SVF, Siiri päevik – märts 2012

01.03 Neljapäev. Mina täna kodune ja arvuti taga, SVFis olid Eline ning Nansy. Hommikul saabus mulle saaguvalgus meilile pilt, mille soomlased eilsel lõunatunnil SVFis pildistasid – ordeni üleandmine, nimelt. :) Nüüd peaksin küll siiagi selle üles panema, kuna vaeva on ju nähtud, et see mulle meilile saabuks. Viellä kerrän KIITOS, kuvasta. :) Aga ma ikkagi teen nii, et seda üles ei pane. Eilsest ordeni pildist juba aitab küll. Ilus orden ja veelkord tänud.

Täna sai üksjagu asju aetud, kirjadele vastatud jne. Rootsist tuleb kirju, mis ja kuidas seal meie toetuseks käimas on. Võtab ettevaatlikuks… Samas, kui laieneda julgust ei ole (mis tuleneb peamiselt sellest, et sellele tööle ju ülikeeruline sobivaid inimesi leida on) , siis ei tule ka neid õigeid inimesi. Kui kellelgi nüüd tekib huvi, kuidas oma maakonnas sarnane tegevus käivitada, tuleks meile teada anda, saaksime omavahel koostööd teha.

Nansy kirjutas tänase kohta:

Hei,

hakkame vaikselt otsi kokku tõmbama ja kirjutan tänase päeva ära, siis saan Anu ja Marieliga rahulikult sõnamängu edasi mängida ja koristada :)

Tänased annetajad meil: Kätlin Sala, Reene Luige ja Liane Raadik (tema on ka varem annetanud). Liane Raadik on Marteni rühma kasvataja ja andsin talle kaasa ka Puhhi kaarte ja kleepse, Naksitralli lasteaeda. Samuti sai Puhhi kaarte ka varsti avatav lastehoid Raplas, nemad lubasid meile ka tuua näitamiseks,
kui miskit nendest valmis meisterdanud.

Üks abivajaja pere käis ka meil täna, vaatamas mööblit, homme plaanis ära viia. Ljuda oli ka samuti kohal, Mariel lõpetas oma SVFi logoga padja ja Anu sai omale uue poekoti :) Karl käis ka korraks läbi ja andsime sünnipäevakingituse kenasti üle.

Lõuna ajal, kui lapsed tulid, tegime poti täie purgisuppi ja leiba
kõrvale ja kõhud olidki täis. Eline toimetas täna kõrval ruumis ja
ostjaid käis meil ka täna päris ilusti. /… /

Märjamaa huvihariduse naised käisid ka meil külas, sind otsimas. Ära minnes andsime neile kaasa pliiatseid, vildikaid ja muud alustuseks :)

Mõningad küsimused veel Ljudalt, kas Violante Mööblist vatiini saab? Neil pidavat olema selline õhulisem vatiin.

Veel, kuna on tulemas õpetajate streik, siis mis me teeme oma lastega? Peaks miskit välja mõtlema, et kui seda päeva neil siin sisustada, kindlasti enamus veedavad puhkepäevad koolist siin.

Egas rohkemat polegi miskit, homme näeme!

Pai,
Nänsu

Kuna, pinguta kuidas tahad, pole mul täna õnnestunud Märjamaa õpetajat, Tiinat, kätte saada, siis kirjutan igaks juhuks siia teate nüüd, lootes, et Tiina seda loeb, et  – ootasin teid eile SVFis, nagu kokku lepitud oli! Või nagu jutt oli, siis olen kohal ka reedel e. homme. Igatahes nüüd ütlen: homme olen terve päeva majas ja valmis rääkima, kes rääkima tuleb ja muid asju ajada saame ka. Märjamaale läheks homme huviharidustarvikuid ostma, kui kohale tuleksite! Ootan homme.

02.03 SVFi hommikul jõudes oli Nansy juba seal ja toimetamas, kaup edasi-tagasi kahe ruumi vahet, nii Nansy tõesti kõvasti tööle pihta pani. Mis seal kõik, eks ole selge – pakitakse abi teistele maakondadele ning oleme ka otsustanud, et 10. märtsil toimub taas suur hinnaalandus ja väljamüük meil, SVFis. Kolmapäeval, 7 märtsil, on aga Elinel plaanis teha Lelles SVF väljamüük. Pange siis tähele, keda asi huvitab.

Ka Aili Pikof oli meil, toosama kunstnik, kes tihti meilt läbi astub. Meie lehelugeja juba teab. :)  Mina teda täna esimest korda kohtasin, oli meil tore koos kohvi juua ja kunstist rääkida. Ailil on Tallinnas näitus tulemas, oleme sinna palutud, aga millal, see selgub millalgi… lähiajal. :)

Hommikul tuli ka üks mees, kes meilt ka ise korra abi palunud, seekord olid tal hoopis meile asjad kaasas. Annetused olid leitud tal oma talumaja kõrvalt, vanast aidast – nipet-näpet kangastelgedele, nõukaaegsed viltsaapad (ent täiesti kandmata) jms. Täname!

Ja siis tuli naine, kes kunagi Raplas elanud, seejärel töötuks jäänud, siis “nuga seljas” ära kolinud (nuga sellepärast, et töötuks jäädi “üsna inetul kombel”) , siis ennast ühel Eestimaa saarel hästi üles töötanud ja nüüd taas tagasi Raplasse kolimas. Naine on varemgi meile annetusi toonud, seekord oli tal kaasas 10 pääset SVFi lastele, nimelt tuleb 16.03 Rapla Kultuurikeskuses etendamisele näidend “Tuhkatriinu”. Vot niisugune tavatu annetus meile taaskord ja nüüd vaatame, kellele pääsmed anda. Tahaks mõne lapse ka kaugemalt kutsuda, aga kas nad tulla saavad, see on küsimus – laupäevasel päeval on transport maapiirkondades ülihõre, kui üldse. Igatahes täname aga annetuse eest! Ja soovime ikka jõudu ning edu edaspidiseks.

Siis tuli naine, kes hulgaliselt meile lõnga ja mulineesid kinkis, ka tema ei soovinud nime avaldada, lihtsalt Sirje Raikkülast. Aitäh meie poolt!

Siis tuligi Tiina Märjamaalt, kelle mobiiltelefon kahjuks jukerdama kipub. Temaga panime kokku huviharidusmaterjale, lisaks eilsele leidsime veelgi lisa, mida Märjamaal tarvis on. Ning külastasime ka kontorikaupade poodi, kust ostsime pintsleid, guaššvärve, värvilisi pabereid, pliiatseid jms. Kokku 79 € eest. Oleme nimelt avamas Märjamaal nüüd kolme huviharidusklassi korraga: laulmine, näitlemine, kunstiklass. Õpe saab toimuma osaliselt ka suvel. Märjamaa uus raamatukogu andis meile selleks tegevuseks tasuta ruumid! Ja mina selle eest väga tänan, kuna raha kokku hoidma me peame. Nüüd 12 last on end juba registreerinud, küllap lisandub veel, vähemalt loodame. Ja loodame, et leiame võimaluse ka nende laste toitlustamiseks, see on osadele neist väga oluline.

Nagu lugeja teab, sihtotstarbelistelt kontodelt, kuhu annetatakse raha, sealt me muuks ei kasuta, ainult huvihariduse arendamiseks. Ja seetõttu on nendel kontodel iga sent oluline. Poe poolelt saame müügiga nii palju raha, et veame ots-otsaga kokku oma majandamise ja tegevuse Rapla SVFis. Seega kutsun üles annetama raha 22ga lõppevale kontole, millest me just ise huviklasse avame+toetame ja lastele ka nende muud huviharidust kinni maksame.

Ootaks ka valdadest inimesi, kes oleksid võimelised ise klasse eest vedama! Võtke meiega ühendust, palume, ehk saame midagi uut algatada. Olen seda mitmel korral siin kodulehel ka öelnud, kui ikka endal initsiatiivi ei ole, siis pole ka meil lihtne midagi korda saata.

Täna helistasin ka Valga linna, püüame ka neile üht-teist tarvilikku anda, voodilinu, riideid jne, jutuajamine oli asjalik ja varsti saabutaksegi abi järele. Vastseliina aga vastas, et momendil abi tarvis ei ole, ei ole ka kuhugi seda paigutada, kuna ruumi selleks pole. Vastseliinaga oleme juba seotud olnud, kui abi peaks seal tarvis olema, võib alati meie poole pöörduda. Vastseliina vallavanem tõi meile isegi šokolaadi! :)

Täna astus meilt läbi ka Leili, üle pika aja. Siiski kauaks ta lobisema ei jäänud. Lapsed juba tulidki ja meil tegevus käis, joonistati visiitkaarte, seekord vanadele nõukaaegsetele postkaartidele – et ühelt poolt siis lilleline või mis parasjagu kaardil on, teisel pool meie kontaktid.

Veel üks asi. Täna tegi üks Rootsist pärit inimene meile meili teel ettepaneku, et nad teeksid Rootsis webüleskutse, et rootslased meile raha annetaks. Ma palusin seda mitte teha… Kui keegi just ise tahab annetada, siis loomulikult me oleme tänulikud, kuid niiviisi välismaalastelt küsima minna oleks piinlik. Seda enam, et me ju eduka riigi mulje jätnud oleme… Ei midagi. Tuleb meil endal oma valupunktidega hakkama saada.

Tänaseks kõik. Head algavat nädalavahetust.

03.03 SVFis oli täna Nansy. Siin tema kokkuvõte päevast:

Hei,

tänase ilusa päikselise päeva kohta SVFis ka natukene.
Lapsi oli meil täna palju! Anu, Karina, Karl, Britsu jnejne. /… / Lapsed vorpisid päev otsa aga meie visiitkaarte. Mina aga sebisin poe poole peal, alles nüüd saan hinge tõmmata:)

Poe poolel liikus täna tõesti palju rahvast ja uudistajaid. /… / Super! :) Annetajaid oli 2, mõlemad meile ka varemgi annetusi toonud. Täname!

Üldiselt olen ma tegelikult väsinud natuke ja hakkangi nüüd koristama, et ruttu ruttu koju saada ja puhata:)

Ilusalt palju päikest kõigile!

Pai,
Nansy

05.03 Mulle kuidagi on hakanud kumama, et meie lugeja jälle näljane on. :) No siis tuleb pikemalt täna kirjutada. Soovitan võtta tass teed kõrvale ja veidi aega leida.

Kõigepealt SVFist. Käisin täna ka ise sealt läbi, oli mul Tallinnas kl 14 pikem jutuajamine Raadio 2-s, sealt Raplasse jõudsin ammugi peale lõunat, kuid lapsi oli meil täna palju! On näha, et talveuni hakkab üle minema – Karl oli väga lusti täis ja kõik tüdrukud ka. Aeti omi jutte ja oldi rõõmsad. Kuid tegin lastele ettepaneku hakata vargsi valmistuma suveks, nad ju saaksid meie tulevastel kirbuturgudel omatehtud asju müüa ja natuke taskuraha teenida. Sellest mõttest võeti paugupealt kõvasti kinni! Kes lubas hakata kaarte joonistama, kes vaipu valmistama, kes heegeldama, kes tikkima. Kõike saab meil endiselt ju SVFis teha, pole tarvis materjale osta ega midagi tegemise eest maksta, lihtsalt – lase aga kätel käia!

Eline saatis ka kokkuvõtte kogu päevast, selle panen kohe üles, et oleks hiljem mul oma ruumi jätkata:

Tere Siiri,

ma sutike aega püstisemas asendis, siis siruli, sest nina lippab kui mahlakask, meganohu.

Tänased annetajad Kruusimägi Liina/Jaak ning Jääger Karmen (minu teada mõlemad varasemad annetajad). Perekond Kruusimägi tõi mööblit, mänguasju.  Täname väga!

Meie valmistusime nagu ikka, töiseks päevaks. Nansy lõpetas kõrvalruumis kauba sorteerimise, mis müüki, mis ärasaatmiseks. Mina võtsin ette taaskord mänguasjakastid. Külastajaid käis ka päris palju, kes esimest korda ning sattus vaimustusse, kes tuli oma varem kinnipandud väärtkraamile järele;)

Lapsi oli ka täitsa palju, Karlil vist kevad käes ja hormoonid möllavad, naerutas meil neidusid, kohati läksid omadega nii valjuks, et tuli neid korrale kutsuda, sest käituma peab siiski viisakalt.

Nädalisse said saadetud kuulutused, et teavitada ostlejaid laupäevasest soodukast. Kel huvi, põigaku ka kolmapäeval Lelle. Homseks jääb veel plakatite ettevalmistamine ja siis võib nädalalõppu ootama jääda.

Tapalt ikka tullakse kolmapäeval, eks? Aga mis Valgaga saab, millal nad tulevad? Varsti peaks ilmselt siis linna minema linu juurde küsima, kui nüüd suurema koguse ära anname. /… /

Kaunist õhtut ja homseni!

Eline

Jah, Tapaga on kokkulepe, et tullakse kolmapäeval. Ja Valga annab alles teada, millal bussi saavad, ikkagi pikk tee tulla. Nädalisse kuulutused – eks see ole selle kohta, et meil 10.03 taas suur allahindlus ja väljamüük on. Ei ole varasemate ürituste kohta ühtki nurinat kuulnud, pigem ikka head, nii et tasub tulla meile käima ja uudistama. Müüme ju ka vanu nõusid, raamatuid jne. Ja palun väga, õieti me kõik palume, KAUBELGE, KAUBELGE, KAUBELGE!, kuna see teeb palju lõbu ja elu huvitavaks.

Millest ma siis kirjutada tahtsin? Mul on mitu asja, pean aga valima, sest ega kellegi aeg lõputu ressurss ole. Esiteks väike enesekaitselik selgitus siinsetele – omainimestele. Viimasel ajal on ilmunud minuga päris mitu intervjuud erinevais väljaandeis. Need on sattunud jupikaupa ka arvutivõrku. Mulle teatati nüüd, et minu nime all on avaldatud kommentaare mu enda artiklitele. Ma aga pole ise midagi kommenteerinud, kuna ei tegele üldiselt selliste asjadega. Vaid kahel korral olen kommenteerinud Delfis ühiskonnateemalisi arutelusid, üks neist oli… ise ka ei mäleta enam, väga ammu ja teine nüüd, kui tuli kõnelusse 16 aastaste noorukite kaasamine valmistesse. Kui keegi leiab minu nime all midagi muud, siis pole see minu kirjutatud. Lihtsalt ütlen. Muidu on nii, et ohoh mis ta räägib, aga tegelikult pole minuisikuga ega mõtetega seal midagi pistmist. ..Loodetavasti ACTA ka seda valdkonda oleks korrigeerinud. Minu arvamus on, et kogu kommentaarium vms peaks olema võimaldatud inimestele osalemiseks ainult id-kaardi lugeja kaudu, teisisõnu, et ei oleks võimalik varastada teise inimese nime ja selle all esineda.

Samas on asju, kus võib-olla tõesti ei ole soovitav enda nime avaldada, (kriisikolded nt, et on tõesti tarvis abi ja maailma teavitada jne) olgu siis kasvõi mõni üldine hädaabi aadress, kuhu saab anonüümselt infot saata ja üles panna. Nii palju sellest teemast.

Lugesin oma arrrrmsal puhkepäeval, laupäeval, üht raamatut, mida ka kunagi varem juba lugenud olin. Võtsin lihtsalt kätte, et niisama sirvida. Avastasin selle sisemiselt tagakaanelt, et olin märkmeid teinud, muidugi iseenda jaoks. Aga kuna need nii paljutõotavad olid, selles mõttes, et pea tööle panid, siis avaldan paar neist teilegi.

1. “Tugev mitte enda jõu, vaid teiste nõrkuse tõttu”

2. “Seadus riiklike väljapressimiste kohta.”

Ehkki need kaks lauset olin toonud välja erinevatest peatükkidest, minu tagakaanel olid nad aga kõrvuti ja tekitasid lugedes väikse päevakajalise mõttekäigu: riiklikud väljapressimised on riigi nõrkus vaieldamatult, või? Siis kas niisugustele nõrkustele viitamine on tugevus või nõrkus? Sellele tuleb natuke mõelda ja endamisi omagi käitumine üle vaadata. Ning, et kuna inimene ise ei peaks/saaks ennast sellistele asjadele viidates tugevaks ülendada, selleks peakski olema reguleeriv seadus. Meil on küll mõni sedalaadi seadus, nt korruptsioonivastane seadus jt, aga Eesti Energia käitumist (viimasel ajal päevakorraline) pean ka mina riiklikuks väljapressimiseks, eriti kui mõelda tõesti noile liitumistasudele, mis absurdselt kallid on, ega tekita tahtmist liitudagi. Aga kuhu sa lähed? Aga siis ongi ju väljapressimine. Riiklik.

Veel. Facebooki Saagu Valgus lehel ma kutsusin üles kirjutama lugejaid ühiskondlikel teemadel, ma paneksin üht-teist üles siinse kodulehe “Oluliste sõnavõttude” alla. Kui just päris ulme ideid ei saadeta. Olge head, võtke sõna, minu meilile tuleks siis saata.

Ilusat tee joomise lõpetamist!

06.03 Teisipäev. Taas pakun välja, et tass teed kõrvale, ingveriteed – soovitan, kuna lugemine tuleb natuke jälle tavapärasemast pikem. Hommikul kl 9.30 jõudsin SVFi, Eline oligi juba seal ja päev korralikult käima tõmmatud. Istusime natuke, Elina jõi teed, mina kohvi, vaatasin kiirelt meilid üle ja siis Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumisse, kuhu olin kutsutud seoses eelseisva emakeele päeva tähistamisega.

Auditoorium oli tore, inimesi palju ning teemaks “MTÜ Saagu Valgus – ajalugu ja tänapäev”. Õpetaja Mari Sepp, kes tõeliselt armsalt boheemlaslik inimene on ja kes emakeele ning kirjanduse õpetaja on, ja kes ühtlasi mulle külla tulekuks ka ettepaneku tegi, oligi ka ise nö lõunatunni läbiviijaks, esitades küsimusi ja juhtides jutuajamise kulgu. Väga meeldiv vestlus oli, avasin veidi ka meie tegevuse tagamaid, rääkisin meie põhimõtetest, tööst, kohustustest ja vastutusest samuti. Huviharidusest rääkisin eraldi ja selle vajalikkusest. Kokku kestis meie kohtumine vist isegi üle kahe tunni,  ilma laulmata mind tulema ei lastud. Eks kuulati siis minu madalat “kraaksumist”:) + häälest ära klaverit natuke aega ja, umbes nii – paari laulu jagu. Kombinatsioon võis huvitav olla, ei vaidle vastu. :)

Õpetajate toas arutasime aga asju edasi. Õpetajad mainisid, et neil on paljude õpilastega usalduslik suhe, tullakse vahel omi asju rääkima või nõu küsima, mõnikord ei jätku bussipileti jaoks raha jne. Et ikkagi abi antakse, oli liigutav kuulda (õpetajad ju just streigivad, et palgad väikesed…) Ehkki, meie SVFis oleme juba omamoodi harjunud sellega, et hädas ikka aidatakse, näeme ju iga päev inimesi, kes tulevad ja annetada tahavad jne, liigutus selle koha pealt on juba hingele nö. tuttav asi, ikkagi mõjus õpetajate jutt ja hoiak kuidagi… eriti soojalt. Muidugi oli ka tegu heade, “vana kooli” õpetajatega.

Siis tagasi, teel ka postimajast läbi, kust taas Inglismaalt saadetud paki käte saime, mille eest suur aitäh Marianile!, ja edasi SVFi. Sealt aga edasi Violante Mööbel OÜsse, nüüd lõpuks võtsin ette viia kohale kaunis, mustapunasekirju kaltsuvaip, mis juba mõnda aega tagasi Kehtna Käsitöötoa poolt valmistatud oli ja mõeldud mööblitööstusele tänutäheks annetuste eest. Pluss! Viisin ka Hanneli õmmeldud käekoti, seegi võeti rõõmuga vastu ning paistis, et meie tänu neile ka meeldiva üllatuse kinkis.

Siis tagasi SVFi, kuhu juba lapsed taas kogunenud olid, lihtsalt – igaüks siis, kui sai ja tahtis. Nansy ja Eline tegid aga tööd, valmistuti homseks Lelle suurmüügiks ning laupäevaseks SVFi hinnasulaks samuti. Nüüd Eline tänane kokkuvõte:

Õhtust, Siiri!

/… /,

minul pea kui kärbseid täis, uimane on olla, aga üritan oma tegemised tehtud saada, sest homme peab parimas vormis olema, et Lelles müüki teha.

Tänased annetajad Aili Tammeveski, perekond Riidak (tõid hulganisti kauneid nõusid) ning üks inglisepärase nimega proua tõi beebiasju-kõhukoti, riideid. Suured tänud teile kõigile!

Täna leidsime oma rõõmuks postkastist ajakirja Kodu ja Aed märtsinumbri, kus ka meie asutusest juttu oli ning postkontorist saabus veel 1 pakk, kus sees soe jope, natuke magusat ja mõned ajakirjad, aitäh!

Täna meisterdasime valmis plakatid, mis lähevad laupäevase müügi reklaamiks üles kauplustesse ning bussijaamadesse Raplas ning lähistel.  Nansy koristas ladu, kõrvaklapid peas ning ehmatas igal korral, kui teda otsima läksin, et mõnest ideest v vajalikust tegevusest rääkida;)

Mina üritasin end ka nohu kiuste vajalikuks teha ning otsisin laost meile SVF-i riputamiseks sobivaid kardinaid. Britsu jõudis mulle selle ajaga oma tegemistest-toimetamistest veidi rääkida, meil oli tore. Tõime ukse tagant tuppa ka ühe kapikese, mille sahtlitesse saab ära panna laste joonistamistarbed, siis igal ajal võtta-kindlast kohast.

Aitäh abilistele Rainerile ja Rainile, kes järjepidevalt meie juures muskleid treenimas käivad ning raskeid riidekotte ühest ruumist teise toimetavad.

Hoidke siis pöialt, et Lelle inimesed mind homme üles leiavad ja soodsaid oste sooritama tulevad!

Mett ja teed ning kõike muud head!

Eline

Koju jõudes tuli mitmele kirjale vastata, mis ja kuidas meil ja mida vajaksime jne. Saatsin ka omal initsiatiivil mõne kirja, kus palusin abi, nt ühele tuntud sporditarvete firmale, sest mõnikord neile ju ka praakkaupa saabub, et siis oleks teada, kuhu edasi anda võiks. Ikka meile. Ei ole ju hullu, kui mõnel jalanõul mõni väike kriim peal, peaasi, et terve. Neid asju me müüki ei paneks, kuna nõudlus jalanõude järgi on niikuinii peredel suur.

Siis rääkisin Anne Helmega, kellel täna Eidaperes SVFi huviharidustund oli, ja kust 18 last täna osa võtsid, ja kus väga kenasti kõik laabus, ja mille üle Anne ise väga rõõmus oli, ja mille üle siis ka SVF rõõmustab! :) Aga. Üks poiss oli täna küsinud, et a miks tädi seda nendega teeb, mängib ja aitab asju valmistada ja? Anne oli siis öelnud, et sellepärast, et on ju tore ja et – kas sulle siis ei meeldi? Laps oli öelnud, et meeldib küll, aga natuke naljakas on, imelik lihtsalt.

Täh. Nagu Anne ka ütles, nii mõnigi laps pole üldse harjunud, et temaga tegeletakse. Ja pidid olema toredad ja heasüdamlikud lapsed ka seal, viimne kui üks. Lihtsalt – kes pahandust teeb ja tööd teha ei taha, see läheb ära – selline seadus Annel ja väga õige ka. Kuid pole olnud tarviski kedagi korrale kutsuda ega ära saata. Ssssiuke llllugu – nendime fakti. Leppisime kokku, et aprillis lähen ise ka neile külla ja vaatan üle, mida nad talve jooksul teinud on. Tahaksime näituse laste töödest avada mais niikuinii, siis osad tööd kindlasti ka sealt.

Helistasin ka Tiinale Märjamaale. Reedel on meil nüüd ametlik SVF huviklasside avamine, kl 13.30, raamatukogus. Kes tahavad, võivad tulla õnnitlema, pole keelatud. :) Tiina Tanser on olnud tubli eestvedaja ja ise vägagi hakkamist täis. Nüüd kolm korda nädalas hakkavad olema tunnid, 12 last registreerunud, juba kohalikud ettevõtjadki õla alla pannud. Tahan ära mainida ja tänada ONIAR OÜ juhatajat,  Rein Loel´i, kes annetas raha, et saame osta tordid ja muud suupisted klasside avamiseks. Pidulikuks avamiseks! Märjamaa vallavalitsus on lubanud samuti üht-teist anda ja ilmselt vastavalt meie vajadustele ka edaspidi toetada, ja raamatukogu kohta Tiina eilsest kirjast lõik:

Tere!

Panen meie tänase tegevuse paari lausega kokkuvõtvalt kirja.

ESMASPÄEV 5.03.2012

Täna saime riiuli. Asi hakkab jumet võtma. Jõudsime majja kell 13.00 ning pidime veelkord ruumide osas uuelt juhatajalt nõusoleku saama. Peale telefonikõnet tulevase juhatajaga saime loa-avatud tee, tõsta kappe, tassida laudu ja toole. Tegime Katriniga usinasti tööd. Väga suured abilised, kellele kuuluvad kindlasti meie tänusõnad olid kõik raamatukogu töötajad ning majandustööline. Samuti olid jõuga abiks väikesed lugejad.

Olime tegusasti ametis kuni kella neljani. Tulemus oli super! Ruum ise on juba nii armas ja hubane. Koduseks tööks jäi otsida reedeks sponsor (õpetajate  streigi tõttu peame alustama lastega tööd reedel, reedeks peab avamine jääma ka seetõttu, kuna siblimist huviringi avamisega on palju).

Käisin täna läbi ka kahest ettevõttest, kes lubasid reedeks kringli ja tordi.

/ … / Päikest!

Tiina

Homsest nüüd veel. Homme hommikul on SVFis Nansy üksi, Eline on Lelles – nagu öeldud, ja mina homme plaanin tulla SVFi peale lõunat, kl 15 paiku.

07.03 Nii. Täna siis kolmapäev. Ei muud saa öelda, kui et tegus ja tore päev kõigile SVFikatele! Aga järgemööda. Et kas tee ka kõrvale? Miks ka mitte, võib-olla mõnele kohv. Või hoopis vesi. Maitseid palju erinevaid, kõik nad ilmamunal koos.

Niisiis päevast. SVFis oli täna terve päeva tööpostil Nansy, tema ka Tapalt kohaletulnuile abi kätte jagas. Olime kokku leppinud, et nii linu kui rõivaid kui muudki neile jagame, kõike, mida paluti ja vaja oleks. Oli juttu, et eriti vajatakse rõivaid vanematele inimestele. Loodame, et leiti nüüd meie saadetisest nii mõndagi, kui midagi ei sobi, siis ei sobi – pole siis parata. Oleme aga endast parima andnud ja küllap ikka kõik hästi on.

Tänased annetajad on Helje Õunapuu ja Diana Ivanova. SUURED TÄNUD, nagu ikka alati annetuste eest meie tänulikud oleme.

Helistas mulle hommikul koju, kui just parasjagu mul pea juba peaaegu et arvuti koormuse alla ära mattunud oli – nii palju kirjutamist ja vastamist jne, siis just Nansy traati tõmbas. Et olla käinud meil üks naine, kes olla rääkinud ühest memmest, kes hädas olla ja kellel eriti söögipoolist napib. Nii-nii. Ka meie SVFis seda memme hästi tunneme juba, armas tädike ja üdini optimist. Eelmisel suvel tõi meile metsast tänutäheks mustikaid, maasikaid, seeni, jõvikaid…

Kui SVFi jõudsin, kella kolme paiku, kohe ka tegutsema hakkasime, et memmele abi saada. Helistasime Tõnisele kõigepealt, kes oli nõus kohe homme teda vastu võtma ja nõu andma. Ehk on tal võimalust mõnele enamale toetusele loota. Seda Tõnis homme vaatab. Teiseks helistasime Rapla Punasesse Risti, taaskord. Sirli Arro tuligi mõne aja pärast, kotitäis söögikraami kaasas – toiduõli, tartatangud, jahu, kaerahelbed ja mis kõik veel kotis oligi. Homme saab mammi need meie juurest kätte. TÄNUD SIRLILE ja kogu organisatsioonile!

SVFis oli ka Gerly täna. Lastele, keda oli tõesti palju, õpetati paberlilli valmistama. Väga hurmavad jäid. Homme hommikul läheme ostame lastele krepp-paberit, olgu siis mõne jaoks meie homne SVF paberlillede tsehhiks, neid on kena ju ka naistepäevaks kellelegi kinkida. Samas – täna tehti ka muid asju, kes kudus vaipa, kes valmistas omale karbi jms. Kuna üleskutse tööle on neid tõesti tööle pannud. Nüüd valmistutakse hoolega suveks, et meie kirbukatel omatehtud asju müüa. Ja see on väärt ettevõtmine. Gerly Karule aga palju tänu, et kohale tuli ja lastega päeva veetis ja talle nii omasel, vaiksel-leebel moel, lastele näpunäiteid jagas. Istuti ta ümber nagu naelutatult.

Kuni! Kuni hakkasime võileibu valmistama. Poisid käisid poes, tõid leiba, võid ja vorsti, kurki samuti. Lõpuks söödi nagu söödi, kõik igatahes ära söödi.

Kuna meile eile saabus annetusena ka üks haruldane kohvikann, aastal 1925 valmistatud, portselanist ja … üdini kaunis, siis uurisime ja ostisime mööda internetti, mis küll taoline “imeloom” maksta võiks. Saime kokkuvõtteks 35 € – arusaama. Homme ehk tuleb Rebase-Andres-Sarapuu. Saame siis jälle aga äritseda! :)

Suhtlesime täna ka Märjamaa sotsiaalosakonna juhatajaga, Marge Viskaga. Tore, et vald sedavõrd meile õla alla paneb, laste toitlustamine huviharidustundides on nüüd otsustatud ja sellega on klaar.

Tiina, meie Märjamaa eestvedaja, on aga tõesti kihvt naine, ajab hästi asju ja uurib ja käib ja küsib, kust aga annab. Kõik talle ka vastu tulevad ja sedavõrd seal pool meil asi ka ainult paremaks läheb. Siin tõestus selle kohta, väike lõik kirja lõpust, mille ta täna hommikul mulle saatis:

/ … / Põikasin sisse ka Märjamaal tegutsevasse lihapoodi. Küsisin, kas on neil tahet ja soovi kord kuus meid 1 kg hakklihaga varustada (et siis kolmapäeviti kaks korda kuus saaksime sotsiaalkeskuses ise süüa teha). Olid rõõmsasti sellega päri. Ettevõte on “LihaLee”.

Eks näis kuidas asjad jooksma hakkavad. Sots. osakonna ametnikud olid küll väga huvitatud! Hakkavad ju ringis 3 korda nädalas käima vähemkindlustatud perede lapsed, kellel aeg-ajalt tuleb ette sagedasi koolist puudumisi. Arvan, et ring ehk motiveerib neid õpilasi ning nad soovivad seetõttu kooli tulla, et hiljem kooliväliselt edukamalt tegutseda saaks.

Loodame parimat!

Rõõmsat meelt ja erksat hinge!

Tiina

Tore. Mis veel tahta, on hea tööd teha, kui ollakse tõesti 100% asjast huvitatud ka ise!

Nüüd tänase päeva lõpetuseks kiri Elinelt, kes ju terve päeva Lelles mööda saatis ja SVFi soodusmüüki seal korraldas. Kui talle päeval kõne võtsin, oli küll hääles esiteks seda, et Eline nohust paranenud on, ja teiseks see, et kogu päev väga mõnusalt möödus. Kuid kirjas seisab see, mida Eline ise edasi anda tahtis:

Hei Siiri,

justkui tähistamaks seda, et täna oli Lelles üks tore müügipäev, on mul maja hetkel rahvast täis ja tuju hea. Õde tuli külla.

Täna rivistasin enda kui MTÜ Saagu Valgus saadiku, üles Lelle rahvamajja, et sealse rahvaga suhelda, meie ettevõtmist tutvustada ning muidugi soodsat ning moekat kaupa müüa. Läks hästi.

Kõrvalruumis oli eakate lauluproov ning lõbus muusika akordioni/klaveri saatel saatis mind pea 2 tundi. Ka veebruarikuu müük Kehtnas juhtus just laulukoori proovipäevale – järelikult on siiski midagi muusikas, mis mind ligi tõmbab, just alati õigel päeval:)

Lelles on aukohal veel selline imeline talvine sõiduriist kui soome kelk-finka;) – ütlevad selle kohta mu sõbrad. Neid oli ühel hetkel ukse ees lausa 3 tk reas, üks uhkem kui teine.

Ostlemise protsess käib siis meil soodusmüükidel nii, et kõigepealt tuleb vabastada mõlemad käed, seega ridikülid toetame kuskile kõrvale, et käed jääks vabaks riietega tutvumiseks. Siis tuleb valida, proovida, maksta, asjad pakkida, kott maha toetada…..ning uuele ringile;) Ütlen ausalt, et üks proua käis 3 ringi peale ja igal korral leidis midagi, siit järeldus, et meil on hea kaup ning kehtib vanasõna – kes otsib, see leiab!

Kõht söödeti ka täis, kokatädi tõi taldrikuga frikadellisuppi, aitäh, väga maitsev oli. Muidu võtan endale tavaliselt termosega teed kaasa ning pistan vahel mõne kommi taskusse, siis pean vastu.

Kaunist õhtut!

Eline

Ütlen veel lõppu ainult nii palju, et homme kl 13 hakkame naistepäeva torti valmistama, tuleb Hanneli ja teisedki ning lapsed lubasid kõik vist kohal olla, nii palju, kui meil neid käib. Homme oleme ka ise kõik kohal, Eline, Nansy, ja mina samuti. Kaunist õhtut ja ilusat homset naistepäeva!

 

08.03. Tänane päev SVFis oli kibekiire, väga palju lapsi oli kohale tulnud, ka külastajaid jätkus. Isegi välismaalt tuldi kohale. Pakkus just meie nõukaaegne varu neile suuremat huvi, nii läks tuliseks kauplemiseks! Väga tore oli, saime omalt poolt head äri nautida. :)

Lapsed hommikul tõid aga omatehtud kaarte, mõnel lill ka kaasas, mõnel muu väike meene – naistepäevaks meile. Anti üle suure hoolega, kallistati ja sooviti väga häid soove meile kõigile. Üks poiss käis kõigepealt tiiru SVFis, siis läks ära, natukese aja pärast saabus aga tagasi, nelgid käes ja kommid peos. :) Lapsed hakkasid siis õhinaga paberlilli valmistama, püüdsime neid aidata ja suunata, Gerlyst tundsime kõik veidi puudust küll… Kuid ilusad lilled tulid ikkagi lõpuks välja ja igaüks oli oma tegemisega ametis. Päike paistis soojalt ja seltskond oli üsna mõnusalt üksmeelne.

Siis saabus Hanneli. Tordimaterjal kotis. Samal ajal aga osad suuremad tüdrukud kuhjade kaupa võileibu valmistasid, kui Hanneli jälle teiste lastega tordiga tegelesid. Lõpuks asuti tordiroosi kallale. Tõeline roos tõesti. Nimelt oli Hannelil värvilist martsipanimassi kaasas, sellest valmistati lilli ja lehti ja mida keegi tahtis. Ka maasikad laoti kõige lõpuks kaunistuseks. Päris vägev sai. Aga kole magus, pean ütlema, minu maitse jaoks. Ent lapsed nautisid väga – nii võileibu, morssi, kui…

Tuli ju ka Anneli. Lausa soe kaneelikeerukook kaasas, just ahjust võetud! Annelil oli muidugi veidi peenem nimi koogile, kahjuks ei suuda ma seda meenutada – pikk päev ja nagu lapsed ikka – 1000 juttu.

Söödi siis kooki, torti, kommi, küpsiseid. No, kas just tervislik toit? Ma pean ausalt tunnistama, mitte eriti, aga seeeest joodi vähemalt morssi, mitte Coca-Colat.

Nansy ja Eline toimetasid laupäevase müügi korraldamisega. Üsna vähe neid meie juures näha oli, aga terve päev käed – jalad tööd täis, ringi askeldati. Ka täname Eline abikaasat, Raini, kes taas meile mööbli annetajalt ära tõi, seekord andis Rapla SEB meile riiuli ja laua. Riiulist saame lastele panipaiga teha, kus igaüks oma töid hoida hakkab.

Ka teisi annetajaid käis meil täna palju. Toodi riideid, jalanõusid jms. Tänased annetajad olid: Ingrid Ott, Valentina Tuisk, Lilli Teesalu, Margot Sarv, Ellen Tõnisson, Mairi Aalde. SUUR TÄNU TEILE!

Veel. Ka mammi, kellest eile kirjutasin, ja kellel söögimure oli, sai täna meilt Punase Risti abiga paki kätte. Ka Tõnise juurest oli ta läbi astunud, nagu kokku lepitud oli, ning saanud mõndagi targemaks. Memm oli tõesti tänulik. Ja ka rõõmus, et asjad liiguvad.

Helistasime ka Kohilasse, ühele noorele perele. Nimelt pakuti meile Kohilas maatükki, põllu pidamiseks. See asi käiks mulle üle jõu vist – masinad, seemned jms. Nagu natuke liig kaela võtta vist. :) Kuid igatahes pakkusin varianti perele, et võtku ja tehku üksi või sõpradega omale kasvõi maasikapõld ja proovigu, mis saama hakkab. Pealegi antakse maa kasutusse tasuta. Mõeldakse veidi. Me saaksime vist ka taimedega natuke aidata, Mihkel (vt varasemaid päevikuid) on suure maasikapõllu pidaja.

Ühele perele helistasime veel, kellel mõni aeg tagasi kodu maha põles ja kes nüüd selle tõttu sotsiaalpinnal elama sunnitud on ning olmeliselt üsna keerulistes tingimustes. Lubasime neile mööbli anda, mis Tallinnast veebruaris toodud sai. Nüüd peame vaatama, kuidas neile kohale toimetada, kuna transport pidi neil suureks probleemiks olema, ka vald sellega praegu aidata ei saa. Mani netu.

Nüüd kiri, mis meile täna Narva Heategevuskeskusest saadeti, kuna helistasime neile ja võtsime ühendust, juhtusime nendega ühes saates olema, mida näidati Soome Yle´s, veebruaris. Nende armas kiri nüüd:

Tere, kallis Siiri!!!!
Head Naistepäeva!!!

Это к Вам обращается секретарь -Дарья, Narva Heategevuskeskusest . По телефону мы с Вами говорили по поводу помощи (valge voodilinnu ja riideid). SUUR SUUR AITÄH !!!!
Мы хотели бы узнать какой объем помощи Вы можете нам дать согласно нашего разговора, чтобы знать какую машину лучше использовать, чтобы к Вам приехать.
ОГРОМНОЕ СПАСИБО!!!!
With best wishes,
Anatoly Plyushko, children and staff from Mercy Center
Nii. Ja minu vastus, :), siin:
Zdrastvuite!

Spossibo vam tože! Otšen priatno!!! I kvam priotnogo zenskogo dnja tože!

Znatšit, mõ možem dat vsjakoje pomoš: 70 voodilina, riideid, jalanõusid, toidunõusid jne. Mõ paložem dlja vas i dumaju, jesli võ moglibõ knam priehat prosto kokimto bolšim furgonom, bõlobõ ok. I požoluista, skožite ili pišite pered priezdom nam, štobõ mõ mogli vsjo postovit kok sleduet dlja vas.

Vsevo horoševo vam vsem.

Siiri

Jääme siis ootama, mil nad bussi kord saavad ja meile külla tulevad. Tore-tore.

Ka Värskasse sai helistatud ning abi pakutud. Ka sealt ootame vastust. Värska vihje tuli täna ühelt külastajalt, kes rääkis meile, et Värskast olla käinud keegi vanem naine Raplas ja kurtnud, et kasutatud riideid neil seal kandis väga ei müüda, ja kui, siis saavad kohe otsa. Võtsin siis ühendust sealsele sotsiaalnõunikule, saimegi heale jutule, et jagatakse siis ikka tasuta, kellel tarvis ja neile, kes hädas.

Ja veel üks asi. Kui keegi on märganud, kui kaunid plakatid meie üritusi internetis reklaamivad, kas Facebookis või vahel ka meie kodulehel, vot need on teinud meie Nansy! Väga kenad minu meelest.

Ja nüüd –  ilusat õhtut meie poolt.

 

09.03 Reede. Täna oli SVFis Eline. Kuna Nansy poeg natuke tõbine on, siis soovime kõigepealt Nansyle ja tema perele – head paranemist!

Jõudsin Raplasse hommikul kl 10. Ostsin poest kipsi, liimi, traati jne, ühesõnaga kõike, mis puudu veel käsitöö materjalidest Märjamaa SVFis. Siis kaks torti, siirupit, kohvikoort jms. Siis sõitsin SVFi, sealt laadisime lastega (täna ju streik kestis ning lapsed olid terve päeva SVFis) autosse kastitäie toidunõusid, ühe suure kunstpuu, Punase Risti poolt annetatud kausid ja küpsised, siis viis raamatut Mika Keräneni sulest – mis tema SVFi lastele ise annetas, siis laadisime veel üht-teist vajalikku ning seejärel asusin Märjamaa poole teele.

Natuke peale 12 olin kohal. Kallid inimesed! Teie vist küll ei kujuta ette, kui rõõmsad võivad olla Märjamaa elanikud oma uue renoveeritud raamatukogu üle! Väga kena hoone. Natuke kirjeldan – seinad on puhastatud ja vanad punased tellised välja toodud, suured aknad, ilusad parkettpõrandad ning … tumesinine!!! klaas on ülistiilseks kujunduselemendiks raamaturiiulite ees, lauad ja istmed seevastu – läbipaistvad. Tõesti hea käekirjaga ja huvitav lahendus. Väga mugava ja koduse tunde tekitas, ei olnud liiga moodne, ega ka liiga vanamoodne. Just õige ja õdus.

Ja meie klass! Suurepärane ruum tööks ja tegemisteks! Väga, väga kena. Paigutasime siis puu ja muu ja kõik vajaliku, kus olema sobib. Juba oli tõepoolest ka riiul seinas, pliiatsid, paberid, vajalikud tarbed tööks kõik Tiinal ja Katrinil kenasti sätitud. Olin võtnud Rapla SVFist kaasa ka kolm imekena kohvitassi, spetsiaalselt meie Märjamaa õpetajatele -tumesiniste lillede, kuldsete äärtega ning valgest portselanist! Sellega läks Elinel ja mul küll täpselt kümnesse, paistis nii. :)

Lapsed saabusid ja ka mõned vanemad koos nendega. Saabusid teisedki asjaosalised – Märjamaa sotsiaalnõunik Marge Viska ja Märjamaa vallavanem samuti, Eero Plamus. Saabus ka Reet Saar, fotoaparaat kaasas ja pastakas märkmikuga manu. Et lehte siis.

Siis tuli meie Pannkoogivanaema – Helju Unga, kes lubas lastele aegajalt pannkooke küpsetada ja muudki söögipoolist pakkuda. Veel tulid kaks naist, üks neist samuti Tiina, perekonnanimega Kokemägi ja teine naine, kes vabatahtlikuna kunstiõpetuses kaasa lüüa soovib ja kes ka ise seda ala õppinud on, mis ju veel eriti hea on, tema nimi on Laura Reinsalu. Ning üks naine, kelle nimi on Reet Lauri, tuli kohale suisa omaküpsetatud sooja leivaga – see söödi väga ruttu, vist ei jäänud tükkigi järgi. Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, on see, et Märjamaal leidub inimesi palju, kes niisugust tööd lastega hea meelega teha tahavad ja kaasa lüüa omal moel, kuidas keegi saab ja oskab. …Ma ei taha kunagi ette hakata lubama, loodan aga südamest, et kõik hästi laabuks ja asi tõesti käima saaks.

Lapsed olid täna Märjamaal väga toredad, nagu lapsed ikka. Olid hirmsasti õhinas, et kus ja mis ja kuidas. Üks 7 – 8 aastane poiss ütles mulle kohe esimeseks asjaks, et esmaspäeval tulla kahjuks ei saa, aga muidu saab alati tulla! :) Ja üks tüdruk oli armas, rääkis mulle, kuidas ta bussiga koolis käib ja kuidas nad vennaga kahekesi vahel igasuguseid asju teevad. Vend on juhtumisi üks oma klassi helgematest peadest, kõik viied vist pidavat olema tal. Ent oli meil ka üks tüdruk, kes väga morn ja kartlik oli, temagi sulas ja ütles lõpuks, et talle meie juures meeldib ja juba mõne aja pärast ta laua taga juba joonistaski.

Kuid! Avamine nagu avamine ikka – eessõnad, tänusõnad, tuleviku nägemused jne, kõik sai mainitud. Siis võtsid sõna Marge ja Eero vallavalitsusest, mõlemad olid siiralt rõõmsad, et koos niisugust ettevõtmist ajama hakkame. Vallavanem ka lausus, et temale sõna “valgus” tuletab meelde ka lootust ning et ta tõsiselt arvab, et meie tegemine Märjamaal paljudele lootust ka annab. Jääme lootma meiegi. Saime lilled – Tiina, Katrin ja mina ka. Meeldiv, täname.

 

Siis sööma! Tort maitses hästi, kohvikannu saime laenata raamatukogust ning soomlaste annetatud kohv meil kannus ka juba varakult tilkus, nõnda et õigeks ajaks valmis oli. Täname ka kringli valmistajat,  OÜ Hardabaari Märjamaalt! Kringel oli väga maitsev ning üks tüdruk isegi ütles, et ta rosinate pärast ühe tüki ka omale koju kaasa viiks, kui sobib. Sobis küll. :)

 

Ja siis! SVF sildi uksele kleepisime koos vallavanemaga. Sildi tegi meile õigeks ajaks valmis Raplas meiega ühes majas tegutsev reklaamifirma Candille OÜ, tänud töö ja kena tulemuse eest firma eesvedajatele, Carmenile ja Indrekule.

 

Tänase päeva märgistamiseks panime kõik, kes kohal olime, ka oma käejäljed kipsplaatidele. Need jäävad toredaks mälestuseks. Ning loodetavasti iga uus laps, kes grupiga liitub, ka tulevikus oma käejälje meile jätab.

Kui Märjamaalt Rapla poole teele asusin, õpetajad kõik ikka veel toimetasid edasi ja lapsed jäid rõõmsalt nohisedes omi asju tegema.

SVFis ootasid juba meie Rapla lapsed, või õieti, mis ootasid! Eks igaüks omi asju meilgi ajas, parasjagu mängiti kodu, kui mina uksest sisse astusin. Eline aga rabas tööd, et homme kõik ilusti laabuks. Ka ise hakkasin otsast kinni ja nii me natuke jälle lastenurka ümber sättisime, aina ilusamaks läheb. Võtsime tolmud ja nühkisime põrandaid. Kapid ja sahtlid tegime ka korda. Homme on oodata palju rahvast, võib-olla külalisi ka kaugemalt, siis võiks ikka kõik viks välja näha, nagu lastega arutasime, kui igaüks ja kes ja kus lapiga ringi käis.

Eline kokkuvõte tänasest SVFist päeva lõpetama jääbki. Soovime kõigile kaunist algavat nädalavahetust ja homseni! – nendega, kes meile saabuvad. Mina homme kl 11.40 kuni 12.40 pean kahjuks SVFist ära käima, ülejäänud aja ka ise majas kohal olen.

Ja veel. Armas Leili, loodan, et loed. Aitäh seente eest, küll on ikka head küll! :)

Eline kirjutab:

Õhtust,

jõudsin juba mõtetega reede õhtusse ja unustasin täitsa oma igapäevased read, nüüd kiire vigade parandus. Hommikupoole olin SVF-is üksi, kuna Nansyl jäi poeg haigeks ja Siiri ametis muude toimetustega. Mõtlesin, millisest otsast hakata oma päevaplaani täitma, pole ju oluline mitte tegevuste järjekord, vaid see fakt, et on tehtud!

Üles sai riputatud veel üks kardin, mis eraldab poe ja lao osa, nüüd meil taust ilus sinise/oranzhikirju. Sorteerisin nõusid ja komplekteerisin, ehk lähevad homme uutele omanikele lauda kaunistama. Annetajaid käis meil täna täitsa mitu, aga kõik juba vanad head tuttavad, täname teid siiski!

Hipikappi said riputatud nahast mustad lühikesed püksid, mille taskust tuli välja bussipilet….18.mai 1990, kujutage ette! Selline pisike neljakandiline piletike, lapsepõlv tuli meelde.

Sattusime jutule õpetaja Annega. Tuli välja, et ta kollektsioneerib vanu retrokleite, selliseid meie noorte jaoks ajastuhõngulisi…aga ka muud 60.-70.-ndate kraami, mulle meenus hoobilt üks käekott…..kõrvalruumis kasti kõige pealmine…..mis aga ilmselt rändas täpselt Tapale kolmapäeval:)

Lapsi oli täna vähem, hommikupoole olid nad ametis krepp-paberist lillede meisterdamisega ja oma karpide kaunistamisega, pealelõunal käisid nad väljas vesivärvidega lumele maalimas ning Karl tuli neidusid hullutama, siis tulid juba kodumängud ja abieluettepanekud, loodetavasti igav neil polnud. Väga lärmi nad ka teha ei saanud, sest mul on üsna kõva hääl:)

Homme kõik ostlema! Kuidas see oligi – üks õun päevas annab tervise! – loodan väga, et homseks on mu ohatised kui võluväel kadunud:)

Eline

 

 

10.03 Tänane päev oli taas tihe, rahvast palju ning erinevaid tegevusi jätkus. Põhiliselt oli majas terve päeva Eline, ka Nansy tuli haige lapse kõrvalt korraks tööpostile, kuna mina ühele… kurvale sündmusele, Juuru korraks sõitsin.

Saime kõigega hästi hakkama, lapsi oli ka üsna palju, nemad nagu alati olid rõõmsad ning püüdsid aidata, kus võimalik, või siis niisama mängisid. Igatahes igav neil ei olnud.

Täname tänaseid annetajaid: perekond Jõgimaa, Elve Kuusman, Urve Laan ning Kaja Makienko. Aga täname ka üht toredat naist, kes kõik meie nõukaaegsed vahtkummist loomad lõpuks ometi ära viis!!! :) Selle üle on meil hea meel, et keegi selliseid asju nüüdsel ajal veel kogub, kuna need meil pidevalt lihtsalt ees on olnud – tänapäeva lapsed niisugust trääni ju väga ei hinda, ega taha ka nendega mängida. Juba mõtlesimegi, mida teha või kuhu ära panna.. Nüüd siis said õigesse kohta antud. Palju rõõmu ja nnnossstalgiat meie poolt kaasa! :)

Nii. Egas muud midagi. Eks meil ole mõni probleem ja mure ka ikka vahel, aga kellel neid poleks. Siin lehel ei taha sellele aega võtta rohkem, kui tõesti möödapääsmatu on. Ja ikkagi – hoolimata mürginooltest, püüame mitte unustada, miks SVF tegutseb ja mille nimel. Ja näib, et see eesmärk on meil hästi edenemas. Saame hakkama ja tasapisi kasvame. Ja veel – 1. aprillil on meie sünnipäev, Raplamaal tegutsetud täpselt 1 aasta! Kokkuvõtted aastast teeme aga siis, kui õige aeg käes, märtsi lõpul. Siis paneme üles ka meie majandusaasta aruanded ja muu info.

Ja veel. Tänase seisuga ka esimene harjumaalane, kes meil nüüd suures kaustas kirjas, ja kellele abi anname. Mitte, et teise raske olukord rõõmustaks, vaid lihtsalt – paistab, et laieneme ka niipidi. Kahjuks meil tööd jätkub.

Ilusat õhtut kõigile ja toredat homse püha päeva pidamist. Sest puhkama peab ka!

12.03 Tänane päev nägi välja kirju. Hommikul kl 10ks sõitsin Raplasse, kus Maavalitsuse majas sotsiaalteemaline koosolek toimus. Olid kohal maakonna sotsiaaltöötajad, sotsiaalpedagoogid, ja mõningate MTÜde esindajad samuti. Arutati Raplamaa sotsiaalarengukava aastani 2030. Oli tegelikult huvitav koosviibimine, mõtteid sõeluti lennukalt, lõpuks, mis pinnale jäi, ikka olulisim – et oleks tarvis veidi rohkem avatum olla. Jah. Iga valdkonna lõpul erinevais sõnastusis just see tõde välja tuli. Järelikult – ka need, kel endal pole harjumust avatud olla, tahaksid tegelikult rohkem avatust.

Siis kl 13 sai koosolek läbi, läksin SVFi. Eline oli seal ning tegi tööd, pani riiuleid korda ja sorteeris asju. Rahvast liikus hõredalt, esmaspäev. Mina suundusin lattu, ühele 4 lapsega perele tarvis abi pakkida. Ja siis jama alles algas!!!

Riivasin möödaminnes üht põrandast välja ulatunud plastiktoru, meie ladu ju endises köögis asub, toru krõpsatas katki ja ma leidsin end keset purskkaevu! Meeletu juga sööstis lae poole ja täie vungiga! Kuna ka sulgemissüsteem oli koos ära murdunud osaga küljest tulnud, siis polnud ka millegagi vett sulgeda! Hüüdsin Elinet appi. Juba ta jooksiski ja saime kahepeale vähemalt nii palju, et torule kaltsu peale, et ei purskaks. Aga jooksis ikkagi ning me põrand ujus juba korralikult.

Helistasin 112te, sealt teatati, et pole nende teema. Jooksin siis kähku naaberpoodi, üle ukse, seal Vahur, kes meid ikka hädast aidanud. Tema tuligi kohe appi. Otsisime, kust saame veevõrku sulgeda. Ei saanudki. Helistasime maja juhatajale, Ardile. Tema helistas koristajale, kes parasjagu surnuaial oli. Sealt koristaja, Mall, meile jooksuga appi tuli.

Keerasime kogu majas vee kinni ja nii saime lainetusele piiri peale lõpuks. Hakkasime siis Vahuriga ja Elinega vett tasside ja kühvlitega nõudesse kühveldama. Ka Karl oli juba koolist tulnud ja tuli kohe appi. Vinnasime vee õue, ikka edasi-tagasi, põrand libe ja ujuv. Eline aga aina seisis ühe jalaga vooliku peal, prundiks ees – jalad külmas vees ja jumala märjad. Tunniga saime siis vist nii kaugele, et vesi väljas ja kuivatamisprotsess käsil.

Tuli Vahuri sõber, torude parandamise spetsialist. Kuna voolik oli põrandasse kinni tsemenditud, lõikasid mehed relakaga tüki ümbert välja, seejärel lõhuti kangiga auk, et torule ligi saada. Töö edenes ruttu. Varsti oligi uus korralik prunt torul otsas, keermega pandud ja asi tahe.

Huhh. Oli meil siis väänamist ja sorteerimist, kuna asjad, mis meil seal ruumis olid, osalt ju ka märjaks said. Juba olid ka teised lapsed tulnud, kõik tulid appi ja nii me seal kambakesi tööd vihtusime, et polnud aega juttu ka ajada. Aga lastele meeldis… Üldse, ma olen märganud, et meie lapsed tõepoolest erilised on, nad peaaegu kunagi ei virise ega kuule sealt ka pirtsutamist.

Siis saime Elinega nii kaugele, et puhtus ja kord taastatud. Eline sai lõpuks ka jalad kuivaks, (minul õnnestus poe poolelt omale kummikud leida) lapsed tegid meile sooja teed ja käisid muudkui kallistamas. Et küll me pidavat ilusad olema.. :) Jajah, küllap me tõesti neile huvitavad tundusime, oma tilkuvate juuste ja märgade riietega.

Karina tuli. Temal oli eile sünnipäev olnud. Et 11 märts ja sai 11. Siis oli minul paslik kinkida temale oma plaat, millel nimeks “11” ning Eline kinkis kommikarbi. Lapsed olid rõõmsad ja mängisid peitust. Meie tegelesime muude toimingutega, mis teha nüüd kõik veel tarvis oli.

Ilmus varsti kohale RebaseAndres-Sarapuu. Võttis kohe jope seljast ja asus asju uurima. Et mis meil uut. Küünlajalgu seekord kahjuks ei olnud, õieti oli, aga need talle seekord ei meeldinud. Siis leidis ta ühe hommikumantli, see maksis 4 €, oli suur meeste mantel. Ütles, et ei osta mitte omale, ühele, kellel tarvis ja kes palka õieti ei saa. Et kas anname 2ga ära? Muidugi andsime. Siis natuke kauplesime jalanõudepaari üle, mida ta proovida viis, taaskord kellelegi. Jälle sai hinnast alla, no kui on vaja, ikka teeme. Siis arutasime muid hindu, et mis veel ja kuidas. Ütlesin Rebase-Andres Sarapuule, et meil oli uputus, ei jaksa ka koguaeg rahast mõelda! :) Vastus tuli leebe: “Seda küll, seda küll.” Pakkusin talle siis üht raamatut, et võtku niisama, kuna me neid ei müü, kuna raamatud on ju hindamatud. :)  Valisime “Kalevala”, avasin selle suvalise koha pealt, et korraks kiigata, seal kohe pealkiri “Kylliki röövimine”. No, see võiks ju küll talle natuke huvi pakkuda… Ei, teatas, et ei viitsi. Lubas aga homme jälle tulla. Homme olen ka ise majas, tore, saame siis näha, mida homne meile uut ainest annab. :)

Lastega olime kuni kl 18ni majas, koristasime veel ja tassisime märjad asjad mulle autosse, et osad pessu panna, osad ära visata. Selline lugu meiega täna. Nansy on endiselt haige lapsega kodus ja ilmselt terve nädala veel. Head paranemist neile ning meie kohtume homme, kellega õnn kohtuda on.

Head õhtut meie poolt, ent lõpetama jääb tänast päeva meie “uus rubriik”, SVF Märjamaa – Tiina saatis kokkuvõtte, oli täna seal ju meie esimene huviharidustund. :

Kena pärastlõunat!

Meil oli täna väga tore päev. Jõudsime kohale kell 13.10 ja asusime kohe tegutsema. Meile tuli abiks vabatahtlik õpetaja Tiina Kokemägi. Sotsiaalkeskuse juhatana töötav Tiina Kokemägi on meie pere suur leid. “Imeinimene”- ta jõuab nii palju ja on alati üli-üli positiivne ning rõõmsameelne. Ma tahaksin talle öelda iseenda ja laste poolt suur, suur aitäh ning teha sügava kummarduse. Meie koostöö saab olema suurepärane. Tegime juba tulevikuks palju plaane. Tundub, et meil on Tiinaga üks hingamine. Leidsime meie lastele rakenduse ka folgi ajaks.

Täna huviklassis valmistasime õpetaja Tiina Kokemägi juhendamisel pakutrükitehnikas imeilusaid kaarte ja laualinikuid. Fantastilised tööd!!! Avasime oma kunstiteostest klassis väikese näituse. Ja see on kõik alles algus… Kui töö tehtud, asusime keha kinnitama. Magus kompvek ja küpsised sobisid selleks suurepäraselt. Kõht täis ja tuju hea, asusime kodu poole teele, et siis jälle kolmapäeval  üheskoos tegutseda saaksime.

Reedel on MEIL LUSTIPÄEV- laulame saalis karaoket, mängime ja räägime omi mõtteid kolmandast veerandist. Muidugi ei puudu ka söömaaeg.

Meie päevad on esmaspäev, kolmapäev ja reede. Kolmapäeviti toimuvad üle nädala kokkamine ja pannkoogi küpsetamine. Esimene kord on 28.03. Üritan leida lisaks ka veelgi vabatahtlikke, erinevatest valdkondadest.

HUVIKLASSI TEGEVUSE AJAKS  OLEKS 13.10- 15.30.

Vaheaegadel planeeriksime ajaks 12.00-15.00.

Kõike kaunist!

Tiina

13.03 SVFis töine päev, rahvast liikus palju jne, jne. Ühesõnaga – tavaline elu. Annetajaid käis täna tõepoolest palju, mulle tundub, et meie tööst on tasapisi hakatud lugu pidama ja ka mõistma, milles meie tegevuse tõeline tuum seisneb. See lihtsalt on vist tõesti kohale jõudnud, igatahes ei ole enam tarvis selgitada, miks me osa asju müüma peame jne.

Täna oli mul Roosi (koer) kaasas, püüan nö. metslast tsiviliseerida, ent ei õnnestu mul vist. Pidin tal terve päeva rangelt silma peal hoidma, kuna võõraid inimesi kohates on ta koledasti hirmul. Uriseb ja näitab hambaid. Kahju. Kuna mul on siiralt kahju teda aina üksi koju jätta…

Eline tuli samuti vara, asus kohe tööle – nägin vilksamisi temast ainult varju liikumas, kuna ta sedavõrd kärmesti tegutses ja mitme saali vahet edasi-tagasi “sööstis”. :)  Mina tegelesin samas kirjatööga, kuna kirjutasin artikli “SVFil on tulemas sünnipäev”, mille joonelt ka toimetustele laiali saatsin. Varsti saabusid ka vastused, et avaldatakse. Tore.

Lõuna paiku tuli meile SVFi mees, kes ennast tutvustas “mehena metsast”. Mees oli keskeas, tööriietes, asjalik ja otsese jutuga. Küsis, kas seda pesumasinat, mida ta eile meile pakkus, on ikka veel tarvis. Vastasin, et loomulikult. Et kui on terve ja korras, siis on meil praegu mitu pere, kes pesumasinat vajavad. Mees ütles siis, et kahjuks sama masinat ei saa, mida ta eile pakkus, kuna töömehed olid selle juba endale võtnud, et tööriideid pesta. Kuid et millist masinat meil tarvis oleks. Uurisin siis, kas mehel on siis kohe mitu masinat ära anda? Mees teatas, et poest saab ju ükskõik millist! – “Mis mõttes?”, ei saanud mina aru.  “Ma sain aru, et täna viite mööblit ühele perele, et ma siis lähen ja ostan neile uue masina, toon tšeki siia ja ise lähete võtate siis õhtul poest auto peale.”, oli mehe vastus. Üsna tummalt ja tükiks ajaks ma talle otsa vaatama jäin. Tema mulle ka. Pean ka tõde tunnistama, et läks silm niiskeks mul. Mitte sellepärast, et oleksin ülearu emotsionaalne. Aga.. lihtsalt. …Rääkisime, mis veel rääkisime, aga mees läks ja tõi tšeki. Selline lugu.

Selle pere kodu, kuhu abi läheb, hävis mõni aasta tagasi tules. Pole lihtne rea peale tagasi saada, kui pind täielikult alt võetud… Lapsi on ses peres ka üsna mitu. Mida nad nüüd uue masina peale kostavad, ja kas seda meil tarviski teada on. Igatahes, küllap-küllap – saab nende üllatus olema suur. Lisan ka selle veel, et peres on ka teismeline poeg, kes hirmsasti pingutab, et “taagast” välja rabeleda. Hinded koolis pidid väga head olema, ning spordiga see poiss tegeleb samuti jne, jne. Tüdruk on aga südameoperatsiooni üle elanud… ja pisem neist on alles aastane. Mida öelda – on õnn tõesti, et sellised lahked inimesed olemas on. Sellele perele koos selle masinaga siis – palju õnne. Ja… Õnne ka Mehele Metsast.

Veel üks jutt. Eilsest juba tegelikult. Täna mõtlesin üle, et peab sellest siin kirjutama. Üks pere, kellel viis last ja vanemad natuke pealt neljakümmet – korralik ja tore pere… Seal juhtus, et mees sai insuldi. Ainuke toitja peres. Nüüd on lugu nii, et mees on toibumas ja oleks hädasti tarvis rehabilitatsiooni kava koostada ning minna taastusravile. See aga ei õnnestu. KUNA! Kuni on haigusleht, seni ei koostata rehabilitatsiooni kava. Samas, mehega oleks otsekohe tarvis tegelema hakata, ta on praegu juba sellises konditsioonis. Tegeleda oleks tarvis professionaalselt, mitte niisama kodus, et hakkame kuidagi ise rääkima ja kõndima, eks. Ma loodan, et ma ikka eile sest jutust õigesti aru sain. Uskumatuna tundus see jutt küll. Inimene, kes aga seda rääkis, oli asjateadlik ja ütles, et meie seadused ongi sellised. Nüüd! Uurime välja, mis see kokku sellele perele maksta võiks ja muud asjad seoses selle looga, ja siis, kui on tõesti lugu nii – tuld! Hakkame raha koguma. Perel on juba praeguseks palju raha läinud, et kõike ümber sättida ja hakkama saada, nüüd ei ole neil enam võimalik ise kinni maksta. Vald oli ka eitava vastuse andnud, pole raha.

Nii. Mis veel? Tänasest ehk natuke lisa. Tuli ka RebaseAndres-Sarapuu. Kõik eilsed asjad olid sobinud, tegime siis kauba ära. Kuid mees ikka küsis ja küsis, veel ja veel, ikka seda ja toda. Küll rihmikuid e. sandaale, küll jakki suveks jne. Mitte endale, noh. Hakkasin tasapisi aduma… Mis mees õige see RebaseAndres on!? Ostab ja ostab, aga mitte endale. Natuke tausta teame, siin avaldamiseks see mõeldud ei ole. Püüan aga teistviisi öelda – RebaseAndres on üks suure südame ja hea hingega inimene, kes mõtleb teiste heaolule, nii ta ütles – “Ma pensionär, mul aega ju on, et neile vajalikud asjad otsida!” …Seal jutu sees mainis ta ka ühest oma lähedasest inimesest, et viidi haiglasse, tehti tilguti ära, helistati öösel – tule järele! Millega minna? Autot ju pole. Taksot ka võtta ei jõua… Õnneks sõbral auto, saime siis ära tuua: “Nii vana inimene, kes teda ravida tahab? Vanu inimesi ei ravita.” Sellised lood meil – siin pool sood.

…Ostis siis RebaseAndres-Sarapuu 10 € eest meilt asju täna, jätsin aga nulli tagant ära, et stiilsem nagu ja sai ka veidi odavamalt. :) Küsis ta aga (omal kavalal moel), et kas mul seda-noh-plaati, mis arvutis ka mängiks, kuskil pole? Sai siis kohe enda plaat antud, sisse kirjutatud: “Heade tervitustega RebaseAndres – Sarapuule, hoolivuse eest!”

Tuli meile ka kiri Valgast, tullakse Raplasse abile järele 29.03.  Ja taas tuli kiri meile ka Soomest, tuuakse palju riideid, kõik korralikud ja puhtad.

Käis ka Tiina Märjamaalt, arutasime veel huviklassi üle ja võimalustest. Märkisin Tiinale, et me pole jõudnud rääkida IDEOLOOGIAST! St, neile lastele tuleb elu sisse puhuda, seda saab teha hea eeskuju ja laste tiivustamisega. Tiina oli ka ise seda meelt, polnud tarvis meil seda teemat teineteisele tõlkima, nö, hakata. :) Ja tegelikult – seda oli juba tunda ka Märjamaal, et tegeletakse HOOLEGA. Mis ongi peamine ja kõige alus.

Sellepärast tundub mulle natuke õõvastav mõni päev tagasi raadiost kuuldud uudis, nagu kutsuvat õiguskantsler kokku ümarlaua, et arutada alla vaesuspiiri elavate laste murede lahendamisega seotud küsimusi. Peeti seal üheks olulisemaks eesmärgiks, et on tarvis pakkuda tugiteenust psühholoogide jms näol. Minu arvamus on, et laste mure saab lahendada:

A) Et nad korralikult riidesse panna- et nad külmetama ja häbi tundma ei peaks. B) Et neil kõhud täis oleks. C) Et nad ühiskonnaelust osa saaksid võtta.

Ja ravida tuleks ju ikkagi eelkõige põhjust. Peamine põhjus on selles, et inimestel ei ole tööd ning nad oma lastele elamisväärset elu ei saa lubada. Elamisväärsuse tunde tekitamine sellistel puhkudel on just see, mida teeb huviharidus + sellega kaasnev enesehinnangu tõus + ka esmavajadused/tarbed. See on minu arvamus. Ja nii olekski tarvis panustada. Ja parim oleks, kui igasse maakonda loodaks keskus, kus nende asjadega osteselt tegeletaks.

Tänasest veel. Lapsi oli SVFis palju, kirjutati kaarte, mida ostudele juurde lisada – “Aitäh, et meie heategevust toetasite!”

Mina kutsun ikka veel kõiki üles, annetage meie sihtotstarbelistele kontodele, kust lähevad maksed ainult huvihariduse toetusteks. Juba ka 1€ annetamine on oluline, nii kogume ja kogume ja saamegi edeneda.

Ilusat õhtut. …Üks mõte, mida veel lõppu lisada: Kui üks õpetaja oma lastele tõesti hoole ja armastusega õpetab, on tema järgijaid täpselt nii palju kui on klassis õppijaid. Ma arvan, et kui tuleb aeg, et seda riiki siin kord päriselt päästa on tarvis, siis teevad seda just sellised lapsed, kes ühiskondlikku hoolivust tunda saanud on.

Ei, ja veel. Meie vabatahtlikele üks teade! Tiina Märjamaalt küsis valgeid iseõmmeldud poekotte, või kollaseid – et peale trükkida sinise värviga, nagu meil logo ju on – SVF, paneme siis suvel kirbukatel müüki ja teenime huviharidusse lisaraha. Ka SVFi lapsed tahavad omale niisuguseid kotte. NB! Materjali, millest õmmelda, leiame SVFist, astuge läbi ja võtke. Aga nüüd küll – ILUSAT JA RAHULIKKU ÕHTUT KÕIGILE.

14.03 Tere õhtust lugejaile! Soovitan ka tee kõrvale võtta, tuleb pikem lugemine.

Tänane ilus ilm meenutas tõesti, et tuleb rohkem väljas liikuda ja tuult nuusutada, et jälle seda imeimelist kevade lõhna kasvõi kordki tunda, mida vaid kevadeti lumesulamisaegu tunda saab ja ning parim igasugusest parfüümist on. Nii mina õues liikudes tõepoolest tegelen nuusutamisega, pikkade ja sügavate sissehingamistega käin ja muudkui otsin. Aga nii saavad ka kopsud kevadesse, ärge unustage seda ja proovige kindlasti. :)

Aga ütlen, ei ole lihtne leida seda lõhna, igal kevadel olen ikka korra vähemalt kätte saanud. Arvan, et linnas oleks veelgi raskem vist. Seda lõhna tunnen aga juba lapsepõlvest, alati sama – kevade lõhn. Imeline. Kui vaid saaks, annaks nuusutada kõigile, kes veel ise seda tabanud ei ole. Aga ei saa. Nii et, kujutage endale ette – üks ülivärske, veidi nartsissihõnguline lumesulamislõhn.

Täna oli SVFis Eline, temalt ka kokkuvõte:

Õhtust, kõht on täis ja töölainel nüüd…

Täna hommikul soetasin meile uue mopi ja poleerisin sellega SVF-i põrandat:) Üks abivajaja, kes eile oma paki ära viis, tõi täna need asjad, mis ei sobinud v suured-väiksed olid, tagasi, väga kena temast. Jõime teed ja rääkisime elust-olust. Hommikul üsna vara tuli Britsu, sest ta oli käinud hambaarsti juures ning poolest päevast enam Hagudisse kooli ei läinud, toimetasime siis koos.

Ta sorteeris ära hinnasildid ning aitas mul laos asju kottidesse pakkida. Kuna kõht oli ka tühi, saatsin ta poodi. Leiba-saia meil oli, tõime natuke vorsti ja kõhukesed nurrusid tänust. Proua Aita (nime ei mäleta täpselt, see Talupoe tädi)tõi lastele 2 purgitäit moosi, no hea vahel suu magusaks teha, süüa moosisaia näiteks. Vana hea nostalgia magustoit. Ja väga hea õunamoos oli, ausalt, testisime kohe ära!

Ja üks proua, kes on meile kudunud hulga villaseid sokke, käis täna küsimas, kas võiks vahel meie laste jaoks tuua mõne purgi moosi või vahel isegi pannkooke, meil olid näod naerul ja tuli vaid jaa-jaa, pannkooke me sööme küll:)

Üks noormees, nimega Marcus, tõi meile oma legod, sest ei mängi nendega enam ja soovis need anda mõnele teisele lapsele. Nendest legoklotsidest ehitasid meie neiud meile KEK-i hoone, unustades ära, et me maja ju 8-nurkne on, aga tore ikkagi.

Selles mõttes oli hea vaikne päev, et sain palju toimetada, tegevuse puudust meil ju ei ole, kuigi suhelda on ka vahva. Laost leidsin ka väga vahvaid riideesemeid, mis homme ära hindan ning stangedele laon, ikkagi kevad ja tahaks jälle värvilisemaid asju!

Sulle siis homseks edukat sebimise päeva, ära siis unusta, et AINULT isiklikud asjad/käigud ja puhkus SVF-ist!

E.

Ei unusta. Aga. Juba tuli täna üks kiri, kus pakutakse huvitavat koostööd tulevikuks, seetõttu plaanin homme linnas ikkagi ka SVFi asju ajada. Häid pakkumisi ei saa maha magada, eksole.

Tänasest nüüd minu poole pealt: Pidin Tallinnast täna SVFi jaoks kontorikraami tooma, otse maaletoojalt ning mida kauplustes tavaliselt ei ole – spetsiifilised tarvikud hinnasiltide jms jaoks. Seepärast olin Tallinnas ja tegelesin asjaga. Tuli kõne, Tallinkist, Külli Jürgensonilt, kellega me juba koostööd teinud oleme ja kes meile 1000 lina pakkus. Et nüüd oleks 250 tekikotti ning peale kl 15 saaksime need kätte, otse pesumajast. Rõõmustav uudis ja vajalik annetus, seega laadisingi kl 15 tekikotid oma autole (300 kg umbes) ja hakkasin end Rapla poole vinnama. Oli tunda, et koorem veidi raskem seekord… Bensu jõi auto nagu vana loom! Tõesti. Aga kohale sain ja vedasime tekikotid lastega SVFi. Britsu (üks meie sporditüdrukutest) musklid olid asja ette ja näis, et ta ise väga tööd nautis. PS! Tekikotid olid soojad alles, triikimisest tulnud. Nii me omale soojad tekikotid saime, nüüd anname edasi neile, kes vajavad. Kahjuks jõuavad vist küll maha jahtuda, aga see ei loe.

Kirjad, kirjad! SVFi jõudes vastasin mitmele kirjale, nii Soome kui Eestisse. Üks kiri ka Inglismaalt, Marianilt. Panen selle peaaegu täies tükkis üles, vaid jupikese kirja algust lõikan ära, pole seal laiale ringile lugemist, kuna puudutab saadetisi, mida Marian SVFi saatis. Et Marian nii “mahlaselt” kirjutab, siis mõtlesin, olgu lugejal taaskord üks võimalus omi mõtteid kõrvutada ja veidi ka ajas tagasi rännata. Mariani kiri algab aga sellelt kohalt, kus ta veidi meie päevikus kirjutatut kommenteerib:

/…/ Nojah, aga kui sa pead inimestele seletama MIKS sa asju myyd ja et tydruk leti taga ja ta pisike poeg tahaksid ka paar korda paevas suua-juua, ja elektrit ei lase mitte Esti Energia koikevalgustav sorm, vaid sul on ka arvesti ja arved, seletama miks lapsed peaksid kodunt valja saama, oi, see toob nii palju malestusi.

Ma olen seda fassaadielu ja riiki oma igapaevase askeldamise ja maksudega toitnud. On teadmine, et koik pole ju nii halvasti… on kyll. Kui riigil on jaksu pidada kogu seda aparaati ja atribuute, mis riigivoimu juurde kuuluvad ja edevuse edendamise mangu nii euroopalikuks teeb, voiks ka “tagatubadesse” vaadata, aga ei taha, sest oudne hakkab ja haiseb. Aga jarjest rohkem inimesi meie seast satub sinna- see on koht, kuhu vabatahtlikult ei kiputa ja see pole yhegi lapse syy, et ta ema ei toota voi isa joob voi vanaema on kultuuritegelane.

Selle syyasjaga on segane, sest , noh, me ei saa ju oelda et Mikul-Mannil on selline tyypiline Eesti karma, mille juurde kaib ETV, kytmata toad, joodikust vanem, 3 aastat asumist Soomes ja 17-aastaselt kogu entusiasmiga kordusesitusele – kus tema on selle “ilu” tegija. Kindlasti ma liialdan, aga Siiri, sina ju ei liialda kui sa vihaseks voi kurvaks lahed, palun naita ikka meile peeglit, millised me oleme, sest muidu me ei tea ja kui me ajalehest loeme, laheb koik, kohe-kohe paremaks.

Noh, ma laksin Inglismaale, ma ei jaksand oodata, mul saab see elu otsa, oodates ma kohe tunnen kuidas ma vananen – aga elada tahaks.

Meie polvkond on kasvanud ajal, kus 20 esimest aastat oli koik vordne. Voimalused. Ari ja raha olid labased teemad, arikad pandi 3 paevaks kartsa, kuulati yle ja pandi registrisse kui paar teksapykse arisid. Raha oli Viru Aabramil ja pollumeestel. Pangalaenu polnud, pankroti moiste oli ajaloolis-kirjandusliku taustaga ja mina kaisin koolipeol kootud sussidega.

Me ei teadnud mis on vaesus ja mis on rikkus, meil polnud isegi korralikku moodupuud, autot osteti ametyhingu loaga, riideid ja kingi kaubamajast ja elati kommunaalkorteris. Luksus- telliskividest porsaonnike omasuguste seas – suvila, see polnud ei ilus, vajalik ega ihaldusvaarne. Ma sattusin korra synnipaevapeole, Kopli liinidele, see ajas veidi olgu varistama, aga seal elati nii ja elatakse veel vist sadu aastaid.

Aga me ei teadnud vaesusest, see oli osa”vaeselt aga ausalt” sonakolksust. Tana on teisiti. 10-20 aastaga on igayhel kaks-kolm klassivenda, kes on end aris teostanud ja kaks-kolm vaest tuttavat. Mitte “vaeseke, tal pole laptoppi” vaid “soomata magama!”. Mulle on sygavalt vastumeelne negatiivsete stereotyypide kivistamine: rikkad ei ole ylbed ja vaesed ei ole lollid. Opetajad ei ole piinajad ja lapsed tanamatud idioodid. Need koik oleme meie ise, sina ja mina oma annete, andetuse, hirmude ja armudega.

Kas saaks kuidagi teistmoodi, “vaeselt aga ausalt”, kasvoi yhe paeva? Kui ma oma elu koige narusemal ajal, kui ma olin koige kohnem, vaesem, lootusetum, segaduses ja kohustuste koorma all vabatahlikult lookas, sain ma aru, et ma ei saa “seda” korda mitte niipeagi. Aga-mul oli kyttepuid, kartuleid ja aega – kohe paevade kaupa, ma ei kainud tool ja olin kolme lapsega kodune maailma ilusaimas paigas, tegin ma esimese hommikuse “koristamis-kytmistiiru” ilma prille ette panemata, noh, et mitte liialt heituda. Tunnike voodis kohvi ja lastega ja tuba oligi piisavalt soe et vois jala porandale panna ja paevaga peale hakata.

Ma tegin endaga kokkuleppe, et ma teen iga paev YHE asja ARA. Teen korda, pesen, puhastan voi lykkan sirgeks. Koike ei joua keegi, aga yhe asja ikka saab.

Niiet Siiri, kui sa praegu seda heategevustegu teed, siis vota ka vahel prillid eest ara ja vahel pane viikingimyts (sarvedega, iidne kiivri asendaja, teeb kandja voitmatuks aga mitte just nahtamatuks, aitab oluliselt oma ideid peale suruda kui argumentidest puudu jaab) pahe, kui nii edasi laheb, aitavad skandinaavlased meid enam kui meie ise, sest nad naevad kuidas ja kust king pigistab, mitte ei kysi miks king ja jalle king… Siiri, ara ara vasi! (Kuna ma tapitahti ei leia, kolab see nagu varese kraaksumine), mis sa arvad, Siiri, kas vares kaseladvas kui ta koigub ja kraaksub on kinni voi vaba? Aga sina? Aga riigikogulane?

Muidugi on piinlik rootslasele tunnistada KUI halvasti me elame, ja sa hakkadki motlema et KOIK ei ole ju halvasti ja oudne, et kyll me saame ise oma joududega hakkama, samamoodi motleb iga ema kui ta tyhja leivakorvi voi suhkrutoosi vaatab ja motleb”aga kartuleid onneks jagub…”. Muidugi laheb koik yle ja muutub.

Mina tulin Inglismaale, siis poeg, kaks aastat hiljem tytar, siis teine, siis poja pruut, siis mu tytre sobranna, sel sygisel 2 kutti “toole ja oppima”. Fyysikaseadus “tihe tuum tombab horedat ainet ligi” kehtib ka inimeste seas. Kui keegi arvab, et 40-aastased naised vaevlevad keskea kriisis ja tuulutavad mooda ilma ei-tea-mida taga ajades, moelge terviseks, teil voib isegi oigus olla, sest suure ootamisega, et “paremaks laheb”, lahebki meelest misasi ja kuidas paremaks peaks minema, muutub ju koik vahetpidamata.

Mina isiklikult tahaks nii elada, et ei oleks habi (aga on olnud), ja et ei peaks elu motet teiste kaest manguma, et see tahtis asi oleks endal olemas. Aga kui naised lahevad, mis te siis arvate, kus need lapsed yles kasvavad? Ja uued lapsed synnivad? Me votame endaga kaasa koige vaartuslikuma, kurb, onju.

Lihtsalt jube palju on meie polvkonnas inimesi, kes jarsku ei jaksa omal maal elada ja jargmises polvkonnas neid, kelle jaoks pole motet. Pingutada, kylmetada, loota. Liiga palju lootusetust on korge potensiaaliga inimestes, no eks me siis loome Eestile siinpool positiivset kuvandit ja integreerume (suht valutult).

ole tubli! suvel naeme!

Marian

Mis ma kostan… Nagu eile märkisin päevikus, ühiskonda aitavad need, kes on ise ühiskonna hoolt kogeda saanud ja selle nimel tulebki tööd teha, et niisuguseid inimesi tulevikuks jätkuks. Riigi poolt “unustatud inimesed” kipuvad ka ise unustama, kuna neil ei ole ühiskonna suhtes hoolivat pidet ja see on küll see, mis võib ka Eesti riigile kunagi saatuslikuks saada. Kuid, ehk ikka läheb teisiti!

Tööd tegid täna ka Märjamaa SVFikad. Tiina kokkuvõttega tänase päeva lõpetame. Aga enne ütlen veel, et siiski – insuldi saanud mees sai vallalt 40 € toetust, selle eest sai ta täpselt kaks seanssi ravi, tarvis oleks aga… ja rehabilitatsiooni plaani koostamine pidavat maksma palju. Uurin edasi, annan teada. Pere on aga… sümpaatne. Hakkan juba mõtlema, kas me ei peaks SVFi alla veel ühe sihtotstarbelise konto looma, kuhu oleks võimalik annetada just niisuguste juhtumite toetuseks. Ehkki, milleks siis haigekassa meil on? On ja ei ole.

Ja veel. Täna helistas SVFi ka pereema, kellele tuttuus pesumasin viidi, mille Mees Metsast eile ostis + annetatud mööblit viisime neile samuti. Naine tänas kogu südamest. Siiralt. JA! Lubas oma lapsed meile huviharidustundi saata (on üks meie tingimustest nüüd, kuna vanemad vahel ei viitsi lapsi õppima saata ja siis jääb huviharidus ikkagi ripakile, olen hakanud – ühesõnaga, nõudma vastuteenet – lapsed huviharidusse ja koduümbrus korda!)

.. Selle nõudmise eest SVFi ka vihatakse veidi, aga üksikutel juhtudel. Ei ole hullu, eks meie taha ikka ka midagi, üldiselt sama, mida annetajadki – et oleks kõigil parem.

Ja veel. Täna kl 18.00 – 20.30 kohtusin SVFi esindajana ka Rapla Lions Klubiga. Kohal olid Rapla ettevõtlikumad mehed, kuulasid, mõtlesid kaasa ja lõpuks arutasime, mil moel võiksime tulevikus koostööd teha. Väga meeldiv tunne jäi, tuli asjalikke mõtteid, lubati meid aidata ning õlg alla panna, kus keegi panna saab. Ühel mehel on transpordifirma, iga päev sõidetakse Tallinna, aga ka Rootsi ja Soome vahet. Teisel mehel puiduäri Prantsusmaal, kolmandal aiaäri, jne, jne. Aga ega niisama me seda õlga küsima tule, ikka siis, kui tõesti tarvis.

Tiina kokkuvõte nüüd ja kena õhtut meie poolt! :

Tere!

Täna olin tööl koos Lauraga. Kui ma kell 13.05 raamatukokku jõudsin, oli Laura klassis ja valmistas ette meie tänast käelist tegevust. Mida põnevat me siis tegime?

Laura pakkus välja huvitava töö: pusletükk tuli kleepida paberile ning hakata siis etteantud tüki abil pilti täiendama. Tulid väga huvitavad loovtööd ja osalejad jäid nendega väga rahule.

Täna oli emakeelepäev, mida ka meie tähistasime: üheskoos mõtlesime välja muinasjutu “Hundi ja rebase kaval plaan”. Igaüks täiendas juttu oma lausetega ja nii valmiski muinasjutt. Muinasjutt valmis, loovtööd lõpetatud, hakkasime voltima pliiatseid. Valmisid erivärvilised paberist pliiatsid.

Kehakinnituseks pakkusin lastele viineriga võisaiu. Lisaks maiustasime veel kommegi. Ja siis läks mänguks lahti. Täna mängisime “Pikka nina”. Paljud lapsed pidasid seda oma lemmikmänguks, oli ka neid , kes seda varem mänginud ei olnudki.

Kell 15.30 asusid kõik rõõmsalt koduteele. Meie Lauraga jäime veel juttu rääkima ja plaane pidama. Kui ma siis otsustasin ka koju minema hakata, sain raamatukogus kokku Gaili Ilissoniga. Kutsusin teda meie uut ja ilusat ruumi vaatama.

Talle meie tegevus väga meeldis ning soovis ka ise vabatahtlikuna meile appi tulla. Leppisimegi siis kokku, et ta tuleb lastele lihavõttekaunistusi õpetama.

Selline põnev ja muinasjutuline päev oli meil täna.

Aitäh teile, kallid lapsed ja Sulle, Laura, selle imetoreda päeva eest!

Tiina

15.03 Tänane päev kujunes taas töiseks. Palju sõitmist ja helistamist. SVFi asju ajasin Tallinnas täna nii palju, et Tallinna Looduskaitse Seltsist helistas Tiiu Paloveer, kes andis teada, et neil meile uhiuusi raamatuid annetada on  – Vilde “Mahtra sõda”, Metsanurga “Ümera jõel”, Kangro “Jäälätted”, Meri “Hõbevalge” + üks trükipress lastele, trükkimiseks. Nii. Võtsin kõik auto peale, edasi suundusin Mustamäele. Eile saabus mulle üks tore kiri, siin katkend sellest:

/… / Nüüd asjast. Kaks korda aastas koostame sortimenti ja selle raames saadetakse asju (riided jms) mida hankijad pakuvad sortimenti, aga mida nad kõike alati tagasi ei taha. Kuna Keila-Joa koolis õppivad lapsed on koolivanused, siis neil ei lähe vaja asju mis on vanusele 0-6 (7) aastat.

Kuna olen kuulnud Sinu suurepärasest fondist ja sellega kaasnevast tööst, siis mõtlesin, et äkki saaksin neid asju pakkuda Sinule. Praegu on täiesti uusi asju kogutud 1 kast ja õnneks teavad nüüd kõik kontoris, et mulle võib tuua kõik korralikud uued ja kasutatud asjad, sest leian neile „uue elu“.

Mis Sa arvad kas on võimalik, et kui keegi tuleb (kas Sina ise või keegi teine) Tallinna, siis annaks ta sellest eelnevalt teada ja ma saaksin kogutud asjad saata SV-fondile?

Igatahes soovin ilusat kevadet ja jään vastust ootama!

Tervitades

Ewa-Kaisa Plakk

Turundusassistent / Markkinointiassistentti / Marketing Assistent

Prisma Peremarket AS

Kl 16 paiku me siis tragi naise, Ewa-Kaisaga, kokku saimegi, nende kontorihoone parklas, seal laoti mulle autosse mitmesuguseid asju, kõik täiesti uued. Ka üks kiik annetati. Ja õng. Ja uusi riideid lastele. Jms. Homme saavad asjad SVFi ja siis vaatame, mis ja kuhu. Üks 4 lapsega pere ootab parasjagu meil pakkimist, jäi meil uputusega pooleli!, eriti küsiti riideid kolme aastasele lapsele. Peaks vast nüüd mõne sobiva rõiva sellest annetusest ka temale leidma. Tore ja täname väga – hea sõna, hea silma, ja abi eest.

Üks asi kripeldab mul taas… Lugesin tänast värsket Eesti Ekspressi. Seal Janar Filippov kirjutab ERMist. Lugege seda artiklit, kui kätte saate. ( http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/janar-filippov-eesti-rahva-miljardiprojekt.d?id=64073771 )

Mina ikka mõtlen valuga tagasi Mahtra Talurahvamuuseumile. Olin seal nõukogu liige. Ühesõnaga ja lühidalt – Mahtra Talurahvamuuseum vajas/vajab hädasti renoveerimist. Selleks pidime pöörduma taotlusega EASi, et toetataks ehitamist. Kultuuriministeerium pakkus välja konsultatsioonifirma Continuum group OÜ, et aidata dokumendid jne ette valmistada. 250 000 läks selle firma töö maksma Kultuuriministeeriumile. EASist tuli aga eitav vastus, kuna – pange lugejad nüüd hästi tähele – Mahtra on väheatraktiivne kant!

Selgituseks. “Mahtra sõda” on raamat, mis koolides endiselt kohustusliku kirjanduse hulka kuulub, seega – ma ei tea küll ühtki paika, mis sedavõrd tänapäeval “reklaamitud” oleks. Iga laps seda raamatut loeb ja ka kohast järelikult kuulnud on. Mahtra Talurahvamuuseumi külastatavus oli ka hea, hoolimata sellest, et maja vana ja väsinud on. Pealegi, lisaks niisama huvitujaile – kooliekskursioone korraldati sinna samuti ja ka välisturistid käisid, kuna Tallinnast kaugel see paik ju ei asu.

Edasi. Kui saabus eitav vastus EASist, oli enamvähem samaaegselt meie laua taga jutt ja selgitused, et ka Continuum group OÜ oma tegevuse lõpetab, kas pankrott või oli seal midagi muud…  (Vaatasin nüüd aga Googlest järele, näib, et kinni pandud siiski ei ole.)

Me Juurus korraldasime siis heategevuskontserdi, mille tuludest üüriti ruum, kus museaale täiendavalt hoida, et need ei hävineks.

Ka Krista Aru (ERM) meie nõukogu istungitest osa võttis ja ikka selle mõttega, et.. ei saanudki aru, mis see päris plaan oli. Küllap seda tagatubades arutati otsesemate sõnadega, ehk siis Kultuuriministeeriumis.

Kui võeti maha ( ja seda tehti tõesti ülekohtuselt ja inetult) direktriss, Tiia-Helle Schmitte, siis astusin ka mina nõukogust välja, kuna ei olnud asjade sellise käiguga nõus. Astusid vist teisedki, pole sel teel enam tagasi vaadanud. Ja … süda valutab ikka veel Mahtra pärast. Nüüd, kui loen grandioossetest plaanidest seoses ERMiga, siis tahaks küll tõesti öelda, et – Tartu üksi pole Eestimaa!

Kui neid asju meenutan, läheb laup tuliseks… Jätan õhtut lõpetama Eline ülevaate, mis täna SVFis toimus:

Tere Siiri,

/… / Meil oli täna külastajate poolest üsna vaikne päev. Pool päeva toimetasin laos, sorteerisin asju ja pakkisin, et saaks osa ära saata. Hommikul saabus üllatusena Reili Violantest, nad tõid meile veel mööblikanga juppe ning täitematerjali ka. Ning kommikarbi laste jaoks. Ja tänas meid veelkord imekauni vaiba eest, mille neile tänutäheks viisid, et nad meid varustavad:)

Täna oli Ljuda tund, tüdrukud tegid patju ja helkureid, kes endale, kes suvisteks müükideks. Karl sai kätte oma CD ning raudselt ta skoor kohe ka meie omade neidude seas tõusis, igatahes oli ta meeldivalt üllatunud.

Mihkel astus ka läbi, sest Ljuda palus, et ta aitaks midagi teha seoses õmblusmasinatega, mis kuidagi funktsioneerida ei taha. Kuna järgmisel nädalal on lastel koolis kevadvaheaeg, peaksime neile miskit tegevust nendeks päevadeks välja nuputama, eeldan, et meil on 5 tööpäeva täismaja:)

Tänased annetajad Kadrin Antonova, Helen Kreuz, Kaidi Tambet, Piret Kivisild – osa neist on ka varem annetusi teinud või meile tuttavad kuidagi muudmoodi. Ning üks naisterahvas, kes oma nime kirja ei tahtnud panna, kutsume teda siis Tähekeseks, kinkis meile akutoitel laste ATV. Lapsed tahtsid sellega kohe mööda maja rallima minna, aga koristaja oleks ilmselt hakanud lärmi lööma ning see on mõeldud veidi pisematele. Igatahes juba neiud nuputasid, kuidas sellega saaks suvel lapsi kärutada, Karl uuris hinda, et see vb oma pisivennale osta/kinkida:)

/… /Meelitasin oma tädi meile ostlema, ta ka käsitööline, ütlesin, et meil ka mööblikanga juppe. Tuli ta siis oma kolleegiga, mõlemad leidsid endale Violante kastidest tükikesi, mida neil just tarvis oligi! /… /

Kuidas meil lood homsega on? Kas oled ise tulemas? Siis tean plaani pidada.  Meil on vaja juurde osta suuri musti prügikotte, kohe paar rulli, aga võin seda ka ise homme teha, siis saan tööd jätkata.

Ilusat õhtut!

Eline

Jah, ma homme olen kohal. Ka ülehomme.

Kena õhtut!

16.03 Täna on küll üks harvemaid päevi, mil õnnestub päevikut kirjutada alles SVFis olles. Lapsi käis täna vähe, klassiõhtud jne, igal oma tee. Meie Elinega tegime tööd, nagu alati, pakkisime abi ja võtsime annetusi vastu jne. Kuna õnnestus meil rentida veel üks väike ruum lisaks, kolisime ka kaupa, mida kavatseme nii Narva kui Valgasse abiks anda, ja mujalegi.

RebaseAndres-Sarapuu astus meilt läbi, seekord nuusutas üht meeste odekolonni, aga nuusutas kohe hooga. Selle peale läksid tal silmad peaaegu et pahupidi ja ei kostnud sealt muud kui: “HOSSA RRRAMP!” Ja veidi aja pärast: “Jube kõva lõhn!” Kõva see lõhn tõesti ka on – korra nuusutad, eluks ajaks jääb meelde! Pudel “kanget” maksab meil 2 €, kuid et korralikku äri ajada, peab vist selle lõhna puhul hakkama tasu hoopis nuusutamise e. elamuse eest võtma.

Kaks meest Rapla Lions Klubist astusid samuti meilt läbi, nagu ka lubanud olid. Väga kena, et sõna peeti. Ja küllap meie ka kord uksele koputame, kui häda käes. Katsume ikka seni ka ise natuke kanged olla ning mõne asjaga ehk hakkama saada. Aga, et hakkama saame, on ka tõsi. Kuidas Eline täna suuri musti, täis pakitud kilekotte tassis, on teema eraldi ja asjalood on nii, et me ei hakka siin sellest pikemalt rääkida.

Täna käidi ka annetamas, inimesed, kes meil juba püsiannetajate staatuses on. Ja meie täname.

Tiina Tanseri saatis ka kokkuvõtte SVF huviharidusest Märjamaal, tore päev neilgi:

Tere!

Meie päev 16.03.2012

Täna me – Laura, Tiina Kokemägi  ja mina  koos lastega laulsime, tantsisime ja mängisime. See on tore, et leidub vabatahtlikke , kes tahavad osa võtta niisugusest tegevusest ning on siiralt huvitatud sellest.

Lapsed olid nii hakkamist täis. Ma ei saa ju kellegi teise eest rääkida, aga mulle tundus, et lastele tõesti meeldis. Nad olid nii õhinas laulmisest, mängudest, mida nendega koos mängisime ja tantsimisest. Lapsed nautisid seda päeva koos meiega ja see tegi meil südame nii soojaks. Reedel liitus meiega üks armas ja tagasihoidlik 2. klassi tüdruk.

Head algavat koolivaheaega!

Kohtumiseni järgmisel nädalal!

Tiina

Nii see päev meil välja nägi ja ongi tänaseks kõik, ülejäänud plaanid on kirjades ja kokku alles leppimisel. Nagu alati, avaldame siis, kui tegevus käima saab. Siit – hubasest, kodusest ja ka ilusast SVFist aga kaunist nädalavahetust kõigile! Kohtume homme SVFis, kes meile tulla plaanib, kuna vett meil maja ees palju on, soovitan kummikutega tulla. :)

17.03 Laupäev. Kohe ka SVFist, aga enne natuke muud juttu. Täna, aastal 180, suri Rooma keiser, Marcus Aurelius – üks lemmikutest mul. Tema raamat “Iseendale” võiks kuuluda iga täiskasvanu kohustusliku kirjanduse hulka. Kui keegi nüüd minu üleskutse peale tõesti huvi tunneb, siis ütlen, lugemiseks tuleb aega võtta ja süveneda, seda raamatut ei saa lugeda nagu tavalist juturaamatut, kuna selles juhatatakse ise mõtlema. Väga HEA RAAMAT. Soovitan.

Ma olen viimasel ajal hakanud päevikusse kirjutama ka poliitilise tooniga sõnavõtte. Selgitan. See ei tulene sellest, nagu teeksin eeltööd või valimiskapmaaniat. Seda erakonda, kuhu kuuluda võiks, kahjuks ei ole meil olemas, ja võib-olla niisugust polegi kusagil. Ent SVF on ise juba väga hea “erakond” ja “poliitikat” saab teha nii palju kui hing ihkab ja mõte jaksab. Poliitika peakski nimelt teenima just seda eesmärki, et inimestel ühiskonnas ikka parem elada oleks.

Veel üks selgitus. Mahtra Talurahvamuuseumi kohta (lisaks paari päeva tagusele meenutusele), ja mis mul siis õieti nüüd ERMi teemaga seoses täpsemalt valu teeb. Täna mõtlesin selle üle SVFis laos abi pakkides ja analüüsides, ja ka natuke endamisi sel teemal porisedes. Et… leiti raha, et riskida, aga raha ei leitud et museaale päästa. Nüüd on veidi imelik kuulda nende samade inimeste suust (Kultmin), et ERMi ehitus peaks ju iga eestlase püha ettevõtmine olema, kuna seal ju säilitatakse eesti rahva ajalugu. Vot siis. Mõtlesin ise ja küsin ka lugejalt – kui palju kaalub Mahtras või mujal väiksemas muuseumis säilitatav eesti rahva ajalugu?

SVFist. Täna oli tore päev, annetajaid käis väga palju. Tallinnast sõitsid kohale Katrin ja Elo Tambur, annetati meile palju huvitavaid materjale käsitööks – uusi heegelnõelu, niite, lõngu, nööpe, trukke, püksikummi, embleeme, linte ja lehve jne, jne. SUUR TÄNU! – Need asjad lähevad meil õige pea ka käiku!

Tagasihoidlik abielupaar Kohilast annetasid riideid, enamik neist rändasid joonelt meie kirjusse hipikappi, kust iga kunstiinimene endale midagi meelepärast leida võib. Samuti SUURED TÄNUD!

Tuli ka härra Peedu, ordenimeister. Vaatas raamatuid, puhkas jalga. Korraga võttis suupilli taskust välja, kogu SVF ning ka meie külalised, saime nautida muusikat, õieti vanu eesti rahvalaule. Ilus oli.

Annetusi tõid täna ka Karmen Jakobson, Kai Kraus, Signe Savi ja Lauri Rebane. Täname kõiki.

Lapsi täna oli vähe, ühe poisi võtsin endaga tee äärest kaasa, Karl saabus hiljem, ja neli tüdrukut tund enne sulgemist. Tund enne sulgemist tuli ka Mihkel, kes nüüd taas terveks on saanud ja keda kaua me näinud ei olnud. Tuli ka Ljuda, kes õpetab meil vabatahtlikuna lapsi. Ka Kaidi Mikkus tuli, Rapla Ettevõtlike Naiste seltskonnast, ka Ain Täpsi astus läbi, Rapla Lions Klubist – tõi meile samuti annetusi – rulluisud jms. Täname ka teda! Ühesõnaga, tund enne lõpetamist saabusid kõik “koju”. Oligi tunne, nagu oma pere oleks kokku saanud. Jõime teed, arutasime elu.

Jäägu tänase päeva lõpetuseks härra Peedu öeldud elutarkus viimasteks ridadeks ja soovin SVFi poolt – head puhkamist kõigile!

“Kui on natukene üht, ja natukene teist – peaasi, et ON. See ongi elu!”

19.03 Esmaspäev. Mina täna olin Tallinnas, SVFis oli Eline. Nansy on haige lapsega endiselt kodus. Nüüd päevast endast. Taas helistas mulle Külli, Tallinkist. On pakkuda meile 600 patja. Need tuleb meil Raplasse saada. Esiteks – saaksime täitematerjali hooldekodu patjadele, aga ka kõigele muule, mida suveks plaanime – oma õuele tahame ju suvise päikesevõtu “lesila” kujundada – koos wifi, raamatute, jäätise ja kohviga, ühesõnaga koha, kus inimesed puhata saaksid. Minu arvates ei ole teist nii ilusat õue, kui meie Octa Centrumi sisehoov, mitte kusagil mujal Raplas. Nii et – 600 patja kulub meil ümbertöötlemiseks kenasti ära, seda enam, et Violante mööblitehas meile valmisõmmeldud ja lukuga kinni käivaid suuri paksust mööbliriidest padjapüüre annetas. Ei muud, läheb tööks.

Nüüd aga Eline tänase päeva kokkuvõte, mille ta saatis mulle pealkirja all “Rapla ookean”:

Tere Siiri,

täna oli külastajate poolest väga vaikne päev, kuid kedagi päris tühjade kätega me ära ei lasknud:) Ilmselt ei pääsenud kliendid lihtsal põhjusel meie juurde, nimelt pole keegi veel paadilaenutust avanud, sest kummikutest jääb juba väheks. Maja ees on täielik ookean:)Ise liikusin täna majja mööda parkla lillepotte meetriste sammudega, ei ole üldse naljakas. Karina väike vend kukkus koju minnes täiesti vette, nii et otsisime talle täisvarustuse kuivi riideid selga.

Tänane annetaja, proua Aino Viirok, tõi meile vahvad botikud, täitsa hooajakaup, ma ütleks. Tänud! Hommikul käis ka Ljuda, tõi enda valmistatud sepikut, mille tüdrukud või ja õunamoosiga nahka pistsid, aitäh Ljuda!

Anett ja Keiti aitasid mul kõrvaltruumist ära tassida viimased jalanõud ning sättisid poe poolel riideid korda. Võtsime täna müügist ära karvased talvesaapad ning talvejoped-kasukad.

Proua Kateriina, kes käis meil eelmisel nädalal neid magustoidukausse vaatamas, tuli täna tagasi lootuses, et need ikka teda riiulil ootavad. Ootasidki! Ta ütles, et ei saanud öösiti magadagi, nii kummitasid, et täpselt sobiva kuju, suuruse ja värviga:) Ja köögist leidsime talle veel kausikesi ning mõned suured kruusid. Ta on ka nõudefänn. Lisaks on tal pakkuda ühed kangasteljed, lubas saata meile mõõtmed. Ütlesin, et võime tema kontakti jagada, kui kellelgi võiks ostusoov olla. Käiakse ju pidevalt meie omi noolimas, aga need pole müügiks! Saame siis ehk kedagi nii aidata.

Kevade alguse puhul tõi Jaak meile mune ning omaküpsetatud rosina-moonisaia, proual olid imekenad kummikud jalas ja oleme ausad, muidu poleks nad ju meieni täna jõudnudki, vesi on vahel! Märjamaalt käis Tiina, tõi meile sealsete laste joonistatud kevadkaardid. Otsisime siis sinna huviringi jaoks kangajuppe, Violante mööbliriide jääke, andsin neid pakkepaberi rulle, mõned raamatud. Tiinagi sai kingiks L. Meri-Hõbevalge ning karbi maamune, millede üle oli tal siiralt hea meel. Igatahes tuli meil lobisemise käigus palju häid mõtteid, mida lastega teha ning milliseid üritusi võiks kas koos v niisama korraldada.

Tänulikud kliendid Virve ja Marve tõid meile tänutäheks ja lastele meeleheaks Violante mööbliriide tükkide eest küpsist ja kommi ning koduaia piparmünti, et saaks teed teha. Suured tänud! Ka Virve õhkas õnnest, et teksakleit, mis neljapäevast hipikappi jäi, teda seal ikka ootas ning ta sai selle koju viia.

…Täna oli kuidagi pime ja sombune, lapsi käis vähe. Karina oma venna Romaniga, Anett, Keiti ning Karl, saime ilusti hakkama, lapsed aitasid mul toimetada ja küsisid ise, mida teha saaksid.

Kallid.

Eline

20.03 Täna oli SVFis Eline. Mina olin seotud kontserdiga Jõhvis, mida korraldas Eesti Sotsiaaltöö Assosatsioon, seoses tänase ülemaailmse sotsiaaltöö päevaga. Sõit Jõhvi oli tõeliselt kevadine, nagu ju täna kevad algaski, siit head ja ilusat kevadet kõigile ka minu poolt. Kevad – imeline aeg, kui veel pole puud lehes ja veel mitte lilled õitsele löönud. Nii minagi täna lummuses sõitsin ja hea, et koju tervena tagasi sain, kuna mõtted rändasid sinna ja tänna ja… nautisid omaette olemist.

Eline saatis tänase kokkuvõtte, eks igaüks loe ise:

Tere õhtust, Siiri

Täna hommikupoole oli mul vanem poeg kaasas, ta käis vanaemaga hambaarsti juures. Karl oli ka kohe hommikul esimese kevadekuulutajana platsis.

Tänased annetajad on meil juba tublilt kõik arvel:), aga nimed ikka uuesti – Leili Kaas, Margit Lenk, proua Merisalu, Milla Raus, Tiina-Mae Kuusik. Proua Elvi Nurmsalu tuli suure karbitäie pannkookide ning 4 purgitäie moosiga. Ehk et unustage rannahooaeg, meie SVF-i kevade trenditoit on moosiga sai!

Homme tuleb Anneli lastega kell 12 meisterdama. Tüdrukud -Getry, Janeliis ja Anu aitasid täna mul kokku pakkida nõusid ärasaatmiseks ning Karli abiga tassisime kõrvalt suure ruumi täiesti meie asjadest tühjaks ja saame vajadusel võtme kasvõi homme üle anda.

Rain käis täna Tallinnas Punaselt tänavalt veel mööblit ja kraami ära toomas, ukse taga on meil nüüd üks pisike valge öökapp, SVF-is on kotist veel lahti pakkimata raamatud ning jalanõud.

Täna oli ilm palju ilusam kui eile, tuba oli soojem. Noortel muidugi lööb kevad juba tugevalt pähe, vahepeal üritasin neid ikka korrale kutsuda ning üks suurem pahandus oli meil ka. Aga rääkisime reeglid selgeks ning kes neid ei austa, võib koju järele mõtlema minna.

Neiud võtsid juba sisehoovis päikest, koukisid pulkadega mullas ning otsisid aardeid – Getry leidis 10-kopikalise ning peotäie nööpe:)

Täna osteti põhiliselt kribu-krabu, raamatuid ning kaks poisslaste pidulikku rõivakomplekti.

Homme olen kohe hommikul kohal, kuid kui ise varem juhtud jõudma, ära ehmata, sest kohe sisse astudes on suured kotid ukse juures, täpselt enne kella 18 tulid nii Rain asjadega kui ka viimane annetaja.

Võta siis homme oma fotokas kaasa ning hakkame poseerima ja pildistama:)

E.

Nii. Et pildistamine? No, Eline tuli mõttele, et me võiksime mõningaid SVFi poes müügil olevaid riideid enda peal eksponeerida, et inimesed näeksid, mis meil põnevat on. Miks mitte, ainult, et tavaliselt on minule küll kõik riided kas liiga pikad, või liiga laiad, või liiga… Nagu mul ühe laulu rida kunagi oli – liiga, liiga, liiga lillakas-hall.

Homsest. Olen ka ise majas terve päeva ja Eline samuti. Kes meile tuleb, arvestagu juba ette, et uksest sisse saada, tuleb turnida.

21.03 Täna oli elu SVFis toimekas ja kirev. Lapsi oli palju, annetajaid rohkesti, ostjaid jätkus, uudistajaid samuti. Kirju laekus meie “saaguvalgus” postkasti hulgaliselt, telefon aina tirises ja tirises. 1000 tööd ja veel rohkem mõtteid – igaüks omal rindel omi tegemisi asjatamas.

Lapsed valmistasid Anneli juhendamisel täna hoopistükkis nõelapatju ja tõepoolest kumab nüüd juba läbi, et lastel mõtted kõvasti suvisele kirbuturu võimalustele kinnitunud, et endale veidi taskuraha teenida. See on tervitatav. Töö, töö! Minu teada ei ole seadusega keelatud lastel oma käsitööd kirbukatel müüa. Keegi täna meist, niisiis, uimaselt ringi ei vahtinud ja kes siiski, sellele pikalt mahti ei antud. Kuni lapsed lõpuks lapsed tüdinesid ja õue mängima läksid. Ega meil piinavalt tööd tehta, kui ikka energiat töö tegemiseks kuidagi välja enam ei tule, ongi ülim aeg puhata. :)

Renee ja Kahro astusid samuti meilt läbi, seekord Vahtra tugikeskuse korvpalli meeskonna liikmetena, kusjuures värskelt diplomeerituina ning samas ka maailma parimaiks tunnistatuina! Nimelt olid nad võitnud korvapalli mängus täna nii Rapla Hooldekeskuse meeskonna 38 /36, aga ka Rapla vallavalitsuse! :), võidutulemusega 24 /22! Palju õnne meie poolt ja loodetavasti kodus neid juba ka tordid ootasid – kuna mõlemad mehed kõvad maiustajad ka on. Aga jah – suur võit tõesti! Ja vastavalt ka mõlemad õnnelikud olid, särades siirast rõõmust üle terve meie SVFi! Tore.

Ja astus meie juures läbi ka Janno, ans Metsatölli lavameister ja lavatehnika boss. Toodi täna meile annetusi – riideid ja mis seal veel kõik meile mõeldud oli. Täname. Ning tänud ka kõikidele teistele annetajatele, nii riiete kui jalanõude kui muu pudipadi eest. Kõik läheb meil käiku, mõned asjad müüki, mõned jagamisse, mõned Narva, mõned ei tea kuhu, aga abiks ikka.

Ljuda, meie vabatahtlik õpetaja ja muidu ka suureks abiks igas töös, helistas täna SVFi, et tegeleb meie kodulehe vene keelde tõlkimisega, päevikuid kahjuks tõlkida ei jõua – see oleks vist tõesti väga palju tööd ette võtta…  Ljuda igatahes tegeleb esialgu meie esilehe tõlkimisega ning varsti saame siis ka vene keeles infot meie kohta lugeda.

PS! Väga huvitavaid raamatuid on meile toodud viimasel ajal. Nii mõnigi haruldus on sekka sattunud. Nende raamatute puhul on nii, et need kahjuks ei ole “hindamatu väärtusega”, et meil hinda neile siis vastavalt määratud ei oleks. Kahjuks oleme mõelnud, et neid siiski hindama peame.

Nüüd Tiina ülevaade SVF Märjamaast:

Tere, Siiri!

/… / Tööst Märjamaa SVF-s. Esmaspäeval astusin Marge juurest läbi. Ta lubas täna (volikogu oli eile) mulle saata meilile vastuvõetud otsuse toitlustamise osas. Hetk tagasi seda minu meilil veel ei olnud.

Esmaspäeval tegi tööd lastega  Katrin. Hüppasin ise ka läbi. Valmistati parasjagu kauneid kevadlilledega kaarte. Täna sättisin neile asjad valmis ning kiirustasin ise kooli tööle. Lapsed aga hakkasid samal ajal tegema lillemotiividega seinapilte. Lilled täidetakse kangatükkidega. Kindlasti jäid ilusad ja huvitavad loovtööd.

Suur tänu Elinele , kes meile palju värvikirevaid kangatükke kaasa pakkis. Tõmbelukud palusin neil raamiks kleepida, et oleks  taaskasutatud materjalidest töö. Tööd paneme näitusele raamatukogu seintele. Katrin lubas mulle täna saata kahe päeva täpse kirjelduse. Saadan siis Sullegi- saad üles panna.

Muidugi suured tänud meie kõikide  poolt suure hulga einevate ja põnevate  materjalide eest.

Minu isiklik tänu talupidajatele suurte ja kollaste kanamunade eest! Nii kollast rullbiskviiti pole meie pere ammu söönud. Kanadele jõudu ja jaksu munemisel!

Parimate soovidega

Tiina

Jah, Papli talu peremees tõi jälle meile kõigile kanamune, kokku vist koguni 5 karpi! Aitäh ja tervitused meie poolt samuti.

Anne Helme kokkuvõte SVF Kehtnast ja Eidaperest:

Tere,

Väga kiired ajad on järjekordselt, nii et lühike kokkuvõte. Eelmine nädal oli Kehtnas kolm poissi ja Eidaperes 18 last. Sel nädalal algas koolivaheaeg ja eile oli Kehtnas viis last (tulid juba kell 9 koos vanemaga, käisid vahe peal õues ja poes ja tulid jälle tagasi, nii nad keskuses olid ja meisterdasid) ja täna oli Eidaperes ainult üheksa last.

Kuna sain eile Kehtna taaskasutusest uhiuusi tilgutivoolikuid, siis punusime täna lastega endale ise võtmehoidjaid (nüüd pean veel vaatama, kust saada metallrõngaid, et kõik lapsed saaksid endale võtmehoidjat teha). Kirjutan jälle huvitava seiga, täna Eidaperes tuli üks vanaema meile külla ja küsis, kas tema lapselapsed tohivad ka täna siin käia või on see mõeldud ainult Kehtna valla lastele, lubasime lastega hea meelega tüdrukutel meie sekka tulla, kuid tüdrukud ise mõtlesid ümber, või jäi julgusest puudu, ei tea.

Vanaemale ütlesin ainult nii palju, et pole ma siiani lastelt tahtnud teada, kus on nende sissekirjutus või kus elavad, oluline et lapsed saavad kasulikult aega veeta.

Rääkisime juba eelmine kord lastega, et Sa tahaks meile külla tulla, lapsed olid hea meelega nõus, aga esimene küsimus oli, et kas Sa neile laulad ka, kui külla tuled ja et siis teeks ikka väikese näituse ka. Mõtlesin mina mis ma mõtlesin, kas 24. aprill sobiks Sulle näiteks, siis tõmbaks sellele hooajale joone alla, vestleks lastega, sööks kooki, vaataks näitust, meisterdaks midagi koos ja kutsuks külarahva ka kõike seda vaatama. Teeks sellise toreda olemise.

Anna teada siis.

Seniks kõike ilusat, ja loodan et kevad algas hästi.

Anne.

Jah, annan teada, saan küll 24.04 tulla ja korraldame siis ühe toreda koosviibimise. Klaver on ju ikka hääles teil? Kui ka väga pole, no, saame hakkama. :)

Homme on SVFis tagasi ka Nansy. Mina olen kohal reedel.

22.03 Täna oli hommikul SVFis Nansy, lõunast mina. Lapsi oli samuti palju ning rahvast käis toredasti. Lapsed tegid muidugi tööd, Ljuda näpunäidete järgi õmmeldi padjakatteid seekord. Ja tehti muidki asju, mida keegi teha ise soovis, ju juba osatakse üht-teist, kuna ollakse kursis ja juhendust saanud. Üks tüdruk oli eriti töökas täna, õmbles Barbyle uue kleidi, valmistas paberlilli jne, tema saigi omale õhtul preemiaks valged uued tossud. Kui hea meel tal oli! :) Meil ka.

Palju toodi täna meile ka annetusi, ent suhtlemist jagus ka kõikide teistega, kes meie poole sisse astusid. Oli üks meeldiv päev meil.

Abivajajaid täna ei käinud. Kuid sain kaubale, et meie lapsed täna õhtul kultuurselt oma aega veeta said. 10 last läksid meilt otse sinna edasi, kl 18.30, kui uksed sulgesin. Kuhu? Seda ma öelda kahjuks ei saa, ei lubatud reklaamida. Kuid tegu on üritusega, kus muidu piletitega käiakse. Aga et nii õnnestus, selle eest pidid lapsed täna natuke ka rohkem vaeva nägema, kes kuidas aidata tahtis ja sai – koristati ning pesti põrandaid.

Ei muud tänaseks minu poolt. Olen homme, reedel, ise SVFis, kellel meie juurde asja, kohtume. Ilusat õhtut ning lõpetama jääb meie tänast sissekannet Laura kiri Märjamaalt (Laura on meil SVF Märjamaa vabatahtlik õpetaja):

Tere!

Meil oli lastega väga tore päev, kohal olid Annaliina, Eliise, Karoliina, Viivian. Ja mul oli kaasas Rassel. Tegime pappidele ja mdf plaatilele guaššvärvidega taeva ja maa, mõned maalisid ka mõned põõsaraod või puud. Senikaua kuni värv kuivas, sõime röstsaia šokolaadikreemiga ja jõime morssi.

Hakkasime valmistama lillede lõikeid ja neid välja lõigates tekkisid ka liblikad ja muud vigurid, lapsed olid tublid, vajasid vaid natuke utsitamist ja uusi ideid. Lõikasime koos lilli välja ja aitasime lõpupoole ka kleepida, et ilusti jõuaks.. Kui lilled olid kleebitud, lisasime ka pitsraamid. Mina, Katrin ja Rassel tegime ka kolme peale ühe töö, mis jäigi pooleli. Õhkkond oli töökas ja üsna vaikne, terve aja oli töö, mängida seekord ei jõudnudki. Tegin ka pilti, saadan need ka.

Nägemiseni,

Laura

23.03 Reede. Alustuseks – täna nägin esimest korda suurt linnuparve, vist olid pardid, kes taas koju tagasi saabunud. Ma ikka arvan, et siin nende kodu pigem on, siia ju ka pesad tehakse ja munad haudutakse. Mujal käiakse siis puhkamas, või kosumas – vast. :) No, oli rõõm näha seda parve ja selge see, et nädala pärast on talvisel vaikusel kriips peal.

Nii. Aga nüüd päevast. Hommik algas meil aga SVFis sellega, et keegi oli jätnud pannkoogid meile karbiga ukse taha. Täname väga. Lõuna oli suurepärane ja maitsev. Kõik koogid pisteti nahka! :)

Lapsi oli täna SVFis palju, ning kuna ilm ilus oli, siis mängiti õues ning samal ajal, kes ei mänginud, see midagi asjalikku toimetas. Aidati jälle põrandaid pesta, tolmu võtta, riideid stangedele sättida jne, jne. Mina olingi SVFis täna õnneks üksi perenaiseks! Kuna! Lapsed aina tõid ja tõid, peotäite kaupa – nii lilli kui pajuoksi. Oleks perenaisi rohkem olnud, oleks vist Rapla tühjakski “vabadest” lumikellukestest nopitud. Asi päädis sellega, et ma ei lubanud enam lilli hukata ega puudele/põõsastele haiget teha. Seda polnud tarvis pikalt selgitada, mõisteti. Igatahes vaadati mulle nii otsa küll, nagu oleks aru saadud. :) Loodame.

Tõmbasid lapsed mul täna korra ka “harja punaseks”. Üks kaebamine kostus teise otsa. No sai siis see asi ka paika pandud. Et meil ei ole kaebamisest kohe minnnngit kasu, kuna igaüks on omaenese kõnetoru ja selgitab ennast teistele nii, et ei oleks tarvis kaebama tulla. Mind tegelikult natuke hämmastab, et lapsed nii väikeste asjade pärast kaebavad, teineteise peale… Kummaline. Ja imelik. Ma ei mäleta, et oleksin väiksena väga kaevanud… Siiski. Vahel ütlesin emale oma venna kohta, et nii ikka teistele ei tehta, kui mu vend mulle midagi tegi. Ema alati küsis, kes see teine on? :)

Pakkisin täna ka abipakke, nüüd on veel tarvis ühele 10 aastasele tüdrukule jalatsid leida, siis ongi pakitud. Ka Narvale pakkisin täna asju – erilise hoolega… Raske mõelda, mis Narvas juhtunud on. Eks igaüks lugenud on niikuinii ja uudiseid kuulanud. Ütlen aga, tehke palun oma lastele selgeks, et võõrastest eemale hoitaks. Ka Raplamaal käivad jutud, et olla kedagi autosse püütud meelitada. Ma ei tea kuivõrd see tõde on, aga nädal tagasi mulle üks poiss SVFis seda rääkis, ise väga hirmul.

Narvast tuli ka kiri täna. Tullakse abile järele 26.03. Püüame siis tõesti selleks ajaks valmis olla ja anda korralikke asju. Homme on veel pakkimist ja tööd sellega. Õnneks paar suuremat poissi on meil ka homme majas, aitavad vedada ja tõsta, kui vaja. Karl ja Rait on ses mõttes alati tublid.

Täna toodi palju annetusi. Õhtuks sain korra majja ja kõik üle vaadatud ning ära pandud omadesse kohtadesse. Hea meel on, et väga meile enam prügi ei saabu. Mõni üksik ese satub, mis kuhugi ei kõlba. Ja igaüks, kes meile annetama tuleb, alati ka mainib, et ehk see kedagi aitaks. Küllap aitabki. Ja meie ikka täname. Tänavad ka need, keda aidatakse. (Enamalt jaolt.) :)

Nüüd ka üks lõik Tiina kirjast, mille ta täna Märjamaalt saatis. Kui keegi selle peale reageeriks, oleksime tänulikud. :

Tere,

/… / Mul siin tekkis sulle üks ettepanek. Panen kirja. Ega ei ole võimalik leida meie põhjanaabrite soomlaste hulgast mõnd sarnase tegevusega tegelevat organisatsiooni, kes oleks huvitatud meie SVF laste külaskäigust. Saaksid ehk mõned teie, meie ja teiste huviringide tublimad lapsed neile suvel külla sõita ja tutvuda Soomega ning nende kultuuriga.

Usku, lootust ja armastust!

Tiina

Ja ongi kõik tänaseks õhtuks. Homme olen SVFis mina + lapsed. Kohtumiseni. (Kummikuid enam tarvis ei ole, meile pääseb juba ka kuiva jalaga.)

24.03 Laupäev. Vaikne päev SVFis külastajate poolest, nüüdseks on kõik ka pakitud, kell on täpsemalt 14.45 ning sain mahti korraks laua taha istuda. Lapsed teevad suviseks müügiks paberlilli. Milleks paberlilled? Eks sellekski, et nende valmistamine käelist tegevust arendab, kuna see töö meenutab natuke ka voolimist. Osad lapsed kleebivad riidetükkidega kaarte. Mida see tähendab? Võetakse vanad riidetükid (taaskasutus) ning liimitakse neid papile, kuidas keegi soovib ja välja nuputab. Üks poiss, 12 aastane, kleepis päevalille, mille kohal on pilved ja pilvede all – viirastus. Viirastus meenutab tumedat lendavat äikesevaimu. Ise on poiss tulemusega väga rahul, mina samuti. Kuna! Töö on puhtalt teostatud, ei ole liimi ega muid sodimise jälgi, päris kena tulemus.

Täna käis meil üks tore naine Tallinnast, Tiiu Levald on tema nimi. Annetustena tõi ta kaasa raamatuid. Täname. Ent kuna Tiiu endine Muusika Akadeemia õppejõud on, siis tegi ta meile ka hea ettepaneku koostööks, nimelt oleks ta valmis vahel meie lapsi õpetama. Loodetavasti saame SVFi kunagi ka klaveri, siis tõesti saakski ka laulmisega tõsisemalt tegeleda. Peame hakkama ringi vaatama, kas ja kuidas klaveri leiame. Ja ikka ütlen, kui kellelgi kasutuseta seisab ja ei näe ka, et kunagi väga vaja minna võiks, oleksime pillist väga huvitatud. Ka ma ise tunnen siin klaverist puudust, saaksime vahel lastega teistsugust “tööd” teha, kui et igal vabal hetkel aina paberlilli voolida. :)

Ja et Ene Kangur (vt varasemaid päevikuid) samuti meilt täna läbi astus, siis leppisimegi kokku, et järgmisel reedel õpetatakse lastele vanu lastelaule. Selgus, et lapsed ei ole kuulnudki laulu võilillest, ega laulu sinilillest jms. Tänapäeval lauldakse teisi laule. Minu arvates on need vanad laulud ju väga armsad, ei ole ju neil viga. Aga miks need siiski unustuses on? No, kuna Ene ka jõululaule lastele õpetas, siis läheb reedel uue-vana repertuaari õppimiseks. :) Enel on oma süntesaator kaasas ja küllap see asja ära ajab.

Annetajaid käis täna teisigi. Tänud kõigile. Soovime siit omalt poolt ilusat nädalavahetust. Raplas aga vihma sajab… Tänane varahommik oli tõeliselt linnulaululine, ning põllul olid 4 lumivalget luike, pikast lennust tiibu puhkamas. Head puhkust teilegi.

26.03 Ja hakkab ka märts läbi saama. Aeg, aeg, aeg… Kirjutan täna ühe lõigu M. Aureliuse raamatust. Kuna teda siin päevikus ühel õhtul meenutasin.:

“Peab ju kord mõistma, millise maailma osa sa oled ja millise maailmajuhtija väljavooluna sa olemas oled ja et piir on tõmmatud su ajale ning kui sa seda aega helgumiseks ei kasuta, ta möödub ja sina möödud ja uuesti ta ei tule.”

Jah. See raamat on tõesti üks tark raamat. Aga nüüd tänasest.

Palju oli tegemist ja tööd. Käis uus abivajaja perekond, neil peres neli last, kahjuks tööd leida pole lihtne. Leppisime kokku, et kogu mööbli toimetavad ära järgmisel nädalal, 4.04. Meil on hetkel anda kaks voodit, kirjutuslaud ja kapp. Ja selleks ajaks ka riideid kaasa anname, küsiti lastele just. Et omale pidavat olema piinlik küsida. Ei ole tarvis piinlikkust tunda, seda ütlen kohe kindlasti. Kui on, pole raske aidata. Meil on.

Täna käisid ka mitmed annetajad. Järelikult ju siis tuleb juurde, et jagada, eksole. Toodi riideid, toodi jalanõusid. Üks naine tõi moosi ja muid hoidiseid. Aga kuna just Narvast meil külalised olid, läks naine koju ning pani terve kastitäie neilegi kaasa – moos, kõrvitsad, tomatid jne. Kusjuures, need olid hirmus maitsvad, ütlen omast kogemusest, sest meie lõuna peamiselt tema toodud hoidistest täna koosneski. Muuks väga aega ei olnud,  + lisaks ka Eline kalaleivad. Aga täname annetuste eest kõiki taaskord.

Narvast saabusid siis kaks mees furgoonautoga, küllaltki suur autokast taga. Saime selle peaaegu täis laadida. Tõesti, mitte kui millestki kahju loobuda ei olnud, pakkisime veel Elinega hommikulgi lisa – ka meie poe poolelt. Päris ausalt kohe – hinge ja hoolega valisime ja tegime mis saime, et võimalikult hästi oleks. Tallinki linu panime, tekikotte panime, riideid, telekaid, nõusid – igasuguseid ilusaid serviise ka. Riideid lastele. Riideid täiskasvanuile, nii suveks kui talveks kui… Igaks ajaks. Mänguasju panime, Puhhi postkaarte, klepse, raamatuid… No, õige kolimise moodi paistis asi välja!

Tassisime koos kõik peale ja aitasime Elinega laadida. Mehed – Nikita ja Saša olid väga toredad. Pakkusime lõpuks neile ka kohvi ja pirukaid, mis rutuga poest veel tõime. Kaasa aga panime neile natuke maiustamist, koduteele. Ja jätsimegi hüvasti. …Pildistamisega oli nii, et kuna mõlemad mehed enda kohta “skromnõje ljudi” ütlesid, siis ei hakka ka mina pilte siia üles panema. Oli nagu oli, meeldejääv päev.

Ka lapsed olid meil samal ajal platsis, natuke siit-sealt aitasid. Kuid lapsed siiski tegelesid pigem oma asjadega, kes hakkas siis õmblema ja kes mida. Õhtul mõtlesime kahele lapsele välja luuletused kevadest. Kuna SVFil sünnipäev tuleb (1.04.11 avasime Raplas keskuse ja nüüdseks on tegutsetud 1 aasta), siis ehk lapsed ka midagi natuke selle päeva puhul esitada tahavad. Peame oma sünnipäeva aga terve järgmise nädala, kes tahab, astub läbi. Hinnad on all ja sõbralikud – meie sünnipäeva puhul.

Egas midagi. Selline oli päev. Rebase-Andres-Sarapuu astus ka läbi. Mainis, et me nii kaunid daamid pidavat olema, et lausa silme eest pimedaks võtab! Selle peale lubasime talle täiesti tasuta ühe meeste lõhna, mis temale ka just meelt mööda paistis olevat, kuna ta ikka ja jälle ringiga seda nuusutama tuli. :) Tore.

Ja Tiina tänane kokkuvõte Märjamaalt lõpetama jääbki. Kõigile kaunist õhtut meie poolt!

Tere Siirile ja teistele lugejatele!

Meie tänane päev oli pühendatud lastekirjaniku Aino Perviku (kodanikunimi Raud) loodud kangelastele. Paljude laste lemmikkirjanik tähistab ju tänavu aprillis oma 80. sünnipäeva. Abiks olid jälle meie tublid ja töökad vabatahtlikud Tiina Kokemägi ja Laura Reinsalu.

Alustuseks vaatasime kirjaniku raamatuid. Siis vestlesime ja arutasime lastega A. Perviku loomingust.Ühises vestluses selgus, et meie laste jaoks olid kõige tuntumad raamatud “Kunksmoor”, “Kollane autopõrnikas”, Paula-sarja raamatud. Paula-sarja tunneb vist küll iga väike  tüdruk. On ju
selles raamatus väga hästi lahti kirjutatud praegusaja kooliuusiku maailmapilt. See raamat osutus ka meie tüdrukute vaieldamatuks lemmikuks.

Tüdrukud joonistasid värvipliiatsitega  Paula-sarjade
tegelasi. Poisid valisid joonistamiseks autopõrnika. Raamatus
“Kollane autopõrnikas” on 11 juttu autode hingeelust. Raamat meeldis meie poistele. Poisid lisasid vestluse käigus, et raamatus on mõnusad lood sellest, kuidas igal autol on oma iseloom. Samuti meeldisid poistele raamatusse joonistatud pildid. Poisid valisid joonistamiseks guaššvärvid. Töödega saavad kõik tutvuda Märjamaa raamatukogus.

Aeg lendas  linnulennul. Tööd valmis, hakkasime sööma. Lapsed palusid mul täna poest tuua jogurtit. Paistis, et kõhud olid tühjad. Söödud ja toidu eest tänatud oligi aeg kätte jõudnud kojuminekuks. Üks väike tüdruk jäi veel uksel seisma ning lausus veel lõpetuseks: ” Vahvat meisterdamist ja põnevat tegevust jagub meil küll igaks päevaks”. Selline lause rõõmustas. See näitab, et teeme õiget asja. Suured tänud ka kiiretele tekstiilkottide valmistajatele SVFis.

Üks naeratus igaks päevaks!

Tiina

27.03 SVFis oli täna terve päeva Eline, mina saabusin alles kl 16. Aga kõigest järgemööda ja kõigepealt Eline kokkuvõte:

Hei hopsti, Siiri!

Täna hommikul oli kell 9 nagu tellitult kohal õmblusmasinate parandaja Ilmar. Pusis härra mitu head tundi me masinaid, timmis siit-sealt, mõni vist hakkas õmblema, aga nipet-näpet oleks vaja veel igaüht neist putitada.

Täna käis mitmeid annetajaid, osa juba meile tuttavad, aga mõni inimene ka uus – Virve Luisk. Tänud! Kaereperest pakuti üht kushetti, üritame selle ära tuua esimesel võimalusel, kuna saaks selle juba järgmisel nädalal uuele omanikule kinkida.

Mina niisama istuda ei oska, hakkasin taas mööbeldama, uue asukoha leidsid veel osad kingariiulid ning loodetavasti on meil nüüd sellevõrra parem väljapanek nii kangastel kui ka voodipesul-laualinadel-kardinatel:) Tulge uudistama! Lähiajal on veel plaanis veidi poodi ümber kujundada, aga küll siis ka siin märku anname, kui valmis.

Britsu oli ka suht varakult kohal, aitas mul nokitseda. Palusin tal veidi üht pappkasti tuunida, kuhu saaks panna sisse kaupa neile, kes kodu remondivad – nagid, ukselukud, ukselingid, segisti jms. Pakkisin veel veidi neljapäevaseks äraveoks, Valga jaoks, käekotte, vöösid, nõusid.

“Ubuntu”, üks tore annetaja, kes niisugust varjunime meil kasutab, tõi vaipkattematerjali terve suure rulli ning läks kuhugi Kaiu suunda veel mööbli järele, aitäh Sulle!

Kahro käis ka koos sõbraga meilt läbi, laualt kadusid kui välgukiirusel meie kommid :), ning mängiti lastega turakat-raha peale ma mängida ei lubanud, aga lõbus tundus neil küll olevat.

Kallid.

Eline

Mina saabusin kl 16, nagu öeldud. Lapsed olid kohal, ühe üle neist on mul täna eriti hea meel. Kuna, ta on loomult natuke laisavõitu on, peab ütlema, alati otsib kergema vastupanu teed ja manipuleerib. Täna teatas tüdruk, et oli eile jooksmas käinud, pika-pika ringi! Endal silmad särasid, kui veel särada võisid. :) Väga hea meel on meil, ent paistis, et tal endal aga veel 1000 korda parem meel oli. Enda ületamine – see on tõesti võit.

Ühel lapsel aga on juba eilne luuletus peas, mille spetsiaalselt SVFi sünnipäevaks ja kevade puhul kirjutasime, 3 salmi vuristati mulle täna soravalt ette, nagu oleks niisama sõbrannaga juttu aetud. Tore.

Ega muud olegi. Valmistume nüüd Valga jaoks pakkimisega, mõned Raplamaa pered ootavad ka abi, loodetavasti laupäeval tullakse järele. Siis on meil taas “Hariv õhtu”. Tulevad juuksurid lastel, ikka tasuta, juukseid lõikama ja juuste heaolu kohta ka koolitust andma. Et miks tasuta, kui teised peavad maksma? Siin ei ole väljapääsu, pealegi – kõik lapsed võivad meil käia ja osa võtta, ja on hea, et juuksurid/annetajad Tallinnast seda tasuta teha tahavad. SVFi lastelt ootame aga natuke ka vastu. On meile lubatud küll paremaid hindeid, küll kodu koristada jms. Paremaid hindeid oleme ka juba näinud. Nüüd viimasel veerandil on lubatud eriliselt pingutada! No siis võime ka tasuta juukseid lõigata ja muudki huvitavat teha. Ega raha ka kõike määra siin elus, tahe on see, millest enamalt jaolt kõik alguse saab ja elus edasi viib.

Head õhtut.

28.03 Täna oli SVFis majandamas Eline, siin tema kokkuvõte päevast:

Ahoi, Siiri!

Lõpetasin just mannavahu jaoks kördi keetmise, sest lubasin lastele teha tikrivahtu, homme võtan kaasa ja saame maiustada, piima kah poest ja eriti retro magustoit omast käest võtta.

Täna käis mitmeid annetajaid, enamik juba meile tuttavad, aga eriline tänu Kristjanile, kes tõi punase laste jalgratta, tegin sellega ise ka mõne tiiru poes:), noh, et ära testida.

Hommikul varusin veel kaubandusest suuri musti kotte, et homseks veel asju pakkida, mis Valga poole teele lähevad.

Tüdrukud, Janeliis ja Anu, abistasid mind täna sellega, et palusin neil õues sisehoovis veidi korda luua, korjasid nähtava prügi kokku, siis kevadepoole endil ilusam olla ja saab rahulikult puhtas grüünes elu nautida. Tänutäheks said kumbki endale kevadise salli-üks sinakama, teine veidi rohekama.

Üleüldse hakkas täna neiudele igasugust kraami näppude vahele, küll oli vaja kontsasaapaid, siis käekotti, järgmisena ehteid ja mida veel. Eks kevad, arusaadav ka:) Õhtul pakkus Maria end abiks põranda pesemisel ja jäi siis ka ootele, kas ka tema midagi ilusat kingiks saada võiks. Lubasin tal valida mõne meeldiva asjakese.  Aga ma ütlesin tibukestele, et see ei käi meil iga päev nii, et muudkui midagi saab, iga asi omal ajal ja vahel on pigem vahva tänutäheks mõni üllatus saada. Kellele ei meeldi üllatused?

/… /Et tänane doos trenni ära teha, siis ma… mööbeldasin jälle natukene. Tead, mul on tunne, et esmaspäevaks jõuan oma ideedega juba päris lõpule ja siis meil ongi põhjust tähistada-et meil on üks eriliselt vahva heategevuslik taaskasutuskeskus.

Õhtut!

Eline

PS! Ahjaa, RebaseAndres-Sarapuu käis ka läbi, tütrepoeg kaasas, too leidis endale ka mõne põneva asja – Rebane siis kohe tingima, aga noormees ütles, et las olla, tema ise maksab.

Ning nüüd Tiina kokkuvõte Märjamaa tänasest SVFist:

Tere!

Meil oli täna sotsiaalabikeskuses pannkoogipäev. Abistajateks olid Tiina Kokemägi ja pannkoogivanaema Helju. Kohale jõudes levis trepikojas juba imehea pannkoogilõhn. Uksel ootas meid uhke kokamütsiga ning põllega rõõmsameelne ja särasilmne Helju. Küsimusele: “Kellele maitsevad pannkoogid?” vastasid kõik SVF-i lapsed rõõmsalt.

Pannkoogivanaema Helju oli juba taina valmis seganud ja ühe osa pannkooke valmis küpsetanud. Iga laps sai ülejäänud tainast täitsa ise kooke küpsetada. Kõige rohkem meeldis see töö Karoliinale. Pannil küpsesid ülepannikoogid ja vigurkoogid.

Koogid valmis, asusid lapsed Tiina juhendamisel lauda katma. Lauda istudes jäi lastele viimane ülesanne – ise kook maasikamoosiga rulli keerata ja ära süüa. Olime kõik tulemusega väga rahul.

Jälle üks tore üheskoos veedetud päev.

Tiina

29.03 Neljapäev. Kuna mul endal Tallinnas mitu asjaajamist, oli täna taas SVFis Eline üksi. Küsimus, kuhu on kadunud Nansy? Nansy meie juures enam ei tööta, loodame aga, et tal teistes töökohtades hästi läheks, kuhu tee ka ei viiks.

Tänane Eline kokkuvõte siit nüüd ja mina soovin omalt poolt head und, kuna on juba tõesti hilja:

Hei, Siiri

Täna oli hommikul SVF väga niiske ja rõske, päev otsa oli endal ka jahe, tõmbasin kohati isegi mantli selga. Päikest ju polnud. Annetajaid käis täna päris mitu, täname kõiki, kes ennegi meid külastanud, kuid täna lisandus meie vahvasse nimekirja ka Heli Aasmann.

Härra Ülo Romulus astus läbi ja pakkus meie peredele veel kartuleid, mida tal kipub palju üle jääma. Ütlesin, et kui ilusti mõne kg kaupa pakitud, võiksime vastu võtta küll, laupäeval saaks kohe abivajajatele kaasa anda. Andsin neile ka kilekotte kaasa, kuhu saaksid sisse pakkida. Koos prouaga olid nad üks väga vahva vanapaar, tundusid veidi häbelikud ja ütlesid ka, et ei teadnud, kas ikka pakkuda v mitte.

Avastasin, et meie reklaamitulbal, mis teavitab kliente lahtiolekuaegadest, on valed kellaajad, käisin ära Candilles, saame sinna uued kleepsud peale ja jälle asi ilus/korras. Kuimetsa rahvamaja juhataja käis Sind otsimas, ta on üritanud Sind telefonitsi tabada. Tema tagasihoidlikuks sooviks oleks üks Saagu Valguse rõivamüük Kuimetsas.

Anneli tegi tüdrukutega kollaseid tibusid lähenevateks munadepühadeks, istuvad nüüd tibukesed puuoksal reas, väga armas tulemus tuli.

Valga käis siis asjadel järel. Kahjuks ei mahtunud neile just väga palju kaasa võtta, sest buss oli rahvast täis ning kotte ja kaste laaditi vaid järelkärule. Igatahes lubasid nad vajaduse korral meiega uuesti ühendust võtta. Kõige enam võtsid nad kaasa just lasteasju, nõusid ning jalanõusid, veidi naisteriideid ka sekka. Aga meil oleks veel üks Narva sugune laadung ära anda! Tänutäheks kingiti meile üks armas Valga linna kohvikruus.

Lapsed täna nii küsisid Su järele, ütlesin, et homme hommikupoole päevast oled olemas.  Ahjaa, õmblusmasinate parandaja tõi täna ühe parandatud jubina tagasi ning võttis mingi muu jupikese kaasa remontimiseks.

Head õhtut!

E.

30.03 Täna oli SVFis põhiliselt Eline, mina päeva esimese poole samuti. Täna juhtus SVFis aga asju, millest rääkida on raske. Ja ka ei või, kuna niisuguseid asju me ei avalda. Ütlen vaid nõnda palju, et tegeleme nüüd noore naisega, keda pärisorjana peetakse. Selline asi Eestis on tõesti võimalik. Püüame aidata.

Eline kokkuvõte nüüd:

Tere,

Täna hommikul toodi Violantest meile veel mööblikanga ribasid, siit üleskutse käsitöölistele, kes vaipu koovad, nendest saab imekauneid põrandakatteid kududa.

Talunik Ülo Romulus, kes eile meile kartuleid pakkus, tõi täna mitu suurt kotitäit. Homme ja edaspidi saame neid abivajajatele jagada. Toodi ka üks värviteler, aitäh Tiina Kingisepp!

Tüdrukud (SVFi) leidsid õuest ühe võtmekimbu, tõid tuppa ja loodetavasti on need meie Janeliisi kadunud koduvõtmed… kuna Janeliis ise täna SVF-i ei tulnud, viis Anu talle need koju ära. Muidugi koos kontsasaabastega, mida ta niiväga endale ihkas!:)

Hommikul käis korra läbi Ljuda, Gerly käis kangastelgesid üle vaatamas, et esmaspäeval lastega uusi meistriteoseid kuduma hakata. Ene tuli lastele laule õpetama, kaasas meie jaoks pisike kevadetervitus kausitäie puuviljadega.

Ene võttis laenuks kaasa ka meie SVF-i valvuri, parandatud kõrvaga kutsu, nö külalisesinejaks näitusele – nimelt avatakse 1.aprillil Raikküla kultuurikeskuses vanaaegsete mänguasjade näitus – minge külastama!

Tõime lastele veel poest 2 pätsi saia, need kadusid õunamoosiga kui mutiauku:) 5 tüdrukut ja 2 pätsi saia-pole mingi probleem!

Tänased annetajad: Liilia Sipulin, perek Panker, Annely Leiste. Täname!

Päeval tõstsin veidi raamatuid ümber ja ühe vahelt kukkus välja pisike prinditud paberileheke tekstiga:

“Kui Dalai Lamalt küsiti, mis hämmastab teda inimkonna juures kõige enam, vastas ta: Inimene. Sest inimene ohverdab raha teenides oma tervise. Ja siis kulutab ta seda raha uuesti tervise taastamiseks. Lisaks huvitab teda tulevik niivõrd, et ta ei naudi olevikku. Tulemuseks on see, et ta ei ela ei olevikus ega tulevikus. Ta elab nagu ei sureks ta iial. Ja siis ta sureb, ilma et oleks tegelikult elanudki.”

- Selle mõttega täna lõpetan. Ilusat nädalavahetust!

E.

Ja enne kui tänase päeva kaane kinni paneme, ka õpetaja Tiina kokkuvõte Märjamaa SVFist:

Märjamaa SVF huviharidusklassi tänane päev (30.03)

Täna proovisime lastega märgviltimist. Kohal olid ka nobedad ja alati asjalikud Tiina Kokemägi ja Laura Reinsalu.

Sissejuhatuseks rääkisime lastele viltimise ajaloost. Lapsed said teada, et viltimise ja mitmete viltimistehnikate sünnimaa on Mongoolia. Just nimelt seal hakati esimesena kaameli- ja lambavillast valmistama viltmatte jurtade (telkelamute) katteks. Kõik kuulasid juttu suure  huviga. Lapsed üllatusid, kui kuulsid, et vildist valmistati vanasti  patju, madratseid, rõivaid, naiste papiljotte (juukserulle), laste mänguasju jne. Poiste silmad läksid suureks, kui kuulsid, et ka Tsingis-khaani sõdalaste rüüd olid valmistatud vildist. Sissejuhatus tehtud, alustasime viltimist.

Esmalt katsusid lapsed materjalid läbi. Rääkisime lammastest – et kas meil on sinised või valged lambad ja kuidas saab vill värvi.

Tiina asetas lauale pesukausi sooja veega, pesuseebi ja värvilised villaloorid.

Lastele oli viltime võrratu lemmiktöö. Oli ju palju sooja vett, libedat seepi ja vahtu. Lastel oli väga huvitav jälgida, kuidas kohevast kerast tuli kõva muna. Kõik said  tegevuse käigus selgeks maailmatunnetuse, missugused asjad on ja kuidas me saame neid ise kujutada.

Kauss sai täis imeilusaid lihavõttemune. Kõhud aga täitsime täna lihapallide ja kringliga.

Lustakat 1.aprilli!

Märjamaa õpetaja Tiina, lapsed ja vabatahtlikud Tiina ja Laura

Head nädalavahetust kõigile SVFi poolt! Ning homme on meid taas tore päev ootamas, tuleb juuksur Rita (vt varasemaid päevikuid) koos oma kahe juuksurist sõbraga, õpetatakse juuste eest hoolt kandma ning meie armas “pügala” on kah homme tegevuses. Pered on läbi helistatud, kõigile teavitatud, loodame siis head osavõttu. Ikkagi jälle ju üks meie “Harivatest õhtutest”! Seega – tasub kohale tulla. Juuksurikoolitus algab kl 12 päeval. Kohtume, kellega kohtume.

31.03 Soo-ooh! Tänane päev hakkabki läbi saama. Aga nüüd tuleb pikem kirjutamine mul, lugejal seega ka pikem lugemine. Kas ka tass teed kõrvale – seda teab igaüks ise. No, oli meil kirju ja tõesti töine päev. Tegevust jätkus seinast- seina, mittühel SVFikal polnud momenti, et niisama istuda. Tegelikult.. vahel ju võiks ka niisama nö kõrvalt vaadelda, kuid igaks asjaks paistab oma aeg olevat.

Ent nüüd kõigest järgemööda. Hommikul Raplasse sõites oli põllul vähemalt 2000 parti, ma nii umbes arvan. Naljakad linnud – üks keerab pea, kõik keeravad. Üks otsustab lendu tõusta, kõik tõusevad. Üks tatsab paar sammu edasi, kõik ülejäänudki tema kannul. Kusjuures – see käib nii ruttu, nagu teeksid kõik kõike samal ajal ja iseenesest. Ehk levib info lindude vahel veelgi kiiremini kui inimestel interneti teel? Kes teab, kes teab. …Vastust teab vaid tuul.

Võtsin auto peale taaskord kaks poissi tee äärest, ikka nood samad, kelle alati tee äärest peale võtan. Reede õhtuti nad helistavad, kui tulla tahavad, nii on meil kokku lepitud. Ja alati ootavad täpselt õigel kellaajal, hiljaks ei jää kunagi. Järelikult… on oluline oodata. :)

Saime Raplasse, hakkasime kohe tegutsema. Mina panin kõigepealt kohvi vulksuma, arvuti lülitasime sisse, jms. Ka kohe hakkasime meie huvinurka ümber sättima, ikkagi kolm juuksurit ja palju rahvast, kuhu kõik mahuvad ja mismoodi elu korraldame, see oligi meil käsil. Elinelt sain ka kohe kirja, ehkki Eline pidi täna kodune olema, kuna tal on palju toimetamist SVFis olnud, kodus olla pole ta õieti saanudki ja kes ikka teab seda tunnet, kui mitte ma ise. Nii et, olime küll pooleldi kokku leppinud, et Eline jääb täna nö puhkele, siiski kiri postkastis:

Hommikust,

Mul juba tainas kerkib, varsti hakkan rullima ja küpsetama ning tulen siis sooja krinksiga:)

Eile unustasin kirjutamata, mis oleks pidanud blogisse minna, et meid käisid külastamas ka Märjamaa huviharidusklassi õpetajad, kes tõid SVF-i sünnipäevaks näitusele sealsete laste meistritööd. Tõesti väga kaunid, tekkis kohe mõte, et kevadel võiks laste töödest ka oksjoni teha ja saadud raha läheks siis vastavalt kas Rapla v Märjamaa huviklassi tarbeks, näiteks. Muidugi kui lapsed lubavad. OK, varsti kohtume!

E.

Oksjon paha mõte ei ole, kuna tööd on ka väga ilusad. KUID! Meil tulevad ju kirbukad, lapsed teevad oma töid praegu ikka pigem selle unistusega, et oma kunsti suvel müüa. Oksjoni jaoks aga küsime eraldi töid, kõikidelt meie õpetajatelt, kes huvitunde eest veavad. Palun kasvõi mõned kollektiivsed tööd meile loovutada, oksjon oleks küll väga vahva ettevõtmine! Ja taaskord Elinele tänud hea idee eest.

Kl 10.30 tuli meile külla üks kooliõpetaja, kellega arutasime päris põhjalikult järeleaitamise tundide põhimõtteid ja metoodikat. Ta ei soovinud oma nime avaldada, aga häid mõtteid saime kuulda mitmeid. Täname. Ja! Loodame ka edaspidi heale koostööle.

Kl 11 saabuski Eline. Oli meile juba vahepeal palju, palju annetusi toodud, Eline sukeldus otsejoones lattu, kus peaaegu et helikiirusel asjad üle vaadati ning kõik kohtadesse paigutati, kuhu miski täpselt kuulub meil. Kuna rahvast muudkui saabus, ka pered, kellele olime helistanud, siis Eline käis lastega laos neile sobivaid kevadisi rõivaid otsimas. Tore. Kõik olid rõõmsad, ja igaüks midagi omale ilusat ka leidis.  Ja meie taas täname tänaste annetuste eest, kuna – mida meil ikka anda oleks, kui midagi anda ei oleks.

Ka Juurust saabusid kaks last, kes igast meie üritusest osa võtavad. Kui hea meel oli meil kuulda, et poiss on tõsiselt õppima asunud! Kuna tema klassis teda kiusatakse, siis teeb ta rohkem tööd kodus. Sain aru, et loodusõpetustundides ta kohal käia väga ei armasta, aga ometi on loodusõpetus tal 5. Kuidas ta nii saab, see on omaette teema, internaatkoolis ka ise õppinuna tean kuidas asjad ka kooliväliselt käia võivad, olenevalt õpetajast. Aga poiss, Karl, tahab saada loodusteadlaseks ja kord lubas mulle, kui septembris 2011 Matsalu matkal lastega käisime, et ta viib mind kunagi oma laboratooriumisse imesid vaatama. Täna tuletasin talle meelde, et vaat kui tore, kui hinded nii head, siis saangi Karliga laboratooriumisse, väga põnev! Selle peale kosteti: “Jah, kui sa sama vana oled, kui Kihnu Virve!”

Nii. Juuksurid astusid SVFi uksest sisse punktipealt kl 12, nagu kokku oli lepitud. Kolm tugevat naist – rullid, lakid, koolutajad kotis. Kääre mitmesuguseid, juukseharju veelgi suurem valik. Platsid olid meil parasjagu viimase viimistluse peal ja nii kohe tööle asuti, pikka juttu ei aetud.

Rahvast saabus juurde ja juurde. Ma arvan, täna käis juuksurite käe alt läbi umbes/täpselt (+ – 1 inimene, kuna võib-olla jäi keegi märkimata) 30 inimest. Lõigati ja koolutati, soengust ei jäänud ilma keegi! Sealjuures natuke anti näpunäiteid, kuidas juuste eest paremat hoolt kanda, nö – kes toolis, sellele individuaalõpe. Väga asjalik päev. Samas nenditi, et laste juuksed väga heas korras olevat ja rikkumata. Jah, ega meie seltskond juukseid värvida väga armasta, see on tore ja päästab nii mõnegi tüdruku hilisematest probleemidest.

Valmistasime siis lastele ja endale ja kõigile võileibu, nii vorsti kui juustuga, ning Eline kringel – üleni rosinaid täis laotud + šokolaadiga ohtrasti üle kallatud – vot see oli ka maitsev! Sõime kuis jaksasime, ägisesime lausa ja enda pealt võin öelda – vahel minnakse maiustamisega liiale mis liiale.

Meile oli tulnud tänast päeva jäädvustama Raplas ka üks hästi tuntud inimene, Urmas Minn, ta on Raplamaal paljusid üritusi jäädvustanud. Kaasas oli tal muidugi oma tööriist – fotoaparaat ja palju aega, ning kõike tegi ta täna meie juures “heast südamest” – tasuta. Täname meie, aga pered tänavad samuti. Pildistati siis peresid “enne ja pärast” juuste korda sättimist, lapsi jäädvustati ka eraldi. Mõni oli veidi häbelikum, aga sai ikka võitu ja pärast oli rõõmu ja lusti ka. :) Ma usun, nii mõnigi saab omale toreda mälestuse, kuna meil on plaanis kõik pildid ilmutada. Lihtsalt – ei ole igal perel internetti ega ka arvutit mitte, siis pilt taskus läheb asja ette.

Veel. Täna astusid meie juurest läbi ka mitu SVFikat, Liisi3 sõbrannaga, Anneli, “Ubuntu” helistas, Mihkelgi tuli juuksurisse, Ljuda ei jätnud tulemata, ega jätnud ta meid ka aitamata – kohvikruusid, alustassid – neid pesti ja aitasid pesta ka pereemad, kes juuksuripingist parasjagu vabad olid. Väike Maria aitas põrandaid pesta ja tolmud võtsimegi kõik koos, kes ja kust ja kuidas.

Britsu, üks 11 aastane tüdruk, kes meil tihti käib, kirjutas aga täna luuletuse. Kuna juba mitu päeva olen palunud, et ta seda teeks, teame juba, et tal on ka annet selle koha pealt, aga veidi… vajab lihtsalt tagant utsitamist. Sest juba esmaspäevaks tuleb luuletus pähe õppida, siis oli täna tõesti nüüd viimane aeg see välja mõelda. Oli tüdruk pool tundi omaette ja nii ulatati meie töölauale luuletus, mida kavatsen saata ka Nädalisse või ükstaspuha kuhu. Lugege ja veenduge ise, aga enne veel – täname kõiki kena päeva eest ja kena möödunud märtsikuu eest. Kokkuvõtteks saan öelda, et:

Abivajajaid aitasime sel kuul mitmel moel – mööbli, rõivaste, nõustamisega. Kokku said märtsis abi 5 perekonda.

Avasime SVF huviharidusklassi Märjamaal, lapsed käivad koos kolm korda nädalas ja saavad ka kohapeal süüa.

Andsime huvitarbeid lasteaedadele, üks välimüük toimus meil Lelles, saime abi anda ka Narva Mercy Centerile ning abi viidi SVFist ka Valgasse.

Meid raputas SVFi laos korra ka veeuputus, mis õnneks väga palju kahju ei teinud ning lõpuks õnnelikult päädis. Rasked ajad liidavad inimesi kokku!

Ja toimus ka üks “Hariv õhtu”, tänane juuksurite külaskäik. Aga. Kes meil siis käisid ja tasuta heategevusse panustasid?:

Rita Barulina – täname.

Ragne Oppe – täname.

Merike Minlibajeva – täname.

Kõik nad töötavad ja esindavad moodsat juuksurisalongi – BigApple, mis asub Tallinnas, Balti-Jaama läheduses: www.bigapple.ee

Ja nüüd lõpetuseks soovime SVFi poolt head puhkepäevade veetmist! Ja nüüd kaunis luuletus Britsult:

KEVAD

Valgetest sulgedest välja poeb üks mees.

Ja Roheline kasukas paistab nende sulgede seest.

Kes on see valgetest sulgedest välja tulev mees?

Ja miks on Roheline kasukas ta sees?

- See on kevad.

Me ilus kevade on see!

11.a Brigitta X

 

 

 

 

 


 

 

 

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.