SVF, Siiri päevik – Mai, 2012

02.05 Kõigepealt kaunist kevadkuud kõigile! Ilmad on endiselt vilud, tuuled jahedad. Kuid ega kevad saabumata jää. Täna hommikul Raplasse sõites märkasin, et ka kollased ülased juba õitsevad. Aga polnud mahti pildistamiseks. Lisan hoopis ühe pildi eilsest metsamatkast, kus vanade koltunud puulehtede krõbisedes Roosiga maas roomasime, et sinililli pildistada. Teisi ära ei tallanud, õnneks kasvasid lilled piisavalt hõredalt. Kuigi – ega Roosi kuigi palju ette vaata, kuhu käpp astub, sinna astub. Seda on tulnud ette endalgi, eriti kui mõtted hajali või keskendunud millelegi muule. Aga see selleks. Hoopis tähtsam on, et eestlane võib tõesti siinse looduse üle head meelt tunda – 4 aastaaega, värvid vahelduvad, igal ajal oma ilu, oma võlu, (oma valugi, kui pidada silmas pikka ja pimedat perioodi, mida tihtipeale põhjamaise inimese peamiseks depressiooni põhjuseks arvatakse.) Olgu kuidas on, aga nüüd SVFist.

Hommikul ajasin asju Rapla peal, siin-seal sõite, muid asjatamisi. Käisin läbi ka OÜ Uniplastist, mille üks omanikest Riina Kivi mulle täna hommul helistas ning teada andis, et taas oleks meile võimalik üht-teist vajalikku annetada. Nimelt oleme saanud Uniplastist mugavaid vahtplastist istumisaluseid (tehase jaoks aga tootmisest üle jäänud tükikesi) , mis alati sooja hoiavad ning samas mille üksteise peale sättimisega võib ehitada ükskõik kui kõrge tooli, või vajadusel vaid ühe põlvede alla panna, kui põrandal mängitakse vms. SVFi lapsed on neid edukalt kasutanud mitmel pool – nii toas kui õues, kuid oleme jaganud neid edasi ka lasteaedadele – küsitakse muudkui lisa! Täna saimegi ja kohe mitu suurt kotitäit. Riinale suur tänu meie poolt ning kogu UNIPLAST OÜ toredale seltskonnale samuti.

Nüüd Eline tänane kokkuvõte:

Tänane päev algas energiliselt. Vaatasin üle me ruumid ja pidasin plaani, mida ja kuidas täna ette võtta. Kõigepealt tühjendasin meie postkasti ja leidsin sealt 2 teadet postipakkide kohta. Kuna kella 10-ni ja avamiseni oli veel aega, otsustasin postkontorist läbi käia. Aitäh Marian, Sinu saadetud vaasid jõudsid kohale. Imekaunid!

Lii oli kohe vabatahtlikuna ja varakult platsis, pakkis mõnedele peredele kevadisi rõivaid ja muud tarvilikku. Kunstnikuproua Aili käis ka meil tiirul, jutustasime maast-ilmast, jõime teed ja muidugi käisime läbi kõik riiulivahed, et uut kaupa uudistada. Ja muidugi ostelda, kuidas siis muidu…..;) Kuna tuli välja, et Ailil oli alles pühapäeval sünnipäev, kinkisin talle jaki, mille ta välja valis. Ja mulle tõi ta kauni kolla-oranzhi kaelaräti omalt poolt, mille kohe kaela sidusin.

Tänane annetaja Tiiu Põldmets-Bortnik. Täname. Ühele abivajajale leidsime kiirelt teksad ja kevadised kardinad (Prk X) ning teine viis ära voodiraami (Prk XX), mõned nõud ja veidi toidukraami. Inge oli ka kohal, abivalmis ja agaralt toimetamas, kus aga käed külge saab. Ja Siiri tuli ka ning hakkas kohe toimetama.

Eline

Minu tänased toimetamised olid nagu alati osaliselt arvutis + pakkisin peredele ja töötutele abipakke. Kl 14.30 saabus tüdruk, kes täna õpetaja Luulega kohtuma pidi – pool tundi varem oldi juba kohal – väga meeldiv üllatus! Kl 15 saabuski õpetaja ja kohe kahekesi ka tööle asuti. NING! Paistis, et klapp oli neil hea, järgmisel kolmapäeval kohtutakse taas. Õpetaja Luule mainis ka rõõmuga, et laps haarab hästi, saab kõigest aru. Tore.

Lapsi käis täna meil palju, oldi kuuldud, et Viidingu luuletused ootavad pähe õppimist. Ja tõesti, igaüks küsis ISE, kus ja millised tema luuletused on. Selline entusiasm natuke üllatas, aga seda meeldivamalt, et tahe osaleda ja õppida paistis tõesti siiras olevat. Kirjutati siis luuletused oma käega enda jaoks ümber, Anu koguni kolm luuletust – kohe täna õhtul pidavat ta õppima hakkama. …Anu on kuldne laps. Kuidas öeldagi… Igatahes kui me viimastena veel koos Ingega põrandat pesime ja tolmu võtsime, oli ka just Anu kampas! Jah, justnimelt mitte kambas, vaid kampas – oleks nagu õigem väljend sel puhul. Aga lapsed on viimseni kõik tublid meil.

Nüüd aga ka õpetaja Katrini kiri Märjamaalt – kuidas ja mida sealses SVFis täna huvitavat tehti. Paistab, et häid mõtteid laste jaoks jätkub neil piisavalt! Tahaks kord näha, mis neist lastest kasvab… :)

Tere siit meie poolt!

Tänane päev oli meil sebimist ja sahkerdamist täis, seda eelkõige minu puhul, kuna käsil oli selline töö, mis vajas eraldi iga lapse aitamist (kuna oma varju ei saa ise joonistada :)). Nimelt tegime varju järgi iga lapse profiilipildi, lõikasime välja ja liimisime taha musta paberi. Ja lapsi oli palju-palju – ma ei jõudnudki neid kokku lugeda, nii kiire oli kogu aeg. Pärast mõtlesin, et üks poiss oligi vist ainult puudu. Oma profiilipildile kirjutati ka ilusalt suurelt nimi ja sünnipäev, et oleks ikka teada kõigile. Ja kaunistati oma lemmikasjadega ja meelepäraste mustritega.

Poisid olid täna üllatavalt vaiksed, tööpauside ajal kuulasid klappidest muusikat ja mängisid telefoniga. Hoopis tüdrukutel läks vahepeal mölluks, nii et pidin ka kurjemat nägu tegema ja meie reegleid meelde tuletama.

Aeg lendas kui linnutiivul, vahepeal lipsas läbi ka Tiina oma Liisuga, tõid meile poe-noosi, mida me juba pikisilmi ootasime. Suu sai seekordki päris magusaks röstsaia ja šokolaadikreemiga.

Poistel oli tegemist, et bussi peale jõuda, kuidagi ei tahetud tööd pooleli jätta. Tüdrukute laulu oli ka ilus kuulata, meil see kombeks saanud, et tööde lõpetamine ikka lauluga käib. Noh jätkata saab ju alati. Peale bussi-laste lahkumist jäi kuidagi eriti vaikseks, nohistati laua ääres omi asju teha, lasti loometuulel end kanda :) . Mina, omamata vabadust teha mis meeldib, nühkisin laudadelt PVA-d maha… Kui siis sellega ühelepoole sain, oli ka tuba vaikselt tühjaks vajunud, ainult õhk oli veel kasutamata ideedest tüüne. Head aega, lapsed, head aega, tuba!

Ideederohket kevadet,

Katrin ja lapsed.

Lõpetuseks veel midagi mahlakat! Täna saabus, nagu ka Eline juba oma kokkuvõttes mainis, meile pakk Inglismaalt, Marianilt, keda meie püsilugeja tema kirjade kaudu juba veidi tunneb. Vaase saabus kokku 5, kaks neist vajavad peale postiteenust kerget liimimist. Kolm vaasi aga uhkeldasid täna meie rõskevõitu SVFi töötoas, st müügisaali selles osas, kus töölaud asub. RebaseAndres – Sarapuu oli ka just parasjagu kohal. Uudistas, aga arvas siiski, et ei, need pole nagu päris tema maitsele, aga ilusad pidavat olema küll! Ja vaase imetleti päeva jooksul veel ja veel. Eks me need ikka müüki pane, kuigi… võiks ju olla meil üks ilus ruum, mida tulevikus SVFi muuseumiks nimetada võiks. Seal see suur roosa inglise vaas just seisma peakski! Tegelikult… muuseum ei ole paha mõte, annaks Raplale ühe omapärase vaatamisväärsuse lisaks. Peab sellele nüüd tõsiselt mõtlema hakkama! Just praegu mul idee peas sähvatas, ja kutsungi kohe üles – inimesed, kellel seisab kodus huvitavaid aksessuaare ning kui kodus enam rakendust ei leia – saatke meie uude muuseumisse, mida küll veel olemas ei ole, aga mille kunagi kindlasti ära teeme, kui piisavalt esemeid on, mida eksponeerida. Kuna Mariani kirjad meie lugejate seas huvi on äratanud, siis just Mariani vaas esimese museaalina oleks küll igati sobiv!

Head õhtut, ja tänud Marianile huvitava/erilise saadetise eest, mis meie ideede maastikule särtsaka värvi lisas!

03.05  Täna oli SVFis kiire päev. Mina hommikul kodune, kontoritööd – eks ikka paberid ja paberid ja… SVFi jõudsin lõunaks. Seal elu kees – Eline laos, poes, kümme tööd korraga, Inge samuti kohal, koguaeg midagi tegemas ja toimetamas, nagu vurrid lasime ringi. Minu päralt oli täna tagumine ladu, voodipesud, kardinad jne. Pakkisin ühele perele, töötutele samuti, siis koristasin jms.

Eline kokkuvõte nüüd:

Mõned read.

Ka täna käis päev otsa vilgas töö, käis mitmeid annetajaid ning valmistasime ette ruume, mööbli jaoks, mille ära tõime ja uutes ruumides kasutada plaanime. Lisaks saime täna ka klaveri, aitäh transapoistele! Aitäh ka Nabo kollektiivile, saime neilt naharibasid, mida huvihariduses kasutada.

Terve päeva oli meile abiks Inge, kes töötegemise vahepeal meie korisevate kõhtude palveid kuulda võttis ning koju tõttas, et meile praekartuleid, munaputru valmistada. Lastest käis täna Anu  ning kudus telgedel õpetaja Gerly abiga vaipa, mina aitasin tal sel korral värvid valida, sellised tugevad toonid ja tulemus sai väga kaunis.

Ning 2 uut poissi, Ken ja Markkus, käisid Harry Potteri kleepse otsimas. Lubasime neid veidi rohkemgi anda, et ka sõpradega jagada. Nagu meil kombeks – tuleb selle eest tööd teha! Seda olid nad aga ise ka juba mõelnud, et võiks aidata. Põrandapesu oli nende meelest selleks täitsa sobiv.

Kahro ja Rene käisid ka teed joomas, oma küpsisepakk oli ühes. Kahro on väga tähelepanelikuks muutunud ja küsib ise, kus saaks käed külge lüüa ja toimetada-aidata, see on temast väga kena. Rene seevastu on selline boheemlasem, istub raamatute juures ja loeb omaette.

Laupäevaks on plaanis jälle lastele jalgpall, Martin lubas tulla neid treenima ning tal oli väga kahju, et eelmisel laupäeval tulla ei saanud, aga ikka juhtub. Tööpäev venis täna täitsa pikaks, Siiri jäi veel meist maha.

Kaunist õhtut! Eline

Jah, täna annetati meile klaver! Küll vajab häälestamist ja vist veidi muudki putitamist, aga saame sellega tuuri üles vist küll, tundub nii. Meie aga täname annetajat – Marina Allikovi! Tänud ka teistele tänastele annetajatele. Ja tänud ka Kaie Tammikule, lugeja vast mäletab teda ka eelmistest päevikutest, Kaie täna tõi jälle asju – laua, riideid ja mis veel.

Ka Gerlyle tänud. Lisaks sellele, et ta Anuga vaibakudumistundi läbi viis, abistas ta täna meid nii sorteerimisel kui müümisel kui kõiges, mis parasjagu teha oli.  Ausalt tunnistades, ma ei tea kuidas teistega SVFis, aga mina tunnen vahel küll, et kuna üks tegemine SVFis aina teist taga ajab, siis pole imestada, et kuklas alati aja tulitav press meil huugab. Kõike peab jõudma ära teha ja võimalikult hästi. Täna tundsin korraga, et Gerly mind vist juba kahtlaselt vaatab, et miks ometi see inimene aina ruttab… No pole parata, tempo+kvaliteet, need on meie deviis! Muidu tuleks üks päev kaheks kloonida, kui mitte kolmeks, sest ei jõuaks pooltki ära teha. Ühesõnaga – nii kaua on kiire meil, kuni kunagi rohkem inimesi appi kutsuda/tööle võtta saame.

Tänase õhtu, kui kõik ära läinud olid ja mina oma poega mulle järele ootasin, veetsin veel tagumises laos, sain asjad enamvähem sellisesse korda, et saame nüüd taaskord aru, kus miski asub. Nüüd peaks ka jagamine lihtsamalt minema.

Ka mina tänan tänaseid mehi, kes mööbli+klaveri ära aitasid tuua! Tänud Rainile eelkõige, kes lisaks tassimisele ka roolis oli.

Ja ilusat õhtut kõigile!

 

4.05 Reede. Hommikul sain kodus taas natuke pabereid tuhlata, kuni kella 12 paiku SVFi jõudsin. Eline ja Inge olid ammugi juba tööhoos. Ja rahvast voogas meilt läbi, ja annetajaid ning … üks lugu täna ka, mis südame alt kipitama võttis.

Eile käisid meil kaks poissi, kes Pottery kleepekaid küsisid. Kuna me niisama ei anna, siis panin aga poisid põrandat pesema. Seda tehti väga hea meelega ja ka kiiresti, kusjuures tulemus oli kena! Üks poistest tuli täna tagasi.. Et kas meil veel tööd anda oleks? Siis küsisin, et kas tegelikult veel kleepekaid tarvis? No nii ja naa. Aitas siis poiss raamatukaste tõsta. Andsin paki klepse. Natukese aja pärast oli poiss jälle tagasi, et … kas oleks midagi veel teha? Küsisin, niiiiiii, kas veel klepse, tegelikult? Ei. Lihtsalt, et ootab meie juures oma tädi. Hea küll. Saime poisiga siis jutule, tuli appi sorteerima, kuna just toodi meile mõned kastid nõusid jms. Saime teada, et poiss on 12 aastane.

Siis hakkasime vaatama, Ingega, kuna Eline oli juba bussi peale ära läinud, et poisil tossud päris puruks jalas. Et kas nii peabki olema, uurisime. Jällegi – nii ja naa, ümmargune vastus. Aga et nelja aastasele vennale oleks küll jalatseid tarvis.

Edasi ma ei räägi, mis välja kõik koorus ja kuidas selle poisiga meil läks, aga oleme omale ühe toreda uue sõbra saanud. Tõsine ja asjalik poiss. Ja leppisime ka juba emaga kokku, et ta meiega 2. juunil matkale kaasa tullakse.

Aga nüüd. Kui kellelgi on üle nooruki tuppa mõeldud mööblit – voodi, kirjutuslaud, kapp ja riiulid, siis oleksime väga tänulikud. See on meil praegu nr 1 otsing!  Panen teate üles ka meie “hetkel vajatakse” rubriiki.

Ja! Mõned read Elinelt, kellel täna õhtul 1000 kodust tegemist on, seega “kuiv kokkuvõte”:

Täna hommikused annetajad perekond Liiv, Helen Asperg. Täname. Aitäh ka Jaanikale, kes lastele küpsist kaasa tõi, meile aga näpunäiteid juurikate kasvatamisest andis. :) Ljuda käis hommikul teed joomas ning Lii abivajajatele pakkimas.

Ilusat õhtut!

E.

Mis veel. Anneli, meie vabatahtlik käsitööõpetaja, käis ka täna läbi ning tõi 7 kotti Märjamaa lastele trükkimise jaoks. Tänud! Neid kotte hakkame suvistel SVF kirbukatel müüma, SVF Märjamaa laste poolt peale trükitud. Plaanime teha nii, et igal laupäeval terve suve jooksul toimub me õuel tasuta osavõtuga kirbukas! Idee sai võetud Maire Aunastelt, kes eelmisel aastal Tartus sellise võimaluse inimestele pakkus. Hea idee aga vajab kasvatamist, nüüd siis ka Raplas on see võimalus olemas. Esimene kirbukas toimub juba 26.05! IGA ILMAGA! Pluss. Ka Maire Aunaste ja ETV plaanivad meile sel päeval külla tulla!

Kuna Raikküla ansambel “Enelas” meil 26ndamal esineda ei saa, siis ootame Raplamaa teisi pensionäridest kollektiive esinema, küll kahjuks tasuta, kuid võimendus on olemas ja hea tuju samuti. Palume meiega ühendust võtta, kui oleks soovi ja tahet! Ootame, igatseme – meile pensionäride repertuaar meeldib, ilusad vanad laulud ja lahe olemine. :) Ja meie lapsed esinevad luuletustega. Ka oksjoni korraldame, ning kl 16.00 kuni 18.00 toimub me õuel moedemonstratsioon. Ja loodame, et ka Rapla muusikakoolist musitseerima tullakse. Vot sellised plaanid meil. Oleks ainult aega rohkem, saaks rahulikult kõik minuti pealt paika panna juba nüüd, aga aega plaani paika panemiseks saame võtta alles ülejärgmise nädala alul.

Ja veel. Ka muuseum on nüüd otsustatud! See tuleb! Vajame nüüd ei muud, kui klaasustega kappe, ja huvitavatest eksponaatidest on meil endal juba hea kogu olemas, aga vajame ka juurde. Kui kellelgi on midagi eelnimetatuist üle, ärge jumala eest ära visake, meie vajame.  :) Ja ruum muuseumi jaoks on juba meil olemas!

Kaunist õhtat, siit Raplamaa rabade keskelt! :)

5.05 Tänane hommik SVFis oli rahvarohke, või õieti kogu päev! Palju käidi ostlemas, palju annetamas. Täna olin ka üksi perenaiseks, kuni lõunani tegelesin peamiselt sellega, et helistasin läbi peresid, et kes meiega 2. juunil matkale kaasa tulla saaks, või kes mitte. Samas sai ka veelkord kirja pandud, mida pered vajaksid – lastele suveks riideid, jalanõusid jms. Lapsed ju kasvavad.

Kl 11 saabus Martin, kes eelmise kuu päevikut lugenud on, see aimab, kellest jutt on. No, meeldetuletuseks: Martin on elanud mõnda aega Austraalias, on olnud kõva sportlane jne. Kuna ta nüüd mõnda aega Eestis on, siis ta pakkus välja, et võiks me lastele vahel kossu õpetada. Nii täna siis taas tund toimuski. Lapsi oli kohal 6, ehkki kümnega olime arvestanud. Ja kohe tugevalt anti pihta, laed värisesid – meie spordisaal, mida aegajalt üürida saame, asub teisel korrusel. Laste rahulolevatest nägudest õhkus, et sportimine vist selgi korral neile meeltmööda oli. Mõned lapsed lahkusid, ikkagi kõva trenn – läbi võttis, mõned jäid aga SVFi edasi, tahtsid aidata.

Ja aitasid mind täna kokku kolm neiut, üks neist lukustaskl 16.00 SVFi ukse koos minuga, teised kaks läksid varem. Sorteerisime, hindasime, pakkisime jne. Tavalised rutiinsed tööd, mida meie tüdrukud juba hästi oskavad.

Siin nüüd pilt meie tänasest omapärasest annetajast. Tema nimi on Eros Fuerte. Mida Eros tähendab, seda teab ilmselt igaüks. Kuid “fuerte” hispaania keeles pidavat tähendama “tugevat, vägevat, või ka suurt”. Kuna koerake oli annetuste pakkimisel kodus suuresti abiks olnud, nimelt kapist ise hammastega asju välja tõmmanud, justkui soovitades, mida veel ära tuleks anda, siis otsustasime, et Erost võiks nimetada ka  “kõige suuremaks annetajaks”! Minul tõesti selle vastu midagi pole, kuna koer ju ainult vist umbes 400 gr kaalub, kusjuures tema kondid paitamisel haprakesed kui linnuluud tundusid olevat, siis autasuks HEA JA SUURE südame eest võime teda sellise nimega hellitada küll. Kõik see sobib meile! Ja väga tore. Ja meie täname nii Erost kui tema vanemaid! :)

Täna käis ka annetaja, kes spordisaalidesse unustatud asjadega tegeleb, toodi meile mitu kotti igasuguseid asju – jalanõusid, plätusid, dresse, ujumisriideid jne. Panime kõik jagamisse. Parasjagu oleme pakkimas ka töötutele/kodututele – kindlasti on neil hea meel mõnest korralikumast rõivast või jalanõust. Teele Tammikule aga samuti tänud annetuste eest!

Ka kolm pere, kellele abi pakkinud olime, astusid täna läbi ning olid tänulikud abi eest. Ma ise pakkisin täna ka veel kahele perele – eilsele poisile, kes meile kõigile hinge lõikas, ja ühele perele veel, kus kaks tütart kasvamas – 11  ja 15 aastased lapsed. Aga täna tuligi kohe meie hea SVFikas,varjunimega Ubuntu, (tänud!), ja tõi kirjutuslaua ning tooli – meie eilsele poisile. Nüüd vajame talle veel kappi, riiuleid ja voodit. Lambi saame anda, on SVFis praegu olemas, vaiba saame anda – soomlaste toodud, voodiriided, padjad/tekid jne – olemas, saame kohe anda. …Sellele perele sooviks väga kõike paremat ja usun, et saame peagi omalt poolt nende elu koos annetajatega helgemaks muuta.

Egas muud, palju oli täna tööd, nagu alati. Minu mõtted keerlevad aga juba unistustena ka muuseumi kohal – kuidas ruumid värvida ja mida huvitavat veel sisekujunduses ette võtta. Seal loomulikult hakkavad olema ka meie laste tööde näitused. SVFi poolt nüüd aga kaunist nädalavahetust kõigile ja head puhkamist!

7.05 Esmaspäev. SVF oli täna taas rahvarohke, ikka samad tegevused – saabusid annetused, osteti, helistati jne. Käisid ka töötud oma abil järel, oldi väga rahul. Üks mees ütles, et tema on maalt ja tahaks olla hobusega, aga “hobust” kahjuks enam ei ole, oldi teisaldatud, nüüd pole raha, et tagasi tuua, st autost käib jutt. Nii on, et teisaldamine nii palju maksab, on muidugi tõesti karm. Kunagi, kui teisaldamine moodi tuli, siis ka minu auto teisaldati, olin parkinud mõneks minutiks poe ette, ja jätnud parkimispileti võtmata ning kella ka sisse panemata. Mäletan seda korda, läksin nelja aastase lapsega saia ostma. Pärast maksin täitsa meeletu summa, minu arust, ja pidin veel ka oma pojaga linna teise otsa jalutama. Oli neil siis kibekiire ja ilmselt ka peale passitud, et auto ära viia, olime poes tõesti vist kokku kõige rohkem 10 minutit, ei rohkem. Vahel tundub, võrreldes Saksamaa, Prantsusmaa, või hollandlastega, (jt), ja sealsete korrakaitsjatega, et politsei tegutseb neis riikides pigemini inimeste kaitseks, mitte karistamiseks. Mitte nagu meil, et on kohe hea meel, kui saad trahvi peale väänata. Et kohe nagu oodataks, et vigu tehtaks. Tegelikult – selline väärastunud alus, millelt oma tegevust määrata, tekitab kõhedust, ning ega see just ka sõbralikkust ühiskonda külva. Olgu aga nüüd sellega, sain minagi üht-teist vana kipitust südamelt jälle ära öeldud. :)

SVFist. Töötud said niisiis oma kauba kätte, uurisid veel, mis ja kuidas mööbliga meil. Lubasime ikka edaspidigi aidata. Siis aga meie uksest sisse ka Anneli, me vabatahtlik käsitööõpetaja, kes samuti nagu minagi, öösiti oma tegevuskava läbi mõtleb, ja plaane peab. Oli tema siis öösel välja mõelnud, et meil oleks üht meest hädasti tarvis! Meest, kes trelli käsitleda oskaks ja poistele poiste töid õpetada viitsiks. Vabatahtlikku meest! Nii Anneli siis mulle ette panigi, et kas ma ei teavitaks meie kodulehel, et otsime meest. :) Leppisime aga Anneliga kokku, et kogu see ettevõtmine a-st kuni ü-ni siiski  tema õlgadele jääb. Nii õhtul mulle kiri saabuski:

Siiri! Ma sain mehe!!!! :P  Homme näeme!

Anneli.

Nii. Selle asjaga siis klaar. Ka meie uus poiss, kellest juttu nüüd viimasel ajal on olnud, ja kes mulle ütles, et ta ka ise oma laua ära parandada ehk suudaks, saab nüüd vist veidi suunamist ja õpetamist. :) Tore.

Kell 15.00 olin aga sunnitud SVFist lahkuma, Inge jäi majandama, Elinel praegu oma asjadega korraks kiire majas, nii aga mina Tallinnasse veeresin – seal Rahvusraamatukogus toimus väga kena üritus – Loodusõhtu! Selle aastase loodusfotode konkursi võitja, Argo Argel, esitles seal oma töid, väga kauneid looduspilte. Minu osa õhtust oli musitseerimine, ja ausalt tunnistades, pole ammu nii hästi puhanud, kui eile õhtul seal. Oleks nagu reisil käinud, ja terve õhtu oligi kui üks pikk meditatsioon ja kulgemine. Väga tore õhtu. Ka Rein Maran oli seal, ning Jaan Riis, ja palju teisi loodust armastavaid inimesi. Ma isegi mõtlen nüüd, võib-olla ma oma kärbseseene pildiga ka järgmisel aastal konkursist osa võtan… On mul üks ilus pilt. Ega see võit polekski tähtis, lihtsalt – jagamine. Aga et pilte vist enne avaldada ei tohi, siis ei hakka ka siia praegu üles panema, ütlen lihtsalt – sai Käsmus pildistatud, männimetsas ja sedavõrd taas roomates, et sain isegi kübaraaluse pildile. :) Pisikese inimese rõõmud. :)

Nüüd aga lõpetuseks õpetaja Laura kokkuvõte Märjamaa SVFi tänastest tegemistest:

Õhtust!

Täna tegime nahast käevõrusid emadele, kuna emadepäev on tulemas. Lõikasin kodus käevõru toorikud välja, koos lõikasime lilli, südameid ja muid vigureid ja liimisime käepaelale. Osad lilled ma öösisin külge ja osad õmbleme üle järgmine kord. Järgmiseks korraks tuleb leida pael millega käevõrud kinni siduda siis saab valmis teha. Täna me valmis ei jõudnud ja jätkame reedel, tüdrukud tegid kaasa aga poisid mitte. Aare oli mingi aeg ja siis lahkus, tegemata midagi, Rasums astus korra sisse ja lahkus ka. Poistele oleks vist pidanud olema muu tegevus. Lasin neil ära minna.

Laura

Vabandatagu minu võhiklikkust, aga huvitav mida võiks küll tähendada “öösimine”? :)

Kena õhtut!

8.05 Ikka sama lugu, nagu alati – täna tihe tööpäev! Hommikul olime Ingega kahekesi, mina kohe arvutisse, Inge keetis kohvi ja mis ta seal kõik tegigi. Varsti saabus Inge naaber, Elve. Kahekesi pooltunnikese jutustati, mida keegi öelnud, mida ise öelnud, mida keegi tegi, mida ise teinud jne. Inge tasase häälega nii  lohutas kui selgitas, parandas kui soovitas, kiitis tagant või õpetas. Nii nad asjatasid, “nagu Fellini filmis”. Ja Inge on meil hästi otsekohese ütlemisega. Kord ütles ta ühele kliendile, kes meilt kaunist kaamelivillast mantlit omale osta tahtis: “Vaadake, teile see mantel lihtsalt ei sobi! Peaksite veidi alla võtma ja alles siis sellist ilusat mantlit omale selga proovima!”  Vot nii. :) Pärast klient tuli mulle kaebama, et mis inimene teil küll töötab! Nooojah. Aga… Inge on meil pärl! Kohe päriselt. Ja minule meeldib, kui ta mullegi otse ja ausalt ütleb. Seda ta ikka vahel teeb, ka täna hommik algas mul kerge külma duššiga, aga õigus Ingel oligi ja küllap! Et mis ta siis ütles? No ütles, mis ütles. :) Inge on karm naine, aga õiglane. Et ikka mis ta ütles või? Noooo, et: “Tee huuled punaseks või midagi, oled nii kahvatu näost!”

Aga nüüd SVFist. Täna käis palju annetajaid, toodi ikka riideid ja jalanõusid, kotte ja muud taolist. Üks mees tõi aga madratsi, täitsa korraliku. Ning ka ühe annetajaga Viimsist võtsime täna ühendust, tema on annetamas meile noortetoa mööblit + veel ühe komlpekti mööblit, samuti noortele. Oleme noortetoa mööblit palunud viimasel ajal meie kodulehel. Täna, teades, et oleme sobiva lahenduse leidnud, st. et vastav mööbel on meile annetatud, tegime selle ka poisile teatavaks, samastegime ka sõbraliku ettepaneku, et nii ilusa mööbli puhul võiks toa aknad ära pesta. Lubati teha.

Kell 15 saabus Reet Aus, kogu oma meeskonnaga: kaks kaamerameest (Reedast vändatakse just neil päevil dokumentaalfilmi) ja Reeda koostööpartner, Terje Mander. Tutvustasin neile meie töid, tegemisi ja ruume. Mõned SVFi lapsed olid ka juba peale kooli saabunud, nemadki said kõigest osa, kõigest, mis parasjagu sündis ja sündima veel hakkas.

Kl 16 saabusid Rapla Ühisgümnaasiumi 11.R klassi noored, koos oma ettevõtliku õpetaja, Eha Meidlaga. Reet pidas väikese loengu, teemaks ületarbimine maailmas ja taaskasutuse kasulikkus, kokkuvõtlikult öeldes. Ent tema juttu mahtus palju, mida kasulik teada oleks igaühele. Näiteks, et materjal, millest tänapäeval teksaseid õmmeldakse, on küllaltki mürgine ja tervist kahjustav. Jne. Oli tõepoolest huvitav, noored kuulasid tähelepanuga, meiegi lapsed istusid vaikides. Ka meie uus poiss oli kohal, kuulas temagi huviga.

Siis asuti läbi rääkima, kuidas 26.mail moeetendust läbi viia ning mitmele teemale keskendutakse. Otsustati valida neli põhiteemat, ehk siis kokku neli kollektsiooni komlpekteerida. Seejärel asuti meie stangedelt vastavaid riideid valima, mis kellelegi meeldis ja mis sobis. Seda tehti koostöös Terjega, kuna Reet pidi Viljandisse edasi sõitma, loengut pidama. (Reet Ausist saab igaüks enamat aimu, kui tema nime googlesse sisse trükib)

Ühe poisiga klassist, Richard on tema nimi, arutasime, kuidas muusikalise poolega jääb. SVFis mängitakse vaid klassikalist muusikat, nii leppisimegi kokku, et noormees vastavalt siis klassikalisest muusikast tausta kokku lõikab. See sobis talle hästi, ning minu heaks üllatuseks orienteerus noormees klassikalises muusikas vägagi ladusalt, pakkus välja, et võiks romantismiaegset muusikat sisse tuua. Väga kena, meile klapib. Siit enamat, mälu värskendamiseks:    http://et.wikipedia.org/wiki/Romantism_(muusika)

Õhtu lõppes meil sellega, et Anneliga, ( kes “mehe leidnud” oli, nagu eilses päevikus kirjutasin, ja kes täna teatas, et see leitud mees tema enda mees on, kuna, kui ta oli kodus öelnud, et hakkab meile töömeest otsima, oli oma mees otsekohe välja pakkunud, et väga tore, ta võikski ise see mees olla! ),:), aitas mul täna terve päev SVFis elu korraldada. Tänud Annelile. Ja tänud ka Anneli tütrele, Liisile, kes meil varemgi palju vabatahtlikuna abiks on käinud. Inge sõitis täna Rootsi ja Eline on meie juures peagi tagasi, järgmisel nädalal. Ja siis veel tänud ka Liile, kes meil abipakke täna pakkida aitas. Ja tänud Riina Kivile ning tema abikaasale, et meile uus põrandamatt annetati, tänud ka Katrin Klaebole, kes meile täna taas puidumaterjali huvihariduse tarbeks tõi.

Täname ka kõiki annetajaid. Abi said täna mitu pere ja minu inimest. Üks tore mammi sai omale pusa ja voodipesu jms, teine mammi sai samuti voodipesu. Kaks pere said oma abipakid kätte. Üks poiss sai täna uue jope, pusa ja uued tossud. Abi said veel ja veel inimesi, aga ma ei hakka kõike üles lugema. Üks töötu naine saab aga kaks kappi, mis meil seisavad ja mida küll plaanisime omale kasutusse võtta, kuid anname siiski ära, sest sel naisel ju neid vaja on. Nii me elame.

Ilusat õhtut.

9.05 N0 ikka endiselt töine päev. Et ülevaadet andma, pean ennast kordama, kordama, kordama – käis palju annetajaid, ostjaid, ka abivajajaid. Kõigega saime hakkama, kõik laabus. Kahele annetajale olin sunnitud asjad tagasi andma, kuna nad vist ei teadnud, et me prügi vastu ei võta. Siin lehel, meie lugejatele, seda selgitada tarvis ei ole, eksole, kuid inimene, kes reegleid ei tea, poolkogemata kuulnud kusagilt , et meil asju vastu võetakse, siis toobki, et prügist lahti saada. Nii üks annetajatest mulle täna teatas, et kui me neid asju ei soovi, siis võime ju ka ära visata. Ei midagi, surusin koti talle tagasi, selgitasin miks ja kuidas me tegutseme. Aga et ta siiski heal meelel need asjad meile pigem jätta tahtis, ütlesin lõpuks selges eesti keeles: “Need asjad ikka visake palun ise ära ja jutul lõpp.”

Ka eilsest ülevaatest tuntud Elsa, toosamane Inge naaber, põikas meie poole sisse, kaasas soojad kotletid, keedetud kartulid ja hapukurgid. Meile söögiks. Väga kena. Nii me siis ühel hetkel kõik koos pugisime, kuna Anneli oli võtnud nõuks tänagi meile appi tulla, koos oma väikse tütre, Lauraga ja rahvast kogunes juurdegi. Lapsed saabusid koolist lõunapaiku, RebaseAndres-Sarapuu “sõudis” meilt läbi, Leili tuli ning ka Sirje Arro – Rapla Punasest Ristist.

Ühele töötule naisele saime ka kapid ära anda, käidi järel. Kui kapid ära viidi, saabusid kohe uued asemele. Inimene, kes need tõi, on SVFikas ses mõttes, et koguaeg meiega nö “tegeleb” – aitab transpordiga, toob vajalikke asju jne, mõtleb me ettevõtmistes alati kaasa. Aga täna ta teatas, ja sain tema silmist aru, et tal ka tõsi taga oli, et me ei kirjutaks päevikus temast, et nii pidavat lihtsalt kuidagi parem olema. Me siis ei kirjuta, aga täname ikkagi! :)

Nii. Lapsi oli meil täna palju, üks lastest teatas mulle kl 17.30 paiku, et oleks homseks pidulikku kleiti tarvis, koolis aktus. Asusime siis otsingule. Aga ei leidnudki sobivat. Tuulutasin siis veidi last, miks ta ometi nii hilja ütleb! Leidsime siis toredad kingad, seeliku leidsime. Pluusi aga ei kusagilt, ehkki jäime kuni kella 18.30ni otsima. No mida pole, seda pole. Leppisime kokku, et homme pannakse siis veel oma vana valge pluus, ning järgmisel korral räägitakse üritustest nädal enne.

Rain, Eline abikaasa, tuli täna taaskord meile appi ning tõi ära Tallinnast koormatäie kaupa. Tõesti ilusat ja väga hästi hoitud mööblit. Meil on mitu pere, kes kõike seda otsekohe vajaksid, ent seekord peame otsustama, kellele anda. Tahaks, et see mööbel sellisesse peresse satuks, kus hoolitakse ja hoida osatakse. Oleks kahju näha nii ilusat ja stiilset mööblit riknemas. Ja kuna esemete kvaliteet väga kõrge on, siis hea hoole juures, kestaks vist see mööbel 100 aastat kindlasti. Täname väga tänase abi eest Raini, kes raske töö üksi ära tegi, ja suured tänud ning head tervitused meie poolt ka annetajale, Gerli Kiluskile. Gerli saatis täna õhtul ka veel lühikese kirja, heade sõnadega Raini kohta, SVFi kohta samuti, kuid viimases lõigus ütleb ta lihtsalt:  “Hakkan Teie kodulehte nüüd sagedamini külastama, ehk leian veel projekte, kus saan kaasa aidata.”  Tore. Igaüks on teretulnud, et meiega koostööd teha, või nagu Gerli oma kirjas veel ütles, et “maailm ilusamaks kohaks”, seda tõesti ei suudaks üksi keegi, koos aga küll. Vast.

Ja tänase õhtu lõpetuseks lisan Tiina kokkuvõtte Märjamaalt, oli sealgi tegus päev! Meie poolt aga head õhtut kõigile.

Meie kolmapäev!

Täna oli meie lastel jälle see kauaoodatud kokkamine. Seda päeva armastavad lapsed väga.

Sotsiaalabikeskuse heasüdamlik pererahvas oli meile täna üllatuse teinud. Kui lapsed soolase toidu olid ära söönud, tõi keskuse juhataja Tiina Kokemägi lauale maitsvad iseküpsetatud vahvlid. Laste näod lõid vahvleid nähes naerule. Sooviti ikka veel ja veel.

Kõhud täis ja jutud räägitud, hakkasid lapsed joonistama. Pakkusin neile välja, teha tänase ilusa ilma puhul üks väike pooletunnine jalgsimatk kooliaeda, kuid kõik vastasid, et jätame teiseks korraks.

Siis sai joonistamine nii suure hoo sisse, et aeg lendas märkamatult. Saatsime Kristjani bussi peale ning asusime joonistustarbeid kokku panema.

Selline tore päev oli meil täna Märjamaal .

Kõike kaunist!

Tiina

10.05 Täna oli SVFi tööd juhtimas Gerly, meie vabatahtlik õpetaja. Mina aga olin Järvamaal, Koigi mõisas, kus mul täna kontsert toimus. Oli väga tore, sealne vana klaver helises kummastavalt, ja mõisapäraselt! :) Ja teel olla oli samuti tore, sõita läbi õitsvate lilleaasade ning rohetavate metsatukkade. No ei saanud, pidin ikka auto vahepeal jälle kinni pidama ja mõnd lillekest pildistama, jahtisin ülaseid nimelt. Ülaste õitsemisaeg on lühike, aga valged on ühed mu lemmikud, ei, mitte et korjata, vaid lihtsalt metsa all vaadelda, ilus. Sain siis paar pilti, ehkki pildistamiseks oleks aega rohkem tarvis. Panen ka siia üles, et kui kellelgi millegipärast võimalust metsa minna ei ole, siis saab vähemalt siitki ära näha. :)

Koigi mõisas asub ka kool. Kooli direktor, Arvo Kangas, kes ühtlasi ka füüsikaõpetaja on, peab koos lastega mõisa teenijate hoone taga kooliaeda. Väga sümpaatne. Pole ju enam kuigi tihti kuulda olnud, et kusagil kooliaia traditsioon veel elaks. Koigi aed ongi veidi muinasjutulise hõnguga, oma punutud värava ja rohkete peenardega. Praegu õitsevad seal nartsissid, a´ silma hakkasid ka korralikult hooldatud õunapuud. Kuid põhiliselt kasvatatakse aias siiski ainult lilli. Arvo mainis, et kool teeb koostööd ka Tallinna Botaanikaaiaga, tahetakse nimelt väiksest kooliaiast kasvada üle tõeliseks mõisa lilleaiaks. See oleks huvitav ka lastele, ma arvan. Küllap see aed siis mitu head tulevast aednikku annaks! Praegusest kooliaiast tegin ma samuti mõne pildi, aga sealse suure kuuse alt leidsin üles veel tükikese harimata maad – ilusa sinise unistuste vaiba, mis minu arvates võiks selle koha peale jäädagi, sobis hästi. :) Aga huvilisele Koigi mõisa kohta enamat teavet saab siit: http://et.wikipedia.org/wiki/Koigi_m%C3%B5is

Ja nüüd Gerly kokkuvõte tänasest päevast SVFis:

Tere Siiri !

Täna oli suhteliselt vaikne päev, st lapsi ei olnud.  Kuid ostjaid ja annetajaid ikka oli. Hommik algaski kohe asjade sorteerimisega, kuna ukse taha oli jäetud kolm-neli  väikeset kotikest asjadega. Õnneks olid kõik väga korralikud, puhtad ja terved. Aitäh tundmatule annetajale. 

Annetajad oli täna veel : Anneli Esop, Krista Nurk ja N. Kivisild.

Pakitud asjadel käis järgi perekond X ja paluti edasi öelda, et nende perest poeg ja isa tulevad kaasa ekskursioonile, 2. juunil.

Ühed noored käisid ka titevoodi järgi ja nende sõnade järgi olid nad Sinuga sellest eelnevalt kokku leppinud.

Siis veel…. vaene pensionär X (tel: xxxxxxxx) vajab odavat voodit või kušetti. Kurtis, et vana on nii  läbi, et magab peaaegu põrandal, aga pension väike ja uut osta ei jõua.

Hanneli ja Anneli astusid ka läbi. Anneli võttis kaasa ühe triibulise linase kanga ja lubas sellest käterätikuid õmmelda.

Ja lõuna ajal tuli Inge sooja kanasupiga, mis oli väga maitsev :)  

Ilusat õhtut,

Gerly

11.05 Reede. Täna olin Tallinnas, seoses rahvusvahelise õdede päevaga Raekojas kontserti andmas. Väga tore üritus oli, südamlikud sõnavõtud ning samas jagati ka tunnustusi haiglate parimatele töötajatele. Ei ole au mul neid inimesi isiklikult tunda, aga selgelt oli märgata, et eranditult kõigist, keda ette kutsuti, kumas nii lihtsust kui sõbralikkust ja loomulikult – inimlikku soojust. Küllap üks haiglaõde just niisugune olema peakski, ideaalis. Ilmselt aga, eks ka sellele tööle satuvad vahel valed inimesed, aga vaevalt keegi neid tunnustama kipuks. Nii et, täna tundus küll nii, et õiged inimesed ära märgitud said. Palju õnne ja tervist neile meie pooltki! Kui hakata ette kujutama, ega see töö ju lihte ole… Vastutusrikas amet.

Tiina saatis Märjamaalt meile tänase kokkuvõtte, mille lõppu ma aga ei avalda, kuna see puudutab meie ruume Märjamaal. Ei tahaks uskuda, et vald meile ainult kaheks kuuks ruumid kasutusele andis, jutt ja lubadused meile sealt poolt olid ju hoopis teised. Ja selliseid nalju lastega ei tehta, on olemas ka telefon ja saab minule helistada sama hästi, kui et teatega lapsi häirima minna! Kuid esmaspäeval hakkame asju ajama, mis ja kuidas. Lapsed olidki täna siis väga nukrad olnud, et kas tõesti täna viimast korda koos, ja mis saab nüüd suvest jne, jne. Küsimusi oli jätkunud. Tiina rahustas lapsed maha, et küll meie ikka jätkame. Aga nüüd Tiina kokkuvõte kuni hetkeni, kui neil töö katki jäi:

Tere Siirile! Tere lugejaile!

Mai 2. pühapäev on emadepäev ning selleks ettevalmistusi tegime ka täna meie. Harjutasime lastega laule ja lugesime luuletusi emast. Et siis nad pühapäeva hommikul kodudes emale väikese üllatuse teha saaksid.

 

Lõpetasime ära käevõrud – sai veel lilli ja südameid juurde kleebitud ning pärleid kaunistuseks peale õmmeldud. Laura tegi lõpuks ehetest ühise pildi – loodan, et saan õhtul Laura klõpsatused kätte ning ka lugejatele silmrõõmu pakkuda.

/… /

Ilusat emadepäeva!

 Tiina, Laura ja lapsed

Gerly, kes täna jälle SVFis oli, ei ole mulle veel kokkuvõtet päevast saatnud, küllap see iga minut tuleb, lisan siis töö käigus, minu poolt aga head õhtut. Homme olen taas SVFis, kohtume, kes meie poole teel!

Ja nüüd Gerly kokkuvõte:

Tere!

Täna oli veel vaiksem ja rahulikum päev kui eile. Vihmase ilmaga inimesed ei viitsi ringi liikuda ;)

Aga hommik algas mul sellega et korjasin maja tagant akna alt õlle, viina ja muid pudeleid kokku. Mis teha, inimesi on igasuguseid.

Aga siiki oli annetajad ja oli ostjaid ja mõned lapsed käisid ka. Päris üksi ma täna ei olnudki. Hommikupoolikul oli ka Lii, kes pakkis laos abivajajatele pakke kokku ja ka Anneli oli pool päeva seltsiks. Anneli tegi homseks, lastega meisterdamiseks, ettevalmistusi  ja koristas kööki.  

 Tänased annetajad : Aili Pikkof ja Kristel Põhjala.

Helistas XX ja paluti edasi öelda , et nemad tulevad ekskursioonile neljakesi (ema + kolm last)

Oma pakile tuli järgi ka XXX.  

 Tervitades

Gerly

12.05 Laupäev. Vaikne ja rahulik päev SVFis, kuid tegevust siiski jätkus. Olime majandamas üsna mitmekesi – Inge, Anneli ja mina. Anneli abikaasa, Andrus Jänes, tuli samuti meile appi. Nimelt olid lapsed koos Anneliga valmistanud ette puitplaadid, maalinud need kaunilt ning lakkinud, Andrus siis omakorda kruvis plaatidele külge väikesed konksud, et siis vastavalt kas riide- või mõne muu nagina kasutada. Lapsed loodavad suvel neid nagisid ka meie kirbukatel müüa, osa plaatidest aga võeti juba lihtsalt niisama ilusate piltidena omale koju kaasa. Aga meie poolt tänud nii Annelile kui Andrusele, tulemus on kaunis, lihtne ja lastepärane.

Täna oli meil pikemalt vaid üks laps, teised olid kes ja kus, osad maal, osad vist ka Rapla Melumessil, mis täna sealses kesklinnas toimus. Oli tore olnud, igasugu atraktsioone ja muid vaatamisväärsusi pakuti rohkelt. Aga oli seal ka kaks hundikoera jalutanud, kellele pai teha tohtis, nagu laps, kes meile tuli, seletas. :)

Ja astus täna sisse meile ka poiss , kellest viimasel ajal rääkinud oleme, meie uus sõber. Igatahes tuli ta konkreetse jutuga, et öelda mulle, et toad on korda tehtud ja et aknad veel ongi ainult pesta! Näitasin siis talle mööblit, mis meile Viimsist annetati. Väga meeldis talle. Ent nüüd ei teagi, võib-olla ei mahu kogu see mööblikomplekt poisi tuppa äragi, seetõttu lähen peagi nende kodu külastama, et ise näha kui suur ruum neil on. Poiss rääkis aga ka midagi, mis jälle hinge lõikas… Ja mida ma siin lugejaga jagada ei saa, saan ainult öelda, et teema puudutas sööki. …Küsisin ka, kas poiss tahab järgmisest sügisest hakata trennis käima, lubati järele mõelda. Ja loomulikult tulebki mõelda. Nii päris õige ei oleks, et maksame trenni kinni ja siis laps vaatab, kas viitsib käia.

Siis tuli täna meile ka üks helge hing, naine, kes alati meil südamest naeratab/naerab. Oleme temast ka varem kirjutanud, mäletate – kord proovisime ühele mammile paari mantlit selga, aga tema sealjuures muudkui naeris ja naeris, ja see kõik oligi väga tore ning omamoodi naljakas. Just see tema suhtumine meisse, ja meie tegemistesse.

Selle naise nimi on Evi Salumäe. Ta elab Raplas ning on 82 aastane. 49nda aasta märtsis viidi ta koos ülejäänud perega 19 aastase neiuna Siberisse. Nii palju taustaks. Ja ka koolilõpu eksamid olid tal seepärast ära jäänud. Oma keskkooli lõpetas ta aastaid hiljem, saabudes tagasi Eestisse, 56 aastal. Lõpuks sai temast haiglatöötaja – õde. 

Juba tookord, kui mantleid proovisime, mainis ta, et on vahel ka luuletusi kirjutanud, mõnikord ümiseb neid niisama, endale, mõne teise laulu viisil. Palusin teda, et oma luuletusi ka meile näha tooks. Ja täna tal vihik kotis oligi. Sain ka loa, et need avaldada, ehkki üsna häbelikult lisati: “Ei tea, mis see rahvas nüüd arvab minust… Mul tavalised luuletused.”

Seal Siberis

Evi Salumäe

 

Seal Siberis Baikali taga

Kus põlised metsad ja mäed

Üks rändur seal üksinda kõndis

Ära vandus „suurt Stalinit“ ta

 

Ta rändas läbi põlise taiga

Kus saatjaks vaid lindude laul

Üht kotikest kaasas ta kandis

Kõik varandus oli see tal

 

Istus maha siis väsinud rändur

Kurb oli ta süda ja meel

Üks pisar tal laugelt siis veeres

Kui meenus tal kauge kodumaa

 

Peab rändama Siberi radu

Üks vaene ja hüljatud hing

Ei tea, kas näeb kunagi kodu

Nii kaugele jäänud on see

 

Kodus olid kõik sõbrad ja kallid

Nii tihti tal meenuvad nad

Ei tea kas veel ristusid rajad

Kas kunagi näen veel ma teid

 

Ta kõndis ja kõndis ja kõndis

Tee lõputu tundus tal

Üksik hunt ulus Siberi taigas

Oli kurb vist temagi mul.

 

Torm tõusis siis Siberi taigas

Murdis maha ta põlispuid

Võttis kaasa ka „isakse kurja“

Kadus ära ka rahvaste hirm

 

Rõõmupisar siis hulkuri silmas

Tekkis lootus veel näha kodumaad

Hüvasti jättis ta Siberi metsad

Mäed, orud ja mustamulla maa

 

Koju jõudis viimaks väsinud rändur

Lõppes rännak nii karm ja pikk

Astus jälle ta kodumaa pinnal

Süda rõõmus ja rahul oli nüüd

 

Ei Siberit unusta iial

Sinna kadus kõik noorus ja rõõm

Talvel pakane paukus seal õues

Külma auruga kattus kogu maa

 

Suvel lõõmas seal palav päike,

Torm tõusis nii äkki seal

Mäe nõlvadel õitsesid lilled

Nii kaunid olid nad

 

Seitse aastat sai tallatud radu

Seal kaugel Siberimaal

Töö oli me ainuke lõbu

Hommikust õhtuni iga päev

 

Ei puhkust ei olnud meil iial

Aastast aastasse kestis see nii

Tõstsime järjele Siberi kolhoosi

Tõime leiva neile ka

 

Kurbust tundis siis kolhoosi rahvas

Kui lahkus „eesti kolonn“

Nii mõnelgi silmas oli pisar

Sest lahkusid töökad käed

 

Istus aknal vanaisake kaua

Lootis näha veel ikka meid

Surm sulges ta väsinud silmad

Ei täitunud lootus tal…

Ei jõudnud ära oodata meid…

 

Jah, nii oligi olnud, et tema vanaisa Siberisse ära ei viidud,  jäeti Eestisse. Oli vanaisa siis istunud iga päev akna all, vaadanud teele…

Aga nüüd kohe otsa ka teine luuletus Evilt, sellega tänase päeva kokkuvõtte lõpetamegi. Head nädalavahetust kõigile!

 

Eurolaul

 Evi Salumäe

 

Uus aasta on tulnud meil jälle

Kroonid ära ta võtnud on meilt

Kaasa toonud euromündid

Ja tasku nüüd sente on täis

 

Poes liigub ikka endiselt rahvast

Uudishimulik nende pilk

Poe riiulid ägavad kaubast

Kuid peal on neil imelik silt

 

Pea ajavad segi nüüd hinnad

Matemaatika aitab vaid sind

Kõigil kaupadel uued hinnad

Krooni asemel ilutseb sent

 

Näe imet kui kassasse jõuad

Uus üllatus ootamas sind

Ühe raha sa kassasse annad

Peotäie sa tagasi saad

 

Taskus kõliseb euroraha

Astu julgelt edasi sa

Kõigist aegadest üle me saanud

Saame üle nüüd sellest ka

 

Kõnnin rõõmsalt ma alevis ringi

Sest rahakott raske on mul

Ainult sente ma poodi nüüd annan

Ja kaupa ma ikka ju saan

 

Kuhu euro sa meid küll kannad

Kas jõukusemaale viid meid

Või võtad meilt viimase krooni

Ja eurosent vaesusse viib

 

Ei tea mis meil tulevik annab

Kas laintel veel liigume me

Või hoopis me põhja kõik lähme

Paat kummuli keerab meid

 

Lootma peame nüüd eurosse meie

Et rõõmu ja õnne ta toob

Lootus annab ju meile jõudu

Üle saada ka raskustest nüüd

 

Kõigist aegadest üle me saanud

Saame üle nüüd sellest ka

Rahva tarkus ikka jõudu meile andnud

Annab jõudu ta meile nüüd ka

14.05 Esmaspäev. Hommik algas töiselt, nõnda kestis kuni päeva lõpuni. Eline avas hommikul SVFi uksed, mina samal ajal vallamajas asju ajamas.  Nüüd võime juba konkreetsemalt välja hõigata, et igal laupäeval alates 26.maist kuni 30.juunini toimuvad SVFi õuel kirbukad “Saagu Valgus!” Tegelikult on see siiski Okta Centrumi õu, aga meie kasutada, nii et ega me väga valesti ütlegi, kui hoovi omaks nimetame. :) Ning, kui peaks kirbukatega hästi minema, osavõttu tublisti olema jne, siis hoiame ka juuli ja augusti laupäevad kirbukate jaoks avatuna. Viimne päev, millal meie avalike ürituste korraldamise luba lõpeb, on 30 september. Kindlasti püüame septembris korraldada ka Valgevene delegatsiooni poolt ideena välja pakutud “Aiasaaduste suurlaada”. Ka puuviljade ja juurviljadega kauplemise luba on meil selleks ja ka suviseks toimetamiseks olemas. Tohib ka metsmaasikaid ning mustikaid müüa, ei keela keegi! :) Nii et – pange mõtted valmis ja suvised tegutsemised plaani!

Nüüd üks teine asi. Juhtus nimelt nii, et eile oli üks tore annetaja meile annetusi toonud, kahjuks olime aga suletud, nagu pühapäeviti ikka. MINA ISE aga olin vastuse annetajale kirjutanud, et võite 13ndal mail SVFi tulla küll, oleme avatud kl 10-18. Ilmselt ajasin ma midagi sassi, mis pole ka imestada, kuna palju on asjaajamisi viimasel ajal meil tõesti. Galina Litterile aga suur tänu mõistva suhtumise eest ning tänu ka, et oldi asjad Jõe külalistemajja jäetud, sealt need täna hommikul kätte saime ja SVFi toimetasime.

SVFi saabudes oli seal palju rahvast, ostjaid ja annetajaid. Ka kaks pere käisid abi saamas, mõlemale leidsime kõike, mida neil tarvis oli. Ühe pere poiss pidavat minema klassiga matkale, oli emal hea meel, et saime poisile anda magamiskoti ja spordiriideid, isegi jalatseid on meil juba natuke kogunenud, saime neidki anda.

Kuna mina meie uude ruumi koristama ja sisustama läksin, jäi Eline koos Ingega meie vanasse ossa, oli seal palju tööd ja toimetamist – nagu alati. Siin nüüd Eline tänase päeva kokkuvõte sellest, mis SVFis toimus:

Õhtust, Siiri!

Hommikul jõudsin SVF-i, ootusärevus hinges, justkui tuleks jälle üle pika aja koju. Pilk käis ringi, et vaadata, mis on vahepeal muutunud, kuidas asjad liiguvad. Ja siis tööle… Ljuda tõi tagasi kauba, mis eilsest Kaiu soodusmüügist alles jäi, jõime teed ja vahetasime muljeid möödunud nädalast.

Üks varajane annetaja oli ka kohe peale kella 9 ukse taga, lahkudes jäi talle silma ukse taga mingi kummaline asi… mõtlesime siis kahekesi, et mis see küll olla võiks – justkui riiul või hoopiski pesurest, aga kokku me seda monteerida esialgu ei osanud, nuputasime oma head 5 minutit, aga siis saime aru, millised detailid ja kuhu kinnitada ning saime asja. Täitsa pesurest oli… ja leidis endale uue omaniku.

Tänased annetajad Inna Järva, Kätlin Ehrlich, Raikküla valla ANK (avatud noortekeskus). Kunstnikuproua Aili käis kaupa uudistamas ja meile head tuju ja kommi toomas. Inge oli kohal, tõi meile vahepeal maitsva lõunasöögi, mis viis keeled nii kiirelt alla, et vaid mõmisesime ja mugisime :)

Head õhtut!

Eline 

Mina lähen aga siit edasi päevaga SVFi uutes ruumides. Saabusid Kahro ja Renee, meie sõbrad, kes Vahtra tugikeskuse liikmed on, Renee muidugi kohe loomaraamatuid sirvima, need on tema lemmikud, Kahro aga pakkus taaskord, et kui meil peaks vaja olema, võiks ta ka natuke tööd aidata teha. Nii me kahekesi kappe ja riiuleid paika nihutasime ja seinast seina vinnasime. Kahro aitas ka kappidel uksed eest ära kruvida, vajame ju põhiliselt riiuleid.

Päevapeale hakkasid ka lapsed saabuma. Tulid Anu, Eneli, Kiku, Getry, ja meie uus poiss, Markus ka. Ka Markus aitas kappidelt uksi eest võtta ning parandas ka mitu sahtlit ära, olid nupud vildakad või katki, saime ustelt uued. Tore, asjad laabusid. Tüdrukud aitasid aga raamatuid riiulitele sättida, panime kõik kenasti korda. Loomulikult pesime kapid üle, ükski ämblikuvõrk kuhugi nurka tolmu koguma ei jäänud.

Huvitav on see, et lastele meeldib SVFis tööd teha, nad kipuvad aitama, ise tulevad ideede ja mõtetega ligi, pakuvad lahendusi, uurivad ja küsivad. Täna küsis Markus üht raamatut sirvides, et kes see Türnpu oli. Sai siis seletatud veidi. Ja samuti lugesin lastele raamatute sorteerimise käigus ette ka paar lõiku Edvard Munchist. Parasjagu lõime raamatu lahti selle koha pealt, kus kirjutati sellest, kuidas kunstnikule tema eluajal naised kangesti järele jooksnud olid, aga kui mõni suhe tõsiseks kippus minema, siis mees põgenes. Lapsed tahtsid muidugi rohkem teada, et mis kunstnikust lõpuks sai jne, aga siin ongi nüüd see koht, kui tahad teada – võta ja loe! Ent panen nüüd siiski ka lingi, juhuks, kui keegi peaks huvi tundma. Nii palju vaid veel, et just hiljuti oli uudis tema maali “Karje” kohta, et see taaskord kusagil kunstioksjonil müügiks oli olnud, mis ta aga maksis, seda ma ei uurinud, kuid eks internetist ole võimalik kõike leida: http://et.wikipedia.org/wiki/Edvard_Munch

Nüüd aga kokkuvõte Märjamaalt, sain täna telefonitsi rääkida ka Märjamaa vallavanemaga, kes lubas meil siiski ruumidesse edasi jääda, ning ise asjad kultuurinõunikuga selgeks rääkida.  Nüüd aga kiri Katrinilt, meie poolt aga head õhtut!:

Tervitusi siit maikuiselt Märjamaalt!

Tüdrukud on ikka tüdrukud! Täna olid nad leidnud siis raamatukogust võlumise raamatu… Ja mida siis õpetati seal? Kuidas poisse enda järel jooksma panna, kuidas teha, et nad helistaksid, kuidas poisilt musi saada :P Oh seda itsitamist! Kuid lõpuks otsustati hoopis poisid minema võluda! Ja keda ei tulnud, olidki poisid. Kas tõesti võlukunst? Aga ei, koolibuss läks täna lihtsalt varem :P

Nii tegimegi täna kuue tüdrukuga, hea lahe oli, mahtusime laua äärde laiutama. Töö oligi selline suure papiga paaristöö, et harjutada ka koostööd: suvaliselt risti-põiki tõmmatud laineliste joonte vahele moodustunud kujundite värvimine. Aga nii, et tuleks paarilisega sünkroonis. Ja lisaks kui üks värvis erksate värvidega, siis teine segas samale värvile juurde valget ja maalis pastelsete toonidega. Ei olnud nii, et lihtsalt värvime, tähelepanu oli vaja!

Läbi astus ka Laura (kes kohe suurte kallide ohvriks langes), nad lõpetasid Vivianiga käevõru. Ja tuli ka Tiina, söögiga ;)) Lapsed panid talle vahva nimegi: söögi-tädi. Ta ju tuleb alati söögiga!

Nii et võtame siis viimast, eks näeb, mis saab. Ja nukraid mõtteid ligi ei lase, igast olukorrast on väljapääs ;) Ees ootab suvi, metsad ja aiad, ilus aeg!

Ootust ja lootust ja nende täitumist kõigile!

Katrin ja teised tüdrukud :)

 15.05 Mina olin täna pool päeva SVFi paberimajandusega hõivatud, teise poole nö veidi ka isiklikke tegemisi – peenramaal. Väga kaunis on praegu loodus! Ka aias. Tulbid õitsevad, vanaaegsed lõhnavad nartsissid (“Poeet”) on kohe – kohe avanemas. Palju lilli on juba oma õied avanud, igat värvi, igat sorti, mis praeguse aja juurde käib. Ei saa muud, kui jäävad silma, siis peab ikka natuke neid ka imetlema. :) Ilus tõepoolest.

SVFis olid kohal Eline, Inge, Anneli ja teised. Eline ülevaate tänasest päevast avaldan kohe, ütlen ainult, et homme olen ka ise SVFis tagasi, ilmselt on homme meil palju põnevat oodata. Jõhvi sotsiaalosakond on lubanud homme meid külastada, plaanime ka SVFi uut ruumi sisustada jne, jne. Homme tuleb tihe päev. Tänagi aga ei andnud alla selles mõttes eelnevatele, nagu Eline kirjutab:

Tere Siiri,

täna olin täitsa töölainel, juba homsekski olen endale tööd valmis mõelnud, mis tahaks tehtud saada :) Hommikul tervitas mind SVF-i uksel Aita, kes lootis Sind trehvata ja mõned paberid üle vaadata/allkirjastada. Sind ei olnud, aga seda tema ei teadnud :)

Täna toodi päris palju lasteriideid meile, kõike muud muidugi ka. Suured tänud Helve ja Elmar Mäekivi, Kristiina Järv, perek. Arendi, Kairi Dreverk, Liina Kaikonen, Ellika Saksladu, Kätlin Luisk, Valentina Kähär.

Ühtäkki ilmus meie lauale pasteet, saadetis Papli talust, aga kulleriks keegi teine hea inimene. Papli talus olevat täna suur kartulipanek käinud. Pasteet läks kohe loosi, lapsed tõid poest pätsi leiba-saia ning kohustusena alustuseks süüa vähemalt 1 viil leiba pasteediga, võis sellele järgneda moosisai või misiganes, otsa said igatahes kõigepealt leivad-saiad. Aitäh ka mu heale sõbrannale Merly-le, kes kolides mulle oma meevarud jättis, mida nüüd purgikaupa SVF-i lastele söömiseks ja teega joomiseks olen toonud.

Kuna ilm oli jätkuvalt soojem väljas kui toas, mängisid lapsed sisehoovis ja nende kilkeid oli kuulda kõikjale. Anneli käis läbi, kaasas rõõmsas tujus ja punamummuliste prillide ja roosa suuga Laura, pidasime veidi mokalaata, aga tegime ka juttu tõsisematel teemadel. Igatahes saavad mõned lapsed selle jutu peale mõne kõhutäie rohkem.

Postkastist leidsin maikuu lasteajakirja Muumi ning emadepäeva soovidega postkaardi Ivolt. Inge käis hommikul mind tervitamas ja läks siis oma terviseringkäigule nurmenukke korjama ning tuli uuesti kella 17 ajal ning aitas toa läikima lüüa, ausõna, ingel on me Inge – toitlustab, lohutab, rõõmustab, jutustab, koristab :) Selline päev.

Eline

Ega muud minugi poolt. Saime täna ka selgeks, et Märjamaa lapsed laupäeval, 19.05, hommikul kl 11 Tallinnas Rahvusraamatukogus Tiiu Paloveeriga (Tallinna Looduskaitse Seltsist) kokku saavad. Rahvusraamatukogus on praegu üleval näitus ” Eesti raba”, ka meie, SVFi laste tööd on seal eksponeeritud. Lapsed lähevad näitust vaatama, seejärel Eesti Litograafiakeskusesse, kus nad terve päeva seal kunstitööd teha saavad. Kõik see on neile tasuta osavõtuga, ka toitlustamine on sisse arvestatud. Meie poolt tänud Jaak Visnapile litokeskusest ja tänud Tiiule! Kuid eks uuel nädalal kuuleme, kuidas lastel seal läks.

16.05 Ja nii oligi! Tänane päev kujunes tihedaks töö- ning mõttevahetuspäevaks. Hommikul, kella 11 paiku saabuski delegatsioon Jõhvist – sotsiaaltööga seotud toredad ametnikud ja üllatuseks oli ka Eesti Metodisti Kiriku Jõhvi koguduse pastor, Artur Põld nendega kaasas. Väga asjalik ja meeldiv seltskond. Elinega pakkusime algatuseks kõigile kohvi, seejärel ruttas Eline kiiruga poodi – pirukaid ja kooki tooma, et oleks midagi kaugelt tulnuile ka lauale panna. Mina tutvustasin samal ajal meie tegevuse põhimõtteid, ruume, süsteemi tervikuna, kuidas oleme omameelest kõige otsema tee valinud, et töö võimalikult efektiivselt õnnestuks ja et kõik rahul oleksid. Jutustamise käigus imestasin ka ise, kui palju me tegelikult ära teha jõuame. Päev päeva järel tegutsedes ei märkagi, mis kõik, kuid tegevustest rääkides ei saa jutt tunnigagi otsa, nii palju on erinevaid asju teoksil, mis kõik lõpuks kokku ühe pildi välja annavad – tegutseme nii, et paljust üks saaks. :)

Deviis deviisiks, kuid selgus, et Artur Põld samuti juba pikemat aega heategevusega tegeleb, seda muidugi peaasjalikult kiriku võimalustega seoses, aga ka ise. Nii ongi, iga suure asja eesotsas on ikka alati ju inimesed ise ja nende tahe. Saime siis täna kohe jutukäigus kokkuleppele, et juunis meie lapsed Aa randa lastelaagrisse lähevad, kuna Soome reis meil sel aastal kuidagi välja tulla ei taha. Siit väike lõik vikipeediast Aa rannas oleva lastelaagri kohta: Alates 1946. aastast oli Aa rannas Aa pioneerilaager, kus igal suvel veetis aega sadu lapsi. Praeguseks on seal 15 hoonet, mis võivad mahutada kuni 400 inimest. Nüüd on seal Eesti Metodisti Kiriku laager Giideon.

Nii-nii. Tegelikult on see väga vahva, et meie koostöö kohe sujuma hakkas. Juunis tulevad laagrisse ka seitse täiskasvanut Ameerikast, saadame sinna siis lapsed, kellel inglise keel kehvavõitu kipub olema. Kusjuures, põhjuseks pole mitte halb keeletaju, nagu aru olen saanud, vaid huvi puudus. Ent huvi tekib, kui adutakse, et maailm polegi “niiiii mõttetult kitsuke”! Nii et, meie oleme väga rõõmsad selle võimaluse üle, et lapsed suvel mõne päeva rannas olla saavad ja et nende eest ka head hoolt kantakse. Asjaajamine on see kõige väiksem mure ja selle meie nüüd ette ka võtame, et siis kõik hästi laabuks.

Milles veel kokku leppisime? Et saadame Jõhvi esemelist abi, mida vajatakse. Teiseks, et ka nemad püüavad oma tegevuse samalaadselt üles organiseerida, kuigi neil juba tegevus ammu tuksub, Arturi eestvedamisel. Kogemuste vahetamine ei tee aga kunagi liiga, küllap nii mõndagi uut ka meie reis Jõhvi meile õpetab, kui tee ette võtame. Jäi kokkulepe, et 2.juunil oma väljasõidul Põhjarannikule ka Aa randa külastame, seal Arturiga kohtume ja siis ise ka oma silmaga ära näeme, millega tema ja tema meeskond tegelevad. Ja loomulikult! ei jätnud me ka ühispilti tegemata. Jääb see meenutama meie tänast toredat kohtumist, millest loodame tasapisi head koostöö kasvu tulevikus!

Täna panime ka paika, et Gerly Karu, meie õpetaja, suvel lastega paar nädalat SVF linnalaagrit korraldab, 18. juuni kuni 2.juuli, iga päev va pühapäevad, ning kl 11st kuni kl 15ni. Lapsed niikuinii on meie juures, seda näitas juba ka eelmine suvi, polnud lastel oma vaba ajaga midagi peale hakata – vanemad tööl, kodus üksi igav. Nüüd oleks hea, kui saaks lastega midagi tõesti asjalikku ette võtta, mida Gerly ka suurepäraselt oskab. Juba mõtlesime, mis need käelise tegevuse suurprojektid meil olla võiks, mille tegemiseks paar nädalat ära kuluks, mis ka põnev oleks ja mida ikka tõesti pärast ka kunstiteosteks nimetada võiks. Välja mõtlesime! :)  Pluss! Püüame ka laste toitlustamise osas lahenduse leida. Ühesõnaga – Aita aitab projekte kirjutada.

Veel. Lapsi oli täna SVFis palju, arutasime ka Juhan Viidingu luuletuste üle, et kas on ikka pähe õpitud jne, homsest hakkame üle kuulama ja nö “lihvima”. Laste ja Elinega kolisime täna ka veidi asju juba meie uude ruumi, hakkab juba ilmet võtma, ehkki kaugel sellest, et sel nädalal avada saaksime, rihime siis 26ndaks, kui õuel kirbuturg toimub. Muuseum jääb praegu meie viimaseks ettevõtmiseks, kui ülejäänud ruumid valmis on. Muuseum ongi ju pigemini “lux – projekt”, võib sellega oodata küll. Kuid sügiseks on meil ka need ruumid valmis ja muuseum avatud. Kui ma ei eksi, siis Raplas muuseume ei ole, küllap meie siis ka asja ette oma kollektsiooniga läheme. On meile igasugust huvitavat kraami annetatud. Ka Ivo Ilmsalu kuldsed tordid, mida ta alati meile Pärnust kaasa toob, kuuluksid kindlasti SVFi “klassika” hulka, kahjuks me aga pistame need alati sedavõrd nahka, et isegi puru muuseumi tarvis alles ei jää… :) Kuid kuldsetest tortidest on meil seeeest olemas pildid!

Aitagi astus täna SVFist läbi, hakkame nüüd samm sammu haaval “projektisid” kirjutama – maakeeli. :) Loodetavasti saame toetust oma tegevusele ja seega ka natuke rahulikumalt hingata.

Täna hommikul käisin läbi ka Swedbank pangast, meil on nüüd ka seal konto avatud. Kutsun ikka üles inimesi meie huviharidust rahaliselt toetama, saame sügisel rohkem tehtud. Swedbank konto kuulub MTÜ Saagu Valgusele ja number on: 221055106039, sinna arvele kogume vaid huviharidust toetavad annetused. Ka Swedbank panga annetuskeskkonda meid annetuste saajate hulka valiti, küllap mõningane toetus sealt kindlasti ka meie lastele saabub. Sügisest tahaksime kõik lapsed, kes SVFis käivad, panna lisaks meie ringidele veel teisteski ringides käima – mõni klaverit õppima, mõni sporti tegema jne.

Mis veel tänasest. Kl 18.00 panime lastega uksed kinni, kes kuhu edasi suundus – tüdrukud olid ratastega, Markus sai minuga veidi oma kodu teeotsale lähemale. Mina aga pean veel papritega täna vaeva nägema, projektid ootavad. :)

Kuid head õhtut kõigile ja tänud tänase päeva eest: Elinele, Ingele, Aitale, lastele, Jõhvikatele, annetajatele, abivajajatele samuti, ostjatele muidugi ka – kui oste ikka ei tehtaks, oleksime ammu oma kodinad kokku pidanud klappima ja tegevusele kriipsu peale tõmbama. Kõige raskem esimene aasta on aga üle elatud – ja tänud kõigile, kes sellesse oma panuse andnud on.

17.05 Neljapäev. SVFis oli täna tegemist palju. Kui majja jõudsin, oli lõuna, Eline aga juba hommikust saadik tegutsemas. Kodune hommik minul möödus aga arvutis, lohutan ennast umbes nii – mida rohkem ära teed, seda vähem jääb teha! :) Sain siis täna jälle pataka pabereid ära saadetud, pakilised asjad, sest ega teiste tähtaegu ju ise valida ei anna. Aga see selleks. Aitaga koostöös saame kenasti hakkama.

Kl 15 paiku hakkasid saabuma Rapla Ühisgümnaasiumi noored ning kl 14.15 saabusidki taaskord nii Reet Aus kui Terje Mander, eks ikka 26.05 toimuva moeetenduse asju arutama, kollektsioone proovima jne. Tööd tehti terve päeva, ja on väga hea, et me uus ruum veel aktiivselt kasutuses ei ole, saadi seal rahulikult omaette vajalikke ettevalmistusi teha.

Ka meie lapsed saabusid järgemööda, täna oli meid kokku päris palju. Markus koos kahe sõbraga aitasid kappidel uksi eest ära võtta, paistis, et tegevust küllaltki nauditi. Üks poistest võttis aga meile annetatud süntesaatori, mis kahjuks piuksugi ei tee, ja viis selle parandusse – 100 meetrit meie majast eemal, polnud tarvis kaugele tassida. Üks tüdruk unistab meil väga pillist, tahaks ka klaverit õppima minna. Isa oli talle lubanud süntesaatori tuua Soomest (töötab Soomes), kuid ei toonud, ja paraku ei toogi, sest ta ka muidu pere ei toeta. Eks laps ole õnnetu ja pettunud sellise käitumise peale. Olime aga elevil ja rõõmsad, kui nüüd pill annetati, kuid jah… paha lugu, suskasime selle siis seina – ei kippu, ei kõppu. Loodame, et saame ära korda, ja laps läheb ka sügisest klaverit õppima – see on meil otsustatud.

Siis tõid lapsed täna poest kolm suurt jäätist. Jagasime taldrikutele ja sõime. Tekkis kummaliselt naljakas olemine, kaheksakesi istusime, samal ajal esitas keegi itaalia päritolu meessoost ooperilaulja cd-plaadilt, jõuliselt ja hingemurdvalt, traagilist aariat, otsekui viimsepäeva laulu. Mitte keegi meist sõnakestki ei lausunud, ainult tagasi hoitud naerupursked tulid kuuldavale, ka minult. Lõbus oli. Keerasin muusikale veidi volüümi juurdegi, nii me seal kõik koos hiirvaikselt oma kevadist jäätiselõunat vihmaudu ja suurtest akendest sisse tulvava rohelusega nautisime. Väga meeldiv hetk meil omakeskis, tore olemine.

Kõik lapsed on nüüd Viidingu luuletused kätte saanud, kellel peas, kellel veel mitte. Esmaspäeval on ajurünnak – kontrollime veelkord, lihvime, lihvime, lihvime. Saab huvitav olema, kuidas lapsed luuletusi näitlejatele 1.juunil ette kandma hakkavad. Ja 2.juunil neid ka kirbukal esitavad, nii on kokkulepe ja lapsed ka ise tahavad väga esineda. Eks ole näha siis, peab plaani paika panema, muidu on meil endal nii palju jooksmist, et vaevalt mahti siis enam organiseerida on ja lapsi taga otsida, et kus nüüd ja kas nüüd.

Täna rohkemat ei lisagi, kui et täname tänaseid annetajaid – Marita Seppa, Olga Ivanovat ning kõiki, kes meie juurest läbi astusid.

Head õhtut.

18.05 Reede. Kirju päev! Täna olime SVFis mitmekesi majandamas – Eline, Inge, Anneli korraks, ja mina. Hommik möödus Elinel sorteerides ning ostjatega suheldes + kõik muu, mis igal hetkel aktuaalne oli, minul aga toimus pikem jutuajamine ühe lapse teemal, inimesega, kes meile muret kurtma tulnud oli. Saime üht-teist teada, mis kinnitas veelgi soojemalt meie mõtted selle lapse ümber… Saime teada, et jah.. üks laps meil kaunikesti kangelaslikku elu elab. Kus? Oma kodus.

Asjalood on nii, et me ise ei kaeva ega urgitse lapsi küsimustega, kuidas kodus on ja mis ja miks. Olen aru saanud, et vahel ei taheta neil teemadel ennast väga avada. Kuid lapsed räägivad siis kui ise räägivad. Meilt saladused edasi ei lähe. Aga! Ei saa ka jätta unarusse seda väikest, ometi piisavalt olulist tegurit, et lapsevanemaks kasvatakse ju ikkagi koos lapsega, juhul kui pole tegu mustervanemaga, kellel tõesti kõik väärtushinnangud paigas on ja ka tugevust vastavalt tegutseda. Nii et, kui keegi ütleb, et peres lapse peale häält tõstetakse, siis pole see veel väga kriitiline näitaja, ka mina olen häält tõstnud, kuna mul kahjuks ka tugev hääl on, siis ilmselt oli see kuulda mitte ainult kõrval majja, vaid võib-olla isegi ülejärgmisse! :) Loodetavasti siiski mitte. :) Mul meenub ka, kuidas meie matemaatika õpetaja vahel klassis nii kõvasti käratas, et kogu kool pool päeva ainult kikivarvul käia julges. :) Kui vanem aga ei hoolitse laste söögi eest, samas endale suitsu osta jaksab, siis on küll hullusti…

Kogu hommikuse jutuajamise kokkuvõtteks, ühesõnaga, võtsin telefoni ja helistasin Luulele, meie pensionärist HEALE õpetajale. Kl 16 ta saabus, ka laps oli parasjagu kohal. Otsekohe asuti tööle, et päästa laps nii suvetööst, esiteks, kui aidata teda ka teadmistega järjele. Järgmine tund toimub esmaspäeval.

Saime ka reklaamidega nii kaugele, et järgmisel nädalal lähevad need lehte, “Raplamaa sõnumid”. Ja helistas ka Maire Aunaste, kes veelkord meie kirbuturu kohta teavet küsis, et mis täpselt + mis kell jne. Kondikava on meil paigas, tarvis on veel meil endalgi täpselt kirja panna, nö vormistada. Kuid kondikava siis Mairele ka edastasin. Tuleb tihe programm. Ka lastele üllatused, SVFi oksjon jne. Ja moeetendus ja flöödikontsert. Praegu veel on ka läbirääkimised paari tegevuse suhtes, millest kuulutame siis, kui selge “jah” vastus olemas.

Nii. Kl 18.00 saabusid SVFi Rapla erinevate koguduste esindajad ja liikmed. Tutvustasin neile meie tööd, näitasin ruume ja loomulikult – pole meil ju mitte tühjad ruumid. Kõik, mis meil toimub – jagamine, sorteerimine, pakkimine, ladustamine, pood, huvikool, jne – kõik see toimub ju meie ruumides! Nii et – juttu ja näitamist jagus. Inge aga samal ajal valmistas ette meie kohvilaua, Ivo Ilmsalu kingitud raske rauast küünlajalg põlevate küünaldega laua keskel.

Istusime siis lauda. Mariel, tüdruk, kes meil ühe Juhan Viidingu luuletustest juba pähe õppinud on, ning mida me omakeskis ka veidi lihvida jõudnud oleme, tuli ja luges seltskonnale ka oma luuletuse ette:

Uks seestpoolt kinni 
Juhan Viiding


Kas “Sissepääs” sai olla “Väljapääs”? 
Hing noor ja näljas. 
Kus mängujuht? See ainus mängija , 
kes mängust väljas. 

Vaid väljamõeldud elul oli sära 
ja ilu. 
Suu kinni süda jahtub ära. 
Ta niigi vilu. 

Esitus võeti südamlikult vastu, plaksutati ja kiideti last. Laps oligi tõesti tubli. Juhan Viidingu luule vajab ju süvenemist, pole kõige lihtsamate “riimide” killast. Ent “lihvimise” all mõtlen seda, et küsimus pole mitte ainult see, et kuidas loed, aga ka sisust arusaam. Olime arutanud Marieliga, et “vaid väljamõeldud elul oli sära ja ilu” tähendaks nagu seda, et inimene unistab ju alati veidi ilustatumalt, kui tegelikkus olla suudab, sest tegelikkusel on alati üllatusi varuks, asju, millega unistustes arvestatud ei ole, häid, aga vahel kahjuks ka halbu.

Aga õhtust veel. Meie koosviibimine SVFis täna lõppes sellega, et leppisime kokku, et kes soovib, saab alati meie juures aidata ja teha kõik head, mida süda õigeks peab. Naistel endal oli küll murelikult meelel supiköögi teema, pole meilgi selle vastu midagi, kui keegi aga seda teeks ja eest vedada võtaks, võiks isegi SVFi alla kuuluda, praegu meie lihtsalt ei jõua, pole võimalik aja, aga ka muude ressursside puudumise tõttu. NING! Kas kirikukoor meie SV kirbuturule esinema tuleb, leiab peagi vastuse. Meile sobiks see vägagi hästi!

Enne kui tänase päeva lõpetan, veel ühest annetusest, mis täna meile saabus. Muidugi täname ka kõiki teisi tänaseid lahkeid toojaid! Lõuna paiku saabus niisiis kulleriga suur pakk, kauni roosilise teibiga üle kleebitud. Ja loomulikult ei olnud see pakk mõeldud minu koerale, Roosile, vaid meie lastele. :) Paki saatjaks on Eesti Nukuehitus OÜ, (www.nukuehitus.ee). Lapsed läksidki õhinal kohe seda maja kokku panema, eriti Markus, kellele puutöö meeldib. Kokku veel tänaseks me seda ei saanud, kui töö valmis saab, näitame tulemust ka lehel. Kuid väga tore see kingitus on, paneks museaalide hulka meile, arvan, et see siiski ei õnnestu – mängimiseks ju mõeldud. :)

Nüüd aga minu poolt kõik, kaunist õhtut, siit edasi läheb Tiina oma kokkuvõttega tänasest SVFist Märjamaal.

 Tere siia, tere sinna, tere teile Rapla linna!

Meie tänane päev kujunes põnevaks. Alusatasime paberist põrsa voltimisega. Iga laps pidi volditud rõngassaba ära kaunistama ning talle nime mõtlema. Samuti tuli lastel mõelda millisest riigist tema siga pärit on. Seejärel toimus meil suur sigade võidujooks. Kõigepealt  tutvustati teistele oma siga (kehaosad, eluviis, laad, toitumine, vaenlased, paljunemine, millisest riigist pärit). See tegi neile hirmsasti nalja.

Nüüd panid kõik sead ühisele stardijoonele, ise jäid sigade taha lamama. Minu käskluse peale puhuti kopsud õhku täis ja kõik sead nii liikuma hakkasidki. Kõige esimesena ületas finišijoone ühe poisi siga. Oli ikka tore vaatepilt! Ühele tüdrukule tuli samal ajal vanaema järgi, kes samuti suure häälega seda nähes naerma puhkes.

Võiduajamine läbi, tegin lastele teadmistekontrolli. Olin kodust kaasa võtnud mängu “NEURODÜSSEIA”- avastusretk Euroopa Liitu. Selles mängus on võimalik küsimuste abil tundma õppida Euroopa Liidu 27 liikmesriiki. Kellel õnnestub saada kõige rohkem punkte, see kuulutatakse võitjaks. Mina siis küsisin küsimusi ning pakkusin kolm vastuse varianti. Ja oh üllatust – 24 küsimusest vastas 2 õpilast ära 18 küsimust. Üks esimese klassi tüdruk tegi teistelegi silmad ette. No näiteks teadis ta mis on Euroopa vanim keel, milliste riikide piirilinnad on Valga ja Valka, mis raha on käibel Taanis, mis on Itaalia pealinn jne. Tugev kodutöö!!! Lapsed said väärilised auhinnad. Kõik teadsid vastust küsimusele millise merega piirneb Eesti, milline on Euroopa Liidus enim kasutatud keel, mis rahvusest on muinasjutu “Inetu pardipoeg” autor.

 Jääme huviga ootama homset Siiri poolt korraldatud põnevat väljasõitu.
 Kosutavat nädalavahetust!

Tiina ja lapsed

19.05 Laupäev. Kõigepealt tänud ilusale ilmale, mis ma arvan, et meie laste reisi Tallinnasse kindlasti lahedamaks muutis. Täna käisid lapsed Rahvusraamatukogus ja Eesti Litograafia Keskuses. Eile kirjutas Tiina, et “Siiri korraldatud reis”, päris nii see siiski ei ole. Idee pakkus välja Tiiu Paloveer, Tallinna Looduskaitse Seltsist. Sai meil kokku lepitud juba ammu, jaanuaris, et täna huvireis Tallinnasse toimub. Kuna ma ise kaasas ei käinud, vaid seekord oli SVFi esindajaks lisaks meie lastele hoopis õpetaja Tiina Märjamaalt, siis kokkuvõte reisist tulebki täna tema poolt. SVFi panus reisile on aga see, et meie tellitud+makstud on transport, väikebuss, mis meie lapsed nii Raplast kui Märjamaalt Tallinnasse viis ja pärast ka tagasi tõi. Tiiu aga organiseeris toitlustamise ja leppis kokku Litokeskusega. Täname SÜDAMEST kunstnik JAAK VISNAPIT, kes lastele terve päev oma teadmisi jagas, ja pärast meie lapsi mulle ka telefoniteel kiitis! Nimelt! Kaks Märjamaa tüdrukut said rabateemalisel joonistusvõistlusel, mille korraldas Looduskaitse Selts ja mis ka praegu näitusena Rahvusraamatukogus üleval on – KOLMANDA KOHA! Ja nimelt! Olla kaks meie poissi silmatorkavalt andekad! :) No, vaatame, tasapisi – üks samm korraga. Aga ehk ongi esimene samm just täna astutud. Loodame.

Kuid Litokeskuse ja Jaak Visnapi kohta enamat infot saab siit: www.litokeskus.ee. Ja veel – praegu on Raplas Kaasaegse Kunsti Keskuses just üleval Eesti litograafia näitus, seda soovitame vaatama minna ja loodan, et ka ise esmaspäeval lastega seda külastada saame, näitus pidavat veel ainult mõned päevad avatud olema: http://raplakunst.onepagefree.com/

Ja nüüd! Suur tänu veelkord meie poolt TIIULE! KÕIKE KÕIGE PAREMAT SULLE! Meie koostöö Tallinna Looduskaitse Seltsiga on olnud väga tõhus, ja on selge see, et koostöös peitub jõud, ilma Tallinna Looduskaitse Seltsita oleks nii mõnigi meie ilus ja meeldejääv suurüritus olemata olnud. Noh, aga õnneks nii ei ole, meie lapsed saavad selle üle ainult rõõmu tunda.

Nagu kõigil teistel, oli minulgi täna palju asju kukil, kuid nüüd Eline kokkuvõte tänasest päevast Rapla SVFis:

Õhtust, nii ilus ilm on ja soe, et näpud sügelevad juba välja toimetama, plaan veel täna kartulid maha saada. Tänane päev venis pikaks, SVF-i ukse avasin hommikul 8.45 ja sulgesin kella 17 paiku. Külastajaid käis palju, sekka mõned annetajad, kes ka juba varem meile asju toonud, kuid suur tänu teile kõigile!

Lapsed olid peale 9 kohal, et poole 10 ajal bussile hüpata -Tallinna huvireisile läksid Karina, Markus, Eneli ja Kiku. Inge tuli appi, et aidata veidi koristada ja korda hoida. Ja Rebase – Andres käis uurimas, kas ikka uut kaupa tulnud on. No ikka on, iga päev on midagi uut. Reklaamisin aga kõvasti järgmisel laupäeval toimuvat kirbukat, et ikka rahvas ostlema-kauplema tuleks ja muidugi meie moedem-i vaatama.

Kaunist õhtut!

Eline

Tiina kokkuvõte saabub ilmselt hiljem, siis lisame ka selle. SVFi poolt aga kõigile ilusat nädalavahetust!

Nüüd Tiina põhjalik kokkuvõte, soovitan – tass teed kõrvale võtta, pikem kirjutis! :)

Päev algas Raplast. Bussijuht võttis SVFi juurest peale lapsed ning üheskoos sõideti Märjamaale, kus kooli juures ootasime juba meie. Tallinnasse sõites räägiti juttu, magati ja vaadati niisama aknast välja.

Ja juba olimegi Tallinna Rahvusraamatukogu ees, kus ootas meid sõbralik ja rõõmsameelne Tiiu. Tiiu palus meil tulla vaatama Tallinna Looduskaitse Seltsi poolt korraldatud rabateemaliste joonistuste näitust. Seinal rippusid ka meie laste tööd. Uhke tunni oli! Hiljem tuli välja, et kaks Märjamaa SVF last saavutasid kolmanda koha. Kiitus neile!

Näitus vaadatud ning silmadega Tallinna Rahvusraamatukogule ring peale tehtud, jätkus sõit litograafiakeskusesse. Põnevus hinges, jõudsimegi kohale.Vau! – hüüdsid lapsed, kui märkasid pikas ristkülikukujulises koridoris väikeseid vilkuvaid tulukesi. Hiljem selgus, et tegemist on päästepaadi lampidega. Juba olimegi jõudnud tuppa, kus tegeletakse kivitrükiga.

Silmad käisid siia-sinna, kuidagi ei tahtnud paigal püsida. Kõik oli nii ilus, põnev ja salapärane. Seintel rippusid uhked kunstiteosed. Äkki tabas mind suur üllatus – nimelt oli paljude tööde autoriks Märjamaa kooli kunagine õpilane Kadri Alesmaa. Nii mõnus soe tunne tekkis. Ikka oma inimene! Rääkisin ka lastele, et Kadri käis samas koolis kus nemad praegu.

Ruumis ootas meid üdini positiivne ja rõõmsameelne litomeister Jaak Visnap. Ta rõõmustas meie üle ning tutvustas ruumi, rääkides samal ajal litograafia e kivitrüki ajaloost. Kunst põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati. Trükkimiseks on vaja litokivi. Selleks on lubjakiviplaat ja selle joonistatakse kujutis rasva või tusiga (kahjuks arvuti ei taha s-ile katust trükkida). Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega. Kunstnik peab keemias kõva sõna olema. Järeldus – koolis õppimine on väga oluline!!! Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile (vesi on oluliseim töövahend kivitrükis), trükitakse spetsiaalse litopressiga.

Siis suundusime riiulite juurde. Riiulitel oli litograafiakeskuse kivikollektsioon, kuhu kuulub üle 250 litokivi vanade kujutistega. Litograafiakeskuse kivikollektsiooni kuulub ka 18. saj pärit Tallinna vaade.

Väike ringvaade tehtud, ajaloost räägitud, palus Tiiu lastel laua äärde istuda, et veidi keha kinnitada. Tiiu oli kaasa võtnud kohukesi ja õunu. Lastel suud käisid ja näod rõõmust särasid. Süües andis litomeister lastele ülesande, mõelda välja millisel teemal pilt joonistada. Iga laps saab pildile teha ühe osa, lõpuks peab välja tulema tervik. Lastel hakkasidki mõtted liikuma. Arutlus läks järjest valjemaks. Saadigi kokkuleppele. Kavandile hakatakse joonistama veeloomi, maismaaloomi, õhus lendavaid putukaid, mutukaid, linde.

Vahepeal selgus, et kadunud on kunstnik Visnapi võtmekimp. Otsiti siit, sealt – kuid mida pole, seda pole.

Kell 11.45 läks töö lahti. Iga laps asus oma ruudukujulist tükki joonistama. Eelnevalt oli vaja teada, millise osa looma laps joonistab. Alguses tehti kavand värvipliiatsitega. Kõik mõtlesid, mõtlesid siis jälle paar tõmmet paberile. Ei mingit kiirustamist. Vaikne ja mõnus meeleolu.

Samal ajal Tiiu rääkis  litograafia töövahenditest. Ta selgitas, et kasutatakse spetsiaalset  paberit, mis on küllaltki kallis. Paber tuuakse sisse Saksamaalt (kuna paber kallis trükitaksegi väike arv). Saime teada, et vanasti trükiti samas tehnikas rahatähed. Lito  on kõige vanem tehnika. Seda tehnikat on võimalik õppida Tallinnas. Kivi peale tegemine on suur kunst – kõik tuleb teha tagurpidi. Eriti raske on kirjaga, siis tuleb kõik teha tagurpidi, et pärast õige välja tuleks.

Möödunud oli pool tundi. Kunstnik Visnap otsis endiselt oma võtmekimpu, lapsed tegid oma kavandeid. 

Kavandid valmis, asusime litomeistri juurde kivilihvimist vaatama. Pakist võeti suur ja raske lubjakivi (sarnane paekivile), kivi pesti üle. Kivi peab olema sile, selleks pandi peale karborundumi. Nüüd hõõrutakse ühte kivi teise vastu. Kivile tuss (jälle ei trüki õiget tähte) peale ja ongi lihvimine valmis.

Sellise trüki leiutas 18. saj lõpus Alois Senefelder. Nimelt oli ta muusik ning otsis lihtsamat vahendit noodikirjade paljundamiseks, kui olid olnud senised. Jaak lisas juurde, et tänapäeval nimetame seda printimiseks. Litopress on nagu 100 a vana koopiamasin.

Litomeister tassis kivi tõstukiga teise tuppa (väga raske füüsiline töö), oluline on jälgida, et kivi varbale ei kukuks. Litomeistritega on läbi ajaloo juhtunud õnnetusi, kuna tegemist on tõepoolest väga keerulise füüsilise tööga.

Nüüd lepiti kokku, et kõik joonistavad oma kavandi ühe kaupa kivile.

Teised said samal ajal niisama paberile joonistada. Litomeister tegi kivile ruudustiku, jaotas lastele litokriidid. Läkski suureks töötegemiseks lahti. Litomeister jälgis, juhendas ja kiitis lapsi. See lisas lastele energiat juurde. Juba olidki kivil esimesed koerad, sisalik ja rabakana.

Kell 13.15 kõlas rõõmusõnum VÕTMED LEITUD!

Möödus tunnike ja olidki kõik kavandid kivile joonistatud. Kunstnik vaatas töö üle, andis veel juhtnööre, mis lisada, kuidas lisada, et töö oleks täiuslik tervik. Silmapiirile oli vaja juurde joonistada mõni väike puu või põõsas.

Pilt valmis, tegime pildi taustal  ühispildi. Naeratuse saamiseks oli vaja lausuda „kivitrükk“.

Kätte jõudis lõunasöögiaeg. Suundusimegi sooja toitu ja magustoitu sööma. 

Kõhud täis, alustasime uuesti tööd. Töö oli söövitatud ning kunstnik pesi maha kriidijoonistuse. Tõmmis värviti rulliga üle ja pressiti  läbi trükipressi. Nüüd tuli valida teine värv ja kogu protsess teise värviga teha. Tegime kahe värviga tõmmise. Kõik see oli suur maagia – põnev oli vaadata pressi alt välja tulnud tõmmist.

Meie päev hakkaski otsa saama. Litomeister lisas, et kui oleksime kasutanud viite erinevat värvi oleks meil kulunud viis päeva.

Kell on 16.15 – algas töö raamimine ja nimede kirjutamine.

Lapsed olidki juba rahutuks muutumas. Tänati meistrit ja Tiiut.

Suur, suur tänu teile unustamatu päeva eest!

Tiina, Laura ja lapsed

21.05 Esmaspäev. Kallid lugejad! Olen nüüd tegemistest SVFis kirjutanud iga päev ja nii läheb meil 14nes kuu. Mul ei ole tõesti õrna aimugi, kas oleme veel loetavad või hakkavad kordused meie rutiinseis ülevaateis lugejaile juba piinavaina tunduma. Püüame aga parimat, kirjutada ikka nii, nagu tegelikult elu SVFis on. Ehkki, palju jätame ka välja, pole nagu kas siis väärt, kohane või lihtsalt – erilist mõtet.

Vahelduseks põikan korraks täna oma isiklikku ellu. Minu vanaemal oli laupäeval 94 sünnipäev. Mina sain teda aga alles eile külastada.  Kõigepealt hommikul (eile) põikasime Raplamaa ettevõtlike naistega – Kaidi Mikkuse ja Riina Kiviga, Pahkla Camphilli küla 20 aastasele juubelile. Seal oli väga tore ja südamlik – pingevaba seltskond. Camhilli küla noored, eesotsas Katarina Seeherriga, esitasid kauni kammerliku kontserdi, mängiti Bachi ja Mozarti muusikat, ning mida kõike veel nad ära õppinud olid. Liigutav. Ja meeldejääv.

Raplamaa Ettevõtlikud naised koostöös Sadolini värvitehasega püüavad aidata külal majad ära värvida, kuid eks ole probleeme seal teisigi. Aga te ei usuks, kui näeksite oma silmaga, mida sealsed inimesed korda saata suudavad ja ette võtavad! Neil on küünlatsehh, neil on juutsuvabrik, nad koovad ka vaipu ja teevad muudki käsitööd. Edasi, laudas on neil lehmad, lambad, sead, kanad ja kuked. Põllul on loomulikult nüüd juba kartul maas ja muud aiasaadused kasvamas. Suure klaasist kasvuhoone, kus kaasaarvatud maisi kasvatatakse, kinkis neile kunagi Harri Õunapuu ja sellest kasvuhoonest on neil väga suur abi! (http://et.wikipedia.org/wiki/Harri_%C3%95unapuu)

Aga et üldse niisugused kohad Eestis olemas on, on tõesti tänuväärt. Mis oleks nende noorte elu hooldekodudes? Vist tühi ja igav, täis kurba igatsust. Eile aga kuulsime võrratut muusikat, saime näha õnnelikke naeratavaid inimesi ja olime korraks ka ise kui “paradiisis”.

Minu kallist vanaemast nüüd veidi. Eile siis külastasin teda, ja oligi hea, et sain üksi temaga olla ja juttu ajada. Sünnipäevaliste seltsis pole kunagi niisugust omaette olemise võimalust, et lihtsalt räägid ja vaikid ja mõtled ja räägid, ja teine inimene vaikib ja mõtleb ja vastab jne. Et aeg nagu seisaks ja sina selle keskel. Küsisin vanaemalt, kuidas ta sõnastaks paari lausega, oma 94 aastase elutarkuse juures, tema arvates elu kõige olulisima tarkuse. Vastus kõlas lühildane: “Kõige suurem elutarkus on tahe elada.”

Aga vanaema on mul kogu elu muude asjatoimetamiste kõrvalt maalimist harrastanud. Siin üks pilt temalt, mille eile tema juures olles ta kodu seinalt maha pildistasin. PS! Vanaema lubas mulle nüüd ka ühe maastikumaali maalida. See oleks väga tore, sest mul on vanaemalt ainult üks maal – sellel olen mina. Ja… vanaema lubas 100ni ära elada, tahet pidavat jätkuma. Seda ma usun ka, mis minu vanaema ütleb.

Tänasest SVFist. Hommikul kl 9 olid külalised Soomest kohal – Merja ja Riina Nurmijärvilt. Riinaga olime ka varem kirju vahetanud, arutanud koostöö võimaluste üle Nurmijärvi noorsootöötajatega jne. Täna tulidki nad meile külla, ei muud kui kohe asjast arutama, plaane pidama ja kuupäevi kokku leppima. Esialgu plaanime korraldada lastele ühise toreda lustipäeva SVFis sügisel, septembris. Vaatame, kuidas kulgema hakkab, kuidas lapsed soome noortega hakkama saavad ja vastupidi. :) Sealt edasi on siis näha. Üldiselt olen ma selline, et plaane võib pidada küll, aga tuleb anda ka õhku nö ise kasvavale. Nii et – loodame, et meil kõik tulevikus hästi õnnestuks.

Eline samal ajal aga muudkui toimetas. Kerge päev tal ei olnud. Annetusi toodi palju, sorteerimist ka siis kohe üksjagu. Ka üks abivajaja käis täna meie juures, üks hooliv ja tegus vanaema, kes lastelastele koolilõpuriideid otsis. Neli last, ema üksi kasvatab, ent ema ei pidavat just kuigi majanduslikult mõtlev inimene olema. …Tegelikult – kui paljud meist  siis nii üdini majanduslikult mõtlevad on? Eks elus võib ette tulla asju, mis kogu su eelneva õpitu/kogetu pea peale keerab, ilma su käest luba küsimata, või ette hoiatamata. Pole parata. …Kui TAHE on, tõused püsti, rapsid põlved puhtaks, astud aga edasi. Tahe, tahe.

Aga vanaemale leidsimegi kaks paari viigipükse – kaksikutele üheksanda klassi lõpetajatele, 46 nr kingad leidsime vanemale noormehele, ja korralikke, kohe päris uusi triiksärke kõigile. Loomulikult sai vanaema kõik tasuta.

Täna saabus meile ka pikk-pikk kiri. Kas vastata me sellele oskame, peab mõtlema. Loodan, et too inimene meie päevikut loeb. Siis ütlen siin lühidalt – minu vanaema tarkus on tegelikult tõesti midagi, mille üle oleks mõtet veidi sügavamalt järele mõelda. Sain aru, et kiri meile on kirjutatud hädas, et südamevalu on suur ja abi otsimine siiras, aga järelikult teeb tahe juba oma tööd, sest otsib väljapääsu! Ja valu käib kasvamise juurde, teisiti ei olegi võimalik, ega no võilillgi ennast läbi asfalti muretult suru. Või puud taeva poole, samas kui maa oma tohutuma jõuga kõike hoopis enda vastu sikutab. Kuidas saab olla, et oksad puul ülespoole ajavad, peaks ju kõik allapoole kaldu olema, aga ei. Valguse poole ajavad. Vaim ka. Lihtne see töö ei ole. Nii et – tulevik ei pruugi olla tume. Ja nii rumal olla, et mitte tulevikule oma elus võimalust anda, ei soovitaks kellelegi. Iseendaga tuleb vaeva näha, ja mitte ennast halaga ära hellitada.

Mis veel täna? Käisid lapsed, harjutasime luuletusi. Lapsed on hajali, kevad. Nii nad edasi õue läksid, kes mängima, kes midagi muud tegema. Jäid ainult Markus ja Margus – nukumaja pandi kokku ja muud tööd veel lisaks. Nad lahkusid kl 18. Homme taas edasi. Homme lähen ka ühele perele koju, et näha, kas saame Viimsist annetatud mööbli lastele tuppa ära mahutada.

Täna leidsime ka pere, kellele teise komplekti Viimsi mööblit edasi anname, noor pere kahe lapsega. Meile lubati selle eest väike rahaline annetus huvihariduse edendamiseks teha, selle üle on hea meel, kuna sügiseks peame korralikult “rasva” koguma. Sügisel on senisest palju rohkem lapsi meil, kelle huviharidust toetada, aga ka lapsi, kelle tegevus SVFi suunata jääb.

Tänaseks minu poolt kõik. Tiina kokkuvõte jääb lõpetama. Ilusat õhtut!

Tere!

Täna olid meil kohal ainult tüdrukud. Olen ise külma saanud ja hääletu. Seetõttu otsustasin hakata koos tüdrukutega riiulilt asju kastidesse pakkima. Oli kõvasti tööd -sorteeri, puhasta, vaata mis kuhu panna. Jaotasin lastele töid laiali (peame ju ruumi 1. juuniks tühjaks saama).

Käsitööd tegime ka. Vaatasin eile saadet “Lastetuba” ning sain sealt toreda paberist meisterdatud laulja idee. Seda me siis täna proovisimegi. Hästi vahvad pabernukud said. Võtsime kõik oma lauljad kätte, tõusime püsti ning moodustasime koori. Igaüks sai korra koori ees käia ja juhatada.

Laulujoru ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda.

Ära minnes rääkisin ülejäänud lastele meie käigust litograafiakeskusesse. Raamatukogutöötajad vaatasid meie tööd ning lisasid juurde ainult kiidusõnu. Leppisime kokku, et paneme töö hetkel raamatukokku välja.

Teie laste töö on minu käes. Raplasse tulles toon ära.

Rahulikku õhtut!

Tiina ja lapsed

22.05 Taas oli SVFis tore ja lennukas päev. Sai palju asju päeva jooksul ära tehtud, korda aetud, läbi räägitud jne, jne. Päevakava 26. maiks hakkab samuti tasapisi paika loksuma, näha seda saab siit: http://www.saaguvalgus.ee/uritused/

Nüüd tänasest lähemalt. Lõunapaiku saabusid annetajad Soomest, meile juba hästi tuntud püsiannetaja Aare Sinijoki, temaga seekord kaasas ka sõber, Hannu Honkavaara. Toodi palju riideid, jalatseid, kodutehnikat, toiduaineid. Toiduaineid saime täna kohe ka jagada, käis pere, kellele kaasa andsime. Kuid Aare abikaasale, Seijale, kes seekord Eestisse kaasa tulla ei saanud, head tervitused meie poolt! Ja tänud annetuste eest.

Täna käisin ka ühe lapse kodus. Vaatasin, mida neil enne teha tarvis oleks, kui mööbli sisse viime. Avastasin palju töid, mida edasi lükata ei saa: köögikanalisatsioon on tarvis remontida, elekter köögis korda teha, tapeedid seina panna (Need on meil olemas, saame koha anda. Aga kui kellelgi on tapeedirulle üle ja enam kasutust ei leia, palun tooge, läheb tarvis meil.) Peres on töötu ema üksi kahe lapsega, väiksem nelja aastane.

Astus meie juurde siis sisse varjunime all Ubuntu, kes ennast reklaamida ei taha. KUID, leidsime tema abiga otsekohe meistrimehe, kes homme läheb ja vaatab elektri ning kanalisatsiooni üle ja püüab korda teha. Seega on selle asjaga ühel pool. Tapeetimisega saame hakkama ka ise, lähme perele appi ja aitame seina panna, kui vaja. Olukord on selline, et pole mõtet enne midagi sinna viia, kui elujärg paremas seisukorras on, aga et elu korda saada, sellega võiks kohe härjal sarvist haarata, ka sellepärast, et linad millel üks lastest magab, lihtsalt nii õhukesed ja augulised on, et hale vaadata. No mis hindeid või asju sa nõuad, kui kodu… jõuetult kurvas seisus on. Aga ema lubas tööd otsima hakata, noor inimene, ronib august välja küll. Ubuntule aga tänud abi eest, taaskord!

Käis täna meil külas ka perekond Kanadast. Mees on kiriku kaudu Eestiga tihedalt seotud, tema nimi on Walter Johanson. (http://et.wikipedia.org/wiki/Walter_Johanson). Olime Walteriga talvel kirjavahetuses, mis mitmel kummalisel kokkusattumusel soiku jäi. Kuid nüüd tuldi meile külla ja täna arutasimegi järgmise suve lastelaagrite korraldamise teemat. Oleks tore, kui saaksime lapsed järgmisel suvel veidi pikemalt laagrisse saata, seekord õnnestub meil kaheks päevaks Aa randa minna, lisaks – alates 18.06 – 30.06 oleme plaaninud Raplasse, SVFi juurde, ka linnalaagri, kuid projekt on alles töös, loodetavasti me toetust saame.

Nii. Mis veel. Kollane kõrgelt õitsev rapsipõld mu koduakna taga kisub pilku, mõnikord on seal ka kitsed ekslemas. Ainult päid on näha. Kellel sarved, kelle mitte! :) Lõbus elu neil. Suvi ju puhkamiseks. …Meenub üks karm talv, rohke lumega. Oli vist 2010 aastal. Tulin öösel autoga, kitseke keset teed, nagu luu ja nahk. Nii kurnatud, et vaarus ainult. Püüdsin talle kähku midagi söödavat leida, ulatada, aga ei – võttis jõu kokku, sumpas eemale, läbi tuisu ja hangede. Päris kõle oli vaadata. Loodus on loodus, mis sa ikka teed.

Aga veel päevast. Lapsi täna väga palju ei käinud. Olime SVFis kolmekesi majandamas, Eline, Inge ja mina. Ka Anneli korraks astus läbi, temal praegu mure oma koeraga, tuleb operatsioonile minna.

Ahah, ja veel. Täna tuli üks poiss, et temal on meile mänguasju annetada. Vaatasime siis kottidesse – kellegi uhke nukukollektsioon ära toodud! Uurisime, kas ikka tohtis tuua, et kelle oma jne. Selgus, et vanaema nukukogu, oldi palutud meile tuua, et mis nad ikka tolmu koguvad! Nüüd on siis meil muuseumi jaoks ka nukud! Tõesti ilusad – osad vanamoodsad, kenade soengute ja kleitidega. Osad nukkudest on aga klounid, igasugused, iga ilmega. Ent võib ette kujutada, vanaema on koos nukkudega meile endast päris olulise osa saatnud, sest selliseid asju niisama ära ei anta – elutöö ju. Kuid hüvasti vanaemal nukkudega jätta ei tule, prii sissekäik meie muuseumisse ootab! :) Ja mõistagi – täname südamest kauni annetuse eest!

Ning, peaaegu et tänase päeva lõpetuseks, tahame tänada kaht naist, kes meile SVFi plakati tegid! Saame seda kirbukatel ja muudel väliüritustel üles panna, iga ilmaga, ei juhtu midagi. Plakatil on meie sinine SVF logo ja punasega lisatud väike üleskutse igapäevasele heateole.

Kes on need kaks naist? Ma avaldan nende armsa kirja, ja loomulikult – täname väga ning soovime kõike head nii Liisile kui Gerlile, aga ka kõigile teistele.

Armas Siiri, loodame et oma väiksel moel aitasime vähemalt ühe kiire võrra valgust rohkemaks luua!

Liis ja Gerli
– 
Ideahouse oü
Madara 33
10613 Tallinn

Ja nüüd lõpetuseks. Täna täitus ka RebaseAndres – Sarapuu suur unistus. Ta sai omale põdrasarve, mida juba pikka aega otsinud on! Selle tahab ta kinkida oma kasulapsele, kuna poiss pidavat sauna ehitama ja põdrasarv oleks just see kõige õigem asi sinna. Et kust see sarv SVFi sai? Esialgu mitte väga kaugelt, sai leitud minu koduaidast, kuid sarved on meile SVFi ikka alati teretulnud! :)

Kõike head ja ilusat õhtut.

23.05 Kolmapäev. Täna kujunes päev sedavõrd sisutihedaks, et paari sõnaga edasi anda oleks keeruline. Seega meie püsilugeja pangu vaim valmis, võtku mugavamalt istet, võib-olla isegi tassike teed kõrvale. Tuleb pikem lugemine.

Hommik SVFis oli Eline korraldada, mina arvuti taga kodune. Kella 12 paiku jõudsin majja, tort näpus, kohvikoor ja vesi kotis. Milleks? Varsti, varsti – veidi kannatust! Sain arvuti uuesti avatud (juba meie SVFi kaunil omatuunitud töölaual, mida palju kordu meilt ka ära osta on tahetud, aga ei me müü!) – kohe tarvis mitmele kirjale vastata, ikka samas liinis – kes küsib, kes pakub jne. Nii. See tehtud, loomulikult muud asjad käsil – kuhu katta laud, kuhu mis ja kuidas. Inge nagu alati abiks, ja kas teate, rahvas, Inge seda asja tõesti hästi oskab! Aga no väike vaidlus vahel et tee ka paha, nii lõpuks saime otsustatud nagu kõige parem oligi, ehk siis pooled meie ideed, pooled Inge omad. :) Kokku tuli väga ilus, esinduslik kohvilaud, ilusa kollasevalgekirju laudlina ja värskete kevadlilledega. Tarvis ju külalised kenasti vastu võtta. Eks.

Siis saime asju aetud vahepeal. Tullakse homme SVFi klaverit vaatama, kas saame häälestatud või mida seal veel teha tarvis oleks. Klaver on meile tähtis! Saime ka helistatud tollele pereemale, kellest eilses päevikus juttu oli, naine, kes alles nii noor, et küll oma elu veel jonksu saab. Täna saime talle tööpakkumise, niisiis helistasimegi töövestlusele minemise asjus, kus päeva lõpuks ka juba ära käidud. No, töö lihtne ei ole, nõuab suurt südant, aga küll harjutakse seda ka omama. Samuti oli elektrik neil täna hommikul kodus käinud, lambid said köögilaes korda ja sellega on klaar. SUURED TÄNUD UBUNTULE tänase abi eest, on ikka üks asjalik naine tõesti, tugev õlg meil kuhu toetuda. Pean ütlema siin kohal jälle ja meelde tuletama kõigile – koostöös saadetakse palju rohkem korda, kui keegi üksi suudaks, nii et õppigem koostööd tegema, kes veel seda kunsti ei valda.

Täna astus meilt taas läbi ka kunstnik Aili Pikof. Tema tassid-taldrikud tulevad näitusmüügile Rapla Rahvamajas 31.mail. Kui tahtmist ja aega, tuleb retk ette võtta. :)

Edasi. Käis palju annetajaid. Tuli ka üks ratastoolis abivajaja, kes meilt varemgi abi saanud, tuli ja palus üht-teist, mida kohe ära ka tegime ja kaasa anda saime. Kõigile annetajaile aga tänud tänase eest, kõigile ostjaile samuti. Ühtlasi paistab, et meie poepool on populaarsust kogunud/kogumas – kuid nagu Reet Aus ütles: “Appi, kui hea kaup teil siin on!” ja meie meelitatult vaid noogutame jaatavalt kaasa – on jah hea.

Aga edasi. Kl 15 oli kohal õpetaja Luule, keda polnud, oli laps. Kl 15.30 saabus aga Markus, kellega samuti oli õpetaja juurde tulek kokku lepitud, ja temal oli kaasas kaks tulipunast tulpi, mis küll pikast kotis tassimisest veidi räsitud olid, kuid üks lill oli tal kinkimiseks Luulele, teine SVFile, mille mina vastu võtsin. Vaasis lilled kosusid, selline suhtumine on aga Markusest kena! Väga meeldiv.

Kl 15.30 saabusidki meie tänased külalised Soomest – Soome Ärimeeste Ühingu: http://www.missionmen.fi/ liikmed, Vesa V. Viitaniemi ning Erkki Haarala. Tutvustasin oma mõneti… puises soome keeles meie tegevust, selgitasin kuidas toimime ja mis on tähtsaim meie eesmärkidest – loomulikult laste huviharidus. Sellest saadi väga hästi aru, ning tegelikult – polnud tarvis eriti selgitadagi, siis et milleks huviharidus tähtis inimese edasisele elule on, sealses ühiskonnas on paljud olulised asjad lihtsalt elementaarsed ja hästi toimivad. Aga Eesti ühiskonna tänane tegelikkus on see, et huvihariduse vajalikkus alles selgitamist vajab, mida kõrgemad riigiametnikud, seda enam tuleb teemat tutvustada. Tihtipeale. Aga! Kui vaatame nüüd eilseid-tänaseid meediakajastusi meie poliitikamaastikult, siis ongi ju selge, et kes vassides oma karjääri ajab, sellele tulebki pärisasjadest alles koolitusi anda, nö nullist alates. Seetõttu ja ka muude asjaolude tõttu, olen minagi harjunud huviharidusteemat üksipulki lahti ja üle rääkima. Ja olen alati valmis seda ka edaspidi tegema, niikaua kuni enam tarvis ei ole. Kuid kas selline aeg tuleb? Ja millal? Millise valitsuse ajal? Loodame.

Inge oli siis katnud meie kohvilaua õue, rahulikum rääkida. Tutvustasin seda külalistele  kui meie suvist kontorit. Trüffeltort maitses delegatsioonile imehästi, ehkki aina, kui püüdsin tüki pakkuda, oli tort palavaga nii pehmenenud, et taldrikul muudkui ümber vajuma kippus, mingit gurmeevälimust sööma hakates enam loomulikult polnud… Kuid missiis, maitse on vähemalt üle poole tähtsam väljanägemisest! Nagu kena inimese puhulgi on sisu välimusest tähtsam. AGA! Pealegi ei pidavat Soomes niisuguseid torte valmistatama. Oli hea meel mainida, et see on meidän Raplamainen! :)

Ja milles täna kokku lepitud sai? Üldjoontes leppisime kokku pikaajalises koostöös, mille põhialuseks on huvihariduse võimaluste tekitamine vaeste perede laste jaoks. Et need lapsed ei kujuneks tulevikus “kadunud rühmaks”. Esimene rahaline annetus ulatatigi meile üle juba täna, sügisest aga plaanime suuremat kampaaniat, Soomes, mis loodan, et ka Eestisse seda tõsisemalt üle kandub. Ja täname väga meie tänaseid külalisi hea koostöö pakkumise eest, loodame, et vaikselt sõudes kaugele ka lõpuks jõuame. Et lapsed lõpuks kaugele jõuaksid.

Mis veel. Siis tuli Kaie Tammik, kaasas lilled, lilled, lilled. Homme hakkame istutama, teeme laupäevaks SVFi pidulikult ilusaks, mäletate – soengud korda! :) Laupäevaks lubab ilmajaam ilusat ilma… Ai-ai, tuleb üks mõnus olemine – külastaja jaoks, meie jaoks aga palju tegutsemist. Ja kindel on see, et lapsed appi tulevad, kõik on lubanud tulla.

Aga veel. Eile unustasin mainida, teen seda siis täna, et meile helistati ja pakuti välja, kas meie ei tahaks oma lastega 5. juunil osaleda “Ohutuspäeval” Paunveres. Täname selle pakkumise eest, oleks väga vajalik kindlasti, aga ilmselgelt me sinna lihtsalt ei jõua, sest meil on endal 2.juunil väljasõit lastega Põhjarannikule ja muud üritused, seetõttu peame seekord pakutust loobuma. Täname aga Triin Tikerpet, et meid meeles peeti ja helistamine vaevaks võeti. EDU aga Paunküla “Ohutuspäevale”.

Täna õhtul saabus veel suur last annetusi, kl 19.30 aitas mu poeg annetused SVFi tassida. Aitäh abi eest. KUID! Tasub meid külastada nüüd ka raamatuhuvilistel!

Nüüd aga minu poolt kõik, head õhtut, ja Tiina kokkuvõte Märjamaalt jääb päeva lõpetama. PS! Lugeja ärgu sattugu segadusse, meil on kaks Tiinat Märjamaal, kes lastega tegelevad.

Tere!

 

Võtan meie tänase  päeva lühidalt kokku – kiirustan rahvamajja kevadpeole.

Täna toimusid meie laste tegevused sotsiaalabikeskuses. Kui mina keskpäeval Heljule hakkliha viima läksin, tundsin juba trepikojas head koogilõhna. Kööki astudes nägingi Tiinat, kes parasjagu oli koogu ahjust välja võtnud. Rabarberikoogi oli ta küpsetanud meie lastele. Tiina Kokemägi on suurepärane inimene – olles ise suvepuhkusel, leidub tal aega ja tahtmist meie lastele küpsetada ning nendega koos üks tore pärastlõuna veeta.

Kella poole kaheks oli Heljul valmistatud suur kogus riisi hakklihaga.

Lastel oli kooli lõunasöök ammu unustatud ning soolane toit ja kook kadusid välkkiirelt. Paljud küsisid juurde. Kõik sõid ja kiitsid.

Tiina, Laura ja mina arutasime huviklassi  suviseid plaane. Tiina Kokemägi tegi ettepaneku suvel igal kolmapäeval kokata. Memmede ansambel jääb suvepuhkusele ning seetõttu tekib meil võimalus kasutada sotsiaalabikeskuse ruume. Suurepärane!

Eputasime Tiina ja Helju ees oma uhke kunstiteosega litokeskusest. Tiina sattus vaimustusse ja muudkui küsis, kuidas üks või teine joonistus ja kriipsuke paberile sai. Meie siis  seletasime kivitrüki saladusi.

Lapsed kiirustasid täna varem koju. Kõik on ju oodatud õhtusele kevadpeole esinema. Vaja ju neil enne veidi puhata ning ennast korda sättida. Kiirustades head tulemust ei saa.

Mina lastega kohtun uuesti õhtusel kevadpeol. Teiega, armsad lugejad, aga kohtume taas reedel. Ja laupäeval Raplas, KIRBUTURUL!

Seniks soovime teile teguderohket ja päikselist neljapäeva.

Tiina ja tüdrukud (poisse täna meiega ei olnud)

24.05 Neljapäev. Hommikul käisin Raplas Viljandi mnt asuvast Aia Ärist ostmas mulda ja kaste meie lillede jaoks, mis Kaie eile õhtul tõi. Lilli on meil nüüd palju, kõik vajavad ümberistutamist. Laupäevaks plaanime SVFi terrassi, kus kaunis muusika ja luuletused kõlama hakkavad, ikka tõesti ilusaks teha.

Kui kaubaga SVFi jõudsin, oli seal rahvast juba palju ning liikumist jätkus kogu päevaks. Täname tänaseid annetajaid, kõiki teisigi, kes läbi astusid. Hea meel on ka sellest, et naine, kellest rääkisime üleeile ja ka eile, sai nüüd tööle. Mitte küll sinna, kus eilne töövestlus toimus, aga teise kohta, Rapla Maksimasse. See on tore.

Täna terve päev tegime Elinega põhiliselt laotööd – mina paigutasin ära raamatuid, Eline sorteeris riideid. Kaupa on meil palju ja loodame kirbukal ka ise müügiga tugevalt kaasa lüüa, kuna hinnad on meil siis alla lastud  kuni 50 %. Et hinnad niikuinii meil enamvähem odavad on, siis võib mõne leiu peaaegu et jumala muidu saada. Aga see selleks.

Täna käis ka klaverihäälestaja, Ain Rosenstock. Vaadati kõik üle, juba ka timmiti, lisaks anti meile lootust, et seda pilli on võimalik enamvähem heasse töökorda saada küll. Natuke võtab aega. Peab ju jälle pingutama ja laskma vajuda jne. Klaveriga on aga see mure, et mis juhtub siis, kui järgmisel talvel  meil niiskus jälle majja sisse tungib? Päästa saame nii, et ilmselt viime pilli talveks meie uude ruumi, seal soojatorustikku üldse polegi, ega ka niiskust. Seal peame talvel kütma hakkama elektriga.

Täna lõppes meie tööpäev hiljem, kuna Kaie veel ka uue lasti lilledega tuli! Kl 18.30 hakkasime siis SVFi õuel istutustöödega pihta. Inge tõi tee äärest kruusa, muld oli olemas, potid olemas, vesi olemas, lilled ka – kokku oli istutada kuus kasti erinevat värvi võõrasemasid.

Sääsed muudkui pinisesid, kippusid lausa verest tühjaks imema, oi palju oli neid! Aga saime hakkama. Kl 20 olime enamvähem töödega valmis. Tõstsime lilled ööseks sisse, välja jätta ei saa, viiakse kas ära või leiame pottidest ebameeldivaid üllatusi. Ei ole veel kõik inimesed mitte valmis, et enda ümber ilu hoida – seda avastame oma õuelt igal hommikul. Kahjuks.

Egas midagi. Olime täna SVFis taas kolmekesi ohje hoidmas – Eline, Inge ja mina. Homme on uus päev, eks hommegi valmistume turuks. Aga väga me ei muretse, kõik on praegu hästi ja kontrolli all.

Eriline tänu kuulub täna aga Erika Paasmale, kes meie lastele suveks tuliuusi plätusid tõi, ta tõi neid nii palju, et saame kõigile jagada, või ka müüa. Erika on aastaid vedanud eest Kohila Lastekeskus MTÜ tegevust. Nemadki on toetanud just vaeste perede lapsi, alates 91st aastast on aidatud väga paljusid. Mida rohkem selliseid keskuseid Eestis on, seda parem kõigile.

Ilusat õhtut.

25.05 Täna ei hakka mina pikalt kirjutama, annan sõna edasi Elinele Rapla  ja Tiinale Märjamaa SVFist. Mina käisin täna Alatskivi lossi avamisel, kahjuks mu fotoaparaadist jäi kaart koju maha, nii et ei saanud suursugusest lossist ja kaunist lossi ümbritsevast loodusest pilte teha, selle üle olen natuke kurb – oli väga kaunis järv, ilus mahe valgus jne. Ja muidugi loss ise! Igaühel soovitan minna, pealegi asub läheduses Juhan Liivi majamuuseum, mis paistis samuti heas korras ja hoitud olevat. Kahjuks ma sinna sisse ei pääsenud, hilja oli juba ja muuseum kinni. Alatskivi lossi kohta leiate siit: http://www.alatskiviloss.ee/ , Liivi muuseumi kohta aga siit: http://muusa.ee/

PS! Lossi renoveerimise ja restaureerimise eestvedaja on naisterahvas, Külli Must, kellel kaks kõrgharidust ja kes on kolme lapse ema. Kui lossis viibida, panna tähele, kui hea maitsega loss korda tehtud on, siis võib tõesti rõõmu tunda! Pole see loss nö inetuks tuunitud, nagu tänapäeval paljude mõisadega juhtunud on, ega pole ka liiga klantsiks lihvitud. Vana aja hõng on säilinud, ning mööbel sees sobiv, hoolega valitud ja kooskõlas lossi ruumidega. Väga kena. Tõepoolest. Tasub vaatama sõita.

Nüüd aga Eline kokkuvõte tänasest päevast, mille nimi on “Turbopäev”, minu poolt head õhtut ja homseni! :

Tere Siiri,

tänane päev oli küll tõsine tööpäev. Käisid ettevalmistused homseks kirbukaks, Inge käis abiks aknaid pesemas, mul hea sõbranna Tiina aitas asju sorteerida ja ladu korrastada, ise sorteerisin riideid ja üritasin võimalikult palju stangedele välja panna, kasvõi homme ilma hinnasiltideta müüa, sest enam-vähem on ju asjadel hinnad teada, aga kaupa on meil tõesti palju.

Ka täna uuriti homse kirbuka kohta, järelikult on kauplejaid ikka tulemas. Tüdrukud korjasid täna ka omi käsitöid kokku, millega homme ostjaid meelitada.

Tallinnast pakuti üht kušetti ja kirjutuslauda. Kui keegi on linna pooel liikumas, saaks ära tuua. Hommikul tõi Ljuda ühe kaheraudse pliidi, millel ahi ka, proovisime, töötab ja saame selle kellelegi ära pakkuda või omas kööginurgas kasutada. Muide, Ljuda on oma kiharad maha lõiganud ja näeb väga hea välja.

Mihkel astus läbi, ka Rebane, aga kui Sind polnud, oli mõlemal kiire kohe ära ka minna. Ära toodi ka flaierid ja visiitkaardid, siis jälle hea jagada. Poe poolt korrastasin ka, võtsin stangedelt maha soojad mantlid ja saapad pakkisin kastidesse ära uut hooaega ootama. Et ka pood saaks suvisema välimuse ja saaks kauneid suviseid hõlste müüki panna. Neid meil ju on.

Täna käis annetajaid ka, ikka vanad tuttavad ning lisandusid ka Anni ja Tanel, Marju Treial. Täname. Helistasin ka ühele abivajajale, kellele eile veidi asju kokku panin ning ühe pere lapsed hakkavad kooli lõpetama, nemad palusid lõpuriideid, eks otsime.

Homme siis kirplema!

Eline

Tiina kokkuvõte Märjamaa SVFi tänastest tegemistest:

Tere!

Meie tänane päev möödus kolimise tähe all. Läksin koos lastega koolist otse raamatukokku. Plaanisime oma asjad jalgsi (et üheskoos kevadet nautida) sotsiaalabikeskusessse hoiule viia. Seni, kui mina üleval koos raamatukoguhoidjaga kunstitarbeid kokku sättisin, olid tüdrukud juba alla kohviautomaadi juurde jõudnud minna ja endale kakaod võtnud. Ootasin, ootasin üleval koos kompsudega ning asusin majast lapsi otsima. Jõudsingi otsimisega kohvinurgakese juurde välja, kus meie tüdrukud kakaod jõid ning rõõmsate nägudega juttu puhusid. Üks tüdruk oli endale koguni kolm tassi tellinud.

Jätsime siis kakaod raamatukokku hoiule ning asusime oma pakikestega teele. Lapsed olid ise väga rõõmsad ja asjalikud. Kõige ees sammus Karoliina suur kast kaenlas, tema taga Margo punase ja rohelise paberrulliga, kolmandana tuli Aare, käes sinine matt jne. Meie rivi oli pikk ja jutukas. Tädid möödusid ja lehvitasid kolijatele. Täitsa vahva jalutuskäik!

Keskuses tervitas meid Tiina. Käed ja jalad vajasid suurest tassimisest puhkust. Kosutasime end Tiina juures veidike. Lapsed leidsid sealt põnevaid asju – vahva kilekottidest meisterdatud laeka, Hello Kitty (kohe küsiti Tiinalt, kas ta ka selle Hello Kittyga mängib), paberist valmistatud erinevad meisterdusi jne.

Ma arvan, et meil oli täna üks vahva ja omamoodi vaheldusrikas pärastlõuna. Kindlasti ka õpetlik – tee sotsiaalabikeskusesse nõudis hulga liiklusreeglite tundmist ja täitmist. Peagi algava koolivaheaja eel on nende meeldetuletamine lausa hädavajalik. Meie lapsed said väga hästi liikluses hakkama.

Rohket kauplemist ja ostlemist homsel kirbukal!

Tiina ja lapsed

26.05 Laupäev. Tänane päev möödus väga kenasti, ühtki komistuskivi tunda ei olnud. Ent kunagi ju ei tea, ehk keegi pettus meie ettevõtmises, või solvus keegi või lihtsalt ei meeldinud – ei ole võimalik teada ja ei ole võimalik alati ka kõike tähele panna, kui lähebki midagi mööda. Kirjutan osalt seda juttu ka sellepärast, et täna korraga meenus mulle mitu asja, mis ma olen kahe silma vahele jätnud… Kuid nagu laulusõnad ütlevad – parem hilja, kui mitte kunagi. Tahan tänada LJUDAT, selle eest, et ta tõlkis meie lehel tekstid vene keelde, ja seda tegi ta juba ammu, ammu, ammu! Ühe tekstidest olen unustanud ka üles panna, teen seda kohe, kui hetk tekib.

Ja teiseks tänan ma Katrin Hiietamme, kes tekstid inglise keelde tõlkis. Samuti ammu juba. SUUR, SUUR TÄNU!

Ja veel mis mul meenus! IVO ILMSALU ei ole meil kaua käinud, ega olnud teda tänagi, ehkki arvasin, et ta meile ikka Pärnust külla tuleb. Nüüd taipasin, milles lugu olla võib, kui järele mõtlema hakkasin. Ma unustasin teda SVFi sünnipäevale kutsumast, arvatavasti on Ivo selle möödapaneku hinge võtnud… Igatahes, Ivo, kui meid loed, siis mõtle nii, mitte kõik ei juhtu alati meelega. Meie ikka ootame Sind ja loodame, et Sul kõik hästi on!

Nüüd päevast. Täna hommikul olime kogu SVF meeskonnaga juba kl 8.00 platsis. Tasapisi kogunesid ka usinad kauplejad, meie lapsed samuti nende hulgas. Lapsed olid asja ikka tõsiselt võtnud, nagu olema peabki. Tekid laotati maha, väiksed lauakesed said kaupa täis – nii mõnegi lapse jaoks oli täna esimene kord tõsist äri teha, muretseti ning oldi pabinas. Aga tublid olid kõik lapsed ja hakkama nad said. Kõigega, ka meie abistamisega ja luuletuste esitamisega jne. Tublid lapsed.

Rapla Kultuurikeskus andis meile helitehnika, Jaak Visna saabud samuti kl 8.30 kastid kaasas ja juhtmed kohvris. Kl 9 oli tehnika enamvähem üleval. Kl 9.20 paiku pidas tervituskõne Rapla valla sotsiaalnõunik Inna Tamm. Tema sõnavõtt oli siiras ja edu sooviv nii SVFile kui kõigile kauplejaile. Inna rääkis ka lastest ja sellestki, et Rapla sotskomisjoni töös ollakse samuti keskendunud just abivajajatele lastele. See teeb head meelt ja tegelikult – mis seal ikka, nii olema ju peabki. Aga Innale head tervitused meie poolt ja tänud tänaste heade sõnade eest.

Meie meeskond, kelleks täna ka Raplamaa Ettevõtlikud naised olid, eesotsas Kaidi Mikkuse ja Taimi Nõlvakuga, valmistas aga samal ette meie SVFi huvinurgas kohvilaua. Naised olid küpsetanud rabarberikooki, laual olid ka küpsised ja mis seal kõik oligi. No kohv ja morss ka, loomulikult. Päev tõotas tulla palav, eks isegi taha vahel niisama jutujätkuks kohvi rüübata, miks siis mitte kirbuturulised! Laud oli kaetud kõigile, igaüks võis väikese annetuse eest tulla ja võtta, mille järgi isu parasjagu oli. Inge, või õieti vanaema Inge, nagu Ingele end nimetada meeldib, ja Kaidi tegelesid siis köögipoolega meil. TÄNUD NAISTELE TÄNASE MEELDIVA TÖÖ EEST!

KL 11 saabusid Pipi Pikksukk ja kass Kiisu-Miisu. Lapsed olid väga elevil, ja toredasti neil päev kulgema ka hakkas. Võeti ette igasuguseid asju – kes joonistas, kes lõikas paberist kujusid välja, kes kleepis, kes maalis jne. Lapsi oli palju, igaühele tegevust jätkus. Pipi mängis ringmänge, tantsiti, joosti niisama ja isegi orienteerumismängu mängiti, mis oli vist tõesti huvitav, aga mille siiski mõned ka pooleli jätsid, palav ilm, viitsimist ka nagu polnud vist… Laste asi. Kuid jah, laste jaoks oli päev täppi läinud – auhinnad olid Pipil korralikud.

Kl 13 saabusid Pahka Camphilli küla noored koos Katarinaga. Neil oli kogu majapidamine kaasas, mida nad esinemiseks vajavad – taburetid, noodipuldid, pillid, kaup müügiks jne. Kl 14 nende kontsert peale hakkas, juba ETV kaamerate surina saatel. Nimelt oli grupp just kohale jõudnud, uuriti minultki mõne sõnaga, kuidas meil turu idee tuli ja muud sellist, aga ka meie töö kohta. Muidugi sai ka öeldud, et turu idee Maire Aunastelt tuli, kuid kindel on see, et kogu eesti rahvas väiksest lisateenimise võimalusest ju ära ei ütle, nii et hea idee peabki kasvama ja jõudu koguma. Rapla inimesed täna sellest ka ise rääkida said, kaamerad vilksatasid siin-seal rahva vahel ja mikrofonid kuulsid jutte mitmesuguseid.

Kuid kontsert! Väga ilus oli. Alustati Bachiga, siis Mozart, ja siis rahvalaulud. Ka ise laulsin nendega ühe laulu kaasa, “Meil aiaäärne tänavas”. Ja kui palav oli püünel! Päike lausa kõrvetas, aga nemad said ikka hästi hakkama ja pidasid vaprasti vastu. Kontsert kestis pool tundi, minu arvates võeti rahva poolt ka hästi vastu. Meie poolt aga taaskord põhjust tänada – AITÄH, et meie päeva ilusaks teha aitasite! Samas kutsun üles, otsige internetist Pahka Camphilli küla ja uurige, kuidas saate omalt poolt neid toetada, juhul, kui tunnete, et tahate kaasa lüüa. Praegu on neil just suur projekt käsil – majade värvimine, ega töökätest värvimisel ära ei öelda, kui keegi appi minna tahaks.

Juba olid saabunud ka Reet Aus ja tema abilised. Noored olid samuti kohal. Andsime neile taas suure ruumi, seal nad omaette tegutsesid. Kuni kell 16 sai. Selleks ajaks oldi kõigega ühele poole saadud ja valmis lavale minekuks. KUID! Enne neid esinesid ka Rapla Muusikakooli noored flöödimängijad, õpetaja Angela Katkosilti juhendamisel. Kava oli armas, sobis hästi meie ülejäänud päevaga ja pani tänasele muusikalisele osale kauni punkti. Ikka TÄNUD, TÄNUD, TÄNUD! Meie kaks poissi, Markus ja tema sõber, ootasid aga kannatlikult, et tüdrukutele lilled üle ulatada. Kena.

Ent meie SVFi lapsed lugesid ka luuletusi päeva jooksul päris mitu korda! Kuna Juhan Viiding on Okta Centrumi hoonega seotud, olla ta seal mitmeid kordi oma luuleõhtutega esinenud, siis tema saabuva sünniaastapäevaga seoses oli täna paslik neid ka esitada. Anu ja Mariel võtsid luuletuste ettekandmise täna enda peale,  ja said suurepäraselt hakkama. Ja meie täname asjaliku esinemise eest mõlemaid tüdrukuid!

Kl 16.20 algas moeõhtu. NAGU PÄRIS! Tõesti. Ma ei usu, et meie õuel kunagi midagi niisugust tehtud on, aga KUI sobilik see just ka selleks on! Huvitav oli vaadata, minu arvates oli Reet vähese ajaga teinud lastest tõelised supermodellid, olek+kõnnak+enesekindlus! Kollektsioonid olid samuti kaunid, kõik SVFi kaupluse riietest kokku klapitud. Üks kollektsioon oli kaunim kui teine, ja väga põnevad lahendused. Näha oli, et noored ka ise nautisid. Ja hästi sobis ka klassikaline muusika, valik oli soliidne.

Mis järgnes? Tänusõnad. Oli meile tulnud Tiiu Susi Rapla Maavalitsusest, kes tänas Reeta, Terjet ja Annaliisat tehtud töö ja noorte õpetamise eest. Lilled, kommikarbid jms, tänusõnu jätkus kõigile. Tore.

Aga mina tänaksin nüüd veelkord üle! Esimesena ja südamest tänan meie tubli meeskonda, et kogu päev nii hästi meil õnnestus! AITÄH lastele, eriti Anule, Marielile ja Markusele. Aitäh toimekatele naistele, Ingele, Kaidile, Taimile, Ljudale, Liile, Tiinale, Aili Pikofile samuti. Suur tänu ELINELE! Täname Jaak Visnat! Täname ETVd ja Maire Aunastet! Täname flöödimängijaid ja õpetaja Angela Katkosilti! Tänud Camphilli küla orkestrile. Täname Reet Ausi, Terje Manderit ja Annaliisat! Täname Ühisgümnaasiumi noori ja nende õpetajat Eha Meidlat! Täname Pipit ja Kiisu-Miisut! Täname Tiiu Susit ja Inna Tamme! Täname kõik lapsi, kes täna võistlesid või niisama meie juures aega veetsid. TÄNAME aga ka kõiki kirbuturul osalenuid ja loodame, et kohtume taas järgmisel laupäeval. Kava küll nii kirev enam olema ei saa, aga kindlasti midagi ikka, mis tore on ja meeldejääv!

Ilusat nädalavahetust kõigile.

28.05 Kuna ma ise terve päeva Tallinnas täna olin, siis ei lisa omalt poolt midagi rohkemat kui, et telefoni teel aetud asjad saavad räägitud lähipäevadel, siis kui tegevused järgemööda kätte jõuavad. Aga nüüd sõna Elinele, ja Tiina jääb päeva lõpetama. Minu poolt kaunist õhtut!

Õhtust,

Vaja end kokku võtta, Sulle ära kribada ja õppimise lainele saada:)

Täna oli täitsa töötegemise päev, rahvast eriti segamas ei käinud:), st et külastajaid oli kahjuks vähevõitu, aga samas saime laos suure osa kaupa ära sorteeritud, kui vaid oleks me pisikesed poekeses ruumi, et kõik see hüva kaarm ka välja panna… Tänased annetajad: Annika Tammik, Tiia Kürsa, Age Rebel, Urve Uusberg. Täname!

Ühele abivajajale leidsime veekeetja ning mõned pered on ootel, kas leiame nende lastele lõpuriideid, kingi. Elektrik käis ära, nüüd teises ruumis tuled-viled kõik põlevad, tõstsime seal Rainiga kapid seinte äärde ja veidi korrastasime ruumi üldist väljanägemist, vaikselt peaks kolima hakkama, aga kuidas küll seda teha jõuaks.

Täna olid mul abiks Gerly ja Eli, meil oli väga vahva. Eli tuli hommikul kohe rabarberikoogiga ja saime suud magusaks. Kokku on nüüd lepitud Jõhviga, et kolmapäeval neile suure koguse abi saadame, minnaks kahe autoga ja kahe suure järelkäruga, no vahva ekskursioon läbi Eestimaa teiste maakondade, on ju sõit küllaltki pikk.

Homme tervitab SVF-i külastajaid Gerly, mina istun Tallinnas eksamil ja olen majas pealelõunal.

Kaunist õhtut!  

Eline

Ja Tiina kokkuvõte:

Tere!

Meil valitses täna suvine meeleolu. Klassis kõlasid laste lauldud suvelaulud ning valmistati teineteisele suvesoovidega lillekaarte. Tegime üheskoos suure kaardi ka teile Raplasse. Kui sinna kanti satun, toon ära. Rääkisime natuke ka kadeduse teemal, kuna töö tegemise käigus kuuled ikka ja jälle halvustavaid repliike teise lapse poolt tehtu üle. Tüdrukud lubasid seda külge enda juures lihvida.

Lastel oli täna koolis jalgratta eksam. Paljud olidki seetõttu jäänud tulemata. Mai lõpp on ka ekskursioonide aeg – kolmapäeval sõidavadki paljud väljasõidule. Loodan siiski, et jõuame lastega valmis kotid. Laupäevasel kirbukal saate siis nendega kaubelda.

Meie lapsed ootavad huviga nädalavahetusel toimuvat õppekäiku. Lubasid suure suuga pliiatsi ja paberi ühes võtta – muidu ununeb pool kuuldust. Parem ikka märkmeid teha.

Päikest!

Tiina ja lapsed

29.05  Kuna mind täna SVFis majandamas ei olnud, siis pole mul Eline kokkuvõttele midagi suurt lisada, ainult nentida, et on väga hästi, et meil nii tublid inimesed SVFis tegutsevad! Kuid eks lugeja loe ja veendu selles isegi, minu poolt kaunist õhtut! :

Õhtust,

Nii palju on toimetada veel täna ähtul, hakkan abikaasale torti küpsetama…..pingelangus peale eksamit ja tunnen, et olen väsinud. Hommikul kohtusime Gerlyga SVF-is, jõime teed ja pidasime veidi päevaplaane. Mina sõitsin siis linna kooli eksamiks valmistuma, Gerly jäi SVF-i stangesid korrastama, kaupa hindama. Tänased annetajad Viive Hänni, Malle Jaakson, perek Vahtmäe.

Mitmed abivajajad on kontakti võtnud, sooviga saada veidi suvisemaid riideid, loodame, et leiame kiirelt aega sellega tegeleda. Ka homme on vist veidi aega meil abiks Eli, ehk jõuame kahekesi. Täna toimetasid nad Gerlyga koos, päeval käis Inge lillede eest hoolitsemas ja Aili Pikkof astus läbi. Lapsi olid ka mõned kohal olnud. Homme on Kahro sünnipäev, aga ta ei saa vist tulla, nii olevat nad täna teed joonud ja präänikuid söönud.

Mina tulin linnast tagasi, veidi pettununa, kuna eksam ei läinud eriti hästi, kuid töö ootas ja muud mõtted viisid mure ära :) Otsisime Gerlyga veidi pidulikumaid riideid välja, mida on küsitud. Täna õhtul enne sulgemist hakkasime homseks Jõhvi sõiduks kaupa laadima, et hommikul end ära ei väsitaks ja saaks kiiremini minema. Loodan siiralt, et neil läheb sõit hästi ning koha peal on abilised vastas, kes aitavad kauba maha laadida. Mehed läksid järelkärusid tooma autodele ja meie Ubuntuga hakkasime musti suuri kotte õue vinnama. Saadan foto ka, milline see kuhi oli :) Igatahes jäi pisikese ruum kottidest tühjaks, nüüd seal vaid pappkastid, üritan ka need ära sorteerida, kuid juba on uued kuhjad ootel, teises poeruumis on juba 20 uut musta kotti kokku pakitud…..

Inglistelt pakuti meile mööblit, tume riidekapp ja hele sektsioon, helistan homme üle ja uurin veidi asja. Üks pere andis meile ka nimekirja just, sooviga omandada sektsioon, ehk saame kaks inimest omavahel ühendada.

Eline

30.05 Alustan tänase päeva kirjeldamist Eline kokkuvõttega, kuna ise SVFi lõunapaiku jõudsin, nii et – Eline, siis mina.

Tere,

mõned read minu tänasest poolikust päevast. Vabandused, et nii hilja, aga sain oma toimetustega valmis alles nüüd. Eile unustasin mainida, et meile annetati korralik naiste jalgratas. Suur tänu, sellele leiame kindlasti kiirelt omaniku.

Tänased annetajad Aia Kajalainen, Riin Maiste. Tänud!

Hommiku esimesed külastajad olid kaks suuremat kasvu meesterahvast ja nad olid väga õnnelikud, et meie poekesest endale ühtteist selga-jalga leidsid. Kiidan aga takka, meil on tõesti hea pood.

Meie vabatahtlikel, kes Jõhvis käisid, oli toimekas päev. Sõit läks hästi, tagasi tuldi aga hoopis Viljandi kaudu, kuna Olustverest midagi meile asemele toodi :)

Ühele abivajajale leidsime täna lasteaia kevadiseks lõpetamiseks pidulikud kingad, ühele perele sain anda veidi toiduabi. Ning üks õnnelik käsitööline, kes kauneid kaltsuvaipu koob, päästis meid 4 kotitäiest vanadest T-särkidest, temale on see kulla väärtusega materjal, meie jaoks prügi, kahjuks. Seega võit-võit olukord ja tuju hea mõlemal poolel.

Eline

Kui mina SVFi saabusin, oli parasjagu rahvast liikumas palju. Ostjaid, aga ka abivajajaid. Ühele naisele, kes hooldekodus elab, saime anda suvekingad – heledad ja tumedad. Naine oli rõõmus, kuna polnud kuskilt parajaid kingi leidnud. See on see, et vahel ei saa inimesed uusi kingi jalga pannagi, varbad on muhklikud jne. Siis ongi parem, kui king eelnevalt kantud on. Vähemalt nii meile on öeldud, ja ju see ka tõsi on. Igaühel omad mured.

Lapsed saabusid järgemööda. Ka Kahro, kellel 29.05 sünnipäev oli. Eline ruttaski kohe torti tooma, meie aga panime tee aurama. Istusime ja olime kõik veidi Kahro sünnipäeva meeleolus, Kahro aga meie kingitustest ja tordist ja sõnavõttudest väga liigutatud.

Mõne aja pärast saabus Mariel, kellel samuti hiljuti sünnipäev oli, tema sai 10! Taas kook ja  tee ja kingitused. Meie poolt nukk ning puzzle, mida ta oma nooremate vendadega koos kokku panna saab. Paistis, et tüdrukule kingitus meeldis, oldi üsnagi elevil ja rõõmsas tujus. Tore. Lapsed sõid ja mängisid omavahel, kes ja mida. Kuna minul arvuti juures taas palju tööd ja tegemist oli, siis ei saanud ma suurt osa võtta.

Aga jalgratas, millest rääkis Eline, et see annetati, sai ühele tüdrukule, kes niiväga ratast on soovinud. Hinded on tal head, aga…  Leppisime siis omavahel kokku, et kui veel üks kord temaga kokkulepe meil vett ei pea, siis minutipealt jalgratas tagasi tuuakse. Sellega oldi päri ja nii ka teeme. Kuna selle pere lastega on meil alatasa jama, lubatakse tulla, teha, olla, ja siis – ei kuskil.

Eile ka õpetaja Luule ootas üht last, kellega oli tund kella 15.30ks kokku lepitud, lapsel ripub kaelas suvetööle jäämine. Kuid last ei ilmunud. Selle lapsega oleksid asjad praegu teisiti, kui ei oleks ta meil alles kuu aega tagasi käima hakanud. Kui ei olda harjunud tööd tegema, sest kodus mitte midagi ei nõuta, siis võtab harjumine aega. Nii palju oleme saanud, et laps on kohustusliku raamatu nüüdseks läbi lugenud.

Nii, mis veel. Kuna meil reedel viimane “Hariv õhtu” toimub, joonistasid lapsed külalistele ka tänukaarte. Anu pani ette, et joonistaksime veidi rohkem,  juhuks, kui peaks üllatuskülalisi tulema. Väga õige ettepanek Anu poolt, sest tõesti, mine tea! Nii siis joonistatigi kaarte kohe hea varuga, mille järgi võiks vähemalt umbes 6 üllatuskülalist saabuda. :)

Ka Inge astus õhtul meie juurest läbi, ning viimane ostja lahkus kl 18.10 – vabandati sellega, et meil pidavat hirmus huvitav kaup olema, aeg kuluvat märkamatult. Aga ei ole sest suurt lugu, sest ka me ise olime  veidi pikemalt kohal – nõud pesta jne.

“Ubuntu” helistas (olles teel Jõhvist Raplasse, aga läbi Olustvere) Olustverest, et sealne Tehnika- ja Maamajanduskool olla meile annetanud kaks narivoodit. Väga vajalik annetus, ühele voodile on juba omanikud olemas, kaks poissi. Kuid täname Pillet ja tema ema, Karina Pärli, kes meile Olustvere võimalusest teada andis ja tänu kellele annetused meile tehti. Ja tänud ka tänastele teelolijatele, kes Jõhvi abi ära viisid. Suured, suured tänud!

Saime kokkuleppele ka Rapla Talupoega, et saame hea hinnaga kartulit, kapsast ja muud tarvilikku, mida ühepajatoiduks vaja läheb. Laupäeval läheme pikale bussiretkele peredega, Põhjarannikule. Toidu on lubanud meile valmistada taaskord Jane Aljasmäe. Ka “Mamma” maasikamoosiga pannkoogid ja singileivad reisivad meiega kaasa, arvatavasti kibeletakse neid kohe ära sööma… Kuna lugu on nii, et nii mõnigi matkale kaasatulija ei ole kodus hommikust söönudki, jagame juba bussis alustuseks võileibu jms.

Laupäeval toimub meie õuel ka kirbuturg, kes soovib osa võtta, on teretulnud!

Tänaseks kõik. Head olemist!

31.05 Ongi jälle kuu läbi saanud – palju tehtud, palju jõutud. ´Teagi kohe kust alustada… No vast ikka tänasest kõigepealt. Mina täna SVFis ei olnud, oli mul hoopis Tallinnas kontsert ning eks ikka ole nii, et kui esinemine ees ootab, tuleb selleks kodus ka ettevalmistusi teha, nö “oma aeg” võtta. Kontsert toimus Tallinnas Jaani kirikus, ja selle korraldas Inara Eichenbaum, Läti suursaadiku abikaasa. Kontsert oli mõeldud perede toetuseks, kelle lapsed autistid on. Ja armas lugeja, kui kaunis see kontsert oli!

Kes esinesid? ISE laste käsikellade ansambel, Eesti Diplomaatiline Koor, Eestis elavate lätlaste koor, Arsise Kellade Kooli ansambel, Rosa Maria Chicco Ferraro (Itaalia suursaadik), Victor Guzun (Moldova suursaadik), ETV tütarlastekoor, Gruusia tuntud meesansambel “Georgian Voices”, NUKU Koor, Estonia Seltsi Segakoor, ühendkoorid ja ka mina laulsin klaveri saatel mõne oma laulu. Kuidagi väga hea õhustik tekkis seal kirikus,     esinejad tõesti laulsid südamest ja südamesse kontsert vist ka läks, kindlasti jääb pikaks ajaks meelde nii esinejatele kui publikule. Soe ja armas üritus.

Muidugi paljud teavad Jaani kiriku õpetajat, Jaan Tammsalut. Kes mitte, tasuks meelde jätta ja minna teda vahel kuulama. Sest! Minu arvates pole Eestis just kuigi palju kirikuõpetajaid, kes nii avatud silmavaatega oleks. Aga, täna kinkis ta mulle ka oma raamatu “Vaimulikud mõtisklused”. Sirvisin seda juba kirikus. Siin üks lõik sellest raamatust:

“Üks rändur oli teel. Ta läks – aina edasi. Ei olnud tal aega rõõmu tunda ega põigata kõrvale oma teelt rohu ja lillede õitsemise, puude kohisemise ja rannale rulluvate lainete juurde. Juba ammu ei võtnud ta aega, et vaadata pilvede sõudu, tähistaevast, lume langemist, lainetavat viljapõldu või ligimese silmi. Ta arvas, et peab vaid minema, kartis, et ei jõua muidu pärale. Tee ääres oli neid, kes palusid abi, kuid minejal oli kiire. Tee ääres oli neid, kes nutsid, mineja aga läks ja minemine tegi talle head, sest peagi ei kostnud ta kõrvu ka vaikset nutuhäält. Keegi püüdis talle midagi öelda, viitas käega sinna, kust ta oli tulnud, aga mineja vaid läks. Tuli õhtu, mil mineja väsis, väsis surmani oma pidevast minemisest. Keegi oli tee ääres ja ütles minejale, et kohast, kuhu ta tahtis välja jõuda, on ta juba väga ammu mööda läinud, ja see, kelle juurde ta kiirustas, oli seal, kus olid abipalujad ja rohi ja lilled ja kohisevad puud ja randa veerevad lained ning pisaraid valavad vaevatud. Ta oli kõiges, millest mineja oli mööda rutanud. Liiga kaugele oli läinud ta, liiga hilja oli ta taibanud.”

Nüüd aga Eline kokkuvõte tänasest päevast:

Tere,

tänane hommik algas ka toimekalt. Rain tõi SVF-i ära 2 narivoodit, mille nad eile Jõhvist Olustvere kaudu koju sõites autole laadisid, lisaks tekke, mõned vaibad. Avasin hommikul poe kell 10.30, käisin enne seda meie kalli kunstnikuproua Aili Pikkofi näitus-müüki kaemas. Viisin talle ka kimbu piibelehti, mis hommikul vara vihmamärjast metsast sääskedega võideldes talle korjasin. Ja tead, need on ta lemmiklilled.

Näitus oli tore, kaunid, erksavärvilised on tema kunstiteosed-keraamika, siidisallid ja -maalid. Nii mõnegi riputaks koju seinale. Kultuurimajast lahkudes jooksin kokku Tõnisega, ja meenuski, et tal täna sünnipäev, suisa 40. juubel. Suurest ähmist ei saanud muud suust, kui et-Sul on täna see palju õnne päev :), soovisin kõike head. Tagasi tulles ootasid mind esimesed külastajad juba ukse taga, rõõmsalt avasime koos poe ja asusime tegutsema, kes päeva alguse toimetusi tegema, kes ostlema.

Mõne aja pärast kuulsin tuttavat muusikapala, üks noormees oli avastanud meie SVF-i klaveri ja mängis sellel usinalt – väga kaunilt kõlas – Kuupaistesonaat – mind valdas meeletu igatsus ja nostalgia, mängisin seda kunagi oma muusikakooli klaveriõpingute 5. aasta kevadel ja sealtmaalt minu muusikakooli õpingud katkesid, sest kange pubekas tuli peale….

Toomas, üks meesterahvas, kes talvel meie juurest abi sai (mäletad, aitasime tal mingi saeketi ära parandada ), käis täna ja ütles, et üürib Raplas korterit, kus aga midagi peale diivani sees pole. Otsisin talle voodipesu, ühe vaiba, andsin veidi toiduaineid ja purgiga kohvipuru, ahjaa söögilaua leidsime talle ka. Tal oli väga hea meel, ütlesin, et astugu aga ikka meie juurest läbi, kui miski mure, või siis ka rõõme jagama. Ta ütles, et on tasapisi jalad alla saanud, lootis küll, et hakkab kiiremini paremini minema, aga ta oli täitsa kaine ja palju paremas konditsioonis kui talvel.

Ja siis, äkitsi astus läbi Erika Paasmaa (Kohila, heategevus? olid mu märksõnad peas), ja ta tõi meile autotäie kaupa, põhiliselt riideid. Ka Anne Helme astus läbi, sooviga leida meilt mõni pesukauss või titevann-ja muidugi leidsin talle selle suure vanaaegse, kollase…. nimelt on ta aidanud üht Eidapere peret, kus ka 6 last kasvamas, et nende lapsed saavad tema juures saunas käia, lihtsalt pesupalidest oli puudus. Oh seda laste saunapidu nüüd!

Tänased annetajad Marili Kahari ja tema tagasihoidlik sõbranna. Tänud ka meie püsiannetajatele, kui nii võib öelda!

Täna tegin natuke pattu, sulgesin uksed peale kella 17, sest mu peret oodati Lelles lasteaia lõpupeol. Sildi panime ilusti uksele. Maria aitas mul päeval selle lasteaeda lõpetava lapse jaoks kena kaardi teha, tegime siis kahepeale ja päris vahva tuli.

Meie Roosi nukumaja on täitsa omaette atraktsioon, küsitakse palju, kas tõesti meil ka selline asi müügis on. Kahjuks mitte, see on väga kaunis kingitus SVF-i lastele, küll aga võivad pisemad preilid emade-vanaemade ostlemise ajal tulla seda uudistama. On aru saada, et kuu lõpp pitsitab inimeste tengelpungasid, nii mõnigi ilus riideese ootab oma omanikku leti all :)

Homme tuleb meile appi vabatahtlik Tiina (minu sõbrants, kes ka eelmisel nädala aitas ladusid korrastada ), tule siis kui jõuad :)

Eline.

Homne päev saab olema tihe! Mina kl 10. 30 laadimas Rapla Talukauplusest kaupa peale: 14 kg kartulit, 10 kg kapsast, 8 kg porgandit, 8 km kaalikat, 3 kg sibulat jne, jne. Ülehomseks ühepajatoiduks. Ja Talupoe peremees, Peeter Antson lubas meile teha hinnaalandust. Väga kena, sest seda me ka päriselt vajame. Siis! Lähen edasi Alusse, “Mamma” annetab meile 100 maasikamoosiga pannkooki ning 100 singivõileiba! Suured tänud “Mamma” juhtkonnale! Saabun SVFi siis peale käike, 12 paiku. Küll saab homme olema meie tavaline tööpäev, ent valmistume samas ka “Harivaks õhtuks”, tulevad ju meile külla Lembit Peterson ja tema kaaslased. Meenutame Juhan Viidingut, kellel homme 64 sünniaastapäev on. Nii et, tegemist meil jagub!

JA! PALJU ÕNNE TÕNIS VAIKILE, KELLE TÄNA 40 TÄITUS! KÕIGE PAREMAD SOOVID MEILT KÕIGILT!!!

Aga nüüüüüüüüd – maikuu kokkuvõte:

Abi andsime sel kuul kokku 25-le perele, nii toidu- kui esemelist abi.

Õpetaja Luule kohtus lastega, kel koolis õppimisega probleemid on, kolmel korral. Oleks kohtunud viiel korral, aga lapsed jäid tulemata.

Õpetaja Martin õpetas lastele sel kuul kahel korral jalgpalli, kuid kahjuks pidi ta nüüd vahepeal Austraaliasse sõitma!

Märjamaa SVFis toimusid sel kuul 14 päeval lastele tunnid.

Rapla SVFis õpetas moekunstnik Reet Aus kolmel korral Rapla Ühisgümnaasiumi 11R õpilastele moega seotud nippe ja teadmisi. Rapla SVFis toimusid ka muud huviharidustunnid, nagu ikka alati meil töö käib.

Toimus esimene kevadine kirbuturg “Saagu Valgus”, paljude esinejatega. Ka moeetendus “Vana moodi” viidi läbi just meie esimese avakirbuka raames. Ning ETV oli samuti kohal.

Meil käisid visiidil Rapla kristlikud kogudused.

Meil käis kaks Soome delegatsiooni – Nurmijärvilt toimekad naised ja ülesoomeline heategevusorganisatsioon “Soome Ärimeeste Ühing”. Mõlemaga saime headele kokkulepetele.

Meil käis delegatsioon Jõhvist, asusime koostööd tegema. Juba teemegi!

Meid aitasid sel kuul paljud, paljud tõid annetusi, paljud ostjad ostsid – seega toetasid meie tegevust! TÄNAME SIIRALT KÕIKI! Erilised tänud Marianile vaaside eest, sest seoses tema suurepärase annetusega plõksus meie peas põlema tuluke, nimega – MUUSEUM!

Meid aitasid sel kuul ka paljud vabatahtlikud! Kõigile suurim tänu ja head soovid SVFi poolt! PAI kõigile.

 

 

 

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.