SVF, Siiri päevik – november 2011

01.11 Teisipäev. Saabusime Nansyga hommikul mõlemad veidi varem, oli tarvilikke toimetusi teha. Kl 12 jäi aga Nansy SVFi üksi, kuna mina sõitsin Rapla rongijaama. Oli mul kokku lepitud Tallinna Looduskaitse Seltsi esindaja, Tiiu Paloveeriga, et sõidame täna Sillaotsa talumuuseumisse.  See asub täpsemalt Märjamaa vallas, Velisel, Veski külas. Seal võtsid meid vastu ja palusid teelauda Kalju Idvand – muuseumi juhataja, Liivi Miil – muuseumipedagoog ja Jüri Kusmin – muuseumi varahoidja – ühesõnaga – muuseumi ajud. :)

On ju SVFil+Tallinna Looduskaitse Seltsil plaanis korraldada peredele ühine jõuluteemaline väljasõit, 10. detsembril. Nii oligi me tänane külaskäik asjalik vestlus ning huvitav jutuajamine, plaanide paikapanemine ja kohtade ülevaatamine. Kõik kokku kukkus sedavõrd mõnusalt välja, et tundus tõepoolest hea puhkusena. Jah, ei ole teabmida tarvis, et end hästi tunda, piisab, kui ollakse ühel lainel.

Tagasi saabusime SVFi kl 15.36 täpselt. :) Vaatasin kella, kui uksest sisse astusime. Lapsed olid majas, kõik rõõmsad ja õnnelikud, jooksid meile vastu ja kallistasid. Pakkusime Tiiule kohvi ning kooki, mille hommikul toonud olime. Tiiu seejärel läks tagasi Tallinnasse, meie aga omi töid tegema. Nansy jäi lastega SVFi, mina siirdusin koju, kus nüüd arvuti taga täna mul nii palju kirjutamist on, et õhtu ilmselt pikaks venib. Jõulud on tulemas, inimesed ärkamas. :)

Aga ühele vanahärrale, kes hommikul SVFist läbi astus, lubasime natuke tuge teha. Siin nüüd:

Härra Peedu (meie kandi viimne vankrimeister, nagu ta meile end tutvustas) Raplast, valmistab setu kaelaehteid, igasuguseid muid kaela riputatavaid ilustusi, teeb kaunist puutööd ja valmistab puust suveniire. Kui keegi peaks tahtma temalt midagi osta või tellida, siis number helistamiseks on 51 913 431.

02.11 Tänane päev SVFis oli rahulik, aga ega see tähenda, et vähe tööd oleks olnud. Hommikupoole oli Nansy üksi meil toimetamas. Mina saabusin kl 14. Lapsed tulid, Kahro ning Renee samuti. Oli meil veidi asjade vedamist ja ringitõstmist, iga töökäsi oli teretulnud.

Lastega tegime täna ka esimese lugemise, et pikk luuletus “Suure Kuuse Jõulud” pähe õppida. Jõulude paiku plaanime mitmel pool esineda. Alustasime täna aga kõnetehnika tunniga, et kõigepealt hääldamine üle vaadata ja vajadusel korda saada. Otsustasime ka, et nii Inge kui mina kui teisedki täiskasvanud osaleme samuti luuletuse esitamisel.

Helistasin täna ka mitmele abivajajale, meile on jälle mööblit toodud. Lubati nädalavahetusel järele tulla. Laupäev tuleb tihe.

Inge käis meil täna, tõi lastele süüa. Mõnedel lastest olid kõhud päris tühjad. Ka kodus ei pidavat suurt midagi süüa olema… Kurb tõsiasi. Ja teades nii mõnegi lapse tagamaid, ma seda ka usun. Korraga, just kui Inge pelmeene söödi, helistas Maaja, kes laupäeval Barby klubi tundi andma tuleb, ja teatas, et on oma abikaasa, Oleviga, meile täna viinamarju ja mandariine lähetamas. Kui need SVFi saabusid, võtsid lapsed puuviljad rõõmuhõisetega vastu. Ja olid tänulikud.

…No mis parata, maailm on täis igat sorti inimesi, ja muret ja vaeva ja hoolimatust. Nii mõnedki kodused külmkapid on tegelikult pahatihti ka ükskõiksuse tõttu tühjad, ei muud. Ja ma ei tea, kas seda ikka saab ja peab üldse andestamagi. Aga kui mõelda, et empaatiavõimetus haigus on, siis mis seal ikka.  Eks igaüks õpi omade õppetundide käigus ise, nagu me kõik siin elus kogeme ja teadlikumaks saame, varem või hiljem. Südamega teise kuulamine ja asjade adumine ei tule nõudmise peale, kannatus aga teeb vahel imet küll.

…Eile SVFis õhtul kuulsime üht vanemat oma lapse kohta midagi nii sündsusetut ütlemas, et võttis täitsa tummaks. Püüdsime Nansyga viisakaks jääda. Aga kui diplomaatiliselt käitus laps, oli hämmastav ja ilus. Sellest lapsest tuleb tark inimene.

Aga ma tänase päeva lõpetuseks kirjutan siia mõned read Marcus Aureliuselt:

“Aga kõige paremal viisil elada – see jõud on hinges, kui ollakse ükskõikse suhtes ükskõikne. Ükskõikne ollakse aga siis, kui vaadeldakse iga asja lahutatult ja tervikuna ning meeles pidades, et ükski neist ise loo meie arvamust temast ega tule meie juurde, vaid on liikumatu, ning meie ise sünnitame otsuse tema kohta ja otsekui kirjutame selle endis üles, ehkki on võimalik ka mitte kirjutada, ja kui see varjatult on juhtunud, siis kohe maha pühkida; ja sellist tähelepanelikkust on ainult väheseks ajaks ja siis ongi elu läbi.”

Ilusat hingedepäeva.

03.11 Kiire päev ja palju tegemist. Kl 8 hommikul saabusin SVFi, et laos jälle asjad paika panna. Tuli mitu telefonikõne, kes küsis abi, kes tahtis annetada. Üks telefonikõne tuli ka hea üllatusena Juuru kandist, mööblitehasest Harviker OÜ helistas Katrin Klaebo ning palus ühe konkreetse töötu telefoninumbrit, et teda tööle kutsuda. Kuna inimesest meie kaudu kuulda saadi, siis oli mul number ka kohe anda. Loodevasti läheb kõik hästi.

Saabus ka ülimalt positiivsusest pakatav kiri, mis lausa tõepoolest headusest kiirgas, selle saatis Kärt Ulman New Yorkist. Kuna ma veel ei tea, kas ma võin kogu kirja avaldada, kas ta nimelt sellega nõus on, siis avaldan praegu ainult ühe lõigu sellest:

Meil siin New Yorgis nüüd sel nädalalõpul see lastele talveriiete korjamine ja tundub, et saab päris korraliku saadetise kokku.
Nii et ole valmis, pakid saabuvad :)

Vastasin Kärdile muuhulgas, et vaat kui õigeks ajaks, jõulud ju ukse ees! :) Nii, aga sellest me räägime/kirjutame edaspidi veel.

Kuna meil on aga palju riideid, ka poepoolel, siis on aeg hakata neid jagama ka teistele maakondadele, kellel abi tarvis. Võtsin täna ühendust Vastseliinaga – Eestimaa ääreala, kaunis loodus, aga kurb elu paljuski. Nagu mul Riigikogus olemise ajast meeles on, oli seal inimestel töö leidmisega palju muret, kauge kant ja vähe raha. Aga meie juba suudame ja saaksime aidata. Leppisime kokku, et järgmisel nädalal tullakse abile järele. Sealt edasi saaksime samuti ka teisi aidata, aga korraga mitte, ükshaaval. Järgmisena, mõne kuu pärast, plaanin ühendust võtta Ida-Virumaale.

Kl 11 saabus Inge, mina pakkisin abipakke, tema korraldas meie huvinurgas. Saabusid ostjad, saabusid annetajad. Inimesi käis täna palju.

Kl 13 saabusid lapsed. Järjest tuli neid aina juurde. Igaüks tahtis midagi teha, täna panin nad joonistama. Ise sain samal ajal muud teha, mida tarvis oli.

Kl 15 saabusid SVFi külalised ajaleht “Postimehest”, eesotsas Ingrid Veidenbergiga. Lapsed läksid elevile… :) Ajasime natuke juttu ja väga tore oli. Inge muudkui valas kohvi, küpsist pakkusime. Meie huvinurk neile paistis meeldivat ja ka vist kõik muu. Ingrid küsis, kas võib ka meile oma laste riideid tuua, mis väikseks on jäänud. LOOMULIKULT, kui on pestud, kui on terved – nagu meil on kombeks alati juurde öelda, kui annetada soovitakse.

Kl 15 saabus Nansy, kelle poeg praegu natuke haigena lasteaiast kodusel režiimil on. (PS! Martenile meie poolt KORRALIKKU paranemist!)

Kl 16 paiku saabusid abivajajad, viidi riideid, Nansy ohjas kõike ja tegi mis vaja oli, 1000 tööd korraga.

Kl 17 lahkusid külalised “Postimehest”, saabus aga Jost (minu hea poeg, kes mind vahel ikka SVFis hädast välja aitab). Taaskord olime saanud Ferrylt käru laenata. (Ferry? Vt varasemaid päevikuid.)  Suundusime autoga annetust ära tooma, mitte kaugele meist, Raplasse. Seal annetati nõusid, patju, voodiriideid, üks vanaaegne kedrus (nii igatahes kutsusid tööriista omanikud ise, mina aga ei tea, mis selle nimi olla võiks, kahjuks. :) ), üks vanaaegne samovar, mahlapress jne. Üks väike viie aastane tumedavereline poiss, kes vist annetajate lapselaps oli, hakkas Jostile otsekohe, kui teda nägi, selgitama, kuidas ta omale kiirrongi ostab, kui uued rongid Eestisse jõuavad. …Mine tea, äkki ostabki! Unistus ju peab olema ja siht, eks siis ka töö ja tegutsemine tule. Kuid kedrust oli tal veidi kahju meile ära anda, kuna ta sellega laeva tüürimeest mänginud oli. :)

Siis sõitsime SVFi tagasi, kus meid ootasid veel lapsed, kes ära polnud läinud, oma 10 last. Nad olid ette valmistanud tantsu ja nõudsid ilmtingimata, et ma selle ära vaataks. Vaatasin. Väga äge oli, jenka tüüpi liikumine, jalad käisid kõigil korraga nii vasakule kui paremale välja. Lõpetuseks aga võeti kätest kinni, nagu meil juba kombeks on saanud, ja hüüti “Saagu Valgus!” :)

Seejärel laadisime kärule voodi ning söögilaua ja suundusime Alusse, kus me need perele ise koju viisime, kuna neil ei olnud endal millegagi järele tulla. Meid kutsuti ka sisse, pereema tahtis näidata kui väike on nende tuba, et teaksime umbes, kui suur riidekapp neile mahuks, kui oleks võimalik… Oli hea vaadata, et kodu oli puhas, köögist ajas nii mõnusat hapukapsa lõhna, et … suu hakkas nirinal vett jooksma. :) Panime siis Jostiga kodu poole uhama, mõlemal kange nälg peal.

Nii. Mis veel… Nagu Nansy küsib alati: “Ega sa nüüd midagi unustanud, kas on ikka kõik nüüd tehtud ja korras?” :) Jah, ega ma vist unustanud. Ka Kaidi Mikkusega ajasime täna tööjuttu, taaskord mõni tore asi teoksil meil, aga sellest siis kui õige aeg.

Ja siiski! Veel üks asi tuli meelde. Ühe SA Vaata Maailma poolt meile annetatud arvutitest andsime ära eile. Arvuti läks perele, kus kasvab kolm last (kaks poissi ja puudega tüdruk), ema on üliõpilane, töötab osalise tööajaga ning otsib-leiab võimalusi, et pere saaks elada täisväärtuslikku elu. Siin üks väike lõik tema tänukirjast, mis saabus meiliga:

/…/ vastutulelikkus on piiritu ja tänan südamest. /…/

Nõnda, et – piiritud tänud annetajatele ja vaeva nägijaile, kuna need arvutid ju eelnevalt korrastati talgude käigus!  Aga ülejäänud kaks jäävad esialgu SVFi, kui Riho arvab, et saame ühega hakkama, anname ka teise ära. Mitmed pered on küsinud arvuteid just.

04.11 Päev täis hullu tempot! Hommikul kl 11 saabusin SVFi, hetk hiljem tuli Inge. Nansy saabus veidi aja pärast samuti, pisike Marten kaasas, kes veidi juba paranenum on. Hakkasime tööle, aeg lidus nagu jaksas. Inimesi tuli ja läks, tuli ja läks. Käisid abivajajad, viidi abipakke, viidi mööblit: köögimööbel, titevoodi, lastetoa mööbel jm pudi-padi. Samal ajal telefon aina helises, kes mida küsis ja teada soovis. Ka Kehtna Hooldekodu inimesed käisid, viisid mitu abikotti, samas tõid näidise voodilinast, milliseid me õmmelda võiks. Loodame väga, et nad praeguse abiga rahule jäävad, ega meil muud anda pole, kui see, mida on.

Helistasin Mihklile, keda juba mitu päeva näha pole olnud. Selgus – kopsupõletik. …Paha lugu, aga Mihkel ütles, et halvim on juba möödas. Mihklist on saanud SVFi pere liige, tunneme natuke muret…

Kella kahe paiku tuli SVFi Jaan Kõrtsini, Rapla Lionsite esindaja. Norrast saabus abi, ka meile pakuti. Täna jõudsime ära tuua 6 kotti, järgmisel nädalal saame aga rohkem, kui vajame. Igatahes Vastseliinale anname küll abi ka Norra abist, eks ikka kaugelt toodud asjad tekita rohkem elevust ja lisa värvi elule. Eriti kui argihall nii tume kipub olema… Meie aga täname Raplamaa Lions Klubi annetuste eest!

Täna sõnaotseses mõttes võtsin ette ja riidlesin (telefonitsi) naisega, ühe emaga, kes jättis teist korda kokkulepitud nõustamisele tulemata. Kes oli kohal, oli Tõnis Vaik, keda polnud – inimene, kellel laps elab külmas ja kellel küttepuid talveks tarvis oleks. Nüüd igatahes enam kolmandat korda me nõustamist ei broneeri. Käbid ka kütavad, tuleb ainult jalgadele valu anda! Õnneks aga elab laps kooli ajal internaadis, seega külmas tuleb olla vaid nädalavahetustel. Seda konkreetselt ema laiskusest. Või kuidas ta mulle täna ütleski… Aaaa, mul läks meelest!

Lastega harjutasime täna ka meie pikka jõululuuletust, juba hakkab pähe jääma.

Kl 17.30 saabus Leili, läksime koos Raplamaa “Tantsud Tähtedega” üritusele, Rapla Kultuurikeskusesse. Ja lapsed olid kaasas, üks viksim kui teine. Karl oli pannud kodus puhta valge särgi ja lipsugi ette ning viigipüksid, ta nägi tõesti shikk välja. Pidutuju oli lastel hea ja üritus jällegi meeliülendav. Ka Märt Agu ning Veronika Portsmuth olid kohal, tantsisid ja andsid oma lemmikpaarile auhinna. Meil ei ole tavaline “Tantsud Tähtedega” üritus, meil tantsivad puuetega inimesed Raplamaa tuntud inimestega. Igatahes tantsiti nii hästi, et tähtedeks said kõik osavõtjad. Meie Renee ja Kahro aga eriti! SVFi lapsed viisid nii lilli kui shokolaadi. Ja oli väga tore õhtu.

05.11 Hommikul kl 11 oli meid kohal: Nansy, Maaja, Leili, lapsed ja mina. Maajaga õmmeldi nukuriideid, lõigati lõikeid, õmmeldi ja sätiti nööpe. Kõik olid asjasse süvenenud ning meie huvinurgast kostus vaid “nurrumist”. Nansy tegi jälle kõike, mida jooksvalt tuli teha, nii laos kui poes. Mina olin samuti nii laos kui poes, pakkisin mõlemalt poolt abipakke, Vastseliina saadetise jaoks. Leili oli laos, tegelemas tuhatnelja samaga – pakkimas abipakke.

Külastajaid oli täna palju, toodi annetusi, samas ka osteti. Tuldi ka Kehtna Klubi Kangatoast, saime anda kõiksugu materjale, mida meil leidus – alates vanadest T-särkidest, mida kaltsuvaipadeks kududa saab, lõpetades mööblikanga ribadega, sinna vahele mahtus veel ka terveid ja korralikke kangareste jms. Kahjuks ei ole meil jõulukangaid, hakka või ise trükkima, kuna ju igasugusest kangast võib jõulukangas saada, kui sellele jõulujama peale trükkida. :) Keegi kindlasti taunib, et ütlen jõulujama. Aga räägin laupäeva puhul paar lühilugu, mis minu niisuguse ütluse ehk ära põhjendavad:

Ühel mu tuttaval oli Tartus korter, vahel sain seda üürida, kui Vanemuises esineda tarvis oli. Kord hakkasin tolmulappi otsima, avasin köögis seinakapi ukse ja sealt vaatas mulle vastu karp, millele oli lohakalt peale kirjutatud “Jõulujama”. See inimene + tema lahe käsitlus sobis muidugi hästi kokku, ise muhe inimene ju. Nii jäi mullegi “jõulujama” külge ja tegelikult on see ju paljuski vägagi õigustatud nimi kõikidele nendele palju maksvatele kulinatele, mis hinge seest härdaks tõmbama peaks.

Teine lugu. Peeter Volkonski rääkis. Ühel meie ühisel tuttaval ajakirjanikul-boheemlasel oli korter vanalinnas. Kuna tal pere ei olnud ja ta üksi selles korteris elas, siis võisid mõned kultuuriinimesed aegajalt tema juurest öömaja leida. Nii oligi kord Peeter tema korteris ööbinud. Hommikul läinud kööki ning avanud hommikusöögi lootustega külmkapi ukse, kapis olid olnud vaid klaasist jõulumunad.  – Lugu veidi naljakas, aga kurb ka. Kuna ma ei avalda, mis soost ajakirjanik oli, siis nüüd jääbki lugejal endal välja mõelda, kas ajakirjanik võis olla naine või mees ning kumma puhul lugu naljakam või kurvem tundub. Aga kuidas see lugu jõulujamaga seostub, eks see ole tunnetuslik värk, eks jõulujama suvel hoitagi ju kapis, kuid igaüks siiski erineval moel.

Aga tänase päeva ja SVFiga edasi. Nii, ega palju polegi enam lisada. Korraks käis meilt läbi ka Ljuda, leppis lastega kokku, et mis ja kuidas – nad ju õmblevad SVFi kotti, et võtta osa Keskkonnaministeeriumi kotikonkursist. Meie aga tegime tööd kella 17.30ni, pakkisime. Lapsed mängisid huvinurgas, ise ja omasoodu, ega tahtnud kuidagi lahkuda, ehkki Maaja oli ju lahkunud juba kl 14 paiku. Mängiti kooli.

Õhtu lõpul, kui mina veel siit-sealt asju kokku panin, tõmbas Leili kiirkorras ka põranda läikima ja nii jäigi meist nädalavahetuseks maha taaskord – SVF, tip-top korras!

Aga täna sain rääkida ka lapsevanemaga, kelle laps paistab andekas tantsija olema. Kuna SVFil on sihtotstarbeliste annetuste kontod, siis on annetatud meile ka just selleks otstarbeks raha, et huviringidest osavõttu toetada. Saame aidata laste trennide tasumist, juhul, kui vanemad on töötud ja saavad toimetulekutoetust. Selle lapse puhul vaatame, kuidas teeme, loodetavasti saame ka vastava huvikooliga kokkuleppele ja hinnas veidi alla kaubelda.

Ilusat nädalavahetust kõigile!

07.11 Esmaspäev. Vaiksemat sorti päev SVFis. Nansy oli tööl ja ka Leili oli täna abiks tulnud, pakiti asju ja pandi ladu korda. Lapsed olid käinud, neilgi oli täna pigem omi asju ajada, seetõttu kauemaks ei jäädud. Meil on SVFi lastega kokkulepe, et enne meile tulla ei saa, kui kõik õpitud. Ju siis õppima mindi.

Täna tõi üks naine annetuse, mis koti avanedes kahjuks halvaks üllatuseks kujunes – kopitanud saapad, ämblikuvõrke täis jne, hais oli samuti löönud, et Leili ja Nansy olid hinge kinni hoidnud. Me oleme ju alati öelnud, et prügi me vastu ei võta, kuna sellega ei aita kedagi. Nansy oligi küsinud naiselt pakke vastu võttes, et kas on korralikud asjad, selge “jah” oli vastuseks tulnud. Sellepärast, et inimene ei hooli SVFi tööst ega ka abisaajaist, ei hakka me teda ka oma lehel tänama ega nime annetajate sekka lisama. Oleks ülekohtune teiste suhtes, kes tõesti parima meelega aidata on tahtnud. Et nii palju häid inimesi leidub üldse, on meie töös küll hea kogeda!

08.11 SVFis oli täna Nansy üksi. Ent tegemist siiski jätkus, sorteerimist, pakkimist jne. Ka lapsed, kes meil ikka ja alati käia armastavad, olid kohal. Oli täna meil käinud ka üks abivajaja, kes lastele talveriideid küsis. Ka üks annetaja oli käinud. Ja ostjad. Tavapärane päev, nagu meil ikka.

Homme ootab meid tihe päev, ka ise olen kohal. Oleme homseks planeerinud mitmeid kokkusaamisi ja nõupidamisi. Teemaks ikka abiandmine ja sellega seonduv.

Aga Nansy on teinud poe poolel riietele jälle allahindlusi, soovitan tulla ostma. Nagu täna ta mulle telefonitsi teada andis, olla olnud täna kõik püksid 70% odavamad. Mis homme toimub, eks ole siis näha, aga kindlasti leidub häid üllatusi kõigile.

Aga tänase päeva lõpetuseks ja neile, kes silmnähtavalt novembri “painet” põevad, tsiteerin K.E von Baeri raamatust “Eestlaste endeemilistest haigustest” (1814) ühe lõigu:

Septembri viimased päevad koos oktoobriga ja ka novembri esimesed nädalad kuuluvad aasta kõige kurvemate ja ebatervislikumate aegade hulka. Taevas on pilvedega kaetud, vihma, lund, külma ja torme esineb sageli, nii et vahel ainult mõne sammu kaugusele näha võib. Õige sageli sajab lund, mis väheste päevade jooksul sulab. Novembri keskel sadav lumi katab väljad kogu talveks (seda tuleb mõnikord ette juba oktoobris, teistel aastatel jälle mitte varem kui detsembris – suureks õnnetuseks tervisele, nagu selle töö kolmas peatükk selgitab).

Lühidalt räägitakse kolmandas peatükis nulli ümber kõikuvast temperatuurist, niiskuse ja tuulte koosmõjust tervisele – pigem olgu käre külm. Ent küllap huvi tundvad inimesed võtavad ju ise ette külastada raamatukogu ja seda, aegade hämarusest aimu andvat teost, lugeda. Loodetavasti on raamatukogus ( 1976, “Loomingu Raamatukogu”) see kah olemas. Võiks ju olla. Tõesti, nagu viimastel päevadel meedias teemaks saanud on, raamatukogude kogud ei ole kahjuks kuigi paljulubavad. Aga kallid inimesed, vaadake õige, mida kirjastused meil avaldavad? Suurem osa välja antavast ei hari ega anna hingele midagi, kes loeb, see keelt teritada saab. Nö “mõnitusmaterjal”.

…Huvitav, kui Koidula elaks, mida tema nüüdisajal kirjutaks?

09.11 Täna saabus taas hea kiri Kärt Ulmanilt, New Yorkist. Selle suurlinna tõelist ja imelist hõngu edasi andvad lõigud avaldaksin, aga read, mis hetkel veel SVFi jõulusaladust kannavad, jätan pigem meie varasalve:

/… / Meil muidu OK – nädal tagasi, just enne Halloweeni oli meil lumetorm, täna jälle 21 kraadi sooja.

Pühadehooaeg on juba käes, see hakkabki halloweeni õhtuga. Järgmiseks tulevad Tänupühad, mis Ameerikas on suurim perekeskne püha. Siis sõidavad kõik oma perede juurde ja söövad kalkunit nii palju kui sisse läheb. ;)

Ja Tänupühast ongi loetud päevad jõuludeni…Jõulud on New Yorgis imeilus aeg. Kõik, isegi suured inimesed, käivad imetlemas suurte kaubamajade vaateaknaid, kuhu ehitatakse üles terved  muinasmaailmad – liikuvad nukud ja muusika ja igasugu efektid. Inimesed seisavad sabas, et neid aknaid vaadata ;))

Ja jõuluturud ja -laadad, jõuluetendused, kontserdid, tingimata ballett Pähklipureja, liikuvad mängurongide maailmad, kellukesi helistavad Päästearmee annetustekogujad, minituledesse mässitud puud linnas, jne  – kõik see kuulub New Yorgi jõulude juurde.

Aga inimesed on siin lahked ja sõbralikud. Tervitus ja naeratus käib igasuguse suhtlemise juurde, ka võhivõõrastega.

Kuigi ka siin on inimestel raske, osadel väga, ei takista see neid sõbralikult suhtlemast. Mida see tusk aitab, rõõmsa tujuga saab paljudest asjadest kergemini üle.

Eestis on inimestel vähemalt turvavõrgustlik lähedal – sugulased, sõbrad, kes aitavad hädas – siin on tihti inimestel lähedased tuhandete miilide kaugusel maa teises otsas ning kui kukud, pole kedagi sulle patja alla panemas…  /…/

Vaat selline kiri – suure ja mühiseva ookeani tagant. Igatahes näitab see, et elada on võimalik igat moodi, sõltub mõtlemisest, hoiakutest ja nägemustest. Aga kui ma neid asju siin tagant kiidan ja esile tõstan, siis palun ärge võtke seda targutamisena, ma tõesti arvan, et tegutsemine annab tulemusi. Nt et Võrumaal on otsustatud rajada mahepiirkond, teeb ju rõõmu. Miks mitte ei võiks Raplamaa just olla järgmine, kes selle ideega haakuks? Ei teeks halba ei loodusele, kohalikele inimestele ega ka turismile.

Aga tänasest. SVFis oli tegemist palju, rahvast liikus sagedasti, osteti ja toodi annetusi. Ilmselt aitab ka ilus ilm inimeste liikumisele oluliselt kaasa. Lapsi käis, harjutasime luuletust. Üks tüdrukutest näitas oma kotti, mille Ljuda abiga (SVFi vabatahtlik käsitööõpetaja) õmbles ja teate – see nägi väga sümpaatne välja. Nüüd veel tikand lapse nime, vanuse ja SVF logoga ja läheb võistlustulle! Keskkonnaministeerium on kuulutanud välja konkursi: http://www.maaleht.ee/news/tarbija/tarbijauudised/algab-keskkonnasobraliku-poekoti-konkurss.d?id=59575652&l=wepl

Aega pole enam palju jäänud, aga jõuame mõne veel valmis teha. Kui kõik kotid valmis, teeme neist pilti ja paneme ka siia lehele vaatamiseks üles.

Täna saime ka veel abi Norrast, Raplamaa Lions Klubi sooviks on, et seekord läheks abi edasi Vastseliinale ja nii ka teeme. Vastseliina on abile järgi tulemas, aga millal, selgub lähipäevadel. Võtsime ühendust ka Tapaga, teine piirkond, kus on tugevalt töötusega probleeme. Ka nemad olid pakkumise üle rõõmsad, nii juba pakime ka Tapa jaoks.

Mihkel astus läbi, on õnneks tervenenud kopsupõletikust! Lapsed pakkusid talle teed ja nii mõnusalt teed lonksates kuulaski ka Mihkelgi meie jõululuuletuse ära ning kiitis lapsi. Ka Kahro ja Renee astusid läbi, ka neile pakkusime teed ja kõike, mida meil laual pakkuda oli.

Ka Anne Helme tuli, saime talle huvihariduseks kaasa anda nööri, kinkekottide sangadeks. Nöör meile aga annetati, vana ja puuvillane, aga sobib sangadeks suurepäraselt ja veel – seda saab ka oma äranägemise järgi värvida, pole ju sünteetika. Ses mõttes on nõukaaegsed asjad head, et neis on võrreldes tänapäeva materjalidega palju rohkem naturaalsust.

Ent kuna on marti jooksmise päev, siis meiegi lapsed ennast mardiks tegid ning esimene jooks oligi neil SVFi. Ukse taga lauldi paluvalt “Laske mardil sisse tulla, mardil küüned külmetavad”, pikk laul oli ja sõnad peas ka! Õnneks leiduski meil magusat, muidu äkki jäävadki mardi küüned külmetama, seda ju ei tahaks. :)

10.11 Tänase päeva sissekannet ei saa ma küll teisiti alustada, kui pean meie supertüdruku, NANSY, kirja otsekohe ja ühe jutiga avaldama. Lugege ja veenduge palun ise:

Meie tore 10 november!

Heiii, meil oli täna kõik väga tore ja vahva! Räägin siis täpsemalt, 2 annetajat: Ülle Sõmer ja Tyrone Laasme. Merike (Perekond XXX tugiisik) käis mikrolaineahju küsimas, mis oli neile lubatud aga mina selle eile juba teisele perele andsid, kuna nad ütlesid, et neile oli ka lubatud. Pole hullu, ootab siis natuke veel, äkki keegi toob. Ostjaid käis ka. Jaa mis kõige peamisem, tegin täna enda arust päris palju tööd ära, ehk siis korrastasin poe poolt. Eks sa homme näed:)

Jaaa lapsed muidugi, Anu ja Karina, Janeliis ja Karl käisid. Rääkisime tüdrukutega, et kes nad olla tahaksid. Vastuseks tuli, et kuulsad superstaarid. Ja minu pea hakkas kohe tööle:) Meisterdasime pappkastidest 2 telekat, siis nad on ise telekas ja tunnevad ennast staarina:) Tegin telefoniga pildi ka, aga kvaliteet annab soovida, seega ei hakka ma seda saatma, aga nad lubasid sulle homme näidata! Päev oli ilus, päikseline ja tore! Homme näeme! Paiiiiii.

Nii oligi Nansy täna üksi SVFi tööd korraldamas, mina kodus arvuti taga. Et päev tore oli, on ilmselge! Ja ma pean ütlema, ei ole midagi meeldivamat, kui teha koostööd inimestega, kes oma tööd südamega võtavad. Olen juba ka varem öelnud, et tuleb kiita, kui asi seda väärt on ja täna siis pean ütlema, et midagi nii sümpaatset nagu pappkastist telekas ehitada, pole ma ammu kuulnud! Põlen igatahes soovist homme SVFi telekat vaatama minna, kutsun aga teisigi SVFilisi, arvan et programm enne kella kolme vast sisse ei lülitu, aga see-eest peale kolme läheb asi põnevaks. Tahaks mõnda head dokfilmi vaadata, näiteks loomadest. :) :) :) – Oi Nansy küll! Mulle tundub, et Sinu loomingulisus alles hakkab tuure koguma! :)

Ent ka Anne Helme saatis täna kirja, siin tema kokkuvõte selle nädala alguse kohta, mil SVFi huviharidustunnid toimusid:

Tere

Selle nädala kokkuvõte: Kehtnas kolm last, Eidaperes 9 last. Lasteringile kinkis üks tore tädi suure karbitäie plastikhelmeid, millest oli tore teha kaelaehteid, käevõrusid ja ka kõrvarõngaid. Tundub, et ühe ringis käiva Kehtna poisi isa toob meile lähima kuu jooksul ka selliseid pisikesi puutükke, mille peale saab joonistada ja kui ma leian kuskilt ikkagi põleti normaalse hinnaga, siis hakkame kuumaaluseid tegema :)

Anne.

Veel. Täna mulle teatati, et Rapla Noorte Volikogu üritus, mis pidi täna toimuma, ja kust üks meie tüdruk osa pidi võtma, lükkus kahjuks pühapäeva peale edasi. Lugu on selles, et Rapla noored pakkusid SVFi lastele võimalust oma jõulupeol nii esineda kui ka ühel lastest õhtut juhtida. Seda pakkumist me maha ei maga, nii saigi Anu nüüd selle vastutusrikka ülesande oma õlgadele. Anu on praegu 10 aastane. Aga kuna ta väga tubli on, siis me ei kahtle, et ta juhtimisega suurepäraselt ju hakkama saab.

Ljuda eestvõttel, ja nagu ta mulle täna ka hea uudise edastas, on meile annetatud prillid nüüdseks kõik üle kontrollitud, ära mõõdetud ning ka sildistatud. Nüüd teame täpselt, mida pakume. Esiteks suur tänu Ljudale, et tal jätkus aega meie prillidega vaeva näha ning leida firma, kes oli nõus aitama ning teiseks OÜ CILIAle, kus kõik vajalikud tuvastamistööd heategevuskorras ette võeti. TÄNUD!

Homsest. Homme tuleb meil valmis saada kõik poekotid, mis taaskasutamise tähe all meil valminud on, seejärel kolm parimat postiga Pärnusse, võistlema. Seega, homme ilmuvad fotod kottide kohta. Küllap lastel oma ilusast käsitööst veidi raske lahkudagi on, aga pole hullu, ehk saame kotid tagasi, kui mitte, teeme uued. Nii et, homme hakkame tikkima. … Ja telekat vaatama. :)

11.11 SVFis täna jälle elu kees ja palju oli tegemist. Käisid abivajajad, saime anda pesumasina (loodetavasti töökorras, nagu annetaja lubanud on), veekeetja, riideid jm. Kuna eile üks hea annetaja, keda juba tunneme, Tiia on tema nimi, tõi meile pesupulbrit, siis saime pesumasinaga ka pulbri kaasa anda. Abivajaja näol on tegemist viie lapsega üksikemaga. Nansy on selle pere omale südameasjaks võtnud, oli just see pere esimene, keda ta esimesena SVFi tööle tulles aitas.

Lastega täna õppisime luuletust, lihvisime hääldust jne. Saime suure sammu edasi. Täna panime ka kotid konkursi poole teele, lapsed ise kirjutasid kirja juurde, mis on mis, ning viisid postkontorisse ja saatsid ära. Said sellega suurepäraselt hakkama. Kahjuks juhtus minul apsakas, tempo ja tegevuse käigus ununes mul kotte pildistada… Paha lugu. Selle eest pildistasin üles koti, mille saadetisest maha jätsime, kuna selle autor ise koti lõplikku valmimist ei saabunud teostama. Kuna aga kiiruga mu fotoaparaat täna koju jäi, siis pildistasin seekord telefoniga, seetõttu pole kvaliteet teabmis.

Kui lapsed postkontorist tagasi olid jõudnud, hakkasime telekat vaatama. Põhiliselt näidati uudiseid,räägiti õnnetustest, räägiti täna toimuvast jalgpallist, aga olid eetris ka mõned loomasaated. :) Kõike seda tehti suure innuga ja järjekorras. Puldid olid õnneks minu käes, seega saigi üks telekas korraga mängida. Lõpuks palusid lapsed, et ka mina telekasse läheksin. Tegin seda. Kui olin uudised ära rääkinud, paluti veel mõnda saadet. Siis hakkas Anne Veski laulma (ainuke laulja Eestis, kelle häält ma natukenegi järgi mõistan teha, kuna lapsepõlves mulle mõni tema laul väga meeldis), lastel oli lõbus, paluti veel ja veel, aga kahjuks pidid nad siiski ise eetriaja üle võtma, kuna nii võib programm igavaks muutuda. Siis pani üks tüdrukutest omale telekarbi pähe ja tantsis Getter Jaani eurovisioonil esitatud tantsu. Muusika tuli tal telefoni pealt, ise liigutas suud kaasa. No, meil oli lõbus, tõesti. Lapsed olid väga lustlikud ja nautisid oma leidlikkust.

Ja veel üks väga hea uudis SVFi laste kohta. Pakkusime ühele tüdrukutest välja, kuna ta spordis paistab tugev olevat, et ta õhtuti jooksmas käima hakkaks, valigu mõni hea ring enda jaoks ja vaadaku, kas istub talle selline tegevus. Täna teatas neiu, et on nüüdseks juba palju kordi jooksmas käinud! Tal olevat nüüd oma jooksurada ja see talle väga meeldib ja et ta magab poole paremini. :)

Kahe SVFi lapse emale aga soovime haiglasse head paranemist!

Ning – huhh – jalgpall! Kuna nii mina kui ka Nansy jalgpalli armastame vaadata, siis on selge, et mõtted on täna Eesti meeskonna kohal ja soovime neile-meile – EDU, EDU, EDU!!!

12.11 Ilm udune ja hall, meilgi sompus laupäev. Rahvast käis vähe, Maaja õmbles lastega nukkudele riideid. Kes parasjagu ametis polnud, see mängis nukumajades nukkudega kodu. Laupäev, lapsed võivad ju ometigi kodu mängida, kui tahavad. Minul igatahes midagi selle vastu ei ole. Ehkki oli kurb kuulda, kuidas mänguhoos korduvalt mainiti lauseid nagu: “Miks sa jälle purjus oled?”, “Enam ära mine ööklubisse!”, “Enam sa niimoodi juua ei tohi, said aru?” Jne. Küsisin lastelt, miks neil niisugused teemad aina käsil on? Vastuseks sain põhjendusi mitmeid, kuid lõpuks leppisime kokku, et keegi enam purjus ei ole.

Kui mina olin väike, ei mäleta, et oleksin mänginud selliste teemade ümber nagu joomine. Ju siis nüüdsel ajal see sedavõrd probleemiks kodudes on. Pealegi just hiljuti tõi Konjuktuuri Instituudist Marje Josing Delfis välja eestlaste alkoholi tarbimisega seotud faktid ning need olid õõvastavad.

Muud tänase kohta palju lisada polegi. Kuna ruume meil laupäeviti ei köeta, oli külm.

14.11 SVFis vaikne päev, täna oli Nansy üksi tegutsemas ning rahvast oli liikunud üpriski uimaselt – nagu ilmgi oli, mitte midagi ju kiita, üks hall ja väsitav vine. Ruumid olid meil samuti jahedad olnud.

Lapsed olid käinud, nemadki pikalt vist viibima ei jäänud. Homme lähevad meilt kaks last peotantsu trenni, saime kokkuleppele õpetajaga ja lapsed vaadatakse üle. Minule tundub, tüdruk on väga andekas ja poiss samuti, ehkki ta ise seda veel ei tea. :)

Täna saatsime kaks kirja, mõlemad toetuse saamise taotlusega. Abipalved puudutavad 10.12, mil peredele jõuluteemaline väljasõit toimub. Saime ka ise kirju, küsiti meie tegevuse kohta, sooviga midagi taolist ka oma kodukohas üles seada ning kohalikke abivajajaid aidata. Kutsusime külla ja vaatama, kuis elame ja tegutseme, midagi hullu ei ole, ainult tööd on palju ja kannatust peab jätkuma.

15.11 Nagu ilusale ilmale kohane, oli ka Nansy tööpäev täna SVFis rutakam. Muu rutiinse tegevuse kõrval oli SVFi lastel õpetaja Gerlyga täna ka huviharidustund, kus oldi põhiliselt viltimisega tegeletud. Kõik oli kenasti sujunud ja eriliste viperusteta, va et õhtul oli ruum väga külmaks läinud, samuti radikad…

Kui tekib küsimus, mida ma siis ise teen, et muudkui “oli olnud ja oldi tehtud”, siis ma ei hakka rohkemat lisama, ütlen vaid, et muud kohustused kutsuvad hetkeks kõrvale. :) Püüan ise aga neljapäeval kindlasti kohal olla. Ka järgmisel nädalal on ilmselt minu kohalviibimine pisteline. Ent kuna Nansy saab suurepäraselt kõigega hakkama, ei ole meil muret südames.

Kaks SVFi last käisid täna ka oma esimeses peotantsu tunnis! Telefonitsi rääkisin tüdrukuga, nii õhinal mulle jutustas, kuidas olid täna aeglase valsi ruutu harjutanud ja siis lisas tüdruk (nimesid me ei hakka avaldama): “Poisile kah väga meeldis!” Selle üle on meil tõesti hea meel, kuna poiss oli trenni suhtes kõhklev veidi ja häbelik. Ju esimesest korrast loeb paljugi, kas laps hakkab käima ka edaspidi või mitte ja kas tekib haakumine. Õpetaja oli olnud väga vahva ja pealegi meesõpetaja, nii et meiegi poiss ehk just sellepärast end kindlamana tunda võis. Ei muud, kui loodame nüüd meie lastest häid tantsijaid . Ja siit tänud ka annetajatele, kes on teinud rahalisi annetusi, nende laste trennid maksame kahasse peredega ning juhul, kui peredel tekib maksetega raskuseid, maksab SVF. Ka õpetaja lubas hinna suhtes paindlik olla. Tegelikult, kui ainult oleks olemas transport, saaksime ka teised lapsed tegevusse, aga ei anna kuidagi neil järel käia ega trenni tuua. Üks samm korraga ja küllap asjad ka ise ennast loovad, rohkemat praegu ette võtta me ei jõua, selleks peame veel kasvama. Aga kasvamine võtab oma aja, sellest ette joosta ei ole mõtet.

16.11 Kolmapäev. Nansy oli täna taas üksi SVFis toimetamas, lapsed muidugi ka. Oli olnud rahulik päev, inimesi oli käinud, aga põhiliselt ostjad. See on muidugi oluline, et ostetaks, muidu ei ole võimalik kestma meil jääda.

Minu juuksur, Rita Barulina, kes töötab Tallinnas Balti Jaama läheduses asuvas Apple salongis, tegi täna meile ilusa ettepaneku, võtavad naistega kokku ja tulevad lastele tasuta koolitust tegema, kuidas juukseid korras hoida. PLUSS! Ka juukseid lõikavad, kellel lastest tarvis on seda teha. Tegelikult oleme juba mõnda aega vaadanud isegi, et meil väiksed sasipead SVFis ringi tiirlevad. :) Leppisime aja kokku ja järgmisel nädalal võtame asja ette.

Siin ka tänase kohta lõik Nansy kirjast:

Lapsed käisid ka nagu ikka:) Täna mängisime sõnamängu, õhtul ei olnud ühtegi inimest.
Unustasin eile veel öelda, et ma ükspäev lugesin neile raamatut ja nüüd nad tahavadki, et ma loeks:) Täna ei jaksanud ja tegimegi sõnamängu. Jaa muidugi, X, X, X. Müstiline poiss. Täna kurtis, et ta armastab kolme tüdrukut korraga, mida teha:):):) Vahvad on nad kõik. Radikad olid õrnalt- õrnalt leiged.

Homme oleme SVFis Nansyga kahekesi, kui on kedagi, kes just minuga peab rääkima, siis homme on see päev, reedel ja laupäeval on taas Nansy üksi, ka järgmisel nädalal saan olla SVFis alles alates neljapäevast.

17.11 Oh kus päev SVFis! Tööd lihtsalt kõrini ja rohkem veel. Hommikul kl 9 astusin uksest sisse ja rõõmustasin. Hea oli tulla, kõik korras, puhas ja hoolitsetud. See on meie Nansy. :) Tänase päeva jooksul saimegi mitmete inimeste käest kuulda: “Küll on teil vahva siin!”  Eks “vahva” alga ka sellest, et meil palju lapsi käib, et õpetajad sealsamas õpetavad, et annetajad tulevad, et telefonid helisevad jne, jne. Ostja tunneb end meil pingevabalt – ju äkki hallist sügisest niisugusesse loomingulisse melusse sattuda! :)

Hanneli, kes on Raplas kuulus pastakate kogujana, oli õmmelnud neli uut lina. Niipea kui Kehtna hooldekodusse teada andsime, et linad valmis on, tuldi neile ka joonelt järele. Samuti saime anda kaasa Santa Maria kollase karri kastmeid, mida Kaidi Mikkus meile annetusena toonud oli. Hooldekodu inimestele leidsime ka kummikuid ja muid jalanõusid.

Hanneliga kaasas olnud naine, kes ennast vaid tagasihoidlikuks “Lihtsaks Anneliks” nimetas, tõi lastele mandariine ja küpsiseid. Need olid õhtu lõpuks kadunud, kõik ära söödud viimseni. :)

Rihoga, kes hakkab arvutit õpetama, saime samuti jutule ja asjad korda. Arvutiõpetus nii lastele kui pensionäridele hakkab toimuma kolmapäeviti, aga kokkuleppeliselt, mitte igal kolmapäeval.

Maaja helistas, tuleb homme lastele õmblemist õpetama.

Sain asjad aetud nii verivorstide, kui kommide suhtes. Need kokkulepped puudutavad vaid 10. detsembri väljasõitu, esialgu, ent meil paistab ka lootus edaspidigi abi saada. Tulid meile vastu ja aitavad nii Kehtna Lihastööstus, kui Rapla Tarbijate Ühistu.

Ene Kangur Raikküla Rahvamajast astus läbi, pakkus välja, et ta tahaks väga ja tuleks heal meelel ning teeks meie lastele esmaspäeviti laulude õppimise tundi,  jõululaulud jm. Saigi plaanid paika pandud ja nüüd nii on – esmaspäeviti kajab SVFis lisaks kõigele ka laul! :)

Kaie Tammik käis täna samuti, ajasime temaga paar üliolulist asja korda, kuid sellest kirjutame siis, kui asjaks läheb.

Saime vastused nii Tapalt kui Vastseliinast, järgmisel nädalal tullakse abipakkidele järele, oli neilgi transpordiga probleeme.

Nansyl oli täna “töö vari”, neiu kirjutas kõik üles, mida Nansy teeb, kus käib, mida räägib. No ikka tõeline vari! :) Aga tore tüdruk oli ja lubas meile edaspidi niisama appi tulla. Nansy toimetas täna mitmel rindel – laos, poes, lastega, koristas, sorteeris jne.

Ka Leili oli täna meil abiks. Taaskord kord ja puhtus – prillikivi!

Mihkel käis täna, oli tükk aega meie juures, siis läks korraks koju, tuli tagasi suure puust nukumajaga! Oli ise teinud. :) Nüüd saavad Barbyd meil palkmajas elada, nii too nukumaja välja täpselt just näebki. Kas Barby ennast niisuguses talumajas ka hästi tunneb, selgub juba lähematel päevadel.

Ka RebaseAndres astus sisse, tuli uurima, natuke kaupa sobitama. Nimelt oli üks klapplaud talle vägagi meeldima hakanud. Kahjuks on see meil aga laste ja õpetajate käsutuses.

Ljuda õpetaski täna õhtupoolikul lastele SVFis riietele kaunistusi õmblema, olid mütsid ette võetud, tulemus oli viisakas. Ka Hanneli abistas ja nii nad taaskord kõik päris innukalt tegutsesid, ise mõnusat juttu puhudes.

Mu telefon oli täna tulipunane, pidin laadiat lausa küljes hoidma, helistati, helistati. Ka ma ise helistasin, helistasin. Igatahes saame New Yorki abipaki varsti kätte ja paberid saame korda – tuleb nüüd aga täitma hakata, pole ju Euroopa Liidu sisene kaubavahetus, seetõttu on rohkem aruandlust. Pole hullu aga. Pealegi on kõik inimesed olnud väga meeldivalt sõbralikud ja abivalmid, kui hätta jääme, vast küsime siis nõu jälle.

Täna kuulsime ka lapsest, kes hommikuti kooli koolibussiga saab, ent tagasi koju saab kahjuks vaid liinibussiga. Segaduste tõttu on lapsel jäänud saamata koolilapse bussikaart, mis talle prii sõidu kindlustaks, ja kuna raha ka ei ole, siis läheb laps peale tunde 10 km jala koju. Kusjuures… vist ka õieti riides see laps just väga soojalt ei ole. Vot sellised lood. Kuna Tõnis Vaik otsekohe asjasse sekkus ja pühendus, loodame, et kõik saab kiiresti korda.

18.11 Tõesti, aeg lippab nii, et vaat´ ei järele saad, juba on november poole peal! – Mis ka ju väga tore, seda kiiremini saabub kevad.

SVFis oli Nansy täna üksi. Maaja käis samuti. Aga keda polnud, olid lapsed! Tuli välja, et klassiekskursioon kestis arvatust kauem ja mis kellelgi veel tegemist oli, igatahes saabuti, kui Maaja kahjuks juba lahkuma pidi. Nansyl aga tegemist täna jätkus, ehkki külastus oli rahulik. Ta sättis ümber ja uuendas meie huvinurka, tõstis mööblit ning pani sellega seoses asju korda.

Abivajajaid täna meie juures käinud ei olnud, ka annetusi ei toodud. Ostjad siiski käisid ja ikka midagi ka ära ostsid. Õnneks olid ruumid soojad, ei pidanud keegi külmetama. Nansy saadetud päeva kokkuvõttest sain aru, et kõik on korras ja hästi meil, ei ole tarvis muretseda. Ja “paiiiiiii”, nagu ta ikka alati kirja lõppu lisab, lisan ka mina nüüd siia. Ilusat õhtut.

19.11 SVF oli täna Nansy juhatada. Lapsi oli palju ning õpetaja Külli oli üle pika aja neid taaskord õpetamas. Täna tehti jõulukaunistusi, kaarte jne.  Tegelikult peame hakkama SVFis tõepoolest tasapisi jõuludele mõtlema ning ka oma ruume vastavalt kaunistama. Ent mis võiks loomingulisem tegevus olla kui mitte jõuluehete riputamine, eriti laste jaoks. Kuuske me õnneks ei too, käib meie põhimõtete vastu kuuski jõuludeks maha saagida.

Täna käisid abivajajad, kaks perekonda. Nansy sai neile kohe juba üht-teist kaasa anda. Küsiti lastele sooje talveriideid. Käisid ka annetajad. Ostjaid liikus vähe.

Järgmise nädala laupäeval tuleb taas Külli ja tuleb ka Maaja, siis on meil lapsi rohkem, kaks poissi Kaiu vallast kangesti igatsevad SVFi, helistasid mulle eile õhtul, et kas saan nad täna endaga kaasa võtta. Kahjuks ma täna ise SVFis olla ei saanud. Järgmisel laupäeval aga toon lapsed SVFi.

Ei muud, ilusat nädalavahetust kõigile.

21.11 Nansy oli SVFis taas üksi täna, kuid õnneks oli palju külastajaid – nii annetajaid, kui ostjaid, kui abivajajaid.

Ene Kangur käis täna SVFis laulutundi andmas, siin Nansy päeva kokkuvõttest selle kohta ka väike lõik:

Ja laulmine!
Super:) Mulle meeldib, aga esinema ma küll ei lähe. Laulsime täna 5kesi, Karl korraks ja 2 tüdrukut veel korra. Kahro käis ka korra läbi ja laulis ka (ma nimes pole päris kindel, ei erista neid veel) . Ühesõnaga oli tore ja järgmisel esmaspäeval jälle. Probleem ainult selles, et võiks alustada kella 16mnest. Kuna lapsed 14-15ni koolis, ei jõua nad varem siia.

Nõus, teeme nii, kella 16 st. Homme on aga Gerly Karu tund, rahvuslik tekstiil. Et olgu kuidas on nende välismaiste riietega, meie käte alla saab ikka meie oma rahvuslikuks. :)

Saime Vastseliinast kirja, et vallavanem ulatab ise abikäe oma valla sotsiaaltöötajale ja tulevad vallavanema bussiga abile järele, kuna muud transporti leida ei olnud võimalik. See on kena vallavanemast, eks ole temalgi ju oma tööd teha… Aga jah, kui tarvis, siis hoitakse kokku, nii on õige ja nii on ka hea.

Saabus ka kiri, milles pakutakse kaht kušetti. Nüüd peame hakkama vaatama, kuidas need Tallinnast ära tuua.

Ja tänase sissekande lõpetuseks ütlen nii palju, olen ise SVFis sel nädalal nii neljapäeval kui laupäeval. Ning on tore see, kui oodatakse:

Ma lähen nüüd pesen tsoptsop põrandad ära ja lähen
koju! Ja ootan sind siia juba, jube tühi tunne on niimoodi siin!
Hommikuti just, vaikne, jahe, kõle kuidagi. Õnneks pole neljapäev enam kaugel! Vist sain kõik kirja.

Paiii!

Nansy

22.11 Ehkki mõjub kordamisena, ütlen siiski – ka täna oli Nansy üksi SVFis majandamas, siin tema kokkuvõte päevast:

/…/ Tänases tunnis oli 6 last ja abis oli meil Anneli Raplast, kes aitas lastel teha võtmehoidjaid, samal ajal, kui Gerly Karinal vaipa lõpetada aitas. Karlil oli vaja tantsukingi, leidsin talle. Janeliisiga sama lugu, täna veel ei leidnud, homme otsin edasi. Siiamaani tantsis sokkis seal.

Täna käis meil palju selliseid inimesi, kes ei teadnud meie tegevusest täpsemalt ja nii ma siis seletasin kõigile eraldi. Üks tädi käis meie käest küsimas riideid, mis sobiksid kaltsuks. Lapiteki tegemise jaoks on tal neid tarvis. Andsin talle kaasa ja kõik oli hästi.

Annetajaid käis täna 5 –  2 varem käinut ja 3 uut: Väljaots Maire ja Tiit, Mare Dremljuga (tõi meile ilusa musta nahktugitooli ), Ly Heinmann. Annetajate listi lisa palun ka
siis eilne annetaja, Evely Kauler. Hanneli oli ka hommikul siin, lobisesime natuke. Ega muud miskit.

Mõtlesin, et kui ma juba homme varakult siin olen (Vastseliina vald tuleb abi järele), siis võiks teha jälle allahindluse päeva, et selleks puhuks varem lahti jne. /…/

23.11 Täna kiire päev SVFis ja palju tegemist. Avaldan osa Nansy saadetud kokkuvõttest:

/…./ Hommikul tuldi Vastseliinast annetustele järele, väga tore mees oli ja positiivne. Bussi mahtus mis mahtus, oleks võinud kaasa anda rohkemgi.

Suitsukala lubati meile ka tuua, tänuks abi eest. Võrevoodi leidis uue omaniku, andsime tasuta, nagu ikka sellistel puhkudel. Päev nii pikk olnud, et raske kõike meelde tuletada.

Naksitralli lasteaeda, Kuremari rühma, saatsin Puhhi postkaarte ja kleepse.  Ja kasvataja Liane Raadiku poolt suurimad tänud ka!

The End!
Paiii!
Homme näeme siis!

Lühidalt lisan ise juurde, et arvutitund oli täna meil samuti. Kuna internetiühendus olevat aeglane, siis tuleb meil see probleem nüüd lahendada, enne kui saame edaspidi korralikult tööle hakata. Aga nüüd teame, mida ette võtta. Nansy igatahes kirjutas mulle Riho kohta väga häid sõnu ja uudiseks see mulle ei ole. Riho on mees, kellest olen ka varem meie kodulehel kirjutanud ning kes võiks niisama hädaldajatele heaks eeskujuks olla päris mitmeski mõttes! Ta on küll kahjuks ratastoolis, ent õpib ülikoolis ja toimetab ja teeb iga päev trenni.

Igaks juhuks ütlen, et ei tekiks vale arusaama, Riho ei hakka meil SVFis lastele õpetama, kuidas arvutimänge mängida, eksole. Ikka sisu ajame taga – kuidas ise programmeerida, kuidas pilte töödelda, kodulehte teha jne, jne.

Aga et Riho üldse täna meile SVFi sai, selle eest peame tänama meie pikaajalist toetajat – Kaie Tammikut. Palju, palju tänu Sulle, Kaie, et võtsid ette ja sõiduga aitasid. Loodan, et meid loed vahel ja meie head tervitused ka sedamööda Sinuni jõuavad.

Ka ühe teate panen üles ja kutsun võimaluse korral abistama:

Pahkla Camphilli küla jaoks kogutakse annetusi: talvised tööriided, voodipesu, käterätikud ja saunalinad, plastmassist kaanega tünnid jm. Kes soovib aidata, saab ühendust võtta ja uurida täpsemalt kontakti kaudu nende kodulehel: http://www.pahklack.org/

Homme olen ka ise SVFis kohal. Kellel meie juurde asja – tere tulemast ning rõõmsate kohtumisteni!

24.11 Ehkki ilm on täna hall, vihmane ja tuulinegi, oli päev SVFis väga tore ja tegus! Esiteks pean ütlema, et see mida Nansy ruumidega vahepeal teha jõudnud oli, on üksnes kiitmist väärt! Ent, kes tõesti huvi tunneb, eks see ise meil niikuinii ka käi, ei hakka ma siin ümber jutustama, kuidas toad särasid ja kõik heas korras oli. :)

Hanneli tuli samuti kohe hommikul meilt läbi, vaatasime materjalid valmis ja nüüd õmbleb Hanneli Pahkla Camphilli külale 10 uut lina ning ka portsu uusi padjapüüre. Püüame küla aidata omalt poolt, millega saame. Üleandmiseks sõidame ka ise Pahklasse kohale, meil on mitmed inimesed, kes seda imelist ettevõtmist Pahklas oma silmaga näha tahaks. Minul on olnud õnne mõnel korral seal juba viibida ja tõepoolest, ettevõtmine on igati asjalik – peetakse loomi, valmistatakse juustu, mesilasvahast valmistatakse küünlaid, vaipu kootakse, musitseeritakse, ja mis kõik veel! Neil on oma aiamaad jne, jne. Ja Camphilli küla eestvedaja, Katarina, on üks helgemaid inimesi, keda kunagi kohanud olen. Vaikne, tasane, kindlameelne – nagu kalju. Niisuguse inimese hoole all olla on parim kingitus ükskõik kellele, ent veelgi enam neile, kes tõesti abi vajavad.

Täna käis meil palju rahvast – nii meie enda SVFilised ja vabatahtlikud kaasalööjad, käisid ka võõrad ning käisid abivajajad. Ka oli lastel täna õmblustund Ljudaga, õmmeldi jõulukaunistusi. Jah just, õmmeldi. Väga kenad said. Nüüd ripuvad meil akendel lumepalle meenutavad “puhmikud”. Ka nn “jõulujama” (vt meie varasemaid päevikuid, neist saab aimu, miks nii ütlen) panime siia-sinna juba üles, tulemus jäi küllaltki traditsiooniline ja läänelik-jõulupärane. Kunstkuuse panime samuti juba lauale. Päriskuuske meie SVFi ei too. Isegi siis mitte, kui keegi meile oma kuuse annetada tahaks, kuna me ei toeta loodusvarade raiskamist.

Mihkel, SVFi hea sõber ja truu abimees, vaatas üle uue õmblusmasina, mis meile ühel hommikul ukse taha jäetud oli. Mida sellega nüüd peale hakata, veel ei tea, kuna see oli katki ja puudus ka terve hulk tööks vajalikke osi. No, vaatame laupäeval edasi, kuid Mihkel lubas seni sõbrale helistada, kas oleks tal vajaminevaid juppe meile ära anda. Kui mitte, siis küll läheb masin ise osadeks.

Kl 15 saabus meie kauaoodatud juuksur, Rita. Kaasas oli tal tema tööriistad, aga ka hulk annetusi, mis tema Tallinna sõbrad, juuksurid, meile saatnud olid. Tänud meie poolt ka siinse kodulehe kaudu! Nii. Aga lapsed ootasid Ritat, ja ootas ka üks tore naine, kes tänuks abi eest alati meile midagi vastu on toonud. Täna oli tal Ritale juukselõikuse eest kaasa võetud purk maasikamoosi. Rital oli selle üle väga hea meel ja muidugi – sai naine nii kihvti soengu, millist tal vist eluseeski enne olnud ei ole. Igatahes nägi ta välja soliidne, aga ka moodne. Kaks ühes. :)

Lapsed nautisid Rita tööd, uurisid ja pärisid juuste eest hoolitsemise kohta. Rita muudkui seletas, mõnusa töö rütmis ja rahulikult – olen hakanud taolist nähtust meil nurrumiseks kutsuma. Jah, SVFis juhtub tihti nii, et kuna meil paljuski “tasuta maailm” on, siis tekibki hea ja ajatu olek, nagu ei elakski maailm ümber kiiret ja rahahimulist elu. Ehkki, iga tasuta asja tegemisel on siiski omad kulud, nt antud juhul Rita sõit Tallinnast Raplasse, bensiin ei ole odav. Rita ei küsinud selle eest aga raha. Kuna nii meil teisedki annetajad teevad, siis lihtsalt tekibki meil vahel teistsuguse suhtumisega “oma ühiskonna” tunne ja see taas omakorda loob meeldiva rahu, ka lastes, ka meis enestes, kes me seal tegutseme ja kohal oleme. Kuid jah… Iga soengu lõpetades kallistasid lapsed Ritat siira tänuga ja nii saadi minu arvates – väga headeks sõpradeks.

No, ja ka Nansy sai omale uue soengu! Oli hoobilt näha, et ta seda nautis! Soeng sobib Nansyle meiegi meelest väga hästi ja selle asjaga läks nüüd küll täppi, peab nentima tõde. Ka Mihkel sai juuksed lõigatud, ütlesin talle, et ta näeb välja nii šarmantne härrasmees, kui oleks ta otse Oscari gaalalt tulnud! Meil oli tõesti tore ja lõbus ja väga kena koosolemine täna Rita seltsis. Rita pakkus ka välja juba uue sündmuse, mille nimel hakkame nüüd tööd tegema, tulevad neljakesi sõpradega Tallinnast ja lõikavad kõikidel peredel, kes alla vaesuspiiri elavad ja kes ka loomulikult SVFi kohale tulevad, juuksed ära ja soengusse. Nüüd tuleb see ühiselt sobiv kuupäev leida, arvatavasti saab see olema laste talvisel koolivaheajal. Annan teada õige pea.

Veel tänasest. Aga et on ju Kadripäev, läksid lapsed kiiresti juuksuritoolist edasi, kenade soengutega katri jooksma. Küllap nad ehk veidi rohkemgi oma viisaka välimuse eest ka kommi saavad. :) Loodame.

Panime SVFi uksed kinni kl 18.30 ja siis igaüks musta öhe, kes kuhu – Rita Tallinnasse, Ljuda Raplasse, mina Kaiu soode ja rabade vahele.

Ilusat kadripäeva kõigile!

Ps. Üks asi veel. Lapsed, kes meil käivad, ei ole sellistest peredest ainult, kellel on majanduslikult keeruline hakkama saada. Meil tohivad käia kõik ja on teretulnud, meil ei tehta inimestel vahet.

Ja nüüd tõesti, ilusat õhtut.

25.11 Kuna täna Nansy taas üksi SVFis oli, siis siin tema kokkuvõtlik kiri:

Heipsa, tänane päev oli ulmeliselt kiire ja tegus! Kõigest algusest
peale siis.

Hommikul tulin siia, koristasin natuke. Läks natuke aega mööda, saabus meile uus pere, kes abi vajab. 3 lapsega, Raikkülast. Esmatähtsad asjad leidsin kohe, aga kuna samal hetkel tuli ka Tapa abile järgi, siis ausalt, natukene jooksin ummikusse: pere, kes abi vajas ja bussi peale jõudma pidi ja Tapa asjad. Aga sain hakkama, ei olnud probleemi. Täpsem info pere kohta on meil siin kirjas ja lubasid Sulle ka meilile saata.

Lapsed käisid, nagu ikka. Oma heast plaanist Anule kingitus teha ja nad Skyparki viia (www.skypark.ee) rääkisin Sulle juba. Tüdrukud olid väga rõõmsad, sest ega kuna ma ka ju saladust hoida ei oska, siis suur tahtmine oli rääkida. Ja Anu emotsioonid, Sa ei kujuta ette. Ütles, et see on tema elu parim sünnipäeva kink! Ja muidugi, me kallistasime ja kallistasime ja kallistasime. :)

Täna oli meil 3 uut annetajat:
Kaja Letlane, Perekond Mänd VIIMSIST (nii kaugelt meile abi tooma tulla, 2 nädalase beebiga, uskumatu!) siis veel Kristina ja Toomas Märjamaalt (ilusad, puhtad korralikud asjad!) Suured tänud neile! Samuti on Viimsi perel pakkuda meile täiesti uus infrapuna ahi, mis vajab Viimsist ära toomist, number on ka olemas. ) /…./

Vist kõik! Päev oli tore,
töökas ja natukene tuuline ainult:)
Homme näeme!
Pai!

Hästi siis, et kõik laabus SVFis nagu laabuma meil peab. Ise ajasin linnas asju, tolliametis paberid tarvis korda ajada, enne kui New Yorkist abi Muuga Sadamasse jõuab. Ühes Rosta Akende laulus on niisugune rida, mida P.Volkonski esimest silpi rõhutades nagu kuulipildujast virutab:  “Pumagi! Pumagi!” – see meenub mulle alati, kui dokumentidega vaja tegeleda.

26.11 Sisutihe laupäev SVFis. Rahvast käis palju, abivajajaid käis, annetajaid mitmeid. Üks naine, kes annetas pikendatava lastevoodi, oli mures, et voodil paar kriipi peal, tea kas sobib annetada… Ütlen nüüd, head sõbrad, kui teil mittevajalikud asjad on sellises korras, et sobiks veel ka endal kasutada, siis sobib ka teistele. Mis sellepärast omale ei sobi, et katki või koitanud jne, see ei sobi ka meile. Aga loomulikult ei eelda me, et keegi tuliuusi asju meile tooma peaks, sellised asjad ju kuluvad endalegi ära, eksole. Nõnda et selle voodi võtsime täna rõõmuga vastu ja nüüd vaatame, kellele edasi läheb. Täna helistasime paljudele peredele, kes millele ja millal järele tulla saaks.

Täna oli meid, majandajaid, SVFis palju – Nansy, Külli, Maaja, Inge, mina ja lõpuks saabus ka Ljuda. Ja lapsi oli palju samuti. Ühe poisi tõin ise Kaiu vallast kaasa, ootas mind hommikul kenasti tee ääres, ehkki olime selles kokku leppinud juba eelmise nädala reedel. Pidas meie kokkulepe igatahes vett ja seda oli hommikul hea tõdeda. Ja täna tehti SVFis palju ära, lapsed meisterdasid Külliga jõulukaarte, Maajaga õmmeldi. Ei ühtki tüli, norimist ega halba sõna ma kuulnud terve päeva jooksul kordagi, olime koos nagu head lambad kunagi!

Hommik algas kahe SVFi tüdruku jaoks sellega, et nad võtsid osa Raplas toimuvast rahvale korraldatud jooksuvõistlusest, üks neist tuli neljandaks, teisel vist nii hästi ei läinud. Tagasi jõudsid tüdrukud, jumala läbi märjad, vihma õues sadas, seega joosta kuigi hea ei olnud, aga õnnelikud olid küll mõlemad. Vaat seda tähendabki osavõtt.

Lõuna paiku saabusid meie keskust uudistama kolm noormeest, kes samuti jooksul osalenud olid. Üks neist oli enda grupis esimeseks tulnud, kuna kedagi teist tema grupis ei jooksnudki. Selle nalja peale, mida noormees enda kohta rääkis, palusime neid appi, et riputada jõulukaunistused akendele. Kuna nad isegi nägid, kui lühikesed meie olime ja kui parajalt pikad nemad, siis nad meile appi ka tulid.

Abivajajad said kätte abipakid ja ühe abivajajaga sai ka pikemalt räägitud – et meile vindise peaga ei tulda ja et kuidas sellega on, et õlu jaoks raha jätkub, aga omale mütsi pähe ei saa… Sellega pidavat olema nii, et õlu tehakse välja, et endal raha selleks ei pidavat jätkuma. Aga siiski sai kokku lepitud, et on selle õluga kuidas iganes, kolm pere last tulevad meie 10.detsembril Sillaotsa Talumuuseumis peetavale jõulupeole ja see asi on otsustatud. Eks ole näha siis.

Alati võib küsida, kellel milleks õigust on ja kas ikka nii võib? Ei ole midagi sobimatut, et lapsed saavad teiste lastega koos jõuluvanale luuletust lugeda, verivorsti süüa, loodusmehe lugu loomade söötmise kohta kuulda ja jõulukuuske ehtida. Ei ole sobimatut, ega halba. Pigem vastupidi, ehk annab tulevikus hoopis üks ilus mälestus ühel parajal hetkel lootust, et on olemas üks tee, mis viib kuhu iganes inimene ise tahab ja see tee sõltub paljuski just iseendast.

Kena nädalavahetust.

28.11 SVFis oli täna esmaspäevadele iseloomulik veidi vaiksem päev. Nansy toimetas üksi, lapsed käisid ja ka üks perekond, keda SVFis abipakid ootasid. Ene, kelle laulmistund täna olema pidi, oli haigeks jäänud ja nii ka tund seekord ära jäi. Kuid lapsed olid siiski tegevust leidnud, SVFis pole kunagi nii, et midagi teha ei oleks.

Mina olen kohal SVFis homme, ka laupäeval. Pean olema muude kohustustega seoses sel nädalal mitu raksu Tallinnas, ei ole parata. Laupäeval läheme aga lastega Raplas Noorte Volikogu jõulupeole, oma pikka luuletust lugema. Ning pärast jääme ka meie Anule tuge tegema, on ta ju sealse õhtu juhiks kutsutud. Kindlasti saab ta sellega suurepäraselt hakkama, Anu on meil väga tubli tüdruk. Ja Maria, kes pildil punaste dressidega on, on ka väga tore ja armas laps – alati ise tahab aidata, teeb kõike asjalikult kaasa ja on hoolas. Mitmel korral olen üllatusega leidnud Maria harja ja kühvliga meil põrandaid pühkimast, ei ole ei Nansy ega mina seda palunud, ise teeb ja tahab. …Mul on kahju, kui pean SVFist eemal olema – lapsed, kes meil käivad ja üldse kõik inimesed, teevad SVFi imeliseks paigaks, kus tahakski olla ja püsida.

29.11 Tegelikult on küll juba 30 nov, kirjutan eilse päeva kokkuvõtte täna – jõudsin eile koju hilja.

Päev nägi välja nii, et mina olin SVfis hommikul, lõunast aga taas oli Nansy SVFis tööd korraldamas. Hanneli tuli hommikul, kaasas uhiuued Camphilli külale õmmeldud linad ja padjapüürid, väga kena töö Hanneli poolt ja korralik kaup. Millal üle anname, ostustame. Ilmselt teeme SVFi poolt väikse jõulukingituse.

Nagu alati teisipäeviti, oli SVFis ka Gerly  – tema juhendamisel õppisid lapsed jõulusokke valmistama. Tegelikult ongi me lapsed lühikese aja jooksul saanud Gerlylt juba palju uusi oskuseid, “rahvusliku tekstiili” alla ei käi ju ainult vaiba kudumine. Ja tänud Gerlyle selle töö eest. Lisaks õpetuse eest, on eraldi tänu väärt, et ta seda meil ilma rahata teeb.

Ka mitu annetajat käis, siin lõik Nansy kirjast:

Tsau,

tänasest päevast siis. Kõigepealt pean ütlema, et unustasin suures tuhinas annetajate nimed küll tööjuurde, aga too, kes meile
tõi arvutitoolid, lauad, kasti lauatelefone, 10 või natuke rohkem oli kontori uusi laelampe ja ühe hiigelsuure kaisuhiire: :) :) :), annetaja nimi on Indres Viirsaar.

/… / Koristajatädid olid ikka hirmus tigedad ju, et me abi tassisime. Õhtu oli käes juba, nemad just pesid põrandaid ja me nüüd tatsame peal uuesti. Selle asemel, et viriseda oleksid nad võinud appi tulla:) Ei hullu. Karina aitas meid kuni lõpuni. :)

Ja nende asjadega, see ETV ja värki. No mina ausõna ei taha telekasse, päriselt. Ma pigem lähen siis Raplamaa Teole, kuhu meid kutsuti. Kutse toodi meile täna. Tuled, siis loed.  :) /… /

Olgu siis, pai!

Annan selgituse. ETV tuleb meile 8. detsembril SVFi tööd filmima, samal päeval on ka Raplamaa üritus, kuhu kutse saime, loodame, et jõuame Nansyga koos kohal olla nii ühes, kui teises. Et Nansy telekasse ei taha, näitab tervet mõtlemist. Tagasihoidlikkus kaunistab inimest – vana tõde, ent peab paika. Keegi ei ole sunnitud tegema midagi, mis ei käi kooskõlas tema tõekspidamistega, kuid vahel tuleb töö hea edenemise nimel teha kompromisse. Kuldse kesktee leidmine on niikuinii parim viis enda kursil hoidmiseks, mida ka üks inimene ette ei võtaks.

30.11 November läbi! No tore, võime aasta süngeima kuu igaveseks minevikku arvestada. Väga meeldiv. :)

Nansy üksi taas SVFis perenaiseks,  Anneli Haljaku – Jänes (meie uus õpetaja ja vabatahtlik abiline) valmistas täna lastega jõulukaarte. Siin Nansy kiri:

Hei! Tänase päeva kohta siis.

Lapsed käisid nagu alati ja tegid täna Anneliga jõulukaarte. Meie näeme välja nagu imedemaa nüüd :) Kuna kõik põrandad
sädelevad aga ongi ilus jõulumeeleolu.  XXX  käis täna järgi abipakkidel ja asjadel, nad said meilt 4 tooli+ arvutitooli ja tolle suure laua – lastele koolilauaks. Osta.eesse lisasin tooteid müügile, ehk tuleb sealt poolt miskit. Ootame-vaatame mis saab. /… /
Praegust ei tule rohkemat meelde. Mihkel käis ka korra ja Rebase Andres ka korra. Maajale helistasin ka, ta oli väga rõõmus!

Ole tubli,
tsau!

Selgituseks – Mihkel kinkis Maajale omatehtud nukumaja, see on tõesti ilus, suur ja väga korralik meistritöö. Maaja on Barbyde fann, ta saab nüüd oma kauneid nukukostüüme ka hoopis paremini ekponeerida.

Nagu alati, esitan meie kodulehe lugejaile kuu aruandluse, mis meil SVFis sel hallil kuul aset leidis:

Andsime abi Vastseliinale ja Tapale samuti – põhiliselt riideabi. Ka Kehtna hooldekodule sai üht-teist abi antud – Hanneli õmbles ka neile linu. Materjal aga meie annetajailt, kes kangaid SVFi toonud on.

Lapsed on SVFis käinud iga päev, ja iga päev on ka midagi huvitavat nende jaoks toimunud. Võtsime osa ka kottide võistlusest, mille Keskkonnaministeerium välja kuulutanud oli. Parimate hulka me kahjuks ei pääsenud, aga pole hullu, järgmine kord on rohkem aega ja ka oskuseid. :)

Kaks meie lastest käivad nüüd ka peotanstu trennis.

Sel kuul aitasid meid:

Rita käis lastel juukseid lõikamas, TÄNUD Ritale selle eest.

Kaidi Mikkus tõi Santa Maria annetusena kastmeid, neid jagasime nii peredele kui hooldekodudele.

Rapla Tarbijate Ühistu kinkis meile 10 kinkekaarti, kogusummas 70€, saame selle annetuse eest osta lastele jõulupakkidesse puuvilju jms. tervislikku.

Tänud Kaie Tammikule, Riho Vinglasele samuti! Ning tänud kõikidele teistelegi  õpetajatele, kes meie juures lapsi sel kuul õpetanud on. TÄNU on suur tõesti ja vaatame tulevikus, mida see kõik kokku andnud on. Olen öelnud ennegi, et kui ka vaid üks meie lastest midagi head saavutanud on, alles siis võime öelda, et korda see asi meil läks. Ega me seda tööd ju vaid selleks tee, et lapsed mõttetult tegevuseta ei istuks, tulemused huvitavad meid samavõrra ja veel enamgi.

Tõnis Vaik aitas ühel lapsel paberid korda saada, sellega seoses on tänaseks lapse olukord muutunud. 10 a. poiss oli sunnitud minema 10 km jala iga päev koolist koju. Nüüd käib ta bussiga.

Abi said sel kuul kokku 14 pere, kui palju lapsi täpsemalt, selle kohta ütleme – abi saavad kõik, kes vajavad.

Parimate tervitustega,

Siiri

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.