SVF, Siiri päevik – oktoober 2011

01.10, laupäev. SVFis olid täna Liisi ja Nansy, avaldan Nansy kirja, millele ta oli pealkirjaks pannud “1 ulmeline oktoober”. :)

Teeereee!

Palju asju toimus täna ei teagi kust alustada. Aga proovin 1 haaval. /…../ Hommikul tegime Liisiga suure sildi: “Palju õnne Rapla” ja “Täna kogu kaup -10%”.  Rapla linna sünnipäeva puhul. Alustan nüüd siis, annetajaid oli täna palju, igast ühest teen eraldi jutu. 1 naine käis, ta on varem ka käinud ja soovis omale saapaid nüüd, sai saapad (mis muuseas olid kunagi minu saapad). Niiiih, abivajajaid rohkem ei olnud. Lapsed käisid ka, aga ausalt öeldes oli täna niii kiire ja meil Liisiga asi kõik toimis ja meil ei olnud neile tööd pakkuda, seega mängisid nad seal natuke. /…./ Perekond XXX viis ära pesumasina ja 5 neile pakitud kotti. Olid väga rõõmsad ja tänasid meid palju palju! Siis üks vanem mees tahab ära anda sektsioonkapi SUURE  ja kaks külmkappi, probleem selles, et pole transtporti ja mehi kes need ära tooks, aga nr on xxx asukoht Rapla xxx (see on väga lähedal meile) ja lisaks on tal veel ka üks õmblusmasin ja nimi on xxx. Tahtis hirmsast et sa tema juurde vaatama läheks kas asjad kõlbavad.

1 naine, kes on varem ka toonud riideid, tõi täna veel 5 kotti riideid, aga nime kirja ei soovi.

Maili tõi meile riideid mõne koti.  Siis toodi meile 1 beebivann ja riideid, samuti on nad ka varem toonud.  Siiis veeeeeel toodi meile 2 kingakappi ja riideid, nemad on varem ka meile asju toonud, seega nime rohkem ei küsinud. Anu Vehtra tõi ka riideid .

Niii ja nüüd üks ilus pikk jutt. Eve Veevel ja tema poeg Raivo Erik Veevel tõid meile väga palju asju. Kohe väga palju. Pliidi tõid, sügavkülmuti tõid, riideid ja jalanõusid, seljakotte ja muid kotte, patju, voodi, poroloni, tapeeti, guašš värve, käsitöö asju ja poisslapse riideid  ja palju palju muud, mida sa esmaspäeval, kui tuled, näed.

Ühesõnaga, tööd oli palju ja tegemist meil Liisiga mõlemal. Aga päev oli tore ja muidugi, ilus ilm aitas ka kaasa!

Paiiiiiii,

Nansy

02.10 Hoolimata sellest, et SVF on täna kinni, kirjutan siiski ühe pühapäevase mõtiskluse.

Täna peeti Raikküla Rahvamajas “Eakate päeva”, küll ühepäevase hilinemisega, aga missiis. Tore, et toimus. Kokkutulnuid oli palju, avati mitmed näitused, ka mina laulsin klaveri saatel mõned laulud.

Ene Kangur, keda meie kodulehe lugeja juba meie varasematest sissekannetest tunneb, ongi tolle rahvamaja juhatajaks. Aga rahvamaja ise on ehe säilinud näide nõukogude ajast, oleks väga kena, kui keegi seda teistsuguseks ei renoveeriks. Meil pole ju enam nii palju selliselt säilinud ja samas kasutusel olevaid hooneid, mis seda ajastut nii seest kui väljast sedavõrd truult esitleks, nagu seda teeb Raikküla rahvamaja. Istusin enne kontserti lavataguses ruumis, nostalgia ja imestusega. Hoopiski mitte, et ma aega tagasi tahaks keerata, pigem ikka oli mõttelend selles suunas, et juhul, kui suudetakse seda rahvamaja selliselt ka edasi säilitada, võiks see tulevikus saada omalaadseks vaatamisväärsuseks. Miks mitte? Oleneb tegijatest ja eestvedajatest.

Pärast Raikküla rahvamaja ja kohtumist sealsete toredate inimestega, suundusime koos vabakutselise ajakirjaniku, Tiiu Luhtiga, ühe Raikküla valla talupidaja juurde, kes talveks mulle kartuleid lubanud oli. Kirjutan sellest, kuna on mida kirjutada. Tõeline taluelu ja olemine! Vähemalt kolme koera nägin õuel, kanad siblisid ringi õunapuude all. Ka suur kelder oli parasjagu ehitamisel, kaarjad kiviseinad juba valmis laotud ja tonnide viisi kartuleid samuti juba salves. Sain arvatavasti õigesti aru, et kelder veel mullaga katmata, ilmselt ikka nii mõeldud on, nagu vanasti ju tehti. Kuis muidu see temperatuur ühtlaseks saada võiks?

Sealse Papli talu kodustest jäi aga armas tunne, soojad ja südamlikud inimesed. Ma ei hakka kirjutama, kuis visati head huumorit või muidu mõnusalt lahtise mõtlemisega oldi. :)  Kirjutan hoopis kanapoegadest, kes vägagi heldimuse äratasid ja muuseas ka sealse pere kanade poolt ise välja hautud on. Iga tibu püsis oma ema kannul ega tohtinud keegi neid katsuma tükkida, kohe oldi tiivad õieli ja rünnakupositsioon sisse võetud. Ega ma püüdnudki väga pai teha, ka kanaseadusi tuleb austada, eksole. Pealegi – mine tea, kust too rünnak viimati tuleb või kuhu sulle nokaga parasjagu sihitakse, kui korraga keegi mulle kaks tibu otse pihku pistis! Nii hoidsid nad kokku, sugugi ei kibelenud ega tahtnud maha, istusid nagu kukununnud kahekesi peos mul, soojad ja udusulelised. Aga lauda sein kuni laeni oli täis õrretäite kaupa päevaunel suikuvaid kanamammisid, vist oma 100 tükki neid kokku seal oli või mine tea kui palju. Sealsamas nurgaaias ka sead asjatasid- üks ülisuur oli end poolenesti nagu mõnuledes külili visanud, teised pisemad tuuritasid ringi. Varemalt olla üks selle lauda siga lubanud kanadel enda sooja selja peal unelemas käia,  aga uutega on lugu teine – lõppenud on endised mõnupäevad kanadel! Selline ilus pühapäev täna, Päike paistis, lehed kirjud puudel ja õhk juba jahedalt karge. Ilusat algavat nädalat. Arvatavasti nii mõnigi maaelust unistav inimene mõtleb nüüd – “Kui seda metsa ees ei oleks!”

03.10 Hommikust alates olime SVFis kolmekesi- Liisi, Nansy ja mina. Tööd oli hirmsasti, püüdsime järgemööda korda luua asjades, mis poolikuna tehtud olid või oma järge ootamas. Tüdrukud olid tublid, vaikselt nohisedes igaüks toimetas omi tegemisi. Õnneks tuli poole päeva paiku appi ka Leili, kes fööniksina meie kõige tagumisse lattu korra hoobilt majja lõi, see võttis tal aega umbes-täpselt 3 tundi!

Lapsi käis palju, panime kõik nad tööle. Ehkki – lastega on asjad nii, et nad ju aina küsivad, mis nüüd ja kas nüüd. Nõrganärviline sellises melus kaua vastu ei peaks. Meie aga oleme kannatlikud ja saame lastega hästi hakkama. Nii täna üks poiss pühkis vaikselt põrandat, teine tassis hoolega kaupa, tüdrukud aga kerisid kaltsuvaiba jaoks materjali keradesse. Mihkel tuli samuti, püüdis õmblusmasinaid seadistada, neid on meil nüüd igast sordist üks.

Kuna meil terve selle nädala hinnad 50% alla on lastud, selleks, et teha ruumi uuele kaubale, siis väisas meie kaupluse poolt päris palju rahvast. Olge aga mureta, kes meil poes käivad – meil on müügivarud olemas ja saame jälle vabanenud kohad millegi uuega täita. Ühesõnaga – ostleja pettuma ei pea.

Täna vaatasime Leiliga laos ringi, otsustasime, et peame ka laos veidi suurema jagamise ette võtma, st vajadusel anname erinevatele organisatsioonidele (nt hooldekodud, lastekodud, päevakeskused jne) tasuta riideid jagamiseks. Kes tahab, võib meie poole pöörduda ja abi küsida.

Kolmapäeval plaanime tuua mööblit, seekord võtame ise sõidu ette. Püüame tuua Raplast ja Rapla lähistelt ära, mis meile pakutud on. Homme on aga SVFis Liisi ja Nansy. Külastage siis ja tehke soodsad ostud.

04.10 Nagu Liisi ja Nansy mulle kirjutasid, oli täna SVFis vilgas tegevus toimunud, rahvast palju käinud ning ka abivajajad neile pakitud abikotid ära viinud. Homme ootab meid juba uus pakkimine, kaks uut pere ootavad abi + mitu pere on ka juba lastele talveriideid küsinud. Olen ka ise homme kella 18ni kohal, ehkki korraks käime mööblit ära toomas, keegi on meil alati SVFis ja uksed avatud nagu oleme lubanud avatud olla.

Täna sain kirja Marge Järvilt Märjamaalt, kus ta edastab teate, mida ka SVFil on hea meel kõigile meie lugejatele edastada. Igatahes soovitame lapsevanematel läbi lugeda ja lastel osa võtta:

Tere, edastan info!

KUTSUME OSALEMA KONKURSIL ”Kuidas elad, Eestimaa laps?”

Eesti ühines 20. novembril 1991 ÜRO Lapse õiguste konventsiooniga, mis on lapse õiguste sisu mõistmisel, arendamisel ja määratlemisel rahvusvaheliseks ning riiklikuks lähtedokumendiks. Eesti Vabariik tähistab sel aastal oma taasiseseisvumise ning samas ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooniga ühinemise 20-ndat aastapäeva.

Eelnevaga seoses korraldab MTÜ Lastekaitse Liit essee- ja fotokonkursi teemal ”Kuidas elad, Eestimaa laps?” Täpsem info: http://www.lastekaitseliit.ee/mis-teoksil/essee-ja-fotokonkurss/

Konkursi üldeesmärk on laste ja noorte seas lapse õiguste alase teadlikkuse suurendamine nende kaasamise ning osalemise kaudu.

Võistlustöid oodatakse kuni 3. novembrini 2011. Esseekonkursi esikolmik sõidab külastama Euroopa Parlamenti Brüsselis! Fotokonkursi auhind mõlema vanusegrupi esikohale: NIKON Coolpix S3100!

Esseed ja fotod palume saata märgusõnaga “KONKURSS” e-postile infokeskus@lastekaitseliit.ee või aadressil: MTÜ Lastekaitse Liit, Endla 6-18, Tallinn 10142

Võitjad kuulutatakse välja ja auhinnad antakse üle Lastekaitse Liidu konverentsil ”Kuidas elad, Eestimaa laps?” 17.11.2011 Rahvusraamatukogus.

Lisainformatsioon: www.lastekaitseliit.ee, telef: 641 84 86 või e- post: infokeskus@lastekaitseliit.ee

Tervitades,

Marge

05.10 Juba vist küll tavaliseks saanud lause tänase päeva kirjelduse algatuseks, et oli tihe ja töökas päev! Väga palju rahvast käis, palju oli suhtlemist. Mitu pere käis täna ka oma abipakkidel järel, samuti saabusid uued pered, kellele Nansy kohe täna kõike vajaminevat järjest valima hakkas.

Palju oli meil täna ka lapsi, tahtsid kangesti tööd teha. Seletasin täna ka lastele, et mitte alati iga töö eest tasu ei pea saama, on töid, mida tehakse lihtsalt heast meelest ja sellepärast, et on tarvis ära teha. Ning juba seegi, et nad saavad meie juures käia ja olla, on samuti ju midagi väärt, eksole. Natuke vajusid laste näod pikale korraks, aga siis vist saadi sõnumist aru ning hakkasime hoopis arutama, mida huvitavat teha jõuludeks.

Panime lapsed ka täna kirjutama, teemal ” Kuidas elab eesti laps”. Avaldan siin mõned väljavõtted kirjutistest:

Brigitta kirjutas nii:

1) Mõni on vaene, mõni rikas.

Mõni on kuri, mõni rõõmus.

2) Mõni on kuri, mõni lahke.

Mõni kasutab vägivalda, mõni kasutab oma ägevust.

3) Mõni ei kuula sõna, mõni ei pea oma sõna.

Mõni peab lihtsalt kuulama, mõni peab väga oma sõnu.

Karina kirjutas aga nii:

Lapsed käivad koolis või lasteaias. Suured lapsed aga panevad jalga kõrge äärtega tossud. Kõikidel lastel meeldib muusikat kuulata. /…/

Birgitta kirjutas:

Eesti laps on lõbus, tore

tema seltsis pole mure,

tema seltsis olla hea

ta mind alati meeles peab.

 

Kui ma kuhugi haiget saan,

siis ta meeles peab mind taas

lohutab, kallistab

ning isegi mõnikord komveki pooleks teeb.

Siin ka lause Anu kirjutisest:

/…/ Mured on lastel ikka, näiteks: tülisi, et sõbrad solvuvad üksteise peale ning pärast lepivad jälle ära ning kõik on jälle rõõmsad.

Astus meilt täna läbi ka kingsepp Ermo, keda me ammu näinud ei olnud. Ermo oli lugenud Õhtulehe hiljutist pealkirja selle kohta, et Siiri Sisaski idülliline maaelu on otsa saanud. Oli ta siis sellest arvanud, et nüüd oleme SVFiga Raplast ära kolinud. See oli teda pannud kirjutama järgmised luuleread:

Vägivalla koormast väsinud

väga, väga, väga

headuse koorma all

äga, äga, äga

Aga Sina ära, ära, ära

mine ära.

Ausalt öeldes, ehkki meil pole olnud plaaniski SVFiga tööd lõpetada, on need luuleread liigutavad. Ja miks ma need siia kirja panin, sellepärast, et – vaadelge inimesi, kes meie ümber liiguvad, suurt midagi me neist ei tea ega arvata oska, aga heidame pilgu välimusele ja paljuski kujundame just sedakaudu oma suhtumise. Ermo puhul paneksid paljud võssa. Nagu ka Juhan Liivi puhul, kui elaks ta praeguses maailmas ja liiguks oma sokkideta ja katkiste kingadega meie keskel ringi. Ilmselt jätkuks noid, kes kõõrdi vaataksid, aga samas hea meele ja tänuga täna tema luulekogusid loevad. Jah, välimus annab võtme küll selle kohta, kes üleuhkeldavalt oma välimusse raha on paigutanud, aga ei anna võtit selle kohta, kes vaeselt elab. Vaimumaailma saab lugeda õhust küll ja tõe äratundmised on ka tõesti võimalikud, aga kahjuks ei suuda seda need, kellele oma ego jumaldamisest tingituna mitte miski küllalt hea ei ole ning kes seepärast iseendast vaid rääkida mõistavad, sealjuures poolhädaldavalt. Minu meelest, ei ole midagi parata siin, elame kirjus maailmas ja paljud nähud on ju niisugused, mida lihtsalt kahju vaadata või teada.

Tänasest veel. Käisime Jostiga, kes mulle jälle käruga sõitmisel appi tuli, mööblit ära toomas – kaks voodit ja üks laud. Laua jätame SVFi, kuna meil on klapplauda huvihariduseks tarvis. Kui on kellelgi veel sellist kokkupandavat lauda ära anda, oleksime tänulikud. Voodid on mõlemad korralikud, üks neist viiakse ära homme, teise anname laupäeval. Tänud meie kõikide poolt annetajatele, Ilona Kruusile ja perekond Heinastele.

06.10 SVFis olime täna kolmekesi (Liisi, Nansy, mina) ning lapsed muidugi ka. Hommik algas meil sellega, et abivajajad tulid mööblile järele. Nad said nii voodi, kui riiulid, ja lambid ja veel üht-teist vajalikku. Selles peres on kasvamas kolm last.

Ka Kaie Tammik astus täna üle pika aja läbi, mul oli siiralt hea meel teda näha! Kaie tõi muidugi kaasa ka annetusi, tühja käega ei ole ta kunagi SVFi tulnud, nagu juba adunud olen. Ent saime veidi ka juttu ajada, ehkki meil mõlemal tööd ja tegemised kuklas tulitasid.

Käisid meil ka teised annetajad, riideid toodi ja jalanõusid. Minule isiklikult aga annetati kanamune – otse Papli talust! Väga tänan ja need munad muidugi panevad mind veidi ka kurbust tundma, sest kui ma need ära söön, jäävad mõned ilusad tibud ju selle talu laudas sündimata! No mis teha, inimene on kord juba selliseks loodud. Eks ikka sellelgi, et inimesega kaasneb “pärispatt”, on ju mingi seletus ja põhjendus olemas.

Mõni päev tagasi annetati mulle aga jõhvikaid – jagasime neid Nansyga, soovitasin tal toormoosina sügavkülma panna, on talvel hea C-vitamiini allikas. Ja veel üks hea soovitus tarkadelt Soomest- pange kooritud ja pooleks lõigatud sibul tuppa taldrikule – võtab ära haigused, ei lase haigeks jäädagi ja mis veel- pidavat ka astmat ravima. Kui laps nt haige on, siis sibul magamisaseme lähedusse ööseks! Ja loomulikult on see soovitus hea ka täiskasvanuile. Ka gripi vastu toimib.

08.10 Kuna eile oli mul 0 võimalust midagi siia päevikusse kirja panna ja seda sel põhjusel, et Tallinnas eile hilisõhtul NO99 teatri jazzklubis kontsert toimus, mida kuulamas käisin (kuna üks me oma bandi liikmetest, kontrabassimängija Oliver Potratz,  kellega Saksamaal esineme, oli Eestis kontserti parasjagu andmas – vt: http://www.youtube.com/watch?v=rMXDeZ6oAU8 , siis teen oma sissekanded nii eilse kui tänase SVFi kohta täna.

Eile olime lastega laos, mul oli palju pakkimist, sorteerimist ning huviharidusmaterjali välja selekteerimist. Liisi oli poes – rahvast käis palju ning ka annetusi toodi.

Lõuna paiku ilmus meile lattu Margus Mikomägi, astus niisama korraks läbi. Jõime teed ja rääkisime elust. Ilmselt ei ole see midagi erilist ega ka mitte originaalne jututeema tänapäeval, aga rääkisime meiegi sellest, et üldiselt elu ja nõudmised inimesele kergemaks kindlasti enam kunagi ei lähe ning kogu selles, ennast kinnikiiluvas maailmas, sõltub õnnelikkus inimesest endast ning tema väärtushinnangutest – kes ja kuidas suudab üha rõhuvamaks muutuvatest koormistest vaba olla. Meie jutt aga päädis sellega, et Margus oma maamajja puid lõikama lahkus, aga mina lattu poolelijäänud tegemisi lõpetama. Kuna ka Mihkel parasjagu meil SVFis oli, siis jäi ta üksi laua taha teed edasi jooma ning oma mõtteid mõlgutama. Laos muigasin mõlema mehe mahlase arutluse üle, mida viljeleti praeguste suhkruhindade ja samas ka suhkru tootmise üle – kuna Marguse isa olla ju kunagi agronoom olnud. Igatahes pakkus Mihkel välja oma 2 ha põllumaad, et mida sinna kevadel külvama kolmekesi hakkame, kas suhkrupeeti või köiekanepit, peab aru pidama. :)

Peale lõunat saabus Anne Helme, kellega suundusime poodi, SVFi huvihariduse jaoks tarvikuid ostma – käärid, värvid, liim, paberid, pintslid jms. Sain ka veel SVFist üksjagu annetatud materjali kaasa panna. Esmaspäeval läheb meil huviharidusega lahti. Kehtnas on praegu 5 last, ent oleneb Annest, kas ülejärgmises tunnis osaleb 1 või 10 last. :) Loodan, et vähemalt 15.

Peale lõunat saabus ka abivajaja, otsisime 10 aastasele poisile jalanõusid. Leidsime. Saime anda emale ka muud vajalikku, nende perel on praegu keeruline olukord ja suured muutused majas.

Palju muudki toimus eile, kuid mitte sedavõrd tähtsat, et lugeja aega raisata.

Täna oli nii, et Nansy pidi terve päeva SVFis olema, aga plaanid muutusid selliselt, et oli hoopis Inge. Ja Inge sai kõige tööga suurepäraselt hakkama. Oli käinud ka abivajaja oma kaubal järgi – sai edasi antud nii elektripliit kui lastevoodi, mis meile eelmise nädala laupäeval annetati. Ning nagu alati – olid ka lapsed majas olnud, täna olid nad aidanud Ingel lastenurka koristada. Kl 16 täpselt, ehk SVFi laupäevaste uste sulgemise aegu, helistasin üle ja sain teada, et kõik on vägagi hästi, muretsemiseks põhjust pole vähimatki!

Kena nädalavahetust!

10.10, esmaspäev. Olime täna kõik kolm naist (Liisi, Nansy, mina) SVFis kohal + Inge tuli hiljem. Tööd jagus üksjagu – toodi meile annetusi – kõigile suur tänu nende eest! Käisid ka abivajajad, üks pere, keda tunneme ja kaks uut pere, mõlemad viielapselised ja toimetulekutoetust saavad. Tarvis on nii riideid lastele kui vanematele, ent küsiti ka mööblit. Ühel perel sama, meile juba tuttav mure – voodid lastele väikseks jäänud ja no, eks ikka kõik mis käi, see ka kulu. Püüame aidata. Õnneks on kohe ka koht, kust saab ühele perele sektsioonkapi, juba ammu tahetakse seda ära annetada, aga me ei ole siiani otsi kokku saanud. Nüüd siis lõpuks. Seepärast – palume mitte meie peale pahandada, kui antakse teada suurematest annetustest, aga kohe asju ära ei viida, kuna lihtsalt õige ese võiks pigem õigesse kohta saada ja nii mõnikord võtab aega kuni asjad parlanksi saavad.

Lapsi oli meil täna neli, huviharidustund SVFis algas kl 16. Kui kangastelgedel õpetaja aga kohale saabus, tegi Karl ruttu minekut, naiste värki polevat mõtet õppida! :) Ma ikka püüdsin seletada, et kangastelgede ehitamine näiteks üldse mitte naiste töö hulka ei kuulu, kahjuks see teda aga ei veennud. Ja jäidki meile kolm tüdrukut kudumist õppima. Kahjuks ei saanud ma olla lõpuni ja ise kaeda, mida nad valmis meisterdasid, kuid Gerly Karu (õpetaja) mulle helistas ja rõõmustas, et lastele meeldis. See´p see tore ongi, et tüdrukutel kudumisel “klik” ära käis, seega – järgmisel esmaspäeval on oodata hoopis rohkem osavõtjaid. PS – ka emad võivad tulla – igal esmaspäeval kl 16 Raplas, SVFis.

Koju sõites põikasin läbi ka Kaiu hooldekodust, kuhu mitu kotti riideid viisin. Ljuda helistas hooldekodudele, uuris, mida seal vajatakse. Nii me siis kokku pakkisime ja pakime veel. Homme jätkan sellega, Nansy aga pani juba riided kokku ühele viie lapsega perele, kes täna abi küsis, teise perega hakkame tegelema homme. Vajatakse ka nõusid, supipotte, panne jne.

Kuid… tegelikult on ikka ääretult kurb ja kahju. Täiesti teovõimelised ja toredad inimesed, aga pole kodukandist tööd leida ning lastega ei ole ka nii lihtne kolimisi ette võtta. Ka välismaa ei tule kõne alla, lapsed vajavad ju oma vanemaid. Mitte igaüks pole suuteline perest eemal olema. Ja kas pole mitte kuritegu niisuguses õnnetuses elavate inimeste üle üleolekut tunda, nagu sageli näha on, ka meie poliitikute poolt. Iial ei tea, kus kedagi kord “ilmamuutus” ootab.

11.10 Tehes läheb aeg ruttu, alles oli hommik oma ilusa päikesepaistega Raplas, juba õhtu ja õues pilkane pimedus, ehkki kell on alles 20.15. Niisugust pimedust linnas vaevalt näha võib, maal aga on asjalood teisiti. Ka selles vallas.

Hommikul jõudsin SVFi varem, kl 9 tegin uksed lahti. Tuli vanamemm jalatseid küsima, olid meil olemas ja paistis, et sobisid kenasti. Ma loodan, et te, inimesed, ikka mõistate, kui oluliselt teie toodud abi hädas olijaid aitab. Kindlasti tänan ka mina teid annetuste eest ning meie teised SVFilised samuti, ent ilmselt ei õnnestu meil edasi anda seda tänu, mida abisaajad tunnevad – selleks ei leidu õigeid sõnu ja võib-olla ei peagi kõike alati üle rääkima. Pole ju võimalik täpselt öelda, mida keegi oma hinges kannab… Kui häda on suur, siis abi eest tuntakse kindlasti tänu. Igatahes usun ma, et inimene ennast palju paremini tunneb abi saades, kui et uksed nagu jäämäed igal pool kinni seisavad! Tänuga on tunduvalt kergem ja parem elada kui valuga hinges. Küllap ehk lõppudelõpuks naeratusest meile kõigile enam kasu on.

Pakkisime terve päeva Nansyga mitmeid abipakke, küll lastele, küll täiskasvanutele, küll hooldekodudele jne, jne.  Peale lõunat saabusid lapsed, osad olid unustanud, et meil ju eile esimene kangastelgedel kudumise õppimise päev oli. Kuna aga juba kuuldud oli, et oli vahva tund olnud ja telgedel ka ilus vaibake juba ennast näitamas oli, siis lubati järgmisel esmaspäeval osa võtta. Jah, ega peale sundida kellelegi midagi ei või, eriti lastele. Kuid ega suunamisest küll midagi kiiva minna saa, eriti, kui sedagi ettevaatlikult teha. :)

Täna toodi ka annetusi. Ning kolmele perele helistasime, et oleme pakkimisega valmis saanud. Lubati järgi tulla. Mööbel, mis meil laos oli, on nüüdseks pea kõik ära jagatud. Aga teatan siiski uuesti, kui on kellelgi voodeid noorukitele, mis endal kasutuses pole, aga samas kasutamiskõlblikud ja korralikud, palume mitte ära visata, tooge ikka meile. Meil on inimesi, kes küsivad ja kellel väga tarvis oleks.

12.10 kolmapäev. 14 kotti abiks pakitud riideid jagasime täna ära. Tööl oli hommikul Liisi üksi, mina saabusin peale lõunat ning Nansy tuli õhtul. Ka Mihkel oli meil õmblusmasinat õlitamas, ja RebaseAndres astus läbi, ja lapsed olid, ja Ljuda õmblemistund leidis samuti aset. Kuigi Ljuda tund oli täna mõeldud naistele, ei olnud kahjuks ühtki naist kohal ning tund sai siis tüdrukutele osaks. Mina enamalt jaolt täna pakkisin, laos. Pered said täna ka mööbliabi. Käidi annetaja kodus ise järel ning võeti sektsioonkapid ise ka lahti. Ühe madratsi saime aga oma laost annetada. Ning ka üks asjalik mees, kes lubas SVFile tasuta jalatsite jaoks riiulid ehitada, temagi astus täna läbi ning küsis mõõte. Kibe tööpäev meil + ostjad ja inimesed, kes niisama SVFi vaatamas käisid. Ja veel – helistati, helistati, helistati – küsiti, uuriti, pakuti abi.

JA VEEL! Kaks teismelist noort meest tegid täna midagi väga kaunist! Astusid meile SVFi sisse, veidi pelglikult ja uudistades, küsisin, mis asjus meile tuldi, kuna näha oli, et sooviti vestelda. Sain vaikse vastuse: ” Tulime annetusi tooma!” Lauale ilmusidki neli mänguautot (millega vist tõesti 12-13 aastastel poistel enam suurt midagi teha ei ole) ning kaks savikruusi, mõlemale peale kirjutatud E=mc2. Uurisin, kas poisid teavad, mida see valem tähendab ja kes selle autor on. Ei teadnud ja sai siis väheke selgitusi antud, Einsteini nimi oli aga neile tuttav. Lõppkokkuvõtteks lubasid nad mõelda, kas tulevad meile laupäeval Rein Einastoga kohtuma või mitte. Ja üks poistest annetas ka punaste krosside panipaika punaseid krosse, ma ei lubanud küll suurt rahalist annetust teha, sellega ei pruugi vanemad nõus olla ning seepärast ma pigem ei taha lastelt rahalisi annetusi vastu võtta. Ent poiste siirus aidata ja olla “paadis” oli tõesti liigutav. Tore, et meil sellised noored on, st sellised kodud, kus sellised noored kasvavad.

Ka käis naine, kes pakkus kaht madratsit. Nendest me ära ei ütle, läheb vägagi tarvis. Ning helistas ka naine Tallinnast, kes toob toatäie mööblit meile laupäeval. Ka üht sektsiooni küsiti meilt täna veel, 5 lapsega pere, kui nüüd keegi jälle loeb, kelle on olemas ja ikka pigem korralikult hoitud, ja tahaks ära anda, siis oleme nr 1 koht, kuhu see toimetada või meile vähemalt teada anda: siiri@saaguvalgus.ee on meie meiliaadress.

Üks teade veel, tasub lähemalt uurida neil, keda käsitöö huvitab:

http://www.maaleht.ee/news/tarbija/tarbijauudised/algab-keskkonnasobraliku-poekoti-konkurss.d?id=59575652&l=wepl

Aga et praegu ka pilvede pildistamise konkurss käib, kui õigesti mäletan, vist Õhtuleht kutsus üles, siis ma lisan siia oma tänase pildi pilvedest, mille koduteel üles pildistasin. Konkursist ei ole mõtet nii hallide ja jooksu pealt tehtud piltidega osa võtta, seepärast soovin osavõtjatele edu!

13.10 Olin SVFis alates kl 9 hommikul, tegin ladu korda. Liisi ja Nansy saabusid kl 11, Nansyl väike poeg, Marten, kaasas. Igaüks hakkas tööle (va väike Marten, kes mõnusasti terve päeva mängida sai ja sealjuures ennast väga hästi tundis) ja tegemist jätkus meil kibedalt õhtuni. Umbes 8 suurt kotti oleme prügiks nimetanud ja kuuluvad põletamisele – on seal mõni katkine king, mis meile sattunud, mõni räpane riideese, mida ka puhastada mõtet ei ole, mõni katkine kott jne. Huvitav on see, et kes kord räpase asja toob, see enam tagasi meile ei kipu, igatahes ei ole noid inimesi hiljem näha olnud.

Paistab, et laos läheb veel paar päeva, enne kui tõesti kõik kenasti korda saab. Lapsed on mul abiks olnud, lõiganud vanadel pluusidel nööpe eest jms, kummikindad käes. Püüame kõik säästa, mis säästmist väärt.

Täna oli ka Ljuda tund lastega, õmmeldi juuksekumme. Lapsed pakkusid esimesena, et õmblevad meile – Nansyle ja mulle. Kuid me soovitasime neil siiski kõigepealt omale õmmelda ning siis kui aega üle jääb, ega me ära ütle, oleks päris meeldiv isetehtud kingitust saada. Kui kaugele nad seal jõudsid, seda ma ei tea, kuna pidin veidi varem ära tulema. Nii nad kõik tegutsema jäid, asjalik ja tubli Nansy üksi lattu sorteerima, Ljuda õpetama, Liisi müüma. Annetusi täna toodi ühel korral, hommikul astus sisse tagasihoidlik meesterahvas, kes ennast avalikustada ei soovi ning tõi meesteriideid.

Homme on SVFis taas Nansy ja Liisi. Kuna meil endiselt on paljud asjad alla hinnatud, tasub praegusel ajal SVFi külastada, ühtteist huvitavat leiab meilt igaüks.

Mina olen tagasi laupäeval, kus toimub tavapärane töö + alates kl 11 Barbyklubi Maajaga + kl 16 kohtumine kiviteadlase Rein Einastoga, keda ka Paevanana tunneme. Ka Tallinna Looduskaitse Seltsi inimesed on meil taaskord külas ja paljud lapsed ja lapsevanemad samuti. Küllap saab olema üks tore ja hariv laupäev! Rein räägib kividest ning kontinentide liikumistest ja loomulikult eriti saame kuulda meie oma paekivi tekkimise lugu. Huvitav saab olema igatahes!

15.10 Laupäev. Eilse päeva sissekande SVFi kohta lisan alles nüüd, kuna terve eilse päeva olin Saaremaal Pöide kirikut uudistamas. Kui keegi tollest ehitisest veel midagi kuulnud ei ole, tasuks veidi huvi tunda. Taolist teist nõnda “grandioosset mahajäetust” ei ole just kerge Eestimaa pinnalt leida! Ja veidi kurb, ja veidi müstiline, ja veidi irooniline.

Nansy saatis kirja, lõik sellest annab eilse päeva kohta nii kokkuvõtva pildi kui ka hõngu:

Täna oli ikka väga vaikne päev .

Liisi oli ees päev otsa, mina olin laos. Vahepeal jõime muidugi teed ka, sest täna oli kuidagi eriti külm olla. Käis 3 annetajat, riided, nagu ikka. 2 neist on varem toonud, aga uus annetaja on Tiiu-Helle Schmitde, palus ka sind tervitada. Rohkem vast polnudki midagi. Lõpuni olin üksi, Liisi läks suts varem ära.  /…../

Ning nüüd tänase kohta. Hommikul võtsin teelt peale kaks last, kellega oli kokku lepitud, et nad minuga Raplasse, SVFi tulevad. Kui kohale saabusime, olid platsis juba nii Liisi kui Nansy, Maaja ja lapsed samuti. Maaja alustas tööd Barby klubi ja tüdrukutega, hiljem liitus meiega ka Külli, tema toimetas ning juhendas poisse. Poiste pärusmaaks said täna Barbyde majad.

(Kaks poissi tulidki ses asjas minuga kaasa kontoritarvete poodi. Ostsime liimi, paar pinslit, värvipaberit ning lisaks saime AS Taigi kauplusest tasuta/peale kauba mitu suurt pappkasti, mida neil enam endal tarvis pole ja mis meile Barby majadeks just vägagi ideaalselt sobisid.)

Seega, mitmel rindel sai täna uue tegevusega alustatud – päeva edenedes voolas lapsi aina juurde, kõik sujus töökalt ning innukalt ja mis peaasi – sõbralikult. Oli tore ja vaimukas seltskond, see meie väike ning omalaadne pere. :)

Ka Ivo Ilmsalu, hoolimata pikast teekonnast ja sügisesest vilust, saabus taaskord otse Pärnust kohale, me “Harivast õhtust” osa saama, kuid ka ise oma kohalolekuga sellele veelgi vunki lisama. Ja taaskord oli tal kuldne tort näpuvahel, nagu juba traditsiooniks saanud on. Ivo sukeldus aga samuti tööle – mõõtma üle meie kaht seina, kuhu plaanime jalatsite jaoks riiuleid. Tulemuseks valmisid kaks korralikku joonist, mida pole piinlik edasi anda meistrile, kes riiulid meile valmis lubas ehitada.

Aga edasi. Kl 15 saabusid Rein ja Maie Einasto, annetused kaasas, kivid kotis! Ladusime kivistised jms kõik ilusti välja, suurtele ümmargustele kandikutele, mille Rein ja Maie eksponeerimise tarbeks Tallinnast kaasa võtnud olid. Samal ajal tegelesid naised kohvilaua sättimisega – kooke oli kogunenud üsna mitu, üks maitsvam kui teine! Samal ajal sõitsin ma Rapla rongijaama, viies Maaja (kes veel enne äraminekut lastega ka maitsva küpsisetordi jõudis valmistada) Lelle rongile ja tuues samalt rongilt saabujad Tallinnast – Tallinna Looduskaitse Seltsi inimesed, Tiiu Paloveer ja Arno Soosalu. Ka Tiiul olid koogid kaasas.

Kui SVFi saabusime, olid pered kohal, lapsed kohal, Ka Valgu rahvas oli juba paigale jõudnud. Kokku 34 inimest. Üks fantastiline kringel, mille iseloomustamiseks pean ütlema, et see oli kerkinud mõnusalt paksuks, oli rosinatega, lõhnas kardemoni järele ja oli üleni paksult shokolaadiga üle valatud, too kringel oli täpipealt kui kusagilt muinasjutust! No meie koogitandri tegi see imekringel tõeliselt majesteetlikuks. Viimseni kui igaüht laua äärde meelitava maiuspala autoriks oli suure pere ema. Nad olid kogu perega tulnud. Kõige väiksem neist, viie aastane tüdruk, alustas meie õhtu luuletusega, mille ta väga kenasti pähe õppinud oli ja mille ta veel kenamini meile esitas. Tore ja liigutav.

Rein kõneles kivide tekkeloost – vulkaanidest, maapõuest, maakoore liikumisest, ladestumistest, fossiilidest jne. Lapsed kuulasid kui võlutult, lausa hiirvaikselt. Lasti siis kivid ringi käima, vaadeldi hoolikalt nii palja silma kui luubiga. Huvi paistis jätkuvat, küsimusi samuti. Reinu sõnul, kõige targema küsimuse esitas tüdruk, kes küsis “Aga kust tuli nimetus “paas”?  Paevana oma vastuses andis kõva lootust, et uurijatel on tööd teha veel küll ja küll! Teadlasteks tasub kindlasti õppida, kuna teadmised võivad alati veelgi sügavamale jõuda ja avastusi on palju, mille lähedalegi me veel jõudnud pole. Teadustöö ükskõik mis valdkonnas ei lõpe kunagi!

Ent sii tegi Rein lastele aga meeldiva üllatuse, tõstis lauale terve kasti huvitavaid kive, lubades kõigil kaasa võtta, mis kellelegi meeldib. Loomulikult tuli Paevanal ka kividele markeriga oma autogramm kirjutada, meenutamaks nii teda ennast kui ka kogu tänast koosolemist.

Koogid söödi, kohv, tee, limonaad joodi, koristasime ruumi puhtaks ja oligi aeg sealmaal, et tuli lahkuda. Seda tehti aga väga südamlikult, sooviga jälle näha ja kokku tulla – juba õige pea.

Ja lõpetuseks tahame SVFi poolt tänada kõiki, kes täna kohal olid ja oma panuse meie tegemiste õnnestumisse andsid. 1000 tänu!

17.10 Uus nädal algas rahulikult, aga siiski toimekalt. Hommikul olid SVFis Nansy ja Inge. Liisil on taas koolinädal käsil. Saabusid annetused, ka ostjad käisid. Abivajajaid täna ei tulnud, esmaspäeva kohta üsna tavaline. Nansy oli poepoolel, mina koristasin endiselt ladu.

Oleme jõudnud faasi, kus hakkab tõesti kord kujunema – prügi on sorteeritud äraviskamisse, Barby klubi ning kaltsuvaipade kudumisring on mõlemad korralikult materjale saanud, nööbid on eest lõigatud, lukud samuti. Ka Ljuda käsitööringi jaoks oleme materjali leidnud ja mitte vähe. Nüüd ainult jääb üle oodata, et kolmapäeval kl 18 Ljuda käsitööringi mõni pereema tuleks, nimelt on kolmapäevad mõeldud täiskasvanute koolitamiseks. Meil on materjali, et õmmelda köögirätikuid, voodilinu, padjapüüre jne. Tasuks kohale tulla, seda enam, et ring on tasuta. Kes omale õmmelda ei taha, võib aidata õmmelda neile, keda me SVFis aitame. Kodutekstiil on meil alati nõutud kaup.

Täna kl 16 tuli õpetaja Marge, esmaspäeviti toimub meil kangastelgedel kudumise ring. Lapsed olid ka kohal ja asusid tegutsema. Meil on nii, et midagi peale ei sunnita, kõik käib nagu möödaminnes ja poolmängides. Lapsed ei saa ise arugi, kuidas õpivad! Minu arvates on see tore. Lapsed nautisid tänast tundi “täiega” – nagu nad öelda armastavad ja nagu oli näha nende  rõõmsatelt nägudelt.

Selgus ka, et Kehtnas ja Eidaperes läheb nii, et kaalukauss on kõvasti Eidapere poole kaldu – Kehtna tunnis osales 0 last, Eidaperes 9. Loodetavasti saame asja käima siiski ja ka Kehtna lapsed kohal käima hakkavad. Ilmselt ei tea lapsevanemad veel, et on sellised huvihariduse võimalused neil vallas on ja et neist osavõtt tasuta on. Loodan ka teistesse valdadesse peagi ringe edasi arendada.

Laupäeval palus üks poiss, et paneksin tema Barby maja tallele, kuni ta jälle järgmisel korral tuleb ja edasi teeb. Seda ma ka täna tegin. Maja ei puutu keegi vahepeal, ootab kenasti omanikku. :)

18.10 See, kes arvab, et aeg kiiresti ei lähe, elab vist küll mingis teises ajas! :) Hommikul oli Nansy SVFis, tema ema oli talle Pärnust külla tulnud ja nii nad hommikul meil keskuses toimetasid – Nansy poepoolel, ema väikse Marteniga meie lastenurgas. Mina saabusin 12 paiku, sukeldusin lattu ja nii ma sealt kl 17.30 väljusin, arvates, et kell alles 15 on. Palju tööd, palju tegemist, tulemus ka vastav – juba peaaegu nii nagu olema peab. Mul oli kunagi Vääna mõisakoolis õppides käsitööõpetaja, kes tavatses öelda: “Kui teha korralikult ei viitsi, pole mõtet alustadagi ega aega raisata!” See ütlus kinnistus kõvasti kõrvade vahele ja on terve elu mind tagant utsitanud – ei saa enne rahu, kui tõesti korras on. Nii et, laoga sama lugu – ei muud kui homme jätkame. Lapsed ka abiks, nagu nad meil iga päev abiks käivad ja iseenesest kõike teevad.

Ühele perele sai täna ka riideabi pakitud. Ja ühed inimesed käisid oma asjadel järel, kuna olime pakkimisega valmis saanud. Annetusi toodi täna samuti ja ohtralt kohe – riideid, jalanõusid, toidunõusid, sporditarbeid.

Ka üks veneaegne vahvliküpsetaja toodi. Kuna lastel olid kõhud tühjad, siis otsustasid vahvleid teha. Andsime lastele raha, et nad poest materjalid tooksid ja nii nad tagasi tulid: munad, margariin, piim ja – vale jahu – midagi tumedapoolset, vist isegi täistera! Nansy nendega siis kamandas ja püüdis aidata. No, proovisid ikka taigna kokku segada, mina niikaua katsusin veneaegset stepslit pistikusse saada, vormisin selletarvis stepsli plastmasskaane noaga “õigemaks”. Lõpuks sain voolu sisse ja masin hakkaski kuumenema. Lapsed valasid oma valest jahust valmistatud  imetaigna küpsema, kuid sellest ei tulnud küll vahvlit välja! :) Jäi kinni igale poole ja nii see tegevus meil ka otsekohe lõpu leidis.

Jama aga algas hoopis sellega, et me enam pistikut stepslist välja ei saanud!!! Oli nii kinni kui kinni! Kutsusime kõrvalt masinatarvetepoest mehe, kes muruniidukite jne remonte teostab. Mees tuligi kohale, näitasin talle väikse murega, mida üks “nõukogude naine” parasjagu korraldanud on ja palusin tal meid võimaluse korral veidi aidata. Mees naeris, tõi kruvikeeraja. Päris kiiresti see pistik igatahes seinast välja ilmus. Hästi, et nii kerge vaevaga hakkama saime. Elekter on see, mida ma ise hea meelega ei remondiks. :) Vahvliküpsetajast aga niipalju, et püüame leida õige üleminekupistiku, õige jahu poest, ja järgmisel korral küpsetame tõesti häid vahvleid!

Tänase päeva lõpetuseks tahan aga öelda veel tänusõnad Victoria Madile, kes meile oma annetused Tartust kulleriga saatis. Kui need kohale jõudsid, olid silmad suured nii Nansyl, kui Liisil. Mina õnneks nägin annetust alles paar päeva hiljem ja seetõttu olin juba teadlik. Igatahes päris uusi asju ja sellise kvaliteediga meile just igapäev ei saabu! Oleme nendest asjadest osa juba ära andnud, osad ka müünud. Tool ja laud on endiselt meie juures ja võib-olla mõneks ajaks SVFi ka jäävad, kuni see õige laps välja ilmub, kellele just sellist tarvis on. Tavaliselt kaua oodata ei tule. Iseenesest hea, et kaua ei tule oodata, teisalt ka kurb – elavad paljud lastega pered meil Eestis tõsiselt keerulist elu.

19.10 Tänane päev möödus samuti, nagu ilmgi täna, tormiliselt! Oli hommik, juba õhtu. Kell on 22.40. Koju sain hetk tagasi. Aga kõigest järgemööda.

Hommikul olid SVFis Nansy, Nansy tore emme ja Marten. Kui mina SVFi saabusin, peale lõunat, oli Nansy teinud korralikke muudatusi meie kauba eksponeerimiseks ja tegelikult nägi poeosa küll paljuski parem välja kui meil viimasel seda õnnestunud näidata on. Ja siin pean nüüd Nansyt kiitma päris tõsimeeli ka meie lehe lugejaile – oleme kullatüki omale kampa saanud ja selle-eest ei muud, kui loomulikult tänud kõiksusele, aga ka eriti Nansy vennale, Maariusele, kes teda meile tutvustas. Ei ole midagi keerulisemat, kui leida õigele kohale õiget inimest. Nansy on omal kohal nii poes, kui laos, kui inimestega suhtlemisel, kui korra ja puhtuse armastajana, peale selle on kohusetundlik, tore ja südamlik tüdruk, naine õigemini. :) Nii et PAI siit meie poolt ja ilusat õhtut, Nansy, juhul kui satud praegu lugema! Ja eks ole nii, et kiitma peab, kui kiitmist väärt.

Liisi on koolis, koolis, koolis! Loodame, et temalgi seal hästi läheb ja ootame juba meie sekka tagasi! Igatahes on Liisi lubanud laupäeval platsis olla. Ladu ootab, Liisi! :) :) :)

Täna pakkisime abi nelja lapsega perele. Kuna ladu on juba enamvähem porvoksis nüüd, on seal kena toimetada – on ruumi ja korralik kaup ja puhas elamine. Tip-top nagu olema peab. Ja punkt.

Täna toodi ka annetusi. Rapla Päästeametist toimetati meile korralikku ja vajalikku kraami. Need saime otsekohe edasi annetada, kuna meesteriideid oli meil just parasjagu tarvis. Rändasid joonelt abipakkidesse edasi, loodetavasti juba sel laupäeval saavad ka osad abivajajad pakid kätte, juhul, kui järele tulla õnnestub.

Lapsed tulid peale kooli appi, kes millal jõudis. Kl 19.00 oli meil väike koosesinemine spordisaalis, lapsed lugesid omatehtud luuletusi, mina laulsin mõne laulu. Kuulajaskond koosnes SVFi igapäevastest aitajatest-sõpradest põhiliselt, kellest osa oli kohale tulnud, osa aga tulemata jäi. Külmetusviirused on praegusel ajal ju see jama, mis paljudel uksed riivi lükkavad ja kuhugi minna ei luba. Kõigile põdejaile soovime kosumist ja head paranemist! Ka Leilile ja Ingele – saage ruttu terveks! Ja jällegi – TÄNAME SVFI POOLT KÕIKI, kes täna kohal olid ja oma abiga õhtut korraldada aitasid.

20.10 Täna olin SVFis alates kl 9 hommikul, lattu ma sukeldusin ja sinna ka õhtuni jäin. Olgugi, et kõik on juba peaaegu korras, on ikka veel palju teha, maha istuda aega pole. Nansy tuli kl kümne paiku, hakkas samuti kohe tööle, olid temalgi asjad pooleli. Nõudeladu+poepool+sorteerimine olid tema päralt ja hakkama ta kõigega ka sai.

Nii. Käisid annetajad, pakuti mööblit, riideid jne. Peame ise järele minema, kuna koht asub Raplas, siis seda teha ka saame. Järgmisel nädalal. Riina Kivi Uniplastist astus koos oma abikaasaga läbi, tõi näha näidised oma tehasest, jääb neil materjali üle seal. Leppisime kokku, et esmaspäeval sõidan läbi ja vaatan ise veel lähemalt, mida me vajaksime ja mis meile võib-olla nii suurt huvi momendil ei paku. Näidiste põhjal arvan, et nii mõndagi aga paluksime endale, huviharidustöösse. Ka Katrin Klaebolt sain kutse külastada nende mööblitootmist, sealgi jääb materjali üle, aga meil jälle seeeest üht-teist tarvis, nt puidust klotse – poisid meil ehitavad nukumaju. Loodan järgmisel nädalal ka seal ära käia.

Tänasest veel. Lapsed käisid, Ljuda õpetas täna neile kottide õmblemist, võtame arvatavasti väljakuulutatud kotiõmblemise võistlusest osa. Ise meisterdaksin ka heal meelel koos lastega ja õpetaksin ka omalt poolt, aga aega selleks tõesti ei jää. Pole parata.

Mihkel käis, oli pikalt meil koos oma lapselapse, Teeduga. Teedul oli sõber kaasas, aitasid mõlemad meil nõusid pesta ja pappkaste korda panna ja mis kõik veel. Tublid poisid, igatahes mitte viilijad. Tegelikult on alati inimese pealt näha, kas ta on viilija või mitte…

Abivajajatele sai helistatud täna, võivad järele tulla, nüüd on kõik pakitud.

Kaie Tammik käis, annetas meile pikendatava laua. Veel üks naine käis, ka tema juurest tuleb meil mööbel ära tuua. Ehk saame sedagi teha järgmisel nädalal. Ja üks abipakk saabus meile taas postiga, Tartust, Maarius Suviste annetajaks.

Täna pakkis Nansy suure kasti kleepsuraamatuid jms Kostivere lasteaia tarvis. Kui pakk hea kohaletoimetaja abiga Kostiverre jõudis, saadeti Nansyle telefonile kena sms. Sellega jäämegi tänast õhtut lõpetama:

Aitäh Nansyle ja SVFile ütlevad:

Vigurvändad

Rõõmu pesa

Pesamunad

Lepatriinud

Päiksekiired

Vanderpõnnid ja

Põnnipesa lapsed.

:)

21.10 Täna oli SVFi eestvedajaks Nansy, kes koos lastega meie huviharidusnurga korda sättis. Pole parata, kus tegutsetakse, eks teki seal ka segadust. Siin osa Nansy kirjast, mille ta tänase päeva kohta saatis:

Tere õhtust !

Vaikne päev Svf´is. Lapsed olid terve päeva meil, küll aitasid nõusid pesta ja koristada. Mängunurga saime päris ilusaks! Rebase Andres käis ka. Inge käis ka korra ja Liisi käis ka korra. /…/

Homme plaanin ka ise SVFis olla. Lapsed, kes selle tee ääres elavad, kust tavaliselt Raplasse sõidan, juba helistasid, et kas nad ikka saavad homme minuga kaasa. Tore. Nõnda, et homme siis näeme, kes meile tulla plaanivad. Täna seadsin talveks valmis ka oma koduaia, sealhulgas põletasin 12 kotti SVFi prügi. Prügi on sealt aga veel tulemas – suvel toodi katkiseid saapaid jms, sattus annetuste hulka. Need inimesed pole enam teist korda meil käinud. Sellest järeldan, et vett peab see vana ütlus küll, et küllap ikka igaüks tea, kui midagi inetut korda saadab. Huvitav on ka see fakt, et nii teevad tavaliselt need inimesed just, kes endast vähe ei arva. :)

22.10 Hommikul võtsin lapsed tee äärest auto peale ja sõitsime Raplasse. Juba olid teised lapsed ees ootamas, Nansy ja Liisi samuti kohal. Panime lapsed vineeritükkidele vesivärvidega loodust maalima, ühe poisiga hakkasime eelmisel nädalal pooleli jäänud nukumaja edasi ehitama. Lõpuks saime nii kaugele, et järgmisel laupäeval võib poiss tube möbleerima hakata, mööbel tuleb muidugi endal ehitada. :)

Lõuna paiku saabus Hanneli, veel üks vabatahtlik õpetaja, kes õmblemisega tegeleb. Ja saabus ka Ljuda. Kuna mina pidin varem ära minema, siis võtsin Kaiu lapsed kahjuks endaga kaasa, raske oli neil lahkuda küll, aga mis parata. Mind ootas täna õhtul veidi teine programm – üle pika aja käisin teatris, NO 99, vaatamas õudusnäidendit “Misery”, milles mängivad Maarika Vaarik ja Peeter Volkonski. Täna oli neil esietendus ja muud ma ei hakka ütlema, kui – soovitan kindlasti võimaluse korral vaatama minna.

Kuid veel SVFist – saime täna ka abivajajile abi üle anda + toodi meile annetusi + käidi uurimas, kuidas saab kaasa lüüa meie ettevõtmistes. Mina nüüd aga hõikan välja siin – kui on kellelgi kodus vanaaegne, ent töökorras klaver, ning sellega pole suurt midagi endal peale hakata, siis meie väga vajame klaverit SVFi ja oleksime tänulikud kui pilli saaksime. Lapsed nuruvad laulmist meil ja ma võiksin õpetada küll. Hea meelega. Nüüd aga, kena nädalavahetust kõigile.

24.10 Töö käib. Kuna on koolivaheaeg, siis on lapsi meil SVFis palju ja juba hommikust alates. Õnneks igaüks on juba kursis, mis ja kuidas meil asjad käivad, pole enam tarvis selgitada ega sellele aega viita. Täna oli SVFis Nansy, mina käisin Uniplasti tehases huvimaterjali välja valimas, võimalusi on palju ja nagu ütles Riina Kivi, kes tehase tööd juhib, oleme alati teretulnud. Lahkudes võtsin näidiseid kaasa, et oma meeskonnaga läbi vaadata, kes mida sooviks, ent sain ka kohe juba lastele istumisaluseid, millest on eriti hea meel, kuna meil on külmad kivipõrandad ja põlvili maas olla ei ole kuigi tervislik.

Kl 15 tuli SVFi Gerly, oli meil ju täna kangastelgedel kudumise päev. Oli hea vaadata, kui õnnelikuna võeti vastu oma järjekord ja võimalus kangastelgede taha istuda. See asi on küll meil täppi läinud! Lastel on juba mitu vaipa valmis saanud, kõrvalt õpetab Gerly aga muudki: täna meisterdati nende lastega, kes parasjagu kangastelgede taga ei olnud, kaltsunukke ja minu arvates tulid need välja väga nägusad. Kevadine suurnäitus saab SVFis kindlalt toimuma! Aga enne katsume nüüd selle pika ja pimeda ning külma talve üle elada.

Hea uudis! Saatis meile Anne Helme kokkuvõtte tänase päeva tööst Kehtnas ning kui minul seda hea meel lugeda on, siis kindlasti teistelgi:

Tere

Rõõm teatada, et täna oli Kehtnas keskus lapsi täis ja rohkemgi kui planeerisime. Mul ei olnud südant ühtegi last tagasi saata, organiseerisime olukorra ruttu ümber, õnneks oli mul võimalus veel üks naine appi kutsuda ja nii me kolmekesti nendega tegelesime ja 31 last. Laste vanuseks oli seekord 7-12.a. Olin valmistunud, et koolivaheajal on lapsi 15-20 nii sain eelnevalt noortekeskusest infot, siis veel eelmise nädala lapsed koos sõpradega lubasid tulla ja nii see arv nähtavasti 31 jõudis. Lapsed said teha endale ja sõpradele mitu sõbrapaela ja joonistada koolivaheaja esimesest päevast ja siis raamida oma pilt sik-sakkidega, nende uute kääridega, mis me Taigist ostsime. Iga laps sai kingituseks Vinni Puhi kaarte ja koolivaheaja puhul küpsetas meie noor abiline hommiku otsa lastele vahvleid ja mina olin küpsetanud suvikõrvitsa-õunakoogi. Laste lahkudes vaatasid mulle vastu tühjad klaasid ja koogitaldrikud. Eks näis paljudega me järgmisel nädalal kohtume, paljud lapsed kartsid et nad unustavad kellaaja ära, aga tüdrukud olid eriti huvitatud ringis käimisest, nii et eks näis kuidas ja kui palju neid on.

Ilusat koolivaheaja algust soovides

Anne.

25.10 Tänane päev algas sõiduga OÜ Harviker mööblitsehhi Juuru vallas. Kaasas olid lapsed, kes jälle mind tee ääres ootasid ja SVFi kaasa tahtsid tulla. Koos vaatasime läbi, mis täpsemalt ülejääkidest meile sobida võiks. Leidsime ikka hulga materjali, oleks ainult rohkem ära saanud tuua. Minu auto peale mahtus korraga kahjuks vähe. Kui mõelda, et homme anname ka Annele Kehtna ja Eidapere laste jaoks üht-teist kaasa, siis palju järgi ei jäägi. Ent! Saime perenaistega kokkuleppele, et võime alati juurde küsida ja kui ka Raplamaa koolidel tarvis peaks olema, saavad siis nemad jällegi meilt küsida ja viime aga osapooled kokku. Nii et siit teadmiseks – puidutükke on võimalik sealt saada laste jaoks, tasuta. Katrin  Klaebo ja Siiri Tamm olid igatahes väga koostööaldid ja meelsasti nõus aitama. Õieti, oligi see abi ja võimalus meile Katrini poolt välja pakutud! Meil on aga jälle nüüd põhjust tänada, sest lastele puit meeldib, meeldib! :)  Tänase päeva jooksul saime SVFis näha umbes 15 last vineeritükkidele maalimas. Ja juba hakkab näha olema ka edasijõudmine, osad tööd on ikka väga ilusad!

Mihkel käis samuti täna meie juurest läbi. Homme võtab ta kaasa liistud, kruvid, väikse sae jne. Vana puutöömehena oskab ta lastele näidata, kuidas vineerist nukumaju kokku panna. Pappkastidest nukumajad on ka toredad, kuid on osutunud siiski pigem proovitööks, vineerist majad on aga nö eluaegsed! Poisid olid täna meil väga õhevil. Pakkusin siis välja, et nukumaja ehitamist saavad alustada ainult need, kes maja ka lõpuni valmis teevad, kuni viimse mööblijupini sisekujunduses. Ain´t kolm kätt tõusis, ülejäänud jäid targu juurdlema. :)

Täna tuli ka Hanneli, SVFi vabatahtlik kokk + õmblusõpetaja, ning tõi mõned valmis õmmeldud kotid meile näha. Väga ilusad olid! Kuid sealsamas lubas Hanneli lastele tulla laupäeval vahvleid küpsetama ja see võeti peaaegu rõõmust minestades vastu! :) Kuid Nansy pakkus ka omalt poolt veel nüüd õhtul meilitsi midagi põnevat laupäevaks välja:

Mul tuli meelde, et nädalavahetusel on halloween, kui sul on äkki mõni suur kõrvits, mida sul vaja pole, võta kaasa. Teeme lastega puhtaks ja paneme särama.

Nii et laupäevaks on plaanid tehtud meil! Loomulikult – üks asi on meie huviharidus, mis nüüd juba igapäevaselt toimub, aga teine asi on ka meie tavapärane keskuse töö, mis ikka alati toimub ning alati saab meie juurde nii annetama kui ostma kui abi küsima tulla, hoolimata sellest, et meil mõni tund pooleli on. Keegi ei sega meil kedagi. :) Kuid homme on SVFis Nansy, peale lõunat u kl 16 alates olen ka ise kohal. Lapsed on meil nagu alati ja kindlasti ka Mihkel. Homme vististi tuleb ka Ljuda, kes jälle õmblemise asja edasi arendab.

Lõpetuseks. Palun ärge siis unustage, et 28.10 toimub Rapla Kultuurikeskuses Vahtra Tugikeskuse “Tantsud tähtedega”. Usun, et see saab olema üks väike ja tore “vahepala” tollele üle ilma kuulsale telesaatele, mis vaadatavuse edetabelite tippe vallutab. Igatahes meie SVFi meeskonnaga plaanime sinna reedel kaasa elama minna.

26.10 SVFis oli täna eestvedajaks Nansy. Ka lapsed olid kohal, abistasid ning tavapäraselt tegelesid asjadega, mis neil kas pooleli või alles mõttes. Kui mina kl 16 SVFi saabusin, siis pandi meid Nansyga meie terrassile patjadele istuma ja nagu teada saime – olime kutsutud näidendit vaatama! Neli tüdrukut mängisid meile isetehtud lühilavastuse elust “Saagu Valgus” keskuses. Üks tüdruk mängis Nansyt, teine mind, kolmas vaest last ja neljas ema, kes oma lapse maha oli jätnud. Lavastus oli väga huvitav ja mis peamine – otsast lõpuni läbi mõeldud, kust alustatakse ja kuhu lõpuks välja jõutakse, tekstid aga improviseeriti kohapeal. Eranditult kõik neli last mängisid täiesti loomulikult, kõik kulges vabalt ja heas tempos. Ja mis peamine – 4 tüdrukut, kõik andekad!  Kui keegi nüüd mõtleb, millega etendus päädis, siis sellega, et ema lapselt andeks palus. Vot niisugune lugu. Nansyl olid silmad märjad… Minul siiski mitte päris, aga meeleliigutus laste ettevõtmisest oli ka minus ehe.

Tulime tuppa tagasi, lugesin seal meie vaimukale seltskonnale ette minu tänahommikuse üllitise, mille kirjutasin laste etteaste jaoks, mida meilt paluti Rapla Noorte Volikogu noorte poolt. Luuletuste ja laulude koondnimeks sai “Suure Kuuse Jõulud”. Mõtlesime lastega, kuidas seda lavastada ja kuulasime, mis ettepanekud kelleski tärkasid. Ja tõesti, laste loovust annab imestada! Aga enamat ma ette ei räägi, küllap jõuame oma kava siin-seal mujalgi esitada. Vaatame kõigepealt, keda kokku saame, ka SVFi vanemad inimesed püüame kaasata + me ise.

Anne Helme käis täna SVFis, nagu meil kokku oli lepitud, andsime talle kaasa puitmaterjali ja palju muud, mida meile annetatud on. Lisaks ostsime mõned kunstitarbed veel ka juurde, on tarvis nii Kehtnas kui Eidaperes. Nt vasakukäelistele lastele käärid. Kuid ostsime ka veel värvilist paberit jms.

Kl 18, kui SVFi uksed sulgesime, läksime lastega Kabalasse, Papli tallu loomi vaatama. Olime sinna juba mõnda aega kutsutud ja nii sõitsimegi: Nansy oma väikse Marteniga, neli SVFi tüdrukut-tänast näitlejat ja ka ma ise. Lapsed sattusid tibudest vaimustusse, kilkasid laudas ja sügasid sigade kärssasid. Nii väga neile meeldis, ei tahtnud enam ära tulla. Väike Marten lausa keeldus koju minemast ja jonnis nagu rattapeal! Kuid lõpuks tuli siiski lahkuda, head mõtted meelel ja laudalõhn autos. :)

Nüüd on juba hilisõhtu, homme uus päev. Olen ka ise homme kohal ja kuna Mihkel täna ka poiste jaoks sae ja kruvid ära tõi, paneme homme nukumajad kokku.

27.10 Neljapäev. Olen praegu SVFis, lapsed teevad tööd. Ljudaga laua taga õmblevad 4, Gerly kangastelgedel koovad vaipa 2 tüdrukut. Poisid meil täna käinud ei ole, selgus, et poisid olid eile päeval SVFis inetut sõnapruuki kasutanud ja täna nad vist siis ei tihanud näole anda. Eks homme võtame jututeema uuesti üles ja silume pahandused.

Ka Nansy oli täna terve päeva SVFis, ent lastega palusime, et ta varem koju läheks, kuna tal on täna sealgi palju toimetusi ees ja tarvis kõigega hakkama saada. Ta küll kuidagi ei tahtnud lahkuda, aga meie suurel survel ta siiski koju läks. :)

Kuid hommikust veel, lapsed olid kl 11 juba platsis ja tegelikult varemgi veel, oodati ju ukse taga! Ent täna alustasime oma päeva hoopis kerge hommikuvõimlemisega + paar ringi jooksu ja seejärel asus igaüks omi asju ajama. Ning tänagi oli meile etendus soolas. Saime näha kordust eilsest. Tunnistajateks sattusid olema ka külalised, Ene Kangur Raikküla Rahvamajast koos oma sõbrannaga. Pean siiski ütlema, esietendus oli parem. Kuid näitlejate seas ringleb vana ütlus, et teine etendus on alati kerge “tagasiminek”, kolmas hakkab aga üles vedama.

Saabusid täna meile ka kolm komplekti arvuteid, VAATA MAAILMA SA annetusena! Korralikud arvutid, millest jätame kaks SVFi. Riho, kes ei soovi oma perekonnanime avalikustada, lubas õpetada lastele arvutitega seonduvat. Muidugi õpetatakse seda ka koolis, aga individuaalne tegelemine ei saa ju ometi kahjuks tulla. Kõigepealt peame aga nüüd vaatama, kuidas Riho meil käia saaks. SUURIMAD TÄNUD ARVUTITE EEST! Siin ka otsetee annetaja kodulehele: http://www.vaatamaailma.ee/ , tõesti suured tänud, arvutid on korralikud, modernsete kuvaritega ja nüüd ei muud, kui TULD!

Täna helistas ka abivajaja, nelja lapsega pereema ning küsis pliidirauda, oli neil katki läinud ja raha ei ole, et osta, kallis asi. Lubasin siia teate üles riputada, kui kellelgi on üle, siis võtame hea meelega vastu, kuid aiman, et ega selliseid asjad naljalt üle jää või ära anta. Laupäevaks leppisime kokku, et tuleb pere muu abi järele ja siis vaatame, kuidas me veel aidata saame. Talv on tulemas…

Homme läheme suure SVFi delegatsiooniga (lastega) Rapla Kultuurikeskusesse, kaasa elama kohalikule “Tantsud tähtedega” üritusele, mitmed osavõtjad käivad tihti ka meil SVFis, seega ju omainimesed. Kl 18 algab seal tantsuvõistlus ja kutsume ka kõiki teisi vaatama, kes vähegi saab või tahab.

Täna aga saabus muid annetusi palju, ka ostjaid käis ning toimus tavapärane töö. Homme ootab meid ees abipakkimine. Ja veel üks teade hooldekodudele: Oleme pakkinud vanurite jaoks hulga sooje riideid, jopesid, kampsuneid, dresse jne. Kui peaks olema vajadust, võib alati meilt küsida, iga kell, mil avatud oleme, võib ka järele tulla. Ja loomulikult väljastame abi tasuta nagu ikka.

28.10 Reede. Täna oli valdavalt SVFis Nansy, lapsed samuti – koolivaheaeg ju. Rahvast oli käinud meil palju, kuid Nansy oli ka abipakid ära pakkinud. Ei muud, kui kiidusõnad! Ka kastitäis magusaid kohukesi oli Nansy meile kusagilt välja võlunud, lapsed sõid isuga ja ise me ka natuke pugisime kõrvalt. :)

Mina saabusin õhtul, valmistusime Rapla Kultuurikeskusesse minema, lilled kaasas, kingitused samuti. Toimus ju Rapla Vahtra Tugikeskuse “Tantsud tähtedega”. Kõik me tüdrukud panid ennast kenasti riidesse, nägid välja kui nukud, samuti Karl oli soliidsemalt sätitud. Nii me teele asusime, 5 tüdrukut + 1 poiss + veel kolm poissi, kes hiljem lisandusid. Ka RebaseAndres oli kohal, Ljuda samuti, Nansy jäi veel SVFi ning Inge ei tahtnud koera kurva surma tõttu meiega ühineda.

Renee ja Kahro, kes tihti meid külastavad, olidki korralikult ette valmistunud ja tantsisid oivaliselt lausa. Ka teised tantsupaarid olid tõesti imetlusväärsed. Oli üks väga kena ja südamlik õhtupoolik kõigile meile, kes me saalis kaasa elasime ja ka ise heal meelel tantsinud oleksime. Vähemalt kibelesid me lapsed tantsima ja seda ka terve vaheaja tegid. :)                                               

Õhtu lõppedes andsid tüdrukud Reneele, Kahrole ja nende võluvatele partneritele lilled ja kingitused üle, kuna nemad just meie laste vaieldamatuteks lemmikuteks osutusid. No loomulikult, läksime ju omadele tuge tegema! :)

Tagasiteel koju sõitsin veel ka Külliki ( Kuimetsa Rahvamaja juhataja) juurest läbi, kes kaks suurt kõrvitsat SVFi lastele kinkis, neid hakkame homme nüsima, vana keldi traditsiooni kohaselt on nõidade öö tulemas (too kuulus Halloween) , seetõttu teeme kõrvitsatest homme nii jubedad valgustid kui veel vähegi välja pigistada annab. Ent Halloweene kohta huvitundjatel ei ole tarvis minna kaugele otsima, lisan lingi (ma ise küll väga taoliste võõraste traditsioonide imetleja ei ole, aga võin kaasa teha küll, kui vähemalt tore on.):  http://et.wikipedia.org/wiki/Halloween

29.10 Tänane päev möödus nagu silmapilk – oli hommik, juba õhtu. Palju mahtus päeva sisse, kas kõike jõuab kirjutada, ilmselt mitte. Läheb pikaks. Püüan lühidalt refereerida:

Hommikul kl 11 olid lapsed kohal, ka Hanneli Miaste, kes meil vabatahtlikuna üht-teist enda õlgadele võtnud on, nagu varem siin päevikuski mainitud, oli kohal. Laud kaeti kähku, vahvlimasinaid oli kokku laual vist tükki 3. Vist? Ega esiteks polnud võimalust mul laua äärde pääsedagi, teiseks oli nii minul kui Nansyl täna palju tööd ja mahti niisama istuda polnud meil kummalgi.

Ka Kaiu valla lapsed olid SVFis, võtsin nad hommikul tee äärest taas peale. Neil oli samuti palju tegemist nagu me lastel tavaliselt ikka. Üks poistest tegi vahvleid, noorem vend aga ehitas nukumaja. Seekord minuga. :) Oli meil päris kobedat materjali mööblitehasest ja oli ju Mihkel ka kruvid, sae ja kruvikeeraja toonud. Nii me kahekesi poisiga oma parima anda püüdsime, minu arvates tuli päris kena välja! Mihkel saabus aga hiljem, võttis ohjad enda kätte, seal alles maja valmis sai ning võttis hoopiski parema vormi.  Vot nii on lood, siinpool sood. :)

Ka kõrvitsatega tegeleti, sealset tööväge juhatas Nansy. Tulemuseks oli “JUBE” kõrvits, milles küünlad särasid. Teine kõrvits oli kahjuks ühel poisil pooleks praksatanud. Ka nuga oli sealjuures kõveraks läinud! :) Pole viga, anname noa Mihkli kätte, tema selle kindlasti ka korda teeb. Käärid ju õnnestus Mihklil sedavõrd paremaks teha, et võib öelda, poest me nii häid ei saanud. :)

Käis meil täna annetajaid – kes tõi köögimööbli, kes riideid, kes jalanõusid, kes õmblusmasinaid. Ka abivajaja, purjus naine, käis oma lastele abipakke ära viimas. Olin temaga kaunikesti otsekohene. Lapsed jäid tal tema purjutamise pärast meie Matsalu sõidult maha… Peale selle oli naine täna ka kuraaži täis, nagu ikka purjus inimene, nõudis, et ma talle Jaak Joala autogrammi sebiksin. Või siis talle laulaksin. Et mis ma selle peale tegin? Suurt midagi, saatsin ta nii kiiresti kui võimalik uksest välja, kuna SVFis purjus inimesed ei käi, kuna meil on seal lapsed. Aga et kaasas oli tal ka sõbranna, kes samuti oma eluga hakkama ei saa ja keda me SVFis ka juba tunneme ja teame ka tema ülihästi koolis õppivat tütart, siis arutasime hoopis temaga Tõnisele jutuletuleku aegu. Tõnis Vaik, kes SVFis sotsiaalnõustamisega tegeleb, saab vast mõndagi aidata, kui seal aidata üldse saab. Ikka inimesest endast sõltub tema eluolu paljuski ja seda me ka keegi ei arva, et täiskasvanud inimene aina lutti igalt poolt nuruma peaks. Kuid jah, püüame aidata, lapse peale mõeldes vahet pole ja kütmata toad talvel on tõesti halvavad.

Nii. Nüüd aga Leilist. Üle pika aja oli teda täna väga hea meel näha. Ja loomulikult, niisama ta ei tulnud, ikka appi! Paari tunniga oli ladu puhas ja põrand läikis. Järgmise tunniga särasid kõikide ruumide põrandad. Ka köök sai korda, nii-umbes 10 minutiga. Ka kingad maas sai ritta sätitud, kuna põrandapesu ka kingade alt ju läbi läks. Leili on kange naine nagu tsentrifuug, märga plekki ka ei jää järele! Ja õige ongi. Ma oleksin hea meelega ka ise samasugune, kui mul poleks korraga just 50 asja teha. :) Leili on kui imeilmutus ja sobib me ” riik riiki” nagu tõeline rusikas silmaauku! :)

Ja veel, ka Svea, kelle kaks tütart meil SVFis alalised tegutsejad on, oli meil täna abiks. Kolmes korvis said riided korda pandud, stangedelgi ilusti üle vaadatud. Sveale meeldib sättida ja hästi tal see ka välja tuleb. Sallike just sellele kostüümile ja küünlajalg just sellele lauale. :) Tänud meie poolt Sveale.

Lahkusime kella viie paiku, ruumid jäid puhtad ja pestud. Nädalavahetuseks ruumidelgi hea hingata. Kaunist nädalavahetust ka kõigile teistele!

31.10 Esmaspäev. SVFis oli hommikul Nansy üksi, laste koolivaheaeg on ju lõppenud. Hetkeks, kui mina saabusin, kella 12.30 paiku, oli siiski paljugi juba aset leidnud. Juuru Hooldekodu juhataja oli käinud ja viinud ära abipakid hooldekodule, ent samas oli Rapla Päästeosakond meile jälle üht-teist toonud. Meeste töörõivaid vajatakse metsatöödel, seetõttu on need alati teretulnud. Niisugustel hooajalistel töödel, nagu seda on metsatööd, saavadki tööd tavaliselt just need mehed, kes muidu maal tööd ei leia (mitte laiskusest ei leia nad tööd, vaid lihtsalt pole leida, nö surnud ring, ja mitte kõigil (kahjuks või õnneks) pole võimalust Soome või mujale välismaale tööle minna). Ja ei ole mõtet tööl käia, kui oma bensiini maha sõidad, et linnas siis midagigi leida. Kui ikka viie lapsega töö oled kaotanud, on päris krahh küll…

SVFist ja tänasest. Hommikul, enne SVFi saabumist, käisin läbi ma Riho juurest, rõõmustava teatega, et arvutid on saabunud ja saaksime nüüd hakata arvutit õpetama. Rihol ei ole vahet, kas tahavad õppida lapsed või eakad inimesed. Ja nii arvame meiegi SVFis, õppigu see, kellel tarvis ja kellel huvi. Vaatame siis nüüd, kas saab Riho meil käima hakata teisipäeviti või reedeti, oleneb kuidas ta ratastooliga liikuma pääseb.

Koos minu tulekuga hakkas SVFi ka juba tasapisi lapsi saabuma, kes ja kuidas koolist pääsenud oli. Tuli ka Kaie Tammik, taaskord annetused kaasas – nõud, riided, voodiriided samuti. Kaie kinkis mulle vanu noodiraamatuid, millest ühe üle on mul eriti hea meel, Miina Hermanni 1898 aastal välja antud laulud. Leidsin sealt vägagi põnevat. Et kes on Miina Hermann? Siin link, ehkki paljud teavad, ent mõni võib-olla on unustanud:

http://et.wikipedia.org/wiki/Miina_H%C3%A4rma

Niipea, kui Kaie lahkus, saabus Maaja – naine, keda lapsed küsivad aina ja ootavad. Maaja on nendega lahke, vaikselt õpetab, ei kärgi ega kamanda. Barby riided on Maaja teemaks, teadmiseks uutele lugejatele. Ja olid nukudki kaasas tal täna, niisama lastele ära kinkida, et oleks siis, kellele laupäeval õmblema hakata. Laupäeval niisiis – Maaja Barby klubi SVFis alates kl 11!

Saabus SVFi aga veidi aja pärast ka Hanneli, olid tal kotis üllatused lastele – laste omatehtud kavandite järgi valminud õlakotid jm nipet-näpet. Nende üle paistis kõigil hea meel olevat. Tõesti, Anu kott oli väga kena välja tulnud – stiilne, punasest mööbliriidest, liblikas kaunistuseks peale õmmeldud.

Lapsi aina saabus juurde, tuli ka Gerly, kelle kangastelgedel kudumise tund täna oli. Ja tehti laua ääres ka muud näputööd. Ei olnud kahjuks aega näha, mis veel seal valmis. Nansyga rabasime tööd teha – annetusi oli palju, sorteerimist samuti.

Ja korraga tulid uksest sisse vanem naine 8 aastase poisiga. Poiss küsis klepse. Kuid äkki hakkasime vaatama, et poisil jalatsid puha katkised! Mõlemad tallad tossudel peaaegu alt ära tulemas, ka käised jopel olid lühikeseks jäänud. Hakkasime siis tööle, kes me seal olime – Anugi tuli appi. Otsisime jalatsid, jope, pusa, sokid, kindad, mütsi, särgid. Osad asjad saime müügipoolelt, aga loomulikult andsime tasuta. Vanaema nägi ka ise kurnatud välja… Selgus, et poisi ema kannatab raske haiguse all, vähk. Igatahes leppisime poisiga kokku (kes oligi ise vanaemale meist rääkinud, 8 aastane!!!,  ja tahtnud meie juurde tulla), leppisime ühesõnaga kokku, et ta teed teab ja tulgu alati kui mingi mure või midagi tarvis. Natuke ajas vist poissi segadusse tema ümber askeldav “kanaparv” – Inge, Nansy, mina, tüdrukud, kuid ehkki ta oli küll tagasihoidlik, oli samas asjalik ja teadis, mida tegema peab. …Kuidagi ei tahtnud ta lahkuda oma vanadest tossudest, arvas, et äkki ikka nendega veel käiks… Mnjah. Inge viskas need siiski lõpuks prügikasti. Nüüd hakkame nende perele abi pakkima. Homme.

Mina lahkusin varem, süda jäi aga SVFi ja poisi peale mõtlema… Nansy jäi veel päeva lõpetama. Homme ootab meid töine päev, mitmele perele pakkida jne, jne.

Kuid oktoober on kiirel lennul läbi saanud. SVFis on juba tavapäraseks saanud iga kuu lõpul väike ülevaade esitada:

Oktoobris said abi kokku 12 perekonda. Andsime esemelist abi ka kahele Raplamaa hooldekodule.

Algas ka meie huviharidustöö, iga päev on midagi toimunud ja iga päev on SVFis lapsed olnud. Ka Kehtna ja Eidapere lapsed on oma kodukandis saanud SVFi huviharidustundidest osa, seal korraldab tööd Anne Helme.

Peredele toimus SVFis ka ühine üritus, “Hariv õhtu”. Kohtuti Paevanaga – Prof. Rein Einastoga ja õhtu oli väga huvitav ja tore.

Tahame tänada sel kuult eriliselt:

Violante Mööbel OÜ

Harviker OÜ

Uniplast OÜ

Vaata Maailma SA

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.