase nädala sissekandeid Su päevikus. Loen regulaarselt kord-kaks nädalas. Meelitav on lugeda Su muretsemist, et ma võiksin olla solvunud millegi peale. Kinnitan siiralt, et pole mitte. Pole ju minu moodi, et ootaksin ametlikku kutset, tulen ikka südame sunnil.Loen seda kutset ridade vahelt ja mõelge, et olen igapäevane külaline SVFis, sest mõtlen iga päev Sulle ja teie tegemistele, rõõmustan kordaminekute üle ja olen nii mõnigi kord kurb, kui kõik ei laabu nii nagu võiks ja peaks. Tänavune kevad on aga minu jaoks hoopis teistsugune…” /…/ 

Ivo, meie soovime Sulle alati kõike paremat ja loodame Sind ikka meie seltsis näha! Sa küll ei kirjuta, mis täpselt Sul teisiti on, aga loodan, et kui tervisega midagi kehvasti, siis ehk paraned pea! Meie ja meie lapsed samuti – puhume Sulle kõik koos siit Raplamaalt tervistavaid tuuli! 

Ja seitsmendaks. Ka laste linnalaager Raplas hakkab tasapisi ilmet võtma, nüüd on teada enamvähem kõik lapsed, kes sellest osa võtma hakkavad. Ehkki ma juba ette tean, et lapsi hakkab osalema palju rohkem, kui plaanitud, sõbrad ju ka vahel kaasas jne. Kuna selle laagri tegevuse juurde kuulub ka laste toitlustamine, siis ilmselt tuleb meil koka poole pöörduda, kes konkreetse hinnaga toidud igaks päevaks valmistab, sest ei hakka ju kedagi ilma jätma! Nii et – lapsed “restoranis” lõunal meil käima ei hakka. Aga selle üle veel arutame, kes ja kus.

Kaheksandaks. Ka remont ühes peres laabub nüüd, täna kisti seinad paljaks, poiss ise tegi, homme tapeet peale ja õhtul viime ära Viimsist annetatud ilusa mööbli. Üks naine, kes kategooriliselt nõuab, et teda kodulehel ei mainitaks, aitab seda kõike meil teha, viib ja toob jne. TÄNAME SÜDAMEST! Tapeet, mis poiste tuppa seinale läheb, on meile samuti annetatud – ka selle eest täname annetajaid. Saame poiste toa korda, siis võtame 12 aastase poisi korralikult käsile! :) Ehk – kuldse peaga poiss, aga laisk nagu vihmauss!

Üheksandaks. Oleme nüüd ka SWEDBANK panga annetuskeskkonnas üheks abisaajaks valitud: https://www.swedbank.ee/about/support/donate/projects

Kümnendaks. :) Nüüd õpetaja Katrini kokkuvõte tänasest SVF huviharidustunnist Märjamaal:

Tere hilist õhtut!

Sain nüüd ka mahti arvuti taha istuda, et meie tänased toimetused siin kirja panna. Suvised õhtud venivad nii pikaks, ei saa aiast tuppa kuidagi. 

Aga nüüd siis päevast meie huviringis. Täna jälle raamatukogu ruumides, ehk siis avatud muuseumis. Lauad on vähemalt olemas, kus peal kunsti teha. Eks peame olema ettevaatlikud, et midagi ära ei määri :(  Riiulit ei ole, asju ei ole… Tiina tõi meile autost vähemalt vakstud laudadele panemiseks, eriti suured tänud raamatukogu toredatele naistele, kes vajalikuga abistasid.

Võtsime siis ette kottide trükkimise jälle. Laura käis läbi, tõi kotid, värvid ja šabloonid, mis ta oli valmis teinud. Kotid tulid meie arust toredad, natuke veel viimistlemist vajavad ehk. Kuna tänasest hakkas ju ka koolivaheaeg, olid kohal meie 3 kõige tragimat kunsti-tüdrukut, Tiina Liisu, minu Ragnar-Tristan ja uus poiss Rainer, kes osutus üliinnukaks tegijaks, ja nagu ma talle kiituseks ka ütlesin, pole meie ringis olnud veel nii usinat last, kes enda ja teistegi järgi hea meelega ka koristab. Lubas kindlasti veel tulla, nii väga meeldis talle. 

Vahepeal kinnitasime keha pudinguga. Lõpetuseks mängisime Twisterit, mis lastele hirmsasti meeldib. Ja kuna on käes KOOLIVAHEAEG, kibelesid lapsed juba ujulasse, kus muide mõned saavad tasuta käia. Nii lasingi nad priiks.

Toredaid suveõhtuid teilegi ja uute muljeteni!

Katrin.

Ilusat õhtut kõigile!

07.06 Tänan päev SVFis oli töine, ehkki kirjutan alles meie ruumides töölaua taga olles, nii et – tööpäev meil jätkub. Kell on 18. 52, ning kuna veame Markusele mööblit täna, siis on meil majas kauem tegemist. Pakkisime ka kaks tekki, patju, voodipesu, käterätikuid, kardinaid jne kaasa. Kuna meil SVFis toimekad naised tomatid kasvama panid, siis arvasime, et kingime Markusele aknalauale kaunistuseks ka ühe tomatitaime, hoolega istutatud ja varsti valmis punaseid maitsvaid mugulaid peale kasvatama. :)

Täna käis meil palju annetajaid. Samuti ostjaid. Saime aga siiski aega koristamiseks, olid abiks meil Gerly, Inge ja Anneli. Ubuntu samuti aitas/aitab meid – praegugi veel nad ühe SVFi poisiga veavad asju, ikka Markusele. Ka mõned meie tüdrukud läksid kaasa, et aidata veel teha, mida teha tarvis. Britsu, meie sporditüdruk, on alati abivalmis. Nii nad meil nüüd edasi-tagasi saalivad, ega ühe korraga asju ära ei vii. Ka Markus ise ja tema sõbrad aitavad vedada.

Täna oli meil majas, ütlen siinse tegutsemise vahepalaks, umbes 12 last. Niisama mängiti ja puhati, aga täideti ka patju. Süüa küsiti samuti… Tegime siis võileibu kõigile, jagasime nii, et kõik rahul ja õnnelikud olid. Ka viis õuna jagasime omavahel ära, igale tükk. Ja natuke kommi peale.

Toitlustamisega on nii, et meie ei või seda teha, meil ei ole luba niisuguseks asjaks. Seitse kraanikaussi meil küll on, :), aga inimest, kes tahaks ja kes paberite järgi ka võiks kokana meil tegutseda, sellist inimest leida ei ole meil õnnestunud, ehkki oleme otsinud ja “maad kuulanud”. No, iga asi omal ajal, ei saa ka tegutsemisega tegutsemist lõhki ajada, eksole.

Nii, mis veel. Ka Tiina Märjamaalt saatis juba kokkuvõtte, kohe selle avaldan, enne veel ütlen, et lisaks 50 kohalisele bussile, et sõita Gideoni lastelaagrisse, otsime nüüd ka veel mikrobussi juurde, lapsi on palju, kõik tahaksid niiväga kaasa tulla, keda sa võtad/keda sa jätad, eks, ning – annetusi õnneks praegu laekub, täname väga ja loodan, et kui nii edasi läheb, saame ehk hakkama!

Ega muud. Ilusat õhtut meie poolt, tänud kõigile tänastele inimestele, kellega rõõm kohtuda oli. Lisan mõne pildi tänasest veel, meie üllatuskülaline – Anneli karvadeta kass, kellest väga kahju on, et ta vaeseke külmetades elama peab. Ehkki Anneli tema eest head hoolt kannab, tema soojendamiseks on kõik vajalik/võimalik ette võetud. Aga jah. Selline näeb siis välja inimeste kätetöö…

Nüüd Tiina:

 Tere kõigile!

Täna plaanisime hakata valmistama gümnaasiumi keraamikatoas savist vaasi. Kuna aga saviringi õpetajal tuli kiire asi vahele, pidime voolimise lükkama reedesse. Saime  kavandid valmis teha ja omad mõtted välja öelda. Arvan, et tuleb päris huvitav ja omamoodi töö, mis siis iseloomustab meie toredat ja harivat ekskursiooni. 

Mina sebisin täna vallamaja ja perede vahel. Vallas käisin mikrobussi küsimas ning peredele viisin infot laagri kohta. Kokku külastasin kümmet pere. Kõik olid väga tänulikud ja palusid tänusõnad edasi anda nii Siirile kui ka annetajatele. Loodan, et lapsed ka ise oskavad seda hinnata. Hetkel on küll kõik ootusärevuses. Hirmsasti tahetakse proovile panna oma inglise keele oskust ning vastupidavust kodust eemal olles. 

Vaatasime lastega koos üle minu kontoritarvete tagavarad- leidsime 8 märkmikku, 2 pakki märkmepabereid ning 5 joonelist vihikut. Neid läheb lastel laagris vaja märkmete tegemiseks.

Tüdrukud olid juba täna kärmed kirjutajad: mida vaja kaasa võtta, mis kell on väljasõit, milliseid tegevusi üheskoos teha – kõik  pandi kausta kirja. Juhiti poiste tähelepanu sellele, et nad oleksid viisakamad.
Koos käisime vaatamas vallamaja juures olevaid elektriautosid. Saime teada, et aku peab vastu  64 km, millele järgneb 8h laadimist. Kui tööle panna soojendus, kojamehed tühjeneb aku ning kiireneb vajadus aku laadimiseks. Autojuht rääkis, et peavalu tekidabki just sõidetud kilomeetrite arvestamine- kui ei jälgi, jääd teele. Poistele muidugi pakkus kõige rohkem huvi laadimine- keeratakse ära bensiinikork ning
sinna kuhu oleme harjunud panema bensiinipüstoli, pannakse elektriautodel laadija. Uskumatu kuhu on jõudnud tehnika areng. 
Tänaseks vast kõik. Homme alustame kell 12.00 keraamikatoas.  Kindlasti peavad lapsed olema vaikselt kuna majas toimub põhikooli matemaatikaeksam.
Hoiame pöialt eksami tegijatele!

Tiina ja lapsed

Ja midagi ilusat lõpetuseks veel – pilt Markusest (paremalt esimene), tema armsast väiksest vennast (pildil prillidega väike poiss) ja sõpradest, kes üheskoos aitasid Markusel mööblit tuua, tuba kaunistada ja elu ilusamaks muuta. Toredad ja asjalikud lapsed, indu ja tegutsemiskihku täis. Kõigil oli hea meel tulemuse üle. Tänud ka Ubuntule, kes vedada aitas ning Gerli Kiluskile Viimist, kes perele mööbli annetas.

 

08.06 Nii. Palju tegemist oli meil täna. Majas olid Inge, Anneli, Hanneli, vahepeal ka Eli ja, mina. Õhtul liitus meiega ka Ubuntu, kes kõige muu tänase tegevuse kõrvalt meile homseks laste jaoks ka telgi organiseeris. Teavitan nüüd veelkord, olenemata ilmast toimub meil homme kl 9.00 – 16.00 kirbuturg “Saagu Valgus”. Kui sajab, saame lauad sisse seada ja olla ja müüa ja suhelda.

Eli aitas täna mul valmis kirjutada ka projekti, et meie tegevusele toetust küsida. Saadame selle veel täna teele. Mulle tundub, et sügisest saame mitu inimest tööle juurde võtta, nii peamegi tegema, oleme suureks kasvamas.

Soovitan kõigile, Olari Taalilt taaskord paljuütlev artikkel, nendele asjadele tasuks meil kõigil natuke sügavamalt mõelda: http://www.epl.ee/news/arvamus/olari-taal-me-ei-joua-sellist-eestit-uleval-pidada.d?id=64512014

Kõik algab suhtumisest. Kui hea meel meil täna no oli!!! Et kõigest täpsemalt rääkida, peame alustama… Oleme seda mitmel korral juba siin lehel maininud, et oleme uue ruumi tegutsemiseks juurde rentinud. Elinega oleme plaaninud, et uues ruumis avame SVFi  hipiosakonna, harivaks moetööks lastega, müügiks ostjaile jne. Ka oleme plaani pidanud moekunstnik Reet Ausiga, et tema kollektsiooni püsiv stange võiks samuti meil olla, kuna ka SVF oma stange neile Tallinnasse varsti avatavasse kauplusse viib. Nii. Aga! Sellisel juhul on ju tarvis korralikku letti, eksole. Nüüd selle meile kohalikud meistrid ka valmistasid! Ning – nelja mehega see meile täna tuppa tõsteti. Väga ilus töö, puhtalt ja meisterlikult valmistatud, ehk siis – hoolega, muidu ju tulemus nii hea ei oleks – nõustute minuga? No, kui näinud pole, kuidas nõustuda? Panen üles pildi, mehed ka ise on peal. Oli meil jutt, et toetatakse meid tasuta tööga, vaid materjal tuleks meie poolt kinni maksta, nüüd õhtul saabus mulle postkasti “arve”, millel pealkirjaks: “Müügileti arve 1000. – :), :), :), :)” Ja kirja sisu järgmine:

Tere,

Tegime eraldi kooseleku :) ja juhatus (Peep ja Heitti) otsustas, et kuna see töö ja toode lähevad heategevuseks, siis ei hakka me ka arvet esitama. Meil on hea meel, et saime anda omapoolse panuse teie auväärt ettevõtmisesse.

Kõike head, Hepe Puidu meeskond

Nii. (Mõtleme nüüd Taali artikli peale korraks veel.) Eelista Eestimaist ei ole sugugi niisama jutt, kui mõelda laiemale pildile, ehk siis kogu ühiskonna “veresoonkonnale”. Nüüd siin selle suurepärase puidufirma nimi: OÜ Hepe Puit, asukoht: Raplamaa, Kehtna vald, Ingliste, ja mehed, kes leti valmistasid ning kohale tõid: Peep Lepikult, Heitti Tuisk, Priit Nõmmik ja Jüri Raadik. Täname ilusa töö eest ja soovime teile kõigile häid õnnestumisi ka edaspidiseks ja edu firmale! 

Ja täname ka Ubuntut, kes täna lastele pizzat tõi. Söödi mõnuga, kuna kõhud olid tühjad kõigil. Meil on ka lapsi, kes hommikuti päris söömata meile tulevad, tänagi pidime keetma kiirnuudleid. Ei maksa küsida, a mis – a kus, ja miks lapsed kodus hommikust ei söö jne. On omad põhjused selleks. Nagu igaühel parasjagu oma olukorraks omad põhjused on. Lapsed aga sõid, jõid ja olid rõõmsad. Ja kõik oli hästi.

Täna päeval juhtus meil SVFis tore lugu. Sorteerisin riideid, kui korraga tuli kange tukk peale. Ütlesin Ingele, saaks 15 minutit magada, suur unistus mul. :) Läksingi meie puhkenurka, kerisin ennast sohvale kerra, tõmbasin teki peale ja võtsin nõuks korraks puhata. Tulid kõik lapsed, panid suured põrandapadjad maha, nemad ka päevaunele. Nii üks väike poiss, Raol, aga keris samuti ennast sohvale, teise otsa. Teine väike poiss, Riko, läks suurde tugitooli – padi pea alla, tekk peale. Siis üks tüdruk hakkas kareda häälega ning veidi veerides meile “Kolme põrssakest” ette lugema: ” Eeeelasid kord kkkkooooolmmm põõõõõrssssakest…” :) Panime kõik silmad kinni. Poes ostjad vist ringi liikusid, Inge neid tasakesi juhendas, kuulda oli, ja äritööd teostas. Isegi mu telefoni võttis ta viisakalt poolsosinal vastu, lapsed ju magasid: “Tervist, Siiri praegu ei saa rääkida… ” :) No, jäime siis tuttu, kommid keele all. Mina magasingi 15 minutit päriselt, mida tegid lapsed, seda ei tea, aga kui üles tõusin, olin üleni tekkide ja patjade ja mänguasjade keskele mässitud, lapsed hoolega minuga tegelesid, isegi sääski aeti eemale… :) Päris meeldiv tunne, kui niimoodi hoolitsetakse… Tore. Kaks poissi aga tegelesid pildistamisega. Et aga meid kõiki jäädvustada, võttis Hanneli hoopis lõpuks kaamera ning klõpsatuse tulemuse panen kõigile imetlemiseks, usun, et igaüks sellises pesas ennast hästi tunneks. :) Selline oli siis meie puhketund. Tõeline, tõeline puhkus. :)

Õhtul panime kõik valmis, et homme lihtsam turgu alustada oleks. Igatahes ootame homme kõiki, lapsed on ka platsis ja me ise samuti! Ja veel, oleme saanud ka kokkuleppele, kes meie linnalaagris lastele süüa valmistama hakkab – Hanneli, sest ta ju ongi päriselt kokk.

Lõpetuseks ka üks isiklikumat laadi lugu. Nägin eile öösel und, et mul oli kontsert. Enne kontserti pidin aga kõne pidama. Mida rääkisin, ei mäleta. Kuid viimane lause mind äratas nagu püssist: ” Ja Orav on abielus Rattaga!” Nõnda et – tööle, tööle! :) Homseni!

09.06 Laupäev. Kirbuturg läks väga kenasti, ostlejaid oli palju, müüjaid samuti. Ehkki, hommikul ju sadas Raplas vihma! Kl 10 oli aga vihm üle ja kell 11 oli ilm juba väga ilus! Kl 11 saabus ka Pipi. Tema ja laste jaoks olime oma õuele üles sättinud suure telgi, terve hommiku Ubuntu, Rait ja Ljuda telki nagu puzzlet mõistatasid, kuid jah – saadi kiiresti kokku ja “maja” valmis. Tõime ka matid ja padjad sisse, oli lastel oma rõõmus paik seal täna.

Mida tegi Pipi? No mida iganes! Isegi pea peal seisti, lapsed aina naersid ja imestasid. Kommi püüti õhust ja … mis veel kõik. Ausalt öeldes ei olnud aega jälgida, meil oli ju palju lapsi, palju rahvast, palju annetajaid, palju sorteerimist jne, jne. Praegu, kl 15.20, on vaikus majas. Kõik on oma laupäevased käimised ja tegemised hommikul ära asjatanud, nüüd ainult veel lapsed meie juures mängivad, Ubuntu eestvedamisel. Täna tuli meile ka uus tüdruk, teda kasvatab vanaema, isa pidavat napsutama, ent ema ei olegi see laps mitte kunagi näinud. Vaatame, millega saame abiks olla, eks elu ise ka juhi ja näita.

Inge aitas täna meil kohvilauda korras hoida, pakkusime taas nii teed kui kohvi. Ka küpsised olid laual ning õunaviilud. Lastele valmistas vanaema Inge, nagu ta ennast ikka nimetada tavatseb ja nagu me lapsed ka juba teda nii kutsuvad, võileibu. Kommi on meil veel sellest ajast alles, kui käisid Annaliisa Vinnal ja Terje Mander, kes suure hulga maiustusi Kalevist meile kaubelnud olid. Kommi jagame jao kaupa, muidu võibki juhtuda, et hea asemel hoopis halba teeme. Aga kommi küsitakse meie käest alatasa ja lõpmatuseni. No, vahel saab, aga vahel ka mitte! :)

Ka abivajajad käisid täna. Saime anda ära pakitud abikotid, leidsime muudki, veekeetjaid, lapsevankreid, nõusid jne. Ühele kohalikule sotsiaaltöötajale andsime terve kastitäie asju, viiakse vanurile, kes üksi jäänud on.  Saime ka ühele vanemale mehele anda teki, kuna korterid Raplas pidavat nii külmad olema, et isegi teki all sooja ei saa. Pole parata, pikk ja külm kevad sel aastal. Ega saa ka radikaid tööle panna, elektriarve kohe laes. Nii on, nagu ka Jüri Mõis nüüd meedias maininud on, et eesti rahva vähene arv vaesusest tingitud on. Kahju ainult, et seda alles nüüd märkama hakatakse, loodetavasti mitte liiga hilja…

Aga tänaseks kõik. Kohtume esmaspäeval. Ilusat nädalavahetust kõigile.

11.06 Esmaspäev. Täna hommikul oli SVFi perenaiseks Inge. Mina saabusin Tallinnast, kus lennusadamas asju käisin ajamas, kl 15. Kuna Inge lastega pahandanud oli, siis oodati SVFi ees trepil, et millal juba mina ükskord tulen. Vihma sadas. Mõnel lapsel olid sokid märjad, mõnel külm jne. Sai siis sooja teed tehtud ja sokid vahetatud. Asusime tegutsema. Rutiinsed tööd. Lapsed aga mängisid ja soojendasid end.

Et lood nüüd nii on, et Hanneli siiski meile kokaks ei tule, otsisin täna teisi variante. Homme saan SVFis kokku inimesega, kes võib-olla meid hädast välja aitab. Loodame. Kui muud välja ei mängi, siis on ka võimalus lapsed sööklasse sööma saata, 2,50 euro eest lapse kohta nad suppi vast ikka saavad. Räägin siis meie linnalaagrist, mis algab 18.06 ja lõpeb 30.06. Ja üldse, üha enam tundub, et toitlustamise osas tuleb meil midagi tõsist ette võtta. Ka “Mamma” lubas meid edaspidigi toetada, kui neil midagi üle jääb. Loodetavasti jääb.

Nüüd Aa rannast ja laagrist. Kokku sõidab meid bussiga täpselt 50 inimest, mina ja veel mõned läheme oma autodega. Lapsed ootavad sõitu väga, ka meie ootame seda – saab kindlasti väga vahva olema.

SUUR TÄNU ANNETAJATELE, TÄNU KELLELE LASTE SÕIT AA RANDA TOIMUMA SAAB: 

Mees Metsast

Sten Schwede

Ragnar Ahtijainen

Elen Ahtijainen

Aive Lepik

Triin Kurro

Ene Ergma

Katrin Pavelts

Piret Pallase

Maret Maripuu

Ivo Ilmsalu

Aare Heinvee

Karlos Ohtra

Kersti Karu

Aare ja Seija Sinijoki

Mari ja Andrus Sumberg

Ester Tuiksoo

Ka kolmele anonüümseks jääda soovinud annetajale suured tänud!!!

Kokku laekus annetusi 1146.50 eurot. Selle raha eest saame sõita ja saame kõigega hakkama, kogu laagris oleku eelarve koos sõidukuludega on meil praegu 1040 € + sellele lisandub teele kaasa ostetud söök, on ju teada, et osad lapsed, kes kaasa tulevad, ei ole hommikustki söönud.  …SVFist on nii mõnelegi lapsele saanud teine kodu, ilma teieta, kes te annetanud olete, me aga mittüht lille liigutatud ei saaks, ega maksaks meil ka kõneleda edusammudest! Nii et veelkord – palju, palju tänu teile kõigile!

Tänasest veel nii palju, et nüüd Tiina kokkuvõte Märjamaalt, mis ja kuidas seal täna läks. Natuke teeb see kokkuvõte mind murelikuks, aga loodame, et saame asjad korda seal. Peab aga jälle helistama ja selgitama jne. Siis no selgitame, mis seal ikka. Minu poolt nüüd aga kõigile head õhtut, kohtume homme!

Tere!

Tänane vihmane ilm ei meelitanud meie lapsi huviringi. Olime koos  minu klassis kolme poisi ja kahe tüdrukuga.

Kirjutasime kottidele SVF kodulehe aadressi. See osutus väga vaevanõudvaks tööks. Poistele see tegevus eriti ei meeldinud. Margo oli leidlik ja hakkas poistele õpetama paberist karpide meisterdamist ning purjelaevade voltimist. Lõpuks oli terve klass laevu ja karpe täis. Karpidele joonistasid lapsed pliiatsitega erinevaid mustreid. Üks poiss arvas, et sellist karpi on hea kasutada tikutopside hoidmiseks. Eks nad siis ise kodus otsustavad, milline on valmistatud eseme otstarve.

Lapsed tahtsid ka veidi aega niisama olla. Üheskoos poeti laudade alt läbi ning mängiti tagaajamist.

Natuke õnnetud oleme me siiski ka. Nimelt meie raamatukogus olev ruum on muuseumiga ühises kasutuses olles tegevuse jaoks suht võimatu. Pidevalt tuleb jälgida, et lapsed midagi ei katsuks, et ruumist ei oleks juttu kuulda – ühesõnaga teeme tööd suure pinge all. Katrin helistas täna ja kurtis, et tundis ennast esmaspäeval üleliigsena. Pidevalt käisid muuseumis külastajad, ei võinud jätta ruumi meie asju jne. Tööd viis ta kuivama raamatukokku.

Täna helistas Tiina Kokemägi ja me leppisime kokku, et tegutseme suvel ainult tema ruumides. Kui aga ka sügisel jääb muuseum külastajatele avatuks, tuleb midagi välja meil mõelda.

Ilusat vihmast õhtut!

Tiina, Laura ja lapsed

12.06 Teisipäev. Paistab, et ilmad hakkavad paranema, täna oli veidi isegi Päikest näha, aga sooja pole veel kuskil. Vähemalt meie ruumidesse see imbunud ei ole, nii me endiselt jahedas hästi säilime. Lapsed aga lippavad ringi, neil külm ei ole. Ja on väga hea, et meil oma õu on, seal mängitakse, hullatakse või ollakse niisama koos. Nagu lapsed ikka, ka kisa tehes ja kõvemat häält, mida vanemad inimesed tihtipeale sallida ei pruugi. Et kui laps natuke rohkem jookseb või häälele voli annab, kohe on paha ja kasvatamatu! Sõdime siis Okta Centrumi koristajatega, nemad ei kannata meie lapsi silmaotsaski. Et – mis nad siin jooksevad muudkui sisse-välja, sisse-välja või mis trampimine see olgu! Üldse, olen tähele pannud, et paljud vanemad inimesed lastele oma “õpetustega” hoopis liiga kipuvad tegema ja lastele eemaletõukavaks end sellega muudavad. Arvatagu mida tahes, aga kõige parem kasvatamise meetod on ikka suunamine, mitte käsud ja trahvid ja laste kallal tänitamine. Just tänitamine. Masendav.

Täna käis meil ka Mees Metsast, kui mäletate eelmistest päeviku sissekannetest. Ta tõi meile kaks madratsit, mida otsisime viie lapsega perele, keda kasvatab nüüd ema üksi. Püüdsime võtta ühendust telefonitsi, kahjuks ei ole telefon sees tal, seega proovime nüüd homme teda Kehtna sotsiaaltöötaja kaudu tabada. Täname aga Meest Metsast.

Täna käis ka uus abivajaja, naine, kes ei leia tööd ja kes on kahe lapse ema. Tema vajab pesumasinat. Kui on kellelgi ära anda ja on ikka ka töökorras, palume abi.

Täna pakkis Lii meil laos neljale perele abipakid valmis, üldiselt saime anda kõike, ainult jalatsitega napib, ei ole kõiki suuruseid jne.

Käis täna meil ka mitu annetajat, isegi Tallinnast, Viimsist tuldi kaupa tooma. Toodi voodipesu, lastele saapad jms. Riideid toodi täna meile palju, samuti nõusid. Homme hakkame sorteerima. Tänane päev kulges pool päeva kirjutamisele, arvutis, teine pool aga stangede korda sättimisele. Lapsed aitasid. Ja lapsi oli meil täna palju.

Leidsime ka inimese, kes meile nüüd toitlustamise ära korraldab. Tema on Raplast pärit ja tegelebki igapäevaselt toitlustamisega. Kuid ta ei lubanud enne endast rääkida, kui töö tehtud on. Seega me ka ei räägi, aga seda võime ikka öelda, et üks suur mure meil täna tema poolt antud nõusolekuga lahendatud sai. Tore.

Mis veel. Lastelaagriga on nüüd ka kõik korras. Pakkisime kaasa varuriideid, igaks juhuks, kui kellelgi midagi vaja peaks minema. Ka karbi ravimitega võtame kaasa. Ja tuleb meil kaasa ka Eli Sukles, kes lastega kivimaalinguid jms laagris ette võtab. Võtsime ühendust ka ühe firmaga, kes Eestis puuviljade turustamisega tegeleb, küsisime, kas nad saaksid meid toetada õunte, pirnide ja banaanidega. Jäime nüüd vastust ootama. Loodetavasti homme selgub. Võib ju olla, et neil ka midagi seisab või üle on, aga samas saaks veel toiduks kasutada. Uurimine keelatud ju ei ole, misiganes see vastus siis ka olema ei saa.

Meie Gerli, kes lastele terve talve vaibakudumist õpetanud on, valmistub aga linnalaagriks. Täna arutasime, mida meil olemas on ja mida juurde muretseda tarvis oleks. Ühtteist me ikka ostma peame, selleks oleme ka Rapla vallalt toetust saanud, nii et saame hakkama.

Ka Märjamaa vallavanemale saatsin täna kirja murega, et mis hakkab saama SVF huvihariduse ruumidest. Lapsed võtavad nii kenasti tundidest osa, joonistusvõistluselt toodi sedavõrd lühikese kooskäimise peale (Märjamaa SVF tegutseb alles märtsist 2012) isegi kolmas koht ära, Tallinnast, see juhtus mais. Pluss! Eestvedajad – Tiina, Katrin, Laura jt, on lihtsalt võrratud inimesed ja KUI ETTEVÕTLIKUD veel!, seda peaks ju ometi tunnistatama. Kui me nüüd asja pooleli jätaksime, oleks kurb küll, eriti neile lastele. Vot, ma ei saa aru suhtumisest…  Oma valla lapsed ju…

Kui nende lastega ei tegeleta, on see Eesti jaoks “kadunud grupp inimesi”, kuna muud võimalust enda arendamiseks neil lastel ei ole ega tule. Seda teatakse ju valdades ka, eks. Uskumatu lihtsalt, et nii olulist tegevust, mis valla noortele särava vaimuelu kingib, vääriliselt hinnata ei osata. Tiina Tanseri on tublimast tublim õpetaja, samuti teised. Kahju oleks lõpetada neil, kahju mul, rääkimata lastest.

Aga ega olegi muud. Tänaseks kõik. Ilusat õhtut ja homseni SVFis, kes meile tulla plaanib, või siis kohtume taas homses päevikus.

Ahah, ja siiski veel. Kuhu on kadunud Marian Inglismaalt? Hakka või muretsema… Kirju enam ei tule…

13.06 Oi kui tihe päev meil täna oli! Väga palju toodi annetusi, täname kõiki häid inimesi. Käisid ka abivajajad, mitmed helistasid, et kas neile on juba pakitud jne. Pakime nii kuidas jõuame ja saame, süsteem käib meil nii, anname teada/helistame, kui valmis ja järele tulla võib.

Täna hommikul astus meile sisse Mees Metsast, kaasas omatehtud rabarberikook, lastele piim ja õunad. Lapsi oli meil päris palju päeva jooksul, kokku 15 ringis. Kogu kook söödi isuga ära ja uuriti aina minu käest, kus metsas see mees siis ikkagi elab. :) Kook maitses väga hästi, suured tänud meie kõigi poolt. Tänaseks oli meie lõunatamise mure siis murtud.  Kuna meie päev täna õige pikaks kujunes, siis õunad sõime alles õhtul, kella 19 paiku. Ent sellest hiljem, miks meil nii kaua täna läks.

Päeval saabus meile külaline Argentiinast, Tiiu Botzmann, kellest ka varasemates päevikutes juttu oleme teinud. Lapsed kohe õhinal küsima, kus Argentina asub jne, ka ma ise olin kui üks suur kõrv, sest tead, mis sa tead, mõni asi lihtsalt pole ka enam meeles, eriti, kui muid asju rohkesti meeles tuleb pidada. Saime teada, et Tiiu elab Buenos Airesest 100 km kaugusel, maakohas, ning et ta on loomigi pidanud – lehmad, kitsed, hobused, kanad, haned ja koerad. Kuna ta nüüd aga palju maailmas ringi reisib, siis loomi pole tal enam nii palju nagu varasemalt, alles on veel vaid kanad ja koerad. Lastel oli seda kõike huvitav kuulata ja Tiiu näitas ka pilte.

Tiiu ametiks on psühholoogiline nõustamine, ning tema juhtida on Buenos Aireses ka sama alaga tegelev instituut, sain aru, et see liin, mida Tiiu ajab, on uus ja uuenduslik + Tiiu on kirjutanud ka mitmeid raamatuid. Üks tema teostest peaks varsti ka eesti keeles ilmuma. Tiiust veel – ta on eestlane rahvuselt, kuid kogu elu on ta elanud välismaal, kuna 1944 aastal tema vanemad Eestist põgenema olid sunnitud. Nagu paljud perekonnad tol ajal.

Laulsime lastega Tiiule, oli meil väga tore ja südamlik kohtumine meil. Lastel oli pärast veel tükk aega mõtlemist ja arvatavasti veel praegugi mõtteid mõlgutakse, kui päevale tagasi mõeldakse. Ollakse ju nagu isegi läbi piltide vaatamise ja lugude kuulamise kusagil kaugel ära käidud. :)

Kui Tiiu lahkus, hakkasime nagu mesilased kohe tööle. Meil oli väga palju tegemisi täna! Abiks olid Eli ja Ubuntu ja kõik lapsed. Mida tegime? Sorteerisime kogu tänase annetatud kauba, osa läks ka prügimäele, enamiku annetustest saime aga rahuliku südamega kasutusse võtta. Siis koristasime ladu, siis pakkisime asju veel homseks kaasa, siis koristasime köögi ja huvinurga samuti, siis viisime prügi prügimäele, siis läksid lapsed koos Ubuntuga poodi – ostsime homseks puuvilju teele kaasa + kohe ka pesime need juba homseks ära, siis valmistasime 100 võileiba, igale lapsele hommikusöögiks kaks võileiba + vesi kaasa + puuviljad kaasa + kommid, mida Kalevist meile Annaliisa tõi. Saame ehk sõiduga hakkama, ikkagi kolm tundi umbes tuleb bussis olemist arvestada. Siis… mis veel… Jah, siis pesime ka veel päeval kasutatud nõud, pesime ka põrandad. Kl 21.30 umbes saime õhtule ja uksed suletud. Lapsed viisime koju, ise aga veel kes ja mida.

Täna astus meilt läbi üle tüki aja ka Leili, kes meile meelde tuletas, et ta alati aidata võib, kui aga vaba aega on. Kena, eks me pea meeles! :) Astus läbi meilt ka RebaseAndres-Sarapuu, et kas meil midagi head ja huvitavat leidub. No, kahjuks oli meil nii palju tööd, et ei olnud aega pikalt lobiseda ja nii ta edasi meilt poe poole süüa ostma sammus.

Ka Tiina käis Märjamaalt, et mida veel homseks teha ja kuidas kõik kulgema hakkab. Rääkisime üksipulki läbi ja kõik on kontrolli all.

Egas muud, nüüd ka ise puhkama, homme pikk päev ees. Homme on SVF Eline majandada, kuna lapsed meil kaasas on, tuleb ilmselt laste poolt vaikne päev SVFis. Koristajad saavad rahu nautida. :)

Head ööd ja näeme taas reedel, peale lõunat on osa meist tagasi. Ega maksa unustada ka meie laupäevast kirbuturgu, kõik on oodatud osalema, plats on saadaval tasuta!

14.06 Kirjutame õhtul pikemalt, siit aga otseühendus meie reisile selle pildi kaudu! Lapsed on rõõmsad ja ootusärevad – Aa rand, Giideoni lastelaager, Artur Põld ja 7 toredat ameeriklast meid ootavad, saame natuke kõigest eemale, puhkama! :)  Bussisõit on ajavõit! :)

Alustades nüüd pikemat sissekannet, avaldan kohe esimesena Eline kirja, et anda ülevaade, mis Rapla SVFis täna toimus, alles seejärel kutsun lugeja meiega Ida-Virumaad nautlema. :)

Hei, pole ammu kirjutanud, täna siis taas üle pika aja.

Loodan, et teil on seal Ida-Virumaal ilm sama ilus olnud kui meil siin Raplas ja saate tõeliselt puhata ja välja lülituda Rapla elust.

Hommikupoole ma veidi sättisin asju, vaatasin stanged üle ja korrastasin SVF-i oma äranägemise järgi-no pikk paus on sees :) ja ütlesin endale, et homme teen eksamid ära ja siis saan jälle pühenduda, alustada tuleb ju vargsi.

Alustuseks tänase päeva kõige parem tegu. Südamlikud tänud Mehele Metsast, kes ühele perele taas suure kingituse tegi. Nimelt ootab ühte perekonda kaupluses uhiuus pesumasin, vaja see vaid sealt koju toimetada. Helistasin ka perele, keda see kink ootab ning nad olid väga rõõmsad ja üllatunud, lubasid teisipäeval oma asjadele järele tulla.

Täna pakuti meile ka mööblit jälle, tundus hea pakkumine ja võtsin kontakti. Õnneks asub kogu kraam Raplas, nii et ehk saame kuidagi ära organiseerida. Ja siis käis kuller, kes ütles, et meile on saadetis- Santa Mariast maisitortillad, ikka natuke oli jälle neid kaste :), aga kui lastel hakkavad siin linnalaagrid, saame need mõnuga nahka pista.

Anneli käis ka täna läbi, majandasime natuke lao poolel, tegemist on meil ju alati. Aga nagu ma ütlesin, olen nädala ära olnud ja võtsin täna vaikselt alles hoogu, ega esimese päevaga saa end ära koormata ;)

Annetajaid käis täna ka, Regina Sunni. Täname annetuste eest.

Kohtumiseni homme!

E.

Nüüd Ida -Virumaa. Lapsi oli meil kaasas 48, nagu ikka, nii ka seekord jäi mõni laps saabumata, pole parata. Märjamaalt tulid kaasa õpetajad Tiina ja Laura, ka üks isa oma pojaga tuli kaasa, ning ka temast oli meil laagris palju abi. Aidati sauna kütta, vorste grillida jne.  Raplas ootasid lapsi meie Ubuntu ja Lii, inimesed, kes vabatahtlikena SVFile oma õla alla pannud on, taaskord ei saa neid tänamata jätta, ehkki reklaamimist kumbki ei soovi/talu. Olgu kuidas sellega on, aga jah, väääääga tuuuuublid tegijad!

Mina ise pidin hommikul Tallinnas olema, oli asju ajada. Nii ma kl 15 paiku alles Ida-Virumaa poole veerema hakkasin, kui lapsed ja meie eestvedajad juba ammugi kohad seal sisse võtnud olid. Juba olid selleks ajaks ka esimesed meremõnud ära proovitud, nimelt suplemas käidud. Ja vesi olla olnud soe! Väga meeldiv vastuvõtt mere poolt, igatahes, tõepoolest, sest meie lapsed just suplemist kõige enam ju lootsid ja ootasid.

Toad olid lahedad, veidi nõukaaegse hõnguga, aga samas lapsed nautisid, et said koos olla ja oma “pesadestki” veel seltskonda nautida. Aga see kõik toimus alles hilisõhtul. Päev seevastu oli aga täis tuliseid tegemisi! Kaheksa ameeriklast võtsid meie lapsed joonelt “ette”, joosti ja hullati, mängiti ja kõneleti inglise keeles. Kuidas keegi oskas ja jaksas, mõistis ja aru sai. Üks eakas ameerika daam igatahes silkas kõigist kõige kiiremini!!! – nagu lapsed mulle pärast elavalt ja põlevate silmadega selgitasid, olla olnud meie lastel päris tükk tegu, et temaga sammu pidada. :)

Mina saabusin Aa randa lõpuks pika teekonna järel nii kl 18 paiku, kaasas grillvorstid, kurgid ja tomatid. Artur kutsus meid kõiki, Ubuntut, Laurat, Liid, Tiinat ja mind oma “rantšosse”,  jõime kohvi ning pidasime natuke aru, mis edasi saama hakkab. Selgus, et Artur on kohale kutsunud kohaliku noorte ansambli, kitarride ja süntesaatoritega, nõnda, et kontsert oli soojas!

Kl 19 paiku suundusimegi lava poole, paik asus keset niidetud heinamaad, seal oli küll kõigil väga mõnus ja soe lõhnava heina keskel olla. Kohalik ajaleht “Põhjarannik” oli meile aga imelikul kombel jälile saanud, nende terava silmaga fotograaf oli samuti kohale tulnud, pikk objektiiv siin-seal aina välkumas. Ei teadnudki kohe, kuidas olla või mida teha, aga olime meie nagu olime ja tore meil oli. Kontsert, mis meile esitati, oli me lastele igati arusaadav, sest vene kohalikud noored olid õppinud eestikeelset repertuaari ning valmistunud korralikult ette. Ehkki, vahepeal kippusid sõnad meelest minema jne, see polnud üldse oluline, kuna kõik kokku väga lõõgastav ja parasjagu “hull” oli. Täname kõiki esinejaid, kes meie jaoks vaeva näinud olid! See kõik väga meeldis meile, nautisime kõike ja täie hingega.

Siis asusime ka ise esinema. Lastega koos laulsime “Teel koju”, mis juba nagu veidi SVFi tunnusmeloodiaks saanud on. Lihtne laul, kerge ära õppida. :) Arvan, et meile siiski tuleb täiesti uus laul kirjutada, aga millal aega selleks saan, veel ei tea. Palju on tegemisi, iga asi nõuab oma aja, aga aega kahjuks juurde kusagilt küsida ei saa, vaid ain´t iseendalt, aga praegu endal kohe üldse ei ole, nii et – tutkit brat! :)

Laulsime, mis me laulsime, rändas mikrofon siis edasi ameeriklaste kätte. Lauldi kirikulaule, tuttavaid ja tundmatuid. Meie lapsed veidi võõrastasid. Pärast selgitasin ameeriklastele, et eestlaste jaoks on usk väga isiklik asi, elatakse pigem sissepoole, neis asjus. Sellega oldi päri – eks ole ju nii ka igal pool maailmas või inimestega, ehkki rahvused erinevalt käituvad. Aga jah, päris usuta inimene polegi nagu inimene, ja mina isiklikult ei usu, et keegi ilma usuta elada saaks, nimetatagu seda ükskõik kuidas või milliste nimedega. Mõni usub vaid endasse, aga eks ole seegi usk, ja lootus heale õnnele.

Õhtul, kui Päike loojuma hakkas, meie grillid grillitud olid ja salatid söödud, jalutasime rannale. Kõik lapsed vudisid vette, ujuma! Oli mõnu, oli lusti! Kilgati ja möllati, pritsiti vett ning ka tõepoolest – ujuti. Hoidsime kõik kõvasti silma peal, meie ja kaheksa ameeriklast samuti. Ubuntu oli aga lastega vees. Oma 20 minutit seal ennast “loputati”, kuuldavasti soojas vees, siis aga välja, ja otsemat teed sauna! Seal uus soe sisse ja otsemat teed edasi – voodisse! Käisime naistega kõik lapsed läbi, ega kellelgi külm ole või muid hädasid. Leidsime mõne lapse enda üllatuseks linade vahelt no kohe märgade riietega, õnneks olid meil varuriided kaasas, kuivatasime ja saime uued särgid selga. Mõni laps oli aga otse dressidega linade vahele heitnud, nii väsinud no, saime aga dressid kätte ja viisime muudki uneeelsed “korrektuurid” edukalt läbi. Ja siis pai, ja siis tuttu.

Vot niisugune päev! Väga tore ja rõõmus, vahva suvepäev. Naerdi ju palju ja oldi ju lihtsalt lapsed.

15.06. Reede. Päev 2, Aa rannas. Hommikul kl 9 olid kõigil silmaluugid valla, säravate, või õieti… üliergsate nägudega otsiti tegevust. Kes mängis õuel, kes juba sõitis autodega mööda kitsaid asfaltkõnniteid jne, jne. Kl 9.30 ootas meid aga hommikusöök – mannapuder, saiad vorstiga ja kakao. Nii. Peale seda kogunesime nö kultuurimaja saali. Seal ameeriklased olid sättinud meile üles slaidishow. Kuna meie aga jälle kokkulepitust veidi varem kohale jõudsime, hakkasime laulma. Igasuguseid laule lauldi, nii inglise- kui eesti keeles. Imestasin, kust meie lapsed nii kenasti inglise keelseid lastelaule tunnevad… No kust mujalt, kui ilmselt koolist. Aga ka ameeriklased seda imestasid ja küsisid, kas kõikides meie koolides inglise keelt õpetatakse. No ikka, no ikka – kõlas vastuseks. :)

Vaatasime siis pildishowd. See oli üllatav ja tore. Ilus kingitus meie lastele, kuna näidati ju pilte nende endi eilsetest tegemistest. Iga pildi peale kõlas aplaus, laste äratundmisrõõm oli tõepoolest ehe. Tänuks aga ameeriklastele kena kingi eest tõusime kõik püsti ning laulsime Eesti hümni. See oli liigutav hetk, vähemalt meile, täiskasvanuile.

Siis jälle tänasid ameeriklased meid, kinkides igale lapsele käevõru, mida ise oma äranägemise järgi valmistada saab. Meie õpetajatele kingiti kootud palvelapid, või kuidas öelda, sellised pajalapi moodi kudumid, mis võivad mediteerimise ajal käes olla. Minule kingiti sall ja punane Houston Texase jalgpalli meeskonna müts – “Long Horn”. Kuna mulle jalgpall meeldib (võimaluse korral püüan ikka jälgida), siis oli mütsi üle mul hea meel. Kas ka pähe panen, on iseasi. :)

Ka Eli oli meiega, Eli Sukles. Tema tuli eile hiljem, õhtul. Täna siis oligi tema kord lastega tegeleda, nii kõik hanereas kultuurimajast ennast Eli järel teele seadsid. Mindi rannalt kive tooma, et hakata kivimaalimist tegema. Meie aga teiste naistega läksime ameeriklastega hüvasti jätma, kuna nii nemad ära sõitma pidid, aga ka mina. Mul oli Elinega, kellel täna eksam oli, kokku lepitud, et viimane aeg kl 15 tuleb Raplas tagasi olla. Kl 12 paiku me siis veel kohvitasime Arturi rantšos ( see majake näeb seest tõesti nii välja, ameerikalik kuidagi) ja jätsime hüvasti. Kuid… arvatavasti tullakse meile Raplassegi külla ja nende küllakutse peale vastasin sirgelt, et kui Ameerikasse tulen, tulen kahjuks või õnneks koos kõigi 50 lapsega! See “nali” võeti hästi vastu, aga nalja ma kahjuks küll ei teinud. :) Tegelikult olid ameeriklased nii toredad, et ma usun, et küllap meie lapsi seal kandis hea meelega näha tahetakse, iseasi, kas me nii suure asjaga ka hakkama saame – ju paberid, paberid, paberid!

Kl 15 olingi Raplas. Selleks ajaks olid ka Ubuntu ja teised õpetajad ning lapsed juba sealt poolt teele asunud. Kuna bussi radikas katki oli, tuli aegajalt peatusi teha ja käia tosooli peale valamas, et “katel üle ei kuumeneks”. Nii jõuti Raplasse kl 18.

Ja siis juhtus paha asi. Esimest korda SVFi ajaloos mul silme eest nii mustaks läks nagu läks! Kaks poissi bussist jooksid kiiresti Okta Centrumisse, et pissile pääseda – ikkagi pikk sõit selja taga. Koristaja uksel võttis nad vastu, sõimas kileda häälega ja ajas lapsed välja, pani ukse nina eest kinni. Ma just nägin seda hetke pealt… Huhhh, mis jutt must läbi käis… Mul vist tõusid juuksed ka tõepoolest peas püsti… Igatahes lapsed, ja kõik viimseni lapsed, kes bussis olid ja seda vajasid, tualetis ka ära käisid. Ning koristaja sai teada, et ta südametu inimene on, ja seda ta ka tõesti on, kuna kes inimene jätab lapsed pissile laskmata? A kui endal häda, siis on küll tore, kui pott lähedal, eks! Mu meelest on õõvastav, kui unustatakse inimlikkus…

Ma nüüd ei hakka rohkem sellest edasi seletama, muidu jäängi. Ütlen hoopis, et lastel oli vahva reis, kõik olid rahul ja õnnelikud. Kuna meile täna Santa Mariast tänu Kaidi Mikkusele ka tortillasid tuli, siis saime veel lastele koju kaasa anda, saavad õhtul küpsetada. Ja täna käis ka üks naine, kes nüüd üksi viit last kasvatab, ka temale saime anda nii tortillasid, kui kaerahelbeid, kui pannkoogijahu. Ja Papli talu peremehe poolt kanamunad, mis küll meile söömiseks mõeldud olid, said samuti antud sellele perele, eks meil ikka mõni muna endalgi külmkapis ole, aga neil praegu suur häda käes ja ehk munad aitavad leevendada olukorda.

Veelkord: SUURED TÄNUD KÕIGILE ANNETAJATELE, TÄNU KELLELE SÕIT VÕIMALIKUKS SAI JA LAAGRIS OLEMINE! TÄNAME KA RAPLAMAA OMAVALITSUSTE ARENGUFONDI, KES MEIE SÕIDUKULUSID AITAS MAKSTA! AITÄH!

Meie kohtume aga kirbuturul, homme, mis algab kl 9, ja ilusat õhtut tänaseks! Ja… olge head üksteisele.

16.06 Laupäev.Täna toimus meil kirbuturg, õnneks ka ilm ettevõtmist soosis, rahvast meie suurel õuel oli ringi liikumas üksjagu. Suurt midagi sellest aga kirjutada pole, seekord meil esinejaid plaanitud ei olnud ja laste jaoks, nagu alati, olime sättinud paar lauakest, kus joonistada võis, või midagi muud meisterdada. Kõik sujus hästi ja paistab, et oldi päevaga rahul. Ka meie ise oleme.

Palju toodi meile annetusi, ka abivajajad käisid abipakkidel järel ning lapsi oli meil samuti palju. Tööd jätkus ja jooksmist. Sorteerisime ja pakkusime kohvi ja suhtlesime ja müüsime ka oma kaupa, hinnad olid meil ju poole odavamad. Aga lapsed, kes meiega laagris kaasas käinud olid, meenutasid veel tänagi nii ujumist kui kõike muud, mida Aa rannas ette võetud sai. Lastele tähendas see reis ikka tõesti palju. Hea meel on sellest mõelda. Raske on sõnadega siin kirjeldada, kuna kas alati peabki kõike sõnadesse ümber valama, aga vahetu kontakt lastega on see, kuhu kõik üles kirjutatud on, ja lapsed on meil tõesti aastaga nagu teiseks saanud, rõõmsamaks ja avatumaks.

Suured tänud minu poolt meie tänasele SVF meeskonnale: Ubuntu – Piiale, Elile ja lastele! Nüüd on jäänud meil veel üks kirbuturg, see toimub 30.juunil ja siis plaanime ka suuremat üritust, tullakse nii laulma kui tantsima, lastele plaanime veesõda. Ka jäätist on lubatud müüma tulla, Paula igatahes oma sõna andis. Meie tädi Paula Tallinnast. Ehk mäletatakse teda meie varasematest päevikutest, kes aga mitte, siis meeldetuletuseks, et Paula müüs ka eelmisel aastal, augustis, meie kirbuturul lastele jäätist ning kui pidasime SVFi esimest sünnipäeva aprillis, oli Paulal ka seekord suur jäätiselast kaasas.

Kas ka sel aastal augustis kirbuturgu peame, vastuseks on – KINDLASTI! Kuid enne puhkame, tõenäoliselt oleme kogu juulikuu puhkusel, sel ajal on ka SVFi uksed suletud. Peame ka ise puhkama, et jaksaksime vankrit edasi vedada. Esmaspäevast, 18.06, kuni 30.06 saab SVFi õuel toimuma laste linnalaager, siis 30.06 saab olema ka meie viimane tööpäev. Sellised plaanid meil. Nii et – kohtume järgmisel nädalal, meie poolt seniks kaunist nädalavahetust!

18.06 Esmaspäev. Täna algas meie laste linnalaager. Üritasime suure telgi õuele panna, kuid kuna tuul nii tugev oli, siis sama targalt lõpuks me telgi uuesti kokku ka rullisime, ühesõnaga – ei õnnestunud see ettevõtmine. Me terrass on ikka parim, tõepoolest. Õpetaja Gerly Karu eestvedamisel valmistati täna kirjuid käepaelu. Kl 12.30 aga saabus Mees Metsast, kaasas pannkoogid, moos ja piim. Kuid kuna meil ka toitlustamine on laagri plaani arvestatud, siis jäid pannkoogid magustoiduks.

Koht, kust me nüüd kahe nädala jooksul süüa saame, on väga korralik! Seljanka maitses lastele hästi, sõime poti tühjaks. Saime natuke suppi anda kaasa ka ühele perele, kellel hetkel söögiga keeruline olukord söögiga. Seal peres kasvab viis last. Saime tollele perele ära anda ka madratsid, samuti Mehe Metsast annetus, ning vaiba, mis saabus meile Kohilast. Kuna täna ka soomlased meil käisid, Aare Sinijoki nimelt, siis saime perele kohe ka jahu ja kohvi ja makarone anda. Aare alati toob Soomest süüa kaasa, lapsed said meil täna banaani ja õunugi. Täna oli tõesti meil nii palju süüa nagu oleks pidupäev olnud! Aga siiski… kõik söödi ära, ainult õunad jäid homseks.

Ka teine pere käis asjadel järgi, naine, kellel kaks last ja niisugune situatsioon hetkel, et ei saa ega või siin lehel kirjutada. Loodetavasti kõik laabub ja naine tööle saab! Igatahes sai see noor ema omale täna meie käest tšeki, mille annetas nende perele (ikka juba makstuna) Mees Metsast, et pesumasin poest neil endil kätte saada ja ära tuua. Sellised lood. Naine tuli tagasi, karp šokolaadi kaasas ja ka kiri, mille peame edasi andma Mehele Metsast. Ka meie täname annetuse eest ja naine oli tõesti liigutatud.

Eline toimetas täna meie uues ruumis, ning pani kõike korda. Ülejärgmisel laupäeval, kui kirbuturg toimub, müüme huvitavamaid riideid juba sealt – ruumi rohkem, saab ka rohkem välja panna. Loodetavasti siis ka ilma on ja rahvast rohkem. :)  Tööd selleni meil jätkub, Eline on korralikult ette võtnud, nii et meie uus pood hakkab põnev olema!

Mina täna tegelesin rohkem lastega ja arvutiga, olid mõned arved maksta jne. Üks tüdruk, kes meil täna esimest korda peatus, seoses linnalaagriga, kippus mulle kaissu ja ajas mind lõpuks väga uniseks. Nii me siis natuke põõnasime, teised ümber asjatamas. Oli meil jälle üks väike tudutund. :)  Laps oli aga väga morn ja tõsine, vaevu-vaevu naeratas.. Miks ta sedavõrd tõsine on, on meile ka teada. Püüame nüüd paari nädalaga ehk natuke temasse rõõmu tuua. Ma usun, et see meil ka õnnestub. Meie lapsed on väga vahvad, heatahtlikud ja toredad, küllap see mõju avaldab. Pealegi on kõik meie vabatahtlikud samuti avatud südametega ja valmis lapsi alati kuulama ning toetama. Ehk vanemad prouad on meil vahel liiga nõudlikud, aga sellega saame vast hakkama. Eks niisugusedki asjad kuulu ju elu juurde, selle elu, mis laias maailmas väljaspool iga “iseennast” toimumas.

Ka Ubuntu-Piia tuli õhtul, teda oodati niiväga! Lapsed olid tal kohe nagu mesilased ümber ja kallistasid kõvasti. Piia aga suundus hoopis meie kanalisatsiooni päästma. Sellega on meil koguaeg jamad, vesi alla ei lähe jne. No, eks homme ole näha, kas abi tänastest torutöödest on. Vot sellised on meie naised, mitte millegi ees risti ette ei löö! :) Aga mitte tänane mina, kahjuks, kes ma oma külmetusega maadlen.

Selline oli meie päev. Täname kõiki annetajaid, lähemaid ja kaugemaid! Homme jälle päev ning meie laager läheb edasi. Lapsed täna aga ainult Aa rannast rääkisidki, et millal jälle lähme. Veel ei tea, nii lihtne see minek ju ei ole, et muudkui aga istume bussi ja vurra-vurra. :) Ehk siis järgmisel suvel jälle vast. Ja nõuti, et mujale ei taha, vaat just sinna!!! :) Selgus ka ühe ema jutust, et poeg kodus keelduvat särki seljast võtmast, mille me talle enne und laagris selga panime, kuna tema enda riided märjaks osutusid. Ja veel, et üks laps aina jutustavat kodus, kui õnnelik ta on, et ameeriklastega inglise keelt rääkida sai. Selle andsin Susanile edasi, meili teel, Susanil hakkas aga kohe pea tööle, et tuleb meile nüüd Raplasse pundiga külla sõita! Väga tore – you all are most welcome!

Ja nüüd õpetaja Tiina kiri Märjamaalt:

Tere!

Plaanisin täna lastega sotsiaalabikeskuses kokkama hakata. Kui ma kokkulepitud kellaajaks majja jõudsin, oli kohal ainult õpetaja Tiina Kokemägi. Ootasime lapsi ja ajasime juttu. Keda aga ei tulnud, olid meie SVFikad. Mõtlesin, et ei tea, mis nüüd küll meie lapsi tabanud on.

Mõtlesin, mis ma mõtlesin – välja mõtlesin. Haarasin telefonitoru ja helistasin lastele. Selgus, et üks osa olla maale vanaemade juurde suvepuhkusele sõitnud, mõningad olid ära unustanud ning osa unekotte magas.

Palusin neil ennast valmis panna, et saaksime koos ujulasse minna. See uudis rõõmustas ja äratas nii mõnegi lapse üles. Sain siis lapsed kokku ja asusime ujula poole teele. Sinna jõudes aga selgus, et ujula on õppepäeva tõttu suletud.

Ega siis muud ei jäänudki üle, kui läksime lähedal asuvasse metsatukka peitust ja ringmänge mängima. Meil kõigil oli väga lõbus. Istusime kivi otsas ja meenutasime laagripäevi. Lapsed olid väga vaimustuses, küsisid millal saab jälle minna. Kui ma siis vastasin, et kindlasti mitte varem, kui järgmisel suvel, vajusid nende näod väga pikaks.

Kuulasime linnulaule ja selgitasime välja kõige parema linnulaulude tundja.

Lõpuks võtsime laulugi üles ning tantsisime kaerajaani.

Päikest!

Tiina

 19.07 Pikka pidu tänasel kirjutamisel ei ole, kuna keegi meist, nimelt too, kes siinpool arvuti ekraani praegu sõnu sisse toksib, on pidanud kraadiklaasi mitu korda tänase päeva jooksul kõvasti alla lööma, ja ikka näitab sama, veidikene vist liiga kõrget numbrit, suve kohta. Nii et lugeja kas palvetab kirjutaja eest, :), või saab too ise hakkama. :) Küll saab.

Eline aga andis mulle teada, et tänane päev tore oli, ja Gerlyga rääkisime telefonitsi samuti, olid nad lisaks muudele töödele ja tegemistele ka lastega Rapla raamatukogus näitusel käinud. Eline lubas ka hilisõhtul kokkuvõtte saata, kuid siis vist jääb see mul täna üles panemata. Homme lisan siis.

Täna pean tänama taaskord Annaliisa Vinnalit ja Jana Koppelit + niisugust kõigile tuntud firmat nagu “Felix”. Sealt saabub meile purgisuppi, mitu kastitäit. Saame ise lastega süüa ja peredele, kes hetkel hädas on, jagada. Pluss! Pean tänama ka Margot Adrat, kes täna helistas ja hea teate Saarioinen OÜst tõi. Saame sealt ka edaspidi toetust ja lastele süüa. Kuid seda siis, kui meil tõesti tarvis on, praegu saame hakkama, meie abivalmis ja hea südamega Lembit teeb iga päev lastele toitu ja 30ni on mure seega murtud.

Praegu kõik, ilusat õhtut.

Ja Eline kokkuvõte:

Hei Siiri!

Nagu meil Gerlyga juba mitu korda juhtunud on, et kui kokku lepime, mis kell hommikul SVF-is kohtume, jõuab tema ikka mõne minuti varem ja ootab mind ukse taga – nii ka täna. Pidasime siis plaani, kuidas tänast päeva korraldada, et saaks kõik asjad aetud ja toimetused tehtud.

Täna toimus teist päeva laste linnalaager, lapsi oli kohal 10. Kuna ilm oli vihmane ja tuuline, sättisime töölauad suurde klaasruumi, kus nad said isekeskis toimetada ja olla. Vahepeal viisin neile veidi näksi, sest selgus, et mõni laps oli tulnud kodust välja hommikusöögita. Lõunaks olid täna makaronid hakklihaga (ehk mokomaka või makamonid – lapsesuu ju räägib sulatõtt), kes soovis, sai ka teise portsu lisa.

Lii tuli appi pakkima ja toimetama. Ma ise sebisin ka kahe ruumi vahet, tõstsime mööblit ringi uue poe ruumis ja pidasime plaani, mida kuhu riputada. Hipikapp hakkab juba täitsa looma ning on väljast vaadates kirev pilgupüüdja. Tänased annetajad : Hannu Miettinen, Kristel Takk, Sille/Reino Roosi, Beinita Matsoo. Täname!

Üks pere sai ära viia sügavkülmiku ning tõi kostiks meile omaküpsetatud küpsiseid vaarikamoosiga. Ühele perele leidsime kohapeal mõned tarvilikud riided, tööd ja toimetusi oli palju. Aga kes teeb, see jõuab. Ard astus ka läbi, märkas klaverit ja uuris, mis ajast juba see meie juures on. Järelikult pole ta ammu kohvil käinud :)

Piia tõi linnast juurde ühe kastitäie traadist riidepuid, neid kulub ka palju. 

Eline

20.06 Tänase kohta taas kokkuvõte Elinelt, kuid enne veel – tänud FELIXile ja Marek Viilolile, tänu kellele suppi meile annetati! Ja täname ka Margotit Mammast, täna juba saabuski meile sealt salatit. Kuid jah, Eline räägib kõigest lähemalt:

Tere Siiri,

tänane lastelaager alles kestab :), kuigi veidi teiste osalistega – nimelt on Anu ja Janeliis mul külas, jäävad ööseks, homme võtan mõlemad SVF-i linnalaagrisse kaasa ja viin õhtul maale ära. Praegugi hullavad nad alles õues koos minu poistega ja las toimetavad, lastel on ju vaheaeg :) Tänases laagris oli meil lapsi vaid 6, aga homme ehk rohkem. Lõunaks anti täna jälle maitsvat sooja sööki, kartulid ja lihakaste ning magustoiduks tõi Ljuda hommikul veidi pannkooke ning Riko-Maria ema tegi vahvleid.

Õhtupoole tõi siis Piia Mammast ära salatid, jagasin osa neist abivajajatele, kelle kätte sain, osa jäi homseks, hommikul hea lastele salatit pakkuda, mõni tuleb ju hommikul tühja kõhuga. Ja õhtul enne sulgemist tegid lapsed veel mikrokas endile sooje juustuleibu, nii et söögiga hetkel kriisi pole.

Eli käis ka abiks, kolisime osa asju juba teise ruumi ja homme jätkame, igatahes juba vaikselt hakkab tunduma, et tuleb vääääääga äge, see meie uus poeke. Uuest hipikapist läks ühe stiilipeo jaoks müügiks juba mitu kleiti, seega asi toimib!

Õhtupoole käis Inge korra läbi, tegi õues lilledele pai. Lapsed olid pea kella 6-ni majas, mängisid lauamänge, joonistasid. Homme hakatakse minu teada laagris suurt kollaaži tegema.

Kallid,

Eline

21.06 Neljapäev. Ilm oli täna väga ilus, hakkab vist tasapisi suvi saabuma. :) Kuna mina ise veel Raplas täna ei käinud, ehkki pidin hommikul tiiru Tallinnast läbi käima – eks ikka teised tegemised vahel ka tarvis ÄRA teha, siis tuli, jah, mul täna käia ja tuli olla. Ehkki silmade ees veidi kõikus ja virvendas. Aga pilt on ees tagasi ja nüüd pole muud kui TULD! :) Homme olen Raplas nii SVFis kui mujal asju ajamas. Ja homsega on nii, et SVF on avatud lühendatud tööpäevaga, kuni kl 16ni. Laupäeval oleme aga suletud, nagu kõik eeskujulikud asutused üle armsa Eestimaa!

Plaanime ka veel üht väiksemat sorti väljasõitu, 1. ja 2. juulil, et siis puhkusele minna. Aga sellest suurt juttu tegema ei hakka, kuna suurt väljasõitu ka teha võimalik ei ole. Kuid 50 last kavatseme augustis siiski loomaaeda viia, juba ajame asju söögi ja muu osas. Aeg läheb ju kiiresti, ärgu lugeja unustagu seda pisikest tõsiasja, ja kui muidu ei usu, siis loetagu üle oma telefonidest vanad smsid, mõnel on neid oi-oi-oi kui palju! Neid kustutades aga märkate, et – ohhoo, aga alles see oli, kui olid jõulud, või, oppaaaa – alles-alles see oli, kui oli eelmine suvi. Nii ta läheb. See aeg. Aga see on hea, et aeg läheb, sest nii saab maailm alati uueneda, aja seiskumisel hakkaks vist juba esimesest minutist… mõte nihelema ja aega taga nnnõudma! Või mida arvab lugeja? Vot mis saaks, kui elu kelleski ei seiskuks, aga aeg kõigis seiskuks? :)  Kes kui kaua vastu peaks, kui üldse olekski tarvis vastu pidada? :) Kes teab vastuseid, see teab, ent unistada on ikka tore ja peale selle võib nendega mida iganes ette võtta, nö oma pisukest ( aga võib-olla ka mitte väga pisukest, sest teatavasti inimene oma ajus leiduvatest ressurssidest suurt midagi veel ette kujutada ei oska, ehkki kõik just ettekujutamisest algabki, ettekujutused loovad reaalsuse, milles liigume, mida taipame ja loodame ja loome e. enesest algab kõik!), aga , jah, seda pisukest ajumaailma natuke sopsutada lasta! Nüüd sai vilusuveeritud, ehk hea lugeja andeks annab. :)

Nüüd Eline kokkuvõte tänasest:

Õhtust!

Tänane päev oli ka tempokas. Külastajaid just palju ei käinud, see-eest laagris oli täna jälle u 10 last ning toimetasime aga kahe ruumi vahet. Inge käis läbi, tegeles meie nö botaanikaaiaga, st lilledega. Montanessast (üks Octa rentnik) kingiti meile kaks maakaarti, ehk saame need kuskile üles riputada, oleks hariv ja õpetlik. Tänased annetajad Leho Leppik, Irja Salep, Merly Org. Aitäh nii teile kui kõigile teistele püsiannetajatele!

Kuller tõi meile paki, saatjaks Victoria Madi. Ma ei jõudnud veel seda lahti pakkida, aga pakk oli suur :) Kuller ise tuli üldse karkude ja kipsis jalaga, kaasas sõber, kes siis pakki tassis.

Lõunaks oli meil täna borš, ostsin ise jurude 2 pätsi saia ja sõime moosisaia magustoiduks. Veidi oli ka veel puuvilju, need jagasime ka laste vahel ära. Lõpetasin täna veel A. Sinijoki pakkide sorteerisime ja ühest kotist tulid välja rahvariided või midagi analoogset, igatahes oli Gerlyga meil avastamisrõõmu. Ajasin ühe komplekti endale korra selga ka, et teeks tiiru peegli ees, kui Ard sisse astus ja nii ma talle rahvariietes kohvi pakkusin!

Täna saime ära anda ka suurema koguse neid Violante mööblikanga tükke, saime lattu kõvasti ruumi juurde. Ühele abivajajale pakkisime veel üht-teist ja kõnesid tuli ka mõni, sooviga abi saada. Üritame siis enne puhkust kõigega valmis saada. Homme oleme siis avatud kella 16-ni ja läheme jaanikuid pidama.

Terviseid kõigile lugejatele!

Eline

22.06 Laupäev. Tänane päev Raplas oli töötihe, aga eriti Gerlyle ja Elinele, kes SVFis tegutsesid. Mina astusin sealt läbi, kuid pidin ka mujal Raplas päeva jooksul olema ja nii aeg jälle ümber sai. Kuid, see mis ma SVFis nägin, oli kaunikesti vapustav! Eline on uude ruumi juba täielikult sisse kolinud, paari päevaga on meeletult jõutud teha – ju üks asi on kolimine, aga teine meie igapäevane töö, mis samuti tegemist ootab… Tegelikult, ma arvan, ei ole võimalik siin kirjaga edasi anda seda, mida SVFis iga päev tehakse, isegi kui ma kõik viimseni kirja paneksin ja rida rea haaval selgitaksin. Sest! Hea küll, töödega saab ehk veel ühele poole, aga PEA! Pea peab ju ka kõike läbi mõtlema, ja kinni haarama, eks. Seepärast plaanimegi augustikuust teha nii, et tööd pundi peale ära jagada ja vahetustega kasvõi tegutseda, või nagu varem öelnud oleme – igale kohale vastav inimene.

Tänase kokkuvõtte kirjutas taas Eline, tänud kirjutamiste eest temale, see on ju veel üks ekstratöö peale põhitööd. Ja mina tänangi nüüd kõiki meie vabatahtlikuid, sest kõik nad on tegelikult andnud oma suure panuse SVFi omapärase ühiskonna ülesehitamisse, nagu annetajadki ja teised toetajad. Meil on ikka tõesti “umbetööd” tehtud, ehk saame nüüd alates augustist rahulikuma tempoga edasi minna. Ma usun, et saame.

Minu ja kogu SVFi meeskonna poolt aga ilusat jaaniaega kõigile. Siin üks link, millele klikkides saab huviline jaanipäeva kohta igasugust põnevat informatsiooni lugeda, soovitan soojalt: http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-jaanipaev.php

Nüüd aga sõna Elinele:

Õhtust!

Tänane jaanilaupäevaeelne tööpäev oli väga rahulik. Rahvas tungles ilmselt juba toidupoes šašlõki järjekorras ning õhtuseks peoks ja nädalavahetuseks oli kõik tarvilik juba soetatud – millega meie ikka aidata oleksime saanud? Seega kulutasime suurema osa ajast uue poe sisustamisele.

Suur tänu Gerlyle, kes lastelaagri kõrvalt täna ka mulle abiks oli. Laagris oli täna lapsi vähe, paljud olid juba perekonniti kuhugi ära sõitnud jaanipühi pidama. Annetusi toodi täna sellegipoolest, aitäh proua Urve Saarsole. Ning üks perekond sõitis meie juurde kohe suurema kastiautoga, sest nii palju kaupa taheti ära anda. Küsisime igaks juhuks ka peremehe numbri, et ehk saab vajadusel aidata meil mõnikord midagi kuskilt transporida.

Mees Metsast astus läbi, nägu kaval peas, ja muidugi, tema oli sõnasabast kinni võtnud, et meil endilegi sööginurgas külmikut kasutada pole, kus saaks toitu sees hoida kas ürituste v laagrite tarvis ning kinkis meile pisikese külmiku. Suur tänu Sulle, kallis Mees Metsast! Aga täna oli minul kaasa võetud mõned tükid kooki, pakkusin siis talle piparmünditeed ja kooki ning saime veidi juttu ajada.

Ly oli abiks pakkimas, üritame veel enne puhkusi kõik pakkimised pakitud saada.

Kaunist jaaniaega kõigile!

Eline

25.06 Esmaspäev. Tänane päev möödus SVFis ümberkorralduste tähe all.  Uus ruum hakkab omadega nii kaugele saama, et meie ostjad seal juba ostelda saavad. Eline on tõesti kõvasti vaeva näinud, turbokiirusel toa koos kaubaga sisse seadnud, päris “punk”, ma ütleks. :) Ja oi Jumal, kui palju meil kaupa on!!! Nii poes kui laopoolel. Jätkub tõesti kõigile. Sestap plaanime nüüd nii, et nädalas, alates augustikuust, vaid kolmel päeval kaupa vastu võetakse. Millistel päevadel, on veel arutelu kohaks meil omavahel, ent ilmselt on mõistlik pidada nendeks päevadeks: neljapäev, reede ja laupäev.

Täna käis meil ka palju annetajaid. Ja toodi meile tõesti korralikke asju, riideid ja jalanõusid. Kõik annetajad osutusid püsiannetajateks, vaid üks uus inimene lisandus, Tiina Martin. Täname kõiki! Ja täname ka Victoria Madit, tema Tartust saabunud postipakki avades leidsime hulga tuttuusi ja huvitavaid rõivaid, üks asjalikum ja moodsam kui teine. :) Nii mõnelegi unistuste rõivad… Sestap vaatame, mis müüki saab ja mis mitte. Lapsed on praegu suuremalt jaolt ära, aga piinlik meelde tuletada, et ega sügiski enam kaugel ei ole. :( Et sügisega ka seeneaeg saabub, see aga lohutab. :)

Õpetaja Gerly Karu pidas lastega täna taas linnalaagrit. Meisterdati ja maaliti. Näha on, et osad tööd juba lõpusirgel on, kena on vaadata. Nt, kuna uue poe osas aknaid ei ole, siis kleepisid lapsed Gerly juhendamisel meile ise aknad. Paneme need seinale, esiteks saame eksponeerida laste töid, teiseks kujundusliku elemendina ka päris põnev lahendus. Pluss! Meie uue poe ossa tuleb ka televiisor, et kompenseerida suletud ruumi negatiivseid pooli.

Täna said lapsed lõunaks kartulit, kotletti, kastet ja salatit. Lembit kinkis meile ka pirukaid, soolaseid ja magusaid. Lapsed sõid isuga, sooviti juurde ja lõpuks polnudki suurt midagi alles enam. Homme on uus päev, saab kindlasti laste jaoks tore olema. Ka viie aastane tüdruk, kellest kord hiljuti siin rääkisin – täna panin tähele, et ta naeratab juba palju rohkem ning on tunduvalt rõõmsam. Meie juures talle meeldib, näib nii. See on tore.

Ka Tiina astus meilt läbi, temalgi tuhat tegemist, oli käinud Raplas kontoritarvete poes, kust SVF alati huvihariduseks materjale ostab. Täna osteti värve juurde. Õhtul nüüd saabus temalt ka kokkuvõte, mida täna Märjamaal lastega ära teha jõuti.  Meie poolt kaunist õhtut kõigile!

Tere!

Alustan täna meie SVFi tegemiste ülevaate andmist eilsest päevast. Nimelt käisin eile meie nelja lapsega Pärnus Tervise Paradiisis. Veetsime koos kolm toredat, lõõgastavat ja vaheldusrikast tundi. Paradiis oli täis soomlasi ja venelasi. Lapsed proovisid ka soome ja vene keelt pusida. Keelekeskkonnas kolme tunni möödudes õpiti selgeks tänamine ja tervitamine nii vene, kui soome keeles.

Veeprotseduure nautisid lapse täiega – lasti alla veeliumägedest, käidi mitmeid kordi kosel. Julgemad ujusid isegi õues. Olin üllatunud kui iseseisvad ja hakkajad on meie lapsed. Võrreldes algusega, kui koos käima hakkasime, on suur samm sotsialiseerumise osas astutud.

Kui Pärnusse sõites kostis autos valju juttu ning muusikasaatel plaksutati, siis tagasiteel kostus vaid vaikus ja norskamine.

Igatahes oli meil super tore olla!

Täna alustasime kell kaksteist kingituse valmistamisega. Nimelt tekkis mul idee jätta maha mälestus meid külla kutsunud laagri peremehele (kuhu läheme 1.juulil). Kuna töö on mahukas, jõudsime täna kingitusele (puuplaadile) valmis joonistada vaid meie SVF lapsed. Laura, kena inimene, lubas kolmapäeval appi pilti kõrvetama tulla. Ta sai vanaema käest mälestuseks kõrvetamismasina.

Olin sunnitud täna akrüülvärvide otsa lõppemise tõttu minema Raplasse uusi tooma. Nii jäigi töö kuivama ning asusin ise teele. Lapsed lippasid kodudesse.

 Ega nad suvel kaua tahagi tubastes tingimustes aega veeta. Ikka silkaks rohkem õues ringi. Eks nad siis laagris jälle oma energiat kulutada saavad. Ootavad juba hirmsasti väljasõitu.

Raplas külastasin Siirit ja SVFi. Siiri, kena inimene, saatis meie lastele maitsvaid viineripirukaid.

Suur, suur aitäh!

Olge terved ja jällenägemiseni!

Tiina ja lapsed

 26.06 Teisipäev. Ilm oli ilus ja lapsi meie juures liikus täna päris palju. Käsil oli mitmeid töid, Gerly juhendamisel värviti, kleebiti, lõigati, joonistati jne. Kaks poissi aga tegelesid kappide lakkimisega, mis eelmisel suvel meil aja nappuse tõttu tegemata jäid – olid küll kenasti lilledega üle kleebitud, aga lakiga viimistlemata. See viga on nüüd meil parandatud ja kapid ehk peavad ka selle võrra kauem vastu.

Lõunaks oli meil täna seljanka, väga maitsev supp taaskord. Lapsed sõid suure isuga, küsiti juurdegi.  Peale lõunat aga mindi tagasi kleepima. Ehkki lapsed kipuvad vahel ringi uitama ja töölt ära viilima, saadame nad ikka otseteed tagasi –  pooleli olevate asjade manu. Täna pakkusime neile kommide asemel maasikaid, nii oli neil kõigil tuju jälle hea ja töö tegemise tuhin ka varsti tagasi. Igatahes tore kleepimine saadi lõpuks huvitava tulemusena valmis, ja läks kuivamisele.

Eline tegutses täna taas meie uutes ruumides, paigutas kaupa + kõik vajalikud ettevalmistused, et laupäevasel kirbuturul rahvast juba ka neis ruumides vastu võtta. Laupäevaks lubab ka ilusat ilma, loodetavasti saab siis tore päev olema.

Täna astus SVFist läbi ka üksjagu annetajaid , kõvasti toodi riideid, jalanõusid, toidunõusid jms. Lii, kes meil laos nüüd pakkimise peal tegutseb ja alates augustist ka päriselt sellele ametile meil tööle tuleb, oli ka täna kohal ja pakkis ning helistas peredele jne, samas kohe ka sorteeris juba ladu oma käe järele. Tööd hakkab olema augustis palju, kuid nüüd on juba lihtsam – meil on pea kõike, mida pered vajada võiksid + meil on inimene, kes pakkimisega konkreetselt tegeleb. Kuid kõikidele tänastele annetajatele tänud meie poolt!

Ka Anneli astus täna läbi, jäi meile appi ja aitas kus parasjagu vajadust oli. Sorteerisime annetusi ja paigutasime ära omadele kohtadele. Natuke ka koristastasime ja siis saabuski juba Piia (Ubuntu), lapsed teda hirrrrmsasti ootasid! Siis kallistati Piiat ja riputi kaelas ja naerdi ning räägiti oma päeva tegemisi. Lepiti lõpuks kokku, et kaks meie poissi homme Piiaga Tallinnasse kaasa lähevad, kuna mõned annetused on ka Tallinnast meie juurde jälle teed otsimas. Uudis linna pääsemisest paistis poistele vägagi rõõmu pakkuvat, igatahes õhinaga oodatakse homset nüüd.

Mis veel. Vist ei enamat. Homme katsume veel mõned plakatid üles riputada, kuulutused laupäevase kirbuturu kohta, loodame, et ikka siis teave kõigini jõuab. Selgub, et paljud Rapla inimesed ei teagi, et meil kirbukaid korraldatakse. See on küll kummaline, oleme mitu korda lehtedes välja kuulutanud, ei oska nagu enamat ette võtta… Ehk siis aitavad plakatid veidi infot levitada. Loodame. Sest arvatavasti saab veelahing lastele olema põnev, see algab kl 16.00, meie hoovil, kahju, kui lapsed jääksid tulemata, kuna ei tea üritusest. Palume siin ka, et Raplast pärit meie kodulehe lugejad infot levitada aitaks, kui võimalik, oleksime väga tänulikud.

Kena õhtut!

 27.06 Tänane päev oli taas SVFis töine. Mina olin üle poole päevast Tallinnas, oli asjaajamisi ETVs ja mujal. Kella 16 paiku jõudsin Raplasse, Eline uues poes töösse uppumas. Gerly oli juba ära läinud, aga lapsi oli SVFis kuni õhtuse sulgemiseni palju! Kõiki neid oli hea meel näha, ehkki me nii päriselt suhtuda ei tohi, siiski – juba nagu oma pere lapsed meile. :) Võeti siis hooga me laupäeval toimuva viimase kirbuturu kuulutused ja suunduti üle Rapla üles riputama – tasuks selle töö eest oli jäätis.

Raidi päev Tallinnas oli täna väga vahva! Ubuntu-Piiaga käidi annetusi ära toomas, ent selle töö käigus võeti kuuldavasti ette ka muid huvitavaid käike, kinno ja, McDonalsisse ja… Oldi väga-väga rõõmus ja elevil sellest päevast ka õhtul veel. 3D kinos olla nii jube korraks olnud, et popkornid olid kogemata tagumistesse ridadesse lennanud… :) Kuid see on andestatav, eriti kui silmas pidada, et Rait täna esimest korda elus kinos käis.

Nii. Tore. Täna saime anda ka talumehele Jaagule “jah” sõna, et neli meie last tema juurde suvel mõneks päevaks põllule appi lähevad. Pluss! Seal saavad lapsed ka süüa-juua ja koduloomadega tutvust teha.

Nüüd aga Eline tänane kokkuvõte ja seejärel Tiina. Minu poolt ilusat õhtut ja kohtumiseni homme, SVFis.

Hei Siiri, jäin peale õhtusööki tukkuma ja nüüd tuli meelde, et võiks mõne rea ikka teele ka panna.

Täna oli meil üsna rahvarohke päev-käis palju kliente ning laagris oli ka lapsi justkui rohkem. Põhiline osa minu päevast möödus siiski uues poekeses, et riided sorteerida, hinnastada ja stangedele panna, muud asjad korda ajada. Ja juba hakkab tunne tekkima, et ruum näeb tõesti poe moodi välja, julgen arvata, et mitte kuskil Raplas pole nii hea valikuga naisterõivaste poodi kui meil.

Annetajaid käis ka mitmeid: Merike Soosalu, Elina Aslett. Täname! Üks perekond käis täna oma pakil järel, said ka TV(X), üks jalutuskäru leidis endale uue omaniku (XX), eile sai üks naisterahvas endale vahva punase kübara ja nõukaaegse laelambi (XXX).

Lastega on palju tegemist, neid tuleb ikka pidevalt suunata :) laagrisse tööd tegema, nemad tahaksid niisama mööda maja joosta – aga siis kostuvad veidi valjemad Gerly ja Eline manitsevad hääled ja istuvad nad jälle oma laudade taha tööde kallale.

Tulemused on igatahes väga põnevad. Homme aga toimetame jälle edasi, tulge meile külla!

Õhtut! E.

—————

Tere!

Tänase vihmase suveilmaga olid meie Märjamaa lapsed tegemas tubaseid tegevusi. Kõigepealt jätkasime eelmisel korral pooleli jäänud tööd (kingitust). Tüdrukud joonistasid veel juurde väikseid SVF lapsi.

Töötegemist segas (heas mõttes) suur huvi laagrisse minemise vastu. Tüdrukud muudkui küsisid ja mina muudkui vastasin: Kes sinna tulevad? Mida süüa antakse? jne.

Lapsed rääkisid, et nad on väga õnnelikud, et saavad käia Märjamaa SVF huviharidusklassis. Tänu sellele  tegevusele on neil olnud võimalus väga erinevateks ja huvitavateks väljasõitudeks. Ikka veel meenutati õppepäeva Litokeskusessse, õppekäiku Põhjarannikule   ja  laagripäevi Aa rannas Ida- Virumaal. Viivian oli õnnelik, et tänu õppekäigule sai tema käia kohas kus filmiti filmi „Nöbinina“.

Täna selgus, et üks tüdruk olevat oma 1.-ja 2. juuli laagrivarustuse juba eile kokku pakkinud. Nüüd loeb päevi ja ootab juba hirmsasti väljasõitu.

Lapsed arvasid, et nende selle aastane suvevaheaeg on kindlasti üks meeldejäävamaid tänu huviharidusklassile.       

 On tore, kui meie lastel on sügisel kooli minnes millest rääkida ja kirjutada.

 

Suvesooja oodates,

Tiina ja lapsed

 28.06 Taaskord töine päev SVFis.  Et mida tegime? Eline ikka uue poe poolel asju ajamas ja meid sisse seadmas, Gerly õpetas kl 11 – 15 lapsi, neid oli täna päris palju, ja mina osalt arvutis, osalt lastega, osalt aga meeste- ja laste osakonda sättimas. Laupäevaks peaksime olema enamvähem juttis omadega. Ka Lii oli meil ning tegeles abi pakkimisega, oleme ka peredele teada andnud, et kogu juuli puhata kavatseme, nii et tuleb nüüd kas homse või ülehomse päeva jooksul asjadele järele tulla.

Ülehomme tuleb ka viie lapse ema, kes üksi lapsi kasvatama on jäänud. Oleme nende perest viimasel ajal ka üksjagu kirjutanud. Selles peres on kasvamas viis poega, kõige vanem 12 aastane, kõige noorem 11 kuune. Hiljuti sattusid nad elama sotsiaalpinnale, mis ju sisuliselt nullist alustamist tähendab. Aga täna tehti nende perele kaunis üllatus. Tuli naine Viimsist, kes ka ise kolme lapse ema on, hulk annetusi kaasas, osa neist kaasa võetud just mõttega toda konkreetset pere aidata.

Kuna kõneall olev pere vajas enda kiireks sisseseadmiseks pakiliselt abi, siis võttis kõigepealt meiega ühendust nende valla sotsiaaltöötaja. Saime kohe aidata lahtikäidava diivani-, voodiriiete-, vaipade-, kahe madratsiga lastenarile, nõudega jms. Veel oleks neile tarvis sektsioonkappi, kaht kirjutuslauda, kaht tugitooli. Ka tolmuimeja oli neil puudu, kuid täna selles suhtes seis muutus. Kuna! Viimsist saabunud pereema otsustas neile selle kinkida, öeldes, et see pere on talle hinge läinud – kolme last kasvatada pole lihtne, viit last seda enam. Nii annetaja meie juurest Rapla kodutarvete poodi läks ja tuliuue tolmuimeja meile ootele tõi. Mina nii kaua rääkisin pereemaga, kellele masin läheb. Küsisin, kas ikka veel masinat vaja oleks või on nad midagi omale juba saanud? “Ei ole saanud,” kõlas vastus, “pühin käpuli, väikse harja ja kühvliga.” Kui talle uudise teatasin, oli naine tõsiselt üllatunud, mõni aeg kestis telefonis vaikus, siis kostus – “ma olen täitsa sõnatu!” Oldi no ikka väga rõõmsad sellise kingituse üle, olgem ausad, kui omal tuline häda käes oleks, küllap endalegi rõõmu teeks. Eriti kui mõelda, et 11 kuune ilmselt alles oma esimesi käike teeb, pooleldi käpuli maas roomates, oleneb lapsest, aga on vast ikka parem küll, kui põrand tolmuvaba on. Nii et – täname väga Kätlinit Viimist, ent kindlasti veelgi sügavam tänu tuleb perekonnalt, kes annetuse laupäeval kätte saavad. Sellises maailmas me elame…

Sellises maailmas me elame. Kui vahel lugeda ajalehti, siis surub peale ängistav tunne, nagu hakkaks ilu maailmast ära kuhtuma, aina skandaalid üksteise otsa, või muud jamad. Ei tohi endale pähe võtta, nagu olekski meedia tegelikkus, meedia on ÄRI ja kajastab põhiliselt seda, mille pealkirju kõlavamalt sõnastada saab. Tegelikkus on vist enamvähem pooleks – on selles nii head, kui kurja. Heast aga räägitakse vähem, inimkond ju pole veel oma “verejanust” mitte loobunud, ent tuleviku inimesi kasvatame me juba praegu, iga päev ja igas kodus, kus lapsed kasvavad. Aga. Tulevik ei pruugi olla tume. Eks inimkond ju ikka arene ka.

Ainult et… Vaesuse peamine probleem seisneb selles, minu arvates ja ka Ubuntu-Piia arvates, et see sünnitab ajast maha jäämist. Järgi tõmmata on sisuliselt võimatu, vähesed suudavad seda ilma abita. Selles mõttes lasub kooliõpetajatel väga suur vastutus, üks hea õpetaja lapsele on tõeline õnn.

Mis veel. Täna käisid ka mitu abivajajat oma pakkidel järel. Ning osad lapsed ajasin karistuseks SVFist ära kl 16 paiku, kuna kasvasid meie reeglitest üle, kes togis, kes karjus, kes ropendas jne. Meie kodukord ripub meil seinal, kes sellest ei pea, sellega ajame asju teisiti ja punkt. Kõik kodukorra rikkujad said sule sappa ja ei lubanud ma neil enne tagasi tulla kui homme hommikul kl 11, kui taas laagripäev algab. Öö on siis mõtlemiseks! Kaks tüdrukut jäid mulle aga õhtuni appi, tegime ruumid puhtaks veel ja koristasime, enne kui uksed sulgesime.

Ilusat õhtut nüüd meie poolt. Täname ka kõiki tänaseid annetajaid, nii mehi kui naisi kui lapsi! Homme kohtume ning ülehomme! – paistab, et tuleb tulitakkuspäev! :)

 29.06 Reede. Nüüd on SVFil ka oma grillimisahi! Selle meisterdas meile mees nimega Teet Habo. Ahi näeb tõeliselt  asjalik välja, on sedavõrd nii tugev ja kapitaalne, et arvatavasti kestab vist väga kaua! Nii kaua, et SVFi lapsed suureks saavad saada ja suviti veel ikka sama grillahju ees vorste küpsetada. :) Igatahes SUURED, SUURED TÄNUD ilusa kingituse eest!

Täna meil ongi üks suur tänamise päev! Täname kõiki annetajaid, kokku käis neid meie juures täna väga palju, toodi kõiksugu kraami, üks parem kaup kui teine. Andis sorteerida ja asju omadesse kohtadesse ära paigutada! Töö lõpes meil alles õhtul, kell 20. 30 paiku.

Lapsi oli meil täna samuti palju, oldi ööga natuke ka mõeldud. AGA KAUAKS?! No, tuli ikka korrale neid kutsuda ja vahepeal vaikust paluda. Aga üldiselt on nii, et uued tulijad lapsed rohkem mässavad kui meie omad, meie omad on sellised … kukupaid, ei nad keksi oma asjadega ega uhkusta ringi. Üldiselt on ikka kõik head lapsed, mõni lihtsalt vahel ei taipa, et mõnda asja ilus teha pole. Ilusaid asju tegema ent õpitakse vist kogu elu… :) Vähemalt mina ise küll, nooremana olin ikka paras pähkel kõigile, ka iseendale. :)

Lapsed ootavad väga juba meie Laitsesse laagrisse minekut, iga päev küsitakse ja tuntakse elavat huvi, et kus ja mis ja kas. No, ööbime telkides, sööme õues, mängime mänge ja korraldame spordivõistlusi. Väga kaunis koht on, kuhu läheme. Üks minu hea tuttav on sealse ilu kõik ise ehitanud ning oma töö ja kätega loonud. Andekas inimene. Hull tööloom, kui nii võib öelda. :) Me usume, et lapsed saavad vägagi meie väljasõitu taaskord nautima. Ootame sõitu ka ise. Tore ju.

Nii. Egas muud polegi, täna olid SVFis tegutsemas Eline, Gerly lastega, Lii ja mina. Igaühel oma tükk asju ajada ja meeles pidada.

Üht asja tahaksin eraldi aga märkida ja üles kutsuda. Käis meie juures üks inimene, kes ratastoolis liikuma on sunnitud. Palume anda meile teada, kui oleks kellelgi ära anda elektriline haiglavoodi, mõõtmetega 120 x 200. Selle voodi leidmisega on kiire, oleksime väga tänulikud, kui abi leiduks ja teada anda paluksime minu meilile: siiri@saaguvalgus.ee. Püüame lahenduse leida, kuidas transporti korraldada või mis iganes, abi on tõesti väga vaja ja oodatud.

Nüüd aga Tiina kokkuvõte Märjamaalt:

Tere!

Täna tegutsesime sotsiaalabikeskuses. Kõigepealt lasime lastel niisama möllata. Keskuses on  suured hüppepallid, mis meie lastele väga meeldivad. Pallidel  hüppamiseks moodustatakse kogunisti järjekord. Tüdrukud kirjutavad laste nimed kriittahvlile ning annavad teada, kelle kord parasjagu hüpata on. Eks vahepeal kostu nuttu ka – keegi jälle vahele trüginud, mõni kukkunud või kellelegi palliga pihta mindud. Rõõmukilkeid aga kostub õnneks rohkem.

Hüpatud ja joostud, asusime veelkord kingituse kallale. Vaatasime ja arutasime, mida veel lisada. Ühiselt mõtlesime ka, mis võiks olla lahkuse sümboliks. Kuna inimene, kes meid külla ootab, väärib sooja kingitust, saime vast peremehele tänulikkuse avaldamiseks oma kätega valmistada hea kingituse .

Vaatasin üle meie kunstitarbed ning lisasin kotti paki tekstiilivärve ning ruudulisi pabereid. Ehk sul Siiri on poes mõni peremehele paraja suurusega T-särk. Saame siis lasta laagris lastel oma nimed sellele kirjutada ning mõne pildi peale  joonistada.

Valmistasin ette ka ühe viktoriini.

Kuna aega jäi veel üle joonistasid tüdrukud kauneid pilte Aa rannast. Kõige enam jäi meelde päikeseloojang ning suplus  meres. Neid piltidel  kujutatigi. Viivian palus oma pildi Raplasse saata. Kui sinna kanti satun, võtan kindlasti kaasa.

Kui me ära hakkasime tulema, saabus Tallinnast Tiina Kokemägi. Küsisin kas ta on nõus meiega augustikuus  Märjamaa päevade lastepäeval tegutsema tulema. Plaanime seal SVF lastega maasikatega kaelakee meisterdamist teistele õpetada.

Nüüd me siis juulikuu puhkame, kogume uusi mõtteid ja ideid ning alustame taas uue hooga augustikuus.

Kosutavat suve teile ja meie lastele!

Tiina

30.06 Ja ongi juuni läbi, külm ja viludavõitu juuni. Hoolimata sellest on maasikad valmimas ning saak korralik, ka minu aias, ehkki… loodetavasti ei lähe maasikad praeguse domineeriva niiskuse ja külmaga hallitama. Homseks vähemalt lubatakse ilusat ilma, Raplasse 23 kraadi, Laitsesse 20. No kas see vahe ikka nii suur olla saab, selgub homme ja kohapeal.

Täna lapsed muust ei rääkinud, kui Laitse ja Laitse. Sai siis viimsed sõnad peale loetud – kes reeglitest kinni ei hoia, sõna ei kuula jne, selle jaoks tuleb viimane reis meiega! Muuseas, pean kerge heaolu tundega mainima ka, et lapsed, kes meil sugeda said ja kelle ühel õhtul halva käitumise pärast varem ära saatma pidime ja kes öösel kodus järele mõtlema pidid, on hakanud nüüdseks paremat palet näitama! Täna oldi juba täitsa inimesed! See meile aga väga hästi sobib, jätkame samas vaimus.

On hea ka, et üks poiss, kes ühe konkreetse nö raske halva teo pärast meile enam ei söandanud tulla, kuna halb tegu ju ilmsiks tuli jne, on taas meie juurde tee leidnud, on selleski peas omad järeldused tehtud ning nüüd loodame toredamalt edasi toimetada.

Täna käis järgi oma asjadel viie lapsega pereema. Oli väga-väga õnnelik, Kätlinit ootab meil nüüd ka šokolaadikarp. Kahjuks ei ole võimalik tänukingitust enne kätte anda, kui alles augustis, kuna me terve juuli puhkusel oleme ja ruumid seetõttu meil suletuna seisavad. Kuid ema oli tõesti rõõmus, rääkis, kuidas poisid olla öelnud, et oleks nüüd rohkem tolmu, mida tõmmata saaks! :) See on hea, lapsed õpivad ise koristama, ise kodu eest hoolt kandma.

Peale lõunat saabusid Eros Fuerte (koerake, keda me juba kodulehel tutvustanud oleme) ja tema vanemad Tallinnast. Toodi annetuseks toidunõusid jms, kui toodi ka sektsioonkapp. Oli väga kena, et perekond sai annetuse ise ära viia, taaskord viie lapsega perele, jah, ikka sellele samale – perel ei olnud ka kappe. Nüüd oleme saanud tänu annetajatele neile enamvähem jalad alla, veel enne kooli tuleb leida ka kaks kirjutuslauda, lambid ja muud väiksemat pudi-padi. KUID! Täname annetajaid, kes seda konkreetset pere aidanud on, täname ka kõiki teisi, kes täna meid väisasid ja oma panuse parema ühiskonna ehitamise nimel andsid. Sest jah, meie usume, et parem ühiskond tõesti võimalik on, kui vaid märkame enda kõrval võimaluse korral ka teisi aidata.

Tänane kirbuturg oli pungil rahvast, ehkki meie plats on nii suur, et viis korda rohkem rahvast ära mahuks. Siiski! Oli palju müüjaid, ka ostjaid jagus. Oli esinejaid… Esinejad olid ehedad, Raikküla Kultuurikeskuse isetegevuslased ( kuigi ma ei tea, miks neile ei meeldi väljend – taidleja… Mis on selles väljendis halba, huvitav.) Nojah. Väga kenasti nad igatahes esinesid, laulsid ja tantsisid ja nende kontsert kestis tubli tunni! Raikküla isetegevuslased on juba SVFi jaoks kui kehaosa, ilma nendeta ei ole nagu ei õiget turgu ega õiget pidu! Suur tänu esinemise eest ja eraldi tänu Ene Kangurile! Pai teile kõigile meie poolt!

Esinesid meil ka täna noored tantsijad, Eli Suklese juhtimise all. Ka nemad olid toredad, kolmekesi vedasid tantsud käima küll ja katsid ära vähemalt pool platsi! Kahjuks esitasid nad ainult kolm tantsu, oleks rohkemgi vaadanud ja nautinud. Samuti ka neile tüdrukutele suur tänu ja pai meie poolt!

Siis toimus ka meie oksjon. Ega me suurt midagi ära müüa saanud, üks mängukaru osteti ja üks must panter, kokku viie euro eest. Jäi meil müümata Inglismaalt SVFile saadetud Mariani vaas, ei mitte see, mis muuseumisse mõeldud, ikka see teine, see helesinine. Sellele keegi pakkumisi ei esitanud. Tegelikult – oleme selle üle ka natuke rõõmsad, sest need vaasid on meile ajapikku juba hingelähedaseks saanud, neist on kirjutatud, neid on oodatud, neid on pildistatud ja neid on imetletud.

Siis käisid meil ka kõik meie sõbrad – RebaseAndres-Sarapuu, kes ühe pruunist klaasist nõukaaegse vaasi endale kauples, tuli Leili, kes nii mulle kui Elinele kimbu suuri ja lõhnavaid pojenge algava puhkuse puhuks kinkis, tuli ka Anneli, arbuus kaasas ja… oot-oot, kes veel? No, palju tuttavaid, tegelikult on vist kõik Rapla inimesed meile juba tuttavad. :) Kuid eraldi tuleb mainida head tädi Paulat! Tema oma jäätisega tegi lastel tuju heaks, algul müüdi, pärast jagati tasuta! :) Ma arvan, et vist nii palju jäätist pole keegi päeva jooksul söönud, kui meie lapsed täna, kas see tervisele head teeb, usun, et mitte ka halba, kartulikrõpsud on palju kahjulikumad. Neid süüakse vist küll liiga palju, on mul mulje jäänud, oleks juba nagu lõuna või hommikusöögi eest..

Pidasime ka ühe lapse sünnipäeva, Ubuntu-Piia poeg sai 8. Oli meil tort ja isegi kaks – magus ja soolane. Kuid kuna täna ka linnalaager toimus, siis oli meie lastel võimalus täna viimast korda selle suve jooksul Lembitu kööginaiste valmistatud superseljankat süüa. PLUSS! Lembit, kes Kohilas pagariäri peab, tõi meile ka kaks kasti pirukaid, ülimaitsvaid ja hästi värskeid, spetsiaalselt meile valmistatud. See oli Lembitu kingitus meie lastele linnalaagri lõpetamise puhul. Suurimad tänud meie kõigi poolt ka Lembitule.

Astus sisse meile ka Mees Metsast, temale saime ära anda abivajaja tänukirja koos šokolaadikarbiga. Oli temalgi meeldiv üllatus ja rõõmu see valmistas. Nii on – inimeselt inimesele, heast südamest.

Täname ka Gerlyt, kes lastega kaks nädalat tööd tegi ja laagrit meil läbi viis. Lapsed said õppida ja tegutseda ja “kunsti” maitsta. Head puhkust nüüd Gerlyle ja kogu ta perele.

Tänud ka kõigile tänastele SVFIkatele: Elinele, Elile, Ingele, Piia-Ubuntule, Kalju Visnule, Ljudale, teisele Ljudale ka. AITÜMA!

Lõpetuseks. Kell 16 aga!!! tulid Rapla Päästeameti mehed, suure tuletõrje autoga. Lapsed võtsid külalised suure hurraaga vastu, minnes ikka päris hullusteni välja! Kuid enne veel kutsusime tublid päästjad-mehed meile ka kohvi ja võileivatorti maitsma, neil ju tööpäev 24 tundi, saime siis omalt poolt tänutäheks süüa pakkuda. :) Mehed uurisid, kuidas me tegutseme ning kuidas meie organisatsioon töötab. Natuke saime rääkida, aga lapsed olid sedavõrd ärevil, et ega kaua lastud meil heietada. Joosti siis kõik koos kui üks müts meestega masina juurde, seal näidati lastele ning selgitati mis on mis, ja milleks, ja kuidas päästjate keeruline töö käib.

Kuid kõige lõpetuseks avati kraanid! Ja sealt ikka tuli, oma kolm tonni vett lasti lasti meie laste pihta nagu kõige korralikumast duššist kunagi! Oi jeerum, joosti ja kiljuti ja põgeneti ja mis kõik. No, aga oli ikka äge show ka! Kusjuures päris külm vesi oli. Meie naistega ootasime rätikutega, et lapsed kiiresti kuivatada ja seejärel nad riideid vahetama saata. Lõbu oli lastel laialt ja kõik õnnestus hästi, va et üks väike tüdruk veepommiga natuke haiget sai, aga veepomm oli vett täis õhupall, mida lapsed omakeskis loopisid, eks sellisega pihta saada tee vist haiget küll. Ent valu möödus, ilu samuti. Nüüd on õhtu ning päev selja taha vajumas.

Veel pakkisime homseks väljasõiduks ühtteist vajalikku, tekid, padjad jne. Homme sõidame välja kl 10.00. PUHKAMA, onu Andruse manu!

Ilusat puhkust kõigile SVF kodulehe lugejaile, eks me ikka mõndagi lisa ka juulikuus, on meil ju juba homme nimelt juuli esimene päev ning 25 juuliks pakuti meie lastele võimalust minna Nokia Kontserdimajja vaatama Ameerikast tulnud imemeeste etendust, 30 piletit saame tasuta ja bussi on lubanud anda Märjamaa valla sotsiaalosakond. Nii et, elu läheb edasi, tegemised ja tööd ootavad.

Juuni kokkuvõte:

“Hariv õhtu”, käisid külas Lembit Peterson, Maria Peterson ja Eva Eensaar. Teemaks oli Juhan Viidinguga seonduv, lapsed olid õppinud ka tema luuletusi pähe. Väga kena õhtu oli.

Väljasõit 50le lapsele Põhjarannikule, koostöös Tallinna Looduskaitse Seltsiga.

Gigeoni Lastelaager Aa rannas, 50 last sai kahel päeval mere ääres puhata, nii mõnedki lapsed said esimest korda ekskursioonile ja üldse – merd näha. Käidi ka UJUMAS! :)

Kaks nädalat, 18.06 – 30.06 toimus SVFis laste linnalaager, mida juhendas ja viis läbi õpetaja Gerly Karu. Toitlustamises ulatas meile abikäe Lembit Anderson. Täname väga nii Lembitut, Gerlyt, aga ka Rapla vallavalitsust, kes laagri läbiviimist rahaliselt finantseeris. Aitäh!

Juunis toimus SVFis 4 kirbuturgu. Palju oli meil ka esinejaid, täname kõiki!

Täname ka Rapla Päästekomandot, päästjate töö tutvustamine ja pärastine veesõda lastele oli tõeliselt põnev ja meeleolukas! Jääb neile kauaks meelde.

Terve juunikuu jooksul toimusid huviharidustunnid ka Märjamaal, kolm korda nädalas nagu ikka.

Juunis liitus meiega 4 uut pere, kes abi vajavad, nende probleemid leidsid osaliselt ka lahendused. Täname kõiki annetajaid ja häid inimesi!

Abivajajaid, kellele sel kuul abi pakkisime, oli palju. Ühel perel aitasime ka laste toa ära remontida.

Selline kuu oli meie juuni, suured tänud ka kõigile SVFikatele! August saab meil tihedalt töine olema, puhake hästi. Ja kõik teised ka.

Tervitades,

Siiri

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.