SVF, Siiri päevik – September 2012

1.09 Laupäev. Meie töökas meeskond on ka täna toimetamas, ehkki on laupäev. Eline ja Piia, mõlemad koos oma perega, sõitsivad Peipsi äärde, sealsetele inimestele abikraami viima. Kohe kuhjaga pakkisime kaasa, on päris kindel, et küllap saadetise üle head meelt tunda võib, on seal väga korralikke rõivaid, jalatseid jms, kuni tuttuute asjadeni välja! :) Ja kaasa oli võetud ka üks SVFis regulaarselt käiv poiss, see meie kõige tublim – Rait! No kindlasti sai temalgi Peipsi ääres huvitav päev veetud ja kõike sealset oma silmaga kaetud. Tore.

Nüüd aga Eline kiri, kes reisist ka veel kokkuvõtte jaksas teha, ehkki pikk sõit seljataga! Omalt poolt aga kaunist nädalavahetust ja head kooliaasta algust kõigile!

Tere,

eile alles peale südaööd langesin väsinult voodisse. Hommikul oli äratus 5.30, et juua tassike teed ja ampsata tükk kooki ning startida Kallastele. Teel möödusime Tootsi koolist Palamusel ning kella 9 paiku olime Kallastel, kus laadisime imekiirelt maha kaks ülisuurt koormat kaupa ning saime tänutäheks palju magusat. Samal ajal mängis raadiost taustaks Siiri lugu :)

Käisime Kallaste liivakivi paljandeid vaatamas ning jalutasime kohalikus vanausuliste surnuaias. Edasi viis meid tee Kolkjasse, kus asub vanausuliste muuseum. Seal rääkis muuseumihoidja huvitavalt vanausuliste kommetest ja tavadest. Edasi pidasime jahti kuulsatele Peipsi sibulatele, kauplesime kõvasti hindadega, kuid saime oma ostud sooritatud.

Kuna kõhud andsid häälekalt märku, et käes on lõunaaeg, seadsime sammud kuulsasse Kolkja kala ja sibula restorani. Toit oli hea, maitsta sai 5 erinevat praadi ning juua samovariteed keedetud suhkruga. Peale pisikest hingetõmbepausi sättisime tagasiteele. Vihma hakkas sadama ja tee ääres valvas mitu politseipatrulli, aga meid nad täna peatada ei soovinud. Säreverest oli vaja veel kaasa osta pontšikuid :), kuigi tegelikult magasin ma terve tagasitee ega tea sellest midagi :)

Kiire kohv ja kook Eline juures ja kojusõit! Rait ja tema meeskond:)

Terv,

Piia ja Eline

03.09 Esmaspäev. Kahjuks olin täna oma kalli koera Roosiga arstitädi juures süste saamas, seega Raplast ja SVFist sõitsin läbi vaid korraks. Kuid arvestades paprimajandust, mida ma tõepoolest vägagi ei naudi, :), on arvuti taha tööd lausa kuhjaga tekkinud! Tarvis ikka nood toetuste taotlused lõpuks valmis saada ju. :) No pole lugu, kirrrrrjutame! Enam nii hirmsat stressi ei ole nagu varem, et 100 või  koguni 200 tööd korraga tarvis teha, nüüd on meil kolm inimest SVFis regulaarselt töötamas, jõuame kõik heas korras hoida ning järg on igaühel normaalses tempos käes. Ent… nagu me kõik teame, just rasked ajad jäävad kuidagi eriliselt kalliks – nii on, nii on.

Nüüd Eline kokkuvõte tänasest päevast SVFis, minu poolt aga kohtumiseni homme!:

Tere.

Täna hommikul oli eriti varakult kohal Kahro, kes kohe tegutsema asus ja vabatahtlikult meil põranda ära pesi. Väga armas temast. Laupäevasest sõidust olete juba kindlasti saanud lugeda “Raidi kokkuvõttest”, aga sõit oli tore ja asjad laabusid. Siinkohal tahan veel tänada Priitu ja Kasparit, kes meile autodele suured järelkärud laenasid.

Täna toodi meile üks televiisor, pakutud on veel mõnda ning pakuti ka köögimööblit. Annetajad Nadja Riisenberg, Ly Vaikmets-Vain. Tänud!!! Postiga tuli meile täna pakk Inglismaalt, sees jälle vahvad eksponaadid meie muuseumiriiulitesse. Postkastist tuli aga meie igakuine perioodika-lastele ajakiri Muumi ja naiskollektiivile Kodu ja aed. Muu hulgas ka kiri Ivolt.

Lapsed olid täna varakult kohal, rääkisid oma esimese koolipäeva muljeid. Ja tänasest on meil tööl Anneli, kes oma sõnade järgi on nö universaal-nahaal, ehk et aitab seal, kus vaja ja asendab neid, keda parasjagu kohal pole :) Eli tõi meile täna maitsta vahvaid marju-pampleid. Kes pole neist kuulnud, siis ülesanne koduseks tööks guugeldada, mis imelised marjad need on.

Kaunist õhtut,

Eline

 04.09 Kes meie lugejaist ei mäletaks Mariani kirju? Mariani, kes elab Inglismaal ja kes meile nii ammu kirjutanud ei ole, et juba mures olime, kas temaga kõik korras on. Kahjuks olen oma postkastis koos vanade kirjadega kustutanud ka Mariani meiliaadressi, nii et ainus viis teda tervitada on meie kodulehe kaudu ja samas loota, et tal kõik hästi oleks!

Marianilt saabus eile SVFi pakk, taas saadeti meie muuseumile kauneid kujukesi ja iluasjakesi Inglismaalt. Kuna mitte kuidagi ei õnnestunud meil näha, kas pakk ikka oli Marianilt, siis ehk ikka oli. Kes teine ikka nii teeks. No, suurim-suurim tänu igatahes ja ütlen veelkord, et igatseme endiselt Mariani sisukaid kirju, eksole – meie lugeja igatseb vast samuti.

Täna SVFis oligi minu tööks muuseumi korraldamine ja asjade paigutamine. Mõne väljavõtte Mariani kirjadest panime ka seinale lugemiseks. Iluvalusad mõtted… Kes soovib, võib võtta vana nt 14.03 päeviku lahti ja lugeda uuesti, kui juba ununema on kippunud.

Täna lastega valmistasime ette ka meie laupäevast kirbuturgu, plakatid joonistati ise ning viidi pärast ka Rapla peale laiali. Loodame ikka rahvast laupäevaks. Ja muidugi ilma samuti. Kuid nagu juba öeldud, vihma korral saavad kõik kaubitsejad katuse alla.

Ajasime täna ka mitmeid tööjutte, oktoobrist hakkavad meie ruumides taas huviharidustunnid. Kui lastele täna poole sõnaga mainisin, mis tulekul, olid nad väga rõõmsad! Kuid enne meie lugeja selles osas kahjuks valgustatud ei saa, kui kokkulepped alla kirjutatud ja toimetamised täpsemini määratud on.

Täna oli meid SVFis õige palju: Eline, Eli, Anneli, Ly, Triin ja mina. Annetusi toodi meile päeva peale kokku palju. Täname kõiki lahkeid inimesi. Saime ka jälle pakkida ning lastele otsisime joonelt, mida tarvis oli – kellele jope, kellele kott jne. Tänan ka inimesi, kes laste toidu jaoks raha annetanud on, ja kutsume veelkord kõiki selleks puhuks ka edaspidi annetama. Üks osa meie huviharidusest hakkab olema sel õppeaastal kokandus. Tänapäeval ei pöörata kodudes toidule ja toidu valmistamisele erilist tähelepanu, aga meie plaanime selle tühimiku SVFis täita ning meie lastele selles osas tõhusaid teadmisi anda. Mis kodu see ilma toidulõhnata!

Nüüd aga Eline kokkuvõte, minu poolt aga head õhtut!

Hei,

täna jälle hoos – panime aga sügisjopesid välja. Toodi kastitäis Loomingu Raamatukogu raamatuid, aitäh Roland Laanemets. Saime ära anda materjali kaltsuvaipade kudumiseks, ehk üks käsitööline sai väga õnnelikuks:) Aitäh Elile ja Tiinale, kes aitasid poe poolel toimetada.

Eline

05.08 Tänane päev möödus mul osaliselt SVFi pabereid täites, raamatupidamine + muu dokumentatsioon. Paberite kuhja järgi võib küll otsustada, et me enam väga väiksed tegijad ei olegi. :) No tore küll, aga jah… paberid, paberid.

Tänasega on ka selge, et Kurgjale tulevad kaasa umbes 100 last, 25 Tallinnast, ülejäänud Raplamaa lapsed. Seega läheme seekord kahe bussiga. Tallinna Looduskaitse Selts kannab suurema bussi kulud + Kurgja piletid, meie katame väikse bussi + toitlustamiskulud. Ja hea vastuse saime taas oma vastutulelikult toetajalt, et saame sellele reisile kaasa ka Mamma pannkooke. On hädavajalik, et saaksime lastele kohe hommikul bussis süüa anda, kuna osad lapsed kindlasti tulevad kaasa söömata, nagu elu näidanud on ja nagu juba eelnevatest reisidest õppinud oleme. Nii et – väga,väga meeldiv, et leiti võimalus meid selgi korral aidata. Margot Adrat Saarioinen Eesti OÜst täname aga südamest ja siiralt abi eest – SUUR AITÄH!

Tänasega selgus ka, et Märjamaa ruumiprobleemid ei lahendu Eesti Posti kaudu. St, ruum, mida üürida soovisime osutus siiski meile ülejõukäivaks. Nüüd mõtleme, mida tehagi… Selge see, et ruumita me Märjamaal tegutseda ei saa, seega tuleb meil sealne huvitegevus lastele kas lõpetada või leida mingi ruum. Palusin õpetaja Tiinal taaskord homme minna Märjamaa vallamajja abi küsima. Loodame, ehk õnnestub. Kahju oleks lõpetada… Ehkki lapsed saaksid kõikidest meie üritustest Raplas osa võtta, samuti väljasõitudest. Arvan siiski, et need tunnid õpetaja Tiinaga ja kogu õpitu on lastele olulised kogemused olnud.

Õpetaja Anne Helme Kehtnast saatis ka uue ajakava, millal hakkavad toimuma SVF tunnid Kehtnas ja Eidaperes. Seal alustame samuti oktoobrist. Kehtnast tulevad Kurgjale kaasa 2o last, nii et näeme neid juba nüüd, septembris. Väga vahvad lapsed on, mul kevadisest kokkusaamisest on üksnes soojad ja ilusad mälestused. Lapsed olid ikka oma töid ja tegemisi väga tõsiselt võtnud, näitus oli kena ja asjalik. No, oli näha, et tulemuste nimel oli vaeva nähtud ning pingutatud. Tore. Ehk meie lugeja mäletab kalu taevas, nagu üks laps joonistanud oli. :) Mhm… Aga Kehtna valla poolt on meil ka kõva õlg all – ruumid olemas, toit lastele olemas, ja seda nii Kehtnas kui Eidaperes. Samuti on Kehtna vald meie MTÜ tegutsemist ka rahaliselt toetanud. Tänud meie poolt ja loodame sel aastal veelgi paremini jätkata.

Raplas on kindel, et õpetaja Gerly Karu SVFis käsitöötundidega ka sel aastal jätkab. Samuti alates oktoobrist. Praeguse plaani kohaselt neljal päeval nädalas hakkab SVFis toimuma süstemaatiline töö ja huviharidustunnid. Ühe päeva jätame lastele niisama lustimiseks. Ehk siis – see päev jääb mulle näidendi, laulude ja luuletuste õpetamiseks. :)

Nüüd aga Eline ja Tiina kokkuvõtted. Kaunist õhtut minu poolt ning kohtume laupäevasel Kirbuturul! Ka ise plaanin mõne hoidise võistlustulle panna, ega vist ära arvata, millest keedetud! :) Ise jäin maitstes ellu, jäävad teised ka. :)

Hei,

Täna on selline toomise päev olnud – Punasest Ristist toodi riideid ja toidukaupa, Santa Mariast tulid kohale tortillad, Mammast jõudsid meile salatid, käis ka annetajaid: Laine Piikmann, Hiie (nii lubati end kirja panna). Täname kõiki!!! Ühe annetaja kaudu jõudsid meile veel Riga pesumasin ja vana õmblusmasin, veidi nõusid. Panime välja veel sügisriideid ja tegime ustele laupäevase kirbuka jaoks sildid. Lapsi käis täna vähe, hetkel on siin vaid Anu, kes aitab huvikeskuse poolel koristada, kuulen tolmuimeja häält:) Täna toimetasime ka mitmekesi – Ly ja Anneli huvikeskuse poolel, mind aitas sõbranna Tiina.

Eline

Ja nüüd Tiina:

Tere!

Meie tänane päev möödus joonistades. Lapsed joonistasid šabloonide abil seeni (puravikke ja kärbseseeni) ja värvilisi vahtralehti. Lehtede joonistamisel kasutasime teaduslikke mõisteid: lehelaba, roots ja rood.  Kordasime üle ka maismaataimede osad.

Üks tüdruk läks vahepeal keraamikaringi, kui see läbi sai, tuli  jälle meie huviringi tagasi. Tüdrukud kurtsid väsimust. Eks ole ju suvel saanud vabamalt liikuda ja kauem magada. Sügisel tuleb jälle koolirütm sisse saada.

Mängisime veel koos lauamängu Alias ning kella poole nelja ajal läksime laiali, et taas homme kohtuda.

Tervitades,

Tiina

06.09 Täna teeme teisiti, alustame päeva sissekannet Eline kokkuvõttega, lõpupoole aga ka minu poolt üks tore meenutus tänasest päevast!

Tere,

täna justkui millestki erilisest kirjutada pole, küll aga on tehtud palju tööd. Ly ja Anneli üritavad jätkuvalt laos korda luua, samal ajal lapsi ohjata, abivajajatele pakke komplekteerida, samal ajal telefonile vastata, kliente poodi suunata. Jah, sest ikka käiakse vana rada pidi poodi, aga pood asub nüüd ju teises ruumis :) Tänased annetajad on meie nimekirjas juba kõik olemas ja tänatud, kuid täname neid siinkohal korra veel! Lapsi on täna kohal vaid 4, tüdrukud mängivad kaarte ja juuksurit.

Täna kuulsin ühelt kliendilt, justkui oleksime sel korral erilist reklaami teinud oma Kirbuturule, no loodame, et rahvast tuleb palju ja tuleb üks tore päev! Kirbuturu kuulutused läksid täna veel üles Lelle ja Kehtnasse. Ja tänases Raplamaa Sõnumites pidavat olema artikkel sellest, et laupäeval tulevad Nurmijärvi noored SVF-i lastega tegelema, nii et sel korral oleme suures plaanis :)

Punasest Ristist toodi tänagi meile veidi asju, mina olen eriti rõõmus riidepuude üle, sest sain laualt stangele välja panna kõik kaunid seelikud. Veel ju väljas soe ja seelikuaeg. Väljas soe, aga ruumid meil juba jahedavõitu, selle vastu aitavad soe tee ja soojad riided, eelkõige aga soe süda ja toredad kliendid, kes toovad endiga kaasa hea tuju.

Kohtumisteni!

Eline

Jah, Raplamaa Sõnumid (endine Nädaline) on tõesti palju meid aidanud ja toetanud. Täname, ja õnnitleme veelkord ka eilset sünnipäevalast Tõnis Tõnissoni, kes selle ajalehe peatoimetaja on ja kes viimastel aegadel ühtlasi oma raamatu väljaandmise ettevalmistustega tegelenud on. Soovime talle head tervist ja edu!

Täna viisid minu teed Tallinnasse – raamatupidajale arved, tšekid, lepingud jne on selleks korraks nüüd taas ära viidud. Ja tegelikult, tänaseni on raamatupidamisfirma “Teie Raamatupidamisteenus OÜ” http://www.trp.ee/ meile tasuta nö heategevuskorras teenust osutanud. Lõpmatuseni see nii jääda ei saa, kuna kuhjake igakuised pabereid on juba õige kõrgeks kasvanud! :) Aga ilma nende vastutulekuta oleks asi meil alguses vist küll kibe välja näinud, alustasime ju nullist, ressursse oleme kogunud senthaaval. “Kes kopkat ei korja, rublat täis ei saa!” – ehk mäletatakse seda ütelust veel vanast ajast ja kehtib see ka tänapäeval. Või ükskõik mis ajal.

Aga nüüd tore päev! Täna külastasin sellist paljudele tuntud firmat nagu Flora. Ilmselt nõukaaegsed mäletavad toda suurt ja uhket ettevõttet oma 1000 töötajaga. Nüüd on asjalood teisiti, firma on paljuski teisenenud, tehakse koostööd välismaiste firmadega jne. Toodang, mida täna oma silmaga näha sain, on kaunikesti põnev! Liialdamata. Esiteks, kaubanduses nii väga Flora toodang silma ei torka, aga heaks üllatuseks leidsin, et osadele toodetele on peale kirjutatud – “looduslik”. Nt plekieemaldusseep, pidavat väga tõhus olema, et kui see seep plekki ei eemalda, siis aitavat veel vaid käärid! :) Nojaa… Igatahes on seebi pakendile kirjutatud niisiis – looduslik!, ei sisalda kloori, lahusteid ega värvaineid. Ma tõesti tahaks näha, kuidas toimib. Pealegi toodavad nad ka vedelat plekieemaldusvahendit, pesupulbrit BIOEST – kes ei mäletaks!, ja palju-palju muud kodukeemiat. Täna sealset kaubavalikut nähes tekkis minus tõeline hasart järele proovida, kas ja kuidas selle asjaga ikkagi on. Et mis tuu paremb siis um? :) :)

Flora hubases kontoris kohtusin Enn Kautsiga, kes koos oma perega SVFile ka varem annetusi teinud on, ning lisaks kahe tema toreda töökaaslase, Maarika ja Lainega. Maarika paistis olema ka keemikuharidusega, kuna saime põgusalt vestelda leeliseliste ja happeliste vahendite toimest. Väga huvitav, vähemalt minu jaoks, kes ma uudishimulik olen. :) No selle seebi kohta veel nii palju, et proovin siis järele ja annan teada, kas tegi oma töö ära. Ja kuidas. :)

Aga! Enn ja tema meeldiv seltskond kinkisid SVFile täna päris palju tooteid, neist osa paneme laupäevase Kirbuturu perenaiste hoidiste võistluse auhindadeks! Ma ei hakka ju ometi auhindu/üllatusi ette ära nimetama, lisan vaid, et Flora tegeleb ka ülikaunite küünalde tootmisega, mida arvatavasti pimeda sügisaja saabudes keegi oma kodus süütamata ei jätaks… Jaaa, jaaa.

Flora kohta leiab aga enamat: http://www.flo.ee/ Meie omalt poolt täname südamest nii Ennu, Maarikat kui Lainet! Loodame, et saame ka täna arutatud plaanid tulevikus hästi toimima ja kõik sujuvalt jooksma. Kuidagi, kuskil tagakuklas särab mul üks väike mõtteterake – küll meie lastel oleks jõululaadal tegevust! Me ju korraldame jõululaada ka, või mis? :)  Ikka, ikka.

Head õhtut nüüd ja homseni. Olen ka ise homme SVFis kohal, kiire päev ja palju teha, ülehomseks 100 asja tarvis korda ajada ning valmis panna. Ja… loodame, et Märjamaal õpetaja Tiina ja teised ikka ruumid leiavad… Vot see on meil nüüd mure.

Ja, ja veel. Mina oma hääle andsin, kutsun meie lugejaid enda jaoks kõigepealt seda teemat läbi mõtlema ja siis kas toetama või mitte: http://www.tallinn.ee/mustpeademaja/

07.09 Reede. Homme on meil SVFis Suur Sügishooaja Kirbuturg! Uksed on avatud kl 8.30, vihma korral toimub kauplemine katuse all, nii maja ees oleval terrassil kui siseruumides, fuajees. Okta Centrumi e. rahvakeeli KEKImaja e. vahel ka naljakalt Pentagoniks kutsutav, :), on kogu oma ehituselt selleks nagu loodudki, et turgu, laata või heategevust korraldada. Miks? Kuna maja asub küllaltki omaette, samas siiski elamurajoonis, Mahlamäel. Homme soovitan küll kõigil kohale tulla. Tooge müügiks kaasa õunu, pirne, porgandeid… Tooge mulda väikelinnarahvale sügiseseks toalillede ümberistutamiseks, tooge vanu asju, tooge omakootud sokke ja kampsuneid, tooge vanu raamatuid, tooge märke ja marke, tooge aga tooge. Ja eriti tooge hoidiseid meie võistlusele. Täna pakkisime Raplamaa Perenaiste Seltsi eestvedaja, Anne Ummalasega auhindu! Kõik, kes meid sel ajal külastasid, tahtsid ka juba võistlusest osa võtta, sest niivõrd ülikaunid on meie auhinnad! Uskuge seda. Pluss! Auhinna saab iga osavõtja!

Ütlen ausalt ja tunnistan avalikult – kuna mulle endale ka üks vanamoeline kohviserviis, mis auhinnaks välja pandud on, väga-väga meeldib, siis otsustasin kohe kaks hoidist võistlusse anda, ühe, millest juba rääkinud olen ja mida keetes ning pärast maitstes ellu jäin, :), ja teine on minu poolt üks moos, omaarust on seegi küllalt hõrk! :) No, aga ei tea ju, mida teised vilunumad lauale panevad… Loodame ikka kõva võistlust. Ja kes ei taha ise võistlusest osa võtta, see tulgu maitsma ikkagi, ning andku oma hea panus hindamisel. Ja – ehkki… nojah. Palume siis hindamisel ausad ja karmid olla, sest parim peab ikka parim olema!

Täna aitasime taas mitut pere, Ly oskab selle kohta juba paremini rääkida ja selgitusi anda. Anneli oli samuti täna tööl ja nõnda koos ladu lapati. Nagu on selgunud, pannakse kõik riided meil suuruste järgi nüüd eraldi kastidesse, on lihtsam orienteeruda. Jah, see on aeganõudev töö ja me kõik SVFis teame, mida see tähendab, ka lapsed, kes on sorteerimisel abiks olnud.

Täna oli lapsi SVFis päris palju, kõik nad on nagu säravad tähed tõesti, nagu Kahro hiljuti oma kirjas kirjutas. Armsad lapsed. Tehti seal oma koolitöid, koristati ja kasti lilli, söödi Mamma salatit ja mida kõike veel. Seda on tegelikult hea kõrvalt vaadata, aga ka teada, et lapsed omavahel meil nii hästi läbi saavad. Kõik hoiavad kõiki. Meeldiv.

Tänasega on nüüd ka selgunud, et meil hakkavad olema kaks korda nädalas kokanduse tunnid, kusjuures täna üks teismeline poiss Kehtnast küsis, kas temagi võib õppima tulla. Loomulikult võib, tunnid on ju tasuta ja kõik SVFi lapsed on teretulnud, kes saavad meil käia. Transpordi mõttes. Maal ju bussid käivad harva jne. Aga veidikese arupidamise järel selgus, et temale ajad sobivad. Ka ema oli kaasas, ka tema oli rõõmus selle üle, et poeg kokandust õppida tahab. Nojaa… Mehed pidavat ju paremad kokad olema, ent küllap see ikka pigem inimesest sõltub, mitte niivõrd soost – naiste kaitseks. :)

Ahaa. Ega midagi enamat. Sai täna ostetud kogu vajalik kraam ja ka kohale toimetatud, et homme kl 8.00 hommikul meie lõunane toit Jane juurest ära võtta. Homseks valmistab ta meile oma kuulsat kartuliputru nimelt, suitsulihatükkidega. Mmmmmm… Tõesti maitsev. Laitses, kui juunis laagris olime, söödi kaks suurt katelt tühjaks nii et silm ka ei pilkunud. Aga homme on meid kohal ikka palju, kutsusime kõik lapsed, kes SVFis kirjas on, arvan, et ehk neist veerand ka tulla saab. Siis umbes 75 kuni 100 last. Pealegi on kõik kirbuka lapsed meile oodatud, kel nälg, see ka süüa saab.

Ja “kirbulistele” veel nii palju, :), et taas on meil avatud kohvi ja teelaud, saab sealt kosutust igaüks – suure degusteerimise kõrvale. Nii et kohtumiseni homme! Varahommikul saabuvad ka meie 24 Soome sõpra, kes terve päeva lapsi kantseldama hakkavad. :)

Nüüd aga Eline kokkuvõte ja Tiina oma samuti. Märjamaal on lahendus olemas, kas see nüüd parim on, aga vähemalt töö seisma ei jää.

Hei,

tänase päeva kohta on mul märkmikus totaalne vaikus, ei ühtki rida. Järelikult – tegime kõik agaralt tööd, valmistume homseks kirbuturuks. Käis agar pakkimine, koristamine, sekka käis ka kliente. Mõni proovis juba täna riided ära ja pani stangedele tagasi, et hommikul kohe rabada ja siis ei pea järjekorras pikalt seisma, et proovida või maksta. Aitäh Elile ja Tiinale, kes taas poe poolel abiks olid. Ly ja Anneli toimetasid laos, no mõneks hetkeks said sealt ikka välja ka :)

Kohtumiseni homme Kirbuturul!

Eline

Ja Tiina:

Tere!

Ruumiprobleemid on saanud meil järgmise lahenduse. Käisin eile sotsiaalabikeskuses Tiina juures ja arutasime võimalusi sealseks tegevuseks. Saame igal neljapäeval nende ruumides olla (see päev jääb guaššitööks ja mängude mängimise päevaks. Sinna saame ka kenasti tööd jätta. Teisipäeval hakkame käima raamatukogus ning see päev jääb ainult v.pliiatsitega joonistamise päevaks ning voltimise päevaks. Üle kolmapäeva oleme taas sotsiaalabikeskuses kokkamas ja 2 kolmapäeva oleme kooliruumis. Lapsed teavad siis täpselt kus päev toimub ning millised on reeglid õpperuumides. Kes raamatukogus vaikselt ja viisakalt laua taga tööd teha ei oska, ei saa sellel päeval ringitööst lihtsalt osa võtta. Inimene peab ikka teistega ka arvestama. Meil ju pole see päev jooksmiseks ja mängimiseks planeeritud. Seda saab teha neljapäeviti. Vot selline lugu nüüd meiega.

Tervitades,

Tiina

08.09 Laupäev. Vaevalt et lugeja ootaks lühikest kokkuvõtet tänasest päevast. See pole tõesti lihtsalt võimalik ka juba üksnes selle põhjal, mida lugejal tänase päeva kohta eelreklaamidest teada on. Niisiis, nagu teada, oli meil täna suur paralleelüritus – sõbrad Soomest külas + kirbuturg kogu sinna juurde kuuluva kavaga.

Aga nagu tavaks saanud, alustan hommikust ja kõigest järgemööda. Täpselt kl 8.00, nagu oli kokku lepitud, olin Kose-Uuemõisas. Jane oli koos oma hea tuttavaga, kes samuti kokakunsti armastab, juba kõik valmis seadnud, nii ei jäänud mul muud üle, kui paari minutiga aurav ja ülimaitsev toidukraam oma autosse laadida. Mul oligi kaunis kiire, soomlased pidid jõudma SVFi kl 8.30 paiku, niikuinii ei olnud mul võimalik SVFi jõuda selleks kellaks, aga siis – mida varem seda parem, nii kurss kohe Rapla peale võetud sai. Jane töötab Kaitseväes, väga hästi saab ta aru, kui kiire taga ja töö teha! Nii et, lühikesed tänud ja teele!

Kl 8.40 paiku olin Raplas. Kõik sujus hästi, juba kohal olevad poisid SVFist tulid appi kohvi-, tee- ja söögikanistreid tassima, neid oli ikka päris mitu meil sel korral. Ka Ljuda, vabatahtlik, kes meid ikka vahel abistamas on käinud, oli kohal, tema võttiski kogu kohvi ja tee majandamise täna enda õlgadele. Ka ta ise oli koogi valmistanud, mis kõigile väga maitses. Ljuda siis toimetaski terve päeva meil kirbuturuliste soovidega ja paistis, et kõik selleski vallas meil hästi sujus. Tänud Ljudale tänase töö eest ja tänud kõigile, kellele meie poolt pakutu maitses.

Soome sõbrad ootasid juba spordisaalis, mis meil täna spetsiaalselt laste jaoks üüritud oli. Merja Winha-Jarvinen, kes nendega kaasas oli, oli väga asjalik. Haarasime kohe härjal sarvist ning hakkasime majandama, kes ja mis kuskil toimuma hakkab. Spordisaal jäi poistele, mängiti… nii…. mida mängiti…. mmmmm… nojah. Midagi hoki sarnast, aga ilma uiskudeta. :) Ja mängiti nii, et nahk auras. Ja mängisid ka need, kes muidu tavaliselt nagu ei viitsi eriti kaasa lüüa. :) Nii et meie saime, mis meie tahtsime – lapsed trenni tegema!

Fuajees seadsid end sisse tüdrukud, kes näomaalingutega terve päeva jooksul tegelesid. Ei näinud küll ühtki last vist, kellel midagi põsele maalitud polnud. :) Küll oli liblikaid ja südameid ja.. osad lasid ennast kiisudeks, osad kutsudeks maalida. Osadel oli põsele SVF kirjutatud – väike kompliment meile. Väga armas, täname. :)

Fuajees toimus ka maskide illustreerimine. Olid maha laotatud kiled, seal värvid pintslitega, kuhi igasuguseid valgeid nö toorikmaske, mida igaüks oma äranägemise järgi kaunistas. Ka see tegevus paistis lastele meeldivat. Ehkki, nagu ikka – alguses ei saa vedama, pärast pidama.

Meie huviruumis toimus aga igas nurgas midagi! Näiteks laste töölaua taga toimus märkide stantsimine. St igaüks võis omale oma nimega märgi lasta teha. Selle laua ja asjatoimetamise taga ootas terve päeva jooksul katkematu järjekord, seega kahele soome sõbrale seal armu ei antud, ei saanud nad vist korraks istudagi. :) Paljud lapsed no lasid omale kohe palju märke teha, küll sõpradele, küll SVFile, küll endale, küll emale ja vanaemale jne. :) No, ilmselt täna vast umbes 400 märki ära stantsiti kui mitte rohkem. :) Nii et ka see tegevus läks täkkesse! :)

Edasi. Maas vaibal, kus tavaliselt meil väike kohvilaud on ja kus vanasti meie kitsas huvinurgake asus, seal meisterdati täna kaelakeesid ja käevõrusid. Kolm soome toredat tüdrukut vedasid asja eest ning samuti – terve päev seal maas istuti ning üha uued ja uued lapsed seal omale tegevust ka leidsid. Väga tore, ja küll kiideti mulle oma ehteid pärast. Silme eest võttis kirjuks! Kuid hea on see, et ka häbelikumad lapsed tegevusse sai haaratud, ei jäänud neil lihtsalt muud üle, vool viis kaasa. :)

Ning meie söögilaua taga, mis meil nüüd on, kuna ruume laiendasime, seal peeti karaoket. Minul paluti laulda esimene laul. Ega väga põgenemisruumi mulle jäetud, ehkki 1000 tööd ootas! Laulsin “Police” Every breath you take”. Üldiselt olid laulud mulle võõrad, seetõttu ei saanud soome repertuaari kaasa laulda, ei olnud ju “Elsat” ega “Kultainen nuoruust”. :) Neid laule mäletan hallist ajast, kui kunagi laeval laulmisega leiba teenisin. Karaoket aga väga siiski ei juletud täna proovida, on meie lapsed ikka veidi introvertsed, ei lähe kohe esimesse ritta lõõritama. Ikka kooris pigem kooris lauldakse meil. Aga mõni laps ikka vähemalt proovis ära ja näis, et põnevust jagus selleski tegevuses.

Ühes ruumis, kus me aga oma laokaupa hoiame, täitis üks sõbralik soome noormees gaasiga õhupalle. 80nda palli juures oli gaas otsas, kusagilt Raplas juurde võtta ei õnnestunud meil. Aga lapsed oleksid neid palle vist jäänudki tahtma, pärast juba puhus noormees ise oma hingeõhuga neid täis. :) Ja nalja pallidega oli, eks need hõljusid lae all ja lae peal ja aeti neid taga ja püüti kätte saada.

Nurmijärvi on Rapla valla sõpruslinn, minu arvates väga kena, et saime midagi nüüd koos tehtud. Loodame ka oma lastega ise neile külla sõita, järgmisel suvel. Ja lubati järgmisel sügisel jälle meile külla tulla. Ning Merja ka ütles, et noored Nurmijärvil on korrastanud jalgrattaid meie laste jaoks, on tulossa niitä SVFille yli 20! :) Jah, see teeb rõõmu, sest lastel on maal liikumisega probleeme ja kui ratast ka ei ole, siis kipub mõni teekond väga pikaks venima… Mäletatavasti käis üks laps meile eelmisel aastal mituteist kilomeetrit iga päeva jala koolist koju, kuna bussisõiduks raha ei olnud, pealegi polnud sel lapsel ka jopet… Need asjad said aga tänu koolile ja vallale korda aetud, ja meie andsime ka jope, ehk siis tegelikult – meie annetajad andsid, meie ainult edastasime. Nii käibki, ja siinkohal on siiras tahe kõiki annetajaid veelkord tänada, sest üksi ei suudaks me suurt kedagi aidata.

Täname nüüd meie tänaseid külalisi Soomest, tänud Merjale!!! Loodame aga varsti uuesti kohtuda ja kõike, kõike paremat teile kõigile! Juhul, kui meid loete. :) PS! Merja eesti keel oli üllatavalt sorav, ja õppisid meie lapsed ka tänase päeva jooksul mõne soomekeelse sõna, soome noored aga eestkeelse. Vaimuvahetus. :) Jah, veelkord tänud!

Kirbuturule oli aga palju rahvast saabunud. Vihmasabinate, õieti – valangute tõttu kolisid kõik siseruumidesse ja sinna me täna pidama jäime. Kauplemine oli kõva ja vist küll pool Raplat meilt läbi astus, nii vähemalt tundus.

Kalju Visnu oli taas meile Rapla Kultuurikeskuse poolt võimenduse üles sättinud, ilma selleta ei oleks vist meie kirbukad enam mõeldavadki. Ollakse harjutud, et tasane taustamuusika mängib, et juttu aetakse, või lauldakse jne. Kl 11 saabusidki Raikküla vahvad mammid, lauljad ja tantsijad sealsest Kultuurikeskusest. Ehkki – rahvamaja oleks nagu armsam nimetus, aga ei – ikka kultuurikeskus. :) No, jälle pani isetegevuslaste juht Ene Kangur oma pilli üles ja nii kontsert käima läks. Esimene laul rääkis Raikkülast ja sellest kuidas see kant laulu sisse on pandud ja et see niipidi ka just hästi õitseb! :) Siis tantsiti, ikka rahvatantse, ja oli vist ülejäänud rahvalgi tahtmine kaasa tantsida, aga… noh, nagu kas ikka tohib… Meil tohib küll, aga ega keegi siiski kaasa tantsinud, peale minu ja ühe SVFi tüdruku. :) Pikaks meil seda pidu ei jätkunud kahjuks, sest juba ootasid teises ruumis 1000 tulist tööd!

Raplamaa Perenaiste Selts oli kohal oma kole esindajaga ning hoidiseid oli laual küll hõredalt, aga siiski esimese korra kohta palju. Ja jumaliste – olid maitsvad sisud neis purkides! Ma enda omast ei räägi… Minu “Ellu jäin” moos küll pani mõtlema, mis seal sees olla võiks, ent siiski kohta mulle ei toonud. :) Nüüd ütlen, oli seal riivitud õun ja porgand, oli mett, oli pähkli-seemne segu, oli natuke suhkrut. Aga puudu oli apelsinikoor, kahjuks ei olnud mul seda kodus, aga kangesti oleks see sinna sobinud, arvatavasti. No ja siis kaneel muidugi oli ka sees. Selline huvitav, aga mahe maitse.  Aga ära märgiti hoopis minu maasikamoos, tavaline – klassikaline. No käsi südamele – see on mul ka hästi välja tulnud seekord. :)

Nii. Edasi. Edasi sai nii, et muudkui käidi maitsmas, hääle andsid paljud, ka mina. Mulle väga meeldis sidruni-suvikõrvitsa moos. Vot see oli alles kõva pauk! Ja ausalt öeldes, sobiks hommikuseks virgutuseks igale röstisaiale igasse ilmanurka. :) Jaa-jaa, aga seda oskab nõnda hästi valmistada praegu vaid meie ELINE, ja tema oma sellesinase moosiga esimese koha ka ära võitis! Palju õnne talle, ja teen ettepaneku Elinele siinse lehe kaudu, esimese koha võidu puhul võiks kõigi huviliste jaoks ka retsepti avaldada. Usun, et küllap oleks proovijaid ja nautijaid! Tõesti hea moos. MEIE ELINE!!! (Me nüüd kõik kipume Sulle külla tulema – mis Sul seal veel huvitavat maitsmist leidub? :) )

Hakkan nüüd järjest lähemale lõpusirgele jõudma, vaid veel tassike teed lugeja jaoks ja siis saab laupäeva pidama. :)

JANE KARTULIPUDER oli nii maitsev kui olla sai (nagu Eline mooski)! Sõime lõunat ja kiitsime, kiitsid ka sõbrad Soomest. Tõepoolest oli hea – kartul, sibul, suitsulihatükid, piim ja päris või. No ja maitsestamine, mis ongi kõige olulisem ju toidu valmistamisel + tervislikkus kah veel. Suur, suur tänu Janele. Me tuleme veel…. Juba reedel toon uued kartulid, ootab meid ju järgmisel laupäeval reis Kurgjale, 100 last sooviksid väga midagi head hamba alla saada. :) Ja Jane, hea inimene, on juba lubanudki meid aidata. See teeb rõõmu, sest meil SVFis ei ole südant lastele muud kui vaid head toitu pakkuda.

Putru oli palju ja saime anda ka peredele kaasa. Ning ka kaks kringlit olid meile täna spetsiaalselt valmistatud tädi Anne poolt Inglistelt, samuti tõi üks tore SVFi alaline külastaja täna kaks omatehtud õunakooki – suured tänud mõlemale naisele. Ja ütlen – kõik söödi ära. Esmaspäevaks ei jäänud jälgegi. :)

Mis veel… Vist olen olulisema osa päeva tegemistest ära rääkinud. Tahan nüüd veel lõpetuseks tänada kõiki, kes nende oluliste tegevuste taga olnud on: Eline, Ljuda, Piia, Merja + sõbrad Nurmijärvilt, Gerli+Eda+Tiina +Anne – Raplamaa Perenaiste Seltsist, Kalju Visnu ja Rapla Kultuurikeskus, Ene Kangur + Raikküla Kultuurikeskuse tantsijad ja lauljad, Raplamaa Sõnumid ja Tõnis Tõnisson, MTÜ Piloot – annetati  meie lastele suur kastitäis trikkide ja mustkunsti mänge, kõiki perenaisi, kes hoidiste võistlusest osa võtsid, kõiki annetajaid, kes meile täna annetusi tõid! Täname ka Okta Centrumit ja Ard Ernitsat, et lubati meil fuajees turgu pidada ja spordisaali terveks päevaks oma kasutusse saada! Täname ka SVFi lapsi, kes taas abiks olid ja kõike kaasa teha aitasid, mis parasjagu tegemisel oli. Täname õpetajaid Annet ja Tiinat, kes nii kenasti täna oma tööst SVFi lastega rääkisid! Täna Raplas asuvaTaig kaupluse omanikku meile tänaseks laenatud puldi eest! Täname Jane Aljasmäge toidu eest ja Rapla Talupoodi, kes odavamalt meile liha müüs.  AITÄH KÕIGILE tänase toreda päeva eest.

 

09.09 Eline saatis retseptid! Kaunist pühapäeva ning head keetmist ja küpsetamist! :)

Moositegu
1,2 kg suvikõrvitsatükke
1 dl vett
500 g moosisuhkrut (või suhkur +moosipaksendaja)
4 sidruni mahl ja riivitud koorSuvikõrvitsatükid keeta väheses vees pehmeks ja püreestada. Lisada sidrunimahl ja -koor ning moosisuhkur( või suhkur ja moosipaksendaja) ning keeta 10-15 min. Purki!

Ja kui juba suvikõrvitsa lainel, siis lisan siia ka eelmise aasta Eesti toidublogijate ja muidu küpsetajate hittkoogi, mida ka tema autori järgi Evelin Ilvese koogiks kutsutakse. Sellest kogusest tuleb suur ahjuplaaditäis. 

Suvikõrvitsa-šokolaadikook

  • 5dl nisujahu
  • 1dl jämedaid kaerahelbeid
  • 4dl valget suhkrut
  • 1,5-2dl magustamata naturaalset kakaopulbrit
  • 2 tl soodat + natuke sidrunimahla
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • 1/2 tl soola
  • 1 tl jahvatatud kaneeli
  • 4 muna
  • 3,5dl taimeõli
  • 7,5dl riivitud kabatšokki
  • 1,5dl purustatud pähkleid(või kookoshelbeid)
  • soovi korral värskeid või kuivatatud marju

Sega kausis omavahel jahu, kaerahelbed, sooda, küpsetuspulber, sool, kakao ja kaneel. Teises kausis vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks, nõrista sinna segades õli, seejärel jahusegu. Lõpuks sega tainasse riivitud kabatšokk, pähklid ja soovi korral marjad. Kalla ahjuplaadile ja küpseta umbes 55-60 min 175°C-juures. Kui kook on jahtunud, võid glasuurida ja kaunistada. Aga see maitseb hea ka lihtsalt niisama ning säilib maitsvana vähemalt nädala (kui enne otsa ei saa:)

Tervitustega,

Eline
10.09  Tänane päev viis mind Tartusse, seega SVFi tegemisi kajastavaks kokkuvõtteks avaldan vaid Eline kirja, mille nimi on “Nohused naised”.

Tere,

Peale laupäevast kirbuturgu ootas meid täna laadung kaupa, mis tuli sorteerida. Ly ja Anneli sukeldusid hunnikutesse huvikeskuse poolel ja mina siis poes. Pakkisin ära ka suvised riided stangedelt, et teha ruumi uuele kaubale. Nii mina kui Ly oleme mõlemad päris tõsiselt nohused, seega hoidsime täna kõik rohkem omaette ja süvenesime töösse :) Korra käis läbi ka Ly H., kes ka mõneks minutiks kohe appi tõttas, minul paistis asjade alt teeninduslett alles veidi enne kojuminekut.

Kikul täna sünnipäev, aga pidutseme siis homme, kui rohkem rahvast kohal. Tänane annetaja Siiri Nõmm. Tänud!

Eline

11.09 Täna pidasime SVFis ühe tüdruku, kes 10 aastaseks sai, sünnipäeva. Oli meil laual tort ning salat ja nagu alati – küünladki põlesid. Kõik koos muidugi ka laulsime “juubilarile”. :) Tore oli ning lapsed olid rõõmsad. Kahjuks sain mina vaid mõne tunni SVFis täna viibida, taas viisid teised toimetused mind eemale. Nimelt seoses vana filmi “Naerata ometi” restaureerimisega on nüüd üle Eesti mitu esilinastust toimunud, neist üritustest on ka osalejad olnud kutsutud osa võtma. Täna oli esitlus Tallinnas. Väga kena oli vanu tuttavaid näha ja taas nendega kohtuda… Aga nii palju head SVFi laste jaoks, et Arvo Iho lubas kindlasti meid külastama tulla, ja lastele ka veidi õpetusi jagada. Mis saaks veel parem olla?! Sest! Meil on mõni poiss, keda praegu veel vist küll viimasel hetkel sabast kinni saanud oleme, loodetavasti võiks fotograafia+filmindus neile huvi pakkuda. Küllap.

Aga täna SVFi naistega arutasime eesti keele veidruste üle, mis ilmselgelt ka ju meie käitumist mõjutab. Nalja tegi meile muuhulgas ka see, et kõiki toredaid asju eestlane omale muretsema peab: Muretsesin omale auto, muretsesin omale moosipurgikaanetaja, muretsesime omale lapsed… Jne. Või siis teine näide: Kohutavalt ilus, hirmus armas, jube tore jne. Või siis kolmas: Tänu jääle, näe, murdis omal käeluu! Või siis neljas: Hea lugu eksole, maja põles maha! Jne, jne.  Aah, ja veel: Ega sa kohvi ei taha ja ega sa suhkrut ei sooviks? :) No, näiteid küllaga, aga tõepoolest, eks me vahel kitsid ka ole… :) Ja muretseme ikka ka üksjagu üle, mõnikord kuula ja imesta, mis pisikesed asjad suuri muresid tekitavad! Aga ma ei hakka enamat nüüd öösel arutlema nende asjade üle, avaldan hoopis Eline ja Tiina kokkuvõtted.

Eline kirja nimi: ÕUNAUSS

….ronis mööda Anneli teksapükse, et saaks õuna sisse tagasi pugeda:) Kell on 6, hakkame lõpetama. Tänan abilisi Tiinat ja Elit, kes taaskord käised üles käärisid ja poe poolele appi tulid.

Hommikul otsisime Anneliga Lyd, oli teine kadunud, ega vastanud ka telefonile. Vaatasime laua alla ja peale, kapi taha ja lattu, aga ei kuskil. Arvasime, et ta oli nii haigeks jäänud, et täna tulla ei saa. Aga kella 13 paiku astus ta rõõmsalt uksest sisse. Ta käis libedasõidu koolitusel- muidugi oli meile jäänud kahe silma vahele fakt, et see oli ilusti me töises kalendris kirjas, aga ununes sealt kontrollida.

Tööd on ikka palju, kui eile sai müügilt osa suviseid asju ära korjatud, siis täna panime palju asemele. Tulge ikka uudistama! Siiri oli Raplamaa Sõnumitesse kirjutanud vahva loo meie laupäevasest suurüritusest, siinkohal ütlen meie lugejatele ausalt, et võidumoosi retsept pole minu omalooming (http://siitnurgastjasealtnurgast.blogspot.com/2010/08/sidrunine-suvikorvitsamoos.html ), kuid väärt proovimist igatahes. Meie peres on see suur hitt ja miks mitte selline eriline hoidis pista jõuludeks supsti kellelegi kingikotti. Seepärast villingi mina osa hoidiseid beebitoidupurkidesse! Ja kui mõnel hoidistajal-aiamaapidajal on ülearuseid suvikõrvitsaid, siis olen (oleme SVF-i kollektiiviga) rõõmsalt nõus aitama teil mõne ära süüa, sest minu aiamaal neid sel aastal pole ja moosi sissegi läks üks küla pealt tulnud isend:)

Ilusat suvist septembriõhtut!

Eline

Ja õpetaja Tiina kiri Märjamaalt:

Tere!

Lugesin eilsest Eline kokkuvõttest, et teid seal kimbutavad nohupisikud. Ega meilgi siinkandis midagi hõisata pole. Täna käis ringis suur nuuskamine ja aevastamine. Muudkui ikka sooviti üksteisele TERVIST! Ei tea, kas on mõni viirus liikvel  või on sügisesed ilmad salakavalad. 

Nohu ei seganud aga meie lapsi tööd tegemast. Mulle torkas laupäeval teie juures silma seinal olev erinevate suurustega ringidest kaunistatud plakat LEIUNURK. Mul tekkis mõte proovida samamoodi kujundada meie õpilaste nimedega plakat. Täna me siis alustasimegi selle tarbeks ringide joonistamist šabloonide ja sirkli abil. Sirkliga joonestamine võttis lastel hulga aega. Seejärel tuli ringid korrektselt ringjoont jälgides välja lõigata. Ka see osutus üksjagu raskeks. Nimesid me täna tegema hakata ei jõudnudki. See töö jääb järgmiseks nädalaks. Homme on kolmapäev ja  meil on  tund sotsiaalabikeskuses. Viisin täna sinna toiduained pannkookide küpsetamiseks. Õpetaja Tiina Kokemägi lubas enda poolt jahu ja õli. Kookide kõrvale pakume piparmünditeed (aitab kindlasti külmetushaiguse nohu vastu võidelda. Teele paneme nimeks  “EI NOHUPIKKUDELE”

Ilusat õhtut !

Ka neljapäevane tund toimub keskuses.

Tiina

12.09 Õhtust! Täna taas vaid Eline ja Tiina kokkuvõtted. Ka Ly, kes meil laos majandab, abi komplekteerib ning peredele kätte jagab, saatis samuti lühikese aruande päevast, kuid ma ei hakka seda avaldama, sest andmeid perede kohta me ei avalikusta. Tahan vaid tuua sealt välja ühe lõigu, kurva näite elust enesest.

/—/Õhtupoole helistas X valla sots.nõunik.  X ,(kelle asjad aitasid Sinagi ära viia) lapsed magavad hetkel koos vakladega (käis täna Xi  juures koduvisiidil ja lasti tuppa ka, mis vist igakord ei õnnestugi). Ta tuleb homme, et lastele puhas voodipesu ja madratsid saada. JUBE JU… /…/

Jube jah. Kuid puhtuse hoidmist vist ei saa õpetada ka uute linade andmisega… Tuleks hoopis perele õpetada, kuidas pesu pestakse. Kasvõi käsitsi. Kuid sellist tugiteenust meil Eestis juurutatud ei ole, et käiakse kodudes ja õpetatakse iseenesestmõistetavaid asju, a-st kuni ü-ni. Ja oleme juba õppinud selle poolteise aastase SVF-tegutsemise juures, et on tõesti peresid, kes uksel hambaid näitavad, kui püüad enamat näha/teada saada, nii et – ei pääse uksest sisse ei sotsnõunik ega ka keegi teine. No.. kodu on kodu, ja ega pea uksed olema teistele valla. Kuid kuidas sa annad abi, kui sa ei tea, mis olukord tegelikult on. Üldiselt sellistel puhkudel, nagu Ly  oma kirjas kirjeldas, võetakse Soomes näiteks lapsed niikauaks kodust ära, kuni elamine korda saab. Nii palju kui mina kuulnud olen.

Ly andis ka teada, et töötukassast käisid töötud meil, taaskord. Ly pakkis neile abi. Ning mitu pere on samuti oma abipakkidel järel käinud. Ning ka mõned uued pered on meile lisandunud.

Nüüd aga Eline:

Päev otsa on vahelduva hooga sadanud. Ühelt kliendilt tuli vahva kommentaar – oo, te olete endile uue teenindusleti saanud – mina vastu, et ei, täna lihtsalt paistab lett asjade vahelt välja, sest korraks on õnnestunud kõik riided stangedele riputada :)

Vigala hooldekodu käis täna pakkidel järel, mis naised olid laost kokku pakkinud. Anneli ja Ly üritavad jätkuvalt laos korda luua, samas tuuakse pidevalt juurde annetusi, nii et kerge neil ka pole. Poe poolel oli täna vaiksem päev, hommikul oli korra rohkem rahvast, eriti vanemaealisi inimesi, kes olid tulnud mingi reklaamlehe järgi meie aadressil toimuvale üritusele. Seda muidugi ei toimunud, sest tooteesitleja oli haigeks jäänud.

Gerly käis läbi – tõi mulle sooja söögi ja naeris, et olen koguaeg nohune ja näljane. Loodetavasti pole ma pidevalt kumbki ja oma lõuna jagasin ma ikka naistega ära -söögiks oli suvikõrvitsavorm tomati ja fetajuustuga. Nii et meie üleskutse tuua siia suvikõrvitsaid läks täkkesse :) Aitäh Gerly, väga hea oli, saime korraks sooja sisse. Ruumid on meil juba tõesti niisked ja jahedad, pole parata sügis ju! Ühele abivajajale andsin täna vaiba (X). Tänastele annetajatele ka suurimad tänud, nad meil kõik juba püsiannetajad :)

Eline

Ja Tiina:

Tere!

Nii nagu ma juba oma eilses kirjas  kirjutasin, toimus siis meie tänae päev sotsiaalabikeskuses. Kui me lastega kohale jõudsime, ootas meid suur kuhi pannkooke ja piparmünditee. Kõik need oli meie laste jaoks valmistanud õpetaja Tiina Kokemägi. Siinkohal talle suur, suur aitäh!
Mina olin kaasa võtnud purgi pohlamoosiga, mis maitsvatele pannkookidele suurepäraselt sobis. Sõime ja ajasime juttu.

Kõhud täis, laud koristatud, oli aeg hakata mängima. Alustasime mängimist telefonimänguga. Lapsed istusid reas, sosistasid endast järgmisele sõna kõrva ja see pidi kuulmise järgi sama sõna edasi sosistama, kuni rea lõpuni välja kuhu jõudes sõna võis muutuda. Oi, nalja sai!
Mängisime ka naljatelefoni. Selles mängus pidi sõna sosistama ainult ühele inimesele edasi ja eesmärk ei olnud kuulmise kontrollimine, vaid naljakate sõnade ütlemine. Üks mängija oli ukse taga, tuli sisse ja esitas igaühele ühe küsimuse, millele tuli vastata kõrva sosistatud sõnaga.

Päris lõpus mängisid lapsed koos Tiinaga tantsumänge. Muusika pandi mängima ja kõik pidid tegema rütmis tantsuliigutusi. See  mäng tekitas lastes palju elevust. 

Homne ring toimub sotsiaalabikeskuses.

Tervitades,
Tiina

13.09 Tänase päeva seisuga on meil nüüd Soome Ärimeeste Ühinguga leping alla kirjutatud ja  koostöö ametlikult seega ka alanud, http://www.missionmen.fi/. Tänuga avaldan, et eile ka selle sama organisatsiooni poolt meie pangakontole esimese korjanduse tulemused saabusid, eesmärgiga toetada Eesti laste huviharidust. Eesmärk saab täidetud. Vesa Viitaniemiga, kes Soome Ärimeeste Ühingu tööd eest veab, saime täna arutada ka lähema tuleviku plaane. Juba on meil mõttes laste jõuluüritus. Tore, tõepoolest hea meel. No, nüüd peame hakkama vaatama, kus üritust üldse läbi viia õnnestuks, arvata võib, et seekord on meil palju rohkem lapsi osa võtmas. Vaatame, elame, näeme.

Aga nüüd fookus laupäevasele. Sõidame siiski ühe bussiga, Tallinna lapsed jäävad tulemata kahjuks. Kokku on meid 75, seekord tulevad kaasa ka Kehtna ja Eidapere SVF huviharidusest osavõtvad lapsed. Ja see väga tore, sest nemad peaaegu kunagi meie ühisüritusel osaleda ei ole saanud. Proosalise “vea” tõttu – nad ei pääse sealt Raplasse millegagi tulema. Kui kunagi oma bussi saame, siis asjad vast muutuvad. Ja seekord sõidame läbi Lokuta ja Eidapere, nii et saame lapsed teelt peale võtta ning pärast ka koju tuua.

Kl 9.00 on buss Märjamaal, kl 9.30 Raplas ja 10.00 võtame lapsed siis teede äärest peale. Kaasas on meil nagu alati ka toit. Ja nagu alati valmistab selle meile Jane Aljasmäe nagu ikka – pannkoogid moosiga tulevad Saarioinen Eesti OÜlt, Mammalt. Pean ütlema, et tänan südamest Meest Metsast, kes hiljuti meile spetsiaalselt laste toidu jaoks suure summa raha annetas ja teisi annetajaid täname samuti. Saame nüüd puuvilju kaasa võtta jms. Asi on selles (infoks uutele lugejatele), et osad lapsed tavaliselt reisile söömata tulevad. Miks? Põhjuseid on palju, me ei otsi neid ega targuta, lihtsalt nii on ja meil tuleb sellega arvestada. Plaanime siis jälle suurema hulga süüa kaasa võtta.

Nüüd aga Eline, Ly ja Tiina kokkuvõtted, mina olen SVFis homme, aga ainult pisteliselt, sest homme peame söögimajandusega tegelema ja sõitmist sellepärast tuleb üksjagu.  Kuid kohtume kellega kohtume. Ilusat õhtut minu poolt. Ja veel. Ülimalt hea meel lugeda Ly kirjast, et vaklades maganud lapsed on nüüdseks parema hoole alla võetud! Jah, ega siin ikka midagi teha või rääkida pole, nii hullus olukorras peab riik lihtsalt sekkuma. Punkt. Vesa Viitaniemi täna mainis, et Soomes kantakse laste eest ikka korralikku hoolt ega lasta neil nälgida või muul moel kannatada. Jah, elementaarne ju.

Hei,

kohati on selline tunne, et täna klõbisesid vaid minu saapakontsaplekid:), aga naised on saanud agaralt laos toimetada ja mina olen poes veidi asju sättinud ja hinnasilte korrastanud ja mööbeldanud ja raamatuid sirvinud, eks ka selliseid mõttepausi ja plaanipidamise päevi on tarvis, ega koguaeg jaksa müdistada. Täna läks loosi üks diivanilaud meie neljasest komplektist, kes ei mõista, siis ühel hetkel sattus väga lühikese ajavahemiku sees meile 4 ühesugust diivanilauda :) Hipikapis tasub ikka mannekeeni riietada, sest see, mis temal seljas, on trendiloov ja läheb ruttu loosi. Nii ka punane pidukleit, millega tantsib keegi sel aastal Vahtra tantsudes :)

Raikküla ANK-le andsime täna mitu kastitäit Santa Maria tortillasid, saavad seal veidi põske pista ja kokanduse vallas eksperimenteerida, meil ju on neid küllaga. Oleme kaasa ka pakkinud abivajajatele. Tutvusin täna veidi põhjalikumalt me “kohaliku raamatukoguga”-tihti ju küsitakse poepidajalt, kas mingit teost on, kuidas ma siis ütlen, et ei tea. Ja raamatukogu pole üldse vale väljend, mõnda raamatut on meil suisa 3-4 eksemplari. Tänagi toodi täiendust me kogule.

Ühele meie SVF-i neiule otsisime täna veidi kooliriideid (Anu), tihti meil just neid viimase moe riideid pole, aga ühed eriti ägedad punased kitsa lõikega teksad võlusime küll välja ja need sobisid neiule kui valatult, sinna juurde ka mõni sobiva tooniga T-särk.Tänutäheks oli ta väga agar tööd tegema ning isegi põrandaid pesema.

Tänane annetaja Merike Pappel. Üleskutse me blogi lugejatele – kel on üle vaipu, need oleksid väga teretulnud, sest sügis on käes ja põrandad jahedad, küsitakse palju. Aitäh ka Elile, kes jälle abikäeks tuli.

Kohtumisteni!

Eline

Ja nüüd Ly:

Tere!

Kõigepealt eilsed annetajad – Merisalu, Merle ja Metsmaaker, Eha.

Xi tel. oli terve päev väljalülitatud (temale pidin edastama laup. toimuva ürituse info).
XX ning naiste turvakodust 2 poisi ema vajavad soemaid riideid lastele.
X valla lastele, kes vaklades magasid, sai hommikul sots. nõunikuga saadetud madrats, voodipesu, mähkmed. Õnneks andis kohus kiiresti loa ja peale lõunat viidi lapsed kuhugi teise valda kasuperre. Lisaks 2 kotti riideid valla abivajajatele jagamiseks.
4 karpi tortiljasid läks täna ka Raikküla ANK-i lastele kokkamise tarbeks.
Parimate soovidega,
Ly

Ja nüüd Tiina:

Tere!
 
Kahjuks ei saanud Laura täna meie lastega guaššitööd tegema tulla. Lapsed küll juba huviga ootasid maalimist. Otsustasime siis üheskoos mängida sõnamänge ja liikumismänge. Õppisime selgeks mõned tantsusammud. Õpetaja Tiina Kokemägi on väga hea diskotantsude õpetaja. 
Päris tunni alguses tegime tutvumisänge ja saime sõpradeks meie huviringi täna liitunud uue tüdrukuga. Talle meeldis meie juures väga. Lubas kindlasti käima hakata ja ka laupäevasest väljasõidust osa võtta.
Meie ring pakub lastele sellist mõnusat lõõgastust ning iseenda leidmist. Lapsed on meil vabad ja suhtlevad omavahel vahetult. Mõnda last näen koolis üksikuna ja kinnisena. Rõõmustan väga, kui märkan, et seesama laps ringis naeratab, leiab kontakti teistega ja tahab tegevustes kaasa lüüa. 

Meil tekkis täna jutuajamise käigus ka üks tore plaan jõuludeks. Ning selle tarbeks me nüüd  ka harjutama hakkame. Kõik meie huviringi lapsed saavad selles plaanis osaleda. Jätame mõtte esialgu saladusse. Kindlasti avaneb teil võimalus meie saladust meie ühisel jõulupeol kuulda ja näha.

Ilusat õhtut ja kohtumiseni juba laupäevasel väljasõidul!

Märjamaa SVF

14.09 Tänane päev kulges homse valguses, st valmistasime ette sõitu Kurgjale – kartulid, liha, piim, värsked kurgid, õunad, vesi, tee ja kohv, leib, pannkoogid Mamma tehasest, toidunõud ja muud tarvikud. SUUR TÄNU tänastele annetajatele, kes meile just õigel ajal mitu kasti banaane tõid, nii et tänuga EKNK Paide kogudusele ning Peeter Velbergile! Homme saavad lapsed niisiis ka banaane nautida.

Mõni vahel võib arvata, et oh, mis see üks toidukord ikka muuta võib, kui ülejäänud kehvaks jääma kipuvad. Aga väga väikestest asjadest võivad sõltuda suured asjad, me ei tea kunagi, mis täpselt mida tegemas või mõjutamas on. Aga mina usun, et üks korralik toidukord kasvavale organismile ikka midagi kindlasti head teeb. Eksole?

Nii et homme. Toit on juba valmistamisel, buss soojas ja sõitu ootamas, Kurgjal küpsetati leib meie laste jaoks juba täna valmis. Ja lapsed ootavadki reisi juba väga-väga. Tänagi küsiti veel üle, et mis ja kus ja kas ikka ja mis kell.

Aga minu poolt ei enamat, avaldan veel Eline kirja, millel täna nimeks “Reede”.

Tere,

pea kohal käiks justkui sõda st teise korruse saalis toimub mingi trenn. Täna on olnud tõsine toomise päev – head inimesed tõid SVF-i Violante tehasest mööblikangareste ja -ribasid, Nabo kotiõmblusest tuli meile naharibasid – nii et käsitöölised, tulge aga kaema uut kraami!

Ja hommikul saime vahva telefonikõne, kus küsiti, et kas me banaani ja saiakesi sööme – no ikka sööme – ja peagi toodi meile mitu kastitäit banaane ja muud kraami. Iga asi õigel ajal, sest homme on lastel väljasõit ja toit võetakse kaasa. Tänane nimeline annetaja Lys-Maria Vare, teised on tagasihoidlikud ja oma nime ei avalda või on juba meie annetajate nimekirjas olemas. Suurimad tänud teile kõigile!

Aitäh ka Ly H-le ja Elile, mida ma ilma teieta teeksin! Lasteosakonna korrashoid ja uue kauba väljapanek on suuresti mu abiliste peal, tänud veelkord!

Ilusat nädalavahetust! Ja seenemetsa!

Eline

15.09 Ei, ma ei arva, et meie lugeja laisk reisija oleks, aga täna küll tuleb Kurgja me lehe lugemise kaudu kõigile ise koju kätte. Ometi! Kes seal kunagi veel kohal käinud ei ole, soovitan kindlasti külastada, suvisel ajal ja lastega. Ent küllap ka talvel seal põnev on, huviline saab lähemalt uurida: http://www.kurgja.ee/?leht=index Et seal ka talvel põnev on – seltskond, kes sealset muuseumitööd eest veavad, kanged ja tegutsejad naised, annavad seda selgelt aimata. Aga kõigest nüüd järgemööda. PS! Tuleb pikem lugemine! :)

Varahommikul kl 6.30 olin Jane (Jane Aljasmäe) juures, nagu meil omavahel kokku lepitud oli. Taas pada tulel ja meie potid juba pea kõige tellituga ärasõitmiseks valmis seatud, veel viimast suurt termoskatelt parasjagu täidetigi – jajah, ikka seesama ülimalt maitsev kartulipuder, suitsuliha ja sibulatükkidega, sisse segatud ka või ning piim. Ei olnud ei Janel ega tema abilisel Aime Pekkil aega enamat lobiseda, ega ka mul, vinnasime kraami autosse ja teele. Jane linna tööle, mina kodu poole, kus sain veel natuke aega parajaks teha, hommikukohvi juua ning siis Rapla poole sõitma hakata.

Kl.8.30 võtsin tee äärest peale ühe poisi, Raidi, tema samuti tuli täna meiega kaasa. Rait oli veidi unine ja sõnaaher, mitte üldse Raidi moodi. :) No, aga… Nüüd on ju kooliaeg, lapsedki veidi tõsisemad. Jõudsime Raplasse, seal juba teised lapsed meid ootamas, ning ajapikku saabus lapsi veelgi juurde.

Tassisime SVFist kaasa võetava kauba õue, et niipea kui buss Märjamaalt saabuma peaks, kohe kõik bussi laadida ja kiiresti edasi sõita, oodati bussi ju ka Kehtna tee ääres, Lokuta ristil ja Eidaperes samuti.

Kõik laabus hästi. Peagi olime teel. Esimese asjana kirjutasime üles laste nimed, kes kaasas olid. Kokku oli meid kõiki lõpuks 64, koos bussijuhiga. Ja ikka oli ka täna lapsi, kes polnud oma mittetulekust meile teatanud, või siis ei suutnud nad meelde jätta/meeles hoida. Kahjuks jäi mõni iste seega tühjaks. Mis ikka parata. Niisiis: Tiiu Paloveer Tallinna Looduskaitse Seltsist oli mõned lapsed ka Tallinnast kaasa kutsunud, ja meie SVFi lapsed olid pärit nii Märjamaalt kui mitmelt poolt mujalt üle Rapla maakonna. Nagu ütlesin, kokku meid 64, neist lapsi 55.

Giidiks oli meil seekord Aarne Timm. Mees, kes oskas lastele terve sõidu vältel kõike aknast nähtavat väga asjalikult kommenteerida – puid, linde, loomi, putukaid, põlde, maastikke, teid ja paiku, mõisaid ja ajalugu, aastaaegu jne. Jah, selle inimese teadmistepagas on lai ja tore, et meie lapsed nüüd sellest osa said!

Esimese peatuse tegimegi Kurgjal, et kõigepealt C. R. Jakobsoni perekonna rahulat külastada. Kõndisime mööda vaikset ja värskelt lõhnavat metsarada hauaplatsi poole, Aarne seletamas teeäärseid taimi, alates sõnajalgadest kuni samblikeni välja, mis puude okstelt justkui mõnulevalt end rippuda ja tuulest kiigutada lasid. Sellised samblikud pidavat kasvama vaid kohtades, kus õhk väga puhas on. Hingasime siis kohe täiel rinnal. :)

Jakobsonide perekonna kalmistu oli väga korralikult hooldatud. Ja tõesti – rahulikumast rahulikum rahula see paik on, vaid kõrged männid ümberringi kõikumas, ning meie tänane hommikune kerge uduvihm oli selle metsa veelgi muinasjutulisemaks maalinud. C. R. Jakobson ise oma kõrges kivikujus mõjus kuidagi… imelikult, aga suursuguselt. Vihma tõttu oleks tema palitu kui plekknahast olnud… Aga jah, kaunis paik ja kaunis rahu. Muu pole oluline. Või siiski on? Oleneb.

Haualt läksime edasi Kurgja muuseumisse. Väga armas perenaine, Neidi, oli meid vastu võtma tulnud ning näha oli, et me lapsed kui võlutult end tema kätte usaldasid. Nii me kõik kenasti talle hanereas järgnesime ning lõpuks ühel platsil ka meie seltskonna kaheks jagasime, teine emand võttis teise grupi ja nii me hargnesime omasoodu, ühed aita vaatama, teised veskit jne. Kui seltskond oleks suurem olnud, oleks olnud raske sealset elu ja museaale selgitada, või lähemalt näidata. Lastele ikka anti tõesti kõike proovida, alates viljaterade degusteerimisest lõpetades leiva küpsetamisega. Ka käsikiviga jahvatati ning isegi – jahu maitsti, kas ikka sobib ja on ikka piisavalt hea. :) Õppisime uusi vanaaegseid sõnu ning saime teada kõiksugu huvitavaid asju, ka mina ja teised täiskasvanud. Oot-oot – mida õige tähendab TÄISKASVANU? Kas on  peetud silmas füüsiliselt või vaimselt… Jäägu lugejale ostustada. :)

Hea küll, olgu sellega. Liikusime siis edasi lauta. Lapsed olid nii armsad, panid muudkui heina loomadele ette, nagu oleks laudatöölised kohe, sedavõrd hoogsalt võeti aga uusi sületäisi ja viidi aga sõime! :) Püüdsin siis omal moel tegevust vaigistada, ehkki ei tahtnud ka laste hoogu maha tõmmata või alla suruda, nemad ju HOOLITSESID! Kuid heinakuhi kippus kahanema… Saime lapsed laudast välja, enne aga panime ühele ilusale punakat tooni eesti tõugu vasikale ka nime: Palli. Loodame, et nimi ikka sobib, lubati uurida. :) Palli on tõesti ilus nimi, sest üks lehm võib ju veidi palli olla, eriti kui palli veel riimub väga sobivasti kalliga. :) Ja küllap Palli ka palju piima kord andma hakkab. :) Väga tore ja südamlik vasikas oli, lakkus meil käsi. :)

Ja hobused olid samuti toredad. Üks varsake võitis seal laste südameid, küll paitati teda ja nunnutati. Ja teised hobused ka. Ainult et – püüdsime mitte väga loomi häirida. Üks tubli küülik enesekaitseks üht meie tüdrukut juba näpu otsast hammustas, kui sõrm puuri torgati, nii ju ikka ei sobi teha! :) Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja küüliku hammustus oli vaid üks näksatus, nö. hoiatuseks. Lapsed on kiired õppima, kohe saadi aru ja tehti omad järeldused.

Siis tegime ka ise võid. Selleks oli kõik tarvilik juba meie jaoks valmis seatud, lapsed aga muudkui väntasid ja väntasid ja vurrasid ja vurrasid. Paarikümne minutiga oli või valmis! Saime seda oma hõrgu kartulipudru juurde maitsta, kes soovis.

Edasi. Läksime aita. Seal vokid, vanad riidekirstud, pesu sirgendamise atribuutika (ei mäleta kahjuks nime sellele, sest tegelesin laste keskendumisprobleemidega, mis käis nii, et kes teisi segas, selle korraks enda juurde võtsin ja natuke aega enda juures ka hoidsin, kas siis lihtsalt kaenlas ja pai tehes või käest kinni. Selline “karistus” paistab, et lastele meeldib, sest pärast muudkui otsiti jälle võimalust pai saada, või käest kinni hoida. :)

Aga aida seinal rippusid C. R. Jakobsoni matuste kuivatatud pärjad. 130 aastat vanad, tänapäevasele silmale üsna imelikud, kõhnad ja palmilehtedega ehitud…  Isegi loorberipärg oli, suur pärg olnud mõõtmetelt. Lapsed vaatasid neid ja keegi lausus korraga: ” Aga need pärjad elavad ju ikka veel!” Jah. Eks nad ikka ela tõesti.

Aidast suundusime SÖÖMA! Aga noh, olime juba bussis jaganud pannkooke, banaane ja õunu. Nüüd olid taas kõhud tühja peale sujunud (nagu mu poeg väiksena tavatses “mainida”, kui kõht tühi oli). Seal saime taas teise grupiga kokku ning kogu kaasasolev puder meil käiku läks, ka juustuviinerid, mis Jane meile ära keetnud oli. Ja igaüks sai ühe värske kurgi kõrvale, ning maapiima joodi, või teed või vett, kes kuidas. Ja leib oli laual, ja või oli laual. Ja Kurgja oma aia õunad olid laual samuti.

Mõni laps jättis toidu järele, mõni küsis lisa – isegi mitu korda küsiti juurde. Ja bussijuht, onu Allan (Allan Sturm) , kiitis putru taevani! Et sellele naisele, kes nii vahva pudru valmis tegi, annaks tema kohe kolm musu põsele! Vähemalt! :) Tõepoolest – putru kiitsid ka teised, Kurgja naised ja meie õpetajad ja Tiiu ja Arvo Soosalu (keda me lugeja nähtavasti juba eelnevatest sissekannetest mäletab) samuti, ning ka Anu Sillaots, kes meiega ka seekord kaasa oli tulnud ja lastele samblike lugu bussis edasi seletas. Nüüd ei jää muud lisada, kui armas lugeja peaks küll ise proovima selle pudru kord valmistada, ega seda tegu küll kahetseta ega vist pääse ka teinekordki enam selle vaaritamisest! No, eriti kui pere NÕUAB! :)

Peale sööki sisenesime Jakobsonide majamuuseumisse. Oli seal fotomaterjali, olid C. R. Jakobsoni tütarde joonistused (väga kenad ja ülima hoolega joonistatud), esemeid oli ning artikleid. Teisel korrusel oli töötuba ja elutuba, kauni mööbli ja laste jaoks põnevate vanaaegsete nipsasjadega. Minule meeldis kõige rohkem vaip seinal, mis on C. R. Jakobsonile rahva poolt ja armastusega – vöödest valmistatud. Seda vaipa õnnestus mul täna teist korda imetella, kuna minul on olnud õnn ka varem Kurgjat väisata. :)

Nii. Mis veel. Lastel oli tõesti kaunis päev. Ka ilm oli ilus ja Päike paistis, hommikusest vihmanirest polnud enam jälgegi. Lapsed lihtsalt jooksid murul ja ajasid üksteist taga ja tundsid ennast lahedalt. Hakkasime siis lõpuks kodu poole sättima. Saime küpsetatud leivad kätte, osad lapsed olid omale põrsakujulised leivad küpsetanud, oldi rõõmsad ja õnnelikud. Laulsime Neidile  tänutäheks ka laulu, mida ikka vahel koos SVFi Rapla tüdrukutega laulame, ikka seesama “Teel koju” – ma olen teel, ma olen teel oma koju, kodu ootab, kodu ootab koju jne.

Bussis tagasi, teatati juba, et natuke nagu nälg on või nii… Õunu olime Kurgja rahva käest kaasa palunud, neid jagasimegi nüüd, ja kommi ja teed ja vett. Ja mõni banaan oli ka veel alles, isegi mõni pannkook. Igatahes, kui Raplasse jõudsime, oli kõik enamvähem otsas. Ainult teed veel oli ja kohvi. Ja vett mõni pudel. Ja õunu, mida jagus ka veel natuke ning banaane, need panime kaasa linnalastele, Tallinnasse – neile õunad väga maitsesid.

Kuid enne kui Raplasse jõudsime, sõitsime läbi ka Lydia Koidula sünnikohast, Vana-Vändrast. Vaid vundament on alles sellest hoonest, kus ta sündis ja oma esimesed 7 eluaastat elas. Nüüd on loomulikult seal ka mälestuskivi, millel esimene salm “Meil aiaäärne tänavast”. Must kivi, osalt poleeritud, osalt tahumata. Ja maja on vist suur küll olnud, vundamendi järgi otsustades võib nii arvata. Aga Koidula kohta vaadaku igaüks ise, kel nüüd huvi tärkas, et mälu värskendada: http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula

Siis sõitsime Lelle poole, teel läksid nii mõnedki lapsed juba oma koduteede otstes maha, meie aga edasi. Ei veel Raplasse. Kui juba siis juba! Panime hoopis Paluküla Hiiemäe peale! Väga kena koht taaskord, peab mainima. Lapsed vuhisesid hooga mäest üles, lõpuks keeled vestil ja hingeldades ülal jalgu puhates oldi niisama ja kaeti ümbrust. Ikkagi kõrge mägi, mis ta oligi… 106 m üle merepinna vist. Mäel kujutasime vaimusilmas ette vanu eestlasi, kes hiiel käisid ning rituaale seal pidasid, või jaanilõkkeid tegid või kiikesid kord kääksutasid. Niisama olime seal veidi, igaüks oma mõtetega, oldi ju ka päevast juba veidi väsinud. Sadasime siis kõik koos mäest alla, tõesti – just sadasime. Sest lapsed rullusid ja hullasid ja jooksid ja kukerpallitasid  – mööda mäekülge, nii kaua kuni lõpuks bussist end leiti, pead ringi käimas. :) Meie, täiskasvanud, :), jalutasime niisama ja nautisime looduse sügist ilu. Hakkavad võpsikud juba värvi võtma, lehti langeb nagu kulda – ütleks mõni Vesipruul.

(Hariduselt oli Vesipruul haritum, kui Tatikas. Kindlat ametit mees aga kartis, sest arvas, et see ta luulelisuse võtta võib. Seega oli Salomon kogunud elutarkust paljudel erinevatel ametitel. Kui mees oli kolmkümmend aastat vanaks saanud, üüris ta suvekorteri Tallinnasse. Välimuselt oli Vesipruul moekas ja väljapeetud. Ühel õhtul Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Vesipruul leidis purjus Tatika oma koduväravast…) 

Lõpuks Raplasse saabudes, ei jäänud muud üle, kui kõik veelkord üle vaadata ja korda seada – lapsed kodudesse, mõnele ühtteist veel kaasa anda jne. Buss aga sõitis Märjamaa lastega edasi Märjamaale, linna lapsed linna.

Keda täname? Oi, paljusid toredaid inimesi:

Tiiu Paloveer ja Tallinna Looduskaitse Selts, Arvo Soosalu, Allan Sturm, Aarne Timm, Anu Sillaots, Anne Helme, Tiina Tanseri, Asta Tetlok, Merle Maasoo, Kurgja perenaised, Jane Aljasmäe, Aime Pekki, Rapla Talupood, ja kõik lapsed, kes meil kaasas olid – aitäh, et nii kenasti meil kõik täna läks!

Aga ei lõpeta veel! Nüüd mõned read lastelt, mida nad meie päevikusse tänase kohta kirjutasid:

Lahe, nägin vanu sõpru ja värki! Britsu

Meile meeldis kõik!! Melany, Mirjam, Anett, Marili

Kõik oli supper tore ja loomad olid ülinunnud. Karina

Mulle meeldis Lydia Koidula mälestusmärk! By Liis and Miki

Ilus reis, ilusad tüdrukud.  ?

Lahe muuseum, lahedad tüdrukud. Raidi poolt!!! 

Jummala äge oli. Mulle meeldis kõige rohkem mõisamajas olla. Lisette 

Lahe reis oli. Aitäh! Nipitiri

Ja kirjutasid ka “täiskasvanud”:

Toredad lapsed ja mõnus päev. Järgmine aasta jälle. Anu ja Tiiu

Kaunis suvelõpupäev meeldiva seltskonnaga. Kohtumiseni järgmistel üritustel! Kõigile kalli-kalli! Arvo

Ilusat nädalavahetust meiegi, SVFikate poolt – nii täiskasvanuilt, aga ka lastelt!

17.09 Tänane hommik sundis mind koju tagasi sõitma. Olin fotoaparaadi koju jätnud, tuli kiiresti see ära tuua. Nimelt oli äsjakoristatud viljapõllul arvatavasti umbes 300 sookurge. Ega neil ei ole nii, et oh, võtame aga mitu päeva hoogu ja näitame ennast pildistajatele nii kaua kui võimalik. Kui ikka parv koos, lennatakse ära. Arvan, et täna nad seda tegidki, sõid veel põllul kõhu täis – ju oli mõni tera eilsest vilja lõikamisest ikka ehk põllule ka jäänud, ja siis minek! Ja on teada, et linnud ikka lõunasse siit suunduvad, kes kuhu, Põhja-Aafrikasse, Iraani, Indiasse, Hiina jne. Ning keskmine lennukiirus ulatub neil 65km tunnis kuni 100 km/h. Selline lugu nendega. Kuid igaks juhuks lisan lingi Grus grus`i iseseisvaks uurimiseks: http://et.wikipedia.org/wiki/Sookurg

Aga ühe imeliku ja isiklikumat sorti tähelepaneku siiski avaldan. Nimelt elan paigas, kus suviti rohkesti sookurgi pesitseb. Iga kord kui nad kevadeti tagasi tulevad, lendavad osad parved üle meie õue, kohe täpselt üle. Ja iga kord keegi neist häälitseb, kas üks või paar lindu, mitte rohkem. Sama ka partide ja hanedega, kes meilt üle lendavad. Tulevad metsa kohalt vaikides, ainult tiivatuulte kohina saatel, ja siis korraga “Tere, tere!”, või sügiseti “Nägemist!”. Eks mina ikka neile vastu ka, nad ei lenda sugugi nii kõrgelt, et nad vastulauset ei kuuleks või ei tajuks. Küllap. :) Ja siis pikk-pikk ootamine, millal “lapsed” koju tagasi tulevad. Minu jaoks algab kevad sookurgede saabumisega.

Aga nüüd SVFist. Täna oli meil vaid 7 last. Viis tulid kohe peale kooli, kaks poissi veidi hiljem – Markkus ja Margus. Arutasime lastega ilmaelu ning joonistasime. Oli meil selline pilt käsil, kuhu igaüks võis aina juurde joonistada, nii paber ja pliiats meil ringi käisid. Joonistati puu, selle võrade otsa pilved ja Päike, mesilased rippusid sülemiga oksa küljes, puu ümber oli aga kell, nagu käekell ümber randme. Siis olid mitmed pesad puus, orava oma, linnu oma, karugi oli puu otsa oma pesa teinud. Siis oli ka üks põld ühest oksast välja laiutamas, millel alaspidi traktor kündmas oli. Siis olid pildil politseikoer ja põdrakärbes ja sipelgakaru – kõik olid pooleks need, kes nad pooleks olid – nt põdral olid kärbsetiivad. Karul aga sipelgad kasukas. Politseikoer oli lihtsalt üks suurte kihvadega lahja koera kuju, aga mett sülemist endale suhu laskmas. :) Jne. Tore pilt tuli, parasjagu hull ja utoopiline.

Siis kirjutati ka ühe linnu saba otsa plakatile “SVF”. Mis selgus? Et täna oli õpetaja kirjutanud ühes Rapla koolis tahvlile SVF ja küsinud lastelt, mida see tähendab? Kõik lapsed olid kui ühest suust hüüdnud: “Saagu valgus fond!” Aga õpetaja oli selgitanud, et see siiski midagi muud tähendavat: ” Sotsiaalne tervis, vaimne tervis ja füüsiline tervis!” Väga kena. Midagi paremini meile sobida ei saakski! Ja tänud meie poolt terasele õpetajale! :)

Naised SVFis tegid täna tööd, nagu alati, ning osade asjade pärast mina enam muretsema ei pea. Kõik on korras ja hea hoole käes. Anneli oli laos, seal on nüüd ruumi tekkinud ning kastid rõivastega suuruste järgi sorteeritud. Annan aga teada, mida naised palusid teada anda: VAJAME hädasti sügis- ja talvejopesid lastele! Eriti poistele. Ning jalanõusid samuti – ja samuti eriti poistele, alates suurusest 36 kuni 44- 45. Kui keegi teab, kust võiksime minna sellist kaupa küsima ja kus võiksid korralikud nimetatud riided tasuta saadaval olla, andke palun teada: siiri@saaguvalgus.ee, kuna vajame neid tõepoolest väga-väga.

Täna toodi ka üksjagu annetusi, suur aitäh kõigile. Ning Ly, Eline ja Eli võtsid annetused vastu ning kohe ka sorteerimiseks läks. Suur tänu ka soomlastele, kes laupäeval annetused meile jätnud olid. Õnneks ei too keegi meile enam vanu ja räsitud asju, õnneks saame lastele ja peredele korralikku kaupa jagada. See on suureks abiks neile, uskuge.

Ega muud. Ilusat õhtut meie poolt ja tänud ikka ka lugemast, st kaasa mõtlemast.

18.09 Tänase kohta minu poolt nii palju, et tegelen nö mitme asjaga korraga – avaldused Itaaliasse (õhus on võimalus lastel seal järgmisel suvel huvihariduslaagris olla) + muud pakilised tööd, mis ees ootavad ja milleks mul valmistuda tarvis on.

Avaldan nüüd kokkuvõtted tänase päeva kohta SVFis nii Elinelt kui Tiinalt:

Tere,

täna on olnud jälle toimekas päev. Hommikul korrastades meeste osakonda, tegin avastuse, et keegi on hakkama saanud tõelise sulitembuga. Oma vanad kaunad meile jätnud, aga meilt endale uued botased/kingad jalga pannud ja sõnagi lausmata välja kõndinud. Anneli kirjutas sellele pikanäpumehele kirja, lisades juurde vanad tossud ja selline naljakas silt meie ukseesist täna ka kaunistas (Anneli lubas sulle hiljem pildid saata). Eks inimesi on igasuguseid, aga me oleme siin ju selleks, et aidata, tuleb vaid suu lahti teha ja küsida.

Ka täna toodi annetusi – aitäh Ailen Reinomägi, Pille (Tallinnast), toodi ka raamatuid ning Mammast taas salateid ja pannkooke, mida siin lastele koju kaasa jagasime ja abivajajatele ka (võtsin Kehtnasse X pere jaoks kaasa). Pealelõunal olid lapsed siin, vaid tüdrukud. Ühel oli vaja botaseid, teisele kooli sisejalatseid, nii et tegelesime ka nende küsimustega. Soome poolt koolikottide kogumise aktsiooni juht Pirkko on vahepeal Eestis käinud ning jättis lastele, kes tol päeval teda abistasid, maha pisikesed magusad kingitused ning ajalehed, kus nad fotol olid ja sellest teemast kirjutati. Seega Sandra, Raido ja Gert-Egert, tulge oma kingitustele järele! Ljuda käis läbi ja jagas naistele lao poolel infot, millistele hooldekodudele oleme asju pakkinud, et naised teaksid ja saaksid toimetada.

Päikest!

Eline

Ja Tiinalt:

Tere!

Tänase tunni tegime õues. Lapsed koostasid võistkonnad. Iga võistkond sai töölehe, mille täitmiseks oli vaja teha meeskonnatööd. Töölehel olid erinevad ülesanded puude ja teraviljade kohta. Teraviljad panin sisse, et vaadata, kui palju lapsed Kurgjal meelde jätsid ja nüüd saadud teadmisi kasutada oskavad. Aega oli võistkondadel 45 min. 
Ise jälgisin põnevusega kuidas võistkonnad omavahel koostööd teevad. Oli mõni, kes kohe kuidagi ei suutnud teisi oodata ja koostööd teha. Lõpptulemus oli aga hea. On näha, et maalapsed tunnevad maismaataimi ning teravilju. Auhindadeks jagasin lastele komme.

Meenutasime veel üheskoos laupäevast väljasõitu Kurgjale. Üks tüdruk ütles, et tema ema on nii kade, et tema saab igal pool käia. Kõik soovisid Kurgjale kohe, kohe tagasi minna. Rõõmustas see, et õppereisilt saadud teadmised lastele kõrva taha jäid. Kindlasti on SVFi lapsed rikkad väljasõitude poolest ning sõitudelt saadud teadmised aitavad koolis ka mõnd tööülesannet täita.

Õpetaja Tiina
Homne ring toimub sotsiaalabikeskuses.

19.09 Teatan tänase päeva seisuga, et Itaaliasse on avaldused saadetud! Ka Rapla vallale sai taotlus toetuse saamiseks täna ära saadetud. Nii. Pean ütlema, mida rohkem taotlusi täita tuleb, seda lihtsamaks nende täitmine läheb. “Paberid” polegi enam nii õudne teema! Ai-ai, oodake kui see meil päris käppa saab… :) Siis-siis-siis tõesti me sõidame lastega Ameerikasse! :) Aga jäägu nali naljaks, suured plaanid suurteks plaanideks, Itaaliast ja Raplast jääme nüüd otsuseid ootama. Ja suur tänu Eesti Saatkonnale Itaalias, suursaadik Merike Kokajevile ning pressiametniku kohusetäitjale Ülle Toodele. Siit nende kodulehele: http://www.estemb.it/est

Hea uudisena meie lugejale, et meil on lisandunud uus kirjutaja, Anneli Haljaku-Jänes. Meil on alates augustist palgalisel tööl nüüdseks kolm inimest: Eline Villig, Ly Lood ja Anneli, kellest just juttu oli. Ma pean ütlema, et selle üle olen ma küll uhke, et oleme suutnud nii SVFis korraldada, et kolm inimest tööle võtta. Ei ole võimalik paluda kedagi iga päev tööle, kui inimene vabatahtlikkuse alusel aidata soovib, sellisel juhul käiakse siis, kui tahtmist või aega on. Kuid meile on meie tegevuses väga tähtis just järjepidevus. Ei saa teisiti selliselt inimesi aidata nagu meie eesmärgiks seadnud oleme. Niisiis – hästi!

Nüüd Anneli kiri, mis saabus eile õhtul, kui mina juba oma arvuti kinni olin pannud, ning mis kajastab eilseid sündmusi:

Tere!

Paistab, et täna on naised õite agarad olnud kirjutama, mina siis ka nüüd püüan, sest minu koduköögis toimub moosikeetmise kõrgeim pilotaaž. Kas sealt ka midagi head saab, eks näis.

Lõuna paiku juhtus meil see üllatus, millest Eline rääkis. Kuna selline käitumine oli meie jaoks liig, otsustasime, et paneme botased/omaniku mõneks ajaks häbiposti. Panen Sulle kirjaga kaasa paar pilti, telefoniga tehtud. Mis teha, kui fotokat käepärast ei olnud. Üllatusest rääkides: ei olnud see meil ei esimene ega jää vist kahjuks viimaseks. Alatuid inimesi või siis liialt “häbelikke” jagub siin ilmas veel küll ja enam veel. Meie jaoks oli selline käitumine õõvastava, aga kuidas elab see inimene omas nahas edasi, on ise küsimus. Meie saame saame ainult imestada, eksole…

Aga muudest asjadest rääkides: mina toimetasin täna enamuse ajast laos, vahepeal sain arsti juures ka käidud.  Pakkisin lõpuni perek. X kotid, ikka sooja südame ja hingega. Loodetavasti jäävad rahule. Samuti alustasin pakkimist uuele perele, nime hetkel ei suuda meenutada, aga X on ema ja peres 2 tüdrukut. Riided sain kiirelt kokku, lastele pakkisin mõned kannid, ainult raamatutest on hirmus puudus, just nendest nn. trükitähtedega kust koolieelik saaks ise lugemist õppida. See pere vajab veel külmikut, pesumasinat… Ehk saame mingil hetkel ka need leitud….  Aga nukumaja, mida sooviti, on siiski luksusese, seda ei saa ehk nii mõnigi teine pere enesele lubada, nii et selleta saavad nad ehk kuidagigi hakkama saama… :)

 Ja siis nüüd need meie tüdrukud… Eks nad teavad, et ma vahel liig hea olen… Ära ma ju kunagi abist ei ütle, sellepärast nad ikka minu juurde salaja tulevad ja kõrva sosistavad. Täna said kolm tüdrukut endale jalavarjud ja üks suutis (peale jogurti söömist ) Piia kallistamisega ära määrida, nii Piia kui ka enda uuesti. Noh, rokarida oli rinna ees, seda kopeeriti siis kallistuse läbi mõlemale särgile :)  Aga nalja oli ja uue särgi see tüdruk ka tagant laost sai. Ja kuna Sind ei ole, siis tead küll, mis toimub… Noh, ma selline ümar ja pehmeke olen, mind on hää kallistada, nii ma siis käin õhtupoolikul ringi, nii oma kolm tüdrukut alailma kaela ümbert kinni… Küll nad on armsad! Heh, ja selle peale ütlen ma seda, et ei ole vaja vanemas eas karta seda pisukest ülekaalu, nii see Emake Loodus meid VANAEMADEKS saama ette valmistabki. Samm läheb tasasemaks, et jõuaks lapselapsega sammu pidada, keha läheb pehmemaks, et meid hea kallistada oleks nagu kaisukaru, hääl läheb mahedamaks, et hällilaulu laulda, onju?

Olku, rohkem ei aa Sind ikma! Ummen jälki kõnõlemi! (eks nuputa nüüd, eksole… :) )

Palavate tervitustega,

Anneli

Vot nii. :) Nüüd aga tänased kokkuvõtted Elinelt, Tiinalt ja veelkord Annelilt, kuid enne veel ütlen omalt poolt head õhtut ning Ly saatis eilse kokkuvõtte täna varahommikul, seal seisis põhiliselt meie nö siseinfo, kellele pakitud jne. Kuid Mamma eilne annetus, salatid ja pannkoogid, said Ly sõnutsi ka Raikküla lastele saadetud! Tore. Ja suured tänud Mammale, Saarioinen Eesti OÜle, nemad on meie lapsi küll väga tõsiselt aidanud ja on hea, et oma kandis niisugune “õlg” leidub!

Ei, üks asi siiski veel. On veidi nurinat kuulda, juskui meie liiga palju oma kodulehel tänama kipuksime. Sellega on asi nii, et ega tänutunne/tänamine küll kedagi hirmsamaks muutnud ei ole ja pealegi, ega me tõesti üksi midagi suudaks. Olgem ausad, tänamine käib lihtsalt SVFiga kokku ning samuti on tänulikud kõik meie abisaajad. Kui nemad kord kirjutama pääsevad, siis polegi enam ruumi muuks kui vaid aitäh aitähi otsa! :)

Eline:

Tere, tänase päeva kohta tuleb vaid mõni rida. Kuidagi vaikne on siin, lapsed korra käisid, aga läksid trenni, hip-hopi tantsima. Neiud pole jõudnud veel treenimagi hakata, kuid juba räägivad sellest, kuidas nad välismaale esinema ja võistlema lähevad ;)

Aitäh aga Anule, kes siia jäi, ja mul siin toimetada aitas. Aitäh ka Elile ja Triinule, seltsis ikka segasem ja töö edeneb paremini. Tänane annetaja on Kersti Puntso. Tänud! Anneli ja Ly toimetavad jätkuvalt laos, tean, et Anneli on otsaga jõudnud juba viimasesse laoruumi asju sorteerima. Valmistume taas üheks sõiduks, viime asju Kallastele. Täna kiirelt koju, teatrisse minek :)!

Kaunist õhtut kõigile lugejatele.

Eline

Õpetaja Tiina:

Tere!

Päev Saksamaal. 

Tänane tund oli meil pühendatud Saksamaa tutvustamisele. Vaatasime üheskoos kaarti  ja võrdlesime kahe riigi (Eesti ja Saksamaa) kaugust. Õppisime selgeks mõned kergemad sõnad. Siin tuli mul koolis õpitut praktiseerida. Olen ju ise kooliajal saksa keelt ja vene keelt õppinud. Täna sain uhkusega oma teadmisi kasutada. Lastele tegi nalja sõna die Mutter. Meie emakeeles on ju sellel sõnal hoopis teine tähendus. Selgeks õppisime saksa keeles sõnad: kass, koer, isa, ema, õde, vend, tere, hommik, õhtu ja kool. Igatahes oli sõnade väänamine lastele lõbus tegevus. Kuulasime koos saksakeelseid laule (tänud meie saksa keele õpetajale CD eest).
Iga laps sai ise tunni lõpus värvida ära lipu.


Rääkisin lastele,  et sakslased on oma käitumises konkreetsed ja formaalsed. Samuti armastavad nad rohkem tumedamat, klassikalist riietust. Nii oli see vähemalt siis kui koolis käisin ja õpetaja seda rahvust meile tutvustas. Tänu sakslastele on levinud ju ka meile kõigile tuntud jõulupuu ja nii mõnigi ilus jõululaul.

Head õhtut!
Guten Abend!
Tiina

Ja nüüd veelkord Anneli, ja nüüd juba tänase kokkuvõttega:

Õhtust!

/…/ Aga nüüd töistest asjadest: päevake taas laos, jõudumööda pakime, jõudumööda koristame ja korrastame, nagu ikka. X perele pakkisin täna veel nõusid ja patju – linasid, mõned armsad mänguasjad lisasin ka. Ikka heade mõtetega… Kohvimasinagi leidsime neile laost, kui nad asjadele järele tulid. Kahjuks pole meil neile muud tehnikat pakkuda ja voodite ja kappidega on ka kitsas käes. Aga küllap… Tead küll, et kuidas palud, nõnda… :)

XX astus täna meilt jälle läbi, et tänuks kardinate eest meie pisut abi pakkuda. Kuna laos oli veel üks vaip, mida XX pere vajas, sai ta ka selle kasa võtta. Hea meelega lubas ta meile vajadusel jälle appi tõtata. Ja lubadust on ta siiani ka pidanud, mille üle meil on hea meel.

Annetajaid käis meil täna üksjagu, Ly toimetas nendega. Ei oska enamat kui et SUURED-SUURED TÄNUD öelda, sest laos asju sorteerides on hea meel kui prügisse polegi midagi panna ja abivajajate perede lastele on heameel panna pakki puhtaid, terveid riideid. See ON väga oluline.

Töises tuhinas sai täna päris nalja ka: nimelt otsustas Ly ühel hetkel, et mina vajan ka hirrrrmsasti abi ja püüdis ühte 200liitrist kotti minu nimega sildistada….  Tegelik plaan oli kotile kleepida silt  “hooldekodu”, aga Ly aju oli tööpäeva lõpuks “umbe jooksnud”. Nii ta minu juurde kõndis… ei, pigem komberdas, ise naerust kõver. Noh, see oli koomiline, naeru jagus kauemaks.

Õhtul tulid “TÜRUKUD”, (nagu ma neid viimsel ajal kutsun) tegid endale enne hip-hopi trenni popid soengud pähe, kohendasid pükse ja läksid. Esimesse trenni, ise nii õhevil. Loodetavasti seda õhinat jagub kauemaks. Mirgit ja Anu jäid veidikeseks minu seltsi ja kella kuueks  jäime Anuga  veel koristama, on ikka üks usin tüdruk! Nii see päev meil õhtusse saigi.

Ah-jaa, Kahro ja Rene astusid ka täna vaid hetkeks läbi. Eks see vihmane ilm ajab inimesed kodudesse sooja, nii need noored mehed sama kiiresti kadusid kui tulidki.

Loodetavasti Sinul läheb seal, kus Sa iganes meil ka pole, kõik hästi. Hoiame pöidlaid ja kui vaja siis ka varbaid ristis! Ja lapsed saadavad suured-suured sületäied kallisid!!!

Nüid omgi täämbätses kõik. Ummen jälki!

Kuidas see oligi? Pai? Kui pai, siis PAI !!!

Anneli.

20.09 Kuna mina olen seoses teiste töödega nüüd mõneks ajaks SVFist eemal, siis avaldan vaid naiste kokkuvõtted tänastest tegemistest. Lisan vaid, et veel üks kena pakkumine tuli meile inimeselt, kes lilleseadete ja küünalde valmistamisega tegeleb, korraldamegi koos  novembris lastele küünalde valmistamise õhtu! Kaunist õhtut nüüd ja head lugemist!

Anneli:

Tere!

Kell juba pime, mul aeg pisut aru anda tegudest, mis päeva jooksul korda saadetud.
Tänane päev oli kiire, annetajaid ja niisama külastajaid käis hulgim. Vanem proua, kel mure sõbranna talvise “mundri” pärast, oli hommikul vara platsis ja oma sõbraliku olemisega tegi päeva kohe helgeks. Nii tore on kuulda sooje sõnu meie tegevuse kohta ja veel suurem rõõm on abikäsi ulatada.

Annetajatest annab parema ülevaate jälle Ly. Mina oskan taas vaid tänada.

Perekond X kotid said täna  pakitud, neid sai kohe palju, sest pere on suur ja igale natuke teeb kokku suurema koguse :). Millal järele tulevad, selgub järgmisel nädalal.

Mina oma tööga olen jõudnud nn “urgu”, see on tagumine ladu. Millal lõpetan, ei oska öelda :) Küllap varsti. Kahjuks oleme natuke õnnetud, sest maas olnud kastid on niiskunud ja kastide põhjas olnud pesu on kopitama jõudnud hakata selle igavese sügisega… Ehh seda meie kliimat…. (aga, inimene, va satikas, millal sa üldse rahul oled??? )

Lapsi oli meil täna õhtul kokku 5, Piiaga koos tulid poisid ka, aitasid kotte auto peale tarida. Tublid lapsed. Kui töö oli tehtud, leidsin neile oma kotipõhjast 10 paari “magusaid hambaid”, mille nad ära jagasid, põske pistsid ja pisut nalja tegid. Lapsed ju. Kallid käisid täna jälle kõige selle lusti juurde. Need kuluvad iga kell marjaks ära, ükskõik kui väsinud või tülpinud sa ka ei ole. Kes ei usu, võtke korraks aeg maha ja kaisutage oma kullakalleid lapsi, parim teraapia siin ilmas. Minu pisipiiga kallistab mind kõvasti-kõvasti ja ütleb: ” Emme, ma ei ole sind terve päev kallistada saanud…” Ja see on kahjuks tõsi…

Nüüd lähen ja kallistan veel natuke aega oma lapsi (ka suuremad lapsed tahavad seda! Ärge seda unustage!!!) ja siis on aeg unemaale rännata. Homme hommikul jälle kohviga silmad punni juua ja edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi! Nii see eluke peab edasi ju minema.

Läämi är` koikude!  (Kes ära arvab? :P )

Ikka palavate tervitustega

Anneli.

Eline:

Tere,

tänane hommikupoolik möödus taas me “raamatukogu” koristades, meil on ikka tõeliselt väärt raamatuid, suisa sarjade kaupa: Varamu, Honore de Balzaci kogutud teosed, Suuri Sõnameistreid, Maailm ja mõnda, Mirabilia, XX sajandi raamat, Nobeli Laureaat. Tänased annetajad Siiri Paas ja Nelli Nõmm.

Enne kojuminekut hakkasime Kallaste sõidu jaoks kaupa pakkima, lapsed aitasid kotte tassida ja nii saime kiirelt koorma peale. Homme paneme veel ühe väikse osa teise autosse ja taas minek! Anneli koristab vaikselt teisel pool, tuba veel lapsi täis, aga kohe-kohe on kõigil kojuminek. Eks igal meist on omad õhtused toimetused ees!

Päikest!

Eline

Ja õpetaja Tiina Märjamaalt:

Tere!

Tänases tunnis valmistasid meie lapsed endale pärlitest kaelakee. Kõik said ise suurest sahtlist endale sobivad  kujud ja värvitoonid valida. Esmalt tuli lastel erinevatest helmestest lauale laduda rütm. Mõni tüdruk oskas imekaunid värvid kokku panna. Kui lapsed oma ketti kujundasid, lõikasime meie, Tiina ja Tiina, paraja pikkusega tamiilist jupid, kuhu siis lapsed pärleid laduma hakkasid. Kõik said suurepäraselt hakkama. Peagi kaunistasid kaelakeed meie neidude  kaelu. Tüdrukutel tekkis kohe tuhin teatrisse minna ja oma kaunistus ehteks kaela panna.  Arvan, et nii mõnigi kannab oma ketti  homme koolis.

Kui ehted olid valmis, sammusime teisele korrusele vahvleid sööma. Kõik kiitsid ja krõbistasid.

Õhtupoolikul põIkasin sisse Rapla SVFi. Seal tervitasid mind rõõmsad ja lahked inimesed. Lapsed olid ka nii toredad, tulid ja kallistasid mind ja minu tütart. Nii soe ja hea tunne oli sealt tulles koju sõita – me oleme justkui üks suur pere.


Aitäh naistele pannkookide eest! 

Ilusat õhtut, töist reedet ja kosutavat nädalavahetust!

Õpetaja Tiina

21.09 Tänane päev on olnud siinkirjutajale, kes Saksamaal mõned päevad viibib, parajalt üllatuste rohke. Kõigepealt – istun kontserdimaja lavataguses ruumis, valmistumas heliprooviks, kui korraga astub uksest sisse tagasihoidlik saksa vanahärra, kes ülimalt sooja naeratuse saatel “Herr Siiri Sisaskile”, :), suure kimbu ülimalt kauneid kollaseid lilli kingib. :) Niiii?! No, et sünnipäev, mis seal ikka, tavaline asi inimesel, a´ kes nüüd nii suurelt kohe ette võtnud on? Ja nagu juurde kirjutatud kaardilt selgub, on saatjaks meie SVFikad! Tuleb tunnistada, judin jookseb seest läbi… Isegi pillimeestel jäävad suud lahti, niivõrd ilus kimp… Ja selgitan siis, kes nood SVFikad on. Ei kipu nimetama, miks täpsemalt kimp saadeti. Aga õhtul kontserdi viimase loo järel hakkab Kristjan Randalu klaveril vaikselt mängima sünnipäevalaulu… :) Kogu publik ja mina oleme veidi jahmunud, tuleb üllatusena ju, ja lauldakse siis veidikese saksa aktsendiga, :), “happy birthday to youuuuu!” , no ja muusikud laval on ka imestunud, et mis ja kus ja kas. Jne, jne. Mhm. Pole ju teabmis numbergi mul…

Aga, jah. Väga meeldiv, ja väga liigutav. Koduigatsus on suur. Meie laste järele, kes tõesti nagu kukununnud meile kalliks saanud on. Ma usun, et nad on kalliks saanud ka meie lugejatele. Tundub küll nii mulle.  Igatahes, veelkord… tänan väga õnnitluste eest. Armas.

Nüüd aga SVFikate juurde, :), kellel mind täna nii kauni etteastega paljastada õnnestus! :) Anneli annab teada, mis Raplas tänase päeva jooksul aset leidis:

/…/ Tööst:

Päevad on olnud tööd täis. Varsti tahan ma küll kõva häälega JUHUU karjuda, sest “urg” hakkab juba oma nägu saama. Ei tea, kas oma jala ka selle viimase “konku” ukse vahele saan? Mis Sa arvad, kas tasub jälle proovida? :)

Tänastest annetajatest on ära märkida Valve Tamme, suur-suur tänu! Ja teistele korduvalt annetajatele samuti suurimad tänud! Meil on juba juskui oma seltskond tekkinud, kes hea meelega meie juurde ikka ja jälle tagasi tulevad.

Peredest said täna kätte oma abi ka perekond X ja XX.

Meil Ly´ga on päevad kirju-mirjud. Ometi kord hakkab kusagilt mingit süsteem looma, vahepeal oli tunne, et laste jaoks aega ei jäägi. Ometi tuleb aeg maha võtta ja nendega tegeleda, erit nüüd kui Sind ei ole. Ma olin juba suutnud unustada, kui huvitavad sellises eas lapsed on, nagu MEIE lapsed. Kuna Ly iga päev on sunnitud varem töölt lahkuma (tuleb ta ju ka tunnike varem tööle) ja Elinel oli asjatoimetusi ka mujal, siis sain tunnikese Anu ja Eneli seltsis veeta. Selline pingevaba lõkerdamine ja südamest tulevad laused tuletasid mulle meelde ennast samas vanuses… Isegi mänge mängitakse samasid… Hakka või kampa :) .

 Nii, nüüd olen pikalt lobisem jäänud. Ega ma nii hea selles ka pole :)  Aga rahvale tuletaks meelde, et ühel Eesti tuntumail lasteraamatute illustraatoril Edgar Valteril on täna sünniaastapäev :) .http://et.wikipedia.org/wiki/Edgar_Valter

Minke kaege guuglist perrä!

Ikka palavate ja piduliste tervitustega,

Anneli.

Ja mina veel omalt poolt lisan lõppu, enne kui taaskohtumiseni ütlen, et ka Aarne Ükskülal täna sünnipäev on, vaieldamatult üks parimaid eesti näitlejaid, minu arvates: http://et.wikipedia.org/wiki/Aarne_%C3%9Cksk%C3%BCla

24.09 Avaldan Eline kokkuvõtte:

Hei,

Täna on külm, nii väljas, kui SVF huvihariduse poolel, naised ajasid siin kättejuhtuvaid asju (sh hommikumantli) oma riiete peale. Radiaatorid on veel külmad, ilmselt vaja oodata, kuni kütma hakatakse. Hommikupoole käis Gerly, üritas kangastelgedega majandada, aga see nurgake vajab veidi ümbertõstmist, sest seal on veidi pime ja ruumi vähe. Ühtlasi arvas ta, et me SVF-i naised on taas nohused ja näljased :) ja tõi meile kõigile sooja saia.

Tänased annetajad Triin Rosalka, Evelin Küttis, Katrin Klaebo, Aime Eltmaa. Suur tänu kõigile!

 Kahro ja Rene käisid teed joomas, mõned meie neiud astusid ka läbi. Janeliis on oma Iirimaa reisilt tagasi.

Laupäeval sai taas teoks Kallaste vedu, aitäh ka Tiinale ja Priidule, kes abiks olid transpordi ja jõuga. Lastele saadeti sealt tänutäheks kommi, mis täna laualt imekiirelt ka kadusid :)

Kaunist õhtut! Eline

27.09 Sooohhh! Nüüd sain ka kodulehe töölaua lõpuks toimima! Viibides ikka veel välismaal, on olnud veidi keeruline probleemiga nö täie auruga tegeleda, aga nüüd siis on asi lahendatud. Avaldangi kohe järjest kokkuvõtted, mis meie tegusad naised mulle vahepeal läkitanud on:

25.09, Eline kirjutab:

Tere,

tänase päeva võime ümber nimetada kristalseks – kristalli toodi juurde ja müüsime vähemaks, saime riiulitele ruumi ja tõime laost kohe uued eksponaadid asemele. Annetajad Aili Vendt, Malle Leibok. Eli käis abiks, Raikküla Ene käis tervitamas ning oma baretikogusse täiendust soetamas.

Eline

25.09, Anneli kirjutab:

Õhtust!

Pilvisele taevale vaatamata algas meie päev SVF-s tänu proua Helmi säravate silmade ja heliseva naeru saatel päikeseliselt. Küll tema on ikka eriliselt helge inimene! Aina kuula ja imesta, nii energiline, rõõmus ja tegus proua oma kuldsetes aastates…  Ohhh… :) Südame tegi kohe terveks päevaks rõõmsaks.

Nõnda me siis heljusime terve päeva rõõmsas meeleolus mööda maja ringi, tööd said nagu imeväel tehtud. Õhtul Ly´ga mõtlesime siis kahekesi, et mida me siis õige täna korda saatsime??? Tundub nagu ei midagi, aga ometi kõike. Iga asi leidis oma koha, möödaminnes justkui. Abi sai vastu võetud, ikka naeratus suul, abi sai ka pakutud. Mingi imerohi sellel proua Helmil ikka kaasas oli, mida ta meile kuhugile puistas…

Mina olen nüüd ladudega lõpetanud sedavõrd, et kord on otsapidi käes, ka poenurka sain täna juba näpud sisse. Homme hakkan eespool tuulama ja kui jaksan, võtan lapsed ka kampa ja teeme ehk lõpuks midagi põnevat. Meil neid WC paberi rulle hetkel hulgim käes, tuleb meisterdama hakata.

Kahro ja Renee käisid täna meil külas, küllap ootavad juba Sind tagasi. Ja nad ju hakkavad meil ettevalmistusi tegema tantsuturniiriks. Mõlemad nii õhevil.

Külm, muide, kimbutas vahepeal ikka päris kõvasti, eriti kui teejoomise paus tekkis ja keha hakkas istumisega maha jahtuma. Siis tarisin küll “urust” välja ühe radikatest ja panin taha. Läks tööle küll ja soojem hakkas ka. Kui õhtul tüdrukud tulid, lõdises Eneli radika juures päris tükk aega. Aga kui tal oli jope all ainult t-särk, siis no mis sooja sa saada tahadki. Mässis teine ennast sooja pleedi sisse ja asi klaar. Kampsi ei tahetud. Ulakad, nagu nad meil vahepeal on (no millal siis veel ulakas olla, kui mitte lapsena…), tegid nad endale lihtsalt jooksmisega sooja. Ja need kallistused…. Siiri, Sa pead arvestama sellega kui tagasi tuled, et pooleks nad Su pigistavad… harjutavad juba minu peal :)  Vahel õhtuti on mul tunne, nagu nad ei tahakski koju minna, pean teisi kohe ajama. Aga see on märk sellest, et meie juures ON hea.

Mul om ka hää miil!

Head õhtut!

Anneli.

26.09, Eline kirjutab:

Tere,

täna on olnud nii kiire päev, et koju küll kell 18 ei saa. Just saabus Ubuntu laadungi annetustega ja homme on tulemas Aare Sinijoki Soomest, nii et üritame siin enne tänased asjad ära sorteerida. Hommikul tõi Gerly meile ilusa suure kapi, ms nüüd poes nõudenurgas ning juba asjadest pungil. Ja kaasas oli tal meie töökale kollektiivile ka potitäis suppi st ühepajatoitu :)

Tänased annetajad: Ailen Väljamats, Piia Kõverik, Tiia Tuur. Ühel hetkel tuli Anneli mind kutsuma huvikeskuse poolele, et keegi vanem härrasmees, kel nimeks Ivo, otsib Siirit. Kes see siis muu, kui me Raeküla Ivo. Mina polnud temaga ka enne kohtunud ning uurisin esialgu, kas tegemist on meile kirju ja postkaarte saatva Ivoga ja ta vastas – Tema ise! Tuli ta Sind õnnitlema, kaasas lilled, koogid, kingitused. Aga meil oli tore, sõime kooki ja kuulasime Ivo vahvaid lugusid. Nagu ta ise ütleb, et tema elu ongi vahva lugu.

Väljas täna kaunis kuldne sügisilm, Ivol kaasas kuldne kohvipakk ja kommikarp, kuldrenetid, silme ees kuldse raamiga prillid-kõik kuldne :), aga kuldne on tema süda, ta on väga armas inimene. Tulles olid tal ühes kohver ja kandekott, sealt jagus siis kingitusi, meile muuseumisse eksponaadiks Vigriga kandealus, siia SVF-i seinale kinnitamiseks kaunis seinataldrik, naistele kohvilaua linikud (Anneli sai pruunid, sest tema kui õmbleja suudab neil servad ära palistada ;), Ly punakad ja mina sinised. Igatahes väga armas, et meid kõiki tegelasi meeles peeti.

Lisaks oli Ivol vahvaid mõtteid, keda meile siia SVF-i harivatele õhtutele võiks esinema kutsuda, eks räägime kõigest siis, kui tagasi oled ja üritusi planeerima hakkad.

Nüüd toimetama!

Terviseid,

Eline

Jah, kahju, et minul Ivot näha ei õnnestunud! Olime juba mures, kas ikka kõik korras jne. Ivo ei ole meil ju ammuilma käinud… Loodame siis, et kevade poole taas ta meile tee leiab, kui ilmad soojemaks lähevad ja reisimine lõbusamaks muutub. Minu poolt aga kõike kõige paremat Ivole, ja kõigile meie lugejaile!

27.09 Ei muud, kui SVFi naistelt tänased sissekanded. Üks veidi inetu lugu ka minu reisilt, üks poolatarist hotellitöötaja nimelt arvab, et Eesti ikka veel USSR on. Milline künism. Nende oma rahvas on samuti näguripäevi näinud… Vot see´p see on, kuidas maailma näed, see sa ise tegelikult oled. Ja niisuguste asjadega ei ole vähimatki mõtet võidelda, või vägikaigast vedada, mitte üleoleku pärast või uhkuse, vaid sellepärast, et igaühel on õigus ka rumal olla. Kui ta tahab.

Kuid nüüd kokkuvõtted:

Eline:

Tere,

täna on olnud töine päev. Hommikul sorteerisime veel eilseid asju, kella 13 paiku tuli Aare Sinijoki kaaskonnaga. Aare tuttav Tiina Linkama algatas ühel hetkel meie SVF-i perede (eriti laste) jaoks Soome poolel villasokkide kudumise, need toodi täna siia ära, mis seniks kokku on korjatud. Facebookis on vahva sokikudujate kommuun, nii et sokikudujad üritavad üksteist üle trumbata mustritega, kui valminud sokkidest fotosid postitavad. Riputasime meile annetatud sokid praegu vahvalt pesupulkadega seinale näituseks (Anneli saab ehk sulle foto saata), et sealt siis vajadusel peredele pakkida. Suur tänu Tiina ja Kimmo Linkamale, aitäh ka Aare Sinijokile ja tema sõbrale.

Päeva jooksul toodi ka muid annetusi, aitäh ka Andres Arik. Panime välja nõusid, igapäevaselt riputame stangedele uut kaupa. Kliendid ikka uurivad, milline on meie kaubapäev, aga meil on iga päev uus valik! Esmaspäeval tuleb Kallastelt auto, saadame sinna taas koormatäie kaupa.

Kõigile lugejatele ilusat õhtut!

Eline

Tiina:

Tere!

Vabandan, kuna suure töökoormuse tõttu on jäänud meil mõni päev kajastamata. Meil on tegevust jätkunud küllaga. Hetkel üritame juba jõuludeks väikest etteastet harjutada. Lapsed käivad ringitunnis läbisegi ning seetõttu on logistika paikapanemine suur ja vaevanõudev töö. Hetkel õpime laulutekste ja näidenditekste kohapeal nendega, kes parasjagu olemas on. Millal kõik koos proovi teha saame on tõenäoliselt neljapäevane päev. See on ainuke päev nädalas, kus kõik saavad kohal olla. 

Üle pika aja oli meil täna õpetajaks Laura. Lastel oli Laurat nähes väga  hea meel. Laura rääkis meile oma huvitavast tööst – ta värvib ja joonistab kulunud mööblile uue ilme. Fantastilised tööd! Tema käe all valmis just mõni päev tagasi imeilus roosa laud, lauale maalis Laura suure lilleõie. Totaalne muutumine – vanast pruunist lauast, valmis suurepärane romantiline noore neiu tuba kaunistav mööbliese.Vot selline tubli naine on meie õpetaja Laura. Kel soovi vanast uut saada, võtku ühendust! 

Täna me ka meisterdasime ja joonistasime. Lapsed õpetasid ise üksteisele oma lemmikmänge. Eks tahavad nad ju ka niisama mängida. Pikk ja väsitav koolipäev ju seljataga.

Head tervist!

Õpetaja Tiina ja lapsed

Anneli:

/…/ Peale eilset üllatuskülalist härra Ivot, kellega tõeliselt huvitava päeva koos veetsime, ootas meid täna ees veel juba vanu sõpru. Kuna mina olen meie asutuses “nönna roheline”, siis oli see minu jaoks esmakordne, lugajaile ja Elinele-Siirile juba üsna mitmes meeldiv taaskohtumine. Nimelt Aare Sinijoki kaaskonnaga. Kaasas olid neil annetused ja … kootud sokid (minu käsitöö-armastaja süda sulas neid seal nööril nähes…).  Eline kirjutab sellest juba pikemalt. Minul on vaid fotod pakkuda.

Peale külaliste lahkumist kuulsime äkki selja tagant käsku “Ruki vverh!” ( käed üles!), ossasade… Kahro ja tema naljad :) On ikka naljatilk! Oli õppinud selgeks pisukese vene keelt ja nüüd muudkui naljatab. No eks nad käisid Reneega jälle kontrollimas, ega Siiri ometi tagasi pole… 

Oma ilusa näolapi näitasid täna ära ka Janeliis ja Anu, kes üsna pea kas koju õppima või klassiõhtule lippasid. Janeliisi nägu oli täna tõepoolest juba ilusam, sest eelmine kord, kui teda nägime, oli tal põsk plaasterdatud. Nojah, ei ole vaja ju lokitangidega peale juuste ka nägu rulli keerama hakata… Aga tegijal ikka juhtub. Nii meist inimesed kasvavadki. Ikka ka vigadest õppides.

Täämbätses side lõpp :). Hüvvä üüd!

Anneli.

28.09 Ei muud, kui Eline ja Anneli kokkuvõtted. Mina olen SVFis tagasi alates teisipäevast, kuid kuna on õpetajate päeva nädal, siis on mul mitmeid käike järgmisel nädalal ees ootamas, praegu aga lõpetan omalt poolt ja soovin toredat nädalalõppu.

Eline:

Tere,

ja ongi reede, kell tiksub tööpäeva viimaseid minuteid ja olen mõtetes juba koduteel… Tänased annetajad Helgi Virki, Eneli Henryette Vilba. Hommikul helistati juba kella 9 paiku ja pakuti meile mööblit, ei tea, kas suudame selle veo korraldada, kuna inimesel asjaga kiire ja ta peab korteri üle andma.

Kehtna ja Eidapere ringi huviõpetaja Anne käis täna läbi. Tal on plaan teha lastele õpimapid, kuhu nad hooaja vältel tehtud tööd saavad vahele panna ja selleks puhuks leidisme talle siit 19 kiirköitjat, mõni on veel puudu, aga küllap leiame neid juurde. Samas andsime talle kaasa materjale: kriite, paberit, vihikuid, mänguasju, puslesid jne. Uuel aastal ju ikka vaja uusi asju. Õnneks saab ta osade mänguasjade ja mängudega teha nö vahetust Eidaperest Kehtnasse ja ehk ka vastupidi.

Lapsi on täna siin palju, Kehtna poisid võtan kohe endaga ühes, meil ju pool koduteed ühine. Laopoole tööst kirjutavad sulle naised, mina nüüd kodu poole!

Pai!

Eline

Ja Anneli:

/…/Perekond X käis oma asjadel järel, aga häbelikud, nagu nad on, ei tuletanud nad mulle mitte meelde, et nõude kast ka neid ootas. Nii ununes see õnnetuke  kööginurka.

Ja Hanneli külastas meid täna. Tuli küsima lapsele padjakoti materjali. Tal oli kaasas suur kotitäis kommi, mis nagu imeväel laualt kadus kui lapsed saabusid. Kui mina kommikausi veerele jõudsin, oli alles vaid paar ananassikommi vahvliga ja Sa peaks juba teadma, mida ma nendest kommidest arvan… Ehh-nohhh, pole VEEL SEE iga… Küllap jõuan veel :) Lapsed see-eest said suu magusaks.

Siis toimus meie ukse taga täna imelik asi: Seal on meil paar kasti mänguasjade ja jalatsitega mille peal kiri TASUTA. Ühtäkki tekkis sinna kõrvale paar kotti riietega. Noh, egas siis miskit, tõstsime sisse ja ladustasime nagu vaja. Ei saa paha sõna öelda, päris korralik kaup. Natutukese aja pärast kasvas sinna ukse taha veel üks hunnik kotte… Peale nende äratõstmist  ja imestamist ja veel ühte tunnikest oli seal taas hunnik… No seda me teame, et peale vihma nõnda seened tikuvad kasvama, aga et ka kotid annetustega … seda me küll ei teadnud. Igatahes olge te tänatud, kes te nii häbelikult meile nii korralikke riideid tõite ja mitte prügi ei ladustanud!

Annet Kehtnast õnnestus meil ka täna näha ja teda natuke käsitöömaterjaliga aidatud. Kahro ja Renee olid ka täna üle vaatamas, ega Sind ometi tagasi ei ole ja kas meie Lyga ikka tööd teeme. 

Nii see päev meil veerebki õhtusse.

 Ummõn perega Kagude, immä-essä kaema. Hüvvä üüd!

Anneli

This entry was posted in Uudised. Bookmark the permalink.

Comments are closed.