SVF, Siiri päevik – september 2011

01.09 Hommik algas vara, kl 09.00 toimus Kose gümnaasiumis pidulik aktus, kust mul oli plaan kindlasti osa võtta ja nii ma kohal olin. Nende 80 lapse peale, kes meil Kose suvelavastuses kaasa lõid, olen suve jooksul palju mõelnud ning nagu ma täna lastele ka ütlesin, oli see tõesti üks minu ilusamaid koostöid, mida seni teinud olen. Laulsin lastele “Kiigu, kiigu” laulu, mille sõnad on pärit Eesti Rahvaluulest. Laul algab sõnadega “Kiigu, kiigu lillemaale…” ja lõpeb  ” Ära mine nuias nurme päälle!”

SVFi jõudsin veidi hiljem kui Liisi2. Liisi oli kassas, aitas poe poolt korda panna, hindas ja toimetas, mina olin laos. Ka Leili tuli lõunapaiku appi, koristasime ja lõime korda majja. Saabus perekond abivajajaid, Juurust. Valisime riideid, seekord olin ka ise kohal ja kõik klappis meil hästi. Karlile, Juuru pere poisile, olime varem ka juba jope valmis pannud, ema rõõmustas väga, et poiss Nike jope saab. Karl on tore poiss, ükskord varem, kui vaatasime üht voodit, et kas nad tahaksid seda endale või mitte, ütles ema, et see voodi nagu ei kõlba. Poiss kõrval kohe parandas: “Ära ikka nii ka ütle, viid maine alla!” :) Aga voodi iseenesest oli tõesti veidi vanamoodne ja kate vajas kindlasti vahetust, muidu oli voodi täitsa korras, vedrud terved jne.  Jah, uusi asju me kahjuks jagada ei saa, vanad on nagu on, mõni parema väljanägemisega, mõni jälle kehvem. Kuid me ei võta vastu asju, mis ei kõlba enam edasi jagada, püüame ikka korralikku liini ajada.

Unus mul eile kirjutada, et eile käidi ka pulkadega voodil järel, kuna just eile laps ka ilmavalgust nägi. Saime ka voodipehmendused külgede jaoks kaasa anda, need annetati SVFi just mõni päev tagasi.

Tänasest. Käis naine Raikkülast, kellel on puudega poeg kodus kasvamas, ka mehel on raskeid terviseprobleeme. Saime juba kohe lapsele tossud leida ja mehelegi leidsime saapad. Aga naistega on nii, et nad kunagi endale midagi küsima naljalt ei kipu, ikka perele pigem. Kui siis nende enda muresid küsime, nad tükk aega mõtlevad ja siis mõne üksiku riideeseme vms mainivad. Täna leidsime emale talvesaapad ja kingad. Järgmisel nädalal pakime muu, mis vajalik ja perele tarvis. Ka emale endale, kes sellises olukorras, kus mõlemad pereliikmed palju hoolt vajavad, tööl käia ei saagi. Järjekordne näide, et hädas ei olda mitte alati enda rumaluse või nahaalsuse pärast.

Eha tuli täna appi ja viis oma autoga ühele perele Alusse, kus naine kaht tütart kasvatab, riideabi ära. Neil ei olnud millegiga järele tulla ja Ehal oli niikuinii plaanis Alusse sõita, tänud aga, et saime asjad kaasa anda, neid oli perele tarvis.

Täna oli või õieti on, sest seda päeva kestab veel mõne tunni jagu, ka ebameeldivaid asju juhtunud, küll SVFiga seotult, aga konkreetselt minu pihta. See olen küll mina, kes seda tööd SVFis juhatab ja otsustab, kuid mulle pole miski selles töös tähtsam, kui see, et inimesed, kes päriselt abi vajavad, abi saavad ning et huviharidusega saaksime 10. septembrist alates alustada.

Abi tuleks SVFist küsima tulla siis, kui seda hetkel tõesti tarvis on, sest meil on jooksvalt palju tööd ja tegemist, eriti praegu, mil kooliriideid pakime. Olles poole raseduse peal, ei ole mõtet tulla nii vara meile titeriideid küsima, beebiriideid saame me igal ajal anda ja võib tulla ka siis, kui sünnituse tähtaeg juba lähemal. Eriti Rapla inimestel, kellel pole tee meie juurde kuigi pikk, 5 minutit jalutamist vaid.

Kuna me teeme tööd vabatahtlikult, siis ei ole ka viisakas meile agressiivseid nõudmisi ähvarduste saatel esitada. Meil ei ole kohustust kedagi aidata, teeme seda tööd heast tahtest ja parima kavatsusega, aga aidata on alati parem häid ning vastutustundlikke inimesi, sõjakus kindlasti sihile ei vii.

Aga lõpetuseks tänase kohta veel ka head. Kaidi Mikkus kirjutas väga kena artikli meie koostöö ja kirbuturu kohta, toon selle täismahus ära ja eks ikka omalt poolt tänud heade sõnade eest Kaidile.

Saagu Valgus Fond ja Ettevõtlikud Naised Raplamaal korraldasid heategevuslikku kirbuturgu

Kui me 15. augustil Siiri Sisaskiga tema kodus kohtusime, ei osanud me lootagi, et MTÜ Ettevõtlikud Naised Raplamaal ja MTÜ Saagu Valgus Fond vahel tekib nii kiirelt arenev koostöö!

Suurem osa meie naistest ei olnud selleks momendiks veel  Saagu Valgus Fondi külastanud. Saime teada, et tegemist on heategevusliku fondiga, kus on igapäevaselt toimetamas erilise auraga vabatahtlikud, kes pakuvad oma aega, energiat ja oskusi nende omast vabast tahtest selle eest tasu saamata. Raplamaa perede rõõmuks on avatud keskus Raplas, Okta Centrumis.  Raplamaa perede rõõmuks eelkõige sellepärast, et Raplas on nüüd olemas koht,  kuhu viia annetusi, mis enda majapidamises enam vajalik ei tundu sh riideid, kodumasinaid, mööblit, nõusid, mänguasju, voodipesu jne. Ka rahalised annetused on tähtsad sh meie kõigi ostud SVF-i kauplusest, on oma olemuselt annetused ja seetõttu fondi toimimiseks üliolulised!

Fondi eesmärgiks on abistada vaesuses elavaid peresid ning eriline tähelepanu kuulub nendes peredes kasvavatele lastele.  Abistatakse neid peresid, kes on oma abivajadusest fondile teada andnud. See on aga lausa omamoodi ime, kuidas Siiri nende perede üle arvestust peab. Nimelt on tal vihik, milles on kirjas kõikide perede andmed  ja nende vajadused sh ka kõikide pereliikmete kasvud ning jalanumbrid ja seda ikka selleks, et kokku saaks pakitud maksimaalselt sobivate asjadega pakike.

Ühiselt saigi kokku lepitud, et 27. augustil toimub Raplas Kirbuturg „Saagu Valgus“. Algas kibekiire aeg ettevalmistava tööga sh info levitamisega kõikide sõprade ja tuttavate hulgas. Infot jagati ka kodulehtede ja sotsiaalmeedia vahendusel. Terve nädala olime aktiivselt seotud ürituse korraldamisega, pannes paika üritusel toimuvad tegevused, esinejad ja kava.

Ürituse eelne reedene päev möödus kookide küpsetamise tähe all ning õhtul aitasime tassida laudu ja toole, et järgmiseks päevaks ei jääks liiga palju toimetusi teha. Laupäeva varahommikul algas meie naiste vilgas tegevus. Leidsime ilusa paiga meie koogimaja jaoks, milleks oli basseiniesine plats. Panime üles suure Santa Maria telgi, mis sobis oma sinise värvi poolest hästi koogilaua lina ja kujundusega.  Oma aeg kulus kohvi ja värskest piparmündist tee keetmisele. Kuna morss ja õunad olid terve päev tasuta jagamiseks, siis tõid naised  suurtes kogustes oma kodudest mahlasid ja  erinevaid sorte õunu.

Ettevõtlikud Naised Raplamaal osalesid üritusel eesmärgiga korraldada heategevuslikku koogimüümist. Saagu Valgus Fond, ürituse peakorraldajana, tegeles oma põhitegevusega, võttes vastu heldekäelisi annetusi ja pannes kokku pakikesi nendele peredele, kes olid just sellel ilusal augusti päeval oma asjadele järele tulemas. Lapsed said Rapla Rahvakooli telgis joonistada ning osa võtta erinevatest mängudest.  Kirbuturul osalenud müüjad tegelesid aktiivselt oma kauba müügiga. Müüdi ehteid, riideid, nõusid, raamatuid, aiasaaduseid, hoidiseid jne.

Peab tõdema, et Okta Centrumi siseõu on väga sobilik erinevate ürituste jaoks ja jääb ainult loota, et  juba järgmisel suvel saame nautida mõnda sumedat suveöö kontserti just seal!

Lauale üha uusi kooke tuues, selgus, et neid oli lauda kaunistamas kogu päeva jooksul paarkümmend erinevat sorti!  Lisaks ahvatlevad leivad.  Suured tänud meie tublidele küpsetajatele!

Meie ühingu suureks rõõmuks osutus koogimaja kirbuturul osalejate hulgas ülipopulaarseks!  Tänu lahketele ostjatele saime heategevuskoogi müügist teha annetuse Saagu Valgus Fondile kogusummas 104,67 eurot.

Meie naistest osalesid üritusel Kaidi Mikkus, Taimi Nõlvak tütardega, Anneli Pärna, Janne Liidik, Mari-Liis Makus, Silvi Tarto, Anne Nauri ja Maiu Kell-Kangur.

Suured tänud meie ühingu naistele, kes ei saanud küll üritusel osaleda, kuid andsid oma panuse ühisesse koogiküpsetamise kassasse.

Suured tänud AS-le Santa Maria ja AS-le Paulig Coffee, kes aitasid meie üritust oma toodetega huvitavamaks muuta.

Pärast edukat päeva tõdesime, et mõlemad, kuigi erinevatel eesmärkidel tegutsevad ühingud,   mõtlevad asju suurelt ja sarnaselt. Ühistegemise jõud on meile kõigile innustav ning annab jõudu ka tulevikuplaanide elluviimiseks! Loodame, et sellest üritusest saab üks armas traditsioon ning järgmisel aastal on meil kõigil jälle võimalus teha pisike heategu!

 

Kaidi Mikkus

Ettevõtlikud Naised Raplamaal MTÜ juhatuse liige

02.09 Liisi2 on SVFis, mina asju ajamas. Tänase seisuga on kokku 10. septembri väljasõidule Matsallu tulemas 40 inimest, 30 kohta on veel priid. Ootan valdadelt tagasisidet. Lisan siin ka igaks juhuks veelkord – reis toimub koostöös Tallinna Looduskaitse Seltsiga ning on peredele tasuta. Toitlustamine on samuti tasuta. Kaasas on giidid ja lastele toimub hariv programm ka sõidu ajal. Saab olema huvitav päev. SVFi poolt tulen ka ise kaasa. Kuna sõidame niikuinii Märjamaalt läbi, siis sealsed inimesed saavad tulla peale Märjamaalt, oleme kiriku kõrval bussipeatuses kl 09.45.

Tallinna Looduskaitse Seltsiga peame juba plaane ka kevadeks 2012, Tiiu Paloveer ja teised sealsed tegid ettepaneku, kahel käel võtame selle vastu! Aga räägime sellestki siis, kui õige aeg käes, sest ega keegi oma aega ka liigsele lugemisele siin leheruumil raisata taha, aeg on väärtuslik asi, mida tasub kasutada säästlikult nagu muidki loodusvarasid.

Homme on SVFis Liisi2 ja esmaspäeval Liisi1. Mina olen kohal alates teisipäevast.

Ja veel, nüüd kui ülitulikiire aeg hakkab maha jahtuma, tahan kõiki tänada veelkord, kes kirbuturul aitasid toimetada. Eriline tänu Taimi Nõlvaku tütardele, kes koogid valmistasid. Head ja asjalikud neiud, kes kindlasti kunagi oma koogiäri püsti panevad, ei ole tarvis kaheldagi, 13 aastaselt välja antud kokaraamat on minu arvates piisavaks teetähiseks selles suunas. Ja tänud ka Raikkülale ja tänud ka meie endi inimestele. Oli kõva ettevõtmine, aga jah, hakkama saime.

5.09 Esmaspäev. Liisi1 lubas vahel aidata meid, kui vaja peaks olema, nõnda ta täna SVFis oligi. Liisi2 on aga Kuressaares, koolis, tema saabub tagasi järgmisel nädalal. Ma ise saabusin täna Saksamaalt, eile oli meil kontsert Dortmundis, koos Kristjan Randalu ja ülejäänud Lingua Mea ansambliga. Kokku 10 inimest. Helitehnik Jochen Hannoverist, kes samuti kohale lendas, on ka meie koosseisus. Saksamaal, Düsseldorfis, kuhu üleeile õhtul lennukiga maandusin, tervitas ülimeeldivalt ja suviselt  + 29 kraadi! Tagasi Eestisse saabudes – mis hea üllatus – suvi on õnneks ka siin veel tegutsemas.

Liisi2 kirjutas laupäeva kohta pika kirja, et toodi rohkesti annetusi jne. Siin osa sellest kirjast:

Tsauka!

Nii. Ära ära ehmata, kui ükskord SVFi jõuad, ladu on üsna täis staffi. Ütlen ausalt, ma sorteerida ei jõudnud, sest asju toodi nö uksest ja aknast. Toodi jalgratas (pedaalid puudu), võtsin vastu. Kontoritool toodi, jumala korralik. Siis mingi vana õmblusmasin, Sauelt üks pere tõi, võtsin vastu. Ühesõnaga, vaata mis seal on ja kõik asjad, mis ei sobi, viin ise minema, sest mina nende eest vastutan. Mina ju võtsin oma lahke südamega kõik asjad rõõmsalt vastu, aga ega üldse ei mõelnud, kas neid vaja ka on. Mul ema juures nagunii vaja suurem lõke teha, nii et kui on riideid, mis ei sobi kassi sabaallagi, tulen järele. Loodan, et Sa ei pahanda, kui seda väikest segadust seal näed.
Palju viidi ka asju minema, blogi on ka laua peal, seal täpsemalt kirjas.

Kindlasti ei pea Liisid prahi eest vastutama, ikka vahel saabub annetustega ka niisugust kraami, millega suurt midagi peale hakata pole, ei jõua ju kõike pakke alati annetaja ees üle kontrollida. Kontrollime aga siiski ja pisteliselt, kuna peame seda tegema. Väga paljud inimesed armastavad lihtsama vastupanu teed minna, seda olen ma juba nende kuude jooksul õppinud paremini, kui kogu oma elu jooksul. Aga eks teeme siis koos ühe suurema lõkke prahi ja üleliigse kraami hävitamiseks. Kuhu, veel me seda ei tea. :)

Homme olen ise SVFis, esimese käiguna lattu. :) Siis hommikukohv, siis kõik muu. Homme jõuan majja varem, kl 9 on meil uksed juba avatud, tavaliselt oleme avatud kl 11st. Keda kohtame, seda kohtame. Head töönädalat kõigile.

06.09 Tõepoolest, nagu Liisi2 ütles, oli “staffi” kogunenud palju. Ent kuna täna kahele perele abi pakkisin, kokku 9 last + nende vanemad, siis ei jäänudki suurt midagi enam üle. Õnneks oli toodud niisugused asjad, mis sobivad edasi anda ja mille eest on hea ka tõesti suur aitäh öelda! Niisiis – olid saabunud jalanõud, riided, kraanikausid, kotid, mänguasjad, toidunõud, videomakk, kassetid. Ka üks katkine vihmavari oli toodud, see läheb meil Ljuda “kapsaaeda”, kes vihmavarjudest kottide õmblemist õpetama hakkab. Ja veel – oli saabunud ka õmblusmasin, ning tööstuslik overlokmasin. SUURIM TÄNU, need masinad on meile vajalikud ja jäävad SVFi kasutada, ära me neid ei anna, kuna töö hakkab ka meie enda ruumides toimuma. Ning oli ka saabunud materjali meie huvitegevuseks, 5 suurt kastitäit korralikku mööbliriiet, millest võime õmmelda patju, aga ka kotte ja isegi susse, kuna riie on tugev. Mööblikanga ülejääkide annetajaks on “Violante Mööbel” ning kauba meile toimetas Reili Rahkema. Täname, täname ja veelkord täname. Kindlasti leiavad oma ala inimesed e. õpetajad veelgi huvitavamaid lahendusi, kuidas kangatükke nupukalt kasutada ja mida veel neist valmistada. Panen SVFi üles sel nädalal ka kirjaploki, kus lapsed end registreerida saavad, millistes ringides nad käima hakata tahavad. Osavõtt neist ringidest lastele on tasuta. Aga vanematele – eks igaüks ise teab, meil on olemas annetuste jaoks kast. Juhul, kui keegi arvab, et oli hea õpetus, millest oli kasulik osa saada, siis on mõtet meie tegevust ka toetada.

Tänane päev oli nö normaalne, rahvast käis ja annetusi toodi, ei pidanud väga rahmeldama, kõik sai järjekorras aetud. Üks pere tuli ka abipakile järgi, mis nende väiksemale lapsele valmis pandud oli. Ja veel üks pere tuli, keda me varem kohanud ei ole, aga kes samuti abi vajab. Seda abi saame ka anda, ei ole probleemi.

Tänase seisuga on matkale Matsallu ennast registreerinud 50 inimest, kohti veel on. Välja sõidame 10.09, kl 9.00 Mahlamäe 10 maja eest, sõidame Märjamaale, inimesed võivad ka teelt peale tulla, lepime eelnevalt kokku, nt et igal tee ääres olijal, kes matkama tuleb, on kuivanud kuuseoks käes vms. Palun tahtjail anda kiiresti mulle tagasisidet siiri@saaguvalgus.ee meilile. Uskuge mind, see saab olema tore, huvitav ja hariv sõit ja aega on jäänud veel ainult 4 päeva.

07.09 Hommikust alates toodi palju annetusi, ikka põhiliselt riideid ning jalanõusid, mis praegu ka ära kuluvad, kuna abivajajate klade on mul kogunenud juba mahukaks, igaühele on ikkagi ju ka veidi rohkem kui üks riie talveks vajalik. Toodi ka pakk värvipliiatseid, mis lähevad sinna, kuhu hädasti tarvis praegu. Nimelt, 7 lapsega pere palub abi ka koolitarvete muretsemisel. Kui kellelgi midagi üle on jäänud ning ära tahetakse anda, palume SVFi toimetada, perel tõepoolest nappus majas praegu. Seda enam, et selle pere 4 aastane laps ka paar päeva tagasi sääreluu kahest kohast katki kukkus. Ühesõnaga – raha ei ole ja lisaks ka veel õnnetus majas, mis ema aja praegu täiesti lukku pannud. Pere tuleb asjadele järgi laupäeval, kui keegi saab aidata, siis palume selleks ajaks. Ka ise lähen SVFi poolt ja ostan mõne asja, mis seal kirjas oli. Avaldan siin osa abivajaja kirjast,  laste nimed on asendatud punktiiriga:

Puudu on /…/ vihikud – jooneline (2),ruuduline(2) ,õhem ruuduline kaustik, guass värvid, pintslid, veetops, A3 ja A4 joonistuspaberid,mapid ,viltpliiatsid, mall, pinal, kooli sisejalatsid, õpikute , vihikute paberid. /…./  A3 ja A4 joonistuspaberid, A3 mapp, dressid. Need on kõige kiiremad puuduolevad asjad, aga kuna vallavalitsus ei toeta sel aastal ka esimesse klassi läinud /…/ kooliasjade ostmisel, siis jäidki paljud asjad ostmata.

Täna käisid SVFis paljud toredad inimesed, keda on alati hea meel näha. Ka Inge käis oma koera, Karuga. Ning homme aitabki Inge meid hädast välja, sest pean kiire asjaajamise tõttu minema korraks Tallinnasse. Liisi1 on koolis, Liisi2 samuti koolis. Inge on meid varemgi aidanud ja tore, et ta selgi korral ära ei öelnud.

Praeguse seisuga on juba registreerunud meie laupäevasele matkale 53 inimest. Aga ikka on veel vabu kohti ja nüüd pakun välja, kes oma lapse kaasa tahab saata, võib seda teha. Andke mulle teada. Lapsed on valvatud kogu päeva, midagi hullu juhtuda ei saa nendega ja kindlasti kujuneb sellest päev, mida on tore ka edaspidi meenutada. Matka juhiks Tallinna Looduskaitse Seltsi poolt on Aarne Timm.

Rääkisin täna uuesti ja veelkord üle ka kokaga, kes meile laupäevaks söögi valmistab, tema nimi on Kairi Pihlakas. Kõik on kombes ja toit valmib õigeks ajaks.

08.09, neljapäev. Kell 11 tegin ukse lahti, rahvast aina tuli ja jäigi tulema. Õnneks oli tulijate seas ka Inge. Panime hommikukohvi jooksma ja hakkasime tegutsema – tema poe poolel, mina laos. Sain SVFis olla 13.30ni, selleks ajaks käis ka üks nelja lapsega pere, keda aidata püüame. Kohe saime kaasa anda voodiriideid, lastele tekid ja ühe suure vatiteki, 2 kuusele lapsele riideid. Siit mul küsimus: kui on kellelgi väiksele lapsele võrevoodit ära anda, oleksime tänulikud. Ka narivoodeid oleks tarvis, neid on juba mitu pere meilt palunud, aga kahjuks niisuguseid voodeid ei liigu eriti. Kui on kellelgi üle ja majapidamises ees, võtaksime tänuga vastu.

Ingele tuli poole päeva pealt appi ka Leili. Mina olin teel linna, Leili helistas ja küsis, mida pakilisemat ära teha tarvis oleks. Saime räägitud ja SVFis hakati otsekohe imet korda saatma. :) Kuna, kui ma linnast tagasi jõudsin, kl 18 – oli meie ladu äkki hoopis teise ilme saanud – korras, põrand pestud, ruumi juurde tehtud. Osad esemed, mis me ruumiga kaasa saime ja mis meile ei kuulunud, oli ära viidud nimelt, suured külmkapid veeretasid SVFist välja Leili ja Inge kahekesi! Nad nägid välja nagu sõdurid Erna retkel – miski ei saa olla takistuseks kui tahetakse eesmärgini jõuda. Igatahes särasid mõlemad naised ja olid tõesti väga kõva töö kiiresti ja korralikult ära teinud. Üllatusena avanenud pilt nii laost kui naistest endist oli ei midagi muud, kui imetlus- ja imestusväärne.

Ja mida siis Inge mulle kirja pannud päeva teisest poolest oli:

Perekond “x1″ tõid ühe koti riideid tagasi, suured. Tahavad ära anda vankri. Pikk tütar sai aga Leili käest laost jope (valge). Said 3 voodilina. On vaja üheinimese tekikotte!

Kaks kotti said ka ” x2″

Perekond x3 lapsed said vesti, 4 dzemprit. Tasuta.

Viidi ära kolm suurt kotti.

Asendasin perekonnanimed x-idega. Aga selge on see, et neli pere käis täna kottidel järel, kellele me asju pakkinud olime. Kui liiga suured riided jne, oleks muidugi kena, kui tuuakse tagasi, sest saame siis kellelegi teisele anda. Sellele konkreetsele perele aga pakkisime 4 suurt kotti riideid, suur pere neil ja tore, et ülejäänud täkke läksid.

Laos oligi ruumi juurde tekkinud ka kindlasti sellest, et kaubal järel käidi. Kui nüüd abivajajad loevad, siis palun tulge võimalikult kiiresti peale pakkimise lõpetamise teatamist asjadele järgi, sest meil on ruumi vaja igapäevaseks tööks, nii vastuvõtmiseks kui sorteerimiseks kui jagamiseks, jne.jne.jne.

Homme õhtul püüan minna vaatama mööblit, mida Alust lubati. Abisaaja on olemas, ilmselt saavad nad ka ise transpordi organiseerida. Nemad on samuti paljulapseline pere.

Matkale on registreerinuid kokku nüüd 53. Kohti on, palun andke teada, kes veel kaasa tahaks. Kui mitte lapsed, siis kasvõi täiskasvanud. 15 inimest võiks vabalt veel meiega tulla. Ka ise tulen kaasa ja lubas tulla ka Nädalise ajakirjanik oma lapsega. Kutsun muidugi ka Inge ja Leili, kui nad nõus on tulema, siis on kohti veel 13. Kahju, et lapsi rohkem vist kaasa ei tule, oleks neile hariv ja huvitav päev. Ja tasuta osavõtt. Kuulge, mõelge nüüd üle, kes ja kas. Buss väljub Tallinnast ju ja lõpuks ka Tallinnasse tagasi jõuab, isegi sealt saaks mõni inimene kaasa tulla, kui tahtmine on. Oleks kahju lasta pooltühja bussi nii toreda reisi peale.

09.09 Olin terve päeva SVFis. Ka Inge toimetas meil ja Leiligi astus läbi. Leili märkis, et ma teda nii palju meie lehel ei kiidaks, muidu inimesed hakkavad eiteamida mõtlema. :) Minu seisukoht on, kõike tuleb kiita, mis kiitmistväärt on ja vastupidi – tuleb laita, kui asi laitmistväärt on. Laitmisega on aga nii, et seda saab teha ainult siis, kui ise paremini asju teed ja ajad ja oskad. Kõige kõvemad laitjad on aga tavalised ise suutmatud inimesed, seda olen märganud küll juba siin elus ja aru saanud. Ühesõnaga teise mustamine on laiskuse tundemärk.

Täna oli meil SVFis küllaltki palju tegemist, pakkisime laos abi ja külastajaid käis samuti palju. Mõned inimesed tõid annetusi, mõned astusid läbi ka lihtsalt uudishimust, ostjaid käis rohkelt. Lapsed, kes meil suvel abitööl olid, pole meid unustanud, iga päev tulevad nad ja uurivad ja pärivad, tahavad aidata ja ajavad niisama juttu. See on väga meeldiv. Homsele matkale tulevad nad samuti nagu “üks müts” kaasa.

Homsest. Kaasa on lubanud tulla 58 inimest + 5 matka läbiviijat. Mina olen nüüd kõik omalt poolt teinud, et inimesed saaksid meiega kaasa tulla, kahjuks on ikka veel vabu kohti ja ilmselt nüüd juba nii ka jääb.

Ja veel üks soovitus, kellele lugeda meeldib: Huvitav raamat aastast 1976, ilmunud Loomingu Raamatukogu all, Karl Ernst V. Baer  – “Eestlaste endeemilistest haigustest”.

10.09 Oleme matkalt õnnelikult ja rõõmsalt tagasi! Kuid pikemalt kirjutan homme, on juba õhtu, kell on praegu 22.38, veidi väsimust on sellise matka kohta vist lubatud. :) Aga ühe pildi siiski tänasest päevast lisan juba nüüd. Siin oleme ühe koopast voolava allika juures. Igaüks pesi allikaveega oma nägu, et silmad kunagi haigeks ei jääks. Nii pidavat juhtuma ja samuti pidavat noorus püsima! Mina nägu ei pesnud, hoopis jõin seda vett, kuna vananemine algab ju ajus.

11.09. Pühapäev. Ilus ilm kestab õnneks nagu korralikule puhkepäevale kohane. Asun nüüd eilsest päevast ülevaadet andma.

Hommikul kl 9 olid Raplas meie maja ees kõik kohal, keegi hiljaks ei jäänud. Saime startida peaaegu et minuti täpsusega. Organiseerijate poolelt olid: Tiiu Palover ja Arvo Soosalu Tallinna Looduskaitse Seltsist, bussijuht Toivo Välkmann – tema juhtida oli kahekordne kollane buss – OÜ Tulisilmalt, Elbe Kuuspalu, kes töötab Põhja-Tallinna Valitsuses kultuuri- ja noosootöö sektori juhatajana, oli samuti reisil kaasas, tema tegeles lastega nii bussisõidul kui aitas ka muul ajal lastel silma peal hoida. Olid ju lapsed meie vastutusel ja et midagi kellegagi tõsist juhtuda võiks – seda küll lubada sellistel sõitudel ei saa. Kuigi päris vahejuhtumiteta siiski reis ei kulgenud. Nii hakkas ühel poisil äkki keset bussisõitu iseenesest ninast verd jooksma, ilmselt rahmeldamisest ja palavusest. Saime aga olukorra kontrolli alla, andsime jahedat juua jne. Või valutas kellelgi pea, või oli kellelgi kõndimisest vill tekkinud, või hammustas kedagi herilane jne, jne. Aga õnneks hullemat ei juhtunud. Ka millimeetrise läbimõõduga puugid, milliseid ma veel elus oma silmaga näinud ei olnud ja mis huhhhh – kõhedust tekitasid, püüdsime hoolikalt üles leida, et kedagi ei hammustataks. Kas see päriselt õnnestus, saame teada hiljem, kuid panime igatahes kõigile südamele ja toonitasime, et veelkord, veelkord, veelkord kodudes üle kontrollitaks.

Kaasa oli tulnud ka Raplamaa maakonna ajalehe “Nädaline” ajakirjanik Katrin Helend-Aavik oma tütrega. Katrin küsitles sõidu ajal nii Tiiu Paloverit kui teisigi asjaosalisi. Aga usun, et Katrin kõige enam lastest kirjutab, sest eks nende tarvis see reis ju korraldatud oligi.

Sõitsime siis Raplast Märjamaale, teel liitusid meiega veel üks perekond: vanaema kahe lapselapsega. Märjamaalt tulid aga veel mitu last peale, üks jäi aga hiljaks, kui olime juba lahkunud. Ootasime teda teel järele. Vanemaid tõid autoga meieni ja sealt me sõbraliku ühise perena Matsalu poole veerema hakkasime.

Esimene peatus oli Sipa pärna juures, mis Eesti vanimaks pärnaks tituleeritud on ja mis praegu looduskaitsealusena keset aasa laiutab. Meie pikka pärnani kõndivat joru tormasid uudistama kohalikud lehmad. Lastele pakkus see lõbu, heideti sõbralikku nalja. Aga et lehmad tõepoolest uudishimulikud on, vastab küll ülimalt tõele. Pärnast. Vana majesteetlik puu on ennast selliselt ümber vana ohvrikivi kasvatanud, et jääb mulje nagu tahaks ta tolle kivi kogutükkis endasse neelata. Kuna puu ise on vildakas, turnisid lapsed sellel mõnuga, lasid ennast sõpradel pildistada jms. Kuigi kaua me seal aga ei peatunud, kuna Matsalu kokkulepitud ajaga ootas, kuhu me ka järgmisena jõudsime.

Penijõe Mastalu Rahvuspargi Keskusest astus bussi meie teejuhiks ja targaks loodusjutustajaks looduskaitsetegelane ja botaanik, Peeter Vissak. Kogu sõidu aja rääkis ta lastele kohalikust ajaloost kuni kaugete esivanemateni välja, näitas ja tutvustas linde, kes meist üle ja eemal taevas tiirlesid. Nii õnnestus lastel näha ka merikotkast, isegi kaht korraga, aeglaselt nagu lendvaibad sõudsid nad meist üle ja kulgesid õhuvooludega omasoodu. Nende jälgimiseks peatati buss ja lapsed said tõesti neid küllaltki hästi ning lähedalt vaadelda. Oli võimas küll. Ma ise siin nüüd lisan, et samasuguseid kotkaid olen näinud kord Ameerikas, Suures kanjonis rännates, aga hästi ei usu, et tegu oli seal merikotkastega, küllap mõne lähedalt sugulasega pigem, kuna nad tõepoolest samasugused nii kujult kui värvilt enamvähem olid.

Edasi sõites jõudsime Keemu vaatetorni, Peeter andis üleval lastele binoklid, kuna taamal merel liuglesid valged luiged, kes juba rännuks kogunevad. Neid oli seal palju, suurem osa kogunemisele aga veel vist saabumata. Öeldakse ju – luiged läinud, lumi tuleb. Lumeni on veidi veel aega, kogunemine seega alles algamas. Keemu vaatetorni all on kena varjualune, pika laua ja pinkidega. Seal valmistasime võileibu, pakkusime kohvi ning teed, puuviljadest andsime igale sööjale ka suure ja mahlase pirni, millest keegi naljalt ära öelda ei saanud, paistsid nii isuäratavad ja olid tõesti ka maitsvad.  Pidasime seal ka meie väikse sünnipäevapeo, kuna üks tüdruk seltskonnast just eile üheksa aastaseks sai. Kinkisime talle raamatu, mis rääkis koertest. Kõik kohalviibijad olid oma nimed raamatusse kirjutanud, nõnda me seal mere ääres ühiselt lauldes ja kingitust üle andes sünnipäevalapsele õnne soovisime. Loomulikult ei ole ükski sünnipäev magusata mõeldav, kommid olime selleks puhuks kaasa võtnud, neid söödi heal meelel ja isukalt, nagu lapsed ikka kommi süüa armastavad. Õnneks oli lapsi nii palju, et igaüks siiski mõne kommi ainult süüa sai ja mitte seega oma tervist ohtu seades. :)

Liikusime edasi Salevere mäele. Kusjuures ilus ilm läks aina ilusamaks ja soojemaks. Kadakate vaheline kitsas rada, mis mööda kalju äärt kulges, viis meid koobasteni, kus oli noorust andev allikas. Eestis loomulikult on kõik allikad selle hea toimega nagu paljudes paikades müüdid vestavad, aga sel erilisel allikal olid kõik lapsed huvitatud ja põnevil oma nägu pesta. Peeter teadis rääkida lisaks nooruse eliksiiri teemale, et ka just selle allika vesi silmi pidavat parandama. Seda ma usun küll, kuna külm vesi tõesti nii silmadele kui nahale hästi ja toniseerivalt mõjub. Nt mu oma vanaema, kes juba üle üheksakümne on ja prille haruharva kannab (lugemiseks, kui üldse) mulle alati õpetab: “Pese silmi külma vee ja lahtiste silmadega, siis ei jää silmad haigeks.”

Tagasi bussini jõudes, pidasime aga suurema lõunasöömingu, ühepajatoidu ja leivaga, joogiks vesi, tee ning kohv. Toit oli väga maitsev, ausalt. Selle valmistas reede öösel vastu laupäeva meile Kairi Pihlakas, kes hommikul punkt kl 9 meile Raplas toidu pidulikult teele kaasa andis. Pidulikult sellepärast, et see küsimus SVFile tõepoolest väga tähtis oli. Iial ei tea ju, kes millise pagasiga teele kaasa tulnud on. Et kõigil hea oleks olla ja keegi muret tundma ei peaks, oli toit selle reisi oluline osa. 1000 kui mitte rohkem tänu Kairile. Lapsed kiitsid sööki, üks tüdruk mu märkmikusse reisi kohta kirjutades ka selle eraldi ära mainis, kirjutades täpsemalt nõnda:

“Brigitta, 9 a. : Mulle meeldis see reis väga, eriti see ühepajatoit ja mere ääres käia. Ja onu Arvoga oli ka lahe, temaga oli mõnus rääkida seal, minu arust on ta liiga tark, see on lahe!”

Liiga tark Arvo! Vot nii. :)  Aga Arvo tõesti mõnusalt lastele seletas ja oma teadmisi jagas, muhe inimene nagu ta on ja rahulik mõnus teekaaslane. Lapsed igatahes tema ümber keerlesid ja aina midagi jälle teada tahtsid. Arvo oli võtnud omale rolli olla matkade sabaks e. inimeseks, kes alati kõige viimasena kõnnib, et keegi ära ei kaoks ega kuhugi liiga pikalt upitama jääks. Ent kuna paljud lapsed kõige viimasena kõndida tahtsid, siis oligi nii, et Peeter jalgsimatkadel esimestele kõneles, Arvo viimastele.

Söödud, joodud, piknik peetud, seadsime suuna Puhtusse. Taas olime kõmpimas metsaradadel. Käisime vaatamas neljasaja aastast tamme, millest isegi kuus last ei suutnud ümbert kinni võtta, nii jämedaks oli pika aja jooksul puu kosunud. Peeter aga soovitas, et kuna tamm kõike, mis inimeses on, võimendab, siis enne tamme katsumist tasuks kuuse alt läbi käia, kes kõige halva ära võtab ning negatiivsed mõtted neutraliseerib. Nii tegin minagi, seisin paari lapsega kuuse all, käed puule toetumas ja palumas, et viigu paha välja. Sealt sirgjoones otse tamme juurde, et hea siis end tõhusalt kasvatada ja levitada saaks. Samal ajal teised lapsed korjasid suuri viinamäetigude kodasid, tühje muidugi, kuna peremeestega kodasid ei ole ilus nende keskkonnast ära viia.

Väisasime ka mändi, mis samuti kohalike vaatamisväärsuste kilda arvatud on, ja mis igivana ja võimsana keset metsa oma kõrgeid oksi igasse ilmakaarde väänutab. Osalt olid oksad kuivanud, nagu kummitused kiikusid need võimsalt puu võras, kujutasin oma vaimusilmas ette, millisena too mets küll kuuvalgel välja näha võiks. Peeter nimetaski, et metsas erilisi ilminguid aegajalt nähtud olevat nagu ta ise kogenud on ja nagu ka rahvasuu kinnitab.

Sealt edasi jõudsime läbi võsa korraga mere äärde. Lained olid veidi marulised, aga Päike siras taevas ning heitles lainetel hõbedase sädelusena, rannik ise metsik oma kõige randa kandunud haruliste juurikate ja kiviklibuga, mis kohati suurtemate kivimürakatega vaheldusid, oli ilus ja maaliline. Kõik kokku mõjus igas mõttes puhkusena. Lapsed olid vaimustunud, viskasid laintesse lutsu ja imetlesid omaette erikujulisi kive. Loomulikult ei saanud keelata, et igaüks ka mõne kivi omale koju kaasa võttis, mälestuseks päevast ja reisist ja merest.

Vaevu suutsime lapsi sundida edasi liikuma, ajal ju, nagu siin päevikus varemgi kirjutanud olen, on see ebameeldiv omadus ikka edasi kihutada, mitte tagasi. Lapsed suuri vaevu suutsid rannal maha jätta kõik nood ilusad kivid, mida nad nii üksisilmselt imetlenud olid, puujuurikad, loomaluud, taimed ja lilled. Kahjuks tuli lahkuda. Jõudsime maja juurde, kus olla elanud kunagi bioloog Uexküll. Mida kirjutab vikipeedia tema kohta, kopeerin:

Jakob Johann von Uexküll (8. september 1864 KeblasteLäänemaa – 25. juuli 1944 Capri,Itaalia) oli baltisaksa päritolu bioloog, filosoof ja krüptosemiootikselgrootute võrdleva füsioloogia ja biosemiootika rajajaid. Ta oli teoreetilise bioloogia suurkuju ja Karl Ernst von Baeri lähenemisviisi arendaja.

Niisiis peatusime tema maja õuel, jalutasime ja vaatasime sambaid vanaaegsete kirjadega, mis kahjuks enam loetavad ei ole.  Muuseas, samas paigas olla suvitanud vahel ka kirjanik Aadu Hint, kus ta oma kuulsa “Tuuline rand” kirjutas. Vähemalt nii arvas Peeter, et ta selle seal just kirja pannud on. Ei ole imestada, kui sedavõrd ilusal Päikselise päeval nii tuuline seal oli nagu eile, mis siis veel rääkida tuhkhallidest sügisestest õhtutest, mis raagus puud kohiseva tuulega peaaegu vahel et maani painutavad. Paistis, et see kant tuulekoguja iseloomuga on. Vähemalt mulle, kes ma ka ise mere ääres üles kasvanud olen, Türisalu panga tuuli lapsena omal nahal joosta lasknud olen, nii, et osalt seda tagasi igatsen, osalt aga enam seda ei tahaks.

Unustasin mainida, et rannal, kust nii raske südamega lahkuti, oli ka linnuvaatlustorn. Peeter seletas lastele nii linnuliikidest kui sellestki, et tollest vaatlustornist igal aastal miljoneid linde mööda rändab – kes lähemale, kes kaugemale. Kuulas see, kes kuulma pidi ja üldiselt olid lapsed tähelepanelikud, usun, et kõrvataha jäi nii mõndagi, mida võib-olla ka täna kodudes arutatakse. Kahju on mul aga kahest lapsest, kes kaasa meiega ei pääsenud, kuna nende ema jälle jooma hakanud on.

Kogunesime lõpuks bussi, plaan oli veel käia läbi Penijõel asuvast Rahvuspargi muuseumist, aga äkki ilmnes bussil tehniline rike, mis sundis meid tagasisõidule Raplasse. Poolel teen Märjamaale otsustas bussijuht, tore ja asjalik lastesõbralik mees, Toivo Välkmann, et on aeg teine buss meile vastu kutsuda ja sama bussiga enam mitte meetritki edasi liikuda. Istusime ja ootasime saabuvat abi, Elbe mängis lastega ülemisel korrusel mänge, mina pakkusin neile, kes mängida ei viitsinud, võimalust kirjutada minu märkmikusse reisist, et mis meeldis, mis mitte. Nüüd järjepanu avaldan ma kirjutised oma reisikirjelduse lõpetuseks. Ütlen ainult nii palju veel, et Raplas tagasi olime kl 21. Kõigil oli hea tuju ja lapsed kallistasid hüvastijätuks. Oli tore päev ja hea ka lastega pisut enam tuttavaks saada, kui vaid see, et “kellele kummikud ja kellele tekk”. Paluti meid tungivalt juba järgmisel nädalal jälle kuhugi sõita, või siis millalgi, millal jälle reise teeme. Kõik on kaasatulijad.

“Reis oli väga huvitav. Hea oli metsas jalutada ja mere ääres käia. Reis oli meeldiv ja tuleks teinekordki :) Martin 14.a, Renat 14.a, Ats 14a.”

“Hästi äge oli, nägime igasuguseid vanu puid ja saime targaks ka. :) Heidy 14.aastane”

“See reis oli väga huvitav ja väga õpetlik. Meile kõigile meeldis see reis. :). Oli tore õe sünnipäeva pidada. :) Svea, Berta,Brigitta, Birgitta. PS. Võiks mais jälle minna :) :) Suured tänud kõigile! :) :)”

“Kristina Laidemäe, 9.a.: Mulle meeldis see reis.”

“Olen Aili. Meie perele väga meeldis reis. Täname väga korraldajaid. Perekond Roosaar.”

“12 a. Alari:Mulle meeldis reis väga, eriti mere ääres. mina jäin reisiga rahule!”

“Lovise, 12: Super”

“Eike 12.a: Hüpersuper reis! COOL! Järgmine kordki!”

“Kaili 12a: Vahva, eriti meri.”

“Komkova Irina: Sõit Matsallu oli väga hästi organiseeritud, mulle väga meeldis.”

“Karl Leppik 11.a: Mulle meeldis see reis ja seal oli väga tore.”

“Karl Rannik, 13 vana: Meeldis väga kõik mulle, meeldis eriti loodus.” (Karl on noormees, kes tahab saada loodusteadlaseks, leppisime siis Karliga kokku nii, et kui mina ükskord vana mutike olen ja tema teadlane, siis kutsub ta mind kord oma laborisse ja näitab mulle huvitavaid avastusi.:) )

“Raido Sukles 11.a: Täääiega lahe oli, eriti bussis.” ( Ei ole imestada, kuna Raido oma sõpradega teise korruse esimeses pingireas istus, kust kõik nagu kinolinalt jälgitav on ning puuosad vahel bussiaknasse painduvad.)

“Võiks tulla väljasõit vanematele ( emad ja isad) :)”

“Suur aitäh osalenud lastele ja vanematele ilusa sügisese nädalavahetuse eest. Olite tublid! Tänan ürituse organiseerijaid uute teadmiste ja kogemuste eest! /…/ Jõudu ja jaksu!” Elbe.”

Suured tänud minugi poolt lastele ja peredele ja ei saa ikkagi ütlemata jätta – nagu kõikidel SVFi üritustel – kena sügisene soe ilm oli seekord tellitud meile Tallinna Loodsukaitse Seltsi poolt, keda täname kõige eest ja loodame koostööd teha tulevikuski. SIIT SUUR TÄNU MEIE POOLT TIIU PALOVERILE!!! Tänud bussifirmale “Tulisilm”! Tänud kokale – Kairi Pihlakale! Tänud Raplamaa sotsiaaltöötajatele, kes meiega sidet pidasid ja peredele reisist teada andsid. Tänud Matsalu Rahvuspargile, SUUR JA ERILINE TÄNU Peeter Vissakule – teadmiste jagamise eest! Ja väike tänu SVFile, mille taustalt paistab aga HOOPIS SUUR TÄNU annetajatele, kuna ilma toetuseta poleks kindlasti saanud me seda reisi ette võtta. Loodan aga, et selle ja meie teiste tulevaste reiside viljad alles tulevikus endast märku andma hakkavad. Siis võime öelda, et sellest kõigest kasu sündinud on.

12.09 Esmaspäev.  Olime terve päeva SVFis: nii mina, kui Liisi2, kui Nansy, kui Irina ning samuti olid kohal ka Inge ja päeva lõpupoole ka Ljuda. Lugejaile on meie kirjutistes Nansy nimi uus. Nansy ongi meiega alles täna liitunud, esimest päeva käis kohal meil ja asjast aimu saamas. Plaanime ta aga alates novembrist meile tööle kutsuda, kui kõik klapib ja talle siis ikka veel meie tegevus meeldib. Liisi2 tuleb päriselt tööle meile aga alates oktoobrist. Seega – oleme jõudnud sinnamaale, et saame palgata inimesi ja seega ka kindla töögraafiku koostada, mis mulle sisuliseks tegevuseks senisest enam aega jätab. On hea meel mul, et käimatõmbamine on osutunud tulemusrikkaks ja kõik, mida oleme plaaninud, toimib üha paremini.

Mis ma ütlen, on see, et terve suve oleme meeletult tööd teinud, loogiliselt võttes peakski ju hakkama mingigi tulemus juba ka endast märku andma. Nii et pole imestada, et nii mõnigi asi juba paremini liikuma saab.

Täna tegid kõik seda, mida teha tarvis oli: Irina sorteeris jalatseid, pani laste omad laste kastidesse, naiste omad naiste jne, jne. Irina aitas ka nõusid pesta, kuna laupäeval oli neid saabunud hulgaliselt.

Nansy õppis nii laos, nõudelaos kui poepoolel. Jagamisse kutsusin teda ainult korraks, et oleks võimalik ettekujutust saada, mida see töö tähendab ja kuidas seda meil tehakse. Üldiselt ehamatas Nansy vist korraks alguses isegi ära, kuna tõsiselt palju oli korraga tegemist ja jooksmist meil SVFis, aga harjumine ongi see, mis ju veidi aega vajab. Päeva lõpuks oli ta juba aga sulandunud ja tundis ennast nagu kodus, vähemalt nii mulle näis. Tore.

Inge tegeles tavapärasega, tegi kõiki töid ja aitas. Lõunalaua kattis ja nõud pesi ja aitas kindaid ning mütse sorteerida, põranda pesi jne, jne.

Liisi2 tegeles poes sellega, et võtta ära müügilt suveriided. Seoses sellega tuli ka stangedel olevad riided uuesti korrastada jms. Aega istumiseks tal ei jäänud hetkekski. Vaid ainult lõunalauas, kus me koos võileibu sõime, tomatit peale haukasime ja Mihkli toodud moosi maitsesime. Mihkel on jälle siinsele lugejale uus nimi. On üks tore ja tark papi, kes meil vahel käib. Armastab küll palju rääkida, aga alati mõistab, kui tööd on tarvis teha ning jutustamiseks aeg otsas on. Ja Mihkel on asjalik mees, kunagi töötas puust mannekeenide valmistajana, aga muidu on ta ametilt õppinud mäeinsener. Täna läksime küll veidi vaidlema Jaapani ja tsunamide teemal, aga see vaidlemine ei häirinud kedagi, sest pigem võiks seda asjalikuks jutuajamiseks hoopis nimetada – millest küll suurt kasu pole, sest jutt jääb jutuks, kui tegusid ei järgne. Nõnda, et jääme Mihkli tegusid ootama, kes pidavat oma avastuse varsti patenteerima. Vot niisugune Mihkel meil käib. Ja tean ka seda, et pool Raplat teda nagu tuld kardavad, kuna ta paljudel teemadel liiga sõnavõtlik on. :) Mina ei karda ja huvitaval kombel ta minuga ka liialt pikki monolooge ei pea, ilmselt sellepärast, et on ilmselgelt näha, et töö käsil on, alati on ju mõni asi pooleli või heliseb telefon jne, jne. Täna heliseski telefon pidevalt.

Ljuda tuli õhtul, aitas lõigata tükkideks paar rasket, peaaegu et viltmantlit. Sellest riidest pidavat susse saama õmmelda. Ljuda aitas veel pärast ka poes asju sättida jms. Igatahes ära minnes võttis ta kaasa suure kilekotitäie riidematerjali, millest me muud ei tee, kui kaltsuvaipu.

Ja mida tegin ise? Laos pakkisin peredele riideabi, pluss koordineerimine. Ja oli tore, et üks perekond ka abipakkidel järel käis. Inge andis neile ka toidunõusid kaasa. Ühel perel, kellele täna abi suhtes helistasin, oli juhtunud vist äsjasündinuga õnnetus… Igatahes oli ema telefonis nii kurb nagu ainult teatud puhkudel ollakse… Raske midagi öelda või lohutada. Mitte alati pole inimene ise otsustajaks…

Ja nüüd aina sajab ja sajab. Taevas on hall nagu tina ja raske. Ühtegi heledat laiku pole näha. Ainult üks roosa pikk triip kumab lääne poolt horisondil.

13.09 Täna olid SVFis Liisi2 ja Nansy. Ka Leili oli korraks läbi astunud. Üldiselt oli vist pigem vaikne päev olnud, ka üks uus abivajaja oli käinud ning oma tõendi meile vallast toonud. Tõendit on tarvis selleks, et saaksime arhiveerida ametlikult, keda toetanud oleme. Homme näen, kes too inimene on ja kuidas aidata võime. Ka meiliteel on SVFile abipalveid saadetud, ka nendega tegeleme ja püüame ikka aidata. Me ei olegi siiani kedagi tagasi lükanud või saatnud. Kui just see sihtgrupp ei ole, kelle heaks meie töötame, siis oleme püüdnud kuidagi ikkagi aidata. Nt kunagi küsis üks noor naine, kes oma esimeses üürikorteris elu alustas, meilt uut täisautomaatikaga pesumasinat, kuna ta ise ei jõudnud seda osta. Pakkusime talle siis lohutuseks väikest veneaegset maljutkat, aga see talle ei sobinud, nii jäi ka meie abiandmine katki.

Täna tegelesin huvikooli graafiku koostamisega. Nii oleme praeguseks plaaninud 8 uue ringi avamist Raplamaal. Kahjuks suurem osa neist Raplas, ent küllap ajapikku laieneme. Tänase päeva seisuga oleme alustamas nii Kehtnas kui Eidaperes, samuti ka Juurus. Homme panen üles võimaluse endast märku anda, kes kus käima hakata sooviks. Homsest paneme ka SVFi kirjaploki, kus inimesed ennast registreerida saavad. Loomulikult saab registreerida ka meiliteel ja facebookis – meie Saagu Valgus lehel. Aga sellest homme täpsemalt. Olen ka ise homme SVFis. Head õhtut seniks, siit Raplamaa rabade keskelt, loodetavasti ei laasta torm kodusid. Esimene kõva tuulepuhang oli meie koduõuel täpselt kell 17.04, kui korraga kõikide puude oksad ühele poole tugevalt paindu olid. Oli näha, et oleme Katja äärealale sattunud.

14.09 Terve päev tihedat tööd. Olime SVFis mitmekesi, tegemist jätkus igaühele. Olin põhiliselt laos ja pakkisin abi. Liisi2 oli poepoolel ning hindas riideid, mis müüki lähevad. Nansy aitas nii laos kui poes. Leili astus läbi ja Inge oli päeva teise poole samuti meiega, tehes kõike, mida jooksvalt teha tarvis oli.

Käisid mitmed abivajajad. Ka üksikud vanemad inimesed, kes tekke ja sooje riideid küsisid, üks neist on Rapla linnas läbi elanud ränga avarii ja on seetõttu ratastoolis, teine tore naine elab hooldekodu sotsiaalpinnal. Saime anda ratastooliga naisele vatiteki, mütsi, kampsuneid, salli jne. Lubasime veel soojemad dressipüksid otsida ja ka sokke ja kindaid. Teisele naisele andsime soojad saapad, dressipüksid, mütsi, kindad ja salli, samuti ühe teki. Naisel läksid silmad niiskeks kui küsisime, kas tekki oleks samuti vaja. Ilmselt läks küsimus valusa kogemuse pihta… Saime siis vastuse, et eelmisel talvel olla toas olnud 12 kraadi, aga kuna maja renoveeriti ja soojustati nüüd, siis vast sel talvel soojem on. Teki võttis aga vastu suure tänuga, täname ka meie seda inimest nüüd, kes täna meile tekke ja patju tõi, muidu ei oleks saanud aidata. Voodiriided on meil defitsiit ja küsitakse tihti. Ka pulkadega voodi, mille täna sama annetaja tõi, on juba edasi antud perele, kes seda vajab. Lapsele andsime veel lisaks teki ja padja ja voodipesud, ikka samast abist.

Olen mõelnud nüüd mitme ebameeldiva asjaga seoses, millest siin päevikus pigem kirjutada ei tahaks, et kas head tegemine tõesti hoopis kurja tegemine olla ei või. Mainin ainult asja selgituseks, et sain sellise kirja, kus nii arvati. On olmas ju mõtlemisvorm, mis kõige kahtluse alla seab, ka kõige puhtamad ja üllamad soovid ning taotlused. Ikka tuleb ju ka selliste sundarvamuste pealesurumisega arvestada ja hakkama saada. Me keegi pole täiuslikud, kui vanemaks saame, vaatame oma teele tagasi ja näeme, et oleks võinud ju nii ja naa ja hoopis paremini teha, aga tol korral kahjuks ei jätkunud tarkust, või oli aeg või üldised tõekspidamised sellised. Mis ma selle jutuga öelda tahan, on see, et ma usun, et lapsi ja üldiselt endast nõrgemaid aidata ei ole nö “patt”, pigem sellega rohkem mõistmist ja sallivust maailma külvatakse. Ei ole ju muidu üldse mõtet rääkida nn kaunitest inimlikest väärtustest, kuna mis need siis on? Praegu, need lapsed, kes elavad kehvuses ja päriselt viletsuses, on väga tänulikud abi eest. Teadke seda kindlasti. Laupäevasel matkal sain osa millestki sellisest, mida sõnadesse on väga raske panna. Olen veendunud, et nad vajavad tuge väljastpoolt ja abi. Neil polegi kellelegi loota. Paljudel lastel ei ole kellelegi loota. Kogu maailma aidata ei saa, aga oma ümbruskonda küll ja see ei peaks kedagi segama või õnnetuks tegema.

Huviharidusega seotud kuupäevad viibivad veel mõne päeva. Mõned asjad paigas, mõned vajavad kinnitamist, tänasega sain ühe kinnituse aetud, kahest on veel tarvis rääkida ja üks, mis mul alles mõttes ning mis nõuab nüüd uut lahendust, kuna see, mille vahepeal leidsin, liiga kulukaks osutus, ma ei jäta siiski jonni. Tegelikult annangi ka siin teada: kui oleks kedagi, kes õpetaks poistele Juurus võitluskunste, võtaksite palun meiega ühendust.

15.09 Täna oli SVFis suurpuhastus, teisisõnu “kammisime” riiuleid ja stangesid läbi, vahetasime suveriided soojemate vastu. Ilmselt kõlab kergelt/lihtsalt, aga tegelikult tähendas säärane vahetus mahukat tööd. Liisi2, Nansy ja mina – need me olime täna, kes kotte tassisid ja kaste paigutasid ja omavahel asju kokku sobitasid jne, jne, jne. Meil ei ole ju mitte lihtsalt pood, meil käivad ka noored abiks asju sättimas. Eks meil tuleb seda alati meeles pidada, et neil noortel ka midagi head lihtsalt õhustikust õppida oleks, pole mõtet kõike alati sõnadega seletada, on tore ka ise midagi avastada ju. Nt üks pintsak, mille alla on julge moe ja kena värvivalikuga pluus valitud, kõneleb ise enda eest ja kujundab mõttemaailma. Tähtis pole ju mitte mood, vaid pigem stiil – nagu keegi tark kusagil öelnud on. Tõsi see on.

Täna käis päris mitu annetajat, toodi korralikke riideid põhiliselt, mida saame kohe edasi anda või ka müüki panna. Oleneb, mis ja kus meil puudu on ja parasjagu tarvis läheb. On juba meil mõnda aega nii, et pered enamikus juba üsnagi korralikke asju saavad. Mõnikord on jalanõudega natuke probleeme või on midagi muud väikest, üldjoontes aga ei pea me silmi abisaadetiste ees maha lööma.

Täna käis ka pere, üksikema kuue lapsega, kaks lastest olid kaasas –  viie aastane poiss ja kuue aastane tüdruk. Poiss oli tõsine ja asjalik, valis ise omale saapad, muudkui aga kommenteeris, et ei need lähe, on liiga väiksed ja need jälle lähevad jne. Tüdruk oli ka üliarmas ja osavõtlik, otsisime talle jope, mille ta kohe omale selga pani. See oli selline pikem roheline soe jope tüdrukule, mille kapuutsi äärse karvane nahariba jookseb ja keskel tunnelvöö. Kui annetajatest keegi jope selle kirjelduse kohaselt ära tunneb, siis anname teada, et nüüd on sellel uus omanik, kellel sooja jopet tõesti tarvis oli ja kes kingituse üle ka väga rõõmu tundis. Kiiruga leidsime lastele veel aga üht ja teist, kuid lubasime teatada, kui oleme abipakiga valmis saanud, see saab olema järgmise nädala esimesel poolel. Aga kui palju rõõmu valmistasid Harry Pottery jm klepsuraamatud pere väiksele poisile, ei ole mul kuigi lihtne siin edasi anda, ta oli neist klepsudest ja raamatutest lausa pööraselt vaimustunud, tahtis aina juurde võtta, missiis et tal samasugused juba kotis olemas olid. Ka tüdruk tahtis lauamänge ja raamatuid, andsime talle hobuseraamatu, kus igal lehel võimalik puslesid kokku panna, seda ta ise nii kangesti palus ja selle ta siis ka sai.

Nansy hakkabki kohe homme sellele perele asju valima ja peale tänast olen ma kindlamast kindlam, et ta teeb seda parima meele ja siira südamesooviga, et sel perel kõik kõige paremini sobiks ja et neil ikka alati hästi läheks. Nansy on soe ja armas inimene. Kes veel teda SVFis kohanud ei ole, tulge läbi tere ütlema, ta on homme ja ülehommegi meil majas ja askeldamas. Peale selle oli tal äsja sünnipäev… :) Ja Liisi2 samuti, ka temal oli hiljuti sünnipäev… :)

Huvihariduse asjus astus õhtul SVFist läbi ka Külli Roos. Natuke oli aega tal oma käe järgi ära panna, mida laupäevasteks lõunatundideks tarvis oleks, et lastega meisterdada. Üks hea pool SVFis on see, et saame laste töid kohe eksponeerida, meil on selleks küllalt kohti ja ka ruumi. Või võtavad lapsed oma tööd koju kaasa ja eksponeerivad seal, eks igaüks ise otsusta. Kuid plaanis on teha näitus kord kevadel, kus olemasolevad tööd üleval ja kõigile näha oleks. Praegu aga otsustasime, et alustaksime pigem kleepimistöödega, saame tuttavaks enne ja siis alles võtame tõsisemad pläkerdamistööd ette. :) Ent kuna meile on annetatud ka rullide viisi vakstut, siis ei karda me tegelikult ka pläkerdamist sugugi, kui ainult teatud raamides püsitakse. :) Oleks vist targem siiski lastele lasta põlled õmmelda, mõtlen praegu siin tänast päeva üles kirjutades, on meil isegi üks inimene, kes võiks vanadest teksadest lastele põlled õmmelda küll, kui tal ainult tahtmist ja aega on. Vaatame, vaatame, mis sest saab. Põlled pole aga halb mõte.

Ka RebaseAndres astus täna läbi, ajas muhedat juttu ja vaatas peaaegu et luubiga, mida meil uut ilmunud on. Leili käis samuti. Lapsed tulid, Anu ja Karina, Kevin astus läbi oma poistepundiga – õpetasime neid head aega ütlema. :) Paistis, et mõjus, kuna kõik ära minnes püüdlikult head aega ütlesid.

Nüüd on nii, et homme ja ülehomme on SVFis Liisi2 ja Nansy, esmaspäeval samuti. Mina olen kohal teisipäeval, kui kellelgi just minuga tarvis kohtuda, näeme siis järgmisel nädalal.

18.09 Tere ilusat pühapäeva õhtut. Tagantjärele panen kirja, mis on toimunud paaril viimasel päeval. Liisi2lt ootan endiselt päeviku materjali, kuid mida ei tule seda ei tule. Tegelikult olid nii Liisi, kui Nansy laupäeval telefonitsi rääkides mõlemad tõbised. Loota jääb, et nad päriselt haigeks pole jäänud.

Reede oli möödunud kiires tempos, palju rahvast + annetusi. Nansy oli pakkinud abi kuue lapsega perele ja oli sellega õhtuks ka peaaegu valmis saanud. Enamast mul kahjuks praegu ülevaadet ei ole.

Laupäeval oli Liisi2 kustunud häälega, aga koos Nansyga nad SVFis terve päeva toimetasid. Saatis mulle Nansy õhtul ka pildi mitte just meeldivast üllatusest, mille nad Liisiga hommikul meie tagahoovi terassi äärest avastanud olid. Ma ei hakka pilti siia üles laadima, see oleks pigem reklaam sellele, mida me näha seal ei sooviks. Ühesõnaga – olid pudelid ja muu läbuprügi, mis sest ikka näidata või vaadata.

Laupäeval toodi palju annetusi. Ka Taavi Veskimägi ja Kaja Kallas astusid läbi ning tõid annetuseks mööblit – riiulid, kummutid jne. Suured tänud annetuse eest! Mööblit on meilt viimasel ajal mitmed pered küsinud, vaatame teisipäeval üle, mida ja kuhu suuname. Mööbliga on meil viimasel ajal kitsas käes olnud, ikka veel ja hädasti otsime voodeid noorukitele, neid oleks tarvis hetkel kokku kümne kandis.

Ilusat algavat nädalat kõigile ja kohtumisteni.

19.09 Vaikne päev SVFis. Liisi2 on ikka veel haiglane ja Nansy samuti, ometi olid nad mõlemad kohal ja tegid terve päeva tööd. Liisi saatis ka meili:

Ütlen Sulle lõpuks 17nda kuupäeva annetajad: Rita Veevel, Ene Toomla ja Kaja Kallas.

Sulle toodi täna ka üks kutse, ootab Sind SVFis laua peal :)
Annetajaid täna ei olnud, rahvast liigub ka vähe. Tulin kella neljast ära koju, Nansy on lõpuni. Olen mingi jõleda gripi külge saanud, energia on nullis, midagi tehtud ei saa, nagu uimakoll.

Ole tubli ja nägudeni!
Liisi 2

Ka ühest teisest asjast. Täna ilmus ka minu väike kommentaar Õhtulehele, millest oli saanud aga kahjuks esikaane lugu. Minu naabrimees elab 800 m meie majast, lehes oli saanud sellest koguni 8 km. Nii oli ka minu ütlusest, (et oleme vahel mõtteid mõlgutanud, kas ikka saame maal üldse hakkama ja kas äkki ei peaks linna kolima, kuna talvel pole tõesti võimalik liikuda) kasvanud hoopis ülipunases ja üle suure esilehe otsustus, nagu just praegu paneks me asju kokku ja linna poole punuma! Midagi sellist aga siiski me otsustanud ei ole ja kavatseme ikka viimse veretilgani maal edasi elada. :) Ütlen seda siin lehel ka sellepärast, et ei kirjutataks mulle kinnisvara pakkumisi, milliseid täna juba mitmeid saanud olen. :) Pole see asi nii hull ka nüüd, ent maal elamine muidugi meelakkumine ei ole, see on ka tõsi.

20.09 Olime täna SVfis õige mitmekesi: Nansy, Liisi, Inge, mina, Mihle käis, RebaseAndres käis, Eha käis, Irina samuti ja tema tütar Nataljagi astus läbi ning ka Ljuda ja Gerly olid kohal – naised kes meil lapsi õpetama hakkavad. Tööd jagus, mina koristasin laos, Liisi ja Nansy müügisaalis, Inge aitas nõudemajandust korda sättida ning tegi meile kõigile teed.

Hea uudise sain täna ka Tiiu perelt Kaiust, kelle juures Kodutunne suvel remonti tegemas käis. Eile oli neile poiste tuppa kamin paigaldatud, st lapsed enam külmas elama ei pea! Suur tänu saatele ja Kanal 2le samuti. Selle pere elu on kindlasti muutunud ja paremaks saanud! Nüüd on paljuski oma kätes kinni neil. Kuid nagu poisid lubasid: “Jah, hakkame paremini õppima.” Meest sõnast, härga sarvest, eks elu näita.

Täna annetati SVFi laste võrevoodi, tunni aja pärast tuli juba pere järele, kes seda hädasti vajab. Kuidas käib võrevoodi hädasti vajamine? Nimelt, siin on tõesti tegu hädastivajamisega, kuna kahe kuune laps on juba ühe tõsise kui mitte öelda üliraske operatsiooni üle elanud ja homme sõidab ta uuesti haiglasse, kus ülehomme jätkatakse operatsiooniga ja siis tuleb veel üks viimane lõikus teha. Perel on tarvis voodit madratsiga, mis ei oleks liiga pehme ja täpselt võrevoodit nad meilt just paar nädalat tagasi küsinud olidki. Täna tuligi annetaja, korralik voodi kaasas, ütles, et ei oska seda müüa ning tahaks ära anda kellelegi, kellel tarvis. Voodiotstesse oli puitu graveeritud südame kujutised… Ja madrats oli just paraja kõvadusega, tartaga täidetud madrats. Ühesõnaga – jälle üks ime minu meelest – kõik osapooled õigel ajal õiges kohas. Pereisa oli väga tänulik, pakkus meile vastu, kui kellelgi peaks vaja minema, oma vana pesumasinat, mis praegu paranduses on ja mille ta pere suurenemise tõttu niikuinii välja vahetama peab. Teame hetkel mitut pere, kellel sellist pesumasinat tarvis oleks. Nii et – hea võimalus inimesel kedagi talle osutatud abi eest vastu aidata.

Siin kohal ma avaldan fragmendi kirjast, mis saadeti mulle Argentiinas elava väliseestlanna, pr. Tiiu Bolzmanni poolt, kes on kirjutanud raamatu heategevusest ja teiste inimeste aitamisest:

Ma olen perekonna terapeut ja töötan perekonna konstellatsioonidega www.hellingerargentina.com.ar ja ma luban Teiega mõnda filosoofilisi mõtteid jaotada “andmise” kohta, mille üle kirjutasin minu viimases raamatus:

Andmisel ja võtmisel on sűsteemilised seadused. Kes annab, peab ka võtma ja kes võtab peab ka andma. Kui andmise ja võtmise vahel on tasakaal, siis inimesed tunnevad end hästi ja suhted nende vahel võivad hästi areneda.

Kui seda tasakaalu ei ole, siis võib olla tekivad erinevad dűnaamikad:

a) See, kes võtab, kaotab oma auväärsust ja tunneb häbi

b) See, kes võtab liiga palju, hakkab pahane olema sellega, kes palju andis.

Andmise kompensatsiooni võimalusi on mitmeid: Mõnikord on küllalt, kui see kes võttis – tänab. Aga mõnikord oleks hea, et inimene kes võttis, leiaks võimalust ka midagi anda. See ei pea olema samal määral ja ka mitte samale inimesele. Võib olla, et annab üldse teisele, keda aidata saab. Andmise “suurus” on andja vastutuses. Hea oleks ainult nii palju anda kui teine saab võtta ja kompenseerida. Igal juhul saab võtjaid aidata kompensatsiooni võimalusi leidmaks, ja niiviisi võtja auväärsust kindlustama. Minu kogemus on, et aitab väga, kui neid seadusi tunda ja respekteerida.

Jah, tuleb mõelda, kuidas teha asju nii, et teistel sellest ka tore oleks ja et oma isiklik vastutus omaenda mõtetes õiges paigas püsiks. Heategevuses on nii palju äri üldiselt, ka küllalt inetuid manipulatsioone jne. Ei ole SVFi viis neid asju sääraselt ajada. Selleks, et jääda õigeks ja olla kooskõlas oma väärtushinnangutega, oleme pidanud võtma vastu ka keerulisi otsuseid, kuna osasid asju me oma töös lihtsalt tolereerida ei saa ja mina fondi asutajana neid asju ka ei luba. Meil ei ole seal naljakontor, kus pilla-palla niisama tsillitakse või vahvuse mõttes koos käiakse, me vastutame iga abiks antud asja eest ja kuidas me seda teeme, samuti. Rahvas võib küll võtta meie tegevust a´la kauplusena, ent mulle on müügipool vaid vahendiks, et aidata osasid lapsi, kes abi vajavad.

Täna arutasime taas huvitegevuse alustamist, saame vast sel nädalal nüüd lõpuks plaanid paika. Ja mul on hea meel, et Liisi ja Nansy on tegutsemas, saan rohkem aega olulisemale osale pühendada.

21.09 Lisan Nansy meili, see on ülevaade tänaste toimetamiste kohta SVFis. Ise tulin kl 23 Jõhvist, mul oli seal täna kontsert.

/…/ Minu tänane päev algas SVFis päris kiirelt . Perekond XXX tuli oma 4jale suurele kotile järgi koos tugiisikuga. Tugiisikul oli kaasas veel  üks pereema, kellele ta abi palus. Ema ise oli suhteliselt vaikne, mis näitab seda, et ta ei julgend abi paluma tulla. Toimetulekutoetust nad ka ei saa, aga peres on 5 last. Seega palusin mõlemal perel siiski vallast paber küsida, et palju lapsi peres on. Lubasid tuua. Toodi asju ka (sorteerisin ära aga midagi ülihead ei olnud, osad isegi lõhnasid pahasti ). Samuti käis külas teine Liisi, tõi sulle lille ja shoppas ka.  Äärmiselt tore tundus ja mina vist talle ka meeldisin:) /…./ Käisid mees ja naine, kes samuti tahtsid sinuga rääkida millestki, et kui võimalik võta ühendust, number on muidu SVFis ka kirjas. Üldiselt käis päris palju rahvast ja osteti ka ikka korralikult, seega tegemist oli koguaeg. Uuele perele hakkan pakkima kotti kokku loodetavasti homme. /…./

22.09 SVFis olid Liisi2 ja Nansy. Lisan Nansy kirja, millele lisandus õhtul ka teine kiri temalt, milles seisis täpsemalt, et ega pärastlõuna erilisi muudatusi toonud ei olnud, vaikne ja vihmane päev. Homme olen ka ise SVFis, olen palju asju homse peale teha jätnud, pealegi lubasime homme mitme inimese sünnipäeva tähistada: Nataljal oli sünnipäev septembri alul ja Irinal nüüd kohe tulemas, Nansyl oli hiljuti, Liisil ka jne. :)

Ent nüüd Nansy meil:

Hei, täna (kuni kella 13ni ,ehk siis nii kaua kuni ma seal olin ) oli väga vaikne, Liisi oli poe poole peal ja mina pakkisin uuele perele kotti, peaaegu valmis. Õhtu poole lähen tagasi ja usun et saan täna tehtud ka selle. Edu sulle tänaseks kontserdiks ka! Eile oli veel riideid toonud Tiit Leier ka, vaatan õhtul  ilusti annetajate vihiku üle ja annan täpsemalt teada .

Nansy.

Jah, mul oli küll täna kontsert, Pärnus. Terve tee sadas padukat, ilm oli tervenesti sünkhall ja vihmavines. Aga Endla teatri klaver kõlas hästi! :)

23.09 Reede. Täna oli SVFis palju rahvast, tööl olime kolmekesi (Nansy, Liisi2, mina) + kõik, kes meie juurest läbi astusid. Esiteks – pidasime sünnipäevu, nii möödunud kui tulevasi, teiseks satuti meie juurde täna nagu imeväel – sõbrad kokku, teadmata midagi sellest, et me torti ja kooki sööme! :) Hommik algas omade seltsis – Nansy oli imehea küpsisetordi valmistanud, mis üleni tulipunaste kookoshelvestega kaetud oli. Kahjuks jäi mul fotoaparaat koju, mida kangesti täna nii mõnelgi hetkel taga igatsesin. Koogi pilt jääb seetõttu mul lisamata… Noh, aga maitses seeeest väga hästi.  Saime vaevalt maha istuda, kui hakkas rahvast uksest sisse voolama ja nõnda terveks päevaks jäigi. Õnneks on meil lai uks ja palju ruumi, mahtusime kõik kenasti kes kuhu ja kõik olid õnnelikud. Tulid Irina ja Natalja – sünnipäevalised, tegime kõik koos pilti, jõime kohvi, ajasime juttu, tegime nalja ja naersime. Maiu Kell-Kangur astus samuti sisse, kenad soovid ja hea ning armas olemine kaasas. Ajasime Maiuga veidi ka asjalikku tööjuttu, kuna Maiu on Okta Centrumi juhataja ja eks meil ikka omavahel asju ka ajada. Siis, aga siis jõudis ka kogemata külla meile ja õnneks just õigel ajal – Ene Raikkülast, Ene Kangur. Ene on öelnud, et kui ta vaid saaks, käiks ta mitte üksnes korra päevas meie juurest läbi, vaid koguni kaks – kaks vähemalt! Ene oli aga just hiljuti reisilt saabunud, Poolast ja Ungarist ja Austriast ja kust kõik veel – punane hõlst üll ja barett peas – kena daam, puhanud ja shikk! Nautisime aga kooki ja kohvi ja Ene rääkis ka reisimuljeid. Seejärel saabusid ka Rapla maavanem, Tiit Leier oma delegatsiooniga, kuhu kuulus ka meie oma armas nõunik – Tõnis Vaik. Tõnisel olid lausa kapsapea suuruste õitega roosid peos ja nõnda ta need üle andis meile, ise sinna juurde päris vist südamest tulevaid sõnu lausudes. Kena ja liigutav hetk.

Tuli Leili, kes oli toonud hiigelkorvi, kus sees vähemalt 8 erinevat hoidist + maitsvad õunad. Leili oli kahjuks nohune, samas minekul lapselapse sünnipäevale, nõnda ta kauaks meile ei jäänud, ent oli armas teda üle pika aja näha! Ja Leili, kui seda siin nüüd loed – täna, homme või kunagi hiljem, siis tea, et oled alati meile oodatud! Armsad ja head inimesed ongi meile alati oodatud. :) Eksju.

Käis ka Inge. Ja te ei kujuta ette, kui sharmantne ta täna välja nägi, oma suure orhideepotiga, punane barett peas, laulmas õnnitluslaulu! Nansy laenas mulle oma kaamerat, sain mõne pildi temast vilksamisi pildistada. Mis te kostate, kallid lugejad? Vot selline on EESTI NAINE ja pealegi – pensionär! Mõtlesin, keda ta mulle täna meenutab… Marlene Dietrich – igatahes. :)

Nii. Kes siis veel? Lapsed tulid, poisid ja tüdrukud. Lilled olid peos, omatehtud õnnitluskaardid kaasas. Pakkusime kooki, kommi, küpsist jne, jne. Kahrogi käis koos oma sõbraga, istusid nemadki kohvilauda ja nautisid mõnusat pealelõunast olemist. Akna taga paistis Päike, aga sadas selget ja sillerdavat vihma, mis lõpuks raheks üle kasvas. Lapsed sattusid sellest lausa joovastusse, jooksid kähku õue ning lippasid paljapäi, rahet püüdes. Leppisime kokku, et see on selle aasta esimene lumi. :) Rahe kahjuks sulas sama äkki nagu ta hoona sadanudki oli.

Kooki jagus veel ja veel. Pakkusime kommi ka inimestele, kes niisama poodi või ostlema tulnud olid. Keegi pakutust ära ei öelnud ja nõnda Straussi muusika saatel meil viibiti.

Liisi ja Nansy tegid tööd, pakkisid laos abi kokku ning helistasid neile, kellele juba tarvis teada anda, et oleks aeg asjadele järele tulla.  Mina aga istusin, kui mahti sain, laua taha, kus püüdsin arvutiga mõne kiireloomulise asja korda ajada. Nii nägingi rõõmustavat meili, õieti pressiavaldust, mille nüüd ka siin avaldan:

23.09.2011

 

 

Ole Kaasas! projekti raames annetatakse mitusada arvutit abivajajatele

 

Ole Kaasas! projekti raames toimuvad täna ja homme talgupäevad „Uus Algus“, kus vabatahtlikud korrastavad ligi 200 kasutatud arvutit ja monitori, et need abivajajatele annetada.

 

„Korraldasime samasuguse ettevõtmise ka üleeelmisel aastal ning vastuvõtt oli äärmiselt soe. Paljulapselised pered ja erinevad lasteasutused ei vaja arvutit mitte ajaviiteks, vaid see on hädavajalik vahend õppimiseks ja silmaringi laiendamiseks. Kui varem pidid paljud lapsed käima raamatukogudes ja teistes avalikes internetipunktide arvutit kasutamas, siis nüüd saavad nad seda oma kodus teha. Ka vanemaealistele on arvuti abivahendiks suhtlemisel näiteks oma laste ja lastelastega: arvuti abil helistamine, piltide saatmine ja vaatamine on Ole Kaasas! Koolitustel alati väga populaarsed teemad. Eriti rõõmsaks teeb see, et vabatahtlikud tulevad väga hea meelega kaasa ning tahavad siiralt aidata,“ rääkis Vaata Maailma SA juht Kristi Kivilo.

 

„Ühtlasi teen üleskutse mittetulundusorganisatsioonidele – kui te teate inimesi, kes võiksid arvutit vajada, andke sellest märku, sest pärast talguid jääb mitmeid korrastatud arvuteid üle,“ lisas Kivilo.

 

Arvutisoovist saab teada anda kirjutades info@vaatamaailma.ee või helistades 517 5300.

 

Sel aastal annetatakse arvutid Eesti Suurperede Abistamise Seltsile, heategevuslikule fondile Saagu Valgus, Vanurite Eneseabi ja Nõustamise Ühingule ning teistele väiksematele organisatsioonidele, kelle kaudu abistatakse neid, kellel ei ole võimalik endale arvutit soetada.

 

„Eesti Suurperede Abistamise Seltsi kaudu toetame me seitsme ja enama lapsega peresid. Kuna tänapäeval on arvuti kasutamine näiteks koolitööde tegemiseks vältimatu, ei piisa sageli suurperedele ka ühest arvutist. Kitsastes majandustingimustes on uute arvutite soetamine peredele väga suureks väljaminekuks, mistõttu on Ole Kaasas! algatus meie peredele suureks toeks,“ rääkis Malle Eenmaa, SA Dharma ja Eesti Suurperede Abistamise Seltsi juhatuse liige.

 

Ligi 200 arvutit, monitori ja muud vajalikku seadet annetasid Elion, EMT, 3 Step IT, Registrite ja Infosüsteemide Keskus, Swedbank, SEB, Skype, Estonian Air ja Sertifitseerimiskeskus, arvutid varustas tarkvara Microsoft. Arvuteid korrastavad IT Kolledži tudengid, mitmete eelpool nimetatud ettevõtete töötajad ja teised vabatahtlikud.

 

Uue Alguse projekti viiakse läbi Ole Kaasas projekti raames. Ole Kaasas! on Vaata Maailma Sihtasutuse, EMT ja Elioni poolt 2009. aasta kevadel algatatud inimeste internetti kaasamise projekt, mille eesmärk anda kolme aastaga arvutialane alg- ja täiendõpe 100 000 inimesele ja tuua internetti kasutama täiendavalt 50 000 peret järgneva 3 aasta jooksul.

 

Täpsem informatsioon: www.vaatamaailma.ee ja www.olekaasas.ee

 

Lisainfo:

 

Kristi Kivilo

 

kristi@vaatamaailma.ee

 

+ 372 51 75 300

 

Lisaks sellele heale meilile, sain juba ka natuke huviharidusega seotud infot üles panna, vt “ürituste kalender”. Püüan jooksvalt sinna lisada muudki, mis meil plaanis ja juba ka teoksil on.

 

Ka Eha astus sisse, tõi meile annetusi Reedalt. Need on mööblikanga tükid, väga ilusad ja neist saab teha nägusaid patju, ütleb minu silm otsekohe, mõni kunstnik aga näeks ehk veelgi rohkem võimalusi. Siin nüüd ka lisan veel, et ka eile toodi meile mööbliriide jäänuseid, nagu täna hommikul avastasin ja eile mulle selle kohta ka üle helistati, taaskord saabus abi ettevõttest “Violante Mööbel”. Täname annetuse eest nii Ehale, Reedale kui mööblifirmale!

 

Ent peale lõunat saabus ka Maarius Suviste, kes Õhtulehes ajakirjanikuna töötab. Maarius tõi samuti kaasa annetuse – laste võrevoodi. Homme vaatan, kuhu selle voodi edasi anname, mälu järgi peaks veel üks pere olema, kellel sellist voodit tarvis on, aga mitte nüüd nii hädasti kui meie viimase taolise voodi lugu oli. Õnneks. Minu kaust, kuhu kirjutame andmed abivajajate kohta, on nüüd alati SVFis, kuna ka Nansy sinna nüüd juba sissekirjutisi teeb, setõttu mul kodus seda infot enam pole ja praegu ka vaadata ei saa. On ÕHTU juba! Minagi seega juba kodune. :) Aga tänud ja head tervitused siit ka Maariusele, ta on SVFi väga palju aidanud ja tänu temale on ka paljud inimesed abi saanud.

 

Nõndaks. Aga edasi mis sai? Saabusid siis ka Mihkel Raplast, veidi aja pärast Ivo – Ivo Ilmsalu Pärnust, kuldne tort kaasas, õunad kotis ja annetuseks lõngki manu. Paistis, et meie väike pidu alles hoogu hakkab üles rullima, kuna Mihkel sõitis fotoaparaate tooma, sh oma Zeniti! Või kuidas õigesti nimetadagi toda veneaegset kalliskulda? :) Nojah, siis saabus ka Ljuda. Hakkasime järjekordset laari kohvi keetma ning sättisime laua korda. Samal ajal aina püüdsin ka arvutiga mõned kiirkäigud teha. :) Selleks aga jäi üha vähem aega, kuni lõpuks loobusin ja külaliste seltsi saba maha panin. Oli väga tore seltskond, peab ütlema, mõnus ja pingevaba. Ivo kinkis SVFile Heiti Polli tehtud maali, millel on rohelisel taustal punase-kollase kirju suur süda. Mihkel aga aina jäädvustas ja jäädvustas ja jäädvustas. :) Lapsed – Anu ja Karina asjatasid samuti meie juures ja tundsid ennast niisama hästi. Ljuda nautis kohvi ja muigas omaette. :) Kuid siis saabusid Raplamaa Ettevõtlikud Naised, eesotsas Kaidi Mikkuse ja Anneli Pärnaga. Härrased ajasid tarka juttu, meie naised kuulasime ja saime päris palju naerda, kuna vaimukust näis jätkuvat tegelikult kõigil. Ja nii ongi, kui on tore ja ajatu ja pingevaba olla, siis ajab ju peaaegu iga asi naerma või teeb meele rõõmsaks. Pildistasime veel palju pilte ja nautisime tõeliselt kihvti seltskonda kuni lõpuks Ivo rongile saatsime. Mihkel viis ta oma autoga rongijaama. Meie aga läksime Maiuga koos ülemisele korrusele spordisaali, kus õhtu lõpetuseks häälestära klaveri saatel ühe oma laulu laulsin, nii et maja värises ja saal kõmises. :)

 

Aga ei, mitte sellega ma tänast päeva lõpetada ei taha. Lisan veel, Maaja saatis oma abikaasa Oleviga meile täna ära koti pestud riietega. Tänud neile mõlemale ja õhtused tervitused Kaiu rabade vahelt minu poolt. Veel. Enne kui Liisi ja Nansy meilt ära läksid, olid nad maeiteakuidas suutnud teha korda ruumid, pesta põrandad, kassa ära teha, prügi välja viia jne, jne, jne Vist ka nõud pesta. Mõlemad olid päris väsinud tänasest tööpäevast, aga küllap nautisid nad kõike SVFis toimuvat nagu minagi, kes ma vahepeal uduse ja hajali pilguga kõike ümberringi asetleidvat jälgisin, kuna peas nii mitu asja korraga järge ajasid. :) Homme on aga SVFis Nansy, plaanin sinna ise jõuda lõunaks. Kohtume, kellega kohtume, näeme, kellega näeme! Ilusat õhtut.

 

24.09 Olime täna Nansyga kahekesi. Liisi puhkab, kuna järgmisel nädalal on tal koolinädal.

 

Aga täna toodi meile mitmeid annetusi, saime ka abivajaja abiandjaga kokku viia – ühe lapse magamisase on taas paremaks muutumas. Lõunapaiku tuli meile kohale ka teine abivajaja, noor naine, kellel on kolm last. Tema sai kätte laste riided, mis me olime mitme päeva jooksul kokku pakkinud. Mina sain aga nii kaugele tänaseks, et osa huviharidusest nüüd tõesti juba meil lehel üleval on: VT “SVF HUVIHARIDUS”!  Kahjuks olin eile sünnipäevaliste jutu saatel vist unustanud mingi käsu kodulehe loomisel andmata, nõnda, et eilne tekst kahjuks õiges kohal üleval veel ei rippunud. TÄNA aga küll. Midagi enamat ma ei hakkagi lisama, loodan vaid, et õiged inimesed, kes meilt abi saada võiksid, ka meie lehte loevad ja seega teabe kätte saavad, mis ja millal meil toimumas on. Registreerige ennast ja võtke osa, lapsed just eriti!

 

Ilusat nädalavahetust kõigile. Siiri

 

26.09 Hommikul kl 11, kui SVFi saabusin, oli Nansy juba seal, tema väike poja ka kaasas. Maandusin otsekohe arvutiga laua taha, kuhu pooleks päevaks jäingi, oli palju kirjutada ja asju ajada. Nansy aga tegi tööd laos, pakkides taas ühele suurele perele riideabi.

 

Käisid annetajad, käisid ostjad. Abivajajaid täna ei käinud, küll aga sai suheldud nii meilitsi kui telefonitsi. Mitu uut pere on meie poole pöördunud abi saamiseks. Õnneks on meil palju varu, saame aidata ka juhul, kui annetajaid paar nädalat ei tuleks. Küll aga on puudus poiste riietest. Teine asi, mida me kõik imestusega märganud oleme, on see, et eesti tütarlastel on väga suured jalanumbrid! Raske on lastele jalatseid leida –  suured numbrid, mis meile tulevad, on mõeldud pigem naistele.

 

Täna sai SVF ka kaks koostööpakkumist, mis mõlemad tõsist huvi pakuvad. Enne aga ei hakka lähemalt kirjutama, kui kõik kokku lepitud ja läbi räägitud. Astus meilt aga läbi ka Raplamaa Punase Risti tegevjuht Sirli Arro, samuti mitu head mõtet kaasas ja nii me ka kohe täna koostöö võimalikke variante arutasime ja plaane pidasime.

 

Mihkel helistas, et oli meile õmblusmasina muretsenud, lapsed ei saa elektrimasinaga õmmelda, liiga ohtlik. Lubas Mihkel ka ise masina ära õlitada ja üle vaadata, kas see ikka ka töökorras on.

 

Kahro käis, tõi Vahtra tugikeskuse “Tantsud tähtedega” plakati. Nende tantsukonkurss toimub 28.10, aga annan täpsemalt teada veel. Nad nii ootavad publikut ja loodavad, et ikka vaatama tuldaks. Lähme siis, eksole.

27.09 Täna oli hull päev! Nansy oli hommikul SVFis, mina saabusin lõunaks. Ausalt öeldes, ilmselt oli Nansylgi hommikul jooksmist, aga kui mina SVFi jõudsin, siis oli tööpäev küll tõesti täistambiga käimas. Tuli Maaja, panime paika, millised laupäevad tema saaks käia huviharidust õpetamas, igatahes tahtis ta teha palju rohkem, kui võimalusi meil selleks on! Loodan, et saame Maajale äkki mõnes teises vallas klassid tekitada, see aga tähendaks transpordi küsimuse lahendamist. No, muidugi me püüame asju loomulikku radapidi edendada ja täiendada, seega – osaliselt jääme ootama, et sünniks “SVFi tüüpi ime”, teisalt kuulame maad, kas kuskil see ime ise meil endal leida oleks!

Käisid kaks naist, ema ja tütar, mõlemad annetajad. Emaga rääkisin esimest korda laupäval, kui ta meil SVFis käis. Selgus, et nende perel on ära anda voodid, mis võimalik ka narideks kokku liita. Ent juba tükimat aega ootab üks suurpere, kellel üks poegadest liikumispuudega, narivoodit, nad on seda ikka jälle meilt küsinud. Nüüd saimegi mõlemad osapooled kokku viia ning hea oli täna kuulda, et pere ka juba vooditel järgi oli käinud. See asi on nüüd lahendatud. Ütlen veel siin igaks juhuks – kui on kellelgi ära anda duššikabiin, oleks sellele perele hädasti tarvis, kuna liikumispuudega poissi on keeruline vannitada. KUID – suured tänud annetajatele, ühel perel nüüd jälle vähem muret ja lapsed on omale normaalsed magamisasemed saanud. Ei ole mõtet veeretada küsimust, miks siis nii või miks siis naa pere ise hakkama pole saanud, siin on vastuseid enam kui üks. Selge on see, et paljud on jäänud hätta, kuna maal tööd üha vähem on.

Ilus üllatus täna! Helistas naine Tartust, Viktoria Madi, kellega olen suhelnud meilitsi. Nimelt on naisel ära anda laste madrats, toolid ja laud. Kuna Tartu liiga kaugeks jääb, et transporti organiseerida, otsustas naine kullerteenusega meile annetuse ära saata. Mis ma ütlen selle peale… Naine aga ise sõnas, et tahab omalt poolt samuti kedagi väga aidata ja sellepärast ei ole probleem ka kulleriga saatmine. Mnjah… Samas – oleks meil auto, oleks ikkagi liiga kaugele järgi sõita. Parim variant oleks, kui keegi Tartus samalaadse organisatsiooni looks ja seda kaudu Tartumaa või Lõuna-Eesti inimesi aitaks. Saaksime koostööd teha ja vastastikku teavet jagada. Et seda ära teha, on tarvis eelkõige tahet.

Peale lõunat tuli Mihkel, kaasas õmblusmasin. Masin on täpselt see, mida vajame! Just nii lihtne ja just nii ohutu, et lapsed sellega hakkama saavad. Ja masin on ka täiesti korras, piste väljanägemine on laitmatu! Esimese SVFi õmblustööna õmbles Mihkel omale paar uut taskurätikut. Ja peab ütlema, et need nägid tal kenad välja, nagu oleks ennegi seda tööd teinud. Küllap ongi.

Lisan nüüd ka ühe kirja, mis meile täna meilile saabus:

Tere, Siiri!

Tahan edastada perekond XXX siira tänu matka korraldamise eest.
Mul oli hea meel neid näha õnnelike ja ühtse perekonnana.
Palju päikest ning kaunis sügist

Riina Hunt
Käru Vallavalitsuse
sotsiaalnõunik

Kuna astus meilt täna läbi ka Vigala sotsiaalnõunik Ilme Roosi, siis ka temalt saime head tänusõnad, pered olid väga kiitnud meie reisi ja ega ma ausalt öeldes ka ei imesta, sest too reis meil kõik kokku ühes suures pundis tõesti hästi õnnestus. Kõigil oli ju tore ning vahva päev!

Ka Anne Helme tuli täna ja valis omale huviharidustööks materjale. Saime anda nii vanu tapeedirulle ( kinkekottide tegemiseks), pappi, kangamaterjali, kartongi, lõngu, paelu, raamatuid jne.

Aga tänasest veel. Lapsi oli meil täna palju, igaüks küsis tööd ja kõik meil täna lausa lendas kätes. Laiendasime peagi algavaks huvihariduse tööks ruumi ja tõstsime veidi elamist ümber. Lapsed tegid kõike ülima hea meelega ja meie päev oli vägagi lõbus, pesime siis põrandaid või kloppisime (ropsisime) :) vaipu. Ka Eha tuli päeva lõpupoole appi, nii me siis koos “tuulutasime” ja uue korra majja lõime. Lõpptulemus jäi kena ning lapsed tahtsid, et oleks juba homme, et saaksime jälle koos tööd teha. Lubasin ainult siis neil meie juures tööd teha, kui nad koolis viitele õpivad! :) Aga palgaks said lapsed täna fosfortähti, mida saab seintele kleepida. Kes need meile tõi, olgu tänatud!

Ja teate mis veel. Lastele meeldivad meie nõukaaegsed tugitoolid, kaltsutekid, ajast ja arust diivanipadjad ja pappkastid, mida saab vajadusel ka istmetena kasutada. Pole probleem ka vana päevatekk või kootud vaip. Kodudes neid enam naljalt ei näe, aga samas näen hoopis, kuidas lapsed naudivad pingevaba olemist ja see on tore. Lapsed on meil väga asjalikud, kes on käima meie juurde jäänud. Mul on hea meel, et meil niisugune meeskond on, nagu meil on! Kevadel tahaksime tagahoovis üritusi korraldada, miks mitte lapsed ise midagi ei korraldaks! Meie lapsed saaksid hakkama küll.

28.09 Ei hakka väga pikalt kirjutama, on juba öö. Täna oli tihe päev, annetusi toodi ja ostjaid käis samuti. Ka abivajajad astusid läbi. Raplamaa Punane Rist annetas nii riideid kui toidunõusid – need kõik olid uhiuued, osa panime müüki, osa läks jagamisse.

Lapsed tõid täna kingitusi meile – Nansyle käeketi ja minule kaelakee, millel ripatsina sädelev valgest klaasist süda. Selle pani suure hoolega mulle kaela Janeliis. Kuidas ma nüüd selle kaelast võtan… Ilmselt igavene ehe mul nüüd – ikkagi laste kingitus ju. :) …Õnneks ka emad olid kaasas – et ikka lubati niisuguseid kingitusi teha.

Tore oli, et üks abivajaja tõi täna korras ja parandatud televiisori, et saaksime edasi annetada. Tänutäheks abi eest, mida nende pere saanud on. Just, just – nii olemegi õigel teel.

Oma 10 last oli meil täna + Mihkel käis + Eha aitas terve päeva jooskvaid töid teha. Täpselt kl 18.00 sulgesin ukse, kuna pidin õhtul veel mõnede asjaajamiste pärast Tallinnasse sõitma.

Homme olen terve päeva SVFis. Mida päev toob, ei tea ennustada. Meil on iga päev erinev ja üllatusterohke.

29.09, kolmapäev. SVFis oli küllaltki rahulik päev, nö rutiinne tegevus poepoolel, aga ka laos. Abisaajaid kohal täna ei käinud, kirja aga sain, kus palutakse taaskord narivoodit. Kui on kellelgi, palun vaadake üle, äkki mõnes aidas seisab kasutult.. Siin on nüüd see olukord, kus seda tõesti väga tarvis oleks. Ja ka duššikabiini, juhul, kui keegi kodus omal välja vahetab vms, palun ärge ära visake, andke meile meiliteel teada, abivajaja saaks ka ise järgi tulla.

Ka annetusi toodi täna. Küsin nüüd veel – kellel on poiste riideid kasutult seismas, suuruses 110 – 170 cm, palun tooge meile. Praegu ei olegi meil poistele enam midagi anda, aga vajadus on.

Nii, täna käisid meil lapsed – ma ei tea kui palju lapsi! Aga kõik tahtsid meil olla ja tööd teha. :) Mis nii saab, ah?  No vaatame neile tööd, seda jätkub, varsti hakkab ka huviharidus, eks ole siis näha, paljud neist meil seda päristööd teha tahavad e. õppida. :)

Täna olid meil ka + kes mida tegi: Inge, Mihkel, RebaseAndres, Leili, Nansy korraks oma pojaga, siis Eha, ja lapsed ja ostjad ja annetajad. Kaidi Mikkusega arutasime uut huvitavat plaani, teeme ikka midagi erilist ja parasjagu omamoodi ettevõtmisi. Üldiselt oleme juba Raplamaa Ettevõtlike Naistega arutanud lumememmede linna + jõulukontserti SVFi tagahoovis, kuna meil on ju seal trepiastmed, siis saame memmed justnagu vitriinidele seisma panna, ja õue keskele oleks isegi võimalik ka liuväli tekitada. Peab vaatama, kust seda vett saaks… Kole palju läheb vist… Kui keegi teab, kust Raplas tasuta vett saab ja kes selle kohale tuua võiks, andke palun teada. :) Lootma peab, eksole.

Mis veel. Ei midagi suurt rohkemat. Aga õhtu lõppes täna mul hoopis Märjamaal, oli seal ilus üritus, kus tänati selle aasta laulupeol osalenud Raplamaa koorijuhte ning asjaga seotud inimesi. Thea Paluoja oli kohal ja paljud teised armsad inimesed. Ka mina pidasin väikse sõnavõtu ja ütlesin, et kallid inimesed, kui näete laululapsi läbi vihma ja lörtsi kooriproovi poole rühkimas või koorijuhtegi tee ääres hääletamas, võtke nad alati auto peale, sest need inimesed peavad olema õigel ajal õiges kohas, muidu on meil kardetavasti väga keeruline oma keelt ja kultuuri säilitada.

30.09 reede. Täna oli Nansy SVFis emandaks. Nüüd, kui ise Torist koju tagasi saabusin,  sain temalt ka päeva sündmuste kohta meili. Oli olnud vaikne päev, aga samas tuli pakkumisi oluliste annetuste kohta, nt üks inimene pakub kušetti, on tarvis ise ära tuua. Seda me ka kindlasti teeme. Teiseks oli palju lapsi meil täna käinud – nagu alati. Kolmandaks oli üks inimene meilt küsinud SVFi juriidilise nõustamise kohta. Selleks tuleb võtta minu meilile ühendust palun: siiri@saaguvalgus.ee. Ja palun ärge ka unustage, kui tarvis sotsnõustamist, et meiega teeb koostööd Tõnis Vaik, kes oma tööd tõesti hästi teeb ja kelle poole murega alati pöörduda võib.

Homme on SVFis oma koolinädala taaskord lõpetanud Liisi2 ja Nansy samuti. Kes homme meile satub, seda ootab ees hea tuju ja tore seltskond – Liisi/Nansy kooslus on alati omamoodi lõbus ja vaimukas. :)

Tori kirikusse, kus täna väikse kontserdi andsin, soovitan aga kõigil minna. See on nö sõjaväelaste kirik. Euroopas on taolise suunitlusega kirikuid vaid 2 – üks Toris, teine Pariisis. Ent Tori kirik on alles äsja renoveeritud, õieti lagunenud müüridest uuesti üles ehitatud alles umbes 10 aastat tagasi. Ja kui kena see kirik seest välja näeb, lihtne ja viisakas, just selline nagu kodumaa kaitsjatele kohane. Ühesõnaga – tasub külastamist. Ps. Kui kummaline, otse kiriku vastas üle tee näitab teeviit Põrgu peale. Sinna suunda jääb ka kalmistu, aga mõeldud on siiski looduslikke koopaid, millele rahvas sellise nime on andnud. Ja veel: Tori meeste rahvariide vöö oli vanasti pärlitega tikitud ja sini-must-valge! Nõndaks. :)

Kuna september on minu arvates ülikiirelt ümber saanud, siis on jälle jõudnud kätte aeg, mil tuleb anda väike traditsiooniline kiirülevaade töödest ja tegemistest, mis selle kuu sisse mahtusid:

Esemelist abi said septembris 14 perekonda ning 3 puudega vanemat inimest. Ekskursioon Matsallu läks ka väga kenasti ning lapsed käivad endiselt iga päev meil abiks, kuigi suvi on möödas ja kooliaeg käes. Nii et, loodame ikka vastu pidada, edeneda ning huvihariduse asja tõhusalt ajada. Kui on endiseid õpetajaid/pensionäre, kes tahaksid ja saaksid tasuta aidata lapsi järeleaitamise tundidega, palun võtke meiega ühendust.

Ilusat algavat oktoobrikuud!

Tervitades,

Siiri

 

 

 

 

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.