SVF, Siiri päevik – juuni 2013

01.06 Laupäev, lastekaitsepäev, ja meil uus kuu ees! Kaunist suve siis kõigile!!!

Tänane kirbuturg möödus meil vaikselt, rahvast liikus, aga tuntavalt vähem kui tavaliselt, ja seda sellepärast, et Rapla kesklinnas olid ka täna suured üritused. Kuid meie nukrad ei olnud, meil kulus päev tegelikult toimekalt, koristasime ja panime riiuleid korda.

RebaseAndrest oli meil täna hea meel üle pika aja näha, sai jälle kaubeldud, aga lõpuks lahkus Andres nahkvesti eest pennigi maksmata, kauples meid täna tümaks. :) Ning kui vaid oleksite näinud, kui maia näoga ta meilt meeste lõhnavett küsis… :) Ei, mitte janu kustutamiseks, selline mees ta pole, vaid ikka – kevadiseks tuftipilveks. :) Ja lõhna me talle ka leidsime. :)

Üks tore poiss meil, kes alles vähe aega meiega on, sai täna minulgi silma vesiseks, kui laulis mulle äsja pähe õpitud laulu - kriimsilm, karuott ja rebane, siilipoiss ja jänes karvane, kõik nad üheskoos… Väga armas laul, ja väga karuselt lauldud! :) Janno on selle poisi nimi, hinded – kõik neljad-viied. Keegi õpetaja olla selle poisi iseloomustusse kirjutanud – täielikult allumatu laps! Kust selline mõte võetud on, seda peab küll küsima vist veidi küsiva pilguga…

On ka teine juhtum Raplas, mis meile teada, kus teise klassi last õpetaja norib ja kaunikesti halastamult terroriseerib, kusjuures laps on täiesti arukas laps, ainult et – noh – mürsik! Kas selle eest kohe käsi väänama peab, ka siin peaks õpetajale küsiva pilguga otsa vaatama. Nii et, jah, koolivägivald ei alga vahel hoopiski mitte lastest…

Tänasest aga. Tänud kõigile vabatahtlikele, kes meil täna abiks olid: Ly, Ubuntu, Elvi, MM, Alma ja lapsed. Saime kenasti päevaga ühele poole ja kõik tehtud. Sai ka arutatud, mida söögipoolist kaasa võtta 8.06, kui matkale läheme.

Nii, nii… mis siis veel? Jah, üks poiss, nimega Ronni, tõi meile omatehtud annetusi, paistab, et lapsel on selgesti kunstiannet, + empaatiavõimet. Sest laps ütles, et iga müügi pealt (poiss müüs omatehtud käsitööd – savist skulptuure ning puidust voolitud asju), mis ta kirbukal teeb, tahab ta toetada ka vaesuses elavaid lapsi. Vaat selline poiss, umbes 11 aastane. Küllap on sellise mõtteviisi taga muidugi ka kogu nende pere üldised ilmavaated, ent sellepärast ongi tähtis just, et lapsed, kes kasvavad vanemate hoolitsuseta, saaksid samuti aru ja nö maitsta veidi hoole toimet. Kuna hool on kõige tähtsam, et see inimesel oleks, sellest algavad ju teod. Kuid ise ei saa keegi vist ju hoolest aimu saada, ikka peab olema, et keegi seda andnud on.

Egas muud. Esmaspäeval on meil väga töine päev, vist koguni 4 delegatsiooni tulevad meile külla, seniks aga kõike kaunist ja ilusat ilma!

03.06 Esmaspäev. Praegu on hommik, olen SVFis, on veidi aega arvutis tööd teha, enne kui meie külalised saabuma hakkavad, täna tuleb tihe päev meil!

Nii. Võtame siis kokku eelmise kuu andmed. Kokku oli meil abisaajaid 42 perekonda, kes on meie andmebaasiga juba varem liitunud (pered, kellele anname pidevalt esemelist abi – rõivad, janaõud, mööbel jne.) + lisaks oli uustulnukaid kokku 9 pere. Pluss! Toiduabi saajaid on meil keskmiselt 110 perekonda igal reedel.

Maikuus toimus meil ka mitmeid üritusi: lastega käisime Kehtna Majanduskoolis, kirbuturud toimusid, + igapäevane huviharidustöö.

Muud lisada ei olegi selle kohta, kui et – suurimad tänud meie annetajatele, et saame kõike seda teha, mida teha tegelikult väga vaja on. Viimasel ajal on korduvalt ka meedias sõna võetud laste huvihariduse vajalikkusest, ka õiguskantsler on sel teemal palju rääkinud. On hakanud tõesti näima, et üldine arusaam selles küsimuses hakkab õiget suunda võtma. Ning ka koolitoidu vajalikkusest on viimasel ajal palju räägitud – see on väga paljudele lastele ÜLIMALT oluline teema!

Nüüd aga praeguseks kõik, jätkame õhtul.

Õhtu. Olime tegelikult täna valmistunud ikka korralikuks suhtlemisralliks, nö, oli meil plaanitud 4 delegatsiooni vastuvõtt, kõigiga olulised asjad arutada. Olulised? No ikka, eks käi ju nii, et ühest asjast sünnib teine, teisest kolmas, kolmandast neljas, neljandast viies… Aga viiendast, kui hästi läheb ja mõte head vilja kannab, sünnib võib-olla mitu kuuendat, jne. :) Aga jah, kõigepealt tuleb ikkagi alustada esimesest, sellepärast ongi meie meie kohtumised SVFi sõpradega alati olulised, me loodame, et saab midagi tulevikus enamat korda saata.

Lõuna paiku saabus meile delegatsioon Soomest, täpsemini Nurmijärvilt. Me oleme kohtunud kord juba eelmisel sügisel, kui Nurmijärvi noored meil külas käisid ja terve päeva meie lastega veetsid (Nurmijärvi on ühtlasi ka Rapla sõpruslinn). Täna käisid meil külas Merja Winha-Järvinen oma meeskonnakaaslasega, kelle nime ma kahjuks ei tea nüüd öelda, üks noorem meesterahvas, kes ilmselt samuti Nurmijärvil noortega tegeleb, kuna eelmisel sügisel oli temagi kaasas.

Nurmijärvi noored olid parandanud ära vanad jalgrattad, meie laste jaoks, täna toodigi need meile kätte, kokku 9 jalgratast! Väga kena kingitus suveks lastele. Ja rattad saavad need, kel midagi head ette näidata on. Ses mõttes oli täna mul kahju tüdrukust, kes rattast ilma jäi, kuna tema hinded ei ole mitte kuidagi kuhugi liikunud, samuti ei ole järjepidevust huviharidusest osa võtmises, isegi mitte meie – SVF tundidest, vaid sai sügisel kinni makstud ka tema tantsutrennide, kuhu ta aga vaid mõne korra kohale ilmus, samas kui trenni ajal Rapla suures kaupluses oli aega tiire teha tal ilma suurema mureta… Tänagi oli tal jälle järjekordne uus trenn, kuhu ta aga nagu jälle unustas minna… Nii et – rattast ilma, ehk saab siis järgmisel aastal, kui natuke vaeva on nähtud ja pingutatud.

Ärgu nüüd lugeja minu peale kauna kandku, sai täna ka lastele öeldud, et nende vanemad võivad neile rattaid niisama mitte millegi eest anda, meil tuleb aga näidata, et oled ratta nimel endast parima andnud. Ega me nunnutamisega kuigi kaugele jõua, eksole.

Ühesõnaga – suured tänud noortele Soomest, Nurmijärvilt! Sai ka tuleviku jaoks paika pandud, et septembris nad meile taas külla tulevad ning me samasuguse toreda päeva koos veedame nagu eelmisel aastal. Nii et, ehk siin sündiski täna taaskord ühest asjast järgmine. :)

Ootasime delegatsiooni täna ka Tartust, oli kokku lepitud. Kuid tartlased jäid tulemata.

Saime siis kl 16 paiku kokku Raplamaa Suurte Perede Liiduga. Arutasime toiduabi asja. Küsimus on selles, et meie sellega tegeleda pikas perspektiivis ei suuda, see võtab meid võhmale. Oleks tarvis eraldi ruume, konkreetset inimest, kes abi jagamisega tegeleks ning tarvis oleks ka oma transporti, kaubikut + ressursse, et neid sõite Tallinnasse Eesti Toidupanka ette võtta. Kui kõik kokku võtta, on need päris suured kulutused, eriti MTÜle nagu Raplamaa Suurte Perede Liit, kellel ei ole majandustegevust ega raha teenimise võimalust. Meil on oma pood, elame ja toimetame sellest, saame nö ots-otsaga ikka kuidagi kokku, kuid ega Toidupanga toitu ju müüma ei hakka…

Otsustasime siis pöörduda ühise kirjaga Rapla Maavalitsuse poole, et oleme nõus toiduabi probleemiga Raplamaal tegelema, kui meid selles tegevuses maakonna poolt toetatakse. Ja tore on see, et inimene on juba olemas, kes võiks seda tööd teha ja abi jagada. Nii et – läheb kiri teele.

Edasi. Õhtul, kl 18 paiku saabus meile külla pr. Evelin Ilves koos oma kaaskonnaga, kelleks olid 6 toredat ja asjalikku naist, omadel aladel tublid tegijad. Olid nad üheskoos korraldanud meie toetuseks nii rahalise kui esemelise korjanduse. Täna toodi meile üheskoos annetus Tallinnast Raplasse, ning loomulikult olime sellekski puhuks täna ka kohvilaua katnud, et lihtsalt natuke istuda, elu ja olu üle aru ja nõu pidada. Ausalt öeldes, sai palju räägitud, mõtteid vahetatud. Evelin ütles midagi, mida ma tingimata siin kodulehel tahaksin avaldada – ET: igale lapsele peaks olema kohustuslik võtta osa huviharidusest, olgu see kasvõi ainult kabe, või misiganes tegevus, sest on palju lapsi, kes mitte millegi asjalikuga peale kooli ei tegelegi,  ja seda mitte ainult vaeste perede hulgas, aga ka rikaste. 

Jah, küllap on sellel mitu põhjust – lapsed on palju üksi, vanematel ei ole aega, tasuta huviharidust ei jagata mitte igas paigas jne. Nii et, mina olen sellega nõus, arvan, et vägagi oleks selline kohustus ühiskonnale vajalik ja kasulik, kui mõelda tulevikule ja sellele, mis noortest saab ja saada hoopis võiks.

Meie ühine jutuajamine SVFis kujunes aga palju laiemaks, rääkisime kogu Eestist, aga ka maailmast, ent peatusime pikemalt hoopis Peipsi ranniku teemadel! Meie kalda poolel ikka. :) Miks? Sealse kestva kultuuri pärast. Huvitav fenomen ja huvitav see, et keegi ei tegele eriliselt säilitamisega, aga säilib siiski – iseenesest. Tugev juur. No – seda võib ka eestlase kohta öelda, ja öelda võib ka seda, et küllap kultuur Eestis praegugi oma häid arenguid teeb. Aga jah – ka Peipsi ääres on probleeme, üsna proosalisi ning kergesti lahendatavaid, kui aga koostööd tehakse. Seda meiegi – koostöös peitub jõud, ning meie, eestlased, peame seda ikka hoolega veel õppima, nagu elu on näidanud ning nagu ilmselt igaüks omamoodi kogenud on, selge on aga see -koostöö on paljude heade ettevõtmiste ja läbiviimiste võtmeks. Ja koostöö nõuab pühendumist.

Mina isiklikult arvan, et iga koostöö vajab ka enamvähem kindla reeglistiku paikapanemist, mida selgem, seda parem. Ja see, kes eksib, on omale ise vastutuse võtnud, mitte vist alati ei pea tegema kompromisse sellele, kes tegelikult ei hooli või kelle asja tuum milleski muus seisneb, mis pole absoluutselt kuskiltki otsast ühtimas ei ühiste eesmärkide ega… No, saate isegi aru. Vahel lihtsalt tuleb välja, et jutt räägib üht, tegu teist. See pole mingi koostöö ega mingi austus.

Tänase kohta veel. Täname Evelin Ilvest ja täname ka tema sõpru: Beatrice, Siret, Ülle, Piret, Marit, Kadi, Merily, Veronika, Kristel, Kadri Keiu, Uma, Maimu. Meile toodi kaupa just nimelt kauplusesse müüki panemiseks, et toetada NIMELT-NIMELT meie majandustegevust, ja see on meile ülimalt meeldiv tähelepanu avaldamine, sest poeta me ju tõepoolest tegutseda ei saaks. Nagu oleme palju kordi meie kodulehel siin ka kirjutanud. Me oleme niisiis südamest väga tänulikud, ja pr. Evelin Ilvesel oli ka üks palve, jätta üks tema kaunis roosa kleit kellelegi kooli lõpetamiseks. Nii ka teeme.

Ilusat õhtut kõigile, ja kohtumiseni! PS! Ja suured tänud kogu meie SVF meeskonnale, tänase eest!

 04.06 Teisipäev. Pean taas vaid naiste kokkuvõtted avaldama, endal on lisada, et täna on meie LIPUPÄEV ning seoses sellega minul kontsert Otepää kirikus, kus 129 aastat tagasi meie rahvuslipp sisse õnnistati. Kaunist lipupäeva pühitsemist kõigile minu poolt!

Anneli:

Hei-hei!

Uhke tunne kohe täna töölt koju tulles: päris palju silmaga nähtavat sai jälle tehtud. Nooh… terve mägi eile annetuseks toodud väga korralikke asju sai sorteeritud ja osaliselt ka välja pandud. Homseks jäi kolm korda samapalju veel välja panna. Siis  jääb oodata vaid poodlejate horde :)

Tüdrukutel oli täna lusti laialt: kes sai kohapeal jalga paari pükse, millest “eluaeg on unistatud” :) või harjutati kätt meigikunstis. Mõni tüdruk liikus ringi kut`rotitapja, suu veripunane. Aga nagu mu ema ütleb: ” Kuidas see tarkus tuleb, kui enda peal ei harjuta!”  Nii me neil harjutada lasksimegi. Mõnele sai kaasa pakitud ka šampoonipudel, harjutagu ikka lapsed ka juustepesu, mis kuulub ju igapäevaelu juurde!  

Mõni laps ootas juba hommikul meie juures teatrisse minekut, nii kange tahtmine oli. Õhtuks olid kõik pidulisemaks sätitud, kohe silmale ilus vaadata. Loodetavasti jõudsid ikka kõik, kes nimekirjas olid, kaasa ka. Eks meie homme kuule.

Muidu oli päev tegus. Kohe nii tegus, et vähe sellest, et ma siin mõtlen, et igal naisel peaks ka üks naine kodus olema (noh, et kui koju jõuad, on tuba korras, lapsed ja loomad söödetud ja toit laual auramas), peaks mind vist kloonima hakkama, või peaksin vähemalt poolduma õppima. Sest vahel on nii kiire päev, et olen kohe kahes kohas korraga. Mis sa hing ikka teed :). Ausalt öeldes tahan siinkohal öelda suure täna meie poekülastajatele, kes alati on väga mõistvalt suhtunud sellisesse virr-varri. Suur-suur aitäh! 

Ka tahan tänuga pöörduda meie annetajate poole, kelleta ei oleks meid: Anu Ristissaar, Merike Vaksmann, Kersti Prants, Sigrid Heilo, Heli Suvi, Marje Laube, Mari Kinkar ema Marega ja Kirsika Palli ja muidugi kõik meie püsiannetajad, kes on võtnud vaevaks meie juurest läbi astuda. Suur tänu!

Suure aitäh ütlen ma veel ühele erilisele leivaküpsetajale, kelle leiba me maitsta saime, pr. Evelin Ilvesele. Just või ja värske kurgiga oligi see leib imemaitsev! Eks me jää nüüd õpituba ootama!  :)

Nüid tule minna sipelgitega võitluste, ronisse muudkui tarre… A´ tiika näämi hummen poodin!

Anneli.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Ly:

Tere!

Jõudsin ka lõpuks toimetustelt tuppa. :)

Tänane päev algas eilsete annetuste sorteerimisega. Muidugi lisandus neid ohtralt päevapeale lisaks. Õhtul Ubuntu- tubli tüdruk- tõi ka homseks päris palju juurde kohe. Ja lõunaajal ehmatas saabunud Kanal 2 võttegrupp pisut ära, kuid kogusime end kiirelt ning jätkasime rahulikult… Järgmine esmaspäev külastavad nad meid taas. Filmitakse üht meie abisaajat.

Täna olid abiks nii Elvi, Kätlin, Helen, Maria ja muidugi Alma. Kõigile jagus tegemisi. Anu tegeles vahepeal Maria tütrega… Lapsed jõudsid ju täna varakult meile. Elvi tegi potitäie makarone lihaga ning salatit juurde. Kõik said enne teatrisse minekut kõhud korralikult täis.

Parimate soovidega,

Ly

05.06 Eilne etendus Püha-Katariina kirikus Tallinnas jättis lastele sügava mulje! Oli väga-väga mõjuv olnud! Nii vähemalt jutustasid mulle lapsed, keda mul täna kohata õnnestus. Selle eest suur tänu Lembit Petersonile, kes meie lastele selle võimaluse pakkus, et teatris saime käia. Kahjuks ma ise kaasa minna ei saanud, seetõttu ei saa ka meie lugejale ümber jutustada, mis täpsemalt ja kuidas etendus kulges.

Ent laste jaoks loomulikult, oli ka sel oma tähtis osa, et pärast etendust Mac´i sööma mindi. :) Ja seda hilisõhtul!!! :) Kõik oli aga laabunud hästi, meie naised – Tiina, Ubuntu ja Alma viisid lapsed pärast kenasti kodudesse ära, kellelegi midagi halba ei juhtunud. Siit tänud ka meie SVFikatele!

Tänase päeva kohta saan ka öelda, et huvi vist meie poe vastu on tõepoolest tõusnud, mis on ka arusaadav tegelikult – ma ei tea ühtegi poodi ei Tallinnas ega kuskil mujal Eestis, kust nii korralikke asju sedavõrd väikse raha eest lunastada saab. Muidugi võiksime ka ju natuke hindu tõsta, aga teades, et ega keskmiselt elaval rahval ju samuti rahaga laiutada ei ole, ei tee me seda, eriti veel Rapla väikeses linnas. Nii et nii – tulge ja astuge läbi.

Lao poolel olevat täna taas kõvasti tööd olnud! Väga palju annetusi olla laekunud. Seetõttu kuulutame taas välja, et ka teistest maakondadest sotstöötajad meie poole vajadusel pöörduksid, saame aidata rõivaste-, jalatsite-, voodipesu-, jne-ga. Vaid transport tuleb enesel organiseerida.

Egas muud, kaunist olemist kõigile meie poolt! 8 juuni toimub meil siis lastega väljasõit loodusesse, juba tegutsemegi sellel tuulel. Ning ka Laitse laager on organiseerimisel. Ning ka Soome sõit juulis juba klaarub.

06.06 Avaldan Anneli kokkuvõtte tänasest päevast SVFis, kutsun samas kõiki meie lugejaid homsetele üritustele Tallinna Laululavale: http://puudetagaoninimene.ee/, kogu päev on külastajatele tasuta, nagu mina aru saanud olen, nii et – kindlasti midagi igaüks endale põnevat sealt avastada võib.

Anneli:

Ahhoi!

Näedsa, mina jälle siin! :) Tahan kõigile teada anda, et meie pood on pilgeni täis heade hindadega kaupa, nii mõnigi ilus kleit ja kostüüm ootab koju viimist! Astuge aga läbi! Mine tea, millega me veel üllatada oskame… :) 

Mina tahaks täna rääkida ka veidi teemal Korduma Kippuvad Küsimused. Selliseid küsimusi on meil juba üksjagu. 

 

* Millistel aegadel oleme avatud?

Igal tööpäeval kella 10-18. Pikem puhkus on  JUULIS.

* Kas annetuste toomisel peab ette teatama?

Ei, kui pole tegu suuremas koguses (kaubikutäied mööblit vms) annetustega. 

* Kas laupäeval võib ka annetusi tuua?

Kuna meie töönädal on siiski esmaspäevast reedeni, siis, palun, ärge tooge laupäeval annetusi koridori seisma. 

* Milleks peab annetaja andma oma nime nimekirja?

Nimi kantakse tänuga annetate nimekirja, mille alusel saame vastutasuks pakkuda poes ostlemisel kogu kaubast -10%. Nimekiri asub siin: http://www.saaguvalgus.ee/tanud-annetajatele/

* Kas meil on mingeid kindlaid soove, mida annetaja peaks tooma?

Kindlasti tasub hoida pilk sellel http://www.saaguvalgus.ee/hetkel-vajatakse/  lingil meie kodulehel. Muidu võib meile tuua kõike majapidamises tarvilikku niidist-nõelast kuni mööbli ja kodutehnikani välja, aga kindlasti peavad esemed olema puhtad, terved ja tehnika töökorras. Pidage ikka silmas seda, et ka meie peame prügiveo eest maksma.

* Millal on poes nn kaubapäevad? 

Meil neid ei ole, kogu kauba paneme välja jooksvalt iga päev.

 

Kellel jäi nüüd mõni küsimus veel kripeldama, võib selle saata aadressile info@saaguvalgus.ee . Kõigile muudele küsimustele peaksite saama vastused meie kodulehelt (millel võiksite tihemini silma peal hoida) http://www.saaguvalgus.ee/ . Igapäevaseid teateid ja muud huvitavat kajastab Siiri ka oma päevikus http://www.saaguvalgus.ee/uudised/svf-siiri-paevik-juuni-2013/  Hoidke süda ja silmad avatud!

PS: poes meeste- ja lasteosakonda suunduv uks ei ole peegel, see on siiski uks :) ja sealt võib julgelt läbi astuda. Kole naljaks, aga nõnda on arvanud rohkem kui üks külastaja, kes esimese ehmatusega ei julge edasi astudagi. Kel asi jäi arusaamatuks, tulge kaege perra! :) 

 Siis annan mina teada, et hädasti on tarvis KÜLMIKUT, PESUMASINAT (sobiks pigem Riga-tüüpi masin, kuna abivajaja elukohas ei puudub veesüsteem)  ja LASTEVOODI MADRATSIT, mille laius oleks 100cm.

Tänaseks jälle kõik. Tulke puuti kah, siss näämi!

Anneli.

08.06 Kuna on juba öö, ehk tegelikult juba 09.06 kuupäeva järgi, siis ma ei hakka ise pikalt kirjutama, nii palju ainult, et täna oli Jõhvis Hirvo Surva 50 juubeli puhul kontsert, millest sai ka ise osa võetud. Sama kontsertprogrammi on võimalik vaadata/kuulata ka 12.06, kl 19.00 Tallinnas, Estonia Kontsertsaalis. Nii et – kes saab, julgustan tulema, väga kaunilt laulavad seal nii Estonia Poistekoor kui ka teised koorid.

Tänane laste matk loodusesse, millest võttis osa kokku 64 inimest, oli kulgenud väga kenasti, nii palju kui kuulsin. Lapsed olid väga rõõmsad olnud, ja kõik-kõik olid rahul reisiga. Tore. Kuid eks saame kuulda lähemalt peagi asjaosalistelt endilt!

Nüüd aga õpetaja Tiina kiri, mis on saabunud minu meilile täna ning milles juttu teisipäevasest teatriskäigust. Kuna Tiina on ju õpetaja, on temalgi klasside lõpetamistega palju tegemist, seetõttu tulebki kokkuvõte alles nüüd. Aga meil on hea meel, et kõik teisipäeval ikka hästi sujus, ja siit saamegi nüüd lisa lugeda, mis ja kuidas päriselt oli. Minu poolt head ööd meie lugejatele, kohtumiseni homsel Raplamaa laulupeol!

Tere!

Teisipäeval käisime vaatamas Shakespearei komöödiat “Palju kära ei millestki”. See oli Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli diplomilavastus. Seekord viisid lapsed kohale õpetajad oma autodega. Etendus oli Püha Katariina kirikus, mis juba ise oli suur vaatamisväärsus. Juba enne etendust nägid lapsed televiisoriekraanilt neile tuttavaid näitlejaid. Näitlejad, kes meiega väga sõbralikult suhtlesid, aitasid juba enne etendust luua väga sõbraliku õhkkonna.

Tore, et meie lapsed käitusid teatris väga viisakalt. Poisid nagu tõelised džentelmenid, lubasid tüdrukud enne saali ja alles seejärel läksid ise. Kui algul oli meil täiskasvanutel väike kahtluski, et ehk on etendus liiga raske, siis juba esimesel vaatlusel saime aru, et lastele etendus väga meeldis. Sellest andis tunnistust suur tähelepanu, millega laval toimuvat jälgiti ja kuulati. Teema oli ju väga kaasaegne, jutt käis armastuse kõikevõitvast jõust. Oli väga palju õpetlikku: armastusega ei tohi mängida, sõpru tuleb usaldada, aga siiski vahel ka kontrollida. Samas ei tohi ka pimesi kedagi süüdistada, vaid tuleb asju kontrollida ja püüda leida õiged süüdlased, sest muidu võib kellelegi asjatult haiget teha.

Meie lastele meeldis väga kostüümikunstniku töö. Nii lihtsate vahenditega olid saavutatud suurepärased rõivad. Oleme väga tänulikud lavastaja Lembit Petersonile, kes võimaldas meile nii hariva ja huvitava õhtu.

Õhtu lõppes einega MCDonaldsis. Omaette elamus oli ka õhtune jalutuskäik Tallinna vanalinnas. Kõik jäid õhtuga väga rahule. Olime küll natukene väsinud, kuid õnnelikud kordaläinud õhtu üle. Muidugi on tõeline ime Ubunutu, kes oma headuse ja suurepärase organiseerimisvõimega on ületamatu. Suur aitäh! Suur tänu Saagu Valgus eestvedajale Siirile lastele nii imeliste hetkede kinkimise eest! Vabandan, et alles täna kirja teele saadan! Lohutan end sellega, et kindlasti on nädalavahetusel lugejaid rohkem.

Ärge unustage pühapäeval Tammemäele minna!

Tiina ja lapsed

10.06 Esmaspäev. Ega muud öelda saa viimase aja kohta, kui et – palju, palju tegemist meil kõigil. Nagu sai öeldud, oli matk lastel laupäeval väga tore, tänagi lapsed kiitsid ja olid rõõmsad, et saadi mere ääres käia. SVFis oli lapsi täna kokku 5. Ja ühel lapsel oli täna jälle põhjust õnnelik olla, kuna ta sai omale nüüd jalgratta! AGA! Sel poisil ongi kõik viied koolis, vaid üks neli – tööõpetus!!! :) Ja eile see poiss tantsis Raplamaa laulu- ja tantsupeol oma partneriga väga tublilt, oli heameel vaadata, ning üleüldse – üks väga-väga kena ja viisakas noormees on ta meil. Tõesti – sellest poisist tuleb kindlasti ühtkomateist! Loodame.

Täna käis meil Kanal2 võttegrupp intervjuud võtmas, kuna Kanal2 püüab ühe meie abivajaja pere aidata. Tore. Inimene saabki tõenäolisemalt hullust olukorrast välja tulla alles siis, kui abi kompleksne on, ehk siis – igakülgne. Kuuldavasti aidatakse nelja lapsega üksikemal korter saada, autokool läbida, töö leida, tervis korda saada jne, jne.  Ja lapsed on seal peres väga vahvad, väiksel Marial on tunnistusel hinded väga head, vend võiks vist aga veidi rohkem pingutada küll… :) Nojah, ent ega hinded kah ainukesed näitajad ei ole, aga siiski-siiski.

Nüüd meie poolt tänusõnad. Suur tänu loomulikult kõigile, tänu kellele laupäevane sõit teoks sai – Tallinna Looduskaitse Seltsile, eesotsas Tiiu Paloveeriga, tänud ka Paevanale, Rein Einastole. Suur – suur tänu toidukeetjale – Anne Vaarpuule! 1000 tänu Ubuntule, Elvile, Maretile, Ly´le, Olegile, õpetaja Tiinale Märjamaalt ja õpetaja Annele Kehtnast! 

Kaunist õhtut ja kohtumiseni homme.

11.06 Tänane päev möödus siinkirjutajal Tallinna tähe all, SVFi kohta saime aga hea uudise, st järgmisel nädalal saame kokku inimestega, kes meie tegemistest tõsiselt hoolivad ja kes meie eesmärkides mõtet näevad. See on tunnustus juba enne kokkuleppeidki, ja on tõesti väga meeldiv. Ent nagu meie lugeja juba meid tunneb, ega me enne nö kaarte ava, kui asi pöördeid juba võtnud on.

Meeldetuletuseks! Meil ju toimub taas kirbuturg – 15.06, ehk juba sel laupäeval! Hinnad on taas  50%, kaup on meil väga korralik. Ning kauplema võivad tulla kõik, kelle hing igatseb midagi müüa, midagi osta, või niisama suhelda. Ühesõnaga – olete oodatud ja teretulnud, osavõtt on tasuta ja müügiplats ka midagi ei maksa!

Tänasest veel! Suurim-suurim tänu tänasele koolitajale/arstitädile, Laili Lutsarile, kes meie lastele suuhügieenist loengu pidas ning ka hambaharju lastele jagas. Lapsi kohal 22 ning ka mõned lapsevanemad. Väga-väga hea ja asjalik õpetus, ning ega lapsed üksi pea teada saama, mida paremini teha annaks, et hambad korraks püsiks. Kuuldavasti olla räägitud ka liigsest magusa söömisest… :)

Nüüd aga järgemööda kokkuvõtted, Anneli SVFi poepoolelt kõigepealt:

Hei-hei!

Alates tänasest tiksub meie poe seinal noorendav kell :) . Ja enne see müügiks ei lähe, kui olen noooreks tagasi saanud!  Vaat nii! Kes aru ei saanud, tuleb astub poest läbi ja uudistab :) .

Mulle, va lobamokale, meeldib poes klientidega maailma asju arutada. Nõnda saab kahe peale või koguni kambaga päris mitu head ideed välja mõelda, mõned nipid läbi proovide või hoopis targemaks saada. Tänagi sain jutule ühe vahva prouaga, kes meil juba ammune annetaja on olnud, aga keda minul isiklikult polnud veel au tunda. Peale selle, et meil on üks ühine tuttav minu kodukandist (küll see Eesti ikka on väike… ), oskas ta mulle väga toredasti selgeks teha, kummale poole siiski käivad kinni meeste ja naiste riided. Noh, teate küll kui püksid on kahtlaselt “unisex”, eks sa siis pane oma rumala peaga kumba riiulisse tahad… No et siis kuidas see asi käib? Vastus kõlas: “Mehed saavad ainult paremaks minna, seega meeste hõlm läheb paremale kinni!”  :) On ju armas… Ja lahkudes lausus, et peab siiski minema, tema nõrgem sugupool ootab. Kanged eesti naised… :) 

Tõnis Vaik astus ka täna läbi, et tervitada, mis meil selle vastu ikka olla saab! Tore!

Tore on ka see, et annetajaid ja meie toetajaid meie töös jagub ka üksjagu! Suure tänu ütlen mina täna annetajatele  Keidi Siderov, Eva Matt, Tiina Tubli, Helmi Nurmsalu, Külli Kruus ja Eda Erg! Suur aitäh!

Tänu on edasi öelda ka tänasele suuhügieeni koolitajale, kelle nimi minul jäi kahjuks teadmata. Lapsed oli väga asjalikud ja kuulasid huviga. Igal juhul, kui mina tuppa astusin, ei nihelenud keegi toolil, vaid küünitati üle teiste peade, et veel paremini näha, mis imeloomad need hambad me suus ikka on… 

Ja õhtu lõpuks nägime ära ka pisikese päkapikumehikese, nüüd juba kolmekiloseks põnniks sirgunud poisi, kelle jaoks me enneaegse lapse riideid otsisme. Tema õige sünni päev oleks alles järgmisel nädalal, aga kiirustas ilma nii, et praeguseks on kaks kuud ja kaks nädalat vana. 

Kae, nüid om küll kõik. Tule ää pikuli minnä´!

Hüvvä õdagut ja näämi ummen poodin!

Anneli.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Tere!

Kevadisel väljasõidul koostöös Tallinna Looduskaitse Seltsiga osales 64 inimest. Sõidu marsuudi pani kokku Tiiu Paloveer koos abiliste Arvo ja Anuga looduskaitseseltsist.

Oleme nendega ka varem koostööd teinud ja iga kord on kõik hästi organiseeritud ja ajaliselt täpselt paika pandud. Alati on kaasas ka õppinud giid, kes väga köitvalt ja huvitavalt tutvustab kohti kus käiakse või millest mööda sõidetakse.

Ka seekord oli meil kaasas Paevana, kes lisab omalt poolt huvitavaid fakte Eesti pinnamoe kohta.

Sõit algas Raplamaalt. Väga põhjalikult ja täpselt räägiti Raplamaa tekkeloost, Rapla kirikust, siinsest floorast ja faunast. Kõik need teadmised tulevad õpilastele kasuks ka koolitundides ja oma kodukoha tundmaõppimisel.

Sõit läks edasi Kloogaranna poole. Bussis jagas giid infot mööduvatest huvitavatest kohtadest. Giid rääkis lastele, et kui tähtis see on, et meil on oma merepiir ja me võime selle üle uhkust tunda. Meri oli sel päeval nii sõbralik ja ilusat sinist värvi. See oli nii ilus, et lastel tekkis soov merd peale reisi kodus kohe joonistama hakata. Et giidi jutt lapsi tõesti huvitas, seda näitas seegi, et bussis oli hiirvaikne.

Klooga rand tervitas meid oma imeilusa liivaranna ja männimetsaga. Siin tegime peatuse, lapsed said ringi joosta ja oma jalgu merevette pista. Kui lapsed olid natukene ringi jooksnud, siis kutsus Paevana nad enda juurde ja tutvustas erinevaid kivimeid ja nende koostist. Peale tutvustust hakkasid lapsed rõõmsalt kassikullaga kive otsima. Neid võeti koos merekarpidega ka bussi kaasa. Nüüd on kodus killuke sellest huvitavast päevast.

Pärast väikest peatust sõitsime edasi Keila-Joale. Kahjuks oli mõis sellel päeval reserveeritud ja nii ei saanudki me sellega lähemalt tutvuda. Aga ehk tuleb veel mõni teine kord selline võimalus! Ka Keila juga jäi seetõttu vaatamata.

Veel käisime Türisalu pangal, kus Paevana tutvustas, kuidas käituda, et mitte ohtu sattuda. Vaatasime kõrgelt pangalt ilusat vaadet merele ja imetlesime seal ujuvaid luiki.

Edasi viis teekond Vääna- Jõesuule. Nüüd oli aeg ka lõunatada. Istusime Vääna Mõisakooli ette muruplatsile ja lasime toidul hea maitsta.

Lastele oli suureks üllatuseks, et Siiri Sisask on siin koolis õppinud ja internaadis elanud. Olime väga ühel meelel, et sellises koolis oleks väga hea ja turvaline õppida.

Peale einestamist sõitsime Suurupisse. Jalutasime mere ääres ja imetlesime siinset kaunist loodust. Saime teada, et siin on ainuke Eestis olemasolev puust majakas. Paljud lapsed tundsid ära, et  filmi “Tuulepealne maa” viimane osa on just siin filmitud.

Tagasiteel sõitsime läbi Muraste, Tabasalu, Harku ja Laagri. Ka nendest kohtadest kuulsime giidilt palju huvitavat.

Kernus oli veel väike kehakinnitus: sõime pannkooke ja puuvilju. Lapsed olid terve päeva väga tublid, ei virisenud, vaatamata sellele, et päev oli pikk ja väga palav. Lapsed olid isegi natuke pettunud, et päev nii ruttu oli mööda saanud. Nad oleksid tahtnud veelgi reisida.

Aitäh ilusa päeva eest toetajatele ja organiseerijatele.

Kõik tõdesid, et oma silm on ikka kuningas, mida oled ise näinud, see jääb paremini meelde ja on õpetlikum.

Jääme ootama järgmisi huvitavaid väljasõite.

Tänasest nüüd! Laste iseseisvaks eluks ettevalmistamise huvides, käisid meie lapsed täna kooliaias abiks. Selline mõte tekkis meil väljasõidul vestlusringis. Arutasime omavahel, et tänapäeva lastel puudub töökasvatus ning arvasime üheskoos, et see oleks väärtushinnangute kujunemisel hädavajalik. Kuna pidin ise täna osalema Tallinnas koolitusel, oligi meie aiatädi nõus lastega tegelema. Kes kohal käisid, said väga hästi hakkama. Üheskoos värviti ära vana pink ning kaks tooli. Tänuks viidi koju lilli  ja rabarbereid.

Sai siin mõtteid mõlgutatud ka augustikuus toimuva Märjamaa folgi osas. Lapsed avaldasid soovi heategevuskorras mõned tunnid oma koduvalla heaks abiks olla.

Tiina ja lapsed

12.06 Kolmapäev. Siinkirjutaja on jälle lennus olnud terve päeva, kaks kontserti sattus ühele päevale… Saan avaldada vaid Ly lühikokkuvõtte päevast SVFis, mis seal toimus ja kuidas asjad laabusid.  Ise olen SVFis alles laupäeval, kirbuturgu korraldamas.

Ly:

Tere,

Tänane päev möödus suhteliselt rahulikult. Võtsin arvele ühe noormehe. Juuru lastekülast käis kasvataja, kes sai viiele lapsele vajalikud riided. Lisaks sai üks pere veel abi. Uusi annetajaid mul lisada pole, kuigi annetusi toodi päris palju. Õnneks jõudsin täna nende sorteerimisega ka ühele poole.

Lapsede tulid juba hommikul. Täna olid: Janno oma sõbraga, Anu, Janeliis, Getry oma sõbrannaga. Ja poolest päevast oli meis külas HR. Ivo. Jõudis just ajaks, kui Elvi oli valmis saanud potitäie maitsvat risottot. Tänase magustoidu eest tänud Valgu sojatoodete tehasele, kust toodi meie lastele sojajogurtid.

Parimate soovidega,

Ly

13.06 Minu poolt kaunist õhtut kõigile, avaldan Anneli ja Ly kokkuvõtted tänasest päevast SVFis:

Anneli:

Tere!

Täna pikka juttu ei tule, kuna päev on veninud liiga pikale. Üsna tihe tegevuskava ei lasknud maailma asjade üle arutada, aga selle eest sai tükk tööd jälle selleks korraks tehtud (küll aga on see töö, nagu naiste töö ikka: tee, ei saa arugi, et tehtud, aga vaat jäta tegemata, kohe on näha :) ). Väino käis, saime jälle suure koorma laost välja taritud ja Kallaste poole teele saadetud. Tervitused sinnakanti! Olegile suured tänud, kes peaasjalikult eestvõtja selle töö juures oli ja kes hiljem ka meie, naiste, tervist säästis ja ülejäägi laos õigesse kohta tõstis. Need 100liitrised kotid on ikka rasked küll. 

Poes sai veidi korda seatud, laupäeval ju taas kirbukas tulemas. On ehk veidigi lihtsam meie juures lasteosakonnas toimetada, kui süsteem jälle korras on. 

Külastajatele sai täna ikkagi kinnitatud, et kirbukas tuleb ja kauplemiseks ette registreerima ei pea. Tulge aga kohale ja kaubelge. Meil selleks puhuks poes jälle hinnad -50%. 

Üks mure meil ka: kaks noort neiut jala suurusega 44-45 ja 46 ootavad pikisilmi pisutki naiselikumaid kingi. Küll võib ikka sellise jalaga naisterahval kurb olla… Ehk kellelgi on pakkuda … 

Tänased annetajad: Henri Birk, Kätlin-Kairi Sepp, Martin Kalaus, Piret Pajomägi, Liisi Trofimova ja Sirgi Tammik, aitäh! 

Kõik :)

Anneli.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Õpetaja Tiina Märjamaalt:

Tere!

Suvine koolivaheaeg meelitab lapsi õhtul kauem õues olema ning seetõttu magatakse lõunani. Täna olidki meil paljud huviringi kellaajal alles unemati juures ning seetõttu oli meid  kohal vähe. Kohalolijatega käisime mängimas erinevaid liikumismänge ja rääkisime veel kord üle suvise laagri tähtsamad punktid.

Selgus, et paljudel on  probleeme  telgiga. Kellel on vaiad katki läinud ning paljudel telki koduses majapidamises polegi. Ma nüüd ei teagi, mis me nende lastega teeme. Magamiskotid saab asendada tekiga. Palusin veel kodudes rääkida, et ehk sõber laenab telki mõneks päevaks. Eks kuuleb siis järgmisel nädalal. Igatahes on kõik lapsed suures õhinas ja ootavad Laitse laagrit.

Sõime koos pannkooke (mõned karbid olid matkast veel alles jäänud).

Ilusat suve jätku!

Tiina ja lapsed

14.06 Ly kokkuvõtte avaldan vaid ning eks kohtumiseni homme, kes meie juurde tee leiab!

Tere!

Vaatamata vihmasele ja külmale ilmale väljas, oli meil sees toredate inimeste külaskäikudele ja sagimisele soe ja valge. Aare Sinijoki käis meil täna oma pojaga. Suured tänud kenade annetuste eest taaskord!!! Lisaks oli neil kaasa võetud ka söögikraami peredele jagamiseks.

…Kümmekond helistamist võis küll olla toiduabi küsimise kohta. 5-perele saimegi anda ka toiduabi kohe kaasa.

Tänased uued annetajad- Heili Arro, Liivi Keldrema, Helgi Põder. Õnneks sai Maria, minu tütar, täna abiks olla asjade sorteerimisel. Samuti oli Elvi toimetamas. Laste poolepealt oli rohkem poiste päev- Riko, Janno oma sõbraga.. Kahro ja Renee käisid ka. Homme ikka plaanin tulla- jõuan pisuke peale kl.11.

Parimate soovidega,

Ly

15.06 Laupäevaekstra! Tänane kirbuturg oli väga tore, rahvast liikus päris kenasti ning ka ilm pidas vastu. Õuel mängis seekord muusikaliseks taustaks Mart Sanderi vanamoodne kaunis muusika. :) Nagu ongi ühele väikelinnale kauplemiseks kohane, lõi nö magusa meeleolu! :)

Täname kõiki, kes meile täna ka annetusi tõid! Neid saabus ikka päris korraliku kuhjana lõpuks kokku, Ly´le esmaspäevaks tööd! :) On jah juba tavaks saanud, et inimesed oma müümata kauba peale turgu meile jätavad. Eks me siis jälle vaata, mis müüki, mis jagamisele, mis veel kuhu. Ühesõnaga – tõesti, tööd meil jätkub ja eks meiegi oota juulikuud, et saaksime puhata. Palume siis mitte unustada, et juulis meid ei ole ning ka annetusi meile tuua ei saa. Ukse taha palume tungivalt mitte kotte annetustega jätta!

Tänan ka enda poolt meie tänast meeskonda, kes SVFis toimetas: Ljuda, Elvi, Maret, Inge, Mees Metsast, Ly´d ja kassas tööd teinud last, Anut! Kaunist pühapäeva nii meitele kui teitele! :)

17.06 Nädal SVFis algas taas tormiliselt. Meil toodi täna väga palju annetusi, seega oli kõigil, kes majas olid, töid ja tegemisi kõvasti! Ka abivajajaid liikus päeva jooksul mitmeid, täna ka üks uus pere liitus meiega. Ja lapsi oli meil samuti täna mitu, kes abiks, kes niisama asjatamas. Osad lapsed pidavat ka hetkel laagrites olema. Tore. Meila anti ka teada, et osad meie lapsed saavad samuti mujal laagrites osaleda, tasuta kohtadel. Augustis, 3 poissi ja neli tüdrukut. Kolme poisi kohad on juba otsustatud, lähevad ühe suure pere lapsed Kehtnast, kus kokku 6 poissi kasvamas. On hea ühest perest saata, on kindlam olla neil.

Pean ka midagi rääkima, mis sugugi meeldivalt vist ei kõla. Eriti neile, kes asjast midagi ei tea. Olen, mina just, olnud osade lastega karm, öelnud neile nagu asjad on, nüüd üks laps olla väitnud, et mina olla tema peale karjunud. :) Noooo, kui õieti tõesti karjuda, siis vist Okta Centrumi seinad väriseksid nii et krohv mööda Raplat laiali oleks, tõesti, mul on tugev hääl, isegi vahel imestan, kui end unustan – kodus, häält harjutades. Koer mul reageerib alati – kõrvad ludus ja pakku! :)

No, tegelikult oli asi nii, et ma karmilt lapsele ütlesin, et kui tahetakse trennis käia, ja eriti veel seda kaudu, kui meie selle kinni peaksime maksma, pole siis teist võimalust, kui et tuleb ka kohal käia. Meie tühje tegemisi kinni ei maksa. Eks ole loogiline? Jah. Ja et seda ülimalt tõsiselt ja selgel häälel lapsele ütlesin, pidas ta seda hulluks  karistuseks minu poolt. Nojah, eks ole ka pai tehtud… :)

Ja päris tõsiselt nüüd, mina kahjuks olen konkreetne, pole siis mingit mangumise ruumi. Mulle ei meeldi poolik suhtumine, sest meie kõik rabame tööd ja ega see raha ka kergesti tule, millega me huviharidusi kinni maksame. Siis võiks ju ikka ka selle kõige lihtsama ära teha ja kohal vähemalt käia.

Aga situatsioon oli järgmine: meie kõrval ruumis on trennisaal, kus üks lastest, (kes juba sügisel siis samuti meie kinnimaksmisel trennis käis, aga tegelikult ei käinud, kuna mina toda last poes ringi traavimas kohtasin, kogemata – hea juhuse tõttu niiöelda peale sattusin ja küsimuse peale, miks trennis pole, vastuse “ei tea” sain!), jah, too sama laps mulle ütles, et tema nüüd meie kõrval saalis trennis käib ja et meie siis poole sellest kinni maksaksime, nagu olin teha lubanud. Ent siis ma küsisin, et miks sa siis praegu trennis ei ole, kuna trenn ju käib. Vastus: “riided jäid koju!” Ütlesin siis: “Sul on ju dressid seljas, võid ju ka nendega trenni minna?” Vastus: ” Ei, ma ei tahagi täna minna.” Noooo, miks siis meie trenni jälle kinni peame maksma, kui ei taha minna, eks. 

Nüüd täna kuulsin,  et mina olla karjunud. Ma õige peaksin korra lastele demonstreerima, kuidas kõlaks karjumise minu versioon. Aga siis ma ei tea küll, kus me selle ette võtta võiksime, ka ju õues mitte, kuna loomaarmastajana ei tahaks linde ära ehmatada nagu, neil ju pojad alles väiksed. :) Siit ka minu järgmine üleskutse, palun väga kõigil alla kirjutada petitsioonile, et mitte tsirkuses loomi kasutada. Kujutage nüüd ise ette, keegi ju neilt loomadelt ei küsi, kas tahad osaleda inimeste raharattal või mitte. Olgu palav või külm, olgu mis tingimused tahes, vaat ronid ja ahvid ja teed. Jube. Nii et siin nüüd link: http://petitsioon.ee/loomatsirkused

Minu poolt kõik, paneme Laitse laagri kava jne kokku, sellega meil on palju tegu, tarvis ju ka telgid leida! Ilusat õhtut ja lõpetama jääb täna Ly:

Tere,

Tänased uued anneajad- Joole Kuljus, Kristjan Aller, Riin Pallon-Tammepuu, Sirje ja Grete Nootre. Suured tänud!!!

Arvele tuli taas üks uus pere. Suured tänud Elvile ja Maretile, kelle abiga sai palju asju taas tehtud ja maitsva lõunasöögi ka. Rõõm oli taas üle mitme päeva ka päevitunud Ubuntut näha, kes kohe koos Anuga (üke meie tubli meie laps) Laitse laagrisõitu planeerima hakkas.

Parimate soovidega,

Ly

18.06 Teisipäev. Päev nagu päev ikka, minul omad tegemised täna, tarvis ette valmistada üsna mitu muusikaprojekti. SVFi kohta kirjutab pikemalt Anneli:

Tere!

 Iga päevaga saan ikka targemaks ja targemaks :). Täna sain võhikuna küsimustega pommitada tulevast rõivadisainerit Mari Kinkarit, kes loomulikult lahkesti oma teadmisi jagas. Ma arvan, et me võime selle nime enesele meelde jätta, sest temast usun tulevat midagi suuremat moe vallas.  
Aga asjast, niisiis: Naistel on jakid, meestel on pintsakud (seega tarisin kena punaste lipsukestega sildi “Pintsakud” hoopis meesteosakonda kaunistama :) ), naistel on pluusid, meestel triiksärgid. Haha, mina kasutasin loomulikult sõna triiksärgid julgelt kõigi triigitavate särkide kohta… :)  Ma arvan, et seda teevad paljud, eksole. Noh ja seelikute vallas sain ka targemaks, milline on kellukeselõige, milline klassika, milline puht pliiats. Küll on hea, kui oma tarkust ka teistele jagatakse.

Aga naljakoht oli keset päeva ka. Üks sõbranna küsis teise käest: “Kuule, kas su emal lapsi ka on?” Oleks te seda nägu näinud… Njah, ega ma ise ka ei suutnud muiet tagasi hoida… “Mis mõttes nagu???…” oli vastus ja sealt isekeskis naeru pugistades nad edasi lobisema jäidki.

Ühele uuele annetajale tahan täna aitäh öelda: Tamara Tammist, aitäh! 

Muidu läks täna toredasti. Terveks päevaks jagus tööd rohkemaks, nagu alati. Hea on, kui abikäed on varnast võtta. Täna jagasid oma lahket abi Elvi ja Anu, mille üle me ikka ja alati tänulikud oleme. Anu aitas lasteosakonda asju laiali panna ja valvas mu söögipausi ajal kassat, Elvi toimetas huvihariduse toas. Kurb on, et vihma ajal on seal toas nõnda pime, et ei näe isegi mitte kriipsugi paberile tõmmata. Juba mitu kuud on elektrikku oodatud, aga asjad meie majas pole kunagi kiirreageerimisena toiminud. See on kurb, tõesti kurb. Sama kurb kui see, et peaaegu iga nädal peksab laste osakonnas lambis pirne läbi. Neid läheb juba nagu leiba.

Nii kurvalt ei tahaks kohe lõpetada. Annan teada, et jätkuvalt paneme toredaid riideid välja iga päev. Mõni kotitäis kaupa tuli ka Prantsusmaalt, seda kaupa panen välja ka homme. Noh, nii mõnigi tore riideeese läheb hipikappi lisaks, mis muud. Ka lühikesi pükse ja miniseelikuid on hulgim. Tulge külla!

Välän nakas jälki tsälguga vihma sadama, kaege, et te voolu iks vällä tõmbade!


Anneli.

19.06 Kolmapäev. Tänased kokkuvõtted tulevad taas meie SVF-naistelt. Õpetaja Tiina on mõne sõna ka minu toetuseks poetanud… Väga meeldiv, aitäh. :)

Homme peame SVFis meie toreda vabatahtliku abistaja, Elvi, sünnipäeva. Nii et – kõik, kes soovivad lilli tuua, ikka vaadatagu, et juurtega. Elvi armastab aiandust, istutamine on ülekõige tegevus – seda teab ju igaüks, kel vähegi aialappi on ja kes vähegi hoolt kanda viitsib. Nõnda et – homme pidu ja tort meil.

Kuna on juba öö, siis minu poolt kõigile meie lugejale kaunist und, nüüd aga meie töökad naised:

Anneli:

Tere!

Olen oma tegemistega liiga õhtu peale jäänud, ei lobise täna. Annetajad, keda võib ära märkida uutena on Monika Lehis ja Merke Langi (just Merke, mitte Merike). Aitäh! Annika Linnamägi tõi ära taas Iirimaalt tulnud postipaki, mis sisaldas taaskord imetoredaid lasteriideid ja hügieenitarbeid, ikka jõulupakkidesse. Siinkohal ongi paras taaskord meelde tuletada, et meil ikka aastaringselt on oodatud uued, kasutamata asjakesed laste jõulupakkidesse. Selgi aastal kavatseme ju jõulukontori avada. 

Ja üle pika aja kohtusime Getteriga, kes koos vanaemaga teeb ettevalmistusi Laitse laagrisse minekuks. Ja oh häda: lapsel PEAB olema printsessiga magamiskott… Aga seda meil pakkuda ei ole… :( Ütlesin küll, et ta peab ise krooni pähe panema ja magamiskotti pugema, siis ongi printsessiga magamiskott, aga ei… Njah… vahel on kohe mure…  Armas selline aeg lapsel… :) 

Kõik. Lõpp lobal. Homme näeme poes!

Anneli.

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Ly:

Tere,

Täna midagi väga erilist nagu ei toimunud, kuigi päev möödus kiirelt argitoimetuste tähe all. 3-le perele sai asjad pakitud. 2 neist jõudsid ka läbi tulla.

Hommikul varakult tulid lapsed, Janeliis ja Anu. Pisut hiljem ka Janno ning Kaspar. Tüdrukud aitasid Annelit poe poole peal. Poisid olid rohkem oma asjadega seotud. Elvi külastas meid ka korraks. Ja Ubuntu tegi õhtupoole kiirvisiidi.

Parimate soovidega,

Ly

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Õpetaja Tiina:

Tere!

Kätte hakkab jõudma jaanipäev. Ja nii nagu ikka, on sel ajal koolides lõpuaktused ja majas siblimist küllaga. Kuna sel aastal olen ka ise otseselt oma tubli poja lõpetamisega seotud, aitasidki mind täna koolis meie kohalolnud huviringi lapsed. Koos lõikasime ja kleepisime lilli lõpetajate tänukaartidele. Lastest oli väga suur abi. Jõudsime üheskoos suure hulga tööd ära teha. Nad nii armsalt rääkisid omavahel oma tulevikuplaanidest ja soovidest edasiõppimise osas. Üks tüdruk teadis kindlalt, et tema hakkab õpetajaks ja just täpselt selliseks õpetajaks nagu on tema enda õpetaja. Nii hea on kuulda, et laps on oma õpetajaga rahul ja tahab koolis käia. Loodame, et laste unistused ka tulevikus täituvad. Selleks tuleb aga kindlasti ka endal palju vaeva näha ja oluline selle juures on kohusetunne. Hea pea ilma kohusetundeta hakkab põhikoolis tunda andma.

Kurb oli lugeda Siiri kirja, milles ta rääkis temale tehtud märkusest- nimelt olevat ta lapse peale karjunud. Tundes Siirit ei tee ta seda mitte kunagi. Siiri on nõudlik ja armastab korda ja korrektsust ning seda ta ka õiglaselt lastelt nõuab. Lapsed arvavad, et ringides käimine on mõnus ajaviide, kui tahan lähen aga võin ka samal ajal midagi muud teha. Siiri õpetus on õige ja vajalik. Siit saab alguse kohusetunne, mida hiljem tööle minnes vaja läheb. Kes ei pea kinni reeglitest juba lapsena, on tulevikus palju probleeme.

Alusetult süüdistada on inetu.

Ilusat õhtut!

Märjamaa SVFikad

21.06 Reede. Jah, ongi jälle käes aeg, kus pööripäev valguse suhtes pöörde teeb, teisisõnu – hakkame liikuma tagasi hämarusse. :) Pole hullu, marja- ja seeneajad on veel ees, ning ka pimedamal ajal on omad ilud-võlud. Eesti loodus on ses mõttes tõesti kaunis ja vaheldusrikas – olgem sellega rahul. Rahul ei saa olla vaid siis, kui ilm elu takistama kipub, nt ei saa lume rohkuse tõttu tööle, kooli vms.

Kuid praegu veel täiel rinnal saab nautida suve, mille lõppedes paljudelt juba kuulda võib – ohhh, tahaks juba rahu sest suvest! :)

Täna oli minul üks uusim kohustus teha, mida veel eales ma teinud oma elus ei ole. Valmistasin leiba. Pr. Evelin Ilvese kingitud juuretis näitas parim enne kuupäeva 22. juuni! Seega tuli juuretis värskendada ja leib valmis küpsetada. Ja tõesti – jumaliste, kui hea leib sai! Kiidan taevani ja olen väga õnnelik, et sellega hakkama sain. MINA! :) Ma pole kahjuks suur küpsetaja kunagi olnud, pole mul ka praeahju numbritega, tavaline puupliit tavalise praeahjuga. 250 sain sisse sinna tunde järgi, aga vist saigi õige siis. :)

Saladuskatte all pean tunnistama – alati, kui räägitakse leivateost, siis on mulle tundunud see tegu just tõelise kosmosena, millegi erakordsega, jne. Tegelikult oli komponentide segamine üllatavalt lihtne, samuti leivataigna valmistamine üleüldse. Ainult aega on tarvis, selle leidmine on vahel tõesti kosmos ja kombineerimine. :)

Sai ka uus värskendatud juuretis külmkappi pandud, kolmes osas – üks SVFile, üks “Põhjaranniku” ajakirjanikule, Teet Korstnale, kes oma ajalehte muude põnevate artiklite kõrval ka aegajalt toidublogi kirjutab, ja üks mulle endale – kavatsen nüüd ja edaspidi leiba ise valmistada, küll aja leiame. :)

Leivale määrdeks valmistasin ürdivõi – taluvõi, till, tüümian, sool. Aga leib oli ikkagi parim! :) Nii et – suur, suur tänu Evelinile kauni ja asjaliku, ja ülimaitsva kingituse eest! Ma julgustan ka teisi perenaisi ise leiba valmistama, on täitsa jõukohane kõigile.

Nüüd aga Anneli kokkuvõte päevast, minu poolt aga kaunist jaaniaega meie lugejatele, samuti kõigile toredatele SVFikatele! Head puhkus ja suve nautimist!

Anneli:

Heia!

Näedsa, ongi juba jaanid, alles saime need jõulud ära peetud. Ikka töiselt on läinud. Eilegi seadsime poes müügiosakondi Anu ja Janeliisuga korda, täna käisin veelkord üle. Ka nõude ja kodutekstiilinurgas sai ühte-teist kohendatud. Andrus käis ka korraks abis, keeras stangedel kruve koomale, sest ülekoormatud riidealused saavad iga päev sellist vatti, et hoia ja keela!

Kaupa on palju, külastajad naeravad, et peavad kohe puhkepäeva võtma, et meie ilusas poes hea kaubaga tutvudes ja proovides aega nautida. Muide, need kummalised, kolmekümnendate stiilis kummikud, läksid täna pealinna ühte kooli vanade aegade nurka rekvisiidiks! Nii, et ka kaubal on minekut! Vaatasin juba, et hipikapp on vaat et hõredaks ostetud, õnneks on veel üks kott Prantsuse kaupa välja panna ja sealt saab lisa küll. Kel huvi, astub meie juures KINDLASTI veel enne puhkust läbi ja leiab enesele palju huvitavat suveks selga-jalga! 

Ega tänaseks muud polegi! Nautige jaanituld ja otsige sõnajalaõit! Ärge unustage hiljem korralikult välja puhata, et liikluses õnnetusi ei juhtuks! 

Tõisiba näämi puudin!

Anneli

25.06 Teisipäev. Egas muud, valmistume laste laagriks Laitses: telgid, söögid, joogid, päevakavad jne. Ka tööd plaanime natuke teha, tuleb kasuks, tuleb kasuks. Onu Andrus, kelle juures saime ka eelmisel aastal laagrit pidada, lubas meil oma küttepuud ära laduda. Väga tore. :)

Nüüd aga Anneli ja Ly kokkuvõtted tänasest päevast:

Anneli:

Tere taas!

Ongi jaanidki peetud, nüüd pole muud kui jõule ootama jääda, ühed pööripäevad mõlemad :). Aga omaette sündmus on see, et meie MM peab täna juubelit. Palju õnne talle meie ja laste poolt veel ja veelkord!!!

Poes möödus päev rahulikult, tolmu oli taas liiga palju kogunenud, koristasime. Anu ja Karina aitasid ajaviiteks lasteosakonnas särke õigeks sättida. Põrandapesu sai täna vist õige märg, üks laps arvas, et meil on ikka ujula, mitte pood :) .

Annetusi toodi ka üksjagu. Poodlejad armastasid täna asju ikka hipikapist koju viia, ei mina ei keelanud, panin aga mõne uue kleidi sinna asemele ka. Samuti sai välja naise suurusele 56-58 paar paari lühemaid pükse ja mõned suured pluusid. Nii et tasub jälle läbi astuda.

Tänastele annetajatele jääb üle öelda taaskord aitäh: Allan Ringo, Aleksandra Voltseva. Suur aitäh ka meie püsiannetajatele.

Tänaseks jälle ongi kõik. Ise lähen nüüd koju oma kõige suurema lapsukese sünnipäeva tähistama. Pidu omas südames :)

Tulke medele külla!

Anneli

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Ly:

Pühadejärgsed tervitused! Tahtsin ka enne kirjutada, kuid reedest eilseni olin päris arvutivaba… lihtsalt osadesse kohtadesse ei õnnestunud pääseda, kaasaarvatud postkastid… Tänane päev oli päris rahvarohke nii annetajate, kui laste poolepealt. Uued annetajad – Maime Raagmaa, Marge Lilllend. Lastest olid- Janno, Kaspar, Karina, Anu, Janeliis, Gettry 3 peret sai ka abi.

Parimate soovidega,

Ly

 26.06 Kolmapäev. Tänane päev SVFikate jaoks möödus teguderohkelt. Loomulikult tegelesime homse laagrisse minemisega jooksvate küsimustega: toiduained, apteek, telgid, tekid jms, padjad, kiled, et vihm telkidesse ei sajaks, taldrikud, noad, kahvlid… No, kõik, mida tarvis vaja minna võiks. Isegi sääsetõrjet ostsime, mis ka puukidele ei pidavat meeldima. Vajalikud asjad ühesõnaga. Homme me sõidame 45kesi, mõned täiskasvanud ja ülejäänud on meie SVF lapsed.

Mis meil plaanis? Kosovos osalenud missioonisõdur tuleb lastele õpetama, kuidas metsas hakkama saada ja mitte hätta jääda. Disko koos vahumölluga on samuti plaanis. Ja natuke tööd, st et saame onu Andruse juures olla, pakkusime talle välja, et võiksimeaidata tal natuke puid laduda, meil on maapoisse kambas, kes hea meelega seda tööd teevad, ja ega meie tüdrukudki siidikäpad ole. Ja me ise ka.

Niisiis – homme läheme, ja loodame, et kellelegi midagi viga ei saa juhtuma! Hoidku meie lugeja meile pöialt, ikkagi päris palju lapsi, seega ka valvamist üksjagu. Õnneks ei ole meie pundis tülinorijaid.

Nii. Tänasest SVFist veel. Nii palju, kui mina seal olla sain, käis hirmus sagimine, rahvast triivis meie juurest läbi palju, Anneli oli tubli poe poolel olnud ning asju paremini eksponeerimiseks sättinud, Ly jälle lao poolel kah tubli. Ning Elvigi oli majas, lastele oli tomatisalat tehtud, leib ja veel mõni hõrgutis olid samuti laual.

Ka Ubuntu oli majas, pakiti tekke ja pandi neile tekikotte ümber. No, telefonid tirisesid vahetpidamata, ja õnneks sai Ubuntu ka meile grillvorstid odavamalt välja otsida. Ütlen otse, meile on annetusi tehtud ja toetatud on meid samuti, saame rahaga toime seekord. Püüame lastele ka jäätist osta jms. Aga alati on meile siiski rahalised annetused oodatud, kuna ega me muidu laagreid ja muid koosviibimisi korraldada ei saaks. Järgmine üritus lastele on Soome sõit, juulis, ning sellele ootaksime küll toetuseid, kui keegi tahab ja suudab meid aidata. Juulis läheb Soome 20 last, kaheks päevaks. Minnakse lõbustusparki, aga ka Helsingi linna vaatama. Kui arvestada, et enamik neist lastest eriti kuhugi nö välja saanud ei ole, siis ma usun, see kujuneb neile kindlasti suve tippsündmuseks, kui mitte juba meie Laitse selleks ei saa. :) Jaa, aga kõrvutada kahjuks nii erinevaid asju ei saa, üks on ikka reis välismaale, teine siinsamas, omade keskel. :)

Egas muud tänaseks, homme ma arvutit kaasa ei võta, saan ka ise korraks eemale oma argitoimetustest. Kuulda meie laagrist saab seega alles laupäeval või pühapäeval, oleneb, mis kell taas koju jõuame. Meie poolt siis kaunist juunikuu lõpu nautimist. Ärge unustage, et JUULIS OLEME PUHKUSEL ja siis mittüksrida ning ka pood ja keskus on suletud. Puhkust on meile kõigile kindlasti ka tarvis, sest muidu ei jätku võhma talveks. Ja puhkust on tarvis teilegi, kallid lugejad, puhkust ka meist. :)

Õpetaja Tiina Märjamaalt jääb lõpetama.

Tere!

Täna on terve päev möödunud lastele helistamisega. Vaja oli täpsustada üle nimekirjad.

Pärast lõunat käisin kolme lapsega laagri jaoks maasikaid korjamas. Peremees pani need homseni spetsiaalsesse külma hoiule.

Lapsed ja pered on  homse laagri osas väga põnevil.

Kindlasti saab meil tore olema.

Tiina

30.06 Pühapäev. Kallis lugeja, pane nüüd vaim valmis, võta aega ja tass teed kõrvale, või kohvi (kuidas keegi), tuleb pikem lugemine! Muidugi on ka neid, kes suudavad diagonaalis lugeda või üle rea, nagu Lenin olla lugenud, kuid kui palju niisuguseid inimesi meie seas on, ei oska siinne kirjutaja arvata. :) Jah, seetõttu soovitan aega küll võtta.

Kohe alustuseks ütlen, meie laager oli suurepärane puhkus kõigile! Meil vedas igati ilmaga, ning kogu planeeritu sai ka ära tehtud. Mõneti võiks meie laagri kohta öelda – laste ERNA retk. :) Nii oli ja ilmselt tunnevad seda lapsed täna ka ise kodudes – kellel lihased nõrgad, kellel annavad tunda. Pean ütlema küll üht – oli üllatusi meile üksjagu, mõni laps ilmutas usukumatut vintskust, mõni aga osutus hoopis teiseks kui meie seni arvanud oleme. Ehk siis, need, kes suudavad meie SVF ruumides Raplas ontlikumad lapsed olla, nö vabas looduses osutusid aga hoopis “viilijateks”. :) No pikka viilimist aga kõne alla ei tulnud, hoidsime ses mõttes sõjaväekorda. Sest ega 40 lapsega nalja ei ole, peab vaatama ja hoolega jälgima, et riskid ja ohud võimalikud madalal hoida, st – et keegi viga ei saaks.

Olime täiskasvanutest neljakesi – Ubuntu, õpetaja Tiina Märjamaalt, mina ja meie uus inimene, kellest lõpupoole ka pikemalt juttu teen – Alma oma 3-aastase tütre, Kaisaga. Lisaks meile oli palju kohapeal ka neid inimesi, kes tõsiselt ja kogu südamest meie laagri heaolule kaasa aitasid – kohalik pererahvas. Nende inimeste tänamisega me ilmselt peame vaeva nägema, sest ei leia piisavaid sõnu tänu avaldamiseks niikuinii – ei ole võimalik. Kuid arvan ja tean, et kõikide laste silmist sai seda lugeda välja igal päeval ja hetkel, kui koos oldi.

Kuid nüüd järgemööda. Kolmapäeva õhtul viisin ära toidumoona Kose-Uuemõisa. Seekordseks toiduvalmistajaks oli taas meie armastatud kokk, Jane Aljasmäe. Ilmselt ei vaja ta meie kodulehe tõsisemale lugejale tutvustamist, kuna Jane on ju meile ikka ja jälle suurtel väljasõitudel toitu valmistanud. Nii seegi kord oli ta poolest ööst õues toimetanud, suure sõjaväekatla juures kartulit keetnud, suitsusinki praadinud ja sibulaid hakkinud. Et valmistada meile toosama ülimalt maitsev, lausa keele all viiv, kartulipuder, mida ka eelmisel aastal samal ajal Laitse laagris sõime. Jah, Jane ja tema sõbranna juba kl 9.00, neljapäeva hommikul, mind ootasid ja mulle auravad potid heal meelel ja soojade sõnade saatel üle andsid. Suured, suured tänud neile mõlemale, aga eriti Janele, kes mitte kunagi meile toitu niisama uisa-päisa valmistanud ei ole, vaid ikka tõsise gurmaania paistel meie kõhtusid paitanud on. :) Tuli vist veidi luuleline lause, kuid mis ma muud kosta oskaksin! Neljapäeva õhtuks olid meil kaks suurt katelt tühjaks söödud ja potid peaaegu et puhtaks ka lakutud. :)

Hommikul toidud kätte saadud, asusin Rapla poole teele, võttes teelt ka paar last peale, kes ikka meiega alati kaasas käinud on, ja kellega me (nagu taas lugeja mäletab) lauldes korrutustabelit nende kahe Raplas tegutsetud aasta jooksul nii mõnigi kord teel olles pähe õppinud oleme. :) Üks poistest on nüüd nelja-viieline, aga ta on ka muidu väga tubli ja armas laps, ma ei saa seda ütlemata jätta! Teine poiss, tema vanem vend, on teismeline, no, saate isegi aru. Mõni kaks vahel ka ikka, ja suhtumine vahel veidi konarlik, aga muidu samuti väga tore poiss, aitab ja mässab kaasa, kus tarvis (ainult kui et seda… tüütut kooli ees ei oleks…). :)

Jõudsime Raplasse kl 9.40. Kohe läksime poistega poodi, Rapla Talupood annetas meile kastitäie grillvorste, ostsime ka tomateid ja kurke ja muud vajalikku kaasa. Siis Rapla Konsumisse, kust piima, hapukoort, majoneesi, ketšupit (ära sa arva, et ketšupita laste laagrit korraldada saad, on küll kahjulik süüa, aga vajadus ja ka traditsioon juba veres noh, pole parata!), leiba, saia, ja mis veel… Soola, suhkrut, kohvi, teed, kohvikoort, jahu… Jah, vorsti kaks suurt kangi, võid… No kõike, et saaks esimese päeva läbi ja teise päeva hommiku samuti. Laitses on ju ka kauplus olemas, eks sealt edasi plaanisimegi vaadata jooksvalt, mida juurde tarvis tuua oleks.

Siis suundusime SVFi, lapsed juba kohal, sagimine käis. Kes kuhu, mis mida, kes ja kui palju. Suured pakid olid kaasa pakitud meil nii tekke, patju, linu, telke, potte, kausse, taldrikuid, lusikaid, kahvleid, nuge, kulpisid mitu-mitu! No, muidugi eesti keeles öeldakse – kulpe, aga sel puhul, mis meeleolu meil mõnus valitses ja asjalik töökultuur – kulpisid sobib nagu rohkem. :)

Siis vetsupaberit, köögipaberit, kõiksugu vajalikke asju, plaastreid ja isegi sääsetõrjeid, no ja loomulikult ka vett, limpsi, siirupit – viimaste eest suured tänud Valtusse, Valtu Vein AS- le, kus neid valmistatakse! Head tervitused ja suured tänud meie poolt! Ja mis ma veel ütlen – ka koormakilesid olime varunud, juhuks, kui peaks sadama, et siis telkidele peale visata. Kindlasti ei suuda siinse kirjutaja puhanud aju praegu kõike meenutatagi, mis kaasas meil veel ja veel oli kõik. Koorem oli igatahes korralik, tõsine killavoor lahkus koos osalejatega kl 11 paiku Raplast SVFi eest, kus ka Märjamaalt koos õpetaja Tiina ja Märjamaa SVF lastega saabunud buss meiegi lapsed oma punti reisima võttis, osad autodele veel – jajah – ja teele me asusime. Lapsed olid hirmus põnevil ja täis siirast ootust, eks eelminegi aasta neile vist kustumatu mulje jätnud oli. Ei imesta ma selle üle, kes soovib, saab ju lugeda vanast päevikust, juuni 2012, kuidas eelmisel aastal me seal olime ja mida ette võtsime. Seekord olime aga kokku kolm päeva, ja kaks ööd. Pakuti aga nüüd sel korral meile laste poolt sõbralikult, pooleldi aga tungivalt välja, et järgmisel aastal seega peaksime siis ju nagu 4 päeva ja kolm ööd olema… :) Ja sealt edasi ju ikka kasvavas vormis. :)

Laitsesse jõudnuna ootas meid taas imepärane laagriplats oma kiikede, kaunilt lõigatud muru, ja puhta männimetsaga. Ja Päike säras taevas soojalt ning üdini paradiisilikult. Pakkisime oma killavoori lahti, hakati telke üles sättima, samas kohe ka lõunat ette valmistama. On ju teada, et osad lapsed suurt midagi hommikul kodus hammustada saanud ei olnud, ja kõhud olid tühjad nii neil, aga ka juba meil. Kl 15 paiku oli plats enamvähem sisse seatud, istusime oma staabi ees ja jagasime teavet, kuidas taaskord me neil kolmel päeval end üleval pidama peame: sõbralikult, prügi mitte laiali laotades, üksteisega arvestades, bosside sõna kuulates, ja kõike koos tehes, ja mitte üksi metsa minnes! Nii ka oli ja nii ka jäi – ühtegi probleemi meil kolme päeva jooksul tegelikult ei tekkinud, mõned väiksed viperused vaid, aga neist isegi ei tasu suurt midagi välja tuua, sest selge on ka see – tegijail juhtub!

Esimesel päeval ei olnud plaanis midagi väga suurt ette võtta, pigem lihtsalt kohaneda, üksteist tunnetama hakata ja puhata. Sõime lõuna, nagu juba mainisin, ülimaitsvat putru, millele lisaks naistega veel ka salatit värsket tomati-kurgi salatit valmistasime. (Mille kohta leiame ka Evelin Ilvese kokaraamatust retsepti, kusjuures salati nimeks on seal “Imre Sooääre salat”. Minu arust on see hoopis aga päris kindlasti “Minu vanaema suvine salat”… :) Või “Meie lugeja suvine salat” sobiks ka nimeks ülihästi. ) Eijah, tore.

Edasi. Sõime, lasime veidi leiba luusse, ja siis hakkasime viktoriini ette valmistama. Oli meil ju jälle ka oma suur telk kaasas, mis eelmiselgi aastal, sinna alla me kõik kokku kogunesime ja vaimuvõistlus võiski alata. Küsisime tõsiseid küsimusi, aga ka kiiksuga. Näiteks: “Millal ütleb hispaanlane “tere hommikust”? Ja õige vastus on: ” Siis kui ta õpib ära eesti keele.” :) Sellel küsimusele saabus õigeid vastuseid – null. Aga nagu juba öeldud, küsisime ka tõsisemaid asju meie väljasõitude kohta jms. Et kus näiteks viimasel korral koos Tallinna Looduskaitse Seltsiga käidud sai, et nimetatagu vähemalt viis kohta. Sealt saabusid vastused seinast seina, aga üldiselt ikka mäletati ka.

Viktoriini järel korraldasime teise võistluse poole, mis võttis küllaltki kaua aega, et sellega ühele poole saada – spordivõistlused. Kuna onu Andrus Laitses on oma kiigeväljakule ka muid atraktsioone valmistanud, siis saime proovida nii jõudu kui osavust. Näiteks oli võimalus vinnata puupakke, aga ka suurt kivi. Seal üks poiss tõmbas puupaku üles 400 korda, oleks vist teine nelisadagi tõmmanud, aga teised hakkasid juba haigutama… :) Mõni laps tõmbas puupakku üles vaid 10 korda – võrdluseks. Ja nüüd – tähelepanu!, üks peene kondiga tüdruk, peenike kui vitsaraag, tõmbas puupaku üles koguni 300 korda!!! Vivian on tema nimi, Märjamaalt, ja 300 sai ta meie käest ka otsekohe oma liignimeks! :) Kuna see oli tõesti imetegu ja vägitükk!

Kivi vinnati vähem, hea, kui keegi seda mõne korra liigutada jaksas. Liikusime edasi poomi peale, seal pidi poomi läbima võimalikult rohkete sammudega. Kui teised tavaliselt läbisid kuni 30 sammuga, siis üks tüdruk tegi seda 90ga! Ja mitte sellepärast, et jalanumber väike oleks, vaid ikka oskused ja osavus! Teist poomi oli võimalik samuti vinnata – seda tehti ka kuni 20 korda, rohkem võhma ei olnud. Proovisin ka ise, ega see nii lihtne tõesti polnud, kuna seljale pani korraliku koormuse.

Edasi läksime köit ronima. Üks poiss pani nagu orav üles ja ilmselt oleks kogu puu ka edasi sama osavalt turninud, ja ka kõik oksad kokku – aga seda enam tarvis ei olnud, saime juba aru, kellega tegu! :) Sealt edasi suundusime kätekõverdusi tegema. Pandagu nüüd taas tähele – üks teine vibalik tüdruk, natuke hajevil olemisega – temal oli ette näidata tubli 35 kätekõverdust! Meie muudkui imestasime, kust sellised varjatud anded pärit on, esiteks, ja teiseks – pole nagu lihaseid ollagi, kus aga vintskus! :)

Kui kõik alad läbitud olid, oli ka kõigi tuju üles keritud. Vaatasime ja lugesime punktid kokku – neli võistkonda, ja kõik olid milleski väga head. Nii et kommikarbi sai iga võistkond. Siis natuke puhkasime, oli juba õhtu, grillisime vorste, sõime salatit ja edasi – kes mida. Mängiti jalgpalli, aga suurema huvi saatel lasime läbi õhu vuhisedes ühelt männilt teisele, 5 meetrit kõrgel õhus toimusid meie lennud! :) Me väike Getter, kes eelmisel aastal minu süles liugles, kusjuures mõlemad värisesime, ronis nüüd juba ise redelist üles, ehkki Ubuntu tal esimese korra kaasa aitas, järgmised korrad juba ise ronis. :) Ja lennud olid tõesti mõnusad!!! Nauditi ja oldi hea hoos. Muidugi ilma kohaliku pere abita ei oleks me võinud midagi sellist taaskord unistadagi, pere pojad aitasid lapsi nii nõu kui jõuga. Ülimalt siirad ja suured tänud neile!!! Sest ka telgid pandi kokku, ja kõiges muuski aitasid nad alati kaasa, kus aga tarvis oli.

Ka minu vanem õde, Lea, tuli meid vaatama, kitarr kaasas. Laulsime mõned laulud koos, ja lapsed ka. :) Lea, nagu alati oma soojusega ja lastesõbralikkusega, mõjus neile kõigile kui oma ema. :)

Hilisõhtuks olid meie lapsed väsinud, ennast uniseks sportinud ja vaimugi pingutanud, laulnud ja niisama tsillinud, mindi magama ning oldi õnnelikud. Üks tüdruk olla aga öösel veel telgi ette teki maha laotanud, seal oma paari sõbrannaga tasakesi lebanud ja veidi tähti vaadanud, ehkki vaid üks täht olla näha olnud. Valged ööd, valged ööd… :)

Reede hommik algas aga asjalikult, nagu tõotas tulla kogu meie ülejäänud päevgi. Kõigepealt hommikuvõimlemine, mida tehti kaasa esialgu veidi uniselt, aga mida liigutus edasi, seda hoogsamalt. Pean aga tunnistama – üldiselt on meie lastel võimlemiskultuur nõrgavõitu, isegi 14 aastane ei oska ennast väänata ega käänata. Saime aga ikka selgeks tehtud, ja mõnele ka ise liigutused paika pandud.

Pesti, nagu ikka hommikuti, ja siis – võileivad ning tee või morss. Pugiti ja nauditi sooja hommikupäikest, kes meile sõbralikult männipuude vahelt juba silma pilgutas. :) Näe, jälle tuli luuleline lause, seda kõike just siinse kirjutaja puhanud oleku pärast. :) Vaat kui vähe on õnneks tarvis, ainult meenutada nüüd! :)

Kl 11ks oli mul kokku lepitud ühe toreda inimesega, kelle nimi on Fred Linnukütt, kes on olnud kutseline sõjaväelane ja kes on osalenud ka Kosovo rahumissioonidel, et tema tuleb meie lapsi õpetama, kuidas metsas käituda, kuidas ellu jääda ja kuidas ennast metsaga sõbraks teha. Ootasin teda Laitse kaupluse ees, kust me suundusime edasi laagriplatsile. Meie naised toimetasid köögis ja valmistasid hoogsalt päeva ette. Lapsed aga ootasid, mis üllatus neile nüüd osaks saama hakkab.

Fred tuli koos oma teismelise poja, Markusega. Meie uudishimulikud lapsed pandi kõige alustuseks rahulikult istuma, ja oli väga kena kogeda, kui hoolega kuulati ning kui terased küsimused meie poolt Fredile esitati. Fred rääkis kõigepealt natuke enda tutvustuseks, mida ta elus teinud on ja millega tegeleb nüüd. Ja seejäres suundus jutt metsa teemadele. Ma tooksin siin mõned mõtted välja, mis ehk lugejalegi võiksid hea nõua anda:

1. Metsa minnes vaata alati, et oleksid vastavad riided seljas. Et oleksid nö mitmekihilised rõivad, võimalus palavusega pealt ära võtta ja vastupidi – külma eest ennast kaitsta.

2. Metsa minnes on tarvis kaasa võtta: Kilekott (juhuks, kui peaks olema tarvis ennast kaitsta nt suurema vihma või muu niiskuse eest), tikud, nuga ja vile!

3. Enne metsa sisenemist leia rahulik hetk, millises ilmakaares on päike, seda on tarvis orienteerumiseks, ning kuulata hääli, samuti orienteerumiseks. Et kui mõni koer haugub, või asfaltteelt on kuulda autohääled, või mõned muud spetsiifilised hääled. Eksimise korral aitavad need teed leida.

4. Metsaga tuleb leida nö ühine keel, jälgida metsa radasid, panna tähele loomade liikumisi, samuti mitte kimada metsas tuisates ringi, et mitte ka ussidele peale astuda või mõnele loomade pesakesele. Jne, jne.

Lapsed kuulasid suu ammuli. Kompassi kasutamise kohta küsis üks laps: “Mul on kodus kaks kompassi, kumma metsa kaasa võtan?” Vastus tuli selge ja otsekohe: “Selle, millel mulle sees ei ole!” :) Nii et nii.

Edasi rääkis Fred tule tegemisest metsa, ning näitas lastele ka oma seljakoti varustust, milleta ta kunagi metsa ei lähe. Seal oli igasuguseid huvitavaid asju – isegi termokile. Aga on ka loogiline, kuna Fred on osa võtnud ka ERNA retkedest, teadaolevalt väga raskete oludega retkedest, mida just kaugeltki lihtne läbida ei ole ning mille osavõtmisel ennast tugevalt proovile pannakse, ja oma sitkust. Ja kus ka magamiune kolme päeva jooksul suurt kõne alla ei tule, ja mille distantsi kogupikkuseks 80 – 120 km on. Võib-olla eksib praegu siinkirjutaja nende numbritega, oli tarvis ka lapsi ju tähele panna ja vaadata, et nad kellegi keskendumist ei häiriks. Eks mõni ikka nihelema kippus ju, aga üldiselt oli reegel paigas, kes küsimuse esitada tahab, tõstab selleks käe, enne mitte üks piuks. :)

Ja tõstiski käe meie Lepatriinu, pisike poiss, kes näeb välja nagu 3 aastane, aga on viiene ja kes väga, väga terase mõtlemisega on, ja kes sealjuures ka väga-väga iseseisev on! Jasper on tema tegelik nimi, aga mina hüüan teda Lepatriinuks, see nimi talle kuidagi sobib ja paistab talle ka meeldivat. :)

Lepatriinu niisiis küsis: “Aga kui lõke teha sipelgatele peale, siis surevad sipelgad ju ära!?” Vastus Fredilt: “Jah, tuleb jälgida, kuhu tuli püsti pannakse, ja et keegi viga ei saaks. Sipelgapesa peale ei tohi tuld kunagi teha, aga mõni sipelgas võib küll tõesti ise kogemata tulle sattuda. Tuleb hoolega jälgida ja vaadata võimaluse korral, et nii ei juhtuks.”

Kui küsimustega ja selgitamistega ühele poole oli saadud, suundusimegi metsa. Neljas grupis, needsamad kooslused, kes olid meil eelmisel õhtul ka võistkonnaks juba harjunud olema. Jaguneti nelja paika, iga grupp pidi leidma omale sobiva lõkkeplatsi. Ühel platsil näitas Fred ette, kuidas lõket tehakse. Kõik selgitused sinna juurde arutati koos läbi ning põhjendati miks midagi just nii tegema peab, nagu Fred ette näitas.

Seejärel ei läinudki enam kaua aega, kui lõkked päikselises metsasalus suitsema hakkasid. Iga grupp vaatas, et tal piisaval oksaraage jätkuks, ning et elusaid puid ei kahjustataks. Ka usse pidasime meeles, kuna asusime oma platsiga ju rabale lähedal, sellistes kantides ikka ka rästikuid liigub. Üldiselt teadsid lapsed, kuidas ja mida teha juhul, kui madu kedagi salvama peaks. Ka puukidest sai räägitud ning selgitatud, kuidas nendega käituma peab.

Iga grupp nautis oma koosolemist ja ühiselt toimetamist, istuti lõkke ääres ning jututeemad liikusid ikka nende õpetuste ümber, mida Fred äsja jaganud oli. Märkamatult jõudiski aeg sinnamaale, et näidata, kuidas lõke korralikult kustutatakse ja milliseks jäetakse lõkkeplats, kui ära minnakse. Üldiselt jäid platsid selliseks, et onu Andrus oma metsas küll aru ei oleks saanud, et neis paigus lõket oleks tehtud, vaid mahatallatud hein oleks reetnud meie metsas viibimist.

Kuid me sättisime Fredi juhatusel nii, et viimaks istusime kõik koos ühe viimase suurema lõkke ääres, ringis ümber lõkke, kes kellelegi toetumas. Kuna metsas ka metsmaasikaid leidus, siis nii mõnigi laps ikka ka rohus ringe tegema kippus, et mõni mari leida ning seda kas ise maitsta lasta või teistele pakkuda. Ja oli väga meeldiv jälgida, et peaaegu alati ka teistele oma leide anti. Tore.

Fred õpetas lastele kuidas plastikpudelis lõkkes vett keeta, et teed valmistada. Tee komponentideks said kuusekasvud, metsmaasika lehed ja mõned noored kaselehed. Imestuseks ei juhtunud poolikuks lõigatud plastikpudeliga lõkkes mitte midagi, oli nagu korralik anum veega, mida kuumutada saab. Lisasime komponendid. Ja ikka käisid sinna juurde ka asjalikud nõuanded, kuni selleni välja, milliseid vitamiine selline tee sisaldada võiks, ning sisaldabki.

Lapsed esitasid küsimusi, seinast seina. Näiteks, kuidas haavadega käituda, kui mitte midagi ei ole. Fred rääkis siis paiselehe imepärasest toimest, aga ka teelehe. Ja samas, hetki kus üldse mitte midagi ei ole, pole olemas. Midagi ikka alati on, kasvõi teesärk seljas, või sokk jalas. :)

Kui tee valmis sai, tegi Fred midagi uskumatult ilusat. See liigutas meid kõiki ja jääb meile igaveseks meelde. Fred pani ette, et istuksime korra täiesti vaikselt, kuulaksime loodust, ja mõtleksime igaüks mõne hea soovi, laseksime tee ringis käima ja igaüks seal väikse lonksu maitsemiseks jooks. Et keegi-keegigi mitte üht sõna terve ringi jooksul ei sõnaks, ja et me jätaksime kogu eluks meelde selle tee maitse ning selle imepärase koosolemise seal lõkke ääres. Et kunagi, kui elu raskeid hetki ette veeretama peaks, tuletaksime meelde selle hetke, selle päeva, ja teaksime, et me pole kunagi üksi, et seesama seltskond sellesama lõkke ääres, ja selle sama tee maitsega, on alati meie juures.

Nii tegime. Keegi midagi ei lausunud, tasase nohina saatel käis tee ringi, joodi ja ulatati sõbralikult “plastikkruus” järgmisele olijale edasi. Kui ring täis sai, juhtus midagi ootamatut. Meid, täiskasvanuid, see vapustas. Umbes 9 aastane poiss, kes istus Fredist järgmisena, sirutas pikalt käed välja järgmisele ringile… Ja läks uuesti tee liikvele, ja keegi midagi ei öelnud. Tasa liikus tee, tasa oldi ka ise. Kui seegi ring täis sai, läks tee veelkord uuele ringile, ehkki väga kõigile maitsenud jooki enam tilkagi sees ei olnud, tõsteti kruus ometi suu juurde ja loodeti viimset piiska sealt saada, ja keegi ei lausunud midagi.

Sai ring täis, oldi siiski veel vaiksed. Tasapisi arenes jutulõng uuesti liikvele. Kuigi midagi nagu enam rääkida ei tahetudki. Laste puhul on see kummaline… Kummastav hetk oli ka see meie viimase lõkkega hüvastijätt. Ka sellest lõkkest märki maha ei jäänud, nii me suundusime kõik tagasi oma staabi juurde, onu Andruse kiigeparadiisi, kus lõuna meid juba auravalt ja healõhnaliselt ootas.

Grillvorstid olid veel viimased tulel, kui saabus minu õepoja, Jaanuse poolt keedetud värskekartulilaar, kaks suurt potitäit! Täpselt, ja tõesti punktipealt kl 15.00, nagu kokku lepitud oli. Ja õpetaja Tiina Märjamaalt, Alma ning onu Andruse pojad olid ka meie metsas viibitud ajal korraliku kuhja pannkooke küpsetanud, magusaks järelroaks lastele. Õpetaja Tiina oli meile ju laagrisse korraldanud ka 10 kilo maasikaid, sellest oli meil suur pesukausitäis toormoosi valmistatud! :)

Asususime sööma. Ka Fred meiega ja tema tore ning asjalik poeg Markus. Markus oli ju samuti meie lastega metsas ja lõkkeid valmistamas, aidanud lapsi oma nõu ning jõuga, mida ta oma tublilt isalt omandanud on. No, igatahes võeti Markus kuidagi väga kiiresti meie laste poolt omaks. Tore.

Peale sööki asus Fred ette valmistama viktoriiniküsimusi, et mida tähele pandi ja mis meelde jäi. Viktoriin toimus ikka ja jälle samade võistkondade vahel ja vastuseid saabus täpseid, aga ka naljakaid. Näiteks üks võistkond oli arvanud, et selleks, et jõevett juua saaks, tuleb seda keeta eelnevalt 1,5 tundi. Kommenteerisime siis vastust nii, et sellisel juhul saaks vee asemel vaid auru õhust lakkuda!

Ning Fredi poolt ettevalmistatud viimasele küsimusele: “Miks olete nii äge seltskond?”, tuli vastuseks neli varianti, kirjutan need kõik ka siia üles:

1. Sest tahame olla, ja meile tuli tore onu õpetama! :)

2. Toretad!!!

3. Sest me oleme peast lihtsad, ja mõned kruvid on puudu :)

4. Kuna siis on tore olla. On energiat ja siis on hea tuju.

Sellised vastused. Võtkem ka kolmandat vastust huumoriga, meie lastel, nagu lastel ikka, on vahel krehvtine huumorimeel. :)

Igatahes suured ja siirad tänu Fredile ja tema pojale, me kindlasti loodame, et kohtume veel, lapsed seda ootavad põnevusega ja õppida niisugustest teadmistest on alati kasulik kõigile. Selliseid teadmisi saab omandada metsas kohapeal olles, ega koolipingis paljud asjad nii arusaadavalt ei pruugi selgeks saada. Veelkord – siirad tänud ja head tervitused meie kõigi poolt! Ilmselt meenutatakse Fredi tänu teele ja viimasele lõkkele veel palju kordi!!!

Fredi ja Markuse lahkudes olime veidi niisama ja nautisime sooja ilma. Seejärel oli meil plaanis ja kavas minna onu Andruse puid laduma. Seda me ka tegime. Suur koorem, 20 ruumi ootas ladumist. Ja siingi ilmnesid kohe tähelepanekud – see, kes jutus tubli on, ei pruugi seda olla tööd tehes. Mõni viilis, mõni jonnis, mõni kamandas, aga ise ei viitsinud lillegi liigutada. Saime aga kõva käskluste laviiniga kõik toimima, ja oli näha, et ka jonnijate näod vähehaaval särama lõid. Asi ei olnud selles, et tööd teha tuli, asi oli selles, kes mis positsiooni saab. Mõni lihtsalt otsibki sooja kohta, et vähem liigutama peaks. Kuid jah, jagasime nii, et kõik said teha kõike, soojad kohad vaheldusid külmadega, ning kõigi jaoks.

Ladusime ikka suure osa puudest ära, ent ka järgmisele, ehk eilsele päevale jätsime liigutamist. Ning kuna kl 20.00 pidi meil algama disko, siis nii oligi, umbes kl 19.40 oli meil see puuriitade koht, mida onu Andrus meile näitas, kenasti täis laotud. Ning ka plats enda järelt puhtaks riisutud.

Disko diskoks – juba olid tuled säramas, vilkumas, muusika ka tümpsumas, kui kohale saabud atraktsioon nr 1! Vaht! Ja jumaliste, mis toimuma hakkas!!! Kõik olid end nii paljaks võtnud, kui sobilik võtta oli, ja vahupidu sai tõsise hoo! Liiguti ringi, vahukuhjad peas, näos, jalgadele kleepunud või mööda selga alla vajumas. Kilkeid ja rõõmuhõikeid kajas metsas rohkesti, ma usun ka vaatepilt eemalt jälgijaile oleks võinud naudingut pakkuda. Kõik see tundus lihtsalt nii ebareaalne, roomas seebimullid männimetsas hõljumas… :) Salvador Dali oleks sealt omale inspiratsiooni võimud ammutada küll ja küll, ma usun, miks siis mitte meie! :)

Seebimullid haihtunud, vaht otsa lõppenud, asusime tantsima. Ja tantsisime nii et maa must oli! Isegi mina ja teised 30+ inimesed said liigutada ja kohe südamest. Väga ÄGE oli. :) Me peame tänama kogu selle ilu – nii vahu kui muusika ja tohutu, suisa staadionivõimenduse eest,  Global Media Servise OÜ-d (http://www.funtime.ee/?lang=est). Olla olnud nii, et olla seda seltskonda palutud ka mujale diskot tegema, aga ei – nende firma boss olla öelnud, et ei – seekord teeme heategevust ja teeme lastele ilusa peo, ja ikka vahtu, vahtu, vahtu olgu kah! Nii oli ja nii ka läks. Kõik kokku oli ülimalt vahva, muusika ja vaht, vaht ja muusika. :) Tantsiti ka limbot ja neid, noh, uusimaid hitte, mida ma ei oska järgigi öelda. :)

Väga, väga, väga tore. Suur, suur tänu!!! Aitäh eriliselt MIHKLILE, kes diskor oli ja kõige selle ettevõtmise asjaajaja! Tänud ka taas onu Andruse lastele, ja tänud ka minu õe. Lea,  lastele, kes kõik koos toimetamas olid. Suur tänu ka Jaanusele, kes õhtul koos oma pruudiga taas meie juurde tuli, kaasas 5!!! suurt anumatäit jäätist + vahvlitopsid! Jagati jäätist koos maasikamoosiga, söödi kommi, präänikuid – ja vihuti möllata! :)

Järjest hakkasid lapsed ka ära vajuma, kes magas võrkkiiges, tekk peal, kes aiatoolil, kes ühesõnaga kuhugi rippu jäi. Tassisime lapsed telkidesse, kuni kl 2 käis siis ohjeldamine meil. Nii kui tümps kinni sai, umbes kella 02.30 paiku, hakkas sadama! Ja kallas kogu öö. Koormakiled olid väga vajalikud ja tõesti asja ette. Vaid ühest telgist hommikupooleööd tulid kaks last Ubuntu telki varjule, ülejäänud tukkusid kuni 10ni hommikul. :)

Unised lapsed, veidi piduse meeleoluga veel, hakkasid järjest välja ilmuma, kui sadu järgi jäi ja näha oli, et taevas heledamaks läks. See toimus ka siis kella 10 paiku. Lõke meil suitses, lapsed kogunesid lõkke ümber. Esimestega oli juba hommikuvõimlemine ära tehtud, saadi ka kohe võileibu ja teed. Kõik lapsed lõpuks olid võimelnud, eestvedajateks mõni neist endist, ja kõik said ka söönuks. Seejärel taas onu Andruse puid laduma.

Ladusime ülejäänud koorma üpris kähku, riisusime õue puhtaks, pilpadki korjasime muu prahi seest välja, et need raisku ei läheks. Lapsed toppisid pilpad puuriitades teiste puude vahele, et siis onu Andrusel ja tema perel oleks hea võtta – võtad puud ja pilpad ka kohe sealtsamast, ei ole tarvis eraldi toksima hakata. :) Ning nagu lapsed ise kiitsid – see on meil just tänutöö, eilne vaht maksis ju issandkuipalju vist, ja kõik see plats meil siin tasuta olla… Ja siis me ehk saame ka järgmistel kordadel tullagi… Kõiki neid mõtteid mõlgutati puid loopides ja ladudes, üks mõte teist taga ajamas või täiendamas. :)

Onu Andruse traktorikärus tahtsid aga sõita kõik lapsed, oli lusti ja mõnu! Ja mõni tublim sai ka traktorisse, ise juhtima, loomulikult koos onu Andrusega, kelle peale kõik meie lapsed kuidagi sisemiselt uhked on ja talle suure austusega otsa vaatavad. Onu Andrus oli ka õiglane, kiitis neid, kes kiitmist väärisid, ja püüdis head nõu anda neile, kellel seda tarvis oli.

Meil oli aga hea meel, et saime omalt poolt onu Andruse perele ühe vaba päeva kinkida, et nad ei peaks tänasel pühapäeval puid laduma, vaid saaksid ka kord hingamispäeva pidada. See on meie tänu ja enamgi veel – eks oma südames iga laps omamoodi kõike meeles peab ja hoiab. Onu Andruse juurde kindlasti tahetakse minna veel ja veel… Ka oma unistustes.

Natuke oldigi kurvad, et asju pidime pakkima hakkama ja telke kokku panema. Sõime veel lõunat, sõitsime veel läbi õhu viimaseid lende – männilt männile, ning saabuski buss lapsi koju viima. Ka jäätist veel lipsisime ja sai ka limpsi lastele koju kaasa jagatud. Osa limanaadidest ja kommidest oli meile annetatud Meelis Rainendi poolt, kes samuti meie lastele on lubanud ühtteist spordivallas õpetada, aga seda juba järgmine kord!

Mina omalt poolt tahan tänada kõiki, kes meid toetasid, et saime selle toreda suvise laagri korraldatud ja läbi viidud! Tänud ka rahalistele toetajatele, pr. Evelin Ilvesele ja tema sõpradele! Tänud AS Põlluvarale toitlustamiseks antud rahalise toetamise eest! Tänan südamest ka meie tublisid SVF naisi, kes tõesti risti ette ei löö mitte millegi ees, olgu ükskõik mis töö teha või olek olla – kambavaim on meil tugev! Tahaks, et nii ka jääks. Ja nüüd siirdungi teisele teemale.

Alates augustikuust on meil SVFis tööl veel üks inimene, minu asetäitja ja juhataja, Alma Linder. Tema saab kõik minu võtmed – kodulehe ja päeviku kirjutamise, personali juhtimise, finantside ohjamise jms. Loomulikult jään ka ise paigale ses mõttes, et olen selle fondi käima tõmmanud ja olen ikka alati juures abi ja nõuga, kuid nüüd tunnen – on aeg anda ka teistel teha, juhtida ja arendada. Nii et päevik alates augustist saab olema “Alma päevik”.  Ma soovin Almale head tahet, soovi ikka alati näha sihte ja tugevust nende poole liikumisel. Ma usun, et Alma saab kenasti hakkama, ma pole nii tarmukat noort naist veel elus kohanudki! Ja ausat ja sõbralikku sealjuures. Igatahes kõik ebameeldivad asjad, nagu intriigitsemine jms kitsarinnalisus, on Almale, nagu olen aru saanud, kohe ära näha, :), ja ta on oma senise olekuga näidanud, et selliste asjadega ta oskab mitte kaasa minna vaid nö sisuliselt ja vormiliselt paika panna. :) SVF on tõsine koht ja tõsist tööd me teeme, teeme ju tööd lastega.

Ilusat puhkust kõigile ja kõigile minu poolt SIIRAS TÄNU, kes igaüks omal parimal moel on kaasa aidanud, et saame natukene meie ühiskonda paremaks muuta. Ma usun, koos oleme teinud üksjagu nähtamatuid asju, mis kunagi võib-olla “koore pealt ära lükkavad” ning siis hoopis särama löövad, mitte ainult meie, SVFikate, jaoks vaid kõigi, kõigi, kõigi jaoks.

Ja lõpetama jäävad need, kellele midagi veel selle toreda äsjapeetud laagri  ja juunikuu kohta öelda on:

Alma:

Tere!

Minu nimi on Alma ja saatuse tahtel olen ma nüüdsest väga tihedalt seotud SVF-iga. :)   Eks aeg näita, kui hästi ma toime tulen, kuid praegu olen ma väge ja hakkamist täis ning usun, et suudan endast palju anda. See joon, mida selles asutuses aetakse, on mulle südamelähedane ja usun, et kui asju teha südamega, siis tuleb ka tulemus hea.

Kõik päeviku lugejad on kursis, et veetsime lastega kolm toredat päeva Laitses laagris. Mina isiklikult olin SVF-i lastega esimest korda nii pikalt koos ja see aeg oli mulle kvaliteetaeg. Ma sain kõiki SVFikaid paremini tundma ja pean neid nüüd veelgi rohkem omaks. Need lapsed on erilised! Erilised just seepärast, et nad on üks suur ja ühtne kamp, kes oskavad hoolida, jagada, ja on siirad.

Loomulikult tuli meil ette ka pisut erimeelsusi ja pidime meelde tuletama teatud reegleid, kuid üldjoontes sellist kokkuhoidmist ja südamlikkust ma enda lapsepõlve laagrikogemustest ei mäleta.  

Tahaksin teha nii sügava kummarduse, kui on võimalik, meie võõrustajate ees. See õhkkond, mis meile loodi, on kirjeldamatu ja imetlusväärne. Seda ei suuda luua igaüks, kuid teie: Andrus, Kaidi,  Denver, Tanel, Karl Kristjan, Mihkel, Ain, Merlin ja Jaanus – teie tegite seda. Me tundsime, et olime oodatud, igal sammul hoitud ja ka ilma abi palumata olid meil koguaeg abikäed olemas. Me oleme tänulikud!

Koduteel proovisin mõelda, kuidas oma emotsioone sõnadesse seada ja see tundus üsna võimatu. Seda sära ja entusiasmi, mis kohapeal näha sai, on raske kirjeldada ja mina olen õnnelik, et sellest osa sain! 

Ma olen tänulik, et mind SVF-is omaks võetud ja tunnen, et see on minu koht. Puhkuse ajal kavatsen ennast kõigega täpsemalt kurssi viia, et saaksin augustis usinalt tööpostile asuda! 

Tegusat ja ilusat suve!

Alma

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Õpetaja Tiina Märjamaalt:

Kolm toredat päeva Laitses!

Möödunud aastal olime Laitses laagris ja lastele meeldis seal nii väga, et nad avaldasid soovi veel sinna tagasi minna. Sellel aastal see soov täituski. 27.-29. juunini, saime jälle Märjamaa ja Rapla lapsed koos olla töö-ja puhkelaagris, samas kohas kus eelmisel aastal.

Tänu sponsoritele ja tänu onu Andruse perele, oli laager lastele tasuta. Saime kõike väga hästi – puhata ja ka tööd teha. Toit, mida pakuti, oli väga mitmekülgne, tervislik ja maitsev. Rõhutud oli sellele, et kõik oleks eestimaine. Kartulid, tomatid, kurgid, maasikad, kõik tuli kohalikest mahetaludest. Isegi või oli eestimaine. Maiustused olid ka enamuses eesti päritolu.

Diskoõhtu oli selline, mis annab silmad ette paljudelegi pealinna diskodele. Siin laagris ei tehtud hinnaalandust ei toidule ega meelelahutusele. Kõik oli tipptasemel!!!

Ka lapsed ise olid laagris väga toredad, tublid, ei olnud kuulda mingit virisemist, kõik tööd said tehtud.

Kõik laagrisolijad jäid väga rahule nende koosveedetud päevadega, ja kindlasti meenutatakse seda laagrit ikka ja jälle!

Ainult üks asi valmistas lastele meelehärmi: laager oli liiga lühike, vähemalt nädal aega oleks ta võinud kesta- nii arvasid lapsed kodupoole sõites.

Aitäh Sulle, Siiri ja kogu SVF meeskond, järjekordse toreda ürituse eest!

Kaunist suve kõigile soovides,

Tiina ja lapsed 

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx

Nagu ikka kuu lõpul, ka nüüd teeme kokkuvõtte, mis juunis aset SVFis leidis:

Esemelist abi said 48 pere, + Kehtna Hooldekodu, + Alu Sotsiaalmaja, + Juuru Lasteküla, + 100 pere said toiduabi, + 1 tore pensionärist abisaaja sai jalgratta omale (tänud Soome!), + tegutsemine lastega, kes meil igapäevaselt käivad, + kolm SVF kirbuturgu toimus meil juunis, + lastega Theatrumi lavastuse külastamine Tallinnas 4. juunil, + laste väljasõit 9. juunil koostöös Tallinna Looduskaitse Seltsiga, + suuhügieeni koolitus lastele Laili Lutsari poolt, + Laitse laager, kust võttis osa 40 last.

Ja lõpetuseks nüüd minu poolt samad sõnad – kaunist suve kõigile ja kohtumiseni!

Siiri

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.